Viikingite muuseum

 ... 

Stockholm suudab mind üllatada!

Mõtlesin, et olulisemad ja huvitavamad vaatamisväärsused olen ära näinud, sealhulgas ABBA muuseum, Kuninglik Relvakamber, Vasa muuseum, suur Loodusmuuseum, Ajaloomuuseum. 

Aga mitte ainult!  

Isegi kõrgel Globeni kukil oleme käinud sõitmas ja ülevalt alla vaatamas. Mul on naabrite pealinnaga 34 aastat soojad suhted. Ometi, iga kord, kui jälle Rootsimaal, avastan enda jaoks midagi uut.

Meie super-giidile, kes spetsiaalselt meile tuli ekskursiooni tegema, loomulikult eesti keeles, ainult kiidusõnad, ja lubasin, et jagan oma muljeid ja teen muuseumile reklaami, nüüd siin natukene ka. Huvilistele olen niisama rääkinud.

Viikingite muuseum on üks uuemaid muuseume Stockholmis, ja viib meid ajas ikka väga palju tagasi. See on ajalooline rännak kaugesse rauaaega inimeste juurde, kes selles ajas oma elu elasid. 

Tutvustus internetist.

Stockholmi uusim muuseum Vikingaliv tutvustab elu Rootsis rauaajal legendaarsete viikingite silme läbi. Avastage nende ajalugu ja pärand ning õppige vahet tegema faktidel ja müütidel. 

20.05.2023

Te kohtute ehtsa viikingiga, kes on loodud arheoloogilistest leidudest saadud DNA abil, ja interaktiivsel näitusel „Ragnfrids Saga“ tutvute viikingipere igapäevaeluga

Ragnfrids Saga – 11 minutit pikk rongisõit aastasse 963. Retk algab Frösala talust, mis on koduks Ragnfridile ja tema abikaasa Haraldile. Sealt rännatakse laia maailma, näeme röövretki läänes ja orjakaubandust idas. Jutustajaks on Ragnfrid ning koos heli, valguse ja miljööga suudetakse tõetruult edasi anda toonast olustikku. 

Kohvik oli ka, reisikaaslased ostsid sealt miskit huvitavat rüübet kaasa, aga kuna me ei viitsinud tassida, ei oska kommenteerida. Igatahes oli tegu klaaspudeliga, nii et ettevaatust ennekõige! Jooge kohapeal ära, siis on asi kindel. Ühte purunemist juhtusin nägema.

See viib mu mõtted sujuvalt Stockholmis leitud klaasikillu juurde. 

Aga see on juba teine jutt.

...

15 kevadist hetke... viieteistkümnes

 ...

Viieteistkümnes ja viimane. 

Kui 26. mail Messingeris pilti jagasin, sain mitmeid murelikke küsimusi.

26.05.2023

Vastuseks jagasin järgmist... või pigem eelmist fotot. 

Nii lihtne see ongi.

...

Aga lõpetuseks lõppsõna.

Selle projektiga jõudsin lõpuni... erinevalt mitmest eelnevast projektist, millest mõned avaldamata riismed mustandites vedelevad, kirjutamata lugudest rääkimata. Ehk kunagi saab nendegagi edasi mindud, aeg näitab.

Viimane viieteistkümnest*, on selle aasta kevad.

Nüüd siis olen tähistanud kaht olulist tähtpäeva!

!5 aastat digipilte.

15 aastat blogimist... 

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

15 kevadist hetke... neljateistkümnes

 ...

Ma tean, mis teemal pilt peab olema, aga ma ei suuda seda valida. 

Seda, eelmise kevade* kõige iseloomulikumat.

Igal hetkel tunnen mõnu, et köök on uus ja vannituba on uus. Täpsemalt, vannituba pole enam vannituba, vaid mõnus kamber duši ja sooja veega. Enam pole nii, et sooja vee saamiseks peab pliidi alla tule tegema, ja et tule tegemiseks peab varavalges üles tõusma, sest hiljem tehes hakkas suitsu sisse ajama... mis ei tähenda, et varahommikul poleks ajanud, aga siis vähem. Nüüd on pliit ja soe vesi lahus. Mõlemad töökorras. Ja köök on selline, et pane või pilt ajakirja! 

Mitu nädalat lõhkumist, vedamist, tassimist, ehitamist, ladumist, krohvimist, silumist, lihvimist, plaatimist, värvimist, tapitseerimist, kokku panemist ja lahti lammutamist, ühendamist, puhastamist, küürimist... mul said sõnad otsa, aga kui otsa üles leian, kirjutan juurde. 

Igatahes, imelised lapsed mul! Tüdrukud ja poisid.

Ainult et kuidas seda ühe pildiga paika panna? 

Ega ei panegi.

Aga ilmselgelt tähistab vann pildil ühe ajastu lõppu. 

Olgu siis tema.

14.05.2022

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

 

140 365-st

 ...

Kui nüüd 140 päeva on tehtud (mis ei kattu küll päevade arvuga alates aasta esimesest päevast), siis võin juba tulemusega veidi kiidelda. Aasta projekt, millega algust tegin jaanuari keskel. 

See pole esimest korda, kui päevikut pean, kuskil peaksid olema alles needki kaustikud, mida noores eas oma mõtete ja tegemistega täitsin. 

Vahepealsetel aastatel pisikesed kalender-märkmikud, sinna sai päeva peale vaid napi lause mahutada. Aga seegi osutus raskeks, ükski neist raamatukestest pole eriti tihedasti täidetud. Kuu või paar, edasi tühjus, vaid mõni sünnipäev sisse kirjutatud, ja seda tegin ilmselgelt juba aasta algul entusiastlikult vastostetud kalendrisse.

Blogis olen teinud paar korda, et kuu aega ja iga päeva kohta postitus, aga blogis on teised lood. Ei ole nii, et mida täna tegin. Blogis on tore lobiseda mistahes pähe turganud teemal, samas midagi rääkimata jätta või midagi võimendada. Kuidas tuju.

Nüüd võtsin ilusa kaustiku, kuhu siis oma viletsa käekirjaga iga päeva tegemiste kohta kümmekond olulisemat punkti (*) kirja panen. Ju siin mängib rolli see, et omal ajal sai hulgaliselt erinevatel teemadel slaidiprogramme toodetud. Neid oli huvitav teha ja hea kasutada. Vähe juttu ja palju pilte, et oluline silme ees oleks. Kaustikusse ma pilte siiski ei pane... mis iseenesest ju paremgi, juttu mahub rohkem. Või no mis, laste vedelema jäänud kleepsud, neid panen küll, kui tühja kohta liiga palju tundub olema.

Siin ma siis nüüd kirjutan... ja vaatan ja mõtlen: vanaks jäänud, lobisema hakanud... Õigustatud on nimi, mis päevaraamatule panin. Minu lobisemise koht.

Kui juba teema juures tagasi olen... kas sina tead, missugune oli su päev täna kuu aega tagasi? Või kaks kuud tagasi. 

Mina tean. 

Täna kaks kuud tagasi näiteks... tean-tean, miks ma ei tea!

31. märtsil toodi meile koorem piud. Sellised parajad palgid. See mõjus masendavalt. Tundsin kohe füüsiliselt, kui ebameeldiv oli neid vaadata ja mõelda a. tuleb saagida ja lõhkuda, b. tuleb kuuri laduda. c. ja kui tuleb talv, tuleb see kõik tuppa tassida ja ära kütta.

Õnneks-õnneks, brigaad tegusaid noori tuli kohale ja tegi suure töö ära. 

Aga tol päeval põdesin ikka täiega. Isegi krimi-reedet unustasin vaadata. Lugesin lõpuni pooleli oleva raamatu ja närvide rahustamiseks joonistasin ühe pisipildi.

Muidu ei mäletaks, aga oma päevaraamatust lugesin. Ja kohe tuli terve see päev meelde, justnagu eile oleks olnud.

31.03.23

...

15 kevadist hetke... kolmeteistkümnes

 ...

Omamoodi tähenduslik pilt, sest 2021. aasta kevadel* tehtud rattaringid on seni viimasteks jäänud. Järgnes aasta haige põlvega komberdamist, ja kuna probleem tekkis just rattasõidul, pole mul olnud julgust uuesti katsetada. Liiga selgelt on meeles, millist valu tundsin, kui miski nagu põlves rebenenud oleks.

Aga ma ei ole veel ratast nurka visanud... ühel päeval sõidan ma niikuinii!

Mitte et põlv terve oleks, aga elada juba laseb. 

18. 05.2021

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

15 kevadist hetke... kaheteistkümnes

 ...

Aasta siis oli 2020.

Ilmselgelt üks lemmik-aastatest, nii palju minu numbreid ;) Mu sünni päev ja kuu on märgistatud ka ainult nullide ja kahtedega.

Pilti, mida välja noppida, teadsin ka kohe.

Mu meelest on need kõige silmapaistvamad seened, ja eriti, kui nad veel jalgupidi vees on. See on ainuke kevad, kus neid just sellistena nägin ja pildistasin.

Harilik karikseen*.

11.04.2020

15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

*Harilik karikseen on kevadekuulutaja, keda võib kohata niipea kui vähegi soojemaks läheb. Pehmete ilmade korral näitab ta end isegi talvel. 

Välimuselt meenutab kaussi. Karikseene jalg on väga lühike või puudub hoopis. 

Harilik karikseen söögiseente hulka ei kuulu.

...

See veider maailm

 ...

Pärast seda, kui olin interneti abil lugenud teavet ja kuulanud salvestust Stockholmis nähtud ooperi ainetel, jooksis mu privaatsele inforibale Berliini ooperiteatri (Deutsche Oper Berlin) pakkumine. Kahjuks ma sellise aeglase reageerimisega, nii et etendus "Francesca sa Rimini" jääb nägemeta, natuke kuulasin üht varasemat versiooni.

Aga millega ma selle Ameerikas elava Tallinnas sündinud leskmehe, kelle perekonnanimi võiks pigem ühele Eesti mehele eesnimeks sobida,  tähelepanu äratasin, ei oska arvata. Igatahes sõbrakutse ta saatis. Ettevaatlik mina, ka see väljakutse jäi vastu võtmata.

Justkui mul kodus vähe tegemist oleks.

No ja paar päeva tagasi, kui mul oli käsil projekt "Pesen puhtaks välimised aknaklaasid", takerdus seegi. Korjasin verandast kaasa ühe mesimummu, et mingu tagasi oma jahimaadele. 

Kus sa sellega! Isegi näpuga takka utsitamine ei aidanud. Jalutas aga rõõmsasti mööda Vileda väljakut. 

Peaaegu et sobiks firmale reklaamiks... aga või mul seda reklaami vaja on.

Aknad pesin siiski puhtaks.

Ja veel, just olin suutnud pähe taguda selle suht keerulise ja pika sõna.

Obstruktsioon. 

Nüüd Juur ja Kivirähk arvavad, et sama hästi iseloomustab antud situatsiooni üks eestikeelne tunduvalt lihtsam väljend, kus ainult üks täht ja kolm tärni. Mida mina nüüd oma võõrkeeleteadmisega peale hakkan!

Mulle hoopis vajalikum oleks servituut eesti keeles. Tegelikult, pole hullu, hakkab seegi sõna meelde jääma. Kui kohe ei meenu, on mul tagavaraks variant, mis tuletada aitab. Sõna prostituut tuleb hoobilt meelde, asi sealt edasi servituut edasi arendada ;) 

...