Mardiga maasikal

 ...

Mardiga... kõlab paremini kui mardikaga, seepärast paningi talle nimeks Mart. 

Mul on elus mitu tuttavat Marti olnud, mõni neist juba igavikuteedele läinud. No nüüd on üks tuttav Mart juures.

Mardika-Mardiga saime maasikametsas kokku. Temal omad tegemised, minul omad. 

Kuni kohtumiseni.

Arvestades, et metsas on maasikaid ainult loetud hulk (mäletatavasti ükspäev sain +/- 200 maasikat), märkis mu silm selle ühe üksiku keskmise suurusega küpse marja kohe ära, ja soovimata kedagi segada, napsasin maasika omale. Ju ma veidi rohmakas või niisama hirmutav olin, igatahes mardikas lasi saagist/söögist lahti ja kukkus alla mättale. 

Lamajat küll ei lööda, aga kes on öelnud, et pildistada ei tohi?

18.07.2023

Edev mina, panin pildi kohe laiale publikule vaatamiseks. Hoolimata vähesest huvist (5 Views), sain päris ruttu tagasisidet*. 

Suhtumise kujunemisel on tähtis sitasitika must värvus ning maa sees elamine. Pärimustes ei tohi ühelegi mardikale kuidagimoodi liiga teha ja kui keegi selili kukkunud mardika jalule aitab, saab ta üheksa pattu andeks. Sitasitikat on nimetatud ka "Jeesu loomaks". Võib arvata, et niimoodi käituti kõikide mardikatega, kes sitasitikaga sarnanesid. Põlvest põlve perekonnaliinis edasi antuna pole see suhtumine tänini päriselt kadunud.
Hiiemäe „Kui selili sitika jalgade peale aitad“ 1991 „Eesti Loodus“ 7, lk 420–425

Kohe hakkas kergem!

Loomulikult ma aitasin sitika jalgadele... niipea, kui pilt tehtud.

Loomulikult ei teinud ma talle tahtlikult liiga.

Loomulikult on mul 9+ pattu, nii et oleks hea teada, millised neist nüüd mulle andeks on antud. 

Aga vahet pole, seegi hea tunne, et koorem õlgadel on kergemaks läinud.

Kogu tõde sellest, kuidas mardikaga maasikal käisime.

* Aitäh, Ireen!

...

Appi, mind rünnatakse!

 ...

"Kevadsuviste õhtute mõnusas seltskonnas on alati üks asi, mis ühendab inimesi Eestis, Soomes, Lätis, mujal Euroopas, Aasias, Ameerikas, Austraalias ja Aafrikas."

Päevaküsimus... mis neid inimesi siis üle maailma ühendab?

Vihje annan ka.

Vihje ehk liiga emotsionaalne, aga selline see elu on. Oli 1940ndatel, nagu fotol näha, ja oli 60ndatel nagu kirjas 57 aastat tagasi.

Maal on tõesti tore, ainult sääski on tohutult palju tänavu. Väikese Ingakese närisid kohe esimesel päeval kirjuks. Enn tõi nüüd apteegist tõrjevahendiks „Taigat”, ehk on sellest abi. 

Fotot ja kirja ühendab Enn, kes pildil on see väiksem poiss, vanaisa 1966. aastal kirjutatud kirjas juba väikese Inga isa. Küll aeg lendab!

Hiljuti andis Enn fotole nime... Sääsetõrjepink. 

Inga nime leidsin U.T. värskes väljaandes "Sääseraamat", kus Inga on joonistaja, toimetaja, küljendaja ja kujundaja. 

Minu postituse esimene lõik on sama raamatu avasõnade algus.

Raamat on fotoraamat, juturaamat ja teatmeteos üheaegselt, jagab tarkust igast vallast. Ses mõttes, et siseehitusest ja klassifikatsioonist kuni hullude ideede, sääsepulmade ja tasuta magustoiduni...

Minu isiklik kokkupuude sääserünnakuga on õhtustel kõnniringidel. Kui ikka tuult ei ole, on massiliselt sääski. Ma võin küll tempot tõsta, aga ikka nad jõuavad mulle järele. 

Kui nüüd aus olla, ma sääskedega tegelikult lepin, sääseraamat muidugi jagab ka sääsearmastust ;) 

Aga paar päeva tagasi ründas mind puuk. Mõtle kust kandist tahad, puuke ma vihkan. Puuk pole muidugi putukas, puuk on ämblikulaadne... mis teeb asja pigem hullemaks, sest ämblikud teatavasti on mu lemmikloomad. Ma hääletaks kohe selle poolt, kui keegi tahaks ämblikuraamatut välja anda... ainult tingimusel, et puuke ta sinna sisse ei kirjuta.

Puuk leidis mu kehal kõige pehmema koha ja puukis end peadpidi sisse enam-vähem küljevoltide piirkonnas. Õnneks õnnestus välja õngitseda, ja sealt edasi tuleriidale saata. Kuskilt meelde jäänud tõde, et puuke peab põletama. Puuriit koosnes küll vaid kolmest tikust, mis tseremoonia käigus kasutuskõlbmatuteks olid muutunud, aga ikkagi. 

Kuid see pole veel kõige hullem. Hullematest hullemad on põdrakärbsed. Hetkel lohutuseks, et nende hooaeg pole veel alanud. Nende rünnakutest olen küll läbi aegade korduvalt kirjutanud. No on vastikud putukad! 

Sipelgad nende kõrval jätavad hoopiski intelligentsema mulje, aga ka nemad moodustasid sel suvel oma rünnakrühma suunaga kööki, nii et ma pidin vastupanuaktsiooni korraldama.  

Foto küll varasemast ajast ühelt õuepeolt, seal olid sipelgad täitsa ok külalisteks.

25.05.2021

Naabrid ongi toredad ainult niikaua, kui nad minu territooriumile ega minu ihu kallale ei kipu. Muidu tehku mis tahavad, aga elagu oma elu.

...

No ei ole tore

 ...

Suveõhtul ei saa välja minna, sest sääsed kimbutavad. 

Sooja suveilmaga ründavad parmud. Ja vähe sellest, et ründavad, nad ju lausa hammustavad suures suuga, nii et auk järgi.

Metsa alla pesu kuivama viimine on seotud riskiga, pärast tunned, et keegi kõnnib. Ja hea on, kui tunned, mõnikord purevad nad end peadpidi ihusse ja alles pärast avastad, et oled puugi saanud. 

Sügisel on lausa hull, parem ära metsa mine, põdrakärbsed on eriti nahaalsed. 

Siis on veel kuskil kirbud, lutikad ja täid, porikärbsed ja kihulased. Võta üks ja viska teist! 

Nüüd on talv, lumi maas, võiks olla rahu majas ja putukamaailmas, aga on ta siis jeee! 

Tänane kõnniring ühtis tiivuliste lennuringiga. Üks sattus suhu ja teine tikkus prilliklaasi taha tuulevarju. 

Aru ma ei saa, miks nad ometi talveunes ei ole!?

29.11.2022

...

Poolaastavahetus

 ...

Et ikka eluga aktiivselt kursis olla, tuleb ära märkida tänane oluline päev. Nimelt just täna keskpäeval oli selle aasta keskpaik.

Arvestades kella keeramist, siis kell 13.00.

Pool aastat läbi ja pool aastat ees.

Kes pidu panna armastab, see sai korraldada...midagigi.

Ikka ju poolaastavahetus!

Mul siin kujunes ka nagu pidulik vastuvõtt.

Kõigepealt kogunes verandale seltskond liblikaid.

Veidi hiljem oli köögis üks priske mesimumm, sääskedest ja sääselaadsetest nii siin kui seal parem ei räägigi. 

Seltskond missugune!

Õnneks, kui pidu läbi, leidsid kõik lahtise välisukse ja lahkusid viisakalt tagasi loodusesse. Nojah, mõni vajas siiski ka veidi jõulisemat sekkumist, aga suuremaks sõjaks ei läinud.

See-eest õnnestus mul mõned tunnid peale poolaastavahetust tõelisele lahinguväljale sattuda. 

Kes on öelnud, et elu peab rahulik olema?

...

Fotojaht: sihikindlus

 ...

Ikka kiiremini...

 9.05.2021

kõrgemale...

30.05.2021

kaugemale...

27. 04.2021

...

Putukajutud

 ...
Urmas rääkis täna hommikul Ökoskoobi saates putukajutte . 

Loomulikult tema putukaid ei karda. 
Ja loomulikult teeb ta täiuslikke pilte, nii putukatest kui mutukatest (ämblikud ja ämblikulaadsed).

Putukajutud olid kohati kurvavõitu. Näiteks see, et mis saab putukatest, kes elutsevad heinamaal, kus heinategu lõpeb heinapakkide rullimisega. 
Putukad jäävad rulli sisse ja see pole enam neile sobiv elukeskkond.

Või lugu puukidest, kes ei taha üldse inimesele halba, aga kurjad bakterid on valinud nad välja, et nende abil inimestesse haigust poetada.

Puugid kui kullerid... kui kasutada U.T. väljendit.

Lohutuseks ehk see, et puugid ei ole putukad, puugid on ämblikulaadsed. Hirm ämblike ees on suhteliselt levinud, nii ka hirm puukide ees.

Hirm ei ole kaasa sündinud, hirm tekib läbi legendide või läbi isiklike hirmutavate kogemuste. Tegelikult putukad meid ei ohusta, näiteks sääsed oleks ehk siis inimesele ohtlikud, kui 100 000 sääske su kallal toimetavad, siis ehk peaks muretsema.

Kõrvahargid näevad hirmutavad välja, samas ei peaks neid kartma. Kunagi lugesin artiklit (autor ka U.T.), kus oli öeldud, et kõrvahark on eriline putukas, sest tema hoolitseb oma järeltulijate eest, toidab ja kaitseb neid kuni "lapsukesed" iseseisvaks saavad. 

Minu lugupidamine talle!

Aga muidu suhtun putukatesse (ja mutukatesse) nii ja naa. 

Mul ei meeldi porilased, kui nad kevadel päikeselise ilmaga leiavad, et tahavad karjakaupa külla tulla.

Kui puuk mu keha külge haakub, aga lahti enam ei taha lasta (Ireen sai ta küll ühe kiire tõmbega kätte). 

Kui kuskilt teadmata sahtlist koiliblikad tuppa õppelennule tulevad.

Ja ma vihkan põdrakärbseid!

Aga mul ei ole midagi selle vastu, kui putukad ümber minu elavad, samas mind rahule jätavad. Kui nad ümber minu tiirutavad, maja ees valgel ristikul sumisevad, isegi kui mõnikord sutsavad, aga nii, et valus ei ole ja ühtegi jälge ei jää (enamasti ei jää). 

Mulle sobib, kui ämblik hommikul mind kempsus tervitab või päeval akna taga toimetab, kui liblikas tuppa lendab või ritsikas õla peal istub ja end päikesepaistel soojendab.

Minu väike palve putukatele vaid, et püsi paigal ja lase end pildistada!

Ja ära näri mu kallal!

Sai jälle pikk sissejuhatus, nüüd lugu ise.

Või pigem pildid, sest ma ju pean oma viimase aja putukapilte näitama, ja siis on sissejuhatus oluline ;)

...

Esimese selle kevade erilise mutuka, kes pildile sai püütud, leidsid lapsukesed. Olen tähele pannud, et kui lastega kolamas käia, siis nemad oskavad leida. Mina jalutan rahulikult mööda nii põnevatest kändudest kui erilistest taimedest, pisiloomakestest rääkimata. 

No ei näe!

Isegi see väike kuldne kaheksajalgne oleks jäänud.

Aga ta on ju imeline!

10.06.2020

Järgmine sõbrake võttis osa meie piknikust kohaliku ujumiskoha läheduses. 

Meil oli tookord tore matk, tunnike kõndimist ja söömaaeg  ... ja jälle tunnike ... ja jälle söömine. 

Kohe päris mitu söömist oli!

...

Aga see mumm üritas karikakraks kehastuda. 

05.07.2020

Päris kindel, et  keegi teda ei märka!

...

Mõni putukas naudib suvitamist mere ääres. Miks see roostes anum parem pleesitamise paik kui kivi on, võta sa kinni. 

Aga miskipärast sobis. 

Kohe pikaks ajaks. Sain mitu pilti teha.

20.08.2020

...

Ritsikas võttis osa Kihnu räimeretkest.

05.09.2020

Õigem öelda, tema saatis meid teele, kui me järjekordse räimeampsuga oma maitsmismeelt rõõmustanud olime.

...

Mõni putukas on eriti sätitud. Kõik on kaunis: tiivad, tundlad, säärejooks ja talje.

01.09.2020

... 

Lõpetuseks veel üks ämblik. 

Kodu mere ääres, kuuri katuse all.

Võrguniitidele pisut nööri abiks võetud.

Vanad lood putukatest leidsin ka üles.

...

Fotojaht: märka mind!

...

Puges küll tagasihoidlikult puu taha peitu, aga õnneks võra alles hõredavõitu.

 7.05.2020

Mesimummul õnnestus peitusemäng paremini.

5.05.2020

Orav tegi ikka tuhat trikki, enne kui oli nõus pildile ka jääma!

25.04.2020

...

Lipoptena cervi

...

Oeh, see ladina keel pole sugugi kerge! Aga edeneb-edeneb, kolme päevaga juba üks sõna selge. 

Kui täpsem olla, siis kaks. 

Ribes nigrum on must sõstar.

Nigrum on must ja ribes on sõstar.

Jeee!

Uus sõna tiksub juba kuklas.

Lipoptena cervi.

Või mis ta nüüd tiksub, pigem kiheleb ja kipitab. Saatana põdrakärbsed (saatanad ei kuulu liiginimetuse juurde), üleeile käisin metsas, täna teist päeva ravin haavu. Mõnele ei pidavat nende hammustus midagi tegema, aga mitte mulle. Juustes on kaks ja kaela peal kolm prisket punni.

Ma ei mäleta, kas see on mu elu algusaastatest nii, aga hirmu ja õudust on nad minus küll alati tekitanud. Kui kauges nooruses kaasaga koos metsas seenel käisime, siis mina ainult jooksin.

Põdrakärbeste eest ära.

Kui kuskil hulganisti seeni nägin, kutsusin kaasa korjama, ise kihutasin edasi.

Mul on tunne, et see toimis, ehk need saatana sigitised on aeglasemad kui mina?

Aga katsu sa mustikaid nii korjata! Seeni suutsin ühekaupa ka jooksu pealt kaasa haarata, mida mustikate järelnoppimise juures ei kujuta ette.

Lisaks oli mets täis mingeid pisemat sorti kärbselaadseid. Õnneks mitte verejanulised, aga lihtsalt tüütu, kui kogu see kari ümber sinu tiirutab ja aeg-ajalt vaba koha leiab, kus maanduda.

Rattaga koju sõites otsustasin, et jätan selle ründesalga metsa maha, ja kimasin ikka täiega. Õnneks oli tee allamäge, aga kui hoog rauges, olid nad kõik silmapilk jälle tagasi.
Kahju, et selja taha ei vaadanud, see pidi märkamist vääriv pilv olema, mis mind jälitas.

Just täna hommikul kuulsin raadiost lugu, kus mingi putukate parv tiirutas ümber kirikutorni. Eemalt paistis, justkui torn tossaks, isegi pritsumehed kutsuti kohale.
Et kirik põleb!
Kus? Millal?
Igatahes ammu.

Küll on aga minu kindel veendumus, et putukate arvukus viimastel aastatel märkimisväärselt vähenenud on, saanud tugeva tagasilöögi.
Nad on lihtsalt kuhugi koondunud.
Et siis võimalusel rünnata!

Põdrakärbseid nopin siit-sealt senini. Lennata nad enam ei suuda, sest kui nad on teinud ühe vahemaandumise, siis nad murravad oma tiivad.

Ja siis on nad roomavad putukad!

Foto vähemasti 10 aastat vana.

Tänased sõnad siis.
Lipoptena cervi... põdrakärbes.

Kusjuures...
Cervi on hirv.
Ja kärbes on hoopis volant.
...

Tänane triatlon

...

Olen aru saanud, et triatlon ei pea olema täpselt määratletud... no umbes nii nagu 100 meetri jooks näiteks. 

Vähemasti minu tänane oli küll nii kuidas jumal juhatas.

Ei stopperit ega sammulugejat.

Kõigepealt oli rattasõit. 

Esimene etapp.

Nii umbes 15 minutit.

Siis tuli ujumine... või siis kui täpne olla, veetakistuse läbimine. Kontrollisin oma pohlakoha üle, ei lasknud segada, et märg rohi rinnuni, mudamülgastest rääkimata.

Igatahes kui 20 minutit vees edasi-tagasi kahlatud, võisin järgmisesse punkti liikuda. 

Nabani märg nagu ma olin.

Õnneks oli ratas käepärast, aga minuteid ei lugenud.

Jooks ootas ees.

Valisin oma lemmikmetsa, kuna teadsin, et seal on kõige rohkem ergutajaid... ja mis sport see on, kui innustajad puuduvad. 

Igatahes tegid põdrakärbsed head tööd, jooksin kiiresti läbi oma kolm kukeseene-kohta, kaks mustika- ja ühe pohlaplatsi. 

Nii kiiresti kui jõudsin, sest kui ma midagi metsas üldse kardan, siis on need põdrakärbsed.

Ja nad täitsid neile pandud lootuse.

Ühtegi marja ma ei korjanud, kiiruga noppisin üles ainsad täna nähtud neli kukeseent, läbi häda klõpsasin paar pilti... ja saingi 20 minutit jooksu kirja.

Lõpetuseks tuli jälle rattasõit, olin selle teadlikult kaheks jaganud, sest kuidagi pidi koju ka saama.

Nii umbes 15 minutit.

Karusid ei näinud ja vihma ei sadanud, vahepeal isegi näitas päikest.

Kõuemürin oli kogu aeg taustaks, aga kuskil kaugel, nii et tempole see eriti ei mõjunud.

Peaasi, et tehtud sai!

...

Kahe kõrva vahel

...

Võiks ju alustada päeva millegi kasulikuga.

Kohe.

Enne kohvi joomist.

Võtsin toobi ja läksin musti sõstraid korjama.

Kaks toobitäit korjasin.

Siis hakkas kuumus liiga tegema, kogusin kopsikud kokku ja sättisin end toa poole.

Äkki tunnen, et keegi on kummikus. 

Ja siis tunnen, et jube valus.

Herilane?

Kraabin saapa jalast... ei olegi kedagi siputamas! Hoopis laiaks litsunud mustsõstar. 

Aga valus on ikka. Päris kindlasti oli seal marja sees herilane!
Ja ma sain sutsaka kätte!

Pealiskaudsel vaatlemisel nagu ei midagi.

Jalga vaadeldes.

Marja vaatlus jääb ära seoses minema lennutatud marjaga. Muru ilmselgelt liiga lopsakas otsingute korraldamiseks.

Lonkasin voodini ja hakkasin sudokut lahendama. Kuna ma korraga mitmele asjale keskenduda ei suuda (teemasse ealised iseärasused), unustasin enesehaletsemise ära.

Kui hetkeks pooliku peamurdmise kõrvale panin, tuli meelde.

Kontrollisin pihta saanud piirkonda.

Tühjus!

Isegi mustsõstra plekki polnud jalale jäänud.... mis pole ka mingi ime, sest plekk jäi ju valge soki peale.

Loo moraal?

Mida kõike võib inimene endale külge mõelda!

...

Vapsiku vastuhakk

...

Kaasa kurtis, et sai kohalikust pealinnast kaasteelise.

Vapsik sõitis jänest.

Ja mis kõige hullem, ei olnud nõus välja ka minema.
Ei aidanud ei tagant tuulutus ega avatud küljeaknad.

Kasutasin kavalust, lootsin, et ehk astub ämbrisse.
Või siis täpsemalt: klaaspurki.
Vapsik selline vaenlane.

Õnnestus!

Vaps tundis end purki panduna sama koduselt kui ennist autos.

Jälgis elu ja keeldus lahkumast.

Küll pidin keelitama, enne kui nõustus oma teed minema.

Lendas lõpuks laia maailma.

Ilmselge vastumeelsusega.
...

Sääsed, puugid ja karud

...

Viimasel ajal olen vähe metsas käinud.

Vabandusi pole vaja kaugelt otsida: meil on metsas karud. Mitte niisama karud, meil on sellised päevase eluviisiga karud, kes inimeste lähedust otsivad.

Vale oleks öelda, et ma karusid kardan. Isegi veidi põnevil olen... et äkki kohtun. 

Ja ehk ta siis ei hakka minu poole tulema.

Ehk saan piltigi teha!

Hoopis tüütumad on sääsed. Esiteks seepärast, et neid ei saa vältida, lähed sa metsa või ei lähe. 

Ja mingit põnevust ka pole. 

Kui aus olla, ma talun sääski tegelikult päris hästi. Tüütud vingujad küll, aga teab mis ohtu ei kujuta.

Ja nende eest saab ära joosta!

Puugid on hoopis teisest puust. Nende pealetung on teatud hirmudega seotud. Esimene puuk oli kinni kahe rinna vahel, teine meelekohta kinnitunud. Õnneks olid suhteliselt pealiskaudsed puugid, ühe kerge nõksuga sain kätte, isegi mingit punast plekki ei jäänud järgi. Väike kubla ainult.

Aga hirm on. Kui ikka kahe kannika vahel koha leiab, mismoodi ma ta siis kätte saan?

Kusjuures, puugi saamiseks pole üldse metsa vaja minna. Mina käisin metsa servas pesunööride juures.  

Rita käis veelgi vähem. Tema ainult mõtles.

Et kui läheks metsa hernekeppe tegema.

Ei läinud.

Aga õhtul oli puuk täitsa olemas. 

Mul ka.

Kolmas puuk sel kevadel.

Sikutada polnud tarvis, oli teine alles otsingutel.

Sain õigel ajal käpa peale.

Kust mina ta korjasin? Seekord vist metsast. 

Või põllult.

Ma käisin maasikaid otsimas.

Ausõna, maasikaid korjasin rohkem kui puuke.

Isegi 10 korda rohkem!

...

Harali

...

Kui ma seda putukat märkasin, siis mõtlesin... appikene!

Miks tal peavad nii pikad vurrud olema!

Ma ei suutnud isegi pilti teha, et mõlemad tundlad peale mahuksid. 

Oleks siis veel ühes suunas, aga harali teised.

Aga siis hakkas neid laiali objekte üksjagu silma.

Vaata enne vasakule...

... heida pilku paremale.

Ikka harali!

Edasi tuli avatud talude päev. Võimas talutehnika!

Napikas, et haarad peale mahtusid.

Ja et komplekt täielik oleks, siis ka üks Saaremaal tehtud pilt.

Selline fotojaht sattus olema.

Täiesti isiklik ;)
...

Need tüütud sääsed

...
Mida teha suvilas, kui pole rannailma?
Seda pole karta, et midagi pole teha.

Mõnikord on muidugi ka mitte midagi tegemine täielik nauding.

Seekord leidsime aga muud mõnusat.

Terve virn vanu ajakirju ,,Noorus,,
Ilmumisaeg... 1970ndad.

Kuldsed seitsmekümnendad, isiklik noorus tuleb meelde.

Lugemisväärsetet leidus igas ajakirjas.

Asjad kipuvad meie juurde jõudma just siis, kui nad olulised on.
Või siis üldse mitte olulised.
Hoopis pealetükkivalt päevakorras.

Seekord see luuletus.
Lihtsalt nõudis lugemist.

Ballaad sääsest
Bruno Saulitis
Sest ajast veel, kui maailm loodi,
on jäänud sääsk me vaenlaseks.
Kas olgu tööl või surivoodil,
sest ajast veel, kui maailm loodi,
see vaen on jäänd, ning ühtemoodi
me verd ta imeb terviseks.
Sest ajast veel, kui maailm loodi
on jäänud sääsk me vaenlaseks.

Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk.
Küll, püha taevas, oleks kena,
me saadaks korda palju enam,
kui väiklaselt ei pureks tema,
kui nokk tal ükskord kinni jääks!
Me saadaks korda palju enam,
kui meid ei ründaks tüütu sääsk!
Järgneb

Meil on siin mustmiljon sääske.
Ja nad pinisevad.
Ründavad.
Närivad.

Nii on.
Öörahu on rikutud, keegi pidevalt piniseb.

Vähe sellest.

Ärasöödud lapsukesi on rohkem kui üks.
Sääskede poolt näritud.

Sääsekuplas lapsukese.
...

Elust ja surmast

...

Sattusin vaatama kolmandat osa norrakate sarjast "Surm - lugusid elust".

Hetkel saab seda veel siit vaadata. 

Veel. 

3 päeva.

Järgmine osa peaks tulema 27. juunil.

Kahte esimest osa enam järelvaadata ei saa, sellest on täiega kahju... aga seda kolmandat vaatasin korda kolm... kompensatsiooniks.

Mina ka mõtlen surmast.

Millestki ebamäärasest, aga vältimatust.

Neist, kes surmast mõtlevad, nendest ongi see film.

"Minu suhe surmaga jääb samaks... olen kõigest südamest selle vastu."

"Surm võib olla lind. Raisakull ei püüa elusaid linde."

"Memento mori... pea meeles, et sured."

"Kolbal on nägu, mida vaadates meenub, mis meid ees ootab."

See ei olnud sünge film.

See oli film elust.

Ja surmast.

Surm kunstis, muusikas, kirjanduses.

Surm meie kõrval.

"Olen ammu su kõrval käinud."... "Olen seda märganud."

Ma usun, et vaatan veel vähemasti ühe korra üle.

Filmi.

Enne kui järgmine osa tuleb.

Aga muidu... suremine on osa elamisest.

Sellega tuleb leppida... ole sa siis putukas-mutukas või inimene - looduse kroon.

...

Võlu ja valu

...
Rünnakrühm ööpimeduses.

Kuidagi õnnestus pildile saada.

Tegelikult ju ainult sääsed, aga oi kui tigedad.
Ja parvedena.

Naerda pole siin midagi.

Kui ennast ööseks õue magama unustaks, ei tea, kas oleks hommikuks otsas?

See oli see valu.

Kõik muu oli võlu.

...

Botox näkku

...

...

Peeglike, peeglike seinapeal...

Ega ma ennast tavaliselt peeglist ei vahi, mõned korrad päevas ja jupikaupa siiski tuleb ette.

Ega juuksed pole püsti.

Nägu must.

Kulmukarvad sassis.

Täna tundus, et midagi oleks nagu võõrast.

Üks näopool oli nagu teist nägu, pisut pringim, põsed ümaramad ja naerukurrud siledamad.

Teine pool oli ikka nii nagu vanasti.

Mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem tekkis tunne.

Et peaks ka seda va botox´it laskma näkku süstida.

Sest see parem pool, kuhu kulmu alla 3-4 nädalat miski kihulane oma mürgiannuse sisse surus, näeb kuidagi noorem ja rõõsam välja. 

Muidu ma pole kunagi mõelnud.

Et võiks.

Botox`it proovida. 

Loodan, et see vähemasti ei lähe mädanema.

Pagana kihulane, mulle tundus, et asi hakkab juba korda saama, ja jõin julgesti veini.

Mis, tundub, polnud päris õige tegu. 

...
Pildil olev tegelane ei ole rünnakuga seotud
...

Kuidas hetke nautida

...

Kui nüüd ajas tagasi minna, siis hommikul jõudsime Tallinna. 

Kuna horoskoop käskis mul täna iga hetke andunult nautida, ei jätnud ma seda võimalust kasutamata.

Hommikul nautisin koosolemist meie mõnusa reisiseltskonnaga, aga siis läks igaüks omas suunas ja ma pidin edasi üksi nautima paari tundi Tallinnas. 

Loomulikult polnud see mingi probleem.

Kuigi üksi saab, on jagatud nauding ikka kordades suurem.

Nii ma siis jagasin.
Ja nautisin.

Pirukat.

 

Asi see jagada, paljukest üks herilane ikka jõuab.
Ilmselgelt nautis tema ka.

Siin on, siit saab...järgmisena tuli varblane.

Niikaua, kui talle lauakombeid selgitasin ja toolile istuma suunasin...

 

 ... oli herilane hoogu sattunud ja kohvitassi kukkunud.


Olin sunnitud ta sealt välja õngitsema ja laua peale kuivama panema.

Aga pirukas oli hea ja kohv veel parem, tasus nautimist.
Ja jagus jagamisekski.

Pärast kõndisin läbi linna Balti jaama välja.
Ilus oli.

 

Edasi tekkisid juba probleemid.

Sain teada, et minu rong väljub erandkorras Ülemistelt. 

Ma ei tahtnud enam hetkeolukorras olla.. nautimisest rääkimata.

Õnneks asi lahenes, sest leidsin bussi ja saatusekaaslase, kellega koos reisi jätkata.

Bussiga Ülemistele ja Ülemistelt edasi uue elektrirongiga.

Sõit läks väga kiiresti, kas oli rong kiire või seltskond hea... ilmselt mõlemad.

Nüüd ma siis olen kodus ja ei raatsi magama minna.

Mul on peotäis ajalehti ja raamat pooleli, tegevust jaguks hommikuni.

...