Päkapiku-eri

 ...

Leidsin peotäie postkaarte, saadetud ajavahemikus 30-40 aastat tagasi. Lapsukesed, kellele need saadeti, on juba ammu suurteks meesteks saanud. Samas, päkapikud on täna samasugused pisikesed pärdikud nagu nad aastakümneid tagasi olid :)

...

Väätsa kuulsad aknad

 ...

Kuskilt tuleb seda jõulumeeleolu ammutada, nii et tegime möödasõidul sissepõike Väätsale ja vaatasime üle selle aasta aknailu. Lemmikut valida ei osanud, omamoodi ilusad olid kõik. 

Üks lihtsalt torkas kohe esimesel  pilgul silma.

Pilt tuli ka enam-vähem.

 Raamatu-aasta aken jäi meelde.

Üks armas seltskond...

... ja midagi muinasjutulist.

Pildid on lihtsalt nendest akendest, mis paremini pildile jäid. Muidu oli neid aknaid seal vist 50 ligi. Kahjuks teise korruse aknad jäid vaatamiseks natuke liiga kõrgele ja kaugele.

19.12.2025

...

Teistmoodi kuusk

 ...

Kohalikud arvasid, et nende selle aasta jõulupuu jääb ehk oma väljanägemiselt alla varasematele kaunitaridele.

See on nüüd nii ja naa.

Kõigepealt, mina ei märganud kordagi, et kuusel midagi viga oleks. Vaatasin ainult, et ehitud väärikalt, pole üleliia ehtekuhja peal. 

18.12.2025

Aga kui öeldi, siis hakkasin kuuske vaatama. 

Mulle see hõredus tegelikult sobib. Iga oksa eripära ja graatsia tuleb esile. Üks sirutub kõrgustesse, teine üritab laiutada. Kuusk ise õrn ja habras, kuidagi tundlik ja nõtke seal oma valgustatud nurgas.

Mõtlesin, et vaatan, kuidas oli aasta tagasi. Nojah, teist stiili oli. Tugev ja jõuline, väärikas ja täiuslik.

06.12.2024

Nagu piltpostkaardilt avalikku ruumi ümber tõstetud.

Selle aasta kuusk tuli metsast, ilus ja eripärane.

Ma ei arva, et teised nii arvavad. Aga vahet pole ;)

...

Jõulune jõudeelu

 ...

Eile jäi pooleli, aga täna kolmas jõulupüha, nii et pole veel hilja. Katsun jutuga lõpuni jõuda, et veel jõuluajas otsad kokku tõmmata. 

Jõulune jõudeelu.

Aga täna on Johannesepäev*.  

...

Teadagi, jõudeelu peal koguneb kaalu. Eriti jõulune jõudeelu, seal kõik need süldid, vorstid, praed ja kapsad, muust heast-paremast rääkimata!

Muidu ka muidugi tore ;)

Jõudeelu siis.

Ja Jõulud.

Saadud kaardid ja saadetud kaardid, tervitused Messingeris ja meili-postkastis, tehtud kõned, tulnud kõned. Päkapikud ja kingikotid. Jõulujutud ja -muusika. 

Eriti tore, et pikalt kestab.

Selle aasta esimene jõulupuu ja jõululõuna** olid juba pooles detsembris.

12.12.2023

...

23.12 tegime Türi - Pärnu - Kilingi-Nõmme - Paide - kodu ringsõidu. Lahkunud lähedastele küünlad, käepärast olevatega paar paaritunnist jõulureede tähistamist pidulauas***. 

Tagasiteel jõulu-eeltuurilt, käisime vaatasime ka kohaliku pealinna kuuse üle. 

Päris särav ja sihvakas.

23.12.2023

...

Eks neid kuuski-kaunitare igas kodus, mul endal küll vaid oksad, mis ehete ja tulede koorma all küüru tõmmanud, aga ma lahkelt jagan teiste kuuski ja kaunistamiskunsti.

Mitte et ma neid kõiki ise näinud oleks, tegelikult on sõbrad lahked, jagasid pilte, mul on kahju seda ilu ainult endale vaatamiseks jätta.

Kati kuusk Tallinnas

Rita kuusk Pärnus

...

24. detsembril käisime teisel jõulutuuril. Metsakalmistu - Liiva - Kiili - kodu.

Kodust alustasime. 

Siis oli valgust veel ilmselgelt liiga palju, aga ingli õnnistust see ei seganud.

Ja üsna ruttu läks pimedaks ka.

24.12.2024

Selline jõudeelu siis.

...

Jõulu esimene püha sai ka tähistatud, pidulik lõuna noortega. Valges alustasime, pimedas lõpetasime.

25.12.2023

See oli üleeile.

...

Eile õhtul üritas kuu pühadele punkti panna, aga see tal hästi ei õnnestunud. Mina nägin teda igatahes ainult korraks... siis tuli pilv, et vaigistada müstilist mõju. 

26.12.2024

Ma pole Küllikese (Osalise) kuu-luulet juba ammu oma blogis jaganud. 

Kui juba jutt kuu peale läks!

Olgu siis veel üks külalisesineja ;) Kulub endalegi meeldetuletuseks.

Täiskuu, ma kardan näha, et sa langed,

ja minul samal hetkel soov on suul.

Kui juba tähed palveid täitma kanged,

mis võluvägi võib veel olla kuul!

Täiskuu, end taevavõlvil hoia lukus!

Kuldnööbis kinni seisku ööde hõlm!

Üks kord mu ellu tähevalgus kukkus -

läks täide kõige uskumatum ulm...

Täiskuu, sa ära iial alla saja.

Su valguses las vahel kümbleb aed.

Mind ülalt vaata, meeldetuletaja,

et soovidel on täitumise laed.

...

Aga nüüd on küll jõuluaeg otsas!

Panen ise pühadele punkti.

* Kolmandal jõulupühal seab kirikuaasta meie ette püha Johannese, noorima Jeesuse kaheteistkümnest apostlist. Ainsa apostlina jäi ta Kolgatal Jeesuse risti juurde, kuigi säärane julgus võinuks ohustada ka tema enese elu – ja ainsana apostlitest elas ta kõrge vanaduseni.

Siit lugesin.

** rõhk sõnal lõuna ;)

*** üks pidu oli sünnipäev nr 13

...

Päikesekiir päeva

...

Kui blogi avaldamata kirjutisi vaadata, siis annab sealt üht-teist välja noppida. Kunagi veebruaris, peaaegu  9 aastat tagasi olen alustanud ... ja unustanud.

...

06.02.15

Ikka tekitab huvi, kui koosoleku kuumal minutil telefonile sõnum kukub.

Võõras number, aga kahtlaselt omane tekst: saatsin sulle postkasti paar pilti ja kirja.

Uudishimu laes, hiilisin ametiruumist minema.

Nojah, lapsuke saatis kirja ja pildi.

Pisi-õde roosas kleidis.

Kohe tuleb lugu ka.

Kleidi õmbles minu ema umbes 60 aastat tagasi minu jaoks. Käsitöö, kõik pisted näpuvahel, alates küljeõmblustest ja lõpetadest ristpistes satsiäärega.

Kleit seisis aastakümneid ema kohvris. Ootas aega, et saaks olla ja ennast näidata.

Kaks tüdrukutirtsu jõudsid kleidist enne, kui mõte teoks sai, välja kasvada. 

Aga nüüd on pilt olemas.

Väike piiga vanaema kleidis... vanavanaema õmmeldud.

Päikesekiir päeva!

Mul on kahju, et pole pilti, kus kleit minu seljas on.

...

Ja uus lugu kohe lisaks 

09.12.23

Väike piiga on vahepeal juba suureks tüdrukuid saanud.

Eile käisid külas. Tegi oma tegemisi, lõpuks võttis pliiatsid ja hakkas joonistama. Aga siis tuli kojusõit, töö jäi pooleli.  Kinkis pildi mulle ja lubas lõpuni värvida. Mina muidugi, harjumusest, tegin joonekesi ja täpikesi juurde. 

Täna natuke süda valutab. Rikkusin Mirdi ilusa jõulu-pisipildi ära. Samas, koostöös võib ju ka igaüks oma nägu näidata :) 

...

Pildipäevik

 ...

Kui ma täna kaks postitust teen, õnnestub blogipäeviku viimast kohta vältida. Just vaatasin, 2010. aastal on olnud 121 postitust.

Kirjutamisele seekord vahelduseks pildid.

Lemmikloom liitus perega. Vist tundis õhus kevadet? Või uskus sünoptikud, et tulevad mustad jõulud? Lund on meil jagunud tänaseni. Ja liblikas on jälle peitu pugenud.

21.12.2022

...

Noormees sai 12.

23.12.2022

...

24.12 käisime Metsakalmistul.

Ja Liival. 

...

Kodune jõulupuu.

Esmaspäeval käisid lapsed ja teisipäeval oli pidulik üritus Jäägri Villas.

Aga see on juba järgmine lugu :)

...

R nagu raha

...
Või siis R nagu Rimi.

Raha meeldib mulle rohkem... mitte et mul Rimi vastu midagi oleks.

Vastupidi, olin täna täitsa mures, et mu viimaste aastate jõululaupäeva traditsioon katkeb.

Rimi päästis maine.

Nimelt on juba mõned aastad Selver mind jõululaupäeval välja visanud.

Viisakalt.

Ikka nii, et hea ostja, veerand tunni pärast paneme uksed kinni.

Esimene kord oli päris kohutav kogemus, mul järgmine päev tuba rahvast täis ja kodus süüa eimidagi.

Aga mul käis kähku, kümne minutiga oli käru kuhjas täis.
Kaasa kinnitab, et turvamees olla mind lausa poest välja pukseerinud, aga seda ma ei usu. Ehk ta käis mind lihtsalt juba lukus uksest välja laskmas, igatahes midagi ebameeldivat nagu ei meenu ;) 

Järgmine jõul olin juba ettenägelikum, kodus ikka midagi süüa oli, aga vähe-vähe, ja külalised tulemas. Mina ei tea, kuidas see juhtus, et jälle samas Selveris. 

Armas külastaja, 15 min ja kogu lugu.

Nojah, kes siis seda lugu ei tea!

Sel aastal tegime oma traditsioonilist jõululaupäevast ringsõitu, Metsakalmistu... Liiva. 

Kellaaeg oli tunnike-paar varasem. Mul oli täitsa mure, et traditsioon saab rikutud. Kuidagi juhtus veel nii, et seekord mitte Selver, vaid Rimi. Kell lähenes kuuele. Ja siis... üllatus-üllatus! Juba tuttav parool. Armas külaline, veerand tunni pärast suleme uksed.

Jeee! Nagu muusika mu kõrvadele!

Aitäh, Rimi, päästsid päeva!

Ladusin raha letile, kauba kotti, ja kell kuus olime juba Metsakalmistul.

Kaunist jõuluaega teistelegi!

...

Veel üks lugu tuli meelde.
Sõbrants mul hommiku-inimene.  Oli toidupoes käru kergete kraadidega alkoholi jõudnud täis mõelda, kui sõbralik hääl ütles: armas külaline, palun vabandust, aga enne kümmet me alkoholi ei müü.

Järeldus? Tee, mis sa teed, ikka teed valesti!

Aga see ka, et kui sa osta ei saa, jäävad kulutused tegemata.

R nagu raha... jääb alles.
...

O nagu ohohohooo...

...

Kui mul oli teisipäeval plaan paar sisukat tundi Tallinna vanalinnas mööda saata, siis Eesti Lastekirjanduse Keskus oli selles võimaluste nimekirjas number kaks.

Number üks oli üks rändnäitus Rahvarinde muuseumis, mis, nagu selgus, oli teisipäeval suletud.

Number kolm jäi ära ajanappuse tõttu, aga punkt neli mahtus kenasti õhtusse sisse.

Kus siis see ohohohoo?

Esimene ohoo oli Lastekirjanduse Keskuses.

Lõpuks ometi sain võimaluse vabalt sisse minna ühte uhkesse vanalinna hoonesse Pikal tänaval, kus kolasin läbi kõik kolm korrust.
Mina teatavasti see vanade asjade fänn.

Tõsi, muu vanalinnaga võrreldes on hoone suht noorukene, 100+ aastat.

Aga sobis ikka väga hästi.

Laste, raamatute ja kunsti jaoks ka.

Moskva illustraatorite jõulunäitus andis kena ohoo-efekti.

Edev mina ka pildi peal

Edgar Valteri püsinäitus.

Minust vanemad aabitsad ja minu lapsepõlve lemmikraamatud.

O nagu Ott ja O nagu Oskar.

Aga siis oli veel ohoo-efekt, kui Katiga läbi vanalinna jalutasime. See neljas punkt päevaplaanis.

Ilus oli!

Jaani kirikus kuulasime laste kontserti ja Olevistest jalutasin niisama mööda.
Kui juba O-sid korjata.

Ja kui ma siis lõpuks kolmapäeva hommikul koju jõudsin, oli ka ohohoo.
Raadios tuli Huvitaja saade, ja seal räägiti Eesti Lastekirjanduse Keskusest. Saate meeskond oli sealsamas, kus mina eelmisel päeval.

Tänase päeva märguande sain ka kätte. Just siis, kui Ohoosid kokku lugesin, tuli raadiost Kuldrandevuu ja Heimar Lenk.
Kõrvu jäi lause: Rock-lood levisid ka jälle nagu ikka hea muusika, ohooga kohe üle maailma. 

No ja kui ma nüüd need ohood kokku arvutan, siis saabki ohohohooo!
...

Jõulujärgne

...

Tee plaane... ja ole kindel, et tema seal kuskil kõrgel ja kaugel keerab itsitades su plaanimajanduse uppi. 

Minu plaan kaks päeva Tallinnas sai täna viietunnise väljundi. 

Aga asi seegi!

Vähemasti kinos jõudsin käia.

"Eia jõulud Tondikakul".

Nii hea film!

Mul viimase aja seis selline, et hing ihkab headust.

Ju on lihtsalt sisemise tasakaalu hoidmiseks oluline.

See film oli lihtsalt nii hea!
Hea headuse mõttes.

Umbes nii, et kui vahepeal nagu polnudki päris hästi, siis filmi lõpuks oli kõik väga hästi.

Film imeliselt ilusa loodusega... asjapulk R.R.N. küll arvas oma arvustuses (üks järjekordne negatiivne purse), et Eestimaal tegelikult nii ilusat talve ja metsa ei ole.

Ikka on, tuleb lihtsalt silmad lahti vaadata!

Sada sammu kodust.

Üks juhuslik klõps paar päeva tagasi.

05.01.19

Kui tõde tunnistada... nii ilus see muidugi pole kui filmis!

Veel arvas R.R.N. et klassikat sellest ei saa ja jääb alla mitmele teisele x-jõulufilmile. 

Nagu oleks mingi võiduajamine.

Miks peab kogu aeg võrdlema, miks ei või võtta asju lihtsalt sellistena nagu nad on?

Aga ok, kui me nüüd ikka võistlemise ja võrdlemise peale välja läheme, siis siin on vähemasti vaieldamatult esikoht käes.

Jõuluturg Raekoja platsil.
Euroopa parim!

Täna viimast päeva veel kuusk püsti ja turg külastajatele avatud.

07.01.19

Mõned päevad tagasi käisin Paides.
Tõsi, turgu seal ei olnud, muidu  oli lihtsalt ilus.

Turgu ei olnud, aga kuusk oli.

Kaubitsemisega ongi nii, et nii ja naa. Tore asi see turg, ja kaup igati väärikas. Tahaks ju oma ostudega toetada neid andekaid käsitöölisi, kes imelisi asju toodavad ja neid turustavad.
Samas üritan oma mõttemaailma kaubandusest eemale juhtida, raha säästa (polegi ju õieti teist...) ja vähem asju omada.

Vähem on parem... kas see võiks olla aasta moto?

Mulle meeldis Paide jõulupuu.

Vähem ehteid ja rohkem loomulikku ilu.

03.01.19

Aga kui nüüd jutu algusesse tagasi minna.
Tema seal kõrgel, kes asju korraldab.
Et ta ikka märkaks neid, kes abi vajavad.

07.01.19

Kuidagi kirikulähedased pildid, küllap lugugi seepärast sedapuhku selline.
...

Lugesin Kroonikat

...

Lugesin ja tegin enda jaoks mõned nopped.

Olulised ja elulised.
Minu jaoks.

Ma saan ära näha dok filmi Vello Salost.

Targad inimesed harjutavad end leppima mõttega, et surm on elu loomulik osa.

Äraminekut ei tohi karta.

Minu isale oli antud sama palju eluaastaid kui Taani printsile.

Oma elu tuleb ise kujundada.

Kipume unustama, et inimene vajab enne lahkumist sama palju hoolt kui sündides.

Ingel vaatab kuud.

Me kõik tahame jõuluks koju...

...

Aeg kahe jõulu vahel

...

Aastavahetusel käisime Tallinnas paugutamist vaatamas-kuulamas, oma arsenal jäi kodus kasutamata.

No siis EV 100 sai läbi... ja minu ja kaasa sünnipäevad.

Märkamatult möödas.

Aga õnneks lahingumoon hapuks ei läinud.

Ja Võidupüha sobis niiväga hästi... häälekaks märkamiseks.

Just nimelt ainult hääled, ei mingit ilutulestikku.

Hetk nagu lahinguväljal, kus kuulid vilistades ja vihisedes mööda lendavad.

Lõke oli meil ka.

Ja mõned külalised.

Paar pakki grill-liha jäi järgi.

Saabki sügavkülma panna, hea jõulude ajal võtta.

Ega ta hapuks ikka ei lähe.

...

Jõuluaja järelkaja 5

...

Jõulukontserdid

Kui ma hetkel annaks jõulueelseid lubadusi, siis oleks kindlasti kirik ja kirikukontsert nende hulgas. 

Õnneks on kirikute uksed aasta läbi avatud. Juba pikka aega on mul tunne, et tahan minna. Ehk juba aastast 2013, kui koos isa lahkumisega tuli kirik mu hingele lähemale. 

Jõulukontsert oli. Kui lugesin kutset valla eakate jõulupeole, panin nimed kirja.

Ja ei kahetse.

Oli ehtne jõulupidu. Pakuti jõululõuna. Räägiti sooje sõnu. 

Kirikuõpetaja rääkis jõulujuttu. 

Lauldi.

Oli kohtumisi vanade tuttavatega... aga ka jutuajamisi lausa võõrastega. 

Koolilapsed esinesid. 

Laulsid, tantsisid, mängisid pilli.
Koolilastelt jõulukontsert.

Ja oli ka kaugemalt kutsutud esineja.

Selline jõuluajale kohane... tule, õeke, sõidame koju. Ja teised laulud.

Ervin Lillepea.

Jõuluõhtu outfit

Appike, ma isegi ei tea, millest peab rääkima! Kui pilte outfit`i kohta guugeldasin, näitas peamiselt pikki peenikesi jalgu.  Oli ka mõni kõhuosa. 

No igatahes saan aru, et tegu peab olema mingi väljanägemist või riietust iseloomustava terminiga. 

Et mis seljas on?

Ma käin küll äärmiselt igavalt riides :)

Aga mul on alati turvaline tunne, kui sall kaela ümber on.

20.12.2017

See eest on mul hetkel pooleli projekt: vanadest kampsunitest uus. 

Ehk tuleb midagi põnevat välja, esialgu on asi liiga poolik, et näidata. 

Ehk on mul järgmisel jõuluõhtul siis äge outfit!

Lemmik jõuluseik läbi aegade

Olen selle kirjutanud, tõstan ta nüüd siia ka.

See meenutus on pärit jõulueelsest ajast 1992. Vanaema veel elas, tema juurest ma rongiga tulin. Kaasa pidi olema jaamas vastas… aga ei olnud. Ja edasi siis meenutus.

……

Olin jaamas, oli pime, R-i mitte kuskil. Kell oli 21.30. Umbes 15 km jalgsi astumist. Läbi paksu ja pimeda metsa.

Ega midagi, astuma ma hakkasin. Üks pikakasvuline meesterahvas rühkis ees, 2 prisket pakki käeotsas. Jõudsin talle järele ja sattusime kuidagi jutule. Selgus, et tegu on ameeriklasega, kes kohalikus arenduskeskuses konsultant.  Ja kes umbes samadel põhjustel kui mina pidi jalgsi rännaku ette võtma. Ainus vahe - tema sihtpunkt oli kilomeetreid lähemal.

Eesti keel oli tal viletsavõitu (ta oli Eestis olnud 4 kuud). Aga meil oli väga lõbus, tema kehv eesti keel ja minu veel kehvem inglise keel. Kogu situatsioon tundus väga naljakas – käia peaaegu kottpimedas Eestimaa metsas võhivõõra meesterahvaga, kes pealegi on ameeriklane – ja rääkida pidevalt teineteisest mööda. 

Nii me siis marssisime tunnikese või veidi rohkem. Aga siis tuli üks auto, tegi kannapöörde ja korjas meid peale. Keegi ikka avastas, et pidi vastu tulema.

Hilisemad selgitused, no et leidsin võõra mehe, kes osutus ameeriklaseks, juhuslikult metsast, jäid õhku rippuma. Eks neid oligi raske uskuda.

Nojah, 1992.aastal meil veel välismaalased nii igapäevane nähtus ei olnud. Eriti öösel ja suvalisel metsavaheteel.

6. detsember 2017

Traditsioonid, mida tahaks proovida

Jõuluaeg nüüd läbi, raske tagantjärgi mõelda. 

Aga kui ette mõelda... polegi enam teab mis kaugel, juba 11 kuu pärast algab taas uus jõuluaeg. Ehk varemgi.

Kui annaks ette lubaduse... siis olekski see, millest juba rääkisin. 

Kirik.

Käia kirikus, käia erinevates kirikutes, käia kohe mitu korda ja erinevatel põhjustel. 

Kuulata jumalasõna, kuulata muusikat. 

Kuulata vaikust ja lihtsalt olla.

Jõulukaart Pilvilt... 11.12.1989

Ma luban, et järgmistel jõuludel ma...

Järgmisel sellepärast, et eelmiste suunas pole enam mõtet lubada.

Luban, et olen vähem tundlik, ei solvu ja tujutse. 

Proovin ennast rohkem kõrvalt vaadata.

Viimane teema oli HÄID JÕULE.

Ma olen nüüd jõuludest nii palju rääkinud, ma soovin kõigile head uut aastat. Täna veel võib, homme-ülehomme ka. Siis tuleb leppida, et uut aastat enam pole, on lihtsalt aasta 2018.

Head uut aastat!

Pühadekaart tädi Atsilt, aasta siis oli 1965.

...

Jõuluaja järelkaja 4

...

Jätkame... 4. osa. Teemad blogijate advendikalendrist. 

Jõulukaunistused.

Ma mõnikord midagi nikerdan. Seekord ka... midagi lihtsat.  Jõulukaunistuseks lakke ja kuuse külge. 

Tänu neile ei paistagi eriti välja, et selle aasta kuusk hõredavaõitu :)

Parim jõulukink

Päris kindlasti vanaema kootud sokid! Mul praegugi veel ühed alles, kuigi vanaema juba 22 aastat taevastel radadel.

Pilti näidata ei saa, sest sokikannad on hõredavõitu, vajavad veic kohendamist.

Kõige kaunima kingi sain aga eelmisel aastal. See meeldis mulle niiväga, et pärast lahti pakkimist ja sisu eemaldamist panin karbi tagasi paberisse ja nüüd on mul jäävväärtusega kingipakk. 

Võin kasvõi igal aastal uuesti kuuse alla panna. 

Silmale ilus vaadata.

Mida teha jõulukuul?

Igat saab teha. 

Kohalikul jõululaadal käisin. 

Küünlaid tegemas Võhma küünlavabrikus 

Jõululaupäeval käisime kalmistul. Metsakalmistul ja Liival, Vigalas ja Türil. 

Vigala oli eriti küünlarikas. 

Aga kaunis rahulik jõulumeeleolu oli nii siin kui seal. 

Tallinnas, Raplamaal ja Järvamaal.

Jõulu esimesel pühal oli pidulik lõuna. Lapsed ja lapselapsed.

Ja pärast lauamängud. 

31. detsember sõitsime.

Tallinnas ja Türil.

31. detsember 2017

Talvised spordialad.

Sellega on küll halb lugu. Isegi lumepalliveeretamise sporti pole teinud. 

Igapäevane jõutreening siiski... puude tassimine, et ahjud kütta. 

Päris sportlik tegevus. 

No ja siis kõndimas. Kui libe, siis tipa-tapa tasakesi, kui teed korras, siis veidi kiiremas tempos.

15. detsember 2017... metsas kolamas

Jõululaud.

See on meil nii tavaline, et pole mõtet kirjutadagi. 

Aga naabrimehel on jõulukuus sünnipäev, oli juubel ja käisime õnne soovimas. No see laud oli küll nii, et hea oli, et polnud aega pikalt istuda. 

Ilmselgelt oleks söömisega liiga teinud. 

Isegi lühikese ajaga juba tegin ;)

Kui nüüd järele mõelda... oleks võinud jõulude ajaks ka koju pidulikku söögikraami tellida, selle asemel, et jälle oma hapukapsa ja lihaga esineda. 

Siiski, midagi erilist meie jõululaual oli.

Õnnemandliga riisipuding... ehk siis mandliriis kirsikastmega.

Noorte kaasa toodud magustoit.

...