Rongiga Tapale

 ...

Seekord olid Reigo Tamm ja Tapa koor need, kes võitsid Laululahingu. 

Eile magasin saate maha, hommikul panin taustaks... aga jäin vaatama. 

siin ta on

vana jaam

millest kord

astusin

maailma 

õnne tabama

Memmeke oli ka kohal. Koos korvi, lõngakerade ja sukavarrastega. 

Jaamahoones olemise tunne tuli kohe tuttav ette, küll on saanud siin ja seal ronge oodata.

Aga mitte ainult!

Vaatasin kunagi üht etendust just seal, Tapa raudteejaamas. Blogi aitas meenutada :)

02.08.2017

Ja AI ja meedia ka, olid abiks. Tegelikult, nii kui pealkiri käes oli, tulid ka etendus ja emotsioonid meelde. Et tõesti oli hea!

Tapa ja raudteega on seotud teinegi mõte või mäletamine, ja juba üsna hiljutine. See siis sellest korrast, kui Tapa Muuseumis käisime. Kaart seinal, nõudis tähelepanu, ja et aega kokku hoida (ja kodus silm peale visata), jäädvustasin pildile.

Eesti raudteed 1937. 

No ja kõik kokku ongi see, miks mina oleks ka Tapa koori, Reigo Tamme ja "Vana vaksali" poolt hääletanud ;)... kui ma oleks eile õhtul seda telekast vaatama juhtunud.

...

Sobimatud sõnad

 ...

Ma lihtsalt ei saa enne 12 magama minna, sest mingist x ajast on kujunenud harjumuseks uue päeva esimestel minutitel sõnamängud läbi mängida. Sõnuk, Sõnar ja Sõnarajad, keskeltläbi 15 minutit 5 sõna otsimist. 

Mõnikord mõtlen küll, et hommik on õhtust targem ja mina ka ehk hommikul veidi ergem, aga kui kesköö läheneb, pole enam lootustki, et tukk peale tuleks!

Mõnikord läheb õnneks... kui ikka uue päeva alguseni terve tunnike, siis ehk õnnestub magama jääda. Siis on sõnad hommikused, mõtted kohe teisel lainel! No näiteks õhtuse pakkumise uppunu asemel hommikune elupuu. Või misiganes 😉

Mõnikord juhtub, et teen hommikul oma saavutusest fotomälestuse ka. Kui hästi on õnnestunud.

Esmaspäeval näiteks tegin. 

Sõnarajad on mängudest kõige uuem, vähemasti minu jaoks. Seekord läks hästi, sõnad kõik sobivad, juba kolmas oli "pihtas-põhjas" ja iga pakutud variant ilma täheliste ümberpaigutusteta.

...

Sõnar on kõige tüütum, esiteks peab seal kolm sõna leidma (4-, 5- ja 6-täheline), teiseks on seal mõnikord lõppsõna selline kiiksuga ja minu jaoks üsna või täiesti võõras. Aga ma ei virise... tegelikult ju naudin ;)

...

Nüüd pilte vaadates... Sõnuk tegi üllatuse, püüdis tausta kohandada. Või maksis kätte mu valitud sobimatu avasõna rõhutamiseks ;)

28.09.2026

Kõik oleks parlanksis... aga kus on kübar???

Soovides endast mitte jätta halba muljet, jätsin eile kirjutise avaldamata. 

...

Täna läks asi lausa teravaks kätte ja minu sõnakasutus sai leebe varjundi. 

Lappasin eilset ajalehte. 

Taat sai tappa... oleks ehk sobivam pealkiri? 

No ma ei saa ju endast ka liiga head muljet jätta!

Abiks eilne mustand, mis õnneks oli  kustutamata. 

...

Koristamine kergemaks

 ...

Õeraas kinnitas, et me olevat mingi aeg tagasi uue sõna leiutanud. Kuna sõna on päris kena kõlaga (aga ma tõesti seda ajahetke ei mäleta!), olen nõus kaasosanik olema 😉

Ilmselt läks tüütuks hommikune koristamine varstolmuimejaga... sealt siis see varsik tuli. Pole ju väga viga? 

Mul ka on nüüd uus VARSIK!

Tegelikult ei ole, see oli ainult katse sõna kasutada ;)

Enne sõnale patendi taotlemist* tegin natuke kodutööd: kes teab, kes-kus ja millal on sõna juba enda omaks tunnistanud!

Leidsingi. Eesnimi Varsik ja perekonnanimi Varsik. Aga see pole veel kõik! 

On veel keegi Mithrulis Varsik: ülbe, omakasupüüdlik ja võimunäljane vampiirist aadlik, kes käib ringi, näol kurikaval naeratus.  Kujuke oli müügil hinnaga £ 7.45

No ma ei lase ennast sellest segada! Sõna on sõna. Ja varsik on väga sobiv nimi varstolmuimejale, luban lahkesti kõigil kasutada! 

Uskuge mind: võtad varsiku, ja koristamine läheb kohe kergemaks!

* ilmselt sellist võimalust (sõnale patenti võtta) ei olegi!

Pesupesemise käsikompressor (Tapa Muuseum)... 29.09.2026

* ja ilmselgelt peaks pildil olevale töövahendile ka suupärasema nime välja mõtlema 🙃

...

Võõras tädi

 ...

Ma nii armastasin seda imepisikest kööki vanaema-vanaisa väikeses korteris Tallinnas. Mul on isegi pilt, kus vanaemaga kahekesi peal oleme. Ega seda kööki oluliselt rohkem polnudki kui fotol paistab... või siiski, paremale jäi veel tavaline pliit, mille pikkus enam-vähem köögi laiusega ühtis. 

Ei saa öelda, et pilt eriti kvaliteetne oleks. Vanaema on küll äratuntav, ma ise kolme aimatava laiguga: silmad ja suu.

Mõtlesin, et kasutan mõnd fototöötlusprogrammi, ehk saab pisut parema kvaliteedi.

Saigi, kvaliteet tundub viis pluss olema. Aga kes see võõras tädi seal pildi peal on?

Poja ütles, et tema näeb küll sarnasust... kui fotosid võrdleb. Kusjuures, minu vanaema oli tema jaoks olemas lausa 13 aastat. 

Aga minu jaoks on pildil võõras tädi!

Ja ausalt, mu meelest pole ma ise ka seesama laps, kes mustvalgel fotol.

Kapi ja seinakapid tõstis AI valesse kohta, tegelikult olid nad köögis vanaema selja taga. Ja see kolakas kraanikausi kohal oli mingi gaasiga seotud instrument. Mis täpselt, pole aimugi.

Ma ei jätnud jonni, tuttav kohalik andis mulle foto oma noorusajast (1966), kus pildil peaks olema koolimaja ja Kadrikarneval. Pildil on inimesi võimatu ära tunda, seda enam, et mina neid tol ajal ei tundnudki, aastaid hiljem ehk olid tuttavad.

Skännisin pildi ja läksin järgmisele katsele.

Tulemus oli... pehmelt öeldes jahmatav ;) 

Ma nüüd tükk aega fotode tuunimisega ei tegele 🙃

...

Ealised iseärasused

 ...

Süvenesin oma viimaste päevade ostudesse ja ei suutnud aru saada... et miks ometi? 

Millele ma mõtlesin*, kui poes kaupa ostukorvi panin?

Ilmselt lasteraamat. Ja ilmselgelt jogurt lastele. 

Kuidas ma ostes ei märganud või läbi ei mõelnud, kas ma ikka sihtgruppi kuulun. Või ongi paratamatus: ealised iseärasused ja lähenev lapsemeelsus?

Aga jogurt maitses hea ja raamat, nagu selgus, oli kõike muud kui lasteraamat! Et asjal sügavam mõte oleks, valisin ühe lihtsama ja elulähedasema luuletuse, ja võtan plaani üle pika aja taas üks luuletus pähe õppida.

Ei mäletagi, millal viimati selle projektiga tegelesin!

#üksluuletus

***

tädi sööb pirukat bussis
tal pole sellega kiiret
samal ajal ta sussis
pesa punuvad hiired

punuvad päikesekiirtest
pole muud materjaali
tädi aimu saab hiirtest
andke nüüd palderjaani

tädi kargab nüüd kiirelt
väikese kaerajaani
järeleandmatud hiired
ei muuda pesaplaani

(Contra)

Ma pean nüüd ausalt ära nimetama 3 eilset-tänast fakti.

Eile... tulime seltskonnaga väljasõidult. Võite 2 korda (nagu 15 küsimust;) pakkuda, kes nosis vaikselt ja salaja bussis pirukat? Tapalt ostis.

Järgmine küsimus: kes viskas eile öösel lõksu koos sinna kinni jäänud hiirega uksest välja, trepi kõrvale? Hommikul käis lõksu päästmas.

Ja kes võttis täiskuuöö mõju leevendamiseks kaks tabletti palderjani (2x1) ? Probleemiks ärevushäire ja öised ärkamised (koos kaasneva hiirejahiga).

Lõpuks: kes pildistas Tapa muuseumis väljapanekut Hiirelõks?

Tõenäoliselt panid viimase vastusega mööda! Foto autor on Küllike ;)

Mina pildistasin seda kodust välja visatud hiirt, enne kui ta hommikul igavikuteedele sai saadetud. Aga ma ei hakka näitama.

...

* Mäletan tegelikult, millele poes mõtlesin ;) Olin kindel, et need väikesed pudelid (neljakaupa pakendis) on keeratava korgiga. Plaanisin taaskasutust, pisikesi pudeleid, millega ebaküdooniasiirupit sügavkülma panna. Aga läks nagu läks. 

,,,

Korstnapühkija... õnnetooja

 ...

Mingil hommikusel hetkel avastasin oma telefonis vastamata kõne. Iseasi, kas ma oleks vastanud, nime numbriga kaasas ei olnud. No ja kui vastamine juba kahtluse all, siis ilmselgelt ma tagasi helistama ei hakka. 

On nagu on! 

Kuni mingil hetkel meenus, et korstnapühkija lubas helistada. Samas, tema numbriga oleks nimi kaasnenud.

Juba tiksus peas järgmine mõte: neil meeskonnatöö, äkki partner või sekretär. Miski pole võimatu!

Lõpetasin peamurdmise ja helistasin tundmatule numbrile. Väga ettevaatlikult. Pikka juttu ei teinud, "ja" küsimärgiga, või umbes nii.

Päeva parim otsus! Helistaja oli oluline inimene olulise infoga. 

Et kui oluline, siis miks nime ei näidanud? Olin ise ka üllatanud, samas loogiline seletus varnast võtta ;) Mul vahetati telefonis SIM-kaart, ja vahetuse käigus läksid mõned telefoninumbrid kaduma. Neid uuesti saada pole keeruline, keeruline on tuvastada, kelle number kaotsi läks. Ükspäev kaupluses tahtsin kaasale helistada, et kas sinine värv sobib... ja üllatus-üllatus, kaasa numbrit mul telefonis ei olnudki! Nii et võtsin talt otsustusõiguse ära ja otsustasin ise (jätsin ostmata ;)  Kaks nädalat ja ma polnud märganudki! No et mul tema numbrit ei ole. 

Teisest küljest, loogiline. Ma ometi ei hakka kõrvaltuppa helistama 🙃 Kusjuures, lähikondsete numbrid olin just tema telefonist mõned päevad varem välja noppinud!

Aga jah, on nagu on. Täna oli igatahes korstnapühkija see, kes päeva päästis.

09.08.2010

Seda, et ta ise mulle lähiajal helistab, seda alles ootan ;) 

...

Tsipake sooja

 ...

Tänase päeva tähtsündmus: küttehooaeg on avatud. Pidulikkust küll vähevõitu, aga tänulikkust* see eest kuhjaga! 

Igasugune mõte tule tegemisest pliidi alla tekitab minus korraliku ärevushäire. Kellel on olnud pliit, mis suitsu sisse ajab, see teab, millest räägin. Lõpuks on nii, et lootus pliidi abil toasooja saada annab miinusmärgiga tulemuse. Selles mõttes, et suure tuulutamise tagajärjel on elamine jahedam kui enne kütma hakkamist, meeleolust parem ei räägigi. Ja mitte kord või paar, lõpuks oli igapäevaselt korduv teema.

Korstnapühkijale kurtsin, tema andis endast parima, käis katusel ja puhastas lõõre, kasu olematu.

Kuni ühel juunikuu päeval aastal 2022 vanem poja ühe nurgataguse lõõri ette võttis ja sinna sukeldus. Kuna koht kitsas, ega ma kõrvalt ei näinud, mida ta tookord seal ära tegi. 

Hingevärinaga oli mul siis see esimene katsetus tuld teha... ja uskumatu! kohe tõmbas. 

Nüüd juba neli aastat nii, ei mingit suitsu. 

Ent ometi, ikka paanitsen! Oli suvi ja oli 4 kuud pausi, juba ma mõtlesin, kas ikka julgen täna teha. Peale lõunat ja madalrõhkkond, kõik eeldused suitsutare tekitamiseks. 

Jätaks tegemata, lükkaks edasi...

Aga ma ikkagi tegin.

Tuli praksus rõõmsasti pliidi all ja maja sai sooja õhku täis. 

* On ju põhjust tänulik olla!

...