Nõiajaht

 ...

Paar päeva tagasi, poja sõitis mööda, astus sisse. Tunnikese jutustasime, aga esimese viie minuti jooksul fikseeris ta olukorra ja küsis, mis mu silmaga juhtunud on. Mis seal siis ikka niiväga, verevalum silmas, kolmas-neljas päev, hakkab juba taanduma. Ikka juhtub.

Kaasa ka vaatas huviga, et mis lugu. Mul hea meel, et ta mind enne ei olnud vaadanud, muidu teaks, et vampiiri punasele silmavaatele lisaks on mul roheline nahk nagu konnal. See tähendab, et oli: tegin endale avokaadoga näomaski*, paaril hommikul jalutasin ringi, näost roheline ja silmist punane. Ehtne nõid!

Aga nõiajahist pääsesin!

...

Tõelist nõiajahti käisin teatris vaatamas, millalgi aprillis, varsti peale esietendust. 

Arthur Milleri "Salemi nõiad"...  Endla Teatris siis.

Ühes antud intervjuus ütleb etenduse lavastaja Katrin Pärn: Salemi nõiaprotsesside õudus seisneb ka selles,  et kui õige inimene ütleb veenvalt, et see siin on nõid, siis on see kohtu jaoks piisav tõestus. Nad nimetavad seda spectral evidence'iks. Ja sa võid kaitsta end nii hästi kui oskad - tunnistaja on rääkinud. Sõna on lahti lastud, pall on veerema lükatud ja seda tagasi võtta on võimatu. 

Mõtlemiseks sügavad teemad tükiks ajaks.

Etendust vaadates tajud tegelikku võimetust midagi muuta, kedagi kaitsta või olukorda sekkuda. Iga väiksemgi pingutus selles suunas tegi asja pigem hullemaks. Laval nii hästi mängitud, et äng ja võimetus jõudsid ka saali tagumiste ridadeni. 

Näitlejate töö oli veenev. Kavalehel puha tuttavad nimed.

Kusjuures, mulle meeldis väga ka kavaleht ise. See oli nagu käepärane väike ajakiri,  kus sees lood nõiaprotsessidest läbi ajaloo. 

Ka nõiaprotsessidest Eestis.

...

Nii et kui juba nõiajaht... omamoodi nõiajaht on teemaks ka August Kitzbergi draamas  "Libahunt". 

Vikipeedia ütleb, et see näidend on spetsiaalselt kirjutatud Endla teatri avamiseks ja "Libahundi" esimene etendus uues teatrimajas** toimus  1911. aasta 23. oktoobril. Päeval oli olnud kontsert, kus Endla koor ja orkester Mihkel  Lüdigi juhatusel esitasid  Mendelssohn-Bartholdy oratooriumi "Athalia".

Ja õhtul toimus uues teatrihoones esimene etendus. 

Päewaleht (26. oktoober 1911) on kirjutanud:

1911

Kuuldub huntide hulumist, mis toasolijad hirmuma paneb. Räägitakse libahundist. Seal tulewad kirikulised koju. Peremees on tõsine ja tusane. Sulane jutustab, kudas libahunti pekseti.

Nõiajaht.

...

25 aastat hiljem tuleb "Libahunt" taas Pärnus lavale...

1936

... ja siis 1961. aasta sügisel, kui teater oma 50. aastapäeva tähistab. Kusjuures, teatrimaja, mis sai tugevasti kannatada II maailmasõja päevil, tema varemed*** lõhuti sel samal 1961. aastal, 6. märtsil. 

Etendus toimus novembris 1961.

1961

Pildil Mari, kes Tiina Libahundiks kuulutab, sest mõlemad tüdrukud armastavad perepoeg Margust. Margus aga on kiindunud just Tiinasse.

"Salemi nõidades" saab nõiajaht samamoodi alguse, kui noor tüdruk loodab endale meest, kes teda aga ära põlgab ja oma naise juurde jääb. Ehk aitab, kui naine nõiaks kuulutada?

Niipalju siis nõidadest ja nõiajahist.

Täna ju nõidade põletamise öö, teeks ka tiiru ja kontrolliks olukorda. 

...

* lootuses, et kortsud kaovad.  Ei kadunud!

** seda teatrimaja enam ei ole.

*** olen sellest kirjutanud... Varemed Pärnus.

...

Kaotatud kaardid

 ...

Ilmselgelt jääb selle kuu projekt #blogimiskuu täitmata, ehk kunagi edaspidi. Mõtlesin küll, et kui luban, on kergem teha, aga ei polnud kasu midagi, tiksun ikka vanaviisi tasapisi.

Nägin täna öösel unes, et jäin ilma nii rahakotist kui mobiilist. 

See oli nagu järjejutt, algul oli käekotist varastatud rahakott koos pangakaartide ja sularahaga. 

Vahepeal käisin vetsus, siis vaatasin edasi. 

Sõitsin rongiga, keegi tuttav oli kõrvalvagunis. Kes? ei mäleta, aga tema leidis üles, ainult et mitte rahakoti, hoopis mu kaduma läinud telefoni. See oli tühjaks varastatud. Selles mõttes,  et kõnekaart oli seest välja võetud. Nii et kokkuvõttes suur kaartide kaotus.  

Kusjuures, minu päris-telefoni ilmselgelt keegi varastama ei hakka, mul on 11 aastat vana Nokia, millega ainult helistada ja sõnumeid saada ja saata saab. Aga unenäos ei varastatud isegi mitte seda, unenäos varastati mu elu esimene mobiil. Selline suur ja kobakas, mul on  blogis lugu ja pilt sellest, kus mu vana telefon on koos uue telefoniga*, kenasti kõrvuti.

19.04.2014

Kunagi on mu mobiil päriselt varastatud, Tallinnas trollis, kott üle õla, ju oli lihtne sealt välja õngitseda. See oli ammu-ammu, rohkem kui 17 aastat tagasi. Ka selline väike ja armas telefon.

Aga unenägu oli nii selge, et hommikul esimese asjana mõtlesin, kas peaks panka helistama ja kaardid sulgema. 

Ma isegi ei kujuta ette, kui suure kaotuse tegelikus elus varas mulle korraldada saaks. Hetkel on olukord kontrolli all... selles mõttes, et rahakott oli alles. Ja pangakaardid.

Mobiil ka.

...

* 11 aastaga on telefon nii omaseks saanud, et mitte ei raatsi loobuda. Mis sest, et uuest on saanud vana telefon.

...

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar

Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 

Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Teise aprilli tiirutus

 ...

#päevakommentaar 

Peaks ehk rääkima, kui rumal üks inimene võib olla. Läheb surnuaeda, aga tikke kaasa ei võta. 

Lootsin, et ju kellegi käest ikka saan, aga surnuaias valitses inimtühjus. Ka põlevaid küünlaid peaaegu et polnud. Ühel haual siiski leidsin, kaks võbeleva leegiga,  kolmas oli vist tuuleiilidele alla andnud. Sain läbi häda oksakese abil enda küünla ka süüdatud. Pärast veel tänasin prouat, kelle haual toimetasin, keegi Evdokija, sündinud 1903. Vanaisa eakaaslane, vanaisal on  järgmisel nädalal sünniaastapäev, 121. Seepärast Liivalt läbi põikasimegi. 

Et kus siis see rumalus? No pärast tuli meelde, et taha pagasnikusse ma ei vaadanudki, seal oli 3 topsi tikke, ei tea, mis ajast jäänud. Täitsa ilmaasjata nägin nii palju vaeva!

”Tões ja õiguses” on öelnud: tee tööd ja näe vaeva,  siis tuleb armastus.  Tõde, mis tegelikult kohe sealsamas kahtluse alla on pandud.

Mul oli väga armas vanaisa,  tubli ja töökas.  Ja päris kireva elusaatusega. 

1926

...

Esimene aprill

 ...

Mustanditest leidsin. Parem hilja kui mitte kunagi.

#päevakommentaar

Võtaks ja pingutaks... ja teeks blogimise kuu. Pikka juttu ei heieta.

Mõned päevamõtted.

Esimene aprillipäev läks nii, et mingit nalja mina ei teinud. Mind ennast tõmmati küll haneks. Kaasa juhtis tähelepanu mu sisejalanõudele, et kuhu kõntsa sisse ma astunud olen. Loomulikult hakkasin uurima. 

Mis meenutab üht teist lolliks jäämist. Selline aastate tagune. Polnud küll enam 1. aprill, lõpuks avastasin, et oli lihtsalt mõned päevad vana ajaleht. Lugesin sealt kuulutust "Müüa jetinahkne kasukas”. Ma isegi guugeldasin, kas on tõesti olemas ka selline loom nagu jeti. No tõesti, pildid näitasid kena valge karvaga... jetit...  ;)

...

Tänaste õuetööde hulka kuulus mutimullahunnikute likvideerimine. 1/10 sai vist tehtud. 4 ämbritäit mulda, pool ämbritäit kivikesi ja 2 klaasikildu. Mul on tunne, et pean ikka  miski maa-aluse kahuri muretsema. Või mutilõksu üles panema.

Aga rabast saadi tank kätte. Leedus siis. Palju pingutust, palju vastamata küsimusi. Kindlasti palju pisaraid.

Budapestis panid sugulased märgi maha.

Piiride kehtestamine.

...