Veel üks vägimees

 ...

Ega Tõll pole mul ainus tuttav vägilane, suvel käisin ka Kalevipojal külas. 

12.08.2025

Kalevipoja Koda asub Kääpa külas, kuskil sealkandis toimetas vägilane ka oma künnivagudega. 

No ja siis on seal veel Kääpa jõgi, kus vette pillatud mõõk Kalevipoja jalad alt lõikas ja mille tagajärjel Kalevipoeg suri.

Kogu Kalevipoja lugu on lühidalt kokku võetud ja filmiks tehtud, paarkümmend minutit seiklusi ja karmi saatust suurel ekraanil. Kalevipoja sünnist ja surmast, ja kogu elutee seal vahel.

Kõige muu kõrval muuseumis päris põnev vaatamine.

...

Muu hulgas on muuseumis väljas ka läbi aegade ilmunud "Kalevipoja” väljaanded. Üks neist päris tuttav. See "Kalevipoja" raamat on koduses riiulis täitsa olemas, isegi pühendus sees. Mitte küll mulle. Ivole vanaemalt.

Paks raamat ja palju pilte.

Illustreerinud Kristjan Raud. 

Igasugused ohtliku olemisega mehikesed on ka selles 50 aastat tagasi ilmunud "Kalevipojas".

Sorts Peipsile laineid puhumas.

...

Omanäoline on ka "Kalevipoja" 95 aasta tagune väljaanne. 

1930. aastal ilmus raamatust lihtsustatud variant, kirjelduses on öeldud: kui vana väljaanne sisaldab 19033 värssi, siis selles uues ainult 9900 rida. Seda teksti hulka peab väljaande tegija algkoolile küllalt piisavaks.

"Postimees" avaldab reklaami.

9. september 1930.

Uues "Kalevipojas" on püütud täiesti vabaneda niihästi sisulisest liiglihast kui keele- ja värsivigadest. On püütud ammendada vanast "Kp." kõik kooskõlaline, väärtuslik ja kunstipärane, kõrvaldades sobimatud, ebasuhtelised, teose ühtlust ja maitsmist segavad osad.

Nüüd on "Kalevipojast" saanud teos, mille tegevus rühib kiires tempos edasi ja mille värss ei haava enam rahvaluule peene ja suursuguse prosoodia austajat. Kõik, mis enne oli kuidagi selgusetu, on nüüd põhjaliku kommentaari tõttu (isegi piltseletused) arusaadav ja selge.

Hind 2 krooni ja 25 senti.

...

Esmakordselt avaldati Friedrich Reinhold Kreutzwaldi eesti rahvaluule ainetel koostatud eepos "Kalevipoeg" 1857. aastal.

Eepose põhjal on loo kirja pannud ka Eno Raud, raamat ilmus 1961. aastal. Kooli ajal oli vist kohustuslik kirjandus. 

Aga kumb siis ikka suurem on, kas Tõll või Kalevipoeg? Suurem, tugevam, targem ja ilusam...

#Eesti Raamatu Aasta

...

Suur Tõll

 ...

Tõll oli suur mees. Tõllul oli naine Piret, ka suur ja tugev. Legendid liikusid Saaremaal aastasadu. Neid vägilasi olla kunagi nähtud, neid mäletati, nad teinud vanasti palju head. 

Lugusid räägiti, aga lood pandi ka raamatusse sisse. Juba 18. sajandil* jõudis Tõll kirjandusse. 

Saarlane Peeter Südda Ansekülast korjas omakorda lood kokku ja avaldas raamatu "Väike vana varanduse vakk ehk Saaremaa vägimees Suur Tõll" (1883).

Ei saa tõde tunnistamata jätta, ise ka olen Saaremaal käinud ja Piretit ning Tõllu näinud. Väike sõber seltsiks kaasas.

Suur Tõll ja Piret said hea kalasaagi, skulptor Tauno Kangro.

2007

Tõsi, see kohtumine oli juba ammu. 

Teisipäeval oli teises kohas ja teistmoodi kohtumine.

Võimalus kohtuda hiiglasega, kes kaitseb oma rahvast ja seisab vastamisi pimedusega.

Emotsionaalselt haarav lavastus, mis põimib kokku mütoloogia ja kaasaegsuse ning kus näitlejate mäng, valgus, video, koreograafia ja muusika moodustavad ühe terviku.

Võimsad ja väljendusrikkad tantsustseenid, dünaamiliselt kujundatud koreograafia täidab lava ning iga samm ja žest muutub osaks jutustusest.

Etendus oli eriline vaatemäng. 

Tublid tegijad: dramaturg - Merle Jääger, lavastaja Sasha Pepeljajev, kunstnik Jana Hanikova, helilooja Ardo Ran Varres. Video - Rommi Ruttas ja valgus - Priidu Adlas. Osades Martin Kork, Aleksandra Kantola ja Miika Pihlak.

...

Tõlluga tekkis side, kasvõi seetõttu, et lood ja legendid on algselt levinud suuresti Anseküla kandis. Kunagi oli seal Saaremaa vanaema ja vanaisa kodu ja koht. 

No nüüd tuleks meeldetuletuseks raamat uuesti lugeda, vaatasin, et läbi aegade on ilmunud veel päris mitu erinevat teost.

1959. aastal Eno Raua koostatud...

... või siis hoopiski midagi hilisemat.

...

Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, siis mitte ainult tuttav Tõll. Peale etendust kolasime natuke ligilähedal ringi ja leidsime teisegi ajaloolise suurkuju 😀 

Põhjakonn. 

Teadagi... skulptuuri autor Tauno Kangro.

Kohe seal kõrval oli Põhjakonna trepp ka.

250 astet ja kaldenurk 22 kraadi.

Mul jäi tipp vallutamata.

* "Tõll ja ta sugu", Matthias Johann Eisen

... 

Vanad uudised... Vilde

 ...

#poolelijäänud

Ajaleht rohkem kui sada aastat tagasi, aga ilmselgelt lugesin seda millalgi hiljem 😉 Igatahes olen artikli blogisse tõstnud.  Võimalik, et uudishimust*. Selles mõttes, et ehk ükskord vaataks üle, kuidas Eduard Vilde elu kulges ja kuhu ta lõpuks endale kodu sai.

Päris põnev elu koorus lahti. Temal ja tema noorel elukaaslasel. Elanud Šveitsis, Soomes, Saksamaal, New Yorgis, Kopenhaagenis, tegutsenud Estonias dramaturgina ja Berliinis saadikuna. Suri 26. detsembril 1933 ja oli esimene Eesti kultuuritegelane, kes maeti Tallinna Metsakalmistule.

Aga et millest too vana artikkel pajatab?

Nagu juba teatasime, käisid haridusministeeriumi esitajad neil päewil Jäneda mõisas kirjanik E. Wildele sobivat asupaika otsimas. Waadati ühte Jäneda mõisa kõrwalehitust, mis omal ajal wõõraste ruumideks oli mõeldud. Lähemal silmitsemisel selgus, et need ruumid nõuetele ei wasta: maja asendub soojärve kaldal, hoone wanawõitu, niiske jne

Waatamiskäigu kohta teeb haridusministeerium ettekande riigiwanemale, mille järel uusi otsimisi jätkatakse.

Kuna mõisad ja mõisasüdamed enamiste kõik on wälja antud, eriti ilusamates kohtades ja kuna lugupeetud kirjaniku terwisline olukord (reumatism) tingib wastawat kuiwa maakohta, siis näib õieti raske olewat riigile kuuluwatest mõisatest ja suwituskohtadest wastawat majapidamise üksust leida, kergem oleks küsimust nii lahendada, et wastaw maja ja maa-ala ostuteel omandataks.

Miks ma mustanditest just selle lõpetamata loo välja otsisin?

No käisin täna Jänedal... tõsi küll, mitte seal järve kaldal. Polegi ammu Kallijärvele saanud, mõisamajja olen mitmeid kordi sattunud.

Täna tegin kaugelt pildi.

#päevapilt

17.11.2025

Jäneda loss. 

Ligi ei läinud, käisin hoopis poes.

...

* Tegelikult on just täna uudishimu päev. Vabariigi Presidendi algatus 2022. aastal.  Üle-eestiline tähtpäev 17. novembril.

** Lisaks kokkupuutepunkte... ema elas kümmekond aastat Vilde teel. Maja number oli 86. Ligilähedal tuttavad kohad Szolnock, Tuluke ja Kännu Kukk ;) Oi aegu ammuseid... needki küll vähem kui 100 aastat tagasi. 

...

Ettevalmistused talveks

 ...

Üksõhtu tuli lumi maha. See oli üleeile. 

Eile oli ilus talveilm.

15.11.2025

Täna oli niisama... ilm. Mingisugune.

Talv hakkab taanduma... on juba oldud küll.

Minemise jäljed maas.

16.11.2025

Selline talvehoiatus keset novembrit... tänasest kuu teine pool.

Kui juba kuu kõne all... taevas kahaneb poolkuu. Kuu loomiseni on jäänud 4 päeva.

Üks luuletus ka. Kui jälgedest rääkida.

Kelle JÄLG see on - 

linnu või inimese,

looma või kivi, 

tuule või taime?

VÄRAV avanedes

puudutab maapinda.

Õhusammaste vahel

nüüd valge on tee.

(Merike Õim)

...

Kohalik kontsert

 ...

Polnudki vaja kaugele minna, lähedased tulid muusikaga ligilähedale.

Oligi selline soe ja hinge minev kontsert.

Palju tuttavat muusikat, mitmed sellised laulud, mida ammu pole kuulnud, mõned hoopiski kuulmata. Muusikaga seotud tuttavad nimed, kes tänaseks igavikuteelised. 

November - marruskuu, tondikuu, hingekuu. Talvekuu.

Õhtuks tegi ilmataat maa valgeks, Kaupo ütles, et nemad olid linnast tulles raherünnaku alla jäänud ja üks oskuslik fotograaf suutis pildile püüda, kuidas välk Tallinna teletorni sisse lajatas.

...

Graafik loksub paika

 ...

Loodetavasti ei jää ma enam miinustesse.  Selles mõttes, et 20 postitust aasta lõpuni ja siis on miinimum-programm täidetud. 

Kõige viletsamad aastad on olnud 2010 ja 2022 (121 blogilugu), kõige viljakamad aastad on 2023 (168) ja 2021 (166). 

Rekordit püüdma ei lähe, aga aastaga 2025 viimasele kohale jääda ka ei taha. Mingis mõttes on see mul juubeliaasta, 2005. aasta mais alustasin blogimist Toidutares. Blogi enam alles pole, aga postitused ehk isegi on. Ma kirjutasin need algselt mustandina Word'i. 

Kõige lihtsam numbritega reele saada on #ajastagasi, #päevapilt, #lühijutud, sobivad igapäevaseks postitamiseks. Ja varsti võib juba ülepäeva. 

Päevapilt mul täna täitsa on.

13.11.2025

Kõks, mu lill! Järgmine hullumeelne... olen talle juba kaitsemüüri ümber ehitanud. Lillepoti ostsin, mulla ostsin, aga ümber istutada ei oska. Tal on laiusesse hulk tütartaimi tekkinud, või mis iganes nad on. Pean vist nõustaja koju kutsuma. 

...

Ja lugu lähiminevikust.

Kuidas ma oma haistmismeelt testisin. Täitsa juhuslikult.

Ükspäev panin kauplusest ostetud grill-liha tükid sooja... võileiva grilli. Kenasti küpsetuspaberi vahele keeratud. Ütleks, et päris hästi õnnestus. 

Päev hiljem, tegelesin jälle toitlustamisega. Panin masinasse paar viilu sepikut... ja tulin korraks köögist ära. Rõhk sõnal korraks. 

Järgmine hetk, mida mäletan, oli, et tundsin lõhna. Kõrbenud sepiku lõhna? Seda mitte. Tundsin mõnusat grill-liha lõhna. Kui vaatama läksin, leidsin kaks viilu kõrbenud sepikut. 

Jälle olin ma unustanud reegli, et köögist ei tohi korraks ära minna! Rõhk sõnal reegel.

Haistmisega, tundub, on kõik korras?

Aga et ei jääks mulje, et ainult minul juhtub, panen pildi ristsõnast, mille lahendamine erilist loomingulisust nõudis.

Ilmselgelt sõna Tatarstan pole see, millele küsimus vihjab.

...

Päevakillud

 ...

Eile näiteks, jutustasime kunagise pinginaabriga. Harva räägime, aga siis ikka pikalt. Pärast vaatasin telefonist... oleks paar sekundit kauem rääkinud, oleks 1.11.11 olnud. Ei saa jätta märkimata eilset kuupäeva. 11.11. Peaaegu täis komplekt!

No ja täna hommikul, nosin oma juustuleiba, kõrval suur toop kohvi piima, mee ja kardemoniga.  Mingi ajalehe sõnamäng ka. Paigutus, 21 sõna, üks peaks üle jääma. Mõtlesin, et võtan seda siis kui ennustust,  tänase päeva tähenduslikku sõna, mis sest, et leht eelmisest nädalast.

Tehtud see sai ja üks sõna jäigi üle. 

Õgardlus. 

Päris karm. Oli see nüüd hoiatus, soovitus või lihtsalt mõnitamisena mõeldud?

...