Kolmapäev, 21. september 2022

Digitugevused

 ...

Ma saan mõne asjaga hakkama. E-kirjad, blogi, pank ja fotode töötlemine, saidiprogrammi tegemine ja digi-registratuur. Ämmast tegin kunagi isegi pildi ID kaardi jaoks. Nüüd see vist enam lubatud pole, näpujälgedest rääkimata, neid kodus joonistada ei saa. Silmaga vaadates on mu näpuotsad täitsa siledad, polegi midagi joonistada, nii et nende abil oleks mind nagunii üsna raske tuvastada. Isegi politseimaja masin ei suutnud mu sõrmejälgi salvestada.

Kui sõbrants passilauas* käis, siis tal oli töötaja vähemasti appi tulnud ja (vaseliiniga?) näppe niisutatud, Rital Pärnus oli lausa kuninglik teenindamine, võeti vastu, suunati, aidati. 

Minu teenindaja istus tülpinud näoga klaasi taga ja isegi küsimusele, miks mul protseduur ei õnnestunud, ei osanud vastata. 

Mis on muidugi mõistetav, ta ju nii kaugele ei näe. Segavaid faktoreid teenindussaalis hetkel küll ei olnud, olin ainuke klient. Iseenesest loogiline, olin mai algul endale aja broneerinud, võtsin kohe esimese võimaliku... augusti alguseks sain. Eks selle ajaga jõudis ootesaal muidugi tühjeneda. Midagi hullu pikas ootamises ei olnud, mul oli õnneks pass veel kehtiv, sain reisil käia küll, ja kuna aeg see kiirelt läheb, need kolm kuud läksid nagu niuhti. 

Nüüd on mul uus ID-kaart, ja imede ime, fotol näen ma isegi veidi viisakam välja kui eelmisel dokumendil 5 aastat tagasi.

Sissejuhatus minu digitugevusele.

Nii et kui on vaja uut ID-kaarti, uut Mobiil-ID lepingut või kasvõi Maxima iseteeninduses arvet maksta, siis on blokk ees. Kui keegi kõrval noaga ähvardab, saan vast hakkama, muidu pigem mõtlen, et miks ma pean. 

Et saab odavamalt? Kokkuhoid pole kunagi mu tugevam külg. Mul on tehtud leping ühe väärika mehega, tema hoiab silma peal, et raha mu rahakotis otsa ei saaks.




Aga Maximas ma pigem ei käi ja Mobiili-ID uue lepingu sõlmimiseks kasutasin võimalust, et sattusime Rakverre: Telia esindust meie kohalikus pealinnas enam ei ole. 

Rakveres õnneks on, nüüd järgneb kiidulaulu teenindajale. 

Esialgu andis soovituse, et saan ise kodus arvutis ära teha, aga mis tehtud, see tehtud, ütlesin otse ja ausalt, et ma vist ei saa hakkama. Tüdruk tegi kõik vajaliku, enne hoiatas, et teenus maksab. See ok, hea asja eest pole kahju maksta.

Siis küsis, kas telefoninumbrid peaks alles jääma. Loomulikult, mul on seal ju kõik numbrid, mis kogu mu mobiilse elu ajastul on kogunenud. Info korras öeldi, et osa telefoni mälus ja osa kaardil. Ma sain nad kõik kenasti telefonisse tagasi. Natuke piinlik moment oli, ma ju tean, palju neid mul on. Ilmselgelt on see märk sellest, et koristamine ja asjadest (ja inimestest) lahti laskmine pole mu tugevam külg. Isa surmast saab 9 aastat...

Mulle kõik see teenindamine niiväga meeldis, ma oleks veel mõne teenuse tellinud ja veel juurde maksnud, kui midagi meelde oleks tulnud. Aga ta näitas, kuidas PIN koode vahetada, lõpuks tegime selle koos ära.... tema tegi, mina ütlesin ette. 

Numbreid siis. 

Numbreid teatavasti ma armastan ;) 

Nii et pole hullu, et mul on nõrk digitugevus, 

... 

*Passilaud on sõna nõuka-ajast, samuti nagu pasportist. Mul on tunne, et veel sai vanasti  passilauas taotleda luba piiritsooni sõitmiseks. Kui tahtsin minna Pärispeale või Saaremaale.

...

Esmaspäev, 19. september 2022

Lorukabukad

...

Tegelikult on see vana lugu. Olen sellest kunagi ammu kirjutanud, nii umbes kuus aastat tagasi.

Ja praegunegi jutt juba vananenud, eile hommikul läks kiireks ja jäi lõpetamata.

Minu harrastuse algamise lugu.

Kõigepealt nemad, loru- ja unekabukad.

Siis visandiraamat.

Rahakotitarkus.

Pisipildid. 

Ja lõpuks väike pildinäitus mõisas.

Harrastus, mis võtab vähe aega ja ruumi, aga täidab aega ja maandab pingeid.

...

Lorukapukas... see seuke pahandussõna... hooletu ja lohakas... pehme ja saamatu.

Mul on lorukabukad. Nemad on niisama pehmed, nunnud, veidi aeglased ja saamatud.

Tulid nad mulle nii kuskil aastat kümme tagasi. Arvuti oli vana ja aeglane, mõne olulise lehekülje avamist tuli pikalt oodata. 

Et aeg kiiremini liiguks, tuleb otsida tegevust.

Nüüd olen ma juba targem, oskan kasulikum olla. Eile näiteks, õhtuse krimifilmiga kaasnes vähemalt neli reklaamipausi. Esimese ajal vahetasin voodisse puhtad linad, tekikotid ja padjapüürid. Teisel loputasin köögis nõud. Kolmanda ajal triikisin laudlina (mis oli üle elanud tomatimahlase üleujutuse ja sunnitud pesus käima) ja panin tagasi lauale. Neljandal... enam ei mäletagi, aga raudselt midagi tegin.

Tookord aastate eest istusin arvuti taga ja ootasin olulisi alla- või üleslaadimisi. Et aeg kiiremini läheks, võtsin käepärase A4 valge lehe, murdsin kokku ja lihtsalt hakkasin joonistama pisikesi olematuid olevusi. 

Nimi tuli hiljem, iseenesest. 

Lorukabukad. 

Unekabukad.




Mingil hetkel aegu hiljem oli üks kingitus vaja pakkida, hea et meenus.  Pakkepaber täitsa olemas!

 


Mõni leht veel alles. 

Ootab pakendiks vormistamist. 

See saab täna tehtud ;) 



...

Laupäev, 17. september 2022

Kassi-hiirt mängimas

 ...

Kui mu lähedal elavad lähedased mõneks päevaks kodunt ära on läinud, võtab nende kass ette poolekilomeetrise rännaku ja tuleb meile seltsi otsima. Samas, ega ta eriti seltskondlik ei ole, aknast näen, et toimetab kuuri ees, ja ühel õhtupimedal pidime lausa kokku põrkama. Mis on iseenesest imelik, sest kass peaks ometi ka pimedas nägema, erinevalt minust, kes ma täis kanapime olen. Igatahes ehmatasime mõlemad ja tuiskasime teine teises suunas. 

See oli nüüd sissejuhatus. 

Paar päeva tagasi oli Käbi jälle meie mail tegutsemas. Hommikuks oli hiire välistrepile jätnud, märk maas, et käidud-nähtud-tehtud. Mul oli kiire minemisega, pidulik matmistseremoonia jäi ära, kiitsin kassi ja viskasin hiire trepilt lillepeenra serva. Et kui tulen, siis... aga sinna see jäi.

Järgmisel päeval olid lähedased tagasi, kass meilt läinud... ja hiir ka. Nagu ma aru saan, võttis Käbi hiire koju kaasa. 

Igavesti tore ju ühe hiire eest kaks korda kiita saada ;)

Pilt on tehtud paar suve tagasi.



...

Reede, 16. september 2022

Tagasi reele

 ...

Vaatasin, et juba üle kuu aja pole mul ühtki uut postitust. Kummaline, olen ju kirjutanud... vist. Ju koguvad mustandites tolmu.

Küllike ükskord mainis, et temal läheb aeg kõige kiiremini külmkapis. Absoluutne tõde, seesamune siin. Vahukoor, mis sai ostetud suht pika säilivusajaga, kannab täna kuupäeva 05.09.2022. Kuhu aeg kadunud on? 

Ainult et mul kulub aeg mujal ka normaalsest kiiremini. 

Järgmise jäätmemahuti tühjenduseni on ometi veel palju aega? Pole võimalik, et juba järgmisel teisipäeval!

Saunapäev? Homme? Laupäeval peaks ju olema? Et homme ongi laupäev? Nojah, kui sa nii ütled...

Vahukoor on aegunud? No ma ei tea, alles ma vaatasin, et ainult paar päeva üle läinud, see ei sega.

Pole raske tagasi mõelda, mis ma tegin sel aja kukkumise päeval, et isegi magustoitu ei märganud välja mõelda. Projekt üks pisipilt päevas on mul endiselt päevakorras. Olen päris järjepidevalt sellega tegelenud, aga erinevalt projektist üks postitus päevas käesolev projekt blogis ei kajastu. 

Küll aga on valges karbis sadakond pisipilti, mis kannavad selle suve kuupäevi.

5. september 2022



Käsi joonistas, mõte liikus mujal. Et ikka poja haiglas paraneks ja kosuks.

Ehk aitas mõtlemine kaasa... igatahes eile sai ta koju. 

Kosumine võtab veel aega.

...

Täna on reede. 

Reedel reele tagasi. 

Homme kirjutan jälle... võib-olla. 

Kui homme enne otsa ei saa.

...

Laupäev, 13. august 2022

Üks rohutirts läks kõndima

 ...

Kõigepealt kippus kaela peale, lõpuks istus lausa pähe! Ja kiiret ei kuhugi.

Ma ütlen, ei maksa liiga kergeusklik olla ;) 



...

Kolmapäev, 10. august 2022

Tehtud ja tegemata

 ...

Kui nüüd tagasi vaadata, siis tehtud rohkem kui tegemata. Või kuidas võtta.... punane sõstar vaatab rõõmsasti põõsast vastu ja ootab korjamist. Õnneks on linnud appi tulnud, nii et iga päevaga vähem korjamata marju. Hästi ju küll ;)

Aga eile tulime tagasi Gotlandilt ja see oli selline teises maailmas ja teises ajas käimine. Aeg oli keskaeg ja maailm oli pisike Visby linn.  Ma kujutan ette, et 12 km² on piisavalt väike, et vähemasti kolm korda risti-põiki läbi käia, igatahes kaasaegne käekell näitas, et läbisime 11 kilomeetrit. Muidugi kulus selleks ka terve päev. Või nii 6  - 7 tundi. 

Keskaegseid tegemisi ootasime tegelikult rohkem, sest seda õiget laata me üles ei leidnud. Tõsi, müüri ääres midagi toimus, aga hoolimata kõrgest keskeast ei olnud me piisavalt keskaegsed, saime ainult eemalt vaadata. Järgmine kord pöörame oma riietusele suuremat tähelepanu, kuigi ma pole kindel, kas sellestki piisab, sest pääsemiseks kontserdile müürivahes pidi  lisaks käepaelale ja ajastukohasele riietusele veel telefonis pileti ette näitama. Mida meil samuti ei olnud.


7. august


Tegin mõned pildid, et järgmine kord Gotlandile minnes teaks, kuidas seal riides käiakse. 





 

Ja millised lisaseadmeid on soovitav kasutada.




Pika jutu lühike kokkuvõte: Visbys oli traditsiooniline keskaja nädal, mis toimub augustis, iga aasta 32. nädalal, pühapäevast pühapäevani, juba alates aastast 1984.

...

Päev enne Gotlandile sõitu (6.08) käisin Pärnus blogijate kokkusaamisel. Ajalooline sündmus seegi, traditsioon juba mitu aastat, aga minu jaoks esmakordne. Sain tuttavaks inimestega, keda enda meelest juba aastaid tunnen: Kai, Konn, Ritsik, Sgjelle, Kellakägu olid tutvustamata tuttavad, teiste puhul piisas blogi nimetamisest, kui juba oli aimu. 

Igatahes oli armas olemine, Käbi suhtus kui omaealisesse, üritas mind endaga kampa sikutada, võidujooks jäi siiski ära, sest punnisin vastu. 

Kuna olin otsustanud, et pean ennast korralikult üleval, võõras kohas pilti ei tee, liiga kauaks end külla ei unusta ja lasen ka teistel rääkida... siis nüüd on nii, et mul polegi ühtki fotot. Märk sellest, et vähemalt üht oma lubadust suutsin pidada! Samas kahju ka, Ritsikul õitsesid aias mu lemmikud floksid, neid oleks vast ikka sobinud pildistada. Või võileivatorti. Käbit ehk ka, tema puhul pole muidugi kindel, kas see talle oleks sobinud. Nii et on nagu on, see lugu on nüüd ilma pildita!

Või siiski mitte! Ma sain kingiks raamatu, ja kuna see nimelise pühendusega, siis ilmselgelt seda ma pildistada tohin! 

Pealkiri igatahes juba kõnetab.... lugenud veel ei ole.




...

Kolmandast kokkusaamisest viimase viie päeva jooksul on mul päris palju pilte.

Kolmas oli tegelikult esimene, 4.08 Koerus. Selle kohta võin julgelt öelda, et olin seltskonnas nooremate hulgas. 

Eks oli, kõik on suhteline siin ilmas! 

Nooremaid või siis päris noori, kes meelelahutust või teenust pakkusid, muidugi oli, mina olin nende ridades, kelle meelt lahutati.



Dvinjaninov esitas monokomöödias "Vanuse viiskümmend varjundit" lustakaid lugusid ealistest iseärasustest. Ma pole ammu nii palju naernud!

Noor sporditüdruk näitas trikke ja Päästeamet õpetas, kuidas hoida ennast ja päästa kaaslast.



Kontserdiosa oli ka, Juhan Uppin lõõtsaga, pakkus nii laulu kui muusikat. Kõige lõpus kõlanud "Ukuaru valss"  pani peole punkti. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Viispäevak lõppes eile Tallinnas, kus eakaaslasest lapsepõlvesõbrannaga tegime aega parajaks, nautisime õlut ja ilusat ilma. 



Kuni oligi aeg rongile minna.

...

Laupäev, 6. august 2022

Kohustuslik kirjatöö

 ...

Reisimuljete jagamine ja ühenduse arhiivi täiendus.

 ...

Seda, et reis oodatud oli, kinnitas bussitäis kohalikke elukogenud pensionäre, kes kõik  olemasolevad istekohad bussis hõivanud olid. Täiskmplekt! Mina sain viimase vaba istme. 

Reis Pärdi Keskuse poole võis alata! 

Oli neljapäeva, 21. juuli 2022, start kell 9 hommikul.

Kuna seekord oli reisi korraldamisel meie bossile appi tulnud ka Kai, kes sealset kanti kui oma kodukohta hästi tundis, oli reisiplaan minutilise täpsusega paika pandud. 

Kell 11.00 Padise

12.30 lõuna

13.00 Laulasmaa

13.30 Pärdi keskus

14.30 kohv

15.00 kojusõit

Bussijuht Enno oskas kõige lühema ja kiirema tee leida, nii olimegi Padisel juba paarkümmend minutit varem. See andis võimaluse kohaliku poe ja poeümbrusega tutvust teha. Näiteks suur sinine Coop'i toidukapp, kuhu saab tellida omale vajaliku toidu. Ei pea kodus kullerit ootama, lähed ja võtad kapist oma valitud ja tellitud kõikvõimaliku söögikraami. Selline kapp oleks igas maakohas hea võimalus poodlemist lihtsamaks ja kaupa kättesaadavamaks teha. Sobiks meilegi!




Edasi liitus grupiga Kai, kell sai 11 ja ringkäik Padise kloostris võis alata. Kohalik giid jalutas meiega, rääkis lugusid kloostri pikast ja põnevast ajaloost ning elukorraldusest. Jutustas aegadest, kui klooster Liivi sõjas, ja aegadest kui klooster Rootsi kroonumõisa alla kuulus. Kui veel kaugemasse ajalukku minna, siis just 14. sajandil rajasid Dünamündest pärit mungad selle tsistertslaste kloostri. Ehitus käis vaheaegadega üle 200 aasta. Nüüd, sajandeid hiljem olid hooned, aga ka sealsed varemed põnevaks vaatamisväärsuseks.







Juurde giidi jutud munkadest, nende elust ja tegemistest. Mungad küll, aga olid neilgi omad kiusatused!

Meie seltskonna julgematel oli võimalus üles torni ronida ning ümbruskonnale ja vähem julgetele, kes all müüride vahel uudistasid, ülevalt alla vaadata. 



Tegelikult oli meil kõigil, nii üleval olijatel kui all hulkujatel, kaitstud ja turvaline tunne, sest mitmed lahingulennukid tegid hääleka lennu üle meie peade. Aga ohutunne tuletas end sellega koos siiski meelde.

Pool reisipäeva läbi, oli aeg keha kinnitada. Maitsev lõunasöök Padise sümpaatses söögikohas.



Järgmine sihtpunkt oli tutvumine Laulasmaa rannamõnudega. Tutvumine oli kõrvaltvaates, keegi ujuma ei läinud, isegi varvast ei julgenud me vette pista. Pigem nautisime vaatlemist ja mereäärset rännakut mööda mõnusat laudteed. Mitte mingi väike rada, vaid uhke kõnnitee, ei mingit hirmu, et varbad liivaseks saavad.



 Julgemad kasutasid jälle võimalust torni ronida ja sealt teistele ülevalt alla vaadata!



Lõpuks siis kõige olulisem, Arvo Pärdi Keskus. Omalaadse arhitektuuriga hoone, kus saab tutvust teha Pärdi mõttemaailma, muusika ja elulooga. Pärdi elu ja looming puude varju peitunud.





Kõigepealt oligi helilooja elu ja loomingut tutvustav film, tema eneseotsingutest ja maailmatasemel saavutustest muusikas. Edasi giidi juhendamisel ringkäik selles erilises hoones, kus paiknes raamatukogu, Pärdi arhiiv, suur saal, fotod seinal ja Pärdi mõtted koridoris olevatel sammastel, mis tema enda poolt läbi aegade kirja pandud. 

Üks ilus aeg on alati, kui sa oled hädas, kui sa otsid nagu nullist peale. Kõigepealt pead sa ennast nulliks tegema. Peab olema vaikus. Sa pead leppima oma jõududega. Ja see, mis siis antakse, on nagu kingitus.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Pead ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud

Tegelikult oli seda vaikust, mida tunnetada, piisavalt palju ka Pärdi keskuses. Kas me just õppisime nii lühikese ajaga vaikust kuulama ja mõistma, aga samm sinnapoole oli see kindlasti. 




Omamoodi julgust külastus andis, sest reisi kõige viimasesse torni kõige kõrgemale korrusele läks lõpuks vist küll kogu meie seltskond. Muidugi ei saa jätta ütlemata, et ülesminekuks sai seekord kasutada lifti teenust. 

Lõpuks tundsin minagi, et on ikka tore küll kõrgelt alla vaadata!

Tahaks öelda, et reisi lõpetas maitsev kook ja ergutav tass kohvi keskuse kohvikus... aga päris tõde see ei ole. Kohvi jõime küll, kuid reisi lõpetas Rõõmu Kaubamaja, ja sellest oli meil kõigil palju rõõmu. Eriti mul, sest ühel hetkel tuli kuskilt riiulite vahelt välja mu lastelastest kõige pisem. Ei olnudki muud, kui lapsukest kallistada ja tõde tunnistada: on ikka väike see Eestimaa!

Kuid aega oli antud ainult loetud minutid ja varsti vurasimegi bussiga rõõmsasti kodu poole.

...