Postipoiste seiklused

 ...

Selle loo rääkis mulle lähedane... sugulane, kes tegelikult eriti kaugel ka ei ela. Naaber-maakonnas, nii et igatpidi lähedane. 

Lugu ise juhtus vana aasta viimastel päevadel. 

Koputus uksele... samast külast tuttav inimene ukse taga. Ja mitte ainult tuttav, lausa sugulane. Seisab, kirjaümbrik näpus... et tulin sulle head vana aasta lõppu soovima. Kirja teel? 

"Ei-ei, see kiri pole minu Head uut aastat! See oli minu postkastis, sinu nimi peal." 

Nojah, neil ju üks ja seesama perekonnanimi, ümbrikul küll kõik muu kenasti kirjas, aga kodumaja nimi puudu. Asi õnneks lahenes, vaevalt noormees oleks onunaisele ainult oma pühadetervitust tulnud tooma.

Aga see pole veel kõik.

Paar päeva hiljem, kõik kordus. Et kop-kop-kop ja "Head vana aasta lõppu! Sinu kiri oli meie postkastis." Ainult postipoiss teine.

Proua pidi tükk aega meenutama, tuttav nägu, aga kes ta nüüd oli? 

Välja mõtles! Ammune tuttav, praegu elab järgmise raudteejaama läheduses, üsna kauges minevikus hoopis kolmandas kohas olid nad metsatagused naabrid.

Aga kiri postkastis? Kummaline: seekord oli kõik vajalik punktipealt ümbrikul olemas: maakond, vald, küla ja maja nimi koos õige numbriga. Eesnimi ja perekonnanimi. 

Õnn oli, et vale postkasti omanik juhtus ammune tuttav noormees olema. 

Polnudki kaua näinud!

Kiri käes, pühadetervitused vahetatud... sai rahulikult vana aasta ära saatmisele keskenduda.

...

Miks see mulle täna meenus?

Postkastis oli kiri Tartumaalt, ümbrikul peal oluline olemas - maakond, vald, küla, sihtnumber, ees- ja perekonnanimi. Aastakümneid on kirjad niimoodi kohale jõudnud, aga nüüd sellest enam ei piisa, nüüd peab maja nimi ka olema. 

Meil on postiljoniga omapärane kirjavahetus tekkinud. Täna oli ta ümbrikule märkuse kirjutatud, et maja nimi on vale. 

Vahet pole, kirja sain kätte, olen talle nimepidi nagunii tuttav (ja meie postkastidele on perekonnanimed peale kirjutatud), ju talle meeldib minuga kirjavahetust pidada. Peangi mõtlema, kas-mis  homseks vastu kirjutada ;)

Ükskord kirjutasin: viga ei näinud!... Sest 100% oli kõik olemas... maakond, vald, sihtnumber, küla, (talu)maja nimi, adressaadi ees- ja perekonnanimi. 

Foto varasemast ajast... kui kirja saatmine 45 senti* maksis. 

24.05.2013

* Nüüd on 1.80. Vajalik mark ümbrikul siis.

** Kuna pealkirjas olev postipoiss tekitas vajaduse kasutada sõna noormees, siis selgituseks: kõik kolm postipoissi mahuvad vahemikku +/- 60. 

Muidugi  oleks kõige sobivam ehk postimees, aga kuna üks tuntud väljaanne oli selle kasutaja juba ülemöödunud sajandil, siis parem hoian tagasihoidlikult distantsi ☺️

...

Tavamutt

 ...

Meil on ta eriti tavaline... Vikipeedia ütleb ka, et mutt ehk Euroopa mutt ehk harilik mutt ehk tavamutt. Nagu ikka, heal lapsel mitu nime.

Kui tõde tunnistada, siis pigem ikka vaenlane kui "hea laps". Ja teadagi... vaenlast peab tundma!

Juba teangi rohkem... kõigepealt muti kurjast loomusest! Täna peenramaale tekkinud mutimullahunnikust leidsin ohvri. 

Algul küll mõtlesin, et keegi siin teeskleb surnut, kui pisikese kühvliga mulda laiali kohendades tundmatu ussilaadse olevuse leidsin. Lähemal vaatlusel alles oletasin, et vist vaskuss, kellel nii pea- kui sabapoolt jupid puudu. Seda, et mutt vihmausse töötleb ja liikumisvõimetuks muudab, seda olen lugenud. Aga vaskuss... tema ikka veidi suuremate mõõtmete ja tihkema konsistentsiga.

Vikipeedia kinnitab, et mutt on täitmatu õgard, lisaks tige ja seltsimatu, murrab liigikaaslasi ja sööb nad ära... seda eriti siis, kui on koos puuri pistetud. Looduses elab mutt üksinda oma tunnelisüsteemis ja kui juhtub kokku teise mutiga, alustatakse verist ja raevukat võitlust, mis lõpeb sageli nõrgema surmaga. 

Ka poegadesse suhtub loom karmilt: üsna kähku, kui need kaela kandma hakkavad, kihutab mutt pojad oma käikudest minema. Ainult sigitamise ja sünnijärgsel ajal on mutid hoolivad ja hoolitsevad: ühiselt toidavad ja kasvatavad oma poegi ning õpetavad neid tunneleid kaevama. Koos elatakse kas emas- või isaslooma kodus. Umbes 1 kuu vanuselt on pojad juba iseseisvad ja pere läheb laiali*.

Aga see minu leitud uss*... AI kinnitab, et mutt sööb küll vaskusse, siiski ründab ta neid vaid juhul, kui ussist jõu poolest üle on. Igal juhul on mutil suus 44 äärmiselt teravat hammast.

Mutt on tegus loom, ta võib rajada kuu aja jooksul 50 - 100 kuhilat ja kaevata öö jooksul kuni 30 m käike. Mutt kaevab maad oma viievarbalise pikaküüniselise esijäsemega. Pole probleem mõne minuti jooksul mitu kilogrammi mulda maapinnale kuhja lükata. 

Muti luukere, pilt pärit Vikipeediast.

Vot nii, piisab vaid ühest leitud ussist... ja juttu jagub kauemakski 😉

...

* Veel mutiteemalisi tarkusi.

* Vaskuss on tegelikult jalgadeta sisalik, kes jätab oma saba maha ja põgeneb vaenlase käest. Kuna sellel ussil ei näinud ma ühtegi märki liikumisvõimest, rääkimata soovist põgeneda, siis kahtlustangi, et muti ohver. Kuskil seal maapinna sügavamates kihtides elutseb vähemalt üks suur  ja tige mutt, kes ilmselt arvab, et tal priske amps "sahvris" ootel.

Aga asjatult loodab, ma viisin ussi metsa alla. 

...

Miski pole saladus

 ...

Tol õhtul oli mul kaks jutuajamist.

Ühe lähedasega rääkisime põdrakanepist. Et kas see Ivan-tšai on ikka kõigi nende imeliste omadustega, mis talle külge poogitakse. Kuulasin kunagi üht raadiosaadet*, kus taime võluvägi kõvasti kahtluse alla seati ja pigem peeti propagandat usutavaks.

Teise lähedasega juhtumist, kus tuttavaga neljasilmavestluses terviseprobleeme arutatud... ja siis hiljem arvutit kasutades leida ekraanilt esimese asjana põhjalik ülevaade kattuval teemal.

See oli õhtul.

Jutt jutuks, järgmisel hommikul, vara unetu, panin taustaks muusika.

Te ei taha teada, mis oli kohe esimene lugu, mis sealt kõlas!

22.05... kell 06.26

...

Viimase aja kuumim teema siiski petukirjad ja - kõned. 

Kui mulle tuleb telefoni sõnum tuntud riiklikust ettevõttest, sisu umbes see, et on probleem, palun kinnita teade: https://...

Ma ei saa välistada, probleem võib olla, aga arvestades pettuste laineharja pidevat tõusuteed, kas on loogiline, et üks asutus lihtsalt süüdimatult sulle mingi lingi saadab?

Rohkem ma sellel teemal rääkida ei oska, mul on nuputelefon, fotosid ja linke mulle palun mitte saata! Nii et ma ei tea, oli see kahe nädala tagune teade tõde või vale. Muud infot pole lisandunud.

Aga mis kõige huvitavam, mina siin kirjutan ja kurdan... ja juba ajakirjandus kajastab mu probleemi!

Petukiri ei pruugi enam olla üldine ja kohmakas teade, mis saadetakse tuhandetele inimestele lootuses, et keegi õnge läheb. Üha sagedamini võib pettus tunduda usutav, sest on ajastatud õigesse hetke, kasutab õiget nime, viitab tuttavale ettevõttele või matkib olukorda, mis võiks päriselt juhtuda.

Hoiatus... pole midagi uut. Juba 90 aastat tagasi sai läbi ajakirjanduse hoiatusi jagada.

 

...

* Labor. "Põdrakanep propaganda rakkes"

...

Mõttemõlgutus

 ...

Lihtsalt üks toiduteemaline tagasivaade.

Esmaspäeval käisime Tallinnas ja koduteel põikasime sisse Tarekesse. 

Kaasa kutsus lõunasöögile.

Kui praad lauale toodi, tunnistasime mõlemad: ilmselgelt on meie võimed ülehinnatud! 

Aga läks nagu alati... taldrik tühi ja kõht kõvasti täis! 

Kuna ammu pole väljas söömas käinud, panen märgi maha. Et käidud! Tehtud! 

Siia kõrvale sobib meenutada eakaaslase  meenutusi (*viitan äsja loetud raamatule :) nõuka-aja ühest eluetapist. 

Ta ka rääkis ühest toidukorrast.

Võrdlemiseks pilti kõrvale panna ei ole.

Aga päeva märgiks oli tõenäoliselt lapsekäsi jätnud kimbu lilli Tarekese aia äärde.

Küllap on seal kõrval palju ilusaid mõtteid ja emotsioone.

18.05.2026

...

Mõtlemisest mõru

 ...

Ostsin eile ploome. Sellised suured ja ilusad, päris kallid ka, 4 eurot kilohind.

Ostsin... mitte et ma fännaks ploome, pigem kaasale mõeldes. Õnneks pistsin ühe endale suhu, ja see oli jube. Ma ei tea, tundub, et mul pole piisavalt sõnu maitse kirjeldamiseks, mõru tundub liiga lahja. Sinna lisandusid muud nüansid, kokku üsna vastik. 

Kaasa kehitas õlgu, aga ei kommenteerinud.

Nüüd ma ei tea, äkki mul see maitse endal suus, mõtlemisest, ja kahe kõrva vahel? 

Õnneks olid ploomid hommikuks pisut lötsiks läinud, võtsin seemned seest välja ja panin vähese veega keema. Pärast lükkan läbi sõela.

Aga ma maitsesin, polnud parem midagi. Nüüd ma ei teagi, proovin ehk vähese suhkruga... või viskan kohe minema. 

Lõpetuseks: minu lemmik-puuvili greip on mõru... ja ometi naudin.

...

Mõelda vaid... juba 80

 ...

Tõbisevõitu mina, hea põhjus (südametunnistus ka ei piina) olla krimi-filmide lainel. 

Ainult et krimi-reede ETV-s on kuidagi tagaplaanile nihkunud... 

Nopin filme siit ja sealt, igasugused ette- ja järelevaatamised.

"Märkimisväärne paik suremiseks" Kanal2 ja "Jana - igaveseks märgitud", ETV2. Eelmise nädala esimesed.

Hiljuti lisandus "Hercule Poirot" Jupiteris, kõik 13 hooaega. Niikuinii ammu nähtud, aga mõnusalt sõbralikud ja rahulikud filmid, ei tekita vajadust vahepeal pausile panna, et närvide rahustamiseks külmkapi või kommikausini kõndida 😋 Samas, ma pole 1. hooajast kaugemale jõudnud, lõpu poole pidavat olema pikemad ja süngemad lood. 

Mis viitab, et natuke viisin end aja- ja asjalooga täpsemalt kurssi ka... 

Kogu sari on kokku 70 osa, käiku on läinud vist küll kõik romaanid ja lühijutud, kuhu Agatha Christie oma kuulsa belglasest eradetektiivi sisse on kirjutanud.

Miks nüüd just õige aeg meenutada ja taasvaadata (väikest viisi taaskasutus ;)... filmi nimirolli ellutooja David Suchet (alates aastast 2020 kannab tiitlit Sir) sai 2. mail 80aastaseks.

Mul on Poirot'ga lähedane kokkupuude ka. Mõned päevad tagasi, esimene hooaeg ja esimesed osad, ma täpset märki maha ei pannud. Tõbine mina, lambist äkki aevastasin. Ja siis see üleilma kuulus detektiiv, võttis taskust taskurätiku ja aevastas ka! Viimane "sõna" võiks ikka mulle jääda, nii et aevastasin kohe teist korda veel. Poirot proovis samuti, aga tal see teist korda enam ei önnestunud, nii et pani taskuräti häbelikult taskusse tagasi. 

Nüüd mõtlen vanadele aegadele, kui mul ka riidest taskurätikud olid, suurema nohu korral tuli neid keeta, et ebameeldiv ollus ära lahustuks. 

Aga pikka iga Sir David Courtney Suchet'le... ta on filmis ikka väga köitev! 

...

Mõte hakkas tööle...

 ...

Tuttav blogija on süüdi... positiivses mõttes. Pani mu hallid ajurakud* kindlas suunas liikuma ;)

No ta riputas oma 04.05 postitusse foto "Mees puu otsas". Ma ei saa midagi teha, et mul tekkisid kohe seosed. Polnud pikalt tuhlamist, leidsin fotod üles.

Kassid puu otsas. 

Tookord ronisid nad lipuvarda otsa ka, aga see pole see teema 🙃

12.07.2015

Küll aga lähevd teemasse minu 2 viimast loetud raamatut. Tõsi, üks alles lõpetamisel, aga teine juba Krõõta ära antud.

Kuna võõrast vara kasutan, kirjutan raamatute pealkirjad pärast kommentaaridesse.

Mõlemad elulooraamatud.

Saaremaa poisi raamat.

Tartu poisi raamat.

Tõsi, polnud nad kirjutamise ajal enam mingid poisid, küll aga mälestustes lapsepõlve ajad.

Kusjuures... poiss saare pealt aitas meenutada, et mul ka üks puu otsa ronimise kogemus. Kahtlustan, et eriti kõrgele ma ei jõudnud, aga lausejupp - tegin talle pätti - võis vast natuke seda moodi välja näha. Mina pätti ei teinud, mina üritasin ronida. 

Kahtlustan, et samad männid, kuhu kassid aastakümneid hiljem ronisid ;)

No ja siis veel üks Ott Arderi luuletus!

Vanaisa noores eas oli igatahes palju ettevaatlikum oma puu otsa ronimisega ;)

Pakun aastat 1933... või 1934

...

* Kõik saavad muidugi aru, et hakkasin vaatama Jupiteri üles pandid Hercule Poirot`i osasid (lausa alates 1. hooajast)

...