Reede, 20. mai 2022

Maitsemeel ja värvitunne

 ...

Mul on tunne, et läbi aegade fännan ma musta värvi. Võib-olla on selle taga lootus, et nii  paistan vähem silma? Mul pole midagi selle vastu, et olla märkamatu. 

Mõnikord olen ma imestanud oma vanaema aega. Vanaema oli ehtne külatüdruk, sündinud 1909. aastal ühes Põhja-Eesti kalurikülas kümnelapselise pere kuuenda lapsena. 20 aastat hiljem abiellus, lapse sai. 1929 siis. Abielludes sai temast linnaproua. 

Aga sel aastal, kui vanaema sai 30, algas teine maailmasõda. 

Tegelikult tahtsin ma tema riietest rääkida. Või üldse selle aja riietest.

Daamidele enamasti midagi heledat seljas,  härrad ülikonnas.

Pluss/miinus 90 aastat tagasi. 

Ma ei kujuta ette, kuidas see valge ikka valge ja puhas püsis!



1932


Mul ei ole vist ühtegi valget riietuseset. Kui on olnudki, ei ole nad kunagi kuulunud mu lemmikute hulka.*

Ükspäev, kui kappi koristasin, jäi silma üks vana kampsun. 

Just need on minu värvid!




Looduses needsamad.

Kõige ilusamad toonid!



Nii et tegelikult mitte must värv ei ole mu esimene eelistus.

Mingid kummalised segatud toonid hoopis. 





* Vigade parandus. Kui valgest rääkida.  Ajapikku tuleb ikka meelde. Üks valge suvejakk praegugi kapis. Aga nagu öeldud: ei kuulu lemmikute hulka. Nii nagu ka 11. klassi  lõpetamise valge pitsist pluus aastakümnete tagant.

...

Neljapäev, 19. mai 2022

Mehed minu elus

 ...

Arvestades mu eluea pikkust... no nii pikka postitust mul ei tule.


04.05.2022


Räägin neist kahest viimasest.

Eelviimane oli see boheemlaslik härrasmees sadamas, D-terminali vahetus läheduses. Mu ratastega kohver ja mina olime suht sarnases olukorras: mõlemad koperdasime, sest tänu tee remondile puudusid seal igasugused teetingimused. Pärast selgus, et kohvril oli kivi ratta kinni kiilunud, mina koperdan niisama.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Sel ajal, kui me kohvriga sadama suunas tüürisime, liikusid teised kõik kiiremas tempos minust mööda. Kuni tuli too mees ja küsis: "Can I help?"

"No, no! Thank!"

Ma olen harjunud ise hakkama saama! 

Nii läksime edasi, igaüks omas tempos. 

Paar minutit hiljem jõudsin mina talle järgi. Ta korjas prügikastist pudeleid. 

Miskipärast hakkas mul kahju, et pakutud abi vastu ei võtnud.

Ja siis see viimane mees. 

Seisin mina T-Centraleni tunnelbanas ja ootasin rongi. Veidi eemal seisab meeldiva olekuga Rootsi mees ja vaatab mind pika mõtliku pilguga. Minutit  3-4 kindlasti. Ma pole nii avaliku tähelepanuga harjunud, jalutasin mõned sammud edasi... ja tagasi. Vahepeal oli meeldiv härrasmees kätte saanud minu selja taga varjus olnud prügikasti ja asunud sealt midagi otsima. Pudeleid tõenäoliselt.

Sellised mehed mul siis viimasel ajal. 

(Kõik muidugi mäletavad etendust "Polkovniku lesk")

...

Kolmapäev, 18. mai 2022

Hommikused ampsud

 ...

Metsaservast  5 lehte karulauku.

Mustasõstra põõsa alt 10 naadilehte.

Köögi akna alt 5 võilille vart (homme juba 6).



Aknalaualt viis vart rohelist sibulat.

Kõik see peeneks hakkida, lisaks natuke kurki ja tomatit.

Segada ühe suure lusikatäie hapukoore, ühe lusikatäie kodujuustu ja ühe majoneesiga.

Siis soojenda pannil eilset (või oli see juba üleeilset) tatraputru, ja kenasti serveerituna naudi hommikusööki. 

Homme teen pildi ka ;) 

...

Laupäev, 14. mai 2022

Kuidas ma Eurovisiooni vaatasin

 ...

No tegelikult räägin poolfinaalidest.

Kui nüüd tõde tunnistada, siis 1. poolfinaalist ei mäleta ma peaaegu midagi, istusin küll tugitoolis ja teleka ees, aga viibisin teises dimensioonis. Mäletan ainult Ukraina esitust ja veel seda, et Leedu sai finaali, aga Läti mitte. Aga kes kus mida laulis.... ei mäleta. Lõplikult ärkasin alles siis, kui hääletamine lõppes, ja siis oli juba päris raske üritusse sisse elada.

Teise poolfinaali vaatamiseks valmistusin natuke rohkem ette. Kõigepealt valasin endale pitsi brändit ja tegin suure kruusi kohvi. Kõrvale otsisin käelist tegevust: paber, pastakas, värvipliiatsid. Šokolaadi oli ka.

Otsustasin, et seekord teen mina valikud, kes finaali pääseb.

Esimene esineja oli Soome. Tema ma hääletasin finaali juba enne kui laulu kuulsin, õnneks oli laul ka suht ok.

Plussi said minu käest veel 

Eesti

Rumeenia

Poola

Belgia

Rootsi 

Pool punkti andsin Iisraelile, Serbiale, Montenegrole ja Tšehhile.

Iirimaa ja Austraalia unustasin hindamata, ja häbi tunnistada, laulu nr 11 magasin ma sõna otseses mõttes jälle maha. Isegi seda ei tea, mis riik see oli. 

Õnneks ärkasin üles, kui Stefan laulma hakkas... mis on ilmselgelt märk laulu ja laulja headusest. 

Kui nüüd finaliste vaadata, siis näen, et minu muusikaline teadlikkus on aastatega tõusnud! Kõik minult + märgi saanud kuus riiki said finaali, finalist Aserbaidžaan sai mult küll miinuse ja Austraalia olin unustanud hindamata, aga Tšehhile ja Serbiale olen andnud pool punkti. 

Ärkvel hoidmise nimel olin ma ikka tegelikult ka vaeva näinud. Kaustikus on selle märgiks peaaegu iga laulu juures üks-kaks pähe tulnud mõtet või pigem küsimust.

Kas pikk blondiin oli tüdruk?
Kas Ukrainast Iisraeli kolinud laulja oli rahvuselt grusiin?
Appike, äkki minu põrn on ka suurenenud!!?
Miks ometi nii traagiliselt?
Kas võib olla tegu lauljaga saatest "Mask maha"?
Miks sa teise laulu võtsid?
Kas Sanremo on sama mis San Remo? 
Kas Strippar oli laulu või laulja nimi?
Mis siin ometi nii raske on, et 40 kg!?
Appike, kas Stefani kohta midagi juttu ka oli!
Päriselt, ongi pisar silmas!
Kas tumedanahaline on  blondiin sünnist saati?


Kaks lauljat suurel laval... 12.05.2022


Igaks juhuks ütlen: tegelikult ma pole üldse rassist, blondid mulle meeldivad ja Eurovisiooni vaatan ka hea meelega... 

Kui ma just teleka ees magama ei jää.

...

Neljapäev, 28. aprill 2022

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.




Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.




Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

Laupäev, 23. aprill 2022

Süümekad

 ...

Nüüd, kui päike on tuppa pugenud, tuleb nii mõnigi tõde päevavalgele! 

Mu lemmikloomad on kapist (või kui täpsem olla, siis kapi tagant) välja tulnud ja päris mitmes avalikus kohas omale pesa pununud.

Ämblikud siis... ja ämblikuvõrgud.

Tegin südame külmaks ja hakkasin korda looma. Hävitustöö oli muidugi julm, kogu mu lemmikloomade rajatud töö- ja elukohad said purustatud, ämblikke ma füüsiliselt ei hävitanud, aga neile, kes usalduslikult kapist (kapi tagant) välja tulid, korraldasin evakuatsiooni õuetingimustesse. Kindlasti jäi neid üksjagu tuppa, eks aeg näitab, kui kaua ülesehitustööd aega võtavad.




Nüüd on mul süümekad. Äkki oli mõnel väljasaadetutest kuskil peidus pesakond poegi, mis neist nüüd saab? Ja kas õues ikka on juba piisavalt soe, et seal uutes tingimustes uut elu alustada. 

Ma ei tea, kui koiliblika pihku sain ja puruks litsusin, polnud mul mingeid süümekaid. Ja puugi põletamine tuleriidal tekitab isegi omamoodi hasarti.

Imelik on see inimese mõttemaailm.

...

Reede, 22. aprill 2022

Kordumisi

 ...

Juhtus nii, et käisin etendust "Palusalu" teist korda vaatamas. Olingi juba detaile unustama hakanud! Näiteks see, et 1936. aasta olümpiamängudelt naasis Palusalu kahe medaliga. 

Kui numbritest rääkida.

Aga mitte ainult numbrid ja meeldetuletus. Mul ikka need nähtamatud niidid, kuhu kerge takerduda. Emotsioon pool aastat tagasi nähtud etendusest oli hoopis erinev eilsest. Kõik see kurjus, mis lavastusse kirjutatud, seotud Nõukogude võimu, sõja ja okupatsiooniga, sai eile teise alatooni. 

Minevik tuli lähemale.

Õnneks oli etenduses ka huumorit ja õrnust, lisaks lihtsalt inimlikke põhimõtteid, mis ei muutunud kurjuseks ka karmides tingimustes ja jätsid etenduse lõpuks hinge helge ja sooja tunde. 

Kurjusest kirjutas ka Jaan Tammsalu oma tänases mõtiskluses Tallinna Jaani kiriku FB lehel. 
Kuidas jääda inimeseks keerulisel ajal


15.04.2022... Järva-Madise kirikus
...