...
Mõnikord polegi asjad selliseid, nagu nad paistavad.
Ilus roheline lehekene*.
Mõtlesin, et vaataks lähemalt.
Valesti tegin, oli hoopis üks hangunud liblikas, kes käe peal olles sulas üles ja siis keeldus lahkumast. Kümne küünega klammerdus mu näpu külge. Pika veenmise ja raske südamega jätsin ta raiesmikule.
*Esimene pilt on tegelikult juba maha jäänud liblikast, lebavas asendis rohelist lehekest ei märganud kohe pildistada.
..
...
Kõigepealt pajaroog läätsedega.
Usaldades oma blogi sissekandeid, oli mul juba aastaid tagasi plaan üks läätsetoit ära proovida. Nüüd saan kinnitada: ära tegin!
Tookord jäi tegemata, ja ma isegi ei oska arvata, kas ma elus läätsedest mingitki toitu olen söönud. Igatahes on see nüüd tehtud ja söödud. Mu meelest väga hea.
Retsept siia, sest ehk veel kunagi...
Läätsepada singi ja šampinjonidega
2 porgandit
2 küüslauguküünt
1 paprika
1 sibul
400 g seeni
paar-kolm viilu hommikupeekonit
keedetud läätsi 2-3 dl
400 ml köögikoort (või vahukoort)
õli praadimiseks
1. Valmista ette: hakitud sibul, riivitud porgand, peenestatud paprika ja küüslauk. Tükeldatud seened ja sink.
2. Prae sibul klaasjaks, lisa porgand, paprika, küüslauk.
3. Prae singikuubikud ja hakitud seened.
4. Sega kõik ühele pannile, kokku keedetud läätsedega.
5. Lisa rõõsk koor ja hauta mõni minut.
6. Peale veidi maitserohelist.
Nii lihtne see ongi!
...
Kui juba söögijuttu, siis üks tegemata toit ootab oma järjekorda. Hapukurk on mul juba olemas! Retsepti sain ka.
Saksa kartulisalat
0,5 kg kartuleid
1 punane sibul
300 g hapukurki
õli
(soovi korral veidi majoneesi)
Keedetud kartulid tükelda, sibul haki, kurk peenesta. Komponendid võivad olla ka lihtsalt viilutatud.
Sega kokku.
Maitsesta hakitud tilliga.
Ei ole veel proovinud. Aga kiidetakse ;)
'...
Pildil kartuli-panniroog.
Ka väga lihtne toit.
...
...
Panen vee keema ja siis viin pokaalid suurde tuppa.
Nii ma mõtlesin.
Järgmisel hetkel leidsin end keedukannuga suures toas. Mis tegelikult oli ka hästi, sain lilled ära kasta.
Ainult et kas peaksin muretsema? Vanasti sai selliste seikadega isegi eputada, et mul ju see autopiloot peal.
Praegu... parem on vist maha vaikida. Muidu mõni veel arvab, et ealised iseärasused.
...
...
Et kui meestest rääkida, siis vanasti mulle vanad mehed meeldisid. Siis, kui ma veel noor olin. Nüüd? Vist enam mitte nii palju.
Aga need kaks filmi tuletasid mulle meelde aega, kui ma olin veel noor.
Täna vaatasin 1978. aasta dokumentaalfilmi*, milles Leida Laius jutustab vanast näitlejast Ants Jõgist, kes just siis oli tähistanud oma 85. sünnipäeva. Vaatasin ja mõtlesin: vau, milline hääl näitlejal, ja üldse mitte võõras, kuigi lavalaudadel ma tõenäoliselt teda näinud ei ole. Ja millised ägedad fotod tema pikast eluteest ja erinevatest rollidest.
Lisaks kaadrid kunstiandest, mille avasamiseni ta jõudis, sest lõpuks ju pidi leidma lille oma südames. Graafilised lehed ja kunstilised kujud, mis tõenäoliselt tänaseni kuskil muuseumis on.
Spordist rääkimata.
Aga 1978. aastal elas Ants Jõgi Merivälja pansionis, ja nagu ta ise filmis ütleb, on see koht, kus temaealised ja vanemad on nagu viimases jaamas ning ootavad aega, mil saavad emakese-maa kaissu puhkama. Tema mitte, temal oli võimalus majast välja pääseda, sest veel sel ajal olid tal erinevad rollid Tallinna Draamateatris. Noorte keskel püsid kauem elujõuline.
Ants Jõgi (1892 - 1983)
...
Teine film oli möödunud nädala keskel ETV2-s. Tegin järelevaatamise.
"Kõik läks hästi" (Prantsuse, Belgia) 2021
Nii et see mees oli 43 aastat hiljem 85 aastane. Kui filmide valmimisaega võrrelda. Tegelikult on seegi lugu elust enesest. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, tema isa lugu.
Jälle mees parimates aastates, ehk siis 85aastane.
Kui 85-aastane André infarkti saab, tõttab tütar Emmanuèle isa juurde. André on poolest kehast halvatud, tema mõistus on aga selge ja mees tahab eutanaasia abil elust lahkuda. Tütar on isa soovile küll vastu, aga André otsus on kindel.
Kõik läks hästi.
Kuigi see 85 aastane André polnud sugugi kerge loomuga vana mees, tema ka mingit moodi meeldis mulle. Niipalju muidugi sain aru, et polnud lihtne olla ei tema naine ega tema tütar.
Aga jah, neis kahes filmis võib leida kattuvusi, hoopis rohkem aga vastandlikkust nii žanris, ajas, kohas kui inimestes.
Minu jaoks on muidugi ühenduslüliks need kaks 85aastast elu näinud meest.
...
*Tsiteerides Maalehe artiklit: Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile! (Margus Mikomägi, ,,Jäljed lumel“: Leida Laiuse elulõpu dokumentaal on ootamatult tänapäevane).
...
Pildile olen püüdnud nüüdseks juba lahkunud meie kandist pärit härrasmehe.
Pool aastat enne tema 85. sünnipäeva.
...
PS Hommikused uudised! Kell 11.11
Panin toimetuste taustaks arvutis laupäevase "Eesti mängu". Ja ennäe imet, nad seal ka jagavad minu emotsioone ;)
Küsimus, mis kõlas: Kui vana oli 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlminud vanim peigmees, kas 85, 77 või 81?
Loomulikult on õige vastus 85!
...
...
Ostsin Uuskasutusest ühe 30-kopikalise raamatu*, mille eest küsiti 50 senti.
Õnnestunud tehing ;)
Seda enam, et raamat mulle meeldib.
Eilse emakeelepäeva jätkuks panen mõnest jutust lõigu siia ka. Teinekord hea meenutada.
...
Puukuninga perekond
Kaltsuvaibatriibud sosistasid.
Üks rääkis: "Omal ajal olin ma väga moodne kleit ja mu perenaine oli nii saleda pihaga."
Teine kostis: "Küll sai mu võrukaelast peremees-poisiklutt naha peale. Kohe kahju oli temast. Aga mina ei saanud kunagi peksa. Mind aeti maha - ma olin enne püksid."
Ja Antoni kosjapüksid rääkisid läbi naerukihina: "Kui truu on mu peremees oma naisele olnud! Aga näe, mina olen sattunud siin Naabri -Juuli alusseeliku ja ämma sukkade vahele."
Tore ja kodune oli see kaltsusosin.
Kaltsuvaibast on mul pilt ka.
Rita tegi vaiba. Ja pildi. Nendel triipudel on oma lugu, aga see pole veel kirja pandud.
...
Rebane ja porgand
"Ei mäletagi täpselt, millisel ööl see esimest korda juhtus, kui üks porgand end tasahilju teiste porgandite seast peenrast välja nihutas ja rebase juures käima hakkas. Nüüd oli ta rebasest täiesti sisse võetud. Ka päeval ei mõlkunud porgandil meeles muud kui rebane. ... Nende sümpaatia oli täiesti vastastikune. Rebane oli just eelmisel päeval oma saba roheliseks värvinud, et porgandile rohkem meeldida."
Pole ime, et rebane porgandile meeldis!
...
Emilie Korn
Ühel pühapäevahommikul läks tuttav lastekari proua Korni verandauksest sisse. Kuid nad ei leidnud enam ei tädi Emiliet ega ta kasse eest. Väikesel ümmargusel laual oli suurte trükitähtedega kiri:
KALLID LAPSED. HEAD AEGA. MA LÄKSIN METSA KUKESEENEKS JA VÕTSIN KASSID PÄEVAKOERTEKS KAASA, ET MUL SELTSIM KASVADA OLEKS. NÄGEMISENI SÜGISESE SEENESOUSTINI. TÄDI EMILIE.
Sellised lood siis.
Aga raamat ise.
Anu Raud "JUTTE. Muist muinas-, muist muidu". 1985
...
...
Kõik sai alguse, kui Vikerraadio eile hommikul reipalt hõikas: "Rõõm teiega jälle kohtuda! Käes on kolmapäev, 13. märts."
Mis tekitas segadust, sest mul oli ju hambaarstile aeg. 13. märtsil... aga esmaspäeval.
Õnneks siiski lahenes. Otsustasin, et usaldan kalendrit rohkem kui meediat, ja õigesti tegin. Sain hambumise jälle natukeseks ajaks paremaks.
Järgmise kohtumise leppisime ka kokku. Tohter pakkus 19. maid, aga mul tiksus kuklas, et 20. maiks oli nagu üks reis broneeritud, ehk pole hea mõte meeleolukaid sündmusi nii lähestikku planeerida, seepärast palusin teha mõni teine pakkumine. Mis, nagu selgus, oli ainuõige otsus. Sõbrants ütles, et reis algab juba 19. mail, ja mitte millalgi õhtul, vaid lausa varahommikul.
Nii et see asi lahenes ka kenasti, oluline visiit hambaarstile tõsteti nädala algusesse.
Emakeelepäev ja etteütlus olid mul küll meeles, aga jätsin täiesti teadlikult vahele. Pärast seda, kui olin ühe ametliku kirja ära saatnud, ja alles siis ei-tea-mitmendal ülelugemisel avastasin, et sees oli kaks õigekirjaviga, mis etteütlust ma siin kirjutan!
Ühest emakeelepäeva ettevõtmisest võtsin küll osa. Kirjuta lause raamatust, mida loed, leheküljelt, kus pooleli. Ma lõpetasin hommikul oma poolelioleva raamatu, nii kirjutasin sealt viimase lause.
Sobib siia lõppu ka.
"Pärast räägime edasi... lõpetan koma on neljapäev koma kell on 10 punkt 50 ja täna on koma kohe vaatan koma on 09 punkt november 2012."
...
...
Kurtsin eile lausa kaks korda, et talv saab läbi, aga mina pole ühtegi metslooma näinud.
Tõsi, viimati, kui metsas käisin, üks hiireke oli, aga see pole see pole see. Isegi pildile ei õnnestunud püüda, alamõõdulisusest rääkimata. Algul jooksis lumel, aga kui mind märkas, puges hange.
Kurda... ja sulle antakse! Juba täna hommikul lahendasid loomad probleemi.
Tegid suure toa akna taga korraliku etenduse.
Aga mitte ainult hommikul.
Kordusetendus oli lõuna ajal, just siis, kui lapsed maale tulid.
...
...
Paar viimast raamatulugemist, võimalik muidugi, et ka enne neid, aga ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes kahes viimases jäid silma mingid mõtted ja meenutused sõjast. Silma jäämine pole ka õige ütlemine, silm libiseb üle. Need mõtted jäid kummitama kuskile silmade taha.
Ei ole täna-eile ilmunud raamatud, aga mitte ka igiammused.
"Vastasnurgas, räämas põrandal, põlvitas koolipoisi välimusega inimene. Seisatasin, et veenduda, kas ta ikka päriselt põlvitab seal nurgas või tõuseb kohe püsti ja läheb minema. Mälu meenutas mulle sarnast tegu Oskar Lutsu "Kevades". Kui nurka läksin ja põlvitajat lähemalt uurisin, tuvastasin elutruu vahakuju. Prantslased olid Hitleri nurka pannud. Kohmetusin hetkeks, sest nähtu tekitas mus valusa emotsiooni, mis tuli kui rusikahoop. Samas olin alateadvuses millekski ebameeldivaks valmis. Teadsin, et kui prantslased oleks sõtta astunud, poleks ilmselt siin, Pariisis, enam suurt midagi vaadata."
M.Ernits "Aeg iseendale" 2009
...
Ja Kaplinski kirjad aastast 2021
Kaks väikest lõiku.
"Pesukorviga on mu varane lapsepõlv vägagi seotud. Nagu olen mälestustes kirjutanud, tassiti mind pesukorviga keldrisse, kui pommivarjendisse enam ei jõudnud. Üks neist pesukorvidest on nüüdki alles ja selles on mõni minu järeltulija titapõlves ka maganud. Õnneks ei ole kedagi neist vaja olnud varjendisse tassida. Kui meie poliitikud ja teised suudaksid mõelda sellele, mis õnn on meil Eestis olnud elada ilma sõjata, ilma pommide ja pommivarjenditeta. See, nimetame seda kasvõi inimlikuks mõõtmeks, on minu jaoks hoopis olulisem kui riiklikud ja rahvuslikud asjad. Isegi Eesti iseseisvus, keele ja kultuuri hoidmine." (lk 75)
"Kui Trumpi toetas/toetab ligi pool valijatest, on midagi tõesti pahasti. Siia juurde vapustavad protsendid: kes on "noore maa" usku, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid. Mis kasu on demokraatiast, kui rumalate protsent tõuseb üle viiekümne? Eestis asjad vast nii hullud ei ole. Veel?" (lk 18)
Tegelikult on mul Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusest veel mõned märksõnad, mis enda jaoks lahti mõtlemiseks üles tähendasin.
Entroopia. Aeg. Depressioon ja tarbetuse tunne. Vaesus ja rikkus. Surm. Suitsiid. Muusikasoovitus ja reisisoovitus. Ja... kas saab kirjutada elust, nagu ta on, ilma kedagi solvamata?
Raamatu viimane kiri oli ühest küljest väga ootamatu, teisest küljest kuidagi vägagi kokkuvõttev. Tõnu kiri Jaanile, kes oli selleks ajaks oma maise teekonna juba lõpetanud.
Aga jah, aastakümneid hiljem me mõtleme sõjast, räägime sõjast. Kirjutame ja joonistame. Põlvkonnad, kellel endal mingeid sõjamälestusi tegelikult polegi. Enamikul meist. On ainult lood ja lähedaste mälestused. Minu suguvõsas on mõned, kes midagi oma selle aja mälestustest võivad rääkida.
Kasvõi Tallinna pommitamine.
757 inimest hukkus 79 aastat tagasi, kui Nõukogude lennuvägi linna ründas.
Nüüd, juba terve aasta, on hirmud. Nüüd vist on niisama meenutamine tahaplaanile jäänud. Nüüd on uudised raadios ja tv-s, nüüd on inimesed, kes ise sõda on kogenud või kes keset sõda elavad ja lähedasi kaotavad.
Tahaks lugeda kirja, mis J.Kaplinski täna kirjutaks, arvestades olukorda Euroopas. Kahjuks pole see enam võimalik.
Purustatud Ukrainast ja kaotatud eludest pole veel ajalugu kirjutatud.
Teadaolevalt hukkus esimene eestlane Ukraina sõjas.
...
...
Nii nagu ikka juhtub, juhtus nii, et juhuslikult käisin kolm aastat tagasi pildistamas samas kohas, kuhu sel aastal suht kogemata sattusin. Läksin eile suurelt teelt metsa tänu ette sõidetud traktori jälgedele. Et vaatan, mis mu lemmik ürgmetsas tehakse.
Õnneks lageraiet pole tehtud.
Aga oli üks suur känd.
Võõras pilk ehk ei märka, aga olen sama kohta pildistanud.
Kuupäev ka sama.
Palju lihtsam on märgata, et kolm aastat tagasi algas kevad varem.
Ma nüüd ootan, millal lumi ära sulab. Siis lähen ja teen ühe korraliku kännupildi.
...
...
Õues on uued kuhjad lund. Teaks nüüd, et enam juurde ei tule, läheks lumetõrjet tegema. Aga... tark ei torma. Lumesahk pole ka end veel näole andnud.
Pealegi, täna on naistepäev! Võtaks vabalt...
Kuulasin raadiost saatelõiku Lilli Suburgist, Eesti esimesest feministist ja ärkamisaja ühiskonnategelasest.
Lilli on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Lilli 253 naisel. Minu ühel lähikondsel ka :)
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lilli Suburgist ei tea ma õieti midagi, nimi ainult tuttav. Nüüd on Musta Kasti teatris etendus tema elust.
Lilli Suburg oli esimese Eesti naisteajakirja "Linda" asutaja.
Linda on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Linda 2178 Eesti naisel. Minu lähikondsete seas on kaks Lindat.
Aga ka mitte sellest ei plaaninud ma rääkida.
Hoopis võtsin lahti ajakirja "Linda", märts 1888, number 3.
Et vaatan, millest nad siis 135 aastat tagasi kirjutasid.
Lisaks veidi lugemist ka hilisematest numbritest.
Näiteks lugu ühest "Linda" naljanurgast.
Just sobiv naistepäevalugu... teadmiseks meestele ;)
Maja-härra: „Teie tulete wist oma raamatut kättesaama? Wabandage mind üheks silmapilguks, kui ma paluda tohin, minu proua teab, kus tema on — ma tahan teda kohe siia kutsuda." (Plaksutab tükk aega käsa.) Wõeras: „Kuulge, Teil on üks koguni isisugune mood, oma prouat kutsuda?" Maja-herra: „Ja, minu proua on enne näitemängijanna olnud, ja kui ma soowin, et ta ruttu ilmuma piab, siis on mull ainult tarwis käsa plaksutada. — waatke — seal ta juba ongi!"
Mis siis muud, kui ootame, et meile plaksutatakse!
Tegusat naistepäeva, ja ikka jooks jalgadesse... kui plaksutatakse ;)
Aga "Linda" on märguanne naistele. Ja jälg ühest ajakirjast üle-eelmisel sajandil.
Nüüd on "Naisteleht", "Eesti Naine" ja "Tiiu".
Tiiu on ilus nimi. 1. jaanuari seisuga on Eestis 4159 Tiiu nime kandvat naist.
Mul on naabrinaine Tiiu.
Aga Tiiu nime väikelaste nimede seas peaaegu et polegi.
Erinevalt Lindast ja Lillist.
On vaid laul, Tiiu-Tiiu, sole mio.
Ja Tiiu talutütrekene.
Mu vanaema oli Tiiu. Talle kirjutati ka kunagi sünnipäevaks laul.
Aga see on juba teine lugu.
...
...
Kui nüüd aus olla (mis sest, et see konkreetne vana lugu sugugi aus ei olnud), ma tean küll, mis on spikker ja kuidas toimub spikerdamine. Tagantjärgi tarkusena võin öelda, et ühe kooli lõpetamine ja ühe eriala omandamine poleks päädinud diplom kiitusega, kus siiski üks hinne "hea" oli. NLKP ajaloo eksam. Isegi see ei aidanud, et õppejõud sihtotstarbeliselt eksamiruumist kümneks minutiks välja läks ja kõik said kõikvõimalikke abivahendeid kasutada. Katsu sa selle pahna hulgast nii kiiresti õigeid vastuseid leida! Olenes ikka kõvasti spikrite kvaliteedist.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Või no mis, tegelikult sellest just. Spikritest ja spikerdamisest. Ja spikrite kvaliteedist.
22. veebruari Õhtulehes oli sees artikkel Valimisspikker: kes meid märtsist valitsema hakkavad. Vara on muidugi õigetest ja valedest otsustest rääkida, sest trall pole veel lõppenud ja mõni nägu on ikka väga kuri. Aga mina olen rahva otsusega rahul, enda omast rääkimata.
Tegelikult ma ju siis spikerdasin, kui spikerdamise võimalust pakuti.
Nüüd jääb oodata lõplikke tulemusi. Valimistulemused jõudsin öösel ära oodata, vahepeal küll vajus silm kinni, aga muidu oli põnev.
Kui nüüd artikli juurde tagasi tulla, siis paar nädalat enne valimisi pakkus valimisspikker koalitsioonivariante.
1. variant: Ref, E 200 ja SDE. Emori prognoos 60 kohta.
2. EKRE, Kesk, Isamaa. Emori prognoos 41 kohta.
3. Ref, E 200, Isamaa. Emori prognoos 58 kohta.
4. Ref ja Kesk. Prognoos 55 kohta.
5. Vähemtõenäolised valimisliidud... aga mida rohkem partnereid, seda vähem ametikohti igaühele.
Kui ma nüüd õigesti liitsin, siis variant üks läks täppi (37+14+9).
Variant kaks ka (17+16+8)
Variant kolm annaks ennustusest ühe koha rohkem (59) ja variant neli kaks kohta vähem (53).
Loomulikult ma enne valimist spikerdasin, valisin variandi, lappasin läbi kolm oma ringkonna nimekirja.
Ja leidsin sobiva naiskandidaadi.
Seekordne tulemus, et 30 naist riigikogus, minu panus on sinna sisse arvatud ;)
Nüüd tuleb oodata ja vaadata, kuidas läbirääkimised kulgevad.
...
...
Absoluutselt olin unustanud, et olin arvuti ETV peale pannud, et varsti algavat "Hommik Anuga" vaadata.
Toimetasin toas, järsku kuulen: klõnks ja klõnks.
Vaatan, arvutis Messinger lahti ja Jüri R... saadab mulle järjest kaks sõnumit.
Kas sa oled juba ärganud?
Eee... eeee... ma ei jõudnud veel vastata, kui juba uus küsimus.
Kas sa valimas oled juba käinud?
Tänan tähelepanu eest!
Ma vastan nüüd.
Mina valisin juba eile.
Nii et tehtud!
Aga kui tõtt tunnistada, siis see oli ainuke hetk ja ainus nende valimiste reklaam, mis mind kõnetasid. Teised kõik libisesid mööda kui tühja tünni kõmin. Praegugi veel, jätkuvalt jooksevad telekas, no kaua võib! Aega valimiste lõpuni on jäänud vaid loetud minutid.
...
...
Nägin eile telekas miskit saadet, kus valimistega seotud nänni näidati. Ma ei saa öelda, et mul midagi erilist sinna kõrvale oleks panna.
Aga midagi ikka!
Mul on Mailis Repsi tass. Väike valge kruus, kus poliitik peale joonistatud, mingi valimisloosung ka.
Vist.
Repsi pilt on ära kulunud, ainult ähmaselt veel nähtav. Kui aus olla, ega erilist sarnasust polnud ka ajal, kui kruus uus.
Kui nüüd pilti vaadata.
Me kolmekesi tuleme...
Mitte et mul neid mitu oleks. Meil kõik said, kes parasjagu tööl olid. Rohkem kui kolm ;)
Aga nüüd on poliitik pildilt kadunud.
Ma mõtlen oma kruusi.
Mingid riismed loosungist ainult.
Tass ise on täiesti kasutuskõlblik, mulle ta lausa meeldib. Just paras suurus, kui endale magustoiduks kohvi luban :) Ja milles kruus süüdi on?
...
...
Eile trepialust kohendades avastasin, et seal ripuvad võõrad püksid. Ilmselgelt mitte meie omad, vööümbermõõt paarkümmend cm vähem kui ükskõik kummal meist vähemasti viimased 55 aastat...
Seda enam, eriti pikalt need seal rippuda pole saanud, varn seina sai millalgi suve hakul, ja lumist külma aega on olnud alles paar-kolm kuud.
Tegin mõttes nimekirja viimase aja külalistest, kes mahutaks end pükstesse 152 D. Misiganes see D seal lõpus tähendab.
Võtsin kontakti 5 erineva lapsevanemaga.
Mitte kellelgi pole laps püksata.
Aga püksid pole mingid niisama püksid, need püksid on vee- ja lumekindlad ja sooja voodriga.
Las nad siis ripuvad, nüüd kõik teavad, kust saab, kui vaja peaks minema.
Talv ju veel kestab!
...
105 aastat on pikk aeg.
Raadio ütles, et Eestis on 5 inimest, kes on vanemad (või sama vanad) kui Eesti riik. Aga mitte minu tutvusringkonnas
Saaremaa-vanaema oli 25, kui Eesti iseseisvus, ja kuigi elas pika elu... 91 aastat, iseseisvuse taastamist tema ei näinud.
Tegelikult on kattumine hoopis selles, et neil oli ühel päeval sünnipäev ja seega on vanaemal täna 130. sünniaastapäev.
Kui Pilvi sündis, oli EW 10 aastane. Nii et tema saab sel aastal oma juubelit tähistada. Nagu Eesti riikki.
Aga tema 11. sünnipäeval algas II maailmasõda.
Minu käes on ema vana salmik, kus sees Pilvi joonistatud pilt aastast 1942.
Ka järgmise pildi joonistanud laps on sündinud 1928. aastal. Ainult et temale oli antudki elada vaid 10 aastat.
Roald oli nimi.
Jõudis joonistada pildi EV 21.
Täna siis EV 105.
Alles see 100 oli.
...
Et kui märkad vastuolusid, hakka vastu.
Või umbes nii. Seda enam, et mõni vastuolu lihtsalt hakkab vastu.
Ega vahet pole, igatahes olen ma üritanud end päevapoliitiliste küsimustega kursis hoida, seejuures märganud vastuolusid ning näinud ja tunnetanud vastuhakku.
Aga kui juba kalendris on sees valimistega seotud reklaam (soojad käed!), järelikult on teema oluline.
Tõsi, kalendril keerasin märtsikuu ette. Mitte et minu närv poleks vastu pidanud, aga paar päeva tagasi käis külas noormees, 6 aastat vana, ja nii kui kalendrit märkas, põgenes huilates köögist. Pärast lähedased ütlesid, et tal on valimisreklaamide allergia.
Niisiis, keerasin aja edasi... ja õigesti tegin, saingi oma lilled ja liblikad*! Alles eelmises postituses igatsesin. Või oli see üle-eelmises.
Tasub vaid tahta ;)
Mitte et ma ostma hakkaks, aga ilus ikka.
Hõbemünt siis.
Kui tulla tagasi valimiste juurde, mingi vastumeelsus on ka minu hinges.
Kuna mul eluaegsed orienteerumisraskused, leidsin kompassi, mis peaks õiget suunda näitama. Õnn, et tulemuse jäädvustasin, vaevalt et muidu mäletaksin, nüüd aeg-ajalt vaatan ja pean endaga aru.
Aga... tark ei torma, igaks juhuks võtsin vastu teise kompassi pakkumise ka.
No ei olnud samad tulemused... ainult viimasele kohale jäi sama erakond. Abiks see pole, sest seda, keda ma ei vali, seda tean ma niigi.
Kuhu ma omadega jõudsin?
Erakonda valida ei oska, aga lappasin läbi kõik meie piirkonna nimekirjad, ja ühe meelepärase naisisiku leidsin.
Muidugi on aega veel mõelda.
Seda enam, et Vikerraadio lõi minuga kampa ;) ... et aitab mõelda! Eetris oli valimiseelne saade "Vastasseis"... aga sisse räägiti nii vastuolud kui vastuhakk :P
No katsu siis sina see tark olla, kes õige otsuse teeb ;)
...
*hõbemünt Liblikas, 155 eurot
...
...
Mina täna Selveris, laon kaupa lindile, ümardan ja liidan. Grossi poes olin paari euroga plussi jäänud, nüüd nagu raha ees eksimisvõimaluseks ;)
Aga lõpuks ma ei teagi, kuidas läks. Jõudnud kalakarbini 196 grammi, üllatus-üllatus, ainult miskid 50 senti. Kauba nimi apelsinid. Ma ju reageerin kiiresti (või pigem vastupidi?), ulatasin karbi kassapidajale, et midagi siin ei klapi. Kassapidaja arvas sama, ja läks kalaletti küsima. Kui tagasi tuli, sain toote uue hinnalipikuga. Enam ei olnudki apelsinid, oli hoopis Selveri äkiline, hind 6.25.
Tore oleks, kui kuskilt oleks tulnud ka tänusõnad või õnnesoovid, aga pole hullu. Nagunii oli tšeki peal kirjas, et minu võit kokku 10.16.
Aitäh, Selver ;)
Aga arvutamine läks sassi, nii et ma ei saanudki täna oma matemaatilist võimekust lõpuni testida.
...
Aitäh ka kaugelt tulnud ilusa kaardi eest!
...
...
Iga kord, kui seda reklaami näen, õnneks hilinesin kalendris* lehe keeramisega, nii et näen 15 päeva vähem, aga igal pool mujal ikka.
Et kindlates kätes jne.
Iga kord ma mõtlen, et kindad peavad ju käes olema! Aga siis mõtlen edasi, et tegelikult peavad käed kinnastes olema. Mis kasu on, kui kindad käes (peos) on, pigem on oht, et vähemalt ühe kaotad ära. Mul on igaks juhuks 3 paari kindaid, kui välja lähen, siis on lootust, et ühe paari leian ikka üles. Aga mitte alati! Nädal tagasi, kui õhtusele kõnniringile läksin, kindaid ei leidnud. No ühed tegelikult leidsin, need olid märjad. Nii ma siis panin käed hoopis töökinnastesse, ajas asja ära küll.
Kajal on kaunid käed ja peened sõrmed, tal hakkavad küll näpud külmetama, nii tahaks öelda: kindad kätte!
Ma endale panen...
Ja lähen õue lund rookima. Mida see ilmataat küll mõtleb, nüüd vastu kevadet jälle uued hanged maja ümber tuuseldanud.
Ilmataat või talvetaat... no ma ei tea, miks just taadid, mitte memmed. Ilmselge vihje, memmedele ei taheta suurt võimu anda, ole lumememm, kui just tahad, püsi paigal ja ära kobise, suured otsused ikka taatidelt. Ja kui nad otsustusõigusest ilma jäetakse, siis mossitavad.
Kahe nädala pärast (vist) on valimised.
Ma valin kevade! Seal on linnud ja liblikad. Mulle oleks selline reklaam rohkem meeldinud.
Kajale soovin edu.
Aga-aga... vist leidsin oma ringkonnast ka sobiva kandidaadi Riigikokku... et seal taate ja taadihakatisi vähem oleks ;) Või pigem, et asi oleks rohkem tasakaalus, mulle tegelikult targad mehed meeldivad.
*Et miks mul selline kalender? Ju kuskil tasuta jagati ;)
...
...
Kui suur koer inimest ründab, siis asjapulgad ütlevad, et mitte loom pole süüdi, vaid inimene.
Võimalik.
Kui inimene inimest ründab, siis leiab ehk tallegi vabanduse. Kuskil keegi on süüdi.
Või kui riik riiki. Ikka keegi teine kuskil... vajutas nupule. Vähemasti ründaja "arvates". Ega ma ei tea, ehk ta arvabki nii.
Mina olen vana aja inimene. Ma tean, miks kasse on uputatud, sigu tapetud, kukel on võetud pea maha või vasikas, keda alles lapsed nunnutanud, läheb pidusöökide tegemiseks.
Tundub ehk õõvastav või lausa kriminaalne, kassi uputamise eest võid isegi kohtumenetluse kaela saada.
Aga muidu, tänapäeval süüakse ka, nii siga, kana kui vasikat, aga enamasti alles siis, kui poest kilo või paar liha oled ostnud. Parem veel, kui söögikohas koos garneeringuga lauale tuuakse.
Ainult keegi on selle musta töö ära teinud.
Kui nüüd kaugemale vaadata, Midsomeris igas seerias on kolm laipa. Ja see on veel leebe variant, Põhjamaa krimisid vaadates näriks küüsi... kui hambad paremad oleks.
Käimasolevast sõjast parem ei räägigi, isegi mõelda ei taha. Nii suur number pooleli jäänud elamisi.
Või siis maavärina piirkonnas.
Mina lõin ühe porilase aknaklaasil kärbsepiitsaga maha, ei olnud tore. Aga süümekaid ka ei tunne. Pealegi oli klaas pärast plägane ja laip oli vaja ära koristada, ilmselgelt vastik.
Endale ma lemmiklooma ei taha. Ma ei taha vastutada, ja kõik see muu, mis kaasas käib.
Aga isegi võõrad lemmikud ei meeldi. Mind on hammustatud. Minu peale on hüpatud. Õues, sopaste käppadega mürakas, no ei ole tore.
Ok, elan üle, elus on palju koledamaid asju.
Ja ehk kuskil alateadvuses siiski tiksub mingi mõte. Täna öösel nägin unes, et tulin reisilt ja tõin kaasa lemmiklooma. Lendorava. See oli nii-nii armas, pehme ja sõbralik, puges mulle lõua alla, oli mõnusalt soe ja karvane.
Terve hommiku tundsin seda soojust ja pehmust oma kaelal, nüüd hakkab nagu juba ununema.
Tegelikult, ma just sellest tahtsingi rääkida.
Soojast, pehmest, armsast lendoravast.
Pealegi veel Aasta Loom 2023.
...
Ei jõua ära kiita, kui hooliv see IT värk ikka on. Valimissoovitustest ma parem ei räägiks, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümber. Kaasal on pult peos tuline, kuna püüab valimistega seotud reklaami kuuldes põgeneda. Mida kiiremini, seda parem ;)
Minule pakuti võimalust valijakompassi abil valimispäevaks end poliitika ja võimalustega kurssi viia, et siis juba teadlik valik ja misiganes veel.
Mingil määral tuleb mul tulemusega nõustuda, viimaseks jäi partei, mida ma isegi viimasel võimalusel ei valiks, ja väikese edumaaga esimeseks partei, mida viimasel Riigikogu valimistel valisingi. Ega ma tookord tulemusega rahul ei olnud, Kaia riigikokku ei saanud, kuigi kogus hääli rohkem kui mõni tulevane riigikogulane samast parteist. Nii et ma seekord ei oskagi valikut teha. Võimalus on valida pingereas järgmine, eks ma vaatan nimekirjadele näkku. Kas on sümpaatseid naisi ;)
Valimised valimisteks, muud pakkumised on ka. Praegu näiteks on valikus talvesaapad, ja lausa soodukaga. Siin oli lemmiku leidmine tunduvalt lihtsam, ainult et jäin kauaks kohmitsema, sobivad numbrid said otsa.
Aga tegelikult, mitte sellest kõigest ei tahtnud ma kirjutada.
Mu tahvel on kiirema mõtlemisega kui mina, ikka tehisintellekt. Blogisse kirjutades või Messingeris suhtlemisel pole mul muud vaja, kui paar-kolm tähte kribada, ja juba pakub õiget sõna. Mõnikord, kasutades mu tähelepanematust, sekkub mu sõnumisse ja paneb sinna omi mõtteid.
Abivalmis tehnoloogia.
Mõnikord saan sabast kinni, mõnikord lähevad mõttetud laused teele, eriti Messingeris. Õnneks ei juhtu ainult mul, telefonis saadud sõnumite arhiivis on üks aastast 2015.
Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud, arvas et oma selle müütidest vist.
Armas ju! Eriti veel, kui sõnumi tegeliku sisu teada sain ;)
Lõpuks siis see minu tänulikkus.
Aitäh, abivalmis tehnoloogia!
Kirjutasin Messingeris prouale (sugulane 75+) vastuseks lühikese lause.
Aga siis mitte.
Enne kui saatmisele klõpsatasin, vaatasin üle. Et kas sai õige.
Seal oli kirjas: mittesittagi.
Õnn, et sabast kinni sain ;)
...
...
Nädal tagasi, kui Humana proovikabiinis üht kampsunit proovisin, mõtlesin, et miks nad küll nii teevad! Kodus peegli ees pole vaatepilt sugugi nii hull! Võiksid siin ju kasutusele võtta peeglid, mis olukorda tsipake parandaks, mitte vastupidi. Lähed kabiini, et vaadata, kas sobib... ja saad šoki. Mitte sellepärast, et ei sobiks, kampsun ju korralik. Šoki saan, kui peeglist ennast vaatan. Ja just proovikabiini peeglist.
Ma olen elus mitmeid inimsõbralikumaid peegleid kohanud.
Teisest küljest, neil seal kaubanduses võib olla isegi õigus, sest kui peegel head pilti näitab, kodus aga selgub, et polegi nii hea, tahab inimene ostu äkki poodi tagasi viia. Viletsama esmamuljega hilp jääb kohe poodi, aga kui ostad ja kodus avastad, et tegelikult on parem, kui algul tundus, võidavad kõik. Nii kunde kui kauplus, kodused ehk ka, sest rahulolevat pereliiget on kindlasti kergem välja kannatada.
Aga ikkagi, poes tundsin, et proovikabiin oma peegliga on üks kole koht.
Kui juba koledatest kohtadest rääkida, siis ei saa mööda vaadata maanteeäärsetest raielankidest. Üritad küll, aga ikka jääb silm peale.
Ühest küljest on kuuldud tõde, et kus metsa raiutakse, seal laastud lendavad. Aga see on jõhker vanasõna, kahtlustan, et ei kuulu meie vanavarasse, vaid on naaberriigist sisse toodud. Kui arvestada kõiki nii ajaloos tehtut kui praegu tehtavat.
Aga kolmest kõige koledam on, kui satud kuhugi vaenulikku kommentaariumisse. Olen neid küll viimasel ajal suutnud vältida, aga siin-seal on ikkagi üht-teist silma või kõrva jäänud. Ei ole tore.
Ainult üks viha ja vaen.
...
...
Eestlastest räägitakse kui usuleigest rahvast, aga ma natuke kahtlen selles.
Nii kaua, kui mäletan, on läbi aegade meie inimesed Jumala poole pöördunud. Noored isegi rohkem kui vanad. Või on nad lihtsalt häälekamaid.
Kui nõuka-ajal oli kasutusel boože moi, siis nüüd jääb rohkem kõrvu oo mai gaad.
Kahtlustan, et tähendus on sama, aga ilmselgelt kasutatakse ütlemisel erinevat hääletooni.
Ega Jumal pahaks ei pane, temal pole vahet, mis keeles eestlane temaga räägib. Kõrvalt kuulmisel lihtsalt kriibib kõrva.
Mina pole kristlane, aga kirikusse aeg-ajalt satun, seal kuulen inimeste ja Jumala mõtteid eesti keeles. Mõnikord kuulan Vikerraadio Hommikumõtisklusi ka, sel nädalal J.T sõnastuses. Jaan Jaani kirikust.
Hommikul ongi hea mõelda, või siis teiste mõtteid kuulata või lugeda. Hommikul on pea selge, mõte jõuab paremini kohale.
Hommikused mõtted võivad olla muidugi vastuolulised.
Täna näiteks, vaatasin aknast välja: jälle uus lumi peale tulnud!
Tule taevas appi!
Jälle peab minema lund loopima.
Nii ma mõtlesin.
Oleks häälega ja häälekalt mõelnud, oleks kõlanud ehk nii: oo mai gaad! Kui ilus väljas on!
Või hoopis: boože moi! Mis toimub!
Kindlasti oleks hääletoon erinev.
...
...
Vaid hetk köögist ära, ja juba hõigatakse tagasi. "Hõigatakse" siiski jutumärkides, see on keedupott, kus pudruvesi keema läks. Klõks-klõks-klõks on üsna tempokas, ilmselgelt märk sellest, et juba hoogne protsess, kui kaas nii aktiivselt tegutseb, et potil hädakisa lahti.
Nojah, just kohises mu kõrvus tänane tavapärasest tugevam tuul ja mõte kontrollis ebamääraseid kolksatusi, mis õuest kostusid. Ka kuidagi nagu hädaldamine.
Kööki oligi viimane aeg jõuda. Mitte ainult pudruvesi, ka kohvivesi tõstis tuure, oleks nüüd vilega keedukann, võiks putru keetes kinnitada, et käib töö ja vile koos. Aga seda kannu mul pole, ma isegi ei tea, mis häält üks kann vilistades teeb. Minu jaoks on ainult üks vile tuttav ja südamelähedane. Mälestus lapsepõlvest, Pargi tänav oli raudtee vahetus läheduses, ronge sai nii näha kui kuulda. Rongi vile läbi ööune mõjus turvaliselt.
Turvaliselt mõjub ka kohin, mis mind köögis vastu võtab. Olin teinud tule pliidi alla, järelikult õnnestus esimese korraga, märk sellest need põlemise hääled, kus mõned praksatused tulemühas.
Külmik, kuigi temagi hetkel häält teeb, hoiab madalat profiili ja suriseb vaikselt oma nurgas. Ju ta mäletab, et kaalusin eelmisel suvel kapi väljavahetamist. Vanust üksjagu, ja märgamise probleemid. Aga sai veidi esmaabi ja nüüd olen unustanud, et uus oleks parem.
Viimane hääl märgiks, et päev on alanud, kostab vannitoast. Keegi on kraani lahti keeranud.
Mina panin raadio mängima.
Hommikused uudised.
Muud hääled on korrapealt kadunud.
...
...
Rumal komme see kahtlustamine.
Hommikused lugemisminutid.
Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.
Mul on majapidamises igal talvel mõni liblikas, kevadist ärkamist aga ei mäleta. Minu liblikad muutuvad erksaks talve algupoolel.
Mõnikord olen neile isegi verandas jahedama talvituskoha otsinud, aga see suht kasutu tegevus. Päev-paar, ja liblikas jälle toas tagasi.
Minu liblikad on alati tavalised koerliblikad olnud, seepärast kibelen kohe kontrollima, kas Kirjanik ikka tõeseid fakte raamatusse kirjutab ja päevapaabusilm ka talvituv liblikas on.
Võtan tahvli... sõbrants on saatnud äratuseks foto oma hommikust. Punetav taevas ja naabermajade katused. Mina hommikul nii vara taevasse ei vaata, nii et kaasa rääkida ei oska. See eest eile öösel, nagu põleks kuskil. Kõik oli halli tossu täis, kui aknast välja vaatasin.
Tegelikult oli udu.
Tegin isegi pilti.
Igaks juhuks vaatan üle, kas olen pildi fotokast Flickrisse pannud. Õnneks olin, kohe oli hea eilset läbi akna vaadatud ööd meelde tuletada.
Kusjuures, samal ajal vaatas täiskuu köögiaknast sisse, sellest ma küll pilti ei teinud.
Aga Flickris jäi silma üks vana pilt, kus vanaema-vanaisa oma lastega peal. Kõik mu kolm onu sealhulgas.
Eile õhtul tuligi onult meili peale kiri, võtsin lahti ja lugesin uuesti üle. Et kas ta vastas mu küsimusele ja ma ei märganud, või jättis vastamata. Lugesin üle, no ei olnud vastanud. Paljudele küsimustele vastas, aga just see üks, see oli vastamata. Pean uuesti küsima.
Aga kuna oli hommikuste lugemisminutite aeg, võtsin raamatu lahti. Õnneks oli järjehoidja ilusti vahel.
Üks talvest ärganud liblikas, päeva-paabusilm, peksleb vastu verandaukse klaasi.
Võttis ohkama...
Tegin tahvli uuesti lahti, guugeldasin päeva-paabusilma. Kõik on õige!
Eestis, nagu suures osas Euroopast, on päevapaabusilm kõikjal tavaline. Ta lendab augustist septembri alguseni ja pärast talvitumist aprillist juunini enne munemist. Erinevalt paljudest liblikatest talvitub ta valmikuna.
Mõnikord on mul kontrollimine paremini läinud. Vähemasti esmapilgul.
Kui K FB-s pildi üles pani, ma ka kontrollisin.
Kalender ütles, et ei ole täiskuu.
Pärast tuli välja, et latern ka ei olnud.
Õige oli hoopis pildi juurde kirjutatud lause, millele ma algul tähelepanu ei pööranud.
Lisasin hommikusse pisut valgust.
Aga kui ma poleks kontrollinud, oleks tänaseni teadmatuses.
Või pigem, oleks senini oma mõeldud tõe küljes kinni olnud.
...
...
Kõigepealt tuli raadiost järjejutt. Kuna raamatut olen lugenud ammu-ammu, oli meeldetuletuseks kõiki osasid päris huvitav kuulata.
Mingil hetkel tuli teadmine, et tegelikult olen ma kuuldemängu ka kuulnud. Klenskaja oma erilise häälega sobib imehästi Erika rolli, samuti kõik teised seal kuuldemängus: Jüri Krjukov, Ita Ever, Rein Aren, Jaanus Orgulas... uutes osades ei saa neist enam kedagi kuulda. Õnneks on Eesti Rahvusringhäälingul oma arhiiv, sealt siis Raadioteater 1979.
Nii ma kuulasin kuuldemängu ka ära.
Ja ometi kummitas mind mõte, et kunagi olen ma seda ka näinud, mitte ainult kuulnud. Laval? Teles?
Otsisin natuke ja leidsingi. Lavastus aastast 1983. Osades Marje Loorits, Rudolf Allabert, Ago Roo. Hästi mängisid, ja kuigi lugu juba mitmendat korda kuulata, nüüd siis ka vaadata, ei muutunud tüütuks, pigem vastupidi. Mõni asi sai selgemaks... mõni seni märkamata tekstikatke pani mõtlema, et kuidas see nüüd ikka oli.
Kõige lõpuks jäi minusse ometi tunne, et mitte see pole etendus, mida mina mäletan.
Ehk siis see, 1998. aasta ekraniseering? Osades Anne Reemann, Aarne Üksküla, Elmo Nüganen. Sama teos uuemas väljaandes.
Nädal on pikk, jõudsin selle ka ära vaadata.
Kui end nädala lõpus Hansenist Tammsaareni XX võistlulugemisel gümnaasiumi viimaste klasside gruppi kuulama sättisin, oli mul korralik eeltöö tehtud. Nii hea see muidugi polnud, et lühikestki katkendit peast lugeda, aga mu meelest ongi palju tahta, et inimene suudab peast ette lugeda mitu lehekülge rasket teksti. Lugeda nii, et kuulajad naudivad. Ometi, seda need noored reedel mõisa saalis tegid. Igal esinejal oma lähenemisnurk ja oma stiil, et mõtet edasi anda.
Ja mõtetest Tammsaare loomingus vajaka ei jää!
Kuulasin ja vaatasin noori esinejaid, ja mõtlesin omi mõtteid.
Mõtlesin valikute tegemisest.
Et nii mitme noore valitud katkend rääkis otse või kaudu surmast.
Kas tüdrukute valik riietuda musta oli teadlikult seotud nende esitatud katkendiga?
Kolm esinejat olid õppinud pähe leheküljed, mis võetud minu sellel nädalal taasavastatud teosest, nemad lugesid juba päris tuttavaks saanud tekste romaanist "Ma armastasin sakslast". Sealgi surm sees, ja rohkem kui üks.
Aga mitte ainult.
See on lugu armastuse tähtsusest, tähtsusest isegi olukorras, kui armastus on lootusetu. Nii nagu lugu mitmes teiseski valitud tekstis, olenemata mis teosega on tegu.
Oli huvitav kuulata, kui hästi noored oskavad edasi anda tekstide sisu, koos juhendajatega on tehtud ära suur töö.
Ja juba 20 aastat järjepidevalt.
Aga ma peaks nüüd raamatu ka veel läbi lugema.
Fotod mõisas, pool tunnikest enne ürituse algust.
...
...
K kirjutas paar päeva tagasi:
Minu auto fooliumist aknakate võib kuskil sihituna ringi liikuda. Nähtavasti on heitunud, ei oska öelda oma nime ega aadressi. Kui keegi näeb, võiks märku anda. Tal siiani pole kolamise kommet olnud. Kodus ollakse mures
K kirjutas eile:
Jooksik leitud. Vajab pisut turgutamist, aga kodusest ravist piisab.
Pilt juures.
Mina kirjutasin täna hommikul:
...
Igatahes olen saanud jälle targemaks. Muidu oli nii, et kui fooliumist jutt, tuli kõigepealt müts meelde.
Foolimmüts, nüüd küll juba ajalugu.
Aga kadunud kapsel tekitab küsimusi.
Kuidas ta ikka kaduda sai?
Ja veel müstilisem... Kuidas on võimalik, et üles leiti?
Ma paar päeva tagasi otsisin oma kääre, suured käärid, oranži värvi.
Vahepeal olin juba lootuse kaotanud. Üles leidsin täiesti juhuslikult.
...
...
Vanasti oli mul loogika tugevam kui mälu.
Nüüd?
Täitsa lepiks sellega, kui nüüd vastupidi oleks... aga looda sa! Ma ei hakka rääkimagi, kuidas nüüd on ;)
Aga, kui nüüd loogiliselt mõelda...
Ikka mitu aastat on olnud nii, et bussiga poes käies silmaga hindan ja käega tunnen, kas jaksan poekotiga need 250 sammu koju kõndida. Toidukorvi hind on heal juhul 20 eurot, halvemal juhul 30 eurot, aga enamasti kuskil seal vahepeal.
Täna jälle bussiga poes.
Katsusin olla arukas ja korvi pigem kerges kaalus hoida, et äkki ei saa oma teeotsas maha ja samme tuleb juurde, seepärast tundus 40eurone arve veidi üllatav. Et midagi nagu pole korvis teistmoodi kui tavapärane, ei midagi uut ja hinnalist. Nojah, see 0,5 l Saare Taar kaasale oleks ju võinud jääda ostmata, aga ennegi ostnud, uut polnud selleski midagi. Ka siis mitte, kui silmaga vaadata ja käega katsuda. Pole nagu loogiline.
Aga muidu läks kõik hästi, tee oli sõidetav, buss graafikus ja bussijuht sõbralik.
Ainult see värk, et loogika on lonkama hakanud...
Vaatan lumememme skeletti... pole ju loogiline, et selline äbarik püsti püsib!
...
...
Tähtpäevakalendrisse lisandus uus tähtpäev, eesmärgiga väärtustada kirjanike rolli Eesti kultuuris ja ühiskonnas.
FB-s Rahvakalender tegi ettepaneku suunata täna oma mõtteid ja tegemisi.
Mis on su lapsepõlve lemmikraamat?
Püüa täna olla oma lemmikkangelase moodi...
(Kui lemmikkangelast ei ole, siis vali mõni tegelane vabas valikus... aga see on juba minu mõte. Lähen varsti ahjupuid tooma ja mõtlen ennast Krõõda rolli, kui ta kaevust kaelkookudega vett majja tassis. Eile Prillitoosis vaatasin saatelõiku, mis Vargamäel tehtud)
Proovi täna lugeda vähemalt 1 lehekülg.
Vaata mõne kirjandusteose ekraniseeringut.
Mine sõbrale külla ja vii kingituseks raamat.
Mõtle täna jõululuuletuse kirjutamisele.
(Minu mõte... et sel juhul jõululuuletus, kui luuletus sõbrapäevaks juba kirjutatud on!)
Raamatud korjasin riiulilt, kuhu ilma toolile ronimata ulatasin ;)
..
