neljapäev, 20. november 2025

Suur Tõll

 ...

Tõll oli suur mees. Tõllul oli naine Piret, ka suur ja tugev. Legendid liikusid Saaremaal aastasadu. Neid vägilasi olla kunagi nähtud, neid mäletati, nad teinud vanasti palju head. 

Lugusid räägiti, aga lood pandi ka raamatusse sisse. Juba 18. sajandil jõudis Tõll kirjandusse. 

Saarlane Peeter Südda Ansekülast korjas omakorda lood kokku ja avaldas raamatu "Väike vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).

Ei saa tõde tunnistamata jätta, ise ka olen Saaremal käinud ja Piretit ning Tõllu näinud. Väike sõber seltsiks kaasas.

Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi, skulptor Tauno Kangro.

2007


Tõsi, see kohtumine oli juba ammu. 

Teisipäeval oli teises kohas ja teistmoodi kohtumine.


Võimalus kohtuda hiiglasega, kes kaitseb oma rahvast ja seisab vastamisi pimedusega.

Emotsionaalselt haarav lavastusmis põimib kokku mütoloogia ja kaasaegsuse ning kus näitlejate mäng, valgus, video, koreograafia ja muusika moodustavad ühe terviku.

Võimsad ja väljendusrikkad tantsustseenid, dünaamiliselt kujundatud koreograafia täidab lava ning iga samm ja žest muutub osaks jutustusest.

Etendus oli eriline vaatemäng. 

Tublid tegijad: dramaturg - Merle Jääger, lavastaja Sasha Pepeljajev, kunstnik Jana Hanikova, helilooja Ardo Ran Varres. Video - Rommi Ruttas ja valgus - Priidu Adlas. Osades Martin Kork, Aleksandra Kantola ja Miika Pihlak.

...

Tõlluga tekkis side, kasvõi seetõttu, et lood ja legendid on algselt levinud suuresti Anseküla kandis. Kunagi oli seal Saaremaa vanaema ja vanaisa kodu ja koht. 


No nüüd tuleks meeldetuletuseks raamat uuesti lugeda, vaatasin, et läbi aegade on ilmunud veel päris mitu erinevat teost.

1959. aastal Eno Raua koostatud...


... või siis hoopiski midagi hilisemat.


...

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, siis mitte ainult tuttav Tõll. Peale etendust kolasime natuke ligilähedal ringi ja leidsime teisegi ajaloolise suurkuju 😀 

Põhjakonn. 

Teadagi... skulptuuri autor Tauno Kangro.



Kohe seal kõrval oli Põhjakonna trepp ka.


250 astet ja kaldenurk 22 kraadi.

Mul jäi tipp vallutamata.

... 


esmaspäev, 17. november 2025

Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?


Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.



Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?


No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt


17.11.2025

Jäneda loss. 
Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.
...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

pühapäev, 16. november 2025

Ettevalmistused talveks

 ...

Üksõhtu tuli lumi maha. See oli üleeile. 

Eile oli ilus talveilm.

15.11.2025


Täna oli niisama... ilm. Mingisugune.

Talv hakkab taanduma... on juba oldud küll.

Minemise jäljed maas.

16.11.2025


Selline talvehoiatus keset novembrit... tänasest kuu teine pool.

Kui juba kuu kõne all... taevas kahaneb poolkuu. Kuu loomiseni on jäänud 4 päeva.


Üks luuletus ka. Kui jälgedest rääkida.

Kelle JÄLG see on - 
linnu või inimese,
looma või kivi, 
tuule või taime?
VÄRAV avanedes
puudutab maapinda.
Õhusammaste vahel
nüüd valge on tee.

(Merike Õim)
...


reede, 14. november 2025

Kohalik kontsert

 ...

Polnudki vaja kaugele minna, lähedased tulid muusikaga ligilähedale.



Oligi selline soe ja hinge minev kontsert.



Palju tuttavat muusikat, mitmed sellised laulud, mida ammu pole kuulnud, mõned hoopiski kuulmata. Muusikaga seotud tuttavad nimed, kes tänaseks igavikuteelised. 

November - marruskuu, tondikuu, hingekuu. Talvekuu.

Õhtuks tegi ilmataat maa valgeks, Kaupo ütles, et nemad olid linnast tulles raherünnaku alla jäänud ja üks oskuslik fotograaf suutis pildile püüda, kuidas välk Tallinna teletorni sisse lajatas.

...

neljapäev, 13. november 2025

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 


Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025


Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?


Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.



...

kolmapäev, 12. november 2025

Päevakillud

 ...

Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!

No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga.  Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust,  tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.

Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle. 

Õgardlus. 

Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?

...


teisipäev, 11. november 2025

Veel võimalusi

 ...

Kui ikka läheks Tallinna? Jalgrattast ja jalgsi jaama minekust loobusin.

Järgmine võimalus... buss + rong

Bussiga Aegviitu ja edasi rongiga linna.

09.05.2025


Buss läheb meie lähedalt  kella 6 paiku hommikul. Siis Aegviidus 26 minutit ootamist, ja kui hästi on korraldatud, ehk on rong ka ootel, siis saab sees istuda. Aga ei pruugi. Õnneks veel väga külm väljas ei ole.

Tallinna jõuab rong kell 7.44

Ajakulu kokku 1 tund 42 minutit. Või siis 2 tundi, kui hommikul toast kell  kolmveerand 6 välja minna. Rõhk sõnal hommikul 😉

...

Järgmine buss Aegviidu poole väljub meilt 14.46. Aegviidus ootamise aeg 1 tund 20 minutit. Tallinna jõuab rong 17.53. Ajakulu kokku 3 tundi 7 minutit.  Kell 17.00 algavale üritusele ei jõua, viimane kord jätsin minemata Eve Mahhovi raamatu* esitlusele.


Rohkem tööpäevadel buss + rong võimalusi pole, ainult reede õhtu on veel, buss väljub 17.25, 30 minutit rongi ootamist, kell 19.00 Tallinnas. 

Reede õhtune buss vist sobib linnast maale tulekuks. Vähemasti kunagi sobis, praegu natuke kahtlen.

Laupäeval bussiliiklust pole ja pühapäeva õhtul pääseb reedega sarnaselt Tallinna. 1 h  35 min ajakulu. Mingi päris kiire rong.


Hetkeseis selline, ehk saavad ükskord raudteed remonditud ja graafikud paika.


Enam-vähem loogiline võimalus on ka buss + buss. Hommikune buss tuleb Aegviidust tagasi ja liigub Paidesse. Seal tuleb pool tundi oodata, ja siis bussiga Tallinna. 

Kell 7.30 bussi peale, 8.17 Paides. 33 minutit ootamist. 8.50 bussi peale, 10.00 Tallinnas. 

No nüüd võiks veel tagasi saamise võimalused üle vaadata ja siis plaanid paika panna.

...

Seoses rongidega on mul paar lugu ka tagataskus.  

Kasvõi see, kui ükskord Rootsi-laevale pidin jõudma.  Bussiga Aegviidus, istun juba rongis, kui avastan info, et sõiduplaanis muudatus. Rong väljub... millalgi, ilmselgelt liiga hilja. Eriti valikuvõimalusi polnud, läksin tee äärde hääletama. Kohe esimene auto võttis peale, sõitis küll teises suunas. Selles mõttes, et mitte Tallinna, vaid Kuusalu poole. Vahet pole, vähemasti saan liikuma! Kuskil Narva maanteel Kuusalu kandis suvalises bussipeatuses pani ta mind maha. 10 minuti pärast tuli buss, linnas sain takso ja laevale jõudsin, isegi mitte päris viimasel minutil. 

Et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab... 


* Eve Mahhov, "Loovkampsik"

...