Tähelepanekud ja küsimused

...

Kuidagi tuleb kirjutamisega jälle rajale saada.

Niisiis midagi mittemidagiütlevat.

Või midagi, mis lihtsalt pähe tuleb.

1. Kõige rohkem tahtsid lapsed pudrule peale panna punase sõstra toormoosi. Ise ka leidsin, et jumalast hea. Nüüd korjan põõsast viimased võrgualused marjad, tambin vähese suhkruga puruks ja pistan säilituskottidega sügavkülma.

2. Kõige parem hoidis on soolatud till. Igale poole, kuhu soola vaja, lisan just seda. Esiteks seepärast, et lihtsam kasutada, kui sügavkülmas olevat. Ja teiseks, et hea ka, igal väiksemalgi soolateral on tugev mekk man. 

3. Meedias enam ei loendata, kui palju on sel aastal liikluses hukkunuid. Tundub, et asi on kontrolli alt väljas. Karm aasta. Ja siis saad teada, et tuttava tuttava lähedane ka. Lihtviisil, kellegi joomari süül.

4. Kanutiaed kui autode põletajate mängutuba? Loen kohalikke ja Rootsi uudiseid... Aga sõbrants jalutas täna mööda ja ütles, et talle tundub see küll väga avatud ja turvaline koht olevat.

5. Mulle meeldib lastele ette lugeda. "Härra Huu" sai rohkem kui poole peale. Aga tuttav soovitas hoopis Kairi Oja "Onu Internet ja nutikaigas". Kui raamatupoodi satun, siis ostan. Ette lugemiseks järgmistel kordadel. Selle suve lugemised seks korraks läbi.

6. Metsas pidi olema marju ja seeni. Ma ei tea, kas meie metsades ka. Pole riskinud vaatama minna. Kõik need kunagised ihulähedased põdrakärbsed ja puugid tulevad meelde. Kui metsa mineku peale mõtlen.

7. Ma pole vähemasti 25 suve nii palju meres ujumas käinud kui sel aastal. Mitte seepärast, et vesi oleks soe. Vesi oli karastav. Aga kui lapsed tahavad minna, siis ei saa ju neid üksi lubada. Sumaki kõigepealt ise lainetesse! Vähemasti üritasin... tavaliselt ei õnnestunud.
Ikka jõudsid pliksid ette.

8. Tunne vaenlast. See, mis herilaste abil tõestatud sai, ei sobi äädikakärbestele. Homme asun tolmuimejaga lahingusse. Ehk õnnestub ära imeda. Loodan, et loomakaitsjad asja üles ei võta.

9. Miks nad küll hundi rahvusloomaks valisid... aru ma ei saa. Tuttav kurtis, kuidas öösel hunt ukse taga kolas ja möödaminnes koera maha murdis. Miks peab eestlaste rahvusloom nii kuritegelik olema? Miks ei sobinud siil, kes isegi Kalevipojale nõu anda oskas?

10. Selline elu siis. Suvi 2018. Kooli alguseni on veel loetud päevad. 

...

Ühe auto lugu

...

Tegelikult, ega ma seda lugu just väga palju ei tea. Need, kes teavad, on juba läinud.

Igavikuteedele.

Kaasaga koos proovisime meenutada, ja on ju pilte, mis ise enda eest räägivad.

Ma ei tea, mis aastal auto tehasest tuli, aga onu Alfi käes oli ta juba 1950ndate aastate keskel.

1956  

Mina oma esimesed sõidud ZIM-ga tegin ehk mingi 7 - 8 aastat hiljem. See oli ikka tõesti mahukas auto, esiistmete tagaküljel olid klapp-toolid, kus me õega istusime, isa ja ema said tagumise istme ja Ilse-Alfi  istusid ees. Nii mitmedki huvitavad kohad said läbi käidud, ja ehkki olen ka hiljem päris palju mööda Saaremaad ringi sõitnud, siis Viidumäe on üks koht, mida mäletan, et meid lapsena viidi ja kuhu ma hiljem pole sattunud.

Ilse ja Alfi olid kõvad rännumehed, sõideti ka kaugemale. Nõuka-ajal tegid nad pikki reise mööda Nõukogude Liitu.
Grupireisid lennukiga, aga mitte ainult.
Tol ajal oli võimalik reisida ka rongiga: turismirongid, kus elati päevi, ehk nädalaidki vagunis, peatustes tehti grupile ekskursioone.
Kaasa mäletab, et nad reisid ka ZIM-ga , võimalik, et just Sotšis olid nad autoga.

Reisid koos, aga käisid ka eraldi, suvisel ajal ei saanud aeda nii pikaks ajaks üksi jätta.
Aed, see oli nende töö ja armastus.

Kuna nii tädi kui tädimees olid mitmekülgsed tegusad inimesed, oli auto ka pigem tarbe- kui luksusese. Kõik see kraam, mida pere oma koduaias kasvatas ja siis turul müüki läks, transportis Alfi autoga kohale. 

Käidi ka mandril müümas, eriti istikuid. Elupuud, mägimännid, jugapuud. Ega tol ajal see ühendus mandriga suurem asi polnud, mäletan juttudest, et Virtsus tuli kord päevi oodata, enne kui praamiga tagasi saarele sai. 

Mandrile minnes oli lihtsam, viletsa ilmaga lihtsalt ei hakanud Kuivastu poole liikuma. Ootasid kodus.

ZIM oli omas ajas ikka eriti uhke ja silmatorkav auto. Nii polnud ime, et mõneski pulmas pruutpaar just selle autoga sõitis. Samas, piltide hulgas ma pulmaehtes autot ei leidnud. Küll aga pilt koos pruutpaariga, ja ega ma nüüd ei tea, kas selles pulmas oli Alfi pulmaautojuht või hoopis isamees... mõlemad ametid olid talle tuttavad. 

Selle kohta, et mina autoga sõita sain, mul pilti pole, küll aga on fotod, kus auto juures seisab koos tädi Ilsega ka Saaremaa vanaema. Küllap oli tegemist sõiduga, mil kindel siht, sest fotod on tehtud küll eri aegadel, aga taustaks olev hoone tundub olema üks ja seesama.

 1960  

Alumisel fotol on seltskonnas ka isa.

Ja siis minu lemmik-foto. Auto kui tank või kui maastur! Igalt poolt läheb läbi, ei loe ei mülkad ega tõkked!

Buss, mis kannul, annab märku, et tegemist on suurema seltskonnaga. Aga kuhu minek... ei oska arvata!

Pilte leidsin veel, aga kahjuks lugusid ei tea. Eks see nii on nende asjadega, et õigel ajal ei oska küsida. Ja isegi kui jutuks on olnud, ega ei mäleta. Sellest on ju juba rohkem kui 40 aastat aega merre voolanud. Inimesed, hooned, autod ajalooks saanud ja mis alles, on ajas muutunud.

...

ZIM oli Ilse-Alfi auto kuskil 70ndate tagumisse poolde. Igatahes, kui meie kaasaga 1975. aastal peale pulmi Saaremaale pulmareisile tulime, sõidutati meid veel selle autoga. Korra käisime isegi metsas marjul, Alfi hommikul viis ja õhtul tuli järele.

Selleks ajaks oli Alfi oma ameti kiirabi autojuhina maha pannud ja töötas kuskil majandis ehitusel. Siis oli ZIM auto, millega ta tööle ja koju sõitis.

Ja  aastal 1977 või 1978 oli Alfil juba uus auto, Žiguli.
ZIM  oli neid selleks ajaks rohkem kui 20 aastat truult teeninud.

...

Fotod tädi Ilse ja onu Alfi albumist.

...

50 aastat ja 1 päev

...

Täpselt nii pikk on vahe olla esimest korda ja viimast korda fotoaparaadiga pulmas. Ausõna, 1968 oli esimene kord... ja 50 aastat hiljem teine kord. 

Vahepealsed pulmad on olnud ilma fotokata.

50 aastat tagasi olin alles pubekas. Kunagi varem pilte teinud ei olnud, aga siis andis Enn mulle oma "Smena", et võta ja pildista. 

Juhtus nii, et kuna just pulmad, siis pildistasin terve filmi täis. Seal, kus pulmapidu toimus.

Lapsepõlvemaal.

Pärast selgus, et rohkem pidu-pilte polnudki, päris-fotograafil sai film miskipärast valgust ja piltidest asja ei saanud.

Loomulikult ei kandnud ma tiitlit pulma-fotograaf. 

Juba siis olin puhtalt enda lõbuks pildistaja, piltide kvaliteet oli nagu oli.  Paraadpildid tegi ikka asjatundja... aga neid ma siin näitama ei hakka.

See pilt pole samuti minu tehtud, aga see on märgiks, et selles pulmas olin ma lilleneiuks. Enne kui minust fotograaf sai. 

19.07.1968

Seljas on mul Itti-tädi tehtud kleit, taaskasutus, tehtud ühest juba käigus olnud kleidist.

Pruut tahtis pikka loori, see sai Rootsist tellitud, aga jõudis kohale, kui pulm juba läbi oli. 

Nii et oli pikk kleit ja lühike loor, tollane kaubandusvõrk rohkem ei võimaldanud!
Aga kaunis ikka!

No ja see järgmine pulm, kus vabatahtlikult fotograafi mängisin, toimus umbes-täpselt 50 aastat hiljem. 20.07.2018

Hea küsimus... kas ma siis vahepeal polegi pulmas käinud? Ja lihtne vastus, et viimased 25 aastat küll mitte. 

Aga vahepeal polnud mul ka sellist tüütut pildistamise kommet.

Ise olen väga rahul.

Sellega, et oma kõige noorema onu pulmades sain fotograafi mängida, kuigi ametlikult lilleneiuks määratud olin.

Ja et 50 aastat hiljem taas väikest viisi isehakanud piltnik olla sain. 

Kuigi ametlikult ämmaks tituleeriti.

Vanem poegadest võttis naise.
Ehk siis... kooselu sai ametlikuks registreeritud.

20.07.2018

Loomulikult püüdsin hoida madalat profiili ja pildistasin pigem olustikku. 

Ja rohkem seda pulma teist päeva, mõlemas pulmas.

Noorpaar on vähestele piltidele jäänud.

Aga peigmehed olen  jäädvustanud!

Sugulaste värk ;)

2018

1968

Pulmaväravad  olen pildile saanud.

Üks kiiksuga pilt.

Ja viimases pulmas pisikesed pulmalised.

Suurem piigadest oli seekord lilleneiuks!

Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne viies.
Pulmapidu.
...