Raske aja rõõmud

 ...

Kuulasin Vikerraadios saadet Elisabet Reinsaluga. Temalt see lause: rasketel aegadel tuleb ka akna taha lennanud tihase üle rõõmustada. 

Mitte et saade niiväga murelik oleks olnud. 

Lihtsalt mõte mulle meeldib. 

Meeldib ehk seepärastki, et olin enda jaoks välja otsinud detsembrikuu luuletuse.

Tihane lendab mu aknale.

Luuletus on, aga pilti pole. 

Õnneks-õnneks, Ireenil oli lausa kollektsioon!

Tihastest siis.

Võtsin laenuks ;)

Vestab nokka, vaatab targalt ta...

kaela alt valge, kõht kollane...

Et miks ma seekord just selle luuletuse valisin?

Siin peab küll numbreid süüdistama.

1. detsembril 1013 suri Juhan Liiv. Sellest on nüüd 110 aastat. 

Huvi pärast vaatasin, mida kirjutas vanem ajakirjandus luuletaja lahkumisest. Leidsin artikli ajalehest "Kaja".

Täpselt 100 aastat tagasi, 5.12.1923

Nii nad kirjutasid:

Kui Juhan Liiwi maine keha 10 aasta eest füüsiliselt suri - waimliselt oli ta juba warem surnud - siis korraldati sel puhul "Estoonia" kontserdisaalis waikne kirjanduslik õhtu. Sel ajal tunti Liiwi wähem kui praegu. Ta tööd olid wist küll juba trükis ilmunud, kuid nii wähenõudlikud ja waiksed, kui nad wormilt ja sisult olid, ei tekitanud nad mingit sensatsiooni ega äratanud kõmulist tähelepanu. Pealegi elas kirjanik ise waimuhaigena wäljaspool seltskonda, teda polnud peaaegu olemaski.

... Sama waikne kui esimene mälestusõhtu kümne aasta eest, oli ka 3. novembril "Tungla" poolt korraldatud õhtu. Kommertskooli väike saal ja wähearwuline kokkutulnute hulk aitas seda waikuse ja unustuse meeleolu weelgi suurendada. See mälestusõhtu oli sama wähenõudlik, kui Juhan Liiw oma eluajal.

...

1943. aasta 1. detsembril ilmus ajalehes Eesti Sõna artikkel "Juhan Liivi surmast möödub täna 30 aastat".

...

Traagilisusest hoolimata optimismi andvam kui vaevalt miski muu eesti vaimu ajaloos.

Nii nad Juhan Liivist kirjutasid.
...

Sellised lood siis. 

Aga pilte on veel, ja kes oskab arvata, milline tihane just sinu akna taha võib lennata ja jutu, laulu või luuletuse teemaks osutuda.

Tutt-tihane

Vaatavad mind nad kui kahjurõõmuga,

vaatavad, hüppavad, lendavad minema.

Järele jään neid vaatama;

mõtlen ma: tuli ta

lahtistel tiibadel lennuga -

teine ka.

(Juhan Liiv)

Sabatihane

Ireeni fotod

...

Kuidas küll mõni jõuab

 ...

Mõnikord, kui aega on, ma mõtlen. 

Näiteks täna ma mõtlesin: kuidas küll mõni jõuab!

Loeb raamatuid, vaatab filme, teeb käsitööd. Keedab, küpsetab ja küürib. Peseb, klopib, koristab. Reisib, käib teatris, võtab osa näiteringist. Mõni käib lisaks veel tööl ka!

Et kas tema päev lihtsalt on pikem kui minu oma?

Tegelikult, see on täitsa võimalik. Aeg ongi selline imelik, mille mõõtmiseks pole õigeid mõõtühikuid. Süsteem on, sest kes siis tunde või päevi poleks lugenud. Minutitest ja sekunditest rääkimata. 

Seisan pliidi juures ja ootan, millal vesi keema läheb. Need kolm minutit on igaviku pikkused.

Võtan tahvli, et kontrollida, ega keegi mingit sõnumit pole saatnud. Aega kulutan vaid hetke, ja juba tuleb köögist kõrbelõhna. 

Aga kui veel suures plaanis vaadata! Meil* postkastis ütleb: järgmine jäätmemahuti tühjenduspäev on teisipäeval. Appikene, see pole ju võimalik, alles ta oli. Kas tõesti on juba 4 nädalat möödas! 28 päeva. 

Raha saamise päevade vahe on ainult paar-kolm päeva pikem, järgmine laekumine peaks ka teisipäeval olema. 

Aga millal eelmine oli? 

Ausõna, see oli nii ammu, et enam ei mäleta! Mitte et näpud põhjas või nälg majas oleks... mitte selles pole asi. Lihtsalt ajavahemikud pole võrreldavad.

Kui juba rahast rääkida... kunagi oli avansipäev ja palgapäev, nende vahe oli kaks nädalat. 30 rubla maksti avanssi ja 60 rubla said palka. Või olid minu ajal juba natuke suuremad.

Kui numbritest rääkida.

.....

* Ok-ok. See meil pole veel tulnud, väike lootus on, et ehk sel nädalavahetusel ei tulegi. Aga vahet pole, need 4 nädalat on alati kordades lühem aeg kui 30 päeva rahast rahani. 

...

Kadunud Mõmmi ja 70 kükki

...

28.11.2023

Käisin teisipäeval Grossi poes ja kui nägin, et Mesikäpa vahvlikommid olid suht soodukad (1.88), ostsin koju ühe paki tagavaraks. Tagavaraks selles mõttes, et eelmisel päeval olin Coopi poes samasuguse paki eest 61 senti rohkem maksnud. 

Viimasel ajal ma ostangi enamasti vahvlikomme, selleks on kaks arvestatavat põhjust.

1. Kaasale vahvlikommid maitsevad... ja ta oskab magusa söömisega piiri pidada.

2. Mulle vahvlikommid eriti ei maitse... aga igasuguse söömisega on mul raske piiri pidada. 

Nii et kirik keset küla, või et siit nurgast ja sealt nurgast, keskpõrandale kokku.

Ainult nende odavamate kommidega läks küll nii, et keskpõrandale kokku nad ei jõudnud! Juba järgmisel päeval avastasin, et sahtlis oli ainult see hinnalisem pakk (avatud), uut ja soodukaga ostetut seal ei olnud. 

Panin pea tööle ja mõtlesin võimalikud olukorrad läbi. 

Jätsin ostukärusse? Pillasin pimedas kotte autosse pannes maha? Jäi autosse? Panin koos toiduga külmkappi? 

Mida kõike võib üks inimene, olles autopiloodil, korda saata!

Autost vaatasin, rohkem eriti ei otsinud. Kui pole, siis pole. Kui on, tuleb ise lõpuks välja! Sest just viimastel päevadel on mitu asja lõpuks ise välja tulnud. 

Minu villased sokid... ühe leidsin üles sealt, kuhu nad jätsin, teine tuli hiljem ise välja. 

Või mustad kindad... kaasa juhendamisel ühe leidsin üles, teine veel ootab väljatulekuga. 

Aga küll ta tuleb! 

Mul ükskord tulid võtmed välja, kui lumi kevadel õue pealt ära sulas. Tol aastal tuli lumi maha juba 1. novembril, mäletan seepärast nii hästi, et tulime sel õhtul, kui võtmed kadusid, isa sünnipäevalt. Ja talv oli pikk, lumi sulas ära alles kevadel.

Mõmmi-kommi-pakk tuli täna ise välja. Ei olnud kuivainetega koos keskmises sahtlis, oli igasugu köögitarvete juures alumises. 

Aga 70 kükki? 

Nii on kirjas paki peal: 1 komm 70 kükki.

Täna avastasin. 

Arvan, et edaspidi söön pool kommi päevas. 

Ega nad mulle eriti ei maitse ka ;)

...

Üks kits läks üle tee

 ...

Sõidame kaasaga Tallinna poole. Ootamatult üks kitseke, tuleb metsast, jõuab maantee äärde. Seisatab. Vaatab enne vasakule, heidab pilgu paremale. Teadvustab, et lähenev auto on hoo maha võtnud... ja siis läheb otse üle. Rahulikult.

Meie ka, rahulikult, liigume Tallinna poole. Nüüd juba suurel maanteel, kus tingimused absoluutselt loomasõbralikumad. 

Ja autosõbralikumad. 

Kodus panen pildi kohalikest teeoludest.

Eile oli meil lihtsalt ilus! 

Samas, eile olid isegi metsateed täiesti sõidetavad.

...

Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...

Mitu numbrit peale koma

 ...

Ühes selle nädala mälumängus oli küsimus 14. märtsil tähistatava tähtpäeva kohta, millel on seos Kreeka tähestikuga.

Ma ei tea, kuidas see mul järsku kuskilt ajusopist välja kerkis, ju päkapikud tulid appi ;) 

Pii päev! 

Kes siis piid ei tea! 3,14 ... nii et 14. märts, mida mõnes piirkonnas kirjutatakse 3/14, on väga loogiline kuupäev. 

Guugeldasin ja täiendasin Wikipedia abil teadmisi. Loodetavasti jääb meelde, et pii päeval on oluline pirukaid (pie) süüa.

Aga nüüd kohe kontrollin, mitu kohta peale koma mul arvust π meelde jäi ;) 

20 kohta... oleks ju hea tulemus küll!

3,1415 9265 3589 7932 3846

Kontrollisin ja parandasin... üks viga oli sees :( 

Kui nüüd keegi arvab, et mul on miski eriline numbrimälu... No ei ole! Mul on lihtsalt suur suguvõsa ja väga paljud sünniaastad on meeles. Tuli vaid inimesed ritta seada ;) 

....

Päevad tähistamiseks

 ...

Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus aasta tagasi 17. novembril. Pole just pika ajalooga ega massidesse juurdunud, aga kõlab hästi.

Nüüd takka järgi, päris raske on Päevapilt nr 112 päeva teemaga kokku viia, aga kui pingutada, siis midagi kuidagi ehk ikka.

Pole tingimata tarvis suurelt ega pidulikult.

Igaüks saab küsida just seda, mis talle meeldib.

Küllike võiks muinasjutu kirjutada, tal tulevad need kodukandilood hästi välja.

Mina käisin lihtsalt kõndimas, õhtul naabrinaiselt küsisin, mis kokkuhoiupoliitika tal seal teeääres on.

17.11.23

...

Aga päevi oli teisigi.

19. november oli Rahvusvaheline meestepäev.

Üks põhieesmärkidest: tunnustada meeste panust ühiskonda, abiellu, pereellu...

Ma siis tunnustasin: tegin abikaasale pannkooke. 

19.11.23

Aitäh tütrekesele, kes päeva meelde tuletas ;)

...

Aga 21. novembril oli rahvusvaheline televisioonipäev.

Siia sobib pilt meie pere televiisorist, aasta siis oli 1975. 

Seltskond teleka ees on täiesti juhuslik ja üksteisele võõrad.

Kokku sattusid lihtsalt ühel pühal üritusel.

Aga tänu selle tähtpäeva märkamisele 21.11 jäi mulle raadiost kõrvu küsimus, kust on pärit sõna televisor. Kõik muidugi teavad, et sõna tele on tulnud kreeka keelest ja tähendab kaugele, sõna vision aga ladina keelest... visio ja nägemine. 

Nii lihtne see ongi... mitte et mina oleks küsimusele kohe vastata osanud ;) 

....