Muutuda: meetod

 ...

Lõpetasin paar päeva tagasi raamatu "Muutuda: meetod", autor Édouard Louis. 

Tegelikult kirjanik muutis oma nime, sünnipäraselt oli ta nimi Eddy. Eddy Bellegueule. Sündinud 1992. aastal ühes väikeses Prantsuse tööstuslinnakus, kus ta nägi ja tunnetas, et ei sobi sinna, samas lootust pääseda praktiliselt ei olnud. Kui sa sinna oled sündinud, siis sinna sa ka jääd. 

Minu jaoks need vaesuse kirjeldused kõlavad uskumatutena (mitte et ma ei usuks): naabritelt makaronide laenamine, katkised jalanõud ja kodu, kus aukohal televiisor, aga ei ühtegi raamatut.

1990ndad ja Prantsusmaa. Foto kodumajast tekitab tunde: kas tõesti?

Raamat on autobiograafiline*, just Eddy oligi kirjaniku  (ja raamatu mina-tegelase) lapsepõlvenimi; tema seksuaalne orientatsioon, haridustee ja lõpuks raamat, mille kirjutamisele ja avaldamisele ta suuri lootusi pani.

Ühest küljest tegi ta ära tohutu töö, et ennast muuta, alates välimuse, käitumise, suhtlemise tasandil, edasi töö iseendaga, lugemine - lugemine - lugemine, raha teenimine.

Ja suhted. Tänu suhetele, mida ta kas teadlikult või ebateadlikult ära kasutas ning saavutas selle, et samm sammult jõudis ta kodunt kaugemale, jäi võõraks oma perele, jättis maha sõbrad. 

Kindel siht oli muutuda ja selle ta ka peaaegu saavutas. Mingid märgid päritolust jäävad tema sisse lõpuni. Poiss, kes sinna vaesusesse sündis, tegelikult sellega oli tema saatus otsustatud. Saatus, millega Eddy ei olnud nõus leppima ja nii pidi ta endast täiesti uue inimese kujundama. 

Tõnu Õnnepalu tõlge ja hea sõnakasutus.

 * Edouard Louis'i loomingus ongi oluline roll tema enda elu lugudel. "Muutuda: meetod" ei ole kirjaniku esimene raamat, küll aga kõige tuntum. Esimene oli "Aitab Eddy Bellegueule 'st" (2014). Seda eesti keelde tõlgitud ei ole. 

...

Tekkis küsimus

 ...

Või isegi kaks. 

Küsimust siis.

Kes kolmest kodanikust pildil on Anna Gretaha?

Kus Eesti piirkonnas asub Liiva kohus?

Ehk oleks pidanud ikka artikli läbi lugema...  oh elu-elukest*...

* elu24.postimees

...

Kõrgemalt näeb kaugemale

 ...

#ajas tagasi

23.08.2025

Läti-reisi teisel päeval tegime peatuse Kornetis. 

Korneti on küla Lätis, Aluksne piirkonnas. Merepinnast 180 m kõrgusel, Aluksnest 28 km ja Riiast 192 kilomeetri kaugusel. Eesti piirini vist paar kilomeetrit.

Kui numbritest rääkida.

Aga see pole veel kõik ;) Kõrgemalt näeb kaugemale: Korneti vaatetorn on 27 m kõrgune ja ilusa ilmaga pidavat sealt ka Suurt Munamäge nägema (mis on 30 km kaugusel). 

Meil osa rahvast ronis torni, aga mina mitte. Ma jalutasin eemale ja vaatasin torni. 

Õppisin Läti keelt ja geograafiat.

Tegin tutvust Läti taliujujaga... no tavainimene poleks sellise külmaga küll vette läinud! Natuke jutustasime, mina eesti ja tema läti keeles, oli täielik teineteisemõistmine. 

Kui nüüd aus olla... kogu seal viibimise aja peale selle ühe meesterahva ühtegi hingelist vist ei kohanudki. Meie inimesi bussitäis, see oli kõik.

No ega me muidugi lõpmata kaua seal ka ei olnud, ühispilt tehtud, rahvas bussi ja tuurid Eesti suunas*.

Nagu naksti Lätis käidud. 

* Kahtlustan küll, et viimane foto tähistab pigem suunda riigi sisealade poole.

...

Piiritus Eestis odavam

 ...

Kaja nr 106, 8. mai 1931

Riigi monopoli piiritus on Eestis tervelt 80 protsenti odavam kui Lätis, mispärast kogu Eesti piirilähedane Põhja - Läti tarvitab Eesti piiritust.

Kuna piiriliini wõimatu paremini kontrollida, siis nõuab leht, et läti piirituse hind alandataks eesti omaga ühesuguseks, mis lööks salakaubandusel jalad alt.

Kuigi artikli ilmumisest üksjagu aega möödas, käisime olukorda kohapeal kontrollimas.

#ajas tagasi... katkend aruandest

22.08.2025

Üsna varsti liikusime üle piiri Lätti. Aluksne on kõige kõrgemal asuv Läti linn, enam kui 200 m kõrgusel merepinnast. Eesti keeles öeldakse Aluksne asemel Aluliina. 

Tegime linnatuuri...

 ... ja järvetuuri

heitsime pilgu peale kohalikule hariduselule 

... ja astusime sisse kohvikusse.

Kõik tundus korras olevat.

Õhtu lõpetasime õllede degusteerimisega.

Et kas peaks üle piiri kaubandust edendama või alandaks hinnad ühesuguseks. Teema pikemaks aruteluks.

Soovijad said korraliku sauna.

Selline jupike töökollektiivi suvepäevadest** Lätis.

* Mõni foto on reisikaaslastelt pihta pandud

** Saan aru, et suvepäevade aruandes on oluline rahast ka rääkida. Soovitati 100 euroga arvestada (öömaja, bussisõit, ekskursioonid, toitlustamine). Kulus 75, pluss see, mis igaüks eraldi tarbis. Kui tarbis. Ma õlut üle piiri ei toonud, piiritusest rääkimata (isegi kui nad seal on hinda alandanud). 

Koju kaasa tõin hoopis Rõngu Pagari leiba ja küpsetisi, muist sai juba Rõngus degusteeritud, 

...

Ukuaru valss

 ...

Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.

Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!

Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar* on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias,  ei ole väike ma!" 

Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma vist üldse ei mõelnud, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud,  nüüd arvan, et tean.

Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.

Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.

21.07.2022  

Võimalik, ehk oli sellest tookord juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral ja sai omasemaks.

Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”

Nüüd tean natuke** rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.

Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.

Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind. 

Minu loodud meloodiline liin on nagu minu ebatäiuslikkus. Ja tintinnabuli hääl on selle silumine, otsekui kaitseingel, kes mu samme juhib... Võib ütelda, et üks on nagu minu patud ja teine minu pattude andeksandmine.

Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Peab ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Kui nüüd tänase päeva juurde tagasi tulla,  siis viimane pala oli austusavaldus eilsele juubilarile.

Ukuaru valss.

Noormees on meie kandis teada pillipoiss. ***

...

* Arvo Pärt  (sünd 11.09.1935). Palju õnne!

** rõhk sõnal natuke

*** Ei imesta, tema oskus pilli käsitleda on nauditav ühtaegu nii silmale kui kõrvale. 

,..

Ükskord ma käisin seenel

 ...

Ma olen metsast võõrdunud ja sellest on tõesti kahju. Põhjuseid on mitu... ratas pole sõidukorras... või on viga minus?, kaugemad marjametsad on võõrad ja lähedased sel aastal saagivaesed, lisaks puugid ja nüüd juba ka põdrakärbsed. Ma olen olnud sel aastal kahe puugi poolt välja valitud veredoonoriks, kuidagi on õnnestunud küll protseduuri ennetada. Üks alles kõndis ihul ja otsis pehmemat paika, teine oli siiski suutnud oma lõugkobijatega nahka sisse lõigata, aga eemaldamine oli õnneks üllatavalt lihtne. Seda, et puugi hammustust pole tunda, seda ma ei usu. Puuk, kes alles kõndis, tema juba hammustas. Ma tegelikult tundsin kõndimist ka, aga teades ennast, olin kindel: mulle ainult tundub nii! Kui hammustust tundsin, hakkasin vaatama.

Aga see pole see, millest rääkida tahtsin!

#ajas tagasi

Teisipäev, 26.08.2025

Polnud ühtegi tarka mõtet, mida lõunaks teha... kuni tuli mõte, et vaataks kõnniringi ajal kõrvale metsa, ehk leian mõne seene. Fb-s räägitakse, et metsad on seeni täis, kohalikest oludest küll info nii vabalt ei liigu 😉 

Saak oli seenesousti jaoks piisav: umbes 10 keskmise suurusega pilvikut, 3-4 kukeseent, ja 1 pisem puravik. Mu meelest tuli toit ka hästi välja!

Ühtegi sõnu toetavat fotot sellest päevast pole!

Üks pilt siiski,  aga ei ole see minu puravik, see selline tatika- tüüpi, mu meelest on ta näpu all liiga pehme. Jätsin metsa.

26.08.2025 

...

Tegelikult... minu seened on pilvikud.

...

Auh-auh-auh

 ...

Tänaseks olen Peningi mõisas käinud kaks korda, küll aga mööda sõitnud korduvalt. Mõis tuttava marsruudi maanteeäärsel alal.  

Eile siis käisin korduskülaskäigul: kolm aastat tagasi vaatasin seal Salme teatri etendust "Matsmõisnik".

Etendus oli kohapõhine, tegevus toimus kuskil 1700ndatel toonases Peningi (Pennigby) mõisas tolleaegse omaniku von Baranoffi ajal, näidendis juttu tavasuhete kõrval nii poliitikast kui võrdõiguslikkusest.

Aga jah, teatriskäik oli juba ammu, 3 aastat tagasi. Ühendavaks lüliks eilse päevaga ei ole mitte ainult Peningi mõis, ühendavaks lüliks on ka "Matsmõisniku" teksti autor, kes on aastast 2007 Peningi mõisa omanik - Arvo Haug. Tol teatripäeval tutvustas tema  publikule mõisa, eilse mõisa külastuse giid oli Aiki Haug, Arvo abikaasa. 

Vahemärkusena... mina olen see, kes tahab, et muuseumides või niisama ajaloolistes paikades oleks giid, kes lugusid räägib.

Aga kui eilsest mõisapäevast rääkida, siis 3 aastat on piisavalt pikk aeg, et asjad ununevad. Eriti minul, kes ma oma mäluga kunagi kiidelda pole saanud. Oli taas tore käia ja imetleda tööd, mis viimase 10+ aasta jooksul majas on tehtud. Ime, et hoone enne seda lõplikult lagunenud, lammutatud või lihtsalt lõhutud ei olnud, Vikipeedia ütleb, et alates 1990ndatest oli peahoone varemetes. 

Majast leidsin mõned fotod ka.

2012...

... 2013

Ja  eilne pilt

Imetlen inimesi, kes ühe ajaloolise hoone püsima jäämisele nii palju on suutnud panustada ja maja selliseks hubaseks peatuspaigaks on kohendanud. 

Sobiv paik vaadata etendust või kuulata muusikat.

...

Meie ringkäik mõisas oli pikemal pausil ühes avaratest saalidest, kus meid tervitas muusika... tänu Küllikeselt saadud vihjele õnnestus mälu värskendada: see oli Don Quijote "Tõotuslaul" Georg Otsa esituses. Näe und, ilmsi võimatut und. Löö väed, puruks võitmatud väed. Su trots võitku hirmu ja valu, kui ees surmaõudusi näed.

Seda, miks Aiki Haug mõisas Georg Otsale pühendatud muuseumisaali otsustas avada, pole raske arvata. Üks eluetapp viis nad kokku Estonia teatri lavalaudadel. Mis ühele olid 3 esimest aastat laulja karjäärist, olid teisele need paar-kolm viimast aastat teatritööd. 

Kõige juhuslikum kokku sattumine on aga see, et just täna 50 aastat tagasi oli päev, kui Georg Ots Estonia teatrist teele saadeti ja saatjad viimased lahkumissõnad  Metsakalmistul kirstu juures ütlesid.

Ma ei tea, kui palju selliseid suurejoonelisi matuseid läbi aegade saab meenutada, ühest ajakirjast laenasin foto, seal on Georg Otsa matustest pikem lugu.

Aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.

Rahvast on palju, mitte ainult Estonia ümbruses, inimesed seisavad ka kaugemal kõnnitee ääres ja ootavad, millal kirst Metsakalmistu poole liikuma hakkab ja nad nagu isiklikult oma lemmiku saavad teele saata. 

...

Ma poleks neist matustest vist üldse rääkinud, kui poleks neid ajalisi kokku sattumisi.

Kuupäev 10.09

Georg Otsa (21.03.1920 - 05.09.1975) matused toimusid 10. septembril 1975.

Aasta 1975.

Kolm kuud varem on sama suurejooneliselt teele saadetud Paul Keres (07.01.1916 - 05.06.1975)

Kõik see on kauge minevik, täna 50 aastat tagasi. Aga mehed olid noored, Paul Keres 59 ja Georg Ots 55. 

Nii läks lõpuks täitsa lappesse see tänane Peningi mõisa jutt. Las siis seekord sedamoodi. Sama nagu algne nimi blogipostitusel... ei hakka muutma. 

Et miks selline?

Aus vastus tuleb kommentaaridesse... kui nüüd ikka tahan aus olla ;)

...