Nägemata... tegemata

 ...

Kui kirikukellad just siis poleks lööma hakanud, kui mina, vihmavari kaitset pakkumas, Vabaduse väljakule kõndisin, ma kindlasti poleks kirikusse läinud. Kirikukellad lõid, ma kiirendasin sammu ja astusin sisse. Meenus, et kuu algul avati seal kunstinäitus, aga mis ja kes, seda ei mäletanud. 

Oligi hea võimalus pilk peale heita.

12.06.2025

Seda ma tegingi. Käisin näitust vaatamas.

Aga kõigepealt istusin, kuulasin, osalesin. Neljapäeva keskpäeva palvus. Muusika. Piibli lugemine. Mõtisklus. Palve.

No ma ei ole ei ristitud, ei leeritatud. Seega mitte ka koguduse liiga. Aga mulle meeldib aeg-ajalt kirikus käia. Istuda ja kuulata. Vaadata.

Aeg maha võtta.

Ja lõpuks ju näitus Jaani kiriku galeriis.

Üks foto näituselt...

Pilt tuli uuesti silme ette, kui  mõned tunnid hiljem rongijaama jõudsin.

#tagantjärele

...

Vanem kui kirik

 ...

Ma ei olnud varem Kaarli kirikus käinud, samas üks lugu mul selle kirikuga on. Tegelikult on see küll rohkem mu ema ja mu lapse lugu, nemad olid kahekesi Balti keti ajal Kaarli kiriku ligilähedal. Mulle tuleb see ikka meelde, kui ise sinna kanti satun.

Laupäeval sattusin, ja lausa kirikusse. Ega see sisenemine väga tavapärane ei olnud, kui rõngasse keritud ussi kujuline järjekord sirgeks sabaks oleks tõmmatud, oleks see küll Vabaduse väljakuni ulatunud, nüüd väänles kuskil "igavesest tulest" üle tee. Justkui jupike Balti ketist, ainult et seista polnud vaja, selline ühine liikumine ühise eesmärgi suunas. 

Mis omakorda toob meelde* veel teise mälestuse minevikust. 

Omal ajal, kui koolilapsel oli kohustus paraadidel osaleda, kogunesime ka kuskile pronksist sõduri piirkonda, et siis koos edasi liikuda, ja ikka ühise eesmärgi suunas... Võidu väljaku tribüünide juures tuli lehvitada ja Hurraaa! karjuda. Need mäletamised on lünklikud, sest enamasti ma üritusel ei osalenud, vanemate loal sõitsin pühadeks maale vanaema ja vanaisa juurde.

Aga kui tagasi kiriku juurde tulla...

Kuna natuke kodutööd tegin, tean mõnda fakti.

Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal.

Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge mu juure kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata", autoriks Johann Köler.

Ja ilusas kirikus ilus kontsert. 

"Le quattro stagioni" on Antonio Vivaldi kirjutatud tsükkel neljast viiulikontserdist, pealkirjadeks neli aastaaega, loodud 1723. aastal ja tervikuna avaldatud kahtteist kontserti sisaldava kogumikuna 1725. aastal.

Nii et see muusika oli ligi 150 aastat varem kui kirik.

Ja pisut rohkem vanem Köleri altarimaalist, mis valmis 1879. aastal. 

Seoses maaliga leidsin huvitava loo maali prototüübist Ilusast Villemist, hiidlasest**, kelle soontes olevat voolanud võõrast verd.

...

Kontsert ja kirik.

2 in 1.

Mõlemad olid väärt, et 9. novembril Tallinnas kohal olla.

...

Aga kui jutuks juba kontsert, siis järgmisel päeval isadepäeva pidulikku kontserti vaatasin lausa kaks korda, ekraani vahendusel sedapuhku.

Oli ka põhjust vaadata, lapsukesed esinesid. Laulsid ja tegid rahvatantsu. Aga laulutüdruk oli tagareas ja tantsupoiss tuiskas nii kiiresti üle ekraani, et isegi kahest vaatamisest jäi natuke vajaka ;)

Nüüd vaatan Pärnu Postimehe pilte, fotograaf on suutnud nii presidendipaari kui ka noored tegijad ja vanad olijad kõik kenasti pildile püüda. 

...

...

* See teine toob omakorda kolmanda mälestuse meelde. Et ma siiski olen Kaarli kirikus käinud. Nõuka ajal, kui jõulude ajal kirikus käimine oli sama hästi kui keelatud, me keskkooli ajal vähemasti ühe korra seal käisime. Ja just Kaarli kirikus. Aga ega ma sellest käimisest rohkem suurt ei mäleta. 

** Sama mees on ka Köleri maalil "Hiiu saare talupoeg kirvega".

...

Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".

25.11.2013

Aeg vaikida, aeg rääkida...

Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

Täna kell 11.45

 ...

Täiskuu-aeg hakkab nagu otsa saama, aga magamise rütm on ikka segamini. Hommikul ütles nutikell tõtt näkku: täna pole magamise andmeid. Nii hull see asi vast polnud, aga ju neid paaritunniseid sutsakaid kell magamisena ei tuvastanud. Organism ka, hommikul ei tahtnud käima minna. Pole siis ime, et ma ei mäletanud eile loetud infot. Aga hea sõber FB tuletas meelde. 

Korraldajad kutsuvad kõiki, sõltumata vanusest, soost, rahvusest või usulisest veendumusest, ühinema ühisüritusega "Meie Isa palvepäev" Suurel Neljapäeval, 28. märtsil 2024 kell 11.45

Sealt leidsin täpsema selgituse...

Tänavu on üritus “Meie Isa palvepäev” märgiline, kuna sel aastal möödub 500 aastat meieisapalve esimesest kirjapanekust eesti keeles. Antud ajalooline moment meenutab meile, kui oluline on hoida meie maad, keelt ja kultuuri elus ning jagada seda tulevaste põlvedega.

Mul oli parasjagu 7 minutit aega, et kontrollida, kas mul on ikka peas. 

Isegi oli, kuigi olen usuliselt harimata. Lastele mõeldud kogumikuga "Piiblilood" pole ma ka veel lõpuni jõudnud. Jumalat olen küll mõnikord palunud, ja eks ta on ikka toeks olnud ka.

Nii ma siis kell 11.45 lugesin. Kuigi oli kooslugemine, tegin seda küll täitsa üksi. Või siis koos oma mõtete ja Jumalaga.

Kullamaa kirik, august 2021

...

Kordumisi

 ...

Juhtus nii, et käisin etendust "Palusalu" teist korda vaatamas. Olingi juba detaile unustama hakanud! Näiteks see, et 1936. aasta olümpiamängudelt naasis Palusalu kahe medaliga. 

Kui numbritest rääkida.

Aga mitte ainult numbrid ja meeldetuletus. Mul ikka need nähtamatud niidid, kuhu kerge takerduda. Emotsioon pool aastat tagasi nähtud etendusest oli hoopis erinev eilsest. Kõik see kurjus, mis lavastusse kirjutatud, seotud Nõukogude võimu, sõja ja okupatsiooniga, sai eile teise alatooni. 

Minevik tuli lähemale.

Õnneks oli etenduses ka huumorit ja õrnust, lisaks lihtsalt inimlikke põhimõtteid, mis ei muutunud kurjuseks ka karmides tingimustes ja jätsid etenduse lõpuks hinge helge ja sooja tunde. 

Kurjusest kirjutas ka Jaan Tammsalu oma tänases mõtiskluses Tallinna Jaani kiriku FB lehel. 

Kuidas jääda inimeseks keerulisel ajal. 

15.04.2022... Järva-Madise kirikus

...

O nagu ohohohooo...

...

Kui mul oli teisipäeval plaan paar sisukat tundi Tallinna vanalinnas mööda saata, siis Eesti Lastekirjanduse Keskus oli selles võimaluste nimekirjas number kaks.

Number üks oli üks rändnäitus Rahvarinde muuseumis, mis, nagu selgus, oli teisipäeval suletud.

Number kolm jäi ära ajanappuse tõttu, aga punkt neli mahtus kenasti õhtusse sisse.

Kus siis see ohohohoo?

Esimene ohoo oli Lastekirjanduse Keskuses.

Lõpuks ometi sain võimaluse vabalt sisse minna ühte uhkesse vanalinna hoonesse Pikal tänaval, kus kolasin läbi kõik kolm korrust.
Mina teatavasti see vanade asjade fänn.

Tõsi, muu vanalinnaga võrreldes on hoone suht noorukene, 100+ aastat.

Aga sobis ikka väga hästi.

Laste, raamatute ja kunsti jaoks ka.

Moskva illustraatorite jõulunäitus andis kena ohoo-efekti.

Edev mina ka pildi peal

Edgar Valteri püsinäitus.

Minust vanemad aabitsad ja minu lapsepõlve lemmikraamatud.

O nagu Ott ja O nagu Oskar.

Aga siis oli veel ohoo-efekt, kui Katiga läbi vanalinna jalutasime. See neljas punkt päevaplaanis.

Ilus oli!

Jaani kirikus kuulasime laste kontserti ja Olevistest jalutasin niisama mööda.
Kui juba O-sid korjata.

Ja kui ma siis lõpuks kolmapäeva hommikul koju jõudsin, oli ka ohohoo.
Raadios tuli Huvitaja saade, ja seal räägiti Eesti Lastekirjanduse Keskusest. Saate meeskond oli sealsamas, kus mina eelmisel päeval.

Tänase päeva märguande sain ka kätte. Just siis, kui Ohoosid kokku lugesin, tuli raadiost Kuldrandevuu ja Heimar Lenk.
Kõrvu jäi lause: Rock-lood levisid ka jälle nagu ikka hea muusika, ohooga kohe üle maailma. 

No ja kui ma nüüd need ohood kokku arvutan, siis saabki ohohohooo!
...

E nagu Eesti

...
E nagu ema.

E nagu emakeel.
E nagu Eesti... E nagu eesti keel.

Ma mõnikord õhtul loen Saareste sõnaraamatut.

Eesti keele mõisteline sõnaraamat, Stockholm 1958.

Minu käes on kuus esimest vihikut, teised 18 veel Rootsis.

Loen ja mõtlen, et ilus keel see meie keel.

Eesti keel ja eesti meel.

E nagu Eesti... E nagu eestlased.

Üle kogu Eestimaa.

Maapoole rahvas.

Tuulerahvas.

Rannarahvas.

Aga millal kirjutati esimesed eestikeelsed kirjaread?

Suvel, kui Saaremaal käisime, sõitsime läbi mitme kiriku juurest, ja kus sai, astusin sissegi.

Tegin pilti.

30.07.2019

Tervikust ja detailidest.

30.07.2019

Hiljem, kui fotosid vaatasin ja tausta uurisin, sain päris huvitavat teada.

Lauset Kaarma kiriku peaukse kõrval peetakse vanimaks eestikeelseks tekstiks, tõsi küll, kirjastiil ja sõnastus vihjavad, et vast mitte aastast 1407, aga ilmselgelt varem kui 1535. aastal trükitud luterlik katekismus.

E nagu elu.

01.12.2019

E nagu elatusmiinimum e eksistentsimiinimum
Inimese elamiseks vajalike elatusvahendite minimaalkogus, mis võimaldab tööjõu säilitamist ja taastootmist ning elementaarsete kultuuriliste vajaduste rahuldamist.
(E nagu ENE, 1970. 2.osa lk 196)

E nagu elementaarsed kultuurilised vajadused... raamatud näiteks.
Laenuta või raamatukogust.

E nagu eksliibris.
Ex libris... raamatute seast... raamatutest.

E nagu Eilart.
Mul on tema eksliibrisega raamat.

Ootab õiget kohta, kuhu paigutuda.

Seda kohta, kus ta koht oli, lihtsalt enam ei ole.
...

Juuni lännu nagu niuhti

...

Võiks ju veidi meenutada, muidu nagu polekski midagi toimunud.

Aga ikka on. 

Kui mitte muud, siis pool aastat läbi. 

Tagasi vaadates... ei ole suurem asi aasta. 

Kui saaks, paneks mõnes kohas õla alla. Aga ei saa. Parem õlg  teeb haiget ja vasakut kasutan koti tassimiseks, isegi 10+ kilo poekotti pole probleem.

Vasakul õla siisl tassida.

Aga kuna kolmandat õlga ei ole, siis on nagu on. 

Küll aeg loksutab.

Kuidagi ikka.
Asjad paika.

Muidu ongi... nagu on. 

Eile katsusin tuld. 

Laulupeotuld. 

Algul toodi tuli mäest alla, siis süttis lõke, ja siis piki inimketti liikus jälle tagasi üles. 

Ja sealt edasi ja veelgi kõrgemale.

Teise künka otsa, torni.
Käisime õhtul hiljem veel vaatamas.

Tuli läks, meie jäime Katlasse kontserdile.

Ilus oli. 

Ilm oli ilus, laulud olid ilusad.

Inimesed ka. 

Olid ilusad.

No ja siis mõni päev varem käisin teatris.

Seal ei olnud inimesed nii ilusad. Natuke juba nurisesin, aga see pole see.

Inimesed etenduses ei olnud ilusad. 

Aeg ei olnud ilus.  

Karm aeg tegi ilusatest noortest inimestest etturid.

Metsavennad.

Inimesed, kelle jaoks ühiskonnas enam kohta ei olnud.

Etendus meeldis.
Kohe väga meeldis.

Eno Raud, "Etturid"... tahaks raamatutki lugeda. 

Romaan ilmus 1968. aasta kevadel, ja pääses kuidagi trükki, ilma et tsensuur oleks kätt ette või jalga taha pannud. 

Raamatule.

Kirjanikule.

Aasta 1968... Praha kevad, tankid Tšehhoslovakkias.

Ju oli muid teemasid piisavalt, mida kontrollida, keelata, kõrvaldada.

...

Üks kiirvisiit ülemerenaabrite juurde...  kuskil juunis.

Sissepõikega Uppsalasse.

Kirjutasin endale kümmekond märksõna, mida uurida Uppsala kohta. 

Pole uurinud, aga huvi on seda suurem. Vabalt läheks teinekord veel.

Hakkasin lugema "Nils Holgersoni", kuigi kaugel veel ei ole, aga mäletan-mäletan: oli tark raamat. Lisaks muidugi seiklused.

Ma veel kuigi kaugel ei ole, aga Rootsi lähedus on täitsa tunnetatav!

Laevasõit pole minu jaoks tüütuks muutunud. Sügisel saab kolmkümmend aastat esimesest laevareisist välismaale.

Igal reisil oma nägu. Ma vist suuri elamusi enam ei talukski, ikka natuke, näpuotsaga. Seekord esines kahel õhtul Borka, lisaks vahva pillimees(naine) akordionil. Tallinna sadamas saadeti meid hoogsa pilliloo saatel laevast välja.

...

Mere ääres olin ka. Mingi 3-4 päeva ehk.

Rohi oli pikaks kasvanud.

Aga meri oli imeline. 

Eriti varahommikul.

...

Mõned kohtumised sünnipäevalastega.

Siin-seal, erilistes kohtades.

Ja vanaema sai 10. juunil 110.

Tema juures käisime ka. 

Liival.

Päris kindlasti pole see kõik.

Igatahes võib lisada veel paar nädalat lapsi ja lapsukesi.

Aga see on juba uus jutt.

Kui juba kõnelema sai hakatud, eks siis  vast homme jätkaks.

Või ülehomme.

Või üle-üle-ülehomme.

...

Jõulujärgne

...

Tee plaane... ja ole kindel, et tema seal kuskil kõrgel ja kaugel keerab itsitades su plaanimajanduse uppi. 

Minu plaan kaks päeva Tallinnas sai täna viietunnise väljundi. 

Aga asi seegi!

Vähemasti kinos jõudsin käia.

"Eia jõulud Tondikakul".

Nii hea film!

Mul viimase aja seis selline, et hing ihkab headust.

Ju on lihtsalt sisemise tasakaalu hoidmiseks oluline.

See film oli lihtsalt nii hea!
Hea headuse mõttes.

Umbes nii, et kui vahepeal nagu polnudki päris hästi, siis filmi lõpuks oli kõik väga hästi.

Film imeliselt ilusa loodusega... asjapulk R.R.N. küll arvas oma arvustuses (üks järjekordne negatiivne purse), et Eestimaal tegelikult nii ilusat talve ja metsa ei ole.

Ikka on, tuleb lihtsalt silmad lahti vaadata!

Sada sammu kodust.

Üks juhuslik klõps paar päeva tagasi.

05.01.19

Kui tõde tunnistada... nii ilus see muidugi pole kui filmis!

Veel arvas R.R.N. et klassikat sellest ei saa ja jääb alla mitmele teisele x-jõulufilmile. 

Nagu oleks mingi võiduajamine.

Miks peab kogu aeg võrdlema, miks ei või võtta asju lihtsalt sellistena nagu nad on?

Aga ok, kui me nüüd ikka võistlemise ja võrdlemise peale välja läheme, siis siin on vähemasti vaieldamatult esikoht käes.

Jõuluturg Raekoja platsil.
Euroopa parim!

Täna viimast päeva veel kuusk püsti ja turg külastajatele avatud.

07.01.19

Mõned päevad tagasi käisin Paides.
Tõsi, turgu seal ei olnud, muidu  oli lihtsalt ilus.

Turgu ei olnud, aga kuusk oli.

Kaubitsemisega ongi nii, et nii ja naa. Tore asi see turg, ja kaup igati väärikas. Tahaks ju oma ostudega toetada neid andekaid käsitöölisi, kes imelisi asju toodavad ja neid turustavad.
Samas üritan oma mõttemaailma kaubandusest eemale juhtida, raha säästa (polegi ju õieti teist...) ja vähem asju omada.

Vähem on parem... kas see võiks olla aasta moto?

Mulle meeldis Paide jõulupuu.

Vähem ehteid ja rohkem loomulikku ilu.

03.01.19

Aga kui nüüd jutu algusesse tagasi minna.
Tema seal kõrgel, kes asju korraldab.
Et ta ikka märkaks neid, kes abi vajavad.

07.01.19

Kuidagi kirikulähedased pildid, küllap lugugi seepärast sedapuhku selline.
...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...

Enne elu ja pärast elu

...

Sellised pühad olid.

Jätkuvalt tegelikult.

.

Kuulasin Jaan Tammsalu jutustamist.

Ülestõusmispühadest ja pühadusest.

Pojast, kes suri ristipuul.

Plaat "Rännak rõõmu allikale" mul on.

Otsisin välja ja kuulasin.

Mitu korda kuulasin. 

Lapsukesed värvisid mune.

Kleepisid pilte.

Joonistasid.

Kirjutasid luuletusi.

"Tibu tegi munapeo"

Ja ma ise ka.

Nagu laps, tahan mune värvida.

Traditsiooniline sibul.

 

 ...

Teemasse "100 head asja".

Neljakümne kuues.

Munade värvimine.

...

Vaatame kõrgemale

...

Kõrgemale vaadates näeb täitsa teisi asju.

Teises valguses.

Kõrged majad.

Kõrged kirikud.

Veel kõrgemal pilved.

Ja veel kõrgemal... on veel midagi.

Vaatasime Pilviga  pilvede poole.

Midagi nägime, midagi tundsime.

...

Kirikud ja rahupaigad.

 Sundbybergi kirik

... 

Katariina kirik

 ...

 Anna Lindh... 1957 - 2003

...

 Pagulaste palvepaik

...

Sees käisime ainult Katariina kirikus.

Süütasime küünla Mardi mälestuseks... pärast käisime haual ka.

...