Fotojaht: kondimootoriga

 ...

Läbi aegade kasutusel olnud.

Igasugu võimalusi.

Peaasi, et kondid vastu peavad!

22.08.2021

Mõned on mootori ikka käivitanud ka!

31.05.2013

...

Fotojaht: sõiduriist

 ...

No mul kipub seekord piltidel rohkem ratastega tööriist olema, aga vahet ju pole. 

Mu oma lapsepõlvemaal, praegune noorperenaine, käis koolis nii, et pool teed bussiga ja pool traktoriga. Isa käis vastas.

Praegu käivad naabrimehed üksteisel külas, murutraktor jalavaeva vähendamas.

Nii et kui juba rattad, siis igal juhul sõiduriist. Kusjuures, isegi rattad ei ole olulised, Nõia-Ella sõitis luua seljas.

Pildid tehtud Kihnus, september 2020.

Kinnituseks, et Kihnu, siis üks pilt mu lemmik-sõiduriistast.

Jalgratas loomulikult.

...

Tänane triatlon

...

Olen aru saanud, et triatlon ei pea olema täpselt määratletud... no umbes nii nagu 100 meetri jooks näiteks. 

Vähemasti minu tänane oli küll nii kuidas jumal juhatas.

Ei stopperit ega sammulugejat.

Kõigepealt oli rattasõit. 

Esimene etapp.

Nii umbes 15 minutit.

Siis tuli ujumine... või siis kui täpne olla, veetakistuse läbimine. Kontrollisin oma pohlakoha üle, ei lasknud segada, et märg rohi rinnuni, mudamülgastest rääkimata.

Igatahes kui 20 minutit vees edasi-tagasi kahlatud, võisin järgmisesse punkti liikuda. 

Nabani märg nagu ma olin.

Õnneks oli ratas käepärast, aga minuteid ei lugenud.

Jooks ootas ees.

Valisin oma lemmikmetsa, kuna teadsin, et seal on kõige rohkem ergutajaid... ja mis sport see on, kui innustajad puuduvad. 

Igatahes tegid põdrakärbsed head tööd, jooksin kiiresti läbi oma kolm kukeseene-kohta, kaks mustika- ja ühe pohlaplatsi. 

Nii kiiresti kui jõudsin, sest kui ma midagi metsas üldse kardan, siis on need põdrakärbsed.

Ja nad täitsid neile pandud lootuse.

Ühtegi marja ma ei korjanud, kiiruga noppisin üles ainsad täna nähtud neli kukeseent, läbi häda klõpsasin paar pilti... ja saingi 20 minutit jooksu kirja.

Lõpetuseks tuli jälle rattasõit, olin selle teadlikult kaheks jaganud, sest kuidagi pidi koju ka saama.

Nii umbes 15 minutit.

Karusid ei näinud ja vihma ei sadanud, vahepeal isegi näitas päikest.

Kõuemürin oli kogu aeg taustaks, aga kuskil kaugel, nii et tempole see eriti ei mõjunud.

Peaasi, et tehtud sai!

...

Tänase päeva üritus

...

Et igale päevale oma nägu anda, peab igasse päeva kavandama ürituse. Mingi aeg tagasi oli mul programmis filmide järelvaatamine. See üritus venis väga pikale, oli  miski 3 tundi üle südaöö, kui "Rannahotelli" viimane osa vaadatud sai. "Sild" oli ka veel kavas, aga kartsin, et hommikune ärkamine nihkub õhtusse, kui oma üritust kohe ei lõpeta.

Joodud pirakas tassitäis kohvi oleks küll meeled veel paar tundi erksana hoidnud... avan ma.

Tänaseks ürituseks oli planeeritud raamatu lugemine. Piinlik tunnistada, aga ikka pole veel läbi. Ei Bogdan ega Serafima. Mõtlesin, et võtaks ja loeks kohe lõpuni, kõik need alles jäänud 150 lehekülge... mis on märgatavalt vähem sellest, mis juba loetud.

Muidugi, õhtu alles noor, jõuaks ka. Südaöönigi aega, ja kes keelab mul kella kolmeni lugemist!

Aga samas, ega neid üritusi nii jalaga segada ka pole, ehk oleks mõttekas homsesse lükata ja tänane üritus võib piirduda mõne tunniga, mis päeval metsas käisin.

Ehk siis: metsas käimise üritus.

Uute seente üritus (ma pole lehter-kukeseeni varem korjanud).
Jalgratta jalutamise üritus (no kui ikka sõita oli täiega võimatu).

Ütlen kohe ära, et seenesaak oli nigel. Mis kõige kurvem, leidsin sellise priske lehter-kukeseente koha, aga loll mina ju ei julgenud korjata. Kuigi seente määraja kinnitab, et tegemist on seenega, mille isegi algaja seeneline ära tunneb.

Seda sain alles kodus teada, seened jäid metsa kasvama, välja arvatud need kümmekond, mis tuvastamiseks koju sai toodud.
Aga kukeseened ja paar pilvikut ka, soustijagu kokku ikka.

Nii et vahet pole, mis üritus, igatahes läks korda. Ilm oli ka imeilus, vähemasti seni, kuni koju jõudsin. Pärast läks uduseks ja halliks.

Nüüd tikub tukk peale.

Raamatulugemine jääbki vist homsesse.
...

Tunnine tuur

...

Jalgrattaring... see on tõeline nauding. 

Fotokas taskus ja tunnike aega varuks.

Päev korda läinud, kui tuur tehtud. 

Mõned kohad on lemmik-kohad.

Loomulikult kõik kivid. Viimasel ajal meeldivad mulle suured kivid... ehk seepärast, et pole ohtu, et neid koju tassin!

Aga kui täna pilte vaatama hakkasin, läks tuju küll nukraks. 

Siin see mets, kus sügisel kaseriisikaid korjasin. Nüüd hakatakse siia vist parki rajama... või ma ei tea.  

Seeni ma loota ei julge.

Siin on meie kandi kõige väiksem raba. 

Murakaraba.

Kümmekond aastat tagasi oli ta kaks korda suurem, aga teisel pool teed tehti lageraie.

Edasi käisin siinpool maiustamas, korjamiseks ei jagunud, aga suvisel ajal mõne peotäie  murakaid sai ikka põske pista. 

Nüüd pole seda raba ka.

Pole vist parata. 

Mets tahab majandamist... aga kahju on ikka.

Liiga palju olen vanas kinni...

Miski 3 aastat tagasi saatis sõbrants sõnumi

Setu Pauli 6unapuu on maha võetud :`(

Tegelikult oli see lihtsalt üks vana puu maantee ääres. 

Aga kahju oli minulgi.

Vana hea tuttava lahkumine.

...

Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

Lapsukesed läinud...

...

Eile saatsin ära.

Viimased.

Mina ei ole nii hea inimene, kui vanaema: tema alati nuttis, kui lapsukesed suvepuhkuselt tagasi linna läksid.

Minul on lihtsalt tühi tunne.

Eile täitsin seda tühjust metsas.

Lihtsalt käisin siin ja seal. 

Ja siis rattaga jälle edasi.

Isegi rabaserva vaatsin üle.

Korjasin seda, mis ette juhtus: pool liitrit mustikaid ja pool liitrit maasikaid, 5 murakat ja kilekoti põhja lõunajagu kukekaid.

Pärast täitsin tühjust praetud kukeseentega
Maasikamoosise saiaga.
Mustikakisselliga.

Õhtuks oli juba üsna täis tunne.

...

Metsas

...

Käisin õhtul metsas.

Rattaga.

Päris võõras metsas, ma pole seal enne käinud. Olen sealkandis ainult suurt teed mööda sõitnud.

Aga metsas oli mõnus.

 

Ainult seeni ei olnud... vähemasti mitte selliseid, mida mina korjan.

Ja pimedaks hakkas minema.

Ja metsatee sai otsa.

 

 

Tee läks tegelikult edasi, aga takistused olid ees.

Nii et ots ringi ja tagasi.
...

Külgkorviga ja külgkorvita

...

Kuulasin Ööülikoolis lugu kadunud asjadest.

Asjadest, mis ei tule kunagi tagasi.

Ajast, mis jäädvalt möödunud.

Külgkorviga mootorratas näiteks.

 

 Kunagi oli aeg, kus meie pereski oli selline sõiduvahend.

 

 Kiivrit ei kanna, aga mingi suur ja soe rätik on mulle küll pähe seotud....

Nagu ikka, korraga satuvad kokku erinevad killud, mis hakkavad tervikut kujundama.

Pildid, mis paar päeva tagasi taasvaatamisel olid.

Fotod 30ndatest.

 Kes pildil, ei tea, ei tunne. Foto vanaisa-vanaema albumist vist.

  

Onu-Pärni ja sõbrad.

Ja siis sattus see saade.

Ööülikooli loeng.

Ja vanu raamatuid edasi-tagasi tõstes Kalender 1965, kus H.Taidre artikkel "Mootorratas on..."

 

"...Ka linnatänavatel puistab saabuv hommik elevust. Koos sõidu- ja veoautodega sõeluvad vilkalt  üldises liiklusvoolus helerohelised IŽ-id, tumepunased "Jawad", tömbininalised motorollerid ja õige tillukesed mopedid...

... Aastal 1923 oli Tallinnas 91 mootorratast, 1933 - 300, 1938 - 541 mootorratast..."

Edasi on lugu valutehase "Pioneer" noorest lukksepast Toivost, kest unistas mootorrattast. 

"Töökohast Toivole antud tõend mootorratta ostmiseks järelmaksuga ja 248-rublane osaline sissemaks tegid Toivost mootorratta omaniku."

Juba esimene sõit lõppes õnnetult, kokkupõrge... sõber Jüri kukkus ja suri saadud vigastustesse. 

Toivo müüs oma ratta juba järgmisel päeval.

Ja nagu ütleb artikli autor:

"Mootorratturitega toimunud õnnetused lõpevad tavaliselt raskete tagajärgedega. Puudub ju mootorrattal sõitjal kukkumisel igasugune kaitse. Välisriikides on väga levinud ja isegi nõutav, et mootorrattur ja kaassõitja kannavad peas kaitsekiivreid... Jääb arusaamatuks, miks meil ei toodeta ega kaubastata vastavaid kiivreid."

Ma mäletan neid pisut hilisema-aegseid kiivreid küll. Või mis mäletan, koduski üks selline olemas, kallid sugulased jagasid vanavara... et lapsukestel tore mängida.

Seisab teine ja ootab mängijaid.

Onul oli rollerisõidul metsameeste kiiver, pisut peasõbralikumaks kohendatud. 

Hiljem, kui rolleriga enam ei sõidetud, kasutati seda kiivrit lehmalüpsil, kaitsevahend vehkleva sõnnikuse saba vastu.

...
Lõpuks veel üks teadmata-tundmata pilt, seegi tõenäoliselt 70-80 aastat vana.
Märk sellest, noorus on ilus aeg, oli siis ja on ka nüüd.

...
Tegelikult oli see lugu juba ammu alustatud, täna püüdsin otsad kokku tõmmata.
...
Ja leidsin veel ühe postituse.
Asjadest, mis tagasi ei tule.
...

Neljakesi paadis

...

Neli naist ratastel (laps kaarikus hulka arvatud).

Selline reis siis.

Paadis pole küll õige sõna, laevaga sai mindud ja laevaga sai tuldud.

3 päeva Ahvenamaal.

Jalgratastega.

Vanim 60

Noorim 4

Pikim päev oli 73 km.

Suurim saavutatud kiirus 41 km tunnis.

Magamine kämpingus.

Mõnus seltskond.

Ilusad kohad.

 

Ilm päikseline, aga pisut jahedam kui Eestis.

Igas külas teretati,  viibati, lehvitati, pakuti abi... mida iganes.

Naeratati.

Turvaline eluolu. 

Igal pool rattad, ratturid. 

Närvilisi autojuhte ei kohanud, liiklusohtlikku olukorda ei sattunud. 

Kõige raskem oli reisi lõpp, teekond D-terminalist Balti jaama.


Rongis oli veidi kitsas, mingil hetkel oli vahekäigus 14 jalgratast.

Viimased 18 km läksid ka kiiresti ja kenasti.

7 aastat tagasi lubasime, et ükskord me läheme.

Nüüd on see tehtud!
...

Kolmas rattaring

...

Algul sõitsin mööda suurt teed, aga liiga palju autosid.

Leidsin suvalise metsatee, maanteemürin jäi aina kaugemaks ja kaugemaks... ja siis tulid hobused vastu.

Mitte päris vastu, nad olid koplis. 

Keset metsa.

Kuskil kires kukk.

Siis keerasin otsa ringi.

Sai juba nähtud-kuuldud küll.

Tegin mõned pildid.

Ja lõpuks leidsin varemed.

Kui aus olla, siis ma lausa otsisin, sest tunne oli.

Mingid jutud minevikust.

Mingi mäletamine.

Kellegi kodu.

Pigem saun kui häärber.

Lapsi oli peres 5.

Üks poegadest lasti sakslaste poolt 1941.aastal maha.

Ta oli siis 16aastane.

Temast on kirjutanud Holger Pukk raamatus "Seitseteist vaprat".

Üks poegadest oli meie pulmas pillimees.

...

Teine rattaring

...

Või kui täpsem olla, siis juba kolmas, sest laupäeval käisin postkastist lehti ka toomas. 

Rattaga.

Siis tundsingi, et nii mõnus.

Eile siis esimene rattaring, täpselt pool tundi. Küll on hea, et kilomeetrimõõtjat küljes pole, ma ei tahagi teada. 

Täna teine rattaring, kestis kauem kui esimene, aga kindlasti mitte pikem.

Täna olid vahepeatused.

Fotokaga mõned pildid.

Sissepõige Arvi juurde.

Terviselood ja ajalood.

Kas vanaema sõitis ka jalgrattaga... mina näiteks ei mäleta.

Kuigi vanaema oli alles 45 kui mina sündisin, võis ju sõita küll.

Arvi ka ei mäletanud, aga ta vähemasti mäletas, et vanaemal ja vanaisal mõlemal oli jalgratas.

Ju siis ikka sõitis ka.

Muidu oli vanaema eestiaegne proua, aga ükskord oli sea seljas ratsa sõitnud.

Siis kui siga laudast plehku pani ja kõige otsem tee... nojah, läks nii, et vanaema oli äkki kukil.

Mu meelest veel näoga vales suunas.

Seda lugu räägiti, see oli enne minu ajaarvamist.

Arvi rääkis veel ühte rattalugu, ja siis tuli jutuks Vana Maja.

Kui Sanderid seal elasid.

Vana Maja enam ei ole, nüüd on sinna rajatud roosipeenar.

Sõja ajal oli Vana Maja pelgupaik mitmele perele, korraga ja kordamööda.

Kes sõjajalust pagesid.

Või mingil muul põhjusel varju vajasid.

Minu lapsepõlves elas Vanas Majas Kalme.

Kalme oli üks kummaline mees, temal käisid raudmehed külas.

Aga ta hoidis vanaema-vanaisa elamisel silma peal, ajal, mil pere linnakorteris oli.

Arvi jälle kolis pühade ajal korterist oma suvekodusse.

Sinna ma sisse põikasingi.

Minu teine rattaring sel aastal.

Hooaeg on avatud.

...

Sobib teemasse 100 head asja.

Üheteistkümnes.

Armastan jalgrattaid.

Naudin rattasõitu.

Ja oma jalgratast.

...

Iga korraga kaugemale

...

Esimene sõit uue rattaga oli suurest toast koridori.

See oli siis, kui ma kingituse kätte sain, ja sellest kingitusest ikka päris jahmunud olin.

Teine kord sõitsin postkastideni, käisin lehti toomas.

Kolmas sõit oli ikka juba kaugemale, usun, et nii umbes 5 minuti kaugusele. Selle sõiduga sain selgeks, et mul on ikka väga mugav ratas. 

Mõnus lai sadul. 

Kergesti vändatavad pedaalid.

Ainult kuidagi aeglane.

Tagasi tulles avastasin, et rattal on võimalik käike vahetada, polegi ainult see üks ja esimene.

Täna oli veel meeles.

Et käike on rohkem kui üks.

Pisut pingutamist, siis meenus seegi, kuidas neid käike vahetatakse.

Ja täna siis kõige pikem sõit.

Mõtlesin küll, et Ristile ja tagasi, aga seal oli parasjagu miski kogunemine, lihtsam oli teha vasakpööre ja edasi tuhiseda.

Jõudsin naaber-maakonna piirini.

 

Tagasiteel tegin mõned pildid, aga kerge see polnud.

 

Kiire sõiduga, selge see, ei jõua enam nii palju ümberringi näha.

Ja hoogu pidama saada.
...

Veebruarikuu on läbi

...
Mu meelest selline hea kuu see veebruar.
Ei ole liiga pikk.
Isegi liiga külm ei olnud seekord.

Oli lund, oli päikest.
Natuke tuult ja natuke tuisku, lumeloopimist parasjagu.

Sünnipäevad said ära peetud, enda oma sealhulgas.
Arvestades, milline kink mulle kohale veeretati, võiks arvata, et tegu on suure juubeliga.

Vähemasti 75.
 

 

50 meeldiks mulle muidugi rohkem mõelda, aga mis olnud, see olnud. Kes see ikka vana asja enam meelde tuletab.

75-ga ma täitsa leppisin. 

Teised pidid leppima teadmisega, et järgmine kord tähistan oma sünnipäeva siis, kui saan 76.

...

Mul oli enne ka ratas. 

Kasutada. 

Noore mehe jalgratas, kõrge raami ja kitsa sadulaga. 

Igal kevadel, kui esimesi tuure tegin, panin padja istumise alla. Ajapikku tuli harjumine, nii et ülejäänud suve sai ikka niisama sõidetud.

No ja kui kõrgusest rääkida, siis kõige raskem oli planeerimine. Et kuidas, kus ja kui suure hoo pealt peaks peale ronima või maha tulema. 

Teostus enamasti õnnestus, kukkumisi nagu ei meenu.

Uuel rattal on kõik olemas.
Helkurid ees, taga ja küljepeal.

Raam kohane naisterahvale.

Sadul lai.
Korv ees ja pakiraam taga.
Porilauad.

Ja siis need võrgud. 

 

Milleks need?

Kaitseks?

Suunavad vihjed sellele, et kui ma sõidan, seelik tuules lehvimas...

Ise mõtlen, ehk on hoopis kaitseks, et kui lapsukesi vean, ei saa nad oma jalgu kodaratesse torgata.

...

Ja siis meenus mulle üks vana foto, 50ndate lõpu-aastad. 

Seal ka see võrk, kui uurima hakata, siis näib, et käsitöö ja heegeldatud.

 

Igal juhul, kaitseb mida ta kaitseb, tundub, et on oluline.
...

Õnnelik lõpp

...

Mulle meeldivad muinasjutud, sest enamasti lõpevad nad õnnelikult. Et kui surnud ei ole, siis elavad õnnelikult edasi. Ja kaua veel.

Mulle meeldivad ka filmid, mis lõpevad õnnelikult. Mulle isegi meeldiks, et ma selle õnneliku lõpu enne teada saaks, sest siis on hea rahulik vaadata.

Kriminullid meeldivad mulle ka, sest enamasti saadakse kurjategija kätte ja see on ka ikka miskitmoodi õnnelik lõpp.

Mul on tõeliselt hea meel, et 7 jalgratturit said pantvangist eluga välja. Sellelgi lool on õnnelik lõpp.

Mina olen teada paanitseja, ma igatahes tundsin muret.
...