Kohalik kontsert

 ...

Polnudki vaja kaugele minna, lähedased tulid muusikaga ligilähedale.

Oligi selline soe ja hinge minev kontsert.

Palju tuttavat muusikat, mitmed sellised laulud, mida ammu pole kuulnud, mõned hoopiski kuulmata. Muusikaga seotud tuttavad nimed, kes tänaseks igavikuteelised. 

November - marruskuu, tondikuu, hingekuu. Talvekuu.

Õhtuks tegi ilmataat maa valgeks, Kaupo ütles, et nemad olid linnast tulles raherünnaku alla jäänud ja üks oskuslik fotograaf suutis pildile püüda, kuidas välk Tallinna teletorni sisse lajatas.

...

Kohtumispaik Tallinn

 ...

Tsiteerides klassikuid, oli Tallinn täis ääremaalt kohale tassitud memmi ja taate.

Vabanduseks võin ehk öelda, et kui juba väljavalitutele mõeldud pealinnas, katsusin hoida madalat profiili ja korralikult käituda.

Suurüritustel ei käinudki, ühe väikese kontserdi vaatasin ära, natuke kõndisin Telliskivis ja vanalinnas ning 24 tunni möödudes olin kodus tagasi. Reisi algusele ja lõpule andis sooja sära bussijuht Ülo. Ma arvan, et ta on parim mees oma ametis, temaga on alati turvaline sõitmine ja ainult positiivsed emotsioonid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! 

Mõtlesin, et panen märgi maha ja ütlen välja: sai käidud ESTO-l. Väliseestlaste üritus, no ja kui mõtlema hakata, mul ju ka veidi välis-Eesti juuri ;) Või peaks pigem kändudest rääkima? Mu vanavanaema on maetud kuhugi Uppsala kanti, ja mina olin seeaeg juba teismeline. Kahjuks ei ole ma kunagi oma vanavanaema näinud ega tema haual käinud. Ta oli surres ligi 90, oma elust viimase veerandi elas ta Rootsis. Elas seal ja suri seal.

Vana-vanaema Olgal oli 10 last, nii umbes 20 lapselast... aga edasi järgmist põlvkondi ma enam hallata ei suuda. Neist suur osa elab Rootsis. Aga kõige rohkem järeltulijaid on igatahes just minu vanaemal. Lapsi ja lapselapsi, ja nii edasi. 

Kui 1944. aastal rannarahvas mereteed kasutas ja Eestist lahkus, oli vanaema õdedest-vendadest ainuke, kes Eestisse jäi. Pluss nemad, kes juba varem Eesti mulda puhkama olid sängitatud. Neli õde oma peredega jõudsid Rootsi, üks vend Kanadasse ja teise venna pere Soome.

Sellised sidemed mul siis väliseestlastega. Igatahes oli tore Fotografiskas kontserdi ühe esinejaga kohtuda ja koos meenutada: meie vanaemad olid õed!

Ja vähe sellest! Minu vanaema, kui ta 1960ndatel Rootsis külas oli (ja ta oli seal kolm kuud), käis oma õe lapselast aeg ajalt hoidmas!

Ma ei tea, kas Annil see pilt on, minul on foto täitsa olemas.

Nii et sidemed on tugevad!

Kontsert, mida vaatamas käisin, kandis nime ”Sauna taga".

Mõned meenutused kontserdist.

Foto FB-st

Mõned lauldud laulud...

Lauludele vahepalad ja igal esinejal omad meenutused.

Mõni neist isegi kunagi kuuldud.

Meenutused... ESTO 45 aastat tagasi.

Et Rootsi riik saaks sini-must-valgeid lippe probleemideta lubada, õmmeldi kõikidele lippudele peale ESTO sümbolid. 

Üritust ESTO-80 oli poliitiliselt korrektne toetada ja nii said Rootsi pealinna tänavad mõneks ajaks täis sini-must-valgeid lippe ja rohkem veel Eesti rahvariideid. 

Aasta siis oli 1980.

Selle aasta 28. juunil jõudis Stockholmist Eestisse ESTO 2025 . Üritused nii Narvas kui Tallinnas. 

Mina käisin pealinnas kontserdil.

Väga meeldis.

Aga tantsupeol ma ei käinud ja laulupeole ei jäänud. Kuuest lapsukesest 3 käisid laulukaare all laulmas ja üks lisaks ka tantsuplatsil. Nii et esindus oli meil täitsa korralik. 

Mina hoidsin "Iseomal" silma peal ja nautisin Suurt Kontserti kodus tugitoolis. 

...

Kui poleks, siis oleks

 ...

Kui FB poleks millalgi ammu-ammu, no nii umbes paar kuud tagasi, jaganud minuga "Hooandja" märguannet, et on võimalik toetada projekti "Kuulaps", siis ma poleks sellest võimalusest teadnudki. 

Ja kui ma poleks mõned päevad tagasi läinud kontrollima, kas projekt on eesmärgi saavutanud, siis ma oleks jäänudki vaid aimama, et ettevõtmine oli edukas, ja poleks teadnud, et tegelikult on veel viimased tunnid aega 300+ toetajaga liituda. 

Seega, veel oli võimalik toetada, aga saada ka südamest tänatud, lahkesti kutsutud ja lubadus kingituseks trükivärske raamat.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Aga ega ma edasi ka ilma oleksita ja poleksita ei saa ;)

Kui meil eile oleks olnud samasugune ilm kui täna, ma pole kindel, et ma oleks linna läinud.

21.11.2024

Aga eile olid liikumistingimused paremad, nii maal kui linnas.

Loomulikult ma läksin.

No ja kui ma poleks eile linna läinud, siis oleks mul tänaseni Fotografiskas käimata ;) Vähe sellest, ma poleks isegi teadnud, kuhu minna ja kuidas sinna pääseb.

Aga mitte ainult!

Ma oleks jäänud ilma ühest ääretult soojast ja südamlikust õhtupoolikust, kus koos olid meenutused ja muusika. Ja palju andekaid, tegusaid ning pühendunud inimesi, kes mäletasid ja mälestasid.

Ja veel midagi... mul peaaegu polnud enam meeles, et Tõnis Mägi on läbi aastakümnete mu lemmiklaulja olnud. Nüüd oli võimalus üle pika aja teda jälle kuulata ja nautida.

"Aed"... sõnade autor Vladislav Koržets, muusika Riho Sibul.

Sinna on ikka üksjagu hingepiina sisse kirjutatud ja lauldud.

Nagu teistessegi lauludesse, mis sel õhtul kõlasid.

...

No ja kui kaasa poleks mulle õhtul jaama vastu tulemist pakkunud, oleks ma Tallinna jäänud... mis poleks ka kõige halvem variant, sest Tallinnas oleks ma tänasest lumelükkamisest pääsenud. 

Aga ta tuli vastu. Ja nüüd on mul kodus üle 500 lehekülge huvitavat lugemist, soojaks köetud ahjud ja õues ilus talv.

...

Vanem kui kirik

 ...

Ma ei olnud varem Kaarli kirikus käinud, samas üks lugu mul selle kirikuga on. Tegelikult on see küll rohkem mu ema ja mu lapse lugu, nemad olid kahekesi Balti keti ajal Kaarli kiriku ligilähedal. Mulle tuleb see ikka meelde, kui ise sinna kanti satun.

Laupäeval sattusin, ja lausa kirikusse. Ega see sisenemine väga tavapärane ei olnud, kui rõngasse keritud ussi kujuline järjekord sirgeks sabaks oleks tõmmatud, oleks see küll Vabaduse väljakuni ulatunud, nüüd väänles kuskil "igavesest tulest" üle tee. Justkui jupike Balti ketist, ainult et seista polnud vaja, selline ühine liikumine ühise eesmärgi suunas. 

Mis omakorda toob meelde* veel teise mälestuse minevikust. 

Omal ajal, kui koolilapsel oli kohustus paraadidel osaleda, kogunesime ka kuskile pronksist sõduri piirkonda, et siis koos edasi liikuda, ja ikka ühise eesmärgi suunas... Võidu väljaku tribüünide juures tuli lehvitada ja Hurraaa! karjuda. Need mäletamised on lünklikud, sest enamasti ma üritusel ei osalenud, vanemate loal sõitsin pühadeks maale vanaema ja vanaisa juurde.

Aga kui tagasi kiriku juurde tulla...

Kuna natuke kodutööd tegin, tean mõnda fakti.

Kaarli kirik pühitseti sisse 1870. aastal.

Kirikus asub eesti esimene monumentaalmaal "Tulge mu juure kõik, kes teie waewatud ja koormatud olete, mina tahan teile hingamist saata", autoriks Johann Köler.

Ja ilusas kirikus ilus kontsert. 

"Le quattro stagioni" on Antonio Vivaldi kirjutatud tsükkel neljast viiulikontserdist, pealkirjadeks neli aastaaega, loodud 1723. aastal ja tervikuna avaldatud kahtteist kontserti sisaldava kogumikuna 1725. aastal.

Nii et see muusika oli ligi 150 aastat varem kui kirik.

Ja pisut rohkem vanem Köleri altarimaalist, mis valmis 1879. aastal. 

Seoses maaliga leidsin huvitava loo maali prototüübist Ilusast Villemist, hiidlasest**, kelle soontes olevat voolanud võõrast verd.

...

Kontsert ja kirik.

2 in 1.

Mõlemad olid väärt, et 9. novembril Tallinnas kohal olla.

...

Aga kui jutuks juba kontsert, siis järgmisel päeval isadepäeva pidulikku kontserti vaatasin lausa kaks korda, ekraani vahendusel sedapuhku.

Oli ka põhjust vaadata, lapsukesed esinesid. Laulsid ja tegid rahvatantsu. Aga laulutüdruk oli tagareas ja tantsupoiss tuiskas nii kiiresti üle ekraani, et isegi kahest vaatamisest jäi natuke vajaka ;)

Nüüd vaatan Pärnu Postimehe pilte, fotograaf on suutnud nii presidendipaari kui ka noored tegijad ja vanad olijad kõik kenasti pildile püüda. 

...

...

* See teine toob omakorda kolmanda mälestuse meelde. Et ma siiski olen Kaarli kirikus käinud. Nõuka ajal, kui jõulude ajal kirikus käimine oli sama hästi kui keelatud, me keskkooli ajal vähemasti ühe korra seal käisime. Ja just Kaarli kirikus. Aga ega ma sellest käimisest rohkem suurt ei mäleta. 

** Sama mees on ka Köleri maalil "Hiiu saare talupoeg kirvega".

...

#päevapilt 34... nostalgialaks

 ...

Aga kägu munes muna, mis nii suur, suur, suur...

11.06.2024

Kontsert Käsmus, vihmas ja päikeses.

Tavaliselt on nii, et kui mina välja lähen, siis vihma ei saja. Aga mitte seekord. 

Kui Balti jaamas nõutuna seisin ja plaani pidasin, oli valikuid vähe. Trammi peale? Jalgsi läbi vanalinna? Takso?

Trammi ei tea usaldada, kes seda teab, kas käib ja kus käib. Ja kas seal vett ka on. Takso igatahes poleks päästnud, sealses peatuses tõusis veetase lausa sekunditega. Kui juba nagunii peab vees sumama, siis eelistaks seda kui odavat hobi, nii et valisin kondimootori. 

Ülejäänud päeva jooksul jalad ära kuivada ei jõudnud, kuigi õhtu oli piisavalt pikk. Kui rong jõudis Tallinna kolmveerand viie paiku ja nr 67 bussi peale läksime umbes/täpselt 7 tundi hiljem.

Vahepeal?

Nostalgialaks Käsmus.

Polyphon 50, külalissolist Taavi Peterson. 

Kaks tundi vanu hitte pluss kaks lisalugu.

...

Ikka need mustad sukad

 ...

Ikka selles mõttes, et üks mustade sukkade jutt mul juba on. Päris ammu, aga vahet pole, sest ka mitte kunagi hiljem pole minu jalad musti pits-sukki kanda saanud. Mul lihtsalt pole selliseid jalgu! 

Aga nüüd ma tegin küll väljamineku ja ostsin endale üle pika aja paari musti sukkpükse. Mu meelest maksin päris korralikku hinda, 7.50. Või ongi nüüd sukkpüksid nii kallid? Rita ütles, et oli Maximast saanud 2 voodilina, 7 eurot tükk, ilusat värvi (mis sobiks hästi ka minu tuppa) ja mõnus materjal. Ilmselgelt peavad tema linad kauem vastu kui minu mustad sukapüksid ;) 

See oli siis nüüd sissejuhatus. 

Lugu ise oli selles, et kingiks saadud kontserdipilet tuletas meelde: on veel vaid paar päeva aega mõelda, mida selga ja mida jalga panna. Õnneks esmaspäevasel poeringil meenuski, et musti sukapükse mul küll pole. Kui nüüd üle pika aja end veidi pidulikumalt riidesse panna. Nii ma siis ostsin need 7,5-eurosed.

Foto ajast, kui mul veel valgete sukkadega meeldis käia...

Kodus hakkasin mõtlema... aga kui äkki ei mahu jalga, mis ma siis teen? Retuusidega ei sobi ei lühike ega pikk must seelik. Suures koristushoos (aga see on juba teine lugu) olin oma kahtlase väärtusega sukkpüksid kõik prügikasti visanud. Nüüd on vaid mõned mustad retuusid ja ühed tumehallid pehmed ja soojad sukapüksid (värvi poolest sobiks hästi Rita voodilinade ja minu vastremonditud toaga, kahjuks küll mitte mu mustade kingadega).

Ja siis ma proovisin. Ettevaatlikult, et ei kriimustaks. Oma uusi sukkpükse siis. No läksid jalga küll, oli kohe selline kindel tunne, justkui korsett oleks ümber keha ja kintsude. Ettevaatlikult koorisin nad jälle jalast ära. Aga oh seda häda, nahk kestendas ja säärtelt koorus liblekesi, igatahes olid sukkpüksid kaotanud päris mitme euro jagu oma kaubanduslikust välimusest. 

Kus viga näed laita, seal tule ja aita... vana teada tõde. Otsisin välja tolmuimeja, panin programmi miinimumi peale ja alustasin puhastustöödega. Alustatud sain, aga hetk hiljem olid sukkpüksid mu näppude vahelt ära tõmmatud. Lolli peaga üritasin veel jõuga kinni hoida, aga mis läind see läind. 

Siin ma siiski sekkusin, jätkuvalt. Tolmuimeja lahti, kott välja, natuke kaevuri tööd... ja käes nad oligi. Tolmused? Mitte niiväga, noored olid paar päeva tagasi põrandat saepurust puhastanud. Kõik see pudi tuli koos pükstega nüüd kotist välja. Mitte niisama, ikka kenasti õhukestele sääreosadele kinnitunutena.

Edasi? Tolmuimeja välistanud, läksin vannituppa. Algul kraanikausis suures vees, pärast kraanikausis voolavad vees. Tundus, et enam-vähem. 

Järgmisel päeval, kui sukkpükse jalga hakkasin panema, õnnestus mingil momendil pöial pükstest läbi lükata. Kontrollisin üle: silmad hakkasid jooksma. Vahemärkusena, nõuka ajal oli Viru tänaval üks koht, kus sai lasta sukasilmi üles võtta. Kahtlustan, et olen seda teenust isegi kasutanud  

Mis edasi sai? Panin oma soojad hallid sukkpüksid jalga, sobisid hästi saabaste hallika varjundiga, kingad jätsin koju. 

Rongiga Tallinna ja teatrisse.

See oli emakeelepäeval "Estonias", Koidula ja Eino Leino luule, lugesid Priit Võigemast ja Laura Kalle, ja Elleri ja Sibeliuse* muusika, viiulil Robert Traksmann, klaveril Kadri Toomoja. "Teine teisel pool vett". 

Ilus oli, aitäh seltskonna ja elamuse eest! 

Tühja neist sukkpükstest, sooja pesuga oligi palju turvalisem läbi hilisõhtuse linna ja läbi kerge vihmasaju tagasi Balti jaama jalutada.

* Aga Sibeliusega on mul olnud ka varasemaid kohtumisi, mõni neist fotole jäädvustunud.

1989

2023

...

Kuidas suunata mõtteid

 ...

Kuidas hoida mõtetel silma peal?

Üritan sellega tegeleda, sest ega ma oma mõtteid eriti ei suuna ega kontrolli. Ehk peaks. Muidu päev otsa mõte liigub kuidas jumal juhatab. 

Mõnikord on see ülemõtlemine, ja siis kaasneb paanikahoog. Aga ma tegelen ka sellega.

Mõnes mõttes on mõttekas mõtteid jagada, kasvõi iseendaga. Mõni mõte võiks ju kauemaks meelde jääda! Kõige parem võimalus selleks on oma mõtted üles kirjutada, et hiljem lugeda saan. 

Nii saigi näputäis viimase aja mõtetest.

Kolmapäevane "Vanemuise" teatri Filmimuusika kontsert kohalikus pealinnas pani mõtted jälle muusikalainel liikuma. Vaatasin, kuidas lavatäis muusikuid (seekord jah laval, tavaliselt on orkester lava sügavikku peidetud, aga väikese teatri võlu, et nii suurt auku ei ole ;) oma muusikariistu valdasid ja neist helisid välja võlusid. Imetlesin dirigenti, kes suhtles nii orkestri, publiku kui ka solistidega. 

Kuna filmimuusika, siis lisaks sellele, et kuulasin, mõtlesin ka äsja vaadatud filmile "Annette". Üks olulisi rolle seal oli Dirigendil. Nii mõnedki episoodid filmis olid tema kanda. Ja dirigeermine... kui see oli paroodia, siis oli see hea paroodia. Kui see oli tema kui dirigent, siis tõusen püsti ja aplodeerin.

Samas, ikka hüppavad mu mõtted omatahtsi. Teatris mõtlesin ka. Kui mina veel noor olin (jee! ära sain öelda... või on see nüüd tänitamine?), ma ei mäleta, et oleks olnud kommet iga etenduse lõpus aplodeerimiseks püsti tõusta. Mitte et ma selle vastu oleks, kollektiiv laval tegi suurepärase kontserdi. Nii mõnigi teatrietendus on väärt, et kogu lavastusele püsti seismisega austust avaldada. Aga see on nagu saanud traditsiooniks, et nii kui etendus lõpeb, siis kestvad ovatsioonid ja saalitäis rahvast seisab püsti. Tegelikult, mul oli ka istmik veidi hell, aga mingi trots tuli. Et miks ma ei või oma kiitust või lugupidamist istudes avaldada. Tegelikult polnud probleemi, kontsert oli tõesti väga hea, ja juba etenduse algul kiitis lavastaja ja konferansjee Rasmus Kull kohalikku publikut. Mõtlesin, et see tal teksti sisse kirjutatud, aga kui ta küsis nimeliselt, et kas-kes fännklubist ka saalis on, hõigati ja lehvitati rõõmsasti vastu. Neil ühised eelmise aasta mälestused ja kogemused. 

Aga minul on mure, kui kunagi midagi eriti võimsat kogen, ei oskagi olla ja rohkem vaimustust välja näidata. 

Üks kaaslane pärast jagas oma muljeid, et väga hea kontsert, aga tema oleks tahtnud rohkem eestikeelseid laule kuulda. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult kõige võimsamana kõlas ka minu kõrvas, kui Saara Nüganen laulis "Su silmad on kurvad..." filmist "Mis juhtus Andres Lapeteusega*?"

Aga loomulikult olid nad kõik head, nii Uku Suviste, Hanna-Liina Võsa. Rasmus Kull. Ja Saara Nüganen. Ja filmide hulk, mille muusika kõlas, märkimisväärne.

No ja siis mõtlesin ma, et kõlada oleks võinud ka muusika "Annettest". Et see mulle rohkem meelde jääks, kuulasin ja vaatasin ööl vastu tänast filmi uuesti, otsast lõpuni. Kuna alustasin pool tundi enne südaööd, siis otsast lõpuni ootamatult õnnestus.

Tegelikult oli eile viimane järelevaatamise päev. 

* Aga tänast lehte lapates jäi silma pikk artikkel Paul Kuusbergist, kelle surmast möödus nädal tagasi 20 aastat, ja kes on kirjutanud romaani "Andres Lapeteuse juhtum".

Nüüd hakkan lehte lugema, pärast mõtlen edasi ;) 

...

J nagu juhtmed

...

Jumalast jama ju, kui juhtmed pikad. Miskipärast on tunne, et mul see just viimase aja probleem. Igatahes sobib, kui mulle asju põhjalikult seletatakse. 

Mitte nii, nagu siin mõni.

Lihtsalt möödaminnes jutustab.

Põhimõtteliselt oli lugu selline: pere tuli koju, ja mis nad näevad, koer on laua peale roninud ja lillevaasi ümber ajanud. Aga mis veel kummalisem, lillevaasi püsti tagasi upitanud. Just nimelt koer, sest kedagi teist ei olnud kodus.

Kas ma sain aru?

Loomulikult mitte!

Muidugi kõlaks lohutavalt, et mõni veel... vajaks lisaks vihjeid, selgitust või nõuannet, kuidas mõelda.

Aga kui ei, siis ei, elan üle.

J nagu...

juhtmed

ju

jumalast 

jamad

...

Täna oli mõisas kontsert, selline jõulumeeleoluline.

J nagu jõulud.

Koer, kes osales, ei ole seotud eelmise looga.

Tema on seotud terve paksu raamatuga.

Raamat, mida loetakse, on koerast, keda hoitakse.

"Grifoon Leenu", Marek Sadam.

...

Kolm pisarat

...

Vanasti polnud probleemi, kui ikka vaja, siis nutsin. 

Mõnikord polnud nagu tarvidustki, lihtsalt ütlesin, et nüüd hakkan nutma... ja kohe hakkasin.

Lahinal ja pidurdamatult.

Või siis mõne peaaegu võhivõõra külavanuri matustel, lähedased kuivade silmadega, pigem tänulikud, et haige vanainimene parematele jahimaadele pääsenud, aga minul pisarad voolavad.
Pidurdamatult.

Või siis, kui ma vihastasin, kohe olid pisarad väljas.

Sellised suured vihapisarad.

Mõni film ka pani nutma. Eriti ilusad filmid, kurbi suutsin kuivade silmadega vaadata.

Mul on tunne, et see senini nii. 

Kurbus pressib südamele, aga silmad on kuivad.

Nutmise põhjused on sellised kummalised.

Täna vaatasin Poola filmi "Järelkujutis". 

Kruusateel kohtasin soovitust. 

Väga valus film oli, ja kuigi algul mõtlesin, et kui ängistavaks läheb, jätan pooleli, siis seda ma ei suutnud. 

Pooleli jätta.

Nii hästi tehtud film.

Nüüd on mul natuke rohkem teada tunne, mida inimesed neil 40ndatel ja 50ndatel tundsid. "Seltsimees laps" oli ka, aga läbi lapse silmade oli see kuidagi teistmoodi. Teisiti valus.

"Järelkujutises "oli ka laps.
Kunstnike tütar.

Laps, kes pidi eluga hakkama saama.

Andrzej Wajda film aastast 2016, originaalpealkirjaga "Powidoki"... kusjuures A.W. suri 2016. aastal, olles siis 90 aastat vana. Lugesin ühest arvustusest, et ta oli filmi ideega 20 aastat ringi käinud ja otsinud lahendust, kuidas teema filmiks vormida.

Filmi peategelane Wladiyslaw Strzeminski, tuntud Poola kunstnik, suri 1952. aastal, olles 59 aastat vana.

50ndad olid Andrzej Wajda noorusaastad stalinlikus Poolas. 

Sündmustik põhineb paljuski tõsielul.

Vaatasin, elasin kaasa... aga ei nutnud.

Kolm pisarat valasin hoopis täna Paides toimunud Emadepäeva kontserdil. Kusjuures, kodus vaatasin veel teist korda, ja siis polnud mul ühtegi pisarat.
Isegi imestasin, et miks ja millal.
Aga nii see oli, kontsert oli kohapeal emotsionaalsem kui hiljem telekast vaadates. Ma poleks hakanud teist korda vaatamagi, aga ma ju tahtsin teada, ega mind suures plaanis ekraanil ei näidata.

No ei näidatud, oleksin vabalt võinud nina nokkida või pisaraid pühkida.
Nüüd oli nii, et kolmel korral tundsin, kuidas üks suur pisar üle põse veereb, aga reageerida ei julgenud.

Pilti ka teha ei julgenud, nüüd mul polegi presidendist ühtegi fotot.
No või tõtt tunnistada, üks pilt mul on, ja kui otsida, leiab pildilt ka presidendi.

Ja veel on mul olemas tänase kontserdi kava.

Ja veel pilt televisiooni bussist.

Buss, mis on pikk nagu erakonna pink... kui kasutada just Vikerraadiost kuuldud  võrdlust pikkuse kohta.

Mitte et bussist juttu oleks olnud.
...

Mereäärne elu

...

Ega siin polegi muud võimalust, sest meri lähedal. 

Kui juba Saaremaal.

Aga eriti esimesel päeval.

24.07.2018

Mereäärne elu.

"Suur Töll" anti ette.
Praamiga üle Suure väina.
Esimeseks sihtpunktiks Kuressaare.

Ja kui öömajale möllitud, siis suund Sõrve.

Seal pakuti süüa... Sääre Paargu restoranis.

Paargu siis suveköök saarerahva keeles.

Mina sõin kalasuppi ja teised sõid lihtsalt kala.

Küpsetatud tuhli, kodujuustu ja salatiga.

No ja pärast oli kontsert.

Orkester maailma äärel.

Eks ta oligi.

Serv kohe käeulatuses.

Ja kui hästi nad kokku sobisid.

Muusika ja mere kohin.

Kammerorkester ja särav dirigent.

Ilus oli ja kaunilt kõlas.

Dirigent Edoardo Narbona, ühtaegu itaallane ja saarlane.

Kontsert läbi ja rannast auguga kivi leitud,  siis teekond tagasi Kuressaarde, vahepeatusega Anseküla kalmistul.

Küünal Saaremaa vanaema hauale.

Enne öö saabumist ja öömajja suundumist veel sadamasse. 

Kand kindlalt maailma äärel... samas võimalusega end lahti lükata ja ära minna.

Kui ikka küll saab.

Esimene päev Saaremaal.

...

Noored muusikud

...

Tundub, et jälle on vahe sisse tulnud ja raske uuesti otsale saada.

Blogis... blogipäevikus.

Õnneks on mul teema, mis taas reele peaks aitama.

Sada head asja.

Ja ikka on ju nii, et häid asju jagub.

Viimasesse paari-kolme nädalasse ka.

14. mail oli koolimajas kontsert.

Peab ikka õnne olema, et õigel ajal õiges kohas olla!

Sedapuhku läks korda... õnnestus osa saada suurepärasest kontserdist.

Noored muusikud olid kui vanad tuttavad, jälgisin teles saatesarja "Klassikatähed".

Kristin

Johannes

Tanel-Eiko

Nüüd olid nad suvetuuril.
"Klassikaraadio tuleb külla".

Andekad noored inimesed.

Palad, mis esitusele tulid, olid kõik omamoodi erinevalt kõnekad, lisaks juurde lood ja selgitused.
Sobis õpilastele, sobis õpetajatele.

Kõik teavad nüüd, milline vahva pill on marimba.
Ja kui kogukas!

Hea oli õpilasi jälgida, lapsed oskasid kuulata. Ja lõpuks küsimusi esitada.
...
Kusjuures, see ei olnud mul viimase aja ainus kontsert, emadepäeva üritusel oli samuti mõnus ja meeleolukas esinemine noore muusiku poolt.

Tema lõi laulu ka lahti. Pärast kuulsin, et mõnele on poiss juba tuttav, oli ühel juubelil pillimeheks olnud.
Ja kui tõde tunnistada, olen minagi teda paar aastat tagasi ühel üritusel kuulnud-näinud.

Randmar.

Selline vahva rahvamuusik!

Lugu teemasse "100 head asja".
Kuuekümne teine.
Noored muusikud
....

Veic ülbe nagu

...

Sattusin teleka ette, kui korduses oli eelmise pühapäeva "Hommik Anuga". Tegelikult juba nähtud saade, aga ju siis libises kõrvust mööda lõik intervjuust, kui Liina suhtus väga kriitiliselt märkusele nende kontserdi pikkuse kohta.
Pigem saagu kähku läbi kui et kannikad kanged. 
Teised kaks kiitsid kaasa.

Aga et alludes üldsuse soovidele sai õpitud kaks lugu veel, ehk nüüd on prouad rahul.

Mingid nimetud prouad, kes ei oska pärleid hinnata?

Veic ülbe nagu.
Oleks ju võinud öelda... midaiganes. Kasvõi seda, et suure pabinaga ei tulnud rohkem laule meelde.

Loomulikult pole etenduse ega kontserdi kvaliteedi näitajaks, kui kaua ta kestab.
Aga reageering kriitikale oli üllatav.

Minul pole põhjust nuriseda, mina nende kontserdil ei käinud. Seal, kus käisin, seal oli hästi. Suve jooksul päris mitu korda.
Need õhtud olid pikad ja sisukad, ei mingit poolikut tunnet. 

Muidugi meeldib mullegi, kui töö kähku tehtud saab. Aga elamust tahaks ikka täiega nautida.

Kui elad kuskil pärapõrgus ja lähim võimalus ahvatlevat meelelahutust saada toimub mitmekümne kilomeetri kaugusel?

Tunnike või paar kulub enne kui enam-vähem viisaka väljanägemise suudad tekitada, tund-poolteist kulub sündmuskohale sõiduks, teist sama palju tagasi... ja siis mingi 1 tund ja 10 minutit üritust ning lugu läbi. 

Mis mõttes ma peaks muretsema mingi ebamugavustunde pärast kannikates. 

Kui sündmus on nauditav.

Suvel Saaremaal, Estonian Voices kontserdil Pidula Forellis, sadas ikka südamest. Kellelgi polnud tunnet, et liiga pikaks venis.
Kontsert.

Isegi lisapala kaubeldi välja!

...