...
Reede õhtul veidi enne viit startisin, kõmpisin oma 1000 sammu kohaliku bussipeatuseni, oleks teadnud, et bussijuht ka kohalik mees on, oleksin oma teeotsa ootama jäänud, aga hulkumist 1000 sammuga alustada on igal juhul märgilise tähendusega, nii nagu bussisõit vana hea tuttavaga roolis... et tundub kuidas tundub, igal juhul läheb korda!*
Tallinn võttis mind vastu juba hämarduva õhtuga. Aga mõnus oli. Kalamaja kant on muidugi iga kell mõnus koht, nii et tipa-tapa Kati suunas polnud mingi probleem. Isegi kolmandale korrusele ronimine mitte. Nojah, mul ju hiljuti trenn tehtud, 2päevane koolitus 4. korrusel. Nii et andke mulle treppe, küll ma ronin!
Kati ja Lonni olid külalise tulekuks põhjalikult valmistunud. Kati oli suuremas koguses lõhet soolanud ja Lonni oli leidnud ootamatult hea peidukoha, nii et isegi Kati ei teadnud, kus kass on.
Aga nagu ikka, asjad lahenevad. Ütlesin küll, et sõin Kati külmkapi tühjaks, aga see pole päris tõde. Ainult selle lõhevaagna ja röstsaiad. Ja hapukurgikausi. Ja kodutehtud leiva viilud. Kati ja Lonni olid enne vist juba söönud, igatahes Lonni, kes lõpuks kuskilt välja ilmus, hoidis distantsi ja vaatas Katiga pealt, kuidas ma toitu nautisin.
Mingil hetkel võttis ta mind lõpuks omaks ja ühines meie seltskonnaga.
Kui Kati kuskil südaöö paiku lõpuks pakkus, et nüüd oleks õige aeg kartuleid praadida**, oli minu kõht igatahes nii täis, et palusin järgmise korrani lükata.
Mis ei takistanud Katit... tõsi küll, mitte kartulid. Mõned tunnid magamist ja siis ootas mind juba priske Inglise hommikusöök. Praetud muna ja peekon + lisandid, tundsin ennast kuninglikult.
Kui kella 10 paiku Balti jaama poole kõndima hakkasin, oli 24 tunnist 15 juba kulutatud. Aga järgmised 9 tundi olid ka piisavalt sisukad, et tasakaalu hoida.
Ees ootas kohtumine.
Õnneks olime õhtul ajad ja asjad paika pannud, mul polnud taskus ühtegi 2kopkalist, et helistada ja endast märku anda.
Ju lapsuke oskas seda ette näha, tegi ise kõne, et kus ja kuidas. Et tulevad kahekesi ja mul pole vaja edasi-tagasi sõita. Mitte et mul midagi sõitmise vastu oleks, aga nüüd jäi mulle vaba aega ostlemiseks, Sõbralt sõbrale poest sain ilusa dekoratiivkanga. Ostul oli korraga kolm positiivset külge. Odav oli (5 eurot), kerge oli (et seljakotis tassida) ja ilus muidugi ka (minu värvid ja mustrid). Lõpuks müüja, kui hinda otsis, kiitis veel tootjat firmat, see nimi sattus talle enne näpu alla kui oluline rahanumber.
Mingil hetkel sain omadega kokku ja edasi kolasime kolmekesi. Muidugi ka pidulik lõuna, kuigi piiga kurtis, et kalalõhn talle ei meeldi. Nojah, tema sõi ju pannkooke vahtrasiirupi ja marjadega!
Kui nüüd mõelda, siis Humalas võiks muidugi muud lõhnad domineerida, aga ju lauakaaslane võttis liiga väikese õllekruusi.
Edasi tuli tiir vanalinnas vahepausidega olulistes punktides.
Üks meist kolmest, selgus, on õhinapõhine apteeker Melchiori fänn.
Teisigi põnevaid kohti jäi teele ette, aga lõpuks jõudsime sihtpunkti.
Teatri- ja muusikamuuseum seekord.
Põnev koht, igaühele midagi.
Mina leidsin kivid.
Kõigepealt kivid, siis lugu.
Lugu kahtlastest kividest.
Protokolli kirjutati: "Kivid Läänemere äärest", mis läks täkkesse nii kivide kui ka näitleja enda kohta.
Loos on ta ära mainitud. Kivise nimega näitleja tuttavast külast mere ääres.
Tunnike hiljem jätsin noored oma ringkäiku lõpetama, ise kihutasin rongijaama. Kihutama polnud küll siis enam see õige sõna, aga tatsamist ka nagu tunnistada ei tahaks :) Igatahes rongile ma jõudsin, kaasa oli Aegviidus vastas ja kui veidi enne kella viit kodus olin, saigi 24 tundi täis.
Ja lõpuks, selle ajaga viiest viieni tuli kokku ligilähedaselt 20 000 sammu.
...
* Kui mu stiil tundub kummaline, siis sellele on põhjendus olemas. Panin just käest Jon Fosse "Triloogia". 160 lehekülge jooksvat juttu ilma punkte kasutamata, pole midagi teha, see avaldab mõju.
Õnneks suutsin peale viiendat rida taas vanadele rööbastele saada.
Aga raamat oli haarav, algul ei saanud vedama ja siis ei saanud pidama. Jon Fosse (sünd 1959), norra proosa- ja näitekirjanik, Nobeli preemia laureaat
** See ju vana tuntud traditsioon! südaöösel kartuleid praadida, sai meil (st Katil) alguse juba aastakümneid tagasi.
...
