Viimaste päevade veidrused

 ...

Võiks ju küsida: kas tõde või vale?

Need lood on kõik TÕDE.

Mul oli täna vastupandamatu magusa vajadus, leidsin pooliku meepurgi. Otsida polnud muidugi vaja, teadagi kus... köögilaual. Kas teised inimesed ka mett kahvliga söövad? Mina söön. Tegelikult isegi noa ja kahvliga... aga mitte korraga. 

Mõnikord noaga ja mõnikord kahvliga. 

...

Paar õhtut tagasi, tubane päev oli, vaatasin, et samme on piinlikult vähe. Õnneks oli ajaleht postkastist toomata, nii et 500 sammu tagataskus! 1000 + 500... pole palju, aga ikka parem kui mitte midagi. Laubalamp paika ja kõndima! Ring tehtud, vaatasin tulemust. 

Mitte midagi! 

Siis vaatasin kella. 00:00. 

...

Tegin päevaküsimuse väikesele ringile, lähedastele Messingeris. Kes on see tuntud eestlane, kellel on 5 õde ja 4 poega. Ainult üks õige vastus tuli enne teist vihjet. 

Ma siin teist vihjet ei anna.

...

Aga kui juba küsimiseks läks, siis küsiti minult ka. Leia pildilt lähedane.

Küsijatel läks endal ka raskeks ;)

...

Ükspäev korrastasin kööki, ja aknalaual oli tühi klaas. Vist olen seal sees millalgi küünalt põletanud, selline turvaline võimalus. Aga see oli ammu. Nüüd oli seal midagi kummalist. Pidin juba ära viskama, aga lähemal vaatamisel selgus tõde. Seal sees oli... kalasoomus. 

Millalgi olen selle sinna pannud, aga ei mäleta, et oleks pannud. Seda, mida soomusega tegema peab, seda ma küll mäletan! Uuel aastal tuleb kalasoomus rahakotti panna, soovitavalt aastavahetuse öösel, siis hakkab raha tulema. Ma püüan seda nüüd meeles pidada. Ainult loetud päevad.

...

No ja siis täna oli mul nimepäev. Loomulikult me tähistasime.

...

Palju õnne!

 ...

Saatsin tervitused teele. Kuna foto on juures, ei saa jätta jagamata :)

...

Detsembrikuu väljakutse

 ...

Taaskasutuses jäi näppu üks kolme aasta tagune ajakiri, kus sees ülalmainitud "Detsembrikuu väljakutse". Võiks ju proovida... mitte et maailm sellest paremaks muutuks või minu elu särama lööks. Aga väike vaheldus ikkagi.

Ma nüüd copy/paste päris ei tee, kõik punktid mulle ei sobigi. Nii et kohandatud variant. Äkki katsetaks, vahelduse mõttes.

1. Suhtle võõra inimesega olukorras, kus sa üldjuhul seda ei teeks. 

Siin võib olla takistuseks, et olen talviselt kodune, aga no nii päris ka pole, et üldse teise keskkonda ei satuks. Igatahes katsun meeles pidada sellised juhuslikud põnevad jutukaaslased. 

2. Kirjuta sõbrale või sugulasele kiri. Kohe selline, mille postkasti paned ja ära saadad, mitte mingi niisama jõulutervitus.

3. Helista inimesele, kelle number on sul telefonis, aga kellega sa pole juba mitu aastat suhelnud. Alati võib mingi põhjuse leida, miks sa talle helistad...  ja ikka tuleb mõni ammune tuttav meelde, kellega on olnud tore aega veeta.

4. Tee visioonitahvel. Või plaanide plakat. Kleebi, joonista, kirjuta. Jäta märk maha oma järgmise aasta plaanidest.

5. Leia grupp, millega liituda, kasvõi fb-s. Aga see grupp peaks andma sulle võimaluse tegeleda millegagi, mis sind huvitab.

6. Proovi vahelduseks teistmoodi päevarežiimi. Tõuse varem... või maga kauem. Mine kindlal kellaajal magama. Pane teadlikult paika üks kellaaeg mingi kindla toimingu jaoks. Mõtle, mis sinu päevaplaanis on, mida muuta või mida sinna lisada.

Teadagi... uue aasta lubadused on selleks, et neist mõelda, kas ka ellu viia... see on juba järgmine küsimus.

Mulle meenub mõne aasta tagune lubadus - kirjutan Päevaraamatusse 1 aasta jooksul iga päev lühikese kokkuvõtte oma päevast.

Kas ma kirjutasin?

Kirjutasin!! Isegi rohkem kui 1 aasta. Aga praegu mõtlen, et selle aastaga lõpetan. Nii et uued väljakutsed on teretulnud ;)

...

Ajad ammused

 ...

Vaevalt et keegi enam mäletab, ja kas peabki? Samas, ema ja vanaema, mõlemad mu elus olulised, ja nende kirjavahetus annab pisikese pildi ühest eluhetkest. 

Tõenäoliselt on see 1961*. aasta suvi või sügis, sest kirjas nimetatud Veera sai just siis 50 aastaseks.

3.50... hulga peale saime selle raha kokku ja maksime Ittyle ära. 

Küll on Tallinnas suur toiduainete puudus. Ei tea, mis need inimesed küll varsti sööma hakkavad. Ka kohupiima pole kordagi saanud, võid antakse pool kilo, kes hommikul vara platsis on, need saavad. Ükskord juba möödunud nädalal müüdi ühes poes lamba liha, seisin 4 tundi sabas, siis sain 2,5 kilo, pääle seda pole enam kordagi näkanud. 

Kuidas Veera juubel läks? Kas meie telegramm ikka tuli kohale? Millal Evald Tallinna sõidab? Olge kallid, kirjutage kõigest. Kallistan kõvasti lapsukesi, suuri lapsi näpistan. 

Teie emme.

Fotol tädi Veera. Ja Õie.

Tädi Veeraga kohtusin viimati 1974. aasta kevadel.

Olen sellest kodustele kirjutanud.

Elanud olen päris kenasti. Neljapäeva õhtul käisime Marjega Peipsi ääres, seal elab Marje õde. Kuskil Alatskivi kandis, täpselt seda kohanime ma ei teagi. Korjasime kullerkuppe, nüüd on jälle tuba lilli täis. Kuskil kell 10 (22.00) jõudsime Tartu tagasi. "Vanemuise" teatrist mööda minnes nägin nagu kahte tuttavat inimest. Aga kuna ma päris kindel ei olnud, siis ligi ei astunud. Ühikas vaatasin kohe järgi, oligi Pärnu teatri etendused Tartus. Reedel läksin hotell "Tartu" ja otsisin tädi Veera ja onu Arno üles. Viisin neile kimbukese nurmenukke. Neil oli nii hea meel, tükk aega ajasime juttu. Esimesel hetkel nagu ei tundnud äragi mind, siis tädi Veera hüüdis: "See on ju Külli!". Onu Arno tunnistas kauem, aga tundis ikka ka ära. Täna õhtul käisime Marjega nende etendust vaatamas. Tädi Veeralt saime kohad, ta ise tegelikult kutsus, kuigi ma ju tahtsin ise ka minna, ainult ei julgenud küsida. Väga hea meel on, et vaatamas käisime. See oli Ibseni "Naine merelt", tohutult meeldis. Olen praegugi veel selle mõju all.

...

* 1961 toimus nn Hruštšovi rahareform. "Müstiline Venemaa", saatejuht David Vseviov. 

...

Mõnel on eriti kiire

 ...

Seda ma räägin, et nad on omadega sassis. Jõulukaktus võiks ometi jõuludeni kannatada! Aga no ei, ikka nii nagu pähe tuleb. Oktoobris leidis, et võiks alustada.

Õitsemisega siis. 

Jõuludeni oli vähemasti poolteist kuud, kui tema õide puhkes. Ise selline äbarik, aga kangekaelne. Et teeme ära, mis siin pikalt oodata. Pungi tuli pidevalt juurde.

13.11.2025

Nüüd juba esimesed õied pudenevad... aga täna on alles esimene advent ja isegi detsembri alguseni on veel loetud minutid, jõuludeni lausa mitu nädalat aega.

Paar aastat tagasi, kui jõululill meile tuli, oli ta sellest kolimisest nii šokeeritud, et kõik õiepungad kaotas ära. Mõtlesin, et vaevalt sa järgmisel aastal enam üldse viitsid. Aga kus tema! Eelmiste jõulude eel alustas kenasti hooaega.

Ja nüüdki rõõmustab silma juba alates sügisest.

Kokkuvõtteks... kõks mu lill!

Alpikann...

Priimula...

Gerbera...

Roosid...

Flamingolill...

Mitte et nendega nüüd kõik oleks ;)

...

Panen veel küünla

 ...

27.11.2025 kell 23.00

Päev hakkab otsa saama, aga küünla ma juba panin.

Täna oli Astridi nimepäev. 

Minu tuttav Astrid läks igavikuteedele 2003. aasta mais, Saaremaal. Ema ja Astrid olid sõbrannad, mõlemad sündinud 1929. aastal. 

Aga emale oli antud 10 aastat lühem eluiga.

Mu meelest on need vanad, 1950ndate algusaastate pildid väärt, et neid siin blogis käepäraseks vaatamiseks panna.

Astrid on mõlemal pildil, kes teab, see leiab. 

Minu lapsepõlves oli Astrid päris range tädi: kui sooja vett ei olnud (mitte et seda kraanist oleks tulnud... isegi kraani ei olnud, aga juhtus, et elekter oli ära ja vett ei saanud soojendada), siis sundis ta mind külma veega pesema! Kusjuures, võtsin seda kui normaalset nähtust ja pesin vastu vaidlemata! Mõnikord olin tema hoida.

Astrid oli andekas kirjutaja, dramaturg, nii mõnegi ooperi libreto ja laulusõnade autor. "Oi latikas, oi lutsupoeg, kus oli alles kala..." Minu jaoks igatahes tuttav laul.

Tema kirjutatud sünnipäevakaardid olid alati sellised hästi sõnastatud. Ja meie pulmadeks kirjutas ta ka lugulaulu. Järgmise aasta nimepäevaks otsin üles ;)

Seda, et tal mõni luulekogu oleks välja antud, seda ma ei tea. 

Aga 1958. aasta ajalehes "Pärnu Kommunist" on Astridist artikkel, kus sees nii lood kui laulud. Selles mõttes, et veidi luulekeeles.

Miskipärast ma ei usu, et ema see sõbranna oli :)

Ajalehest on ka foto väljalõige.

Täna siis sulle küünal, tädi Ats!

...

Hommikune küünal põles Emmeliinale. Temal oleks täna juubel olnud...

Need mälestused on värskemad ja valusamad.

...

Tsiteerides klassikuid

 ...

Tegelikult pean alustama Tegelinski blogist, sest leidsin oma postituse "4 fotokat ja mina", tehtud 2011. aasta jaanuaris, kus ma olen enda kohta mitu märkamisväärset hinnangut andnud. 

Kui mõelda, kui kaugel ma ise olen täiuslikkusest, siis olen nõus kõige muu täiuslikkusekaugusele läbi sõrmede vaatama.

Iga*, kus miski/keski meessoost peab südamelähedane olema, olgu selleks siis või ühesilmne kaamera... (aeg, kui fotoaparaat ”Fed" sai nimeks Fred)

Mulle meeldib teha neid asju, mis mulle meeldivad.

Ühel hetkel on mul kahju, et ma ei suuda vanadest asjadest loobuda... ja järgmisel hetkel on mul kahju,  et olen neist loobunud. 

Tasakaal, see pole mu tugevaim külg. Aga ma teen endaga tööd,  isegi kui see mu muu elu tasakaalust välja lööb.

Tundub, et viimase 15 aasta jooksul ei ole ma oluliselt muutunud 😉

Kusjuures, tekkis küsimus, kas mu enesehinnang on ikka paigas.

...

Nüüd tuleb sissejuhatus... 

15 aasta taguse postituse juurde jõudsin tänu sellele, et otsisin varasemaid mõtteid ja lugusid oma vanadest fotokatest. Ja fotodest.

Ja otsima hakkasin sellepärast,  et otsustasin hakata korrastama ja tühjendama välisel kõvakettal olevaid kaustasid, kus fotod alates suvest 2008... aeg, kui olin ostnud oma esimese digi-seebikarbi. Antud lugu tundus kõige ülevaatlikum.

No ja pealkiri tuli umbes sama aja (see tähendab 2011) ajalehe artiklist... ma ei hakka lahti rääkima, miks ma seda lugesin või mida ma sealt otsisin. Katsun oma lobapidamatust kontrolli all hoida.

Päevas täita kümme rol­li, harva mängida võid lolli. 

Lohuta, et elustaarideks saavad siiski vaid vähesed. 

Tsiteerides asjatundjaid. **

...

Kui nüüd lõpuks asjast rääkida.

Minu esimene digipiltidega kaust kannab nime "Juuli 2008". Ja pildid seal sees on aparaadi poolt nummerdatud 001 - 018. 

Käisin naabrite juures, ja seal oli parasjagu häireolukord. 

Üks pisike lind oli aiaposti sisse pesa teinud, ja vähe sellest, ka pojad olid sees. 

Aiapost ise oli täitsa tavaline metallist toru.

Samas mõõdus, kui viltune aiapost viimasel pildil, aga mitte seesama, vaid värava poolt järgmine.

Kõlab uskumatuna... aga see lugu on TÕDE.

Kuidas emalinnul õnnestus pojad välja haududa, kuidas ta neid toitis... ei kujuta ette. Ja mis neist sai, enam ei mäleta. Aga küllap ema nad lõpuks "kraedpidi" välja sikutas.

Või suutsid naabritüdrukud päästeoperatsiooni korraldada.

...

* ilmselgelt võib see iga terve igaviku kesta.

** "Enesekehtestamine - ei või jah?"

...