#päevapilt 58... maasikad piimaga

 ...

Tänapäeval on maasikad piimaga vist vähetuntud magustoit. Nagu koogelmoogelgi.

Aga mul metsas käidud, varsti hakkan maiustama ;)

05.07.2024

...

Kuus luuletust

 ...

Ega ma oma uuest projektist väga kõva häälega rääkida pole tahtnud, sest kui algust tegin, polnud sugugi kindel, et hakkama saan. 

Oma projektiks pole seda ka õige nimetada, lihtsalt õnnestus end ühte huvitavasse gruppi sisse moosida. Ühine tegevus grupis on luule lugemine, valikute tegemine ja nädalas ühe luuletuse pähe õppimine. Mul on juba 5 luuletust nii enam-vähem peas, kuues käsil, hindele "5"  ei vasta, aga "4-" kirjutaks endale vaba käe ja puhta südametunnistusega ;) 

Sel nädalal on valikus Kalju Kanguri luule, salm on leitud, aga peas ei ole. Õnneks veel aega!

Et kassid pildile jäid, sel ka oma tähendus. Paber taaskasutuses: vanade kaartide tühjad siseküljed... tore mõnikord ka luuletuse tagaküljele pilk peale visata...

...

Päevapildid on igavad, aga las nad siis olla, panen need ka siia.

Täna käisin metsas, et otsin selle suure sipelgapesa üles. Vähemasti paar aastat pole "Tere" ütlemas käinud.

Päevapilt... 5.09.2023

Alles oli, küll mitte eriti atraktiivne. Kuidagi elutu nägi välja. Elurikkusest sain siiski osa, õhtul tükk aega nägin vaeva, et puuk kätte saada, aga tundub, et läks katki ja mingi osa pesitseb endiselt seal kuskil selja-külje piirkonnas. 

Eelmistel päevadel pildistasin seeni. Kuna ma õigesse seenemetsa pole sattunud, on mul niisama ilusad seened, mis tõenäoliselt toidulauale ei kõlba. 

Aga ega ma ei kurvasta. Ma olen alati nõus metsast tühja korviga koju tulema...

Päevapilt... 4.09.2023

Päevapilt... 3.09.2023

...

Päev kirjas!

 ...

Mõned mu harjumused mulle meeldivad, mõnedega lepin ja mõned käivad närvidele... aga neist ma ei räägi. 

Pigem ikka nendest toredamatest... mis on kiiksuga ;) 

Nii nagu eelmises loos öeldud sai, lubas eilne ilmateade tänaseks juulikuu kõige palavamat ilma. Lähedased reisil, neil pidi seal 34° olema. Meie 26 kraadi selle kõrval pole nagu kurtmist väärt.

Ja ega ma ei kurdagi.

Mul oli vahepeal lihtsalt komme suve kõige palavamal päeval ja päeva kõige palavamal tunnil rabasse  murakale minna. Kinnituseks, et ma seda mitte täna välja ei mõelnud, üks vana lugu.  Kummalised harjumused.

Head tava ei maksa raisku lasta, nii ma siis täna ka, ootasin, millal väljas juba palavaks oli läinud, ja läksin metsa. Seekord mitte rabasse, raba on natuke liiga kaugel ja pelgan, et ma pole rattasõidukorras.

Aga kahetunnine metsaring oli väga värskendav! Mitte niivõrd füüsiliselt, rohkem vaimse poole pealt! 

Ühesõnaga, tore oli.

Sai küll kahe sõnaga....

Algul korjasin 200 maasikat... nii umbes. 150 juures läks lugemine sassi.

Ülejäänud on mustikad pluss maasikatest kuhi peal.

Kui nüüd keegi küsib, kas metsas mustikaid on, olen sunnitud tunnistama, et ei ole. Ma ei usu, et keegi peale minu veel selline marjuline on, kes kolmveerand liitri marjade pärast poolteist tundi mööda metsa on nõus seiklema. 

Aga mulle meeldib mu elutõde, et vähem on parem ;) Ja mets meeldib ka. 

Õnneks oli fotokas tagataskus. 

Viimased maasikad jätsin korjamata, nii ilusad ju!

Ja mitte ainult maasikad, esimesed seened jätsin ka metsa. 

Nii nunnud, ja mida on kahe pisikese puravikuga kodus peale hakata. 

Ikka ainult pildistamise jaoks!

Pärast leidsin kaks suurt ka, need võtsin küll koju kaasa ja neist sai tänane lõunasöök. 

Aga see on juba omaette lugu.

Kõige lõpuks õnnestus mul metsa ära eksida. Mitte selles mõttes, et poleks osanud välja tulla, autod vurasid mööda maanteed ligilähedalt mööda, aga mul on seal metsas oma lemmiktee ja vot seda ma üles ei leidnud. 

Peaaegu olin kindel, et see see on....

Aga ei olnud.

Lõpuks sattusin õigele rajale ja nii et sain nautida ka koduteed, mitte läbi võpsiku ja kraavi minemist.

...

Mine metsa!

 ...

Nädalalõpu Õhtulehes (15.05) oli Priit Pärnapuu lugu "Urmas Tartes: metsateadlased jäävad rahamasina hammasrataste vahele".  

Kuidas piirata metsade kogust, mida RMK tohiks raiuda? 

Tartese sõnul on kaitse-eeskirjad järjest lihtsustunud ehk üha vähem arvestatakse seal looduskaitsega ja üha suuremalt raiub RMK piiranguvööndites. 

Lugesin artikli kohe paar korda läbi. Kuna lugu on liiga pikk, et seda ümber jutustada, korjan välja mõned Urmase mõtted. Need, mis hetkel kõnetasid.

"Talude juures käidi metsas puitu võtmas küll, aga nii, et tuulevari alles jääks. Kui sul ei ole kohapealset tegijat, siis jääbki paratamatult mulje, et lageraie ongi kõige efektiivsem meetod."

"Ma ei tea ühtegi metsakasvatajat, kes oleks rõõmus tema metsa sõidetud rööbaste üle. Ma ei ole ühtegi näinud. Aga kui sul ei ole kohapeal inimest ja tehakse distantsmajandamist, siis sa ei oska seda isegi tähele panna..."

Et miks kõnetasid? 

Kõrval olevas metsas tehti aasta tagasi lageraiet. Meil on nüüd tuulekoridor. Ja metsas on sügavad rööpad.

...

Miks ma seda mõne aja tagust Õhtulehe artiklit meenutan?

Lihtsalt, kohe tuli peale Eesti Ekspress Delfis avaldatud Martin Laine lugu "Kits kärneriks". Kusjuures, kits ei viita karjakasvatusele ega kärner aianduse teemale. 

Artikkel on hoopis Keskkonnaameti metsahoiuspetsialistist Lembitust, kes väidab, et tal ei ole väärtuslikku metsa, samas on ta raiunud Häädemeestel tuhandeid tihumeetreid puitu, sealhulgas vähemalt 1800 tihumeetrit on keskkonnaametnik rahaks teinud raiekeelu aladel... info, mis valmistas üllatust isegi Keskkonnaameti sisekontrollile. Aga üldiselt jäi mulle mulje, et keskkonnaameti arvates on kõik siiski JOKK. Ja natuke pakutakse katust ka.

Positiivset ka. Elanike võitlus kandis vilja, üks raiekeeluga mets päästeti ja kohtukulud jäid riigiameti kanda.

...

Aga tegelikult... paar päeva tagasi läksin metsa. 

Ja siis see teeäärne niit oma mitmekesise taimestikuga, kõik need kassikäpad ja metsnelgid, karikakrad ja kellukesed, tõrvalilled ja raudrohud, ristik ja maasikaplatsid... kõik see, mida enam ei ole. 

Juba sügisest saadik.

Paganama kahju on.

Õnneks mets oli veel alles.

...

Elust enesest

...

Maasikaid on jube tüütu korjata, järjest mitu tuttavat on öelnud, et neil pole selleks kannatust.
Mina korjan hea meelega, rekord on küll aastate tagune, siis korjasin 5 liitrit.

Metsmaasikaid.

Mul oli oma nõks, 5liitrine kann oli küll kaasas, aga korjasin liitrise kruusi sisse ja siis kallasin kannu.
Asi see 5 kruusitäit korjata!

Nüüd on mul uus nõks. Kruus on endiselt liitrine.
Nüüd ma loen maasikaid.
100.
100.
100.
Asi see sada marja korjata!
Et läheb segamini? Ei ta lähe, mul selleks ka oma nõks, aga ega siis kõik tarkus ei ole jagamiseks ;)
Seda ma ka ei ütle, mitu sadat liitri sisse mahub ;)

Ma olen sel suvel kaks korda liitri maasikaid korjanud.
Nüüd peaks mustikatele pühenduma.

...
Kahtlustan, et mu tolmuimeja on meessoost, sest iga kord, kui oma pika seeliku selga olen jätnud, kukub ta, nii kui veidigi võimalus avaneb, seda mult seljast rebima.

Ma enamasti ennetan, võtan ise juba enne ära.

...

Särgiga oli aga selline lugu, et hakkas lagunema. Mõtlesin, et viskan kaltsukotti, aga siis hakkas kahju. Selline kena särk ja aastaid (kui mitte aastakümneid) mind truult teeninud.
Et panen sangad külge ja teen poekotiks.
Lõpuks läks korralikuks nikerdamiseks, sest veniv materjal, kuidas sa sellega piimapakke jm tassid. Laguneb laiali.
Panin siis voodri ka ja tegin pikad tugevad sangad. Et saaks õlal kanda.

Korra juba poes käidud, päris hästi sobis.

... 

Millal teile viimati sünnipäeva õnnesoov ehtsa ümbriku sees postkasti jõudis?
Viimasel sünnipäeval?

Millal ise viimati kaardi kirjutasid, ümbrikusse panid, ja siis posti teel saatsid?

Kas sulle on kunagi tulnud postkasti õnnesoovikaart, raha vahel?

Hea tuttav rääkis loo, kuidas üks vanaema lapselapsele sünnipäevaks saatis.

Kaardi ja kaks viieeurost.

Oli küll vale aadressi peale pannud, aga ikka sai kätte.

Sünnipäevalaps. Lapselaps. Täiskasvanud mees tegelikult.

Alles hiljuti.
Koroonaajal.

...
Tahtsin Tallinnas kirja posti panna, aga unustasin. Tulingi koju tagasi, kiri kotis. Õnneks pole lähim postkast ka teab-mis-kaugel, nii umbes 8 km ehk.

Tuli siis sõit ette võtta.

See oli mingi neljapäev, mõned nädalad tagasi.
Postkastil oli peal info: tühjendamine neljapäeviti kell 9.00
Nojaa, veidi hiljaks jäin, kell oli juba kolme ringis.
Tuli veel 8 km edasi sõita. Seal tühjendati viis korda nädalas, reede hommikul ka.

Õnneks koju tuuakse posti tihedamini. Mul enam päevalehte ei tule, aga kontrollimas käin küll.
Äkki keegi kirjutab! Või tuleb ajakiri. Või kohalik vallaleht. Mõni arve, reklaam... mis iganes.

Ise kirjutasin ka mitu kirja ja saatsin igasse ilmakaarde. Postitasin kohalikus pealinnas nädal tagasi.
Esmaspäeva õhtul said teele saadetud, kahe päevaga olid kolm kirja kohal.
Tartumaal ja Tallinnas ja Saaremaal.
Ei saa nuriseda, päris kiiresti.

Usun, et kiri Rootsi on ka kohal, ainult adressaat ise on veel koju jõudmata.
...

Lotovõit... siin või seal

...

Kui metsas kolan, lähen heidan pilgu iga ümberkukkunud puu juurestiku alla. 

Otsin varandust. 

15.03.2020

Midagigi ammustest aegadest võiks seal ometi olla!

Tundub tobe?

Et mõttetu?

Võimalik.

Samas, iga kolmapäev teleka ees istuda ja Bingo loto võitu oodata? 

Lootus sureb viimasena!

Ok.

Lotoga ju peenraha aeg-ajalt ikka kukub.

Samas, tahtjaid on kordades rohkem!

Ja mina piletiraha ei kuluta.

Varanduse leian ükskord niikuinii!

Lotovõit siin või seal, näis, kuhu enne kukub ;)

13.03.2020

26.04.2020

...

Kõige elavam puu

...

Päris kasulik on hommikul veidi varem ärgata.
Näiteks kell 6.00

Täna sain (üle)kuulata Vikerraadio saate  "Kajalood",  kus külaliseks Jaan Tootsen. Tegelikult juba kordussaade, aga vahet pole, sobib alati kuulata.

Jaan Tootsen rääkis elust, ja inimestest, kes on mõjutanud tema maailmavaadet.

Inimestest, kellest on saanud film.
Fred Jüssi, Vigala Sass, Arvo Pärt, Vello Salo.

Inimestest, kes on läbi aegade olnud Ööülikooli külaliseks.

Kuna saade oli esmakordselt eetris ajal, kui suurele ekraanile jõudis film "Olemise ilu", siis oli ka raadiosaates mitmeid sellest filmist nopitud mõtteid.

Mõni mõte meeldis mulle eriti.

Puupõld ei ole põlismets.
Jep, ei ole, igatahes mitte mets minu mõttes.

Kõige elavam puu on see, mis on maha kukkunud.

Sellised puud mulle meeldivad!
Tuletavad meelde, et elu pole igavene... ja samas märk, et ka peale elu oled sa oluline.

Kuidagi, kellelegi.

Kes leiab eluaseme, kes toidulaua.

Kes käib fotokaga sihtimas.
Kui puudest rääkida.

Aga teistmoodi elu võib ka olla.

Kui on maha kukkunud puu.

Mul on elav kujutlusvõime, täitsa kujutan ette, kuidas ta oma kombitsaid liigutades minu poole roomab...

Nali, nali, nali.
Puu on puu.

Krokodilli ma ka ei karda.

Piilupardist rääkimata.

Äh, vahet pole, ükskõik kui tarka juttu ma rääkima hakkan, ikka lähen omadega lõpuks metsa!

...

Mine metsa!

...

Saan aru, et üritus Vabaduse väljakul ei toimunud... ja õige ka, kui juba metsapäev, siis parem mine metsa!

Tehtud!

Käisin täna võõras metsas, sest kuigi päris lähedal, siis seni olen ainult mööda kõndinud. 

Seekord astusin sisse ka.

Täitsa lahe mets!

Eriti see suur kuhi... kui eemalt vaatasin, ei suutnud uskuda, et sipelgapesa. 

Sellist lahmakat pole meie kandis enne kohanud.

...

Väljakutsed tuleb vastu võtta

...

Ma küll lähen välja, kui keegi kutsub!

Kui aus olla, ma lähen isegi siis välja, kui keegi ei kutsu. 

Viimased päevad väljas tunnen end eriti turvalisena, sest sõbrants jagas head ideed. 

Ma olen nüüd märgatud!

Hoiab igasuguse ohu minust eemal!

Väljas on tore, mis sest et täna olin ligemärg, kui koju jõudsin.

Lisaks pidin naabrite heinamaal ära uppuma. 

Paanikanupp hakkas juba tööle ja ma mõtlesin neile kahele noorele poisile, kes esimese EW ajal läbi Kakerdaja raba tüdrukute juurde teel olid, pill kaasas.

Ainult lõõts leiti.

Tõsi, kaine mõistus ütles, et heinamaa, erinevalt soomaast, pole põhjatu, aga kui kummik ligi ülemise servani mudasse on vajunud ja jõudu ka nagu pole, et välja sikutada, samas teine jalg muudkui  edasi vajub... no ma ei tea. 

Õnneks sain kõik jalad kätte ja andsin tagasikäigu.

Aga jah, see oli nüüd küll sissejuhatus.

Väljakutses on 52 teemat, mis innustavad välja minema ja pilte tegema.

Õueringi väljakutsed.

Kuigi teadmata, olen esimese teema blogis juba katnud... Aasta esimene matk. 

See oli 11. jaanuaril.

Ühe pildi panen ikka, ega küll küllale liiga ei tee.

11.01.2020

Kuna tundub, et olen kambast maha jäänud nii umbes 10 nädalat, katsun tempot kiirendada.

Eilne õuering mahub teemasse 

Meelitan sõbra matkale kaasa.

Pildil peaks me mõlemad näha olema.

 Natuke metsateed...

ja ootamatu liiklusummik, kuhu lõpuks sattusin.

Ühe väljakutse võtsin täna veel vastu.

Aga jah, ma muidugi ikka valin.
Väljakutse, et vastu võtta, peab hingelähedane olema.

Mul on mõned veel tagataskus ;)
...

Mõni mets on veel alles

...

Kunagi nägin ühest koduaknast ühte metsatukka ja teisest aknast teist. Ja kui veel end toast välja viitsisin ajada, võisin kõige lähemasse metsaserva sukelduda ja saja sammu pärast olin tõelises ürgmetsas.

See oli kunagi. 

Nüüd parem ei vaata aknast välja.

Ja kui kümme sammu metsaservast edasi astun, saan selgelt aru, et metsa enam ei olegi, ongi ainult serv.

Serva taga on tõeline mülgas.

Täna tegin tuuri teisele poole teed, no nii kümme minutit kaugemale ehk.

Et vaatan, kas tõesti enam kuskil üldse enam mingit ürgvana metsa ei ole.

Oli. Veel oli.

Mitte ehk nii ürgne kui see saja sammu kaugune ürgmets, mida enam ei ole.

Antagu pikka iga metsale, kus täna kolatud sai.

...

Käbid ja kännud

...

Tegin täna tunnise tiiru metsas.

Oleks olnud teise tunnikese veel, aga siis kuulsin kuskil kaugustes koera haukumist.

Mis meenutas, et vist on jahihooaeg.

Kui ma prisket karukakahunnikut nägin, siis ma veel sellele ei mõelnud.

Et metsas  võiks ohtlik olla.

Aga et mul juba tuur tehtud ja päevateema leitud, polnud kahju koju ka minna.

Kännud siis.

Tänase päeva märksõna.

Et kus siis käbid?

Käbid olid koolivaheajal maal.

Ja siis käisime koos linnas.

Nad leidsid seal ka kännu, kus peal istuda ;)

...

Tänane triatlon

...

Olen aru saanud, et triatlon ei pea olema täpselt määratletud... no umbes nii nagu 100 meetri jooks näiteks. 

Vähemasti minu tänane oli küll nii kuidas jumal juhatas.

Ei stopperit ega sammulugejat.

Kõigepealt oli rattasõit. 

Esimene etapp.

Nii umbes 15 minutit.

Siis tuli ujumine... või siis kui täpne olla, veetakistuse läbimine. Kontrollisin oma pohlakoha üle, ei lasknud segada, et märg rohi rinnuni, mudamülgastest rääkimata.

Igatahes kui 20 minutit vees edasi-tagasi kahlatud, võisin järgmisesse punkti liikuda. 

Nabani märg nagu ma olin.

Õnneks oli ratas käepärast, aga minuteid ei lugenud.

Jooks ootas ees.

Valisin oma lemmikmetsa, kuna teadsin, et seal on kõige rohkem ergutajaid... ja mis sport see on, kui innustajad puuduvad. 

Igatahes tegid põdrakärbsed head tööd, jooksin kiiresti läbi oma kolm kukeseene-kohta, kaks mustika- ja ühe pohlaplatsi. 

Nii kiiresti kui jõudsin, sest kui ma midagi metsas üldse kardan, siis on need põdrakärbsed.

Ja nad täitsid neile pandud lootuse.

Ühtegi marja ma ei korjanud, kiiruga noppisin üles ainsad täna nähtud neli kukeseent, läbi häda klõpsasin paar pilti... ja saingi 20 minutit jooksu kirja.

Lõpetuseks tuli jälle rattasõit, olin selle teadlikult kaheks jaganud, sest kuidagi pidi koju ka saama.

Nii umbes 15 minutit.

Karusid ei näinud ja vihma ei sadanud, vahepeal isegi näitas päikest.

Kõuemürin oli kogu aeg taustaks, aga kuskil kaugel, nii et tempole see eriti ei mõjunud.

Peaasi, et tehtud sai!

...

Kas kohv on kallis?

...
Kõik avaldavad arvamust, miks mitte mina ka.

Kas on siis  kolmeeurone kohv kallis?

Nii ja naa.

Kui mul on vaja aega parajaks teha, siis tellingi kohvi. Ja joon ja naudin, mis suur raha see kolm eurot ikka on. 

Aga kui käime väljas söömas, siis tellin ühe korraliku prae. Mulle ei meeldi söögi kõrvale juua ja kohv lõpetuseks pole sugugi oluline. Siis mõtlen juba raha peale ka, kaks kohvi maksab sama palju, kui poest pool kilo kohvipuru osta ja siis korduvalt kodus nautida.
Kohvi.

Lõpetuseks, mulle meeldisid tänases LP-s arvamused samal teemal.
Kas kohv on kallis.
Meeldisid nii jah kui ei arvamus.
Kumbki ei kutsunud loobuma kalli kohvi ostmisest.

Aga rohkem veel meeldis H.S.-i  jah vastuses mõte, et mujal maailmas suhtuvad inimesed valikutesse ja kulutamisse pisut teadlikumalt ja leplikumalt, puudutagu see siis rongiga sõitmist, väljas söömas käimist või järjekorras seismist. Elukvaliteedi mõõdupuuks ei peaks olema mandlipiimaga käsitöökohv.

Kes mida hindab.
Mulle kohv maitseb, aga pole eluliselt oluline.
Vähemalt mitte hommikuseks äratuseks.
Mõnikord joon esimese kohvi alles keskpäeval, sest kohvi joomiseks peab olema aega.
Naudin, et saan rahulikult juua.
Rahulikult ja kaua.

Täna näiteks.

Ja kui kohv oli joodud, läksin metsa.

Metsas on alati mõnus!

Aga see tass kohvi... on nagu on.
Igaüks teeb oma valikud ise.
...

Kasevihalõhnaline

...

Sõitsin rattaga ja mõtlesin: mis tuttav lõhn?

Mis lõhn see ometi on?

Pool tundi sõitsin, enne kui aru sain.

Metsaäärne õhk lõhnas kui kaseviht.

Mitte see kaseviht, mis äsja valmis saanud. 

Pigem see, mis juba kuivanud, aga siis vette visatud ja niiskuses nagu ellu ärkab.

Päev ka täna eriline.

Kolletamispäev.

Seenetamispäev oleks ka võinud olla.  

Umbes nii, et mis sa siin seenetad, kui seeni ei ole.

Mis ühest küljes on õige, saagiks vaid kaks kukeseent ja kolmveerand porgandriisikat. Õigem oleks olnud needki metsa jätta, aga kus ma teada võisin, et isegi soustijagu ei saa.

Silmale ilu oli küll!

Natuke tänase päeva ennustusi ka.

Kui kolletamispäevaks on mets kollane, võib oodata lühikest kärekülma talve ja varajast kevadet. 

...