#päevapilt 7... koerahoid

...

Meile lähima poe ees on koerahoid.

Hoitud koer näitas hambaid, ma küll sõnadega nunnutasin, aga samal ajal sihtisin fotokaga tema suunas... mis talle ilmselt ei meeldinud.

Aga konks*  on hea mõte, neid võiks isegi rohkem olla, sest trepil bussi oodates on jumalast sobiv koht koti hoidmiseks.

...

* Et konks pole koti jaoks mõeldud?

Pole hullu, mul selline loomanäoline kott, olgu pealegi, et kassid.

Võikski olla teine konks kassidele.

Või kottidele... ja siis juba mitu konksu.

02.08.23

....

J nagu juhtmed

...

Jumalast jama ju, kui juhtmed pikad. Miskipärast on tunne, et mul see just viimase aja probleem. Igatahes sobib, kui mulle asju põhjalikult seletatakse. 

Mitte nii, nagu siin mõni.

Lihtsalt möödaminnes jutustab.

Põhimõtteliselt oli lugu selline: pere tuli koju, ja mis nad näevad, koer on laua peale roninud ja lillevaasi ümber ajanud. Aga mis veel kummalisem, lillevaasi püsti tagasi upitanud. Just nimelt koer, sest kedagi teist ei olnud kodus.

Kas ma sain aru?

Loomulikult mitte!

Muidugi kõlaks lohutavalt, et mõni veel... vajaks lisaks vihjeid, selgitust või nõuannet, kuidas mõelda.

Aga kui ei, siis ei, elan üle.

J nagu...

juhtmed

ju

jumalast 

jamad

...

Täna oli mõisas kontsert, selline jõulumeeleoluline.

J nagu jõulud.

Koer, kes osales, ei ole seotud eelmise looga.

Tema on seotud terve paksu raamatuga.

Raamat, mida loetakse, on koerast, keda hoitakse.

"Grifoon Leenu", Marek Sadam.

...

Jaanid läbi

...
Nüüd võib rahulikult jõulusid oodata.

Ja selle aasta tradistiooniline lause: jaanipäev oli kuiv ja soe, see tuleb ka ikka kirja panna.

Et märk maas.

Veel võiks jaanitulelised kokku lugeda.

Väiksed lapsed 3 ja suured lapsed 4, 2 koera ja 2 vanakest.

Lõke ja üllatuskülaline.

Kusjuures, külaline ise polnud üllatus, tema olemus oli üllatuslik.

Või no mis, see pole ju üllatus, kui ootad, et mis üllatus seekord.

Mutimurdja.

Ma ei pea koera silmas.
...

Aga nagu laulusalmgi ütleb: kord iga pidu saab otsa.

Meeldivaks üllatuseks oli, et seekord oli pikad pühad, neli päeva järjest.

Lipu heiskasime juba 23ndal.

Pikad pühad küll, aga ikka said otsa.

Nüüd pole muud kui ootame jõulusid.
...

Saadud ja saadetud sõnumid

...

Üleelie tuli sõnum.

Lapsepõlvesõbrantsilt.

Hei! Kernu lumine mets meenub.

Ja vana-aasta saanis6it.

P2ikest!

Süda läks kohe soojaks.

Miks ma siis ei mäleta, mis sest, et 40 + x aastat tagasi, ikka mäletan.

Nii lund, metsa kui ka saanisõitu läbi hämara metsa, hobusel kuljused kaelas.

Aga lund on ka tänases talves, ja eilses, järelikult juba üleeilseski.

Mis sest, et aastavahetus ja jõulud lumevabad olid.

Nüüd on lund nii tööl, teel kui ka kodutänavas.

 

Nii palju lund on, et neli korda olen kühveldada saanud, nii kui lõpetan, hakkab kohe jälle sadama.

...

Koeralood

...
Saaremaal saime kokku ühe koeraga.

Üldse mitte tuttav koer, aga värav, mille alt koer välja piilus, on vägagi tuttav. 

Koer oli veidi pahane, aga seda ei saa talle pahaks panna, see nüüd tema koduvärav.

Kunagi oli see tädi ja tädimehe kodu.

Ilus kodu oli, alati imetlesin, kui sinna sattusin.

Nüüd imetlesin ka, uued peremehed on elamisele uue näo andnud. 

Mis sest, et alles pooleli, ikka väga ilus.

...

Teine koer on pisut varasemast ajast... suguvõsa kokkutulek juuli lõpus.

Kahtlustan, et tema oli sealmail juba 5 aastat tagasi, eelmise kokkutuleku ajal.

Aga siis tal veel lapsi ei olnud.

Praegu pererahvas kahtlustab, et kes muu selle musta kassipoja sigitaja on.

Ühte värvi, ühte nägu. Ja hoiavad kokku ka kui perekond kunagi.

Ja kui isegi pole, siis tal endal on kindel veendumus, et on ikka küll.

Tema väike poja.

...

Kolmanda koeraga kohtusime teisipäeval Pärnus.

Tema on selline koer, et kui sina ei julge jõkke ujuma minna, siis tema aitab. Tuleb ainult rihmast kõvasti kinni hoida. Tellisin küll perenaist, et näidaku ette, neil juba praktikas proovitud... ma võin pilti ka teha.

Kui hea pilt tuleb ja väljanäitusel mõne preemia toob, siis mina olen nõus jagama.

Preemiat.

Aga perenaine ainult naeris ja polnud nõus kordama.

Suplust.

...

Neljas koer valvas meie kodu, kui sõidus käisime.

Püüdsin talle selgeks teha, kus on piir, millest üle ei tohi minna... aga kus tema.

Arvas, et  piir on vikerkaarevärvilisena taevasse joonistatud.

Ja lubas endale seekord hoopis pikemaid jalutuskäike.

...

Üks koeralugu tuli veel meelde.

...

Teemasse "100 head asja".

Neljakümne kolmas.

Koeralood. 

...

Muki on koerake...

...

Muki on koerake,

väikene koerake.

Muki teeb auh-auh-auh...

Ma ei tea, kas tänapäeval keegi enam oma koerale Muki nimeks paneb. Minu tuttavad koerad kannavad hoopis kaasaegsemaid nimesid.

Fergy

Pippa

Prints

Roby

Minu lapsepõlveaegne koer oli Muki.

Muki oli väike koer.

Ma ise pidin ka üsna väike olema, kui Muki meil maal olemas oli.

...
1957.aastal oli ta juba päris koer.

Mitte enam mingi titakene.

 Mukist on ainult üksikud pildid, aga mis kummaline, minu lapsepõlve olulisest kivist, arvasin, et pilti polegi.

Ja nüüd, Mukit otsides, leidsin foto, kus minu kivi ka peal.

1958

 Võõras silm ehk ei märkagi... kivi.

Aga üle katuste paistab meie õuepuu.

Mina mäletan, see oli ikka Suur Kivi. Kui väike olin, käisin minejaid saatmas.

Suure Kivini.

Kui juba suurem, siis metsani.

Esimese soonikuni.

Ussimäeni.

Rebasemäeni.

Lõpuks juba 3 km kaugusel asuva bussipeatuseni.

Kivi oli ikka pikka aega tähiseks ja märgiks.

Et kunagi olin väga pisikene.

 

Usun, et 90ndatel, kui Lapsepõlvemaal taas põllupidamisega algust tehti, veeretati kivi eest ära.

Küllap on praegugi kuskil alles.

Mis Mukist sai... mul on tunne, et ühel päeval ta lihtsalt kadus ära.

...

Fotojaht: loom

...
Ega loom loll ei ole.

Loom teab, mida loom teeb.

Fotojaht
...

Hunt hunti ei murra

...
Seoses häireolukorra ja piiramisrõngas olemisega riietusin vastavalt.

Turvasärk selga.

Räägitakse, et hunt hunti ei murra.

Kaks naabrikoera on  juba ära söödud.

Igaks juhuks pimedas ma enam õue ei lähe.
...

Kohe august läbi

...

Aeg kaob linnulennul... linnud kogunevadki juba parvedesse.

Sookured soo serval, pääsukesed traatidel.

Varsti lendavad ära. 

Koos ajaga.

Kohe august läbi.
Augusti viimane nädal.

Pühapäeval käisime Pärnus.

Jäime pimeda peale. Mis on üsna loogiline, kui õhtul pool 7 tuleb mõte, et läheks ja vaataks uue köögi üle. Pererahvas magab? Pole hullu, ega nad köögis ei maga, seega vaatamist ei sega.

Esmaspäeval... kes seda enam mäletab. Tööl käisin, rattaga. Juba mitmendat päeva. Ettevalmistus pikemaks rattaretkeks, või pigem katsetus, et kas üldse jaksan sõita. Ette peab hakkama valmistama järgmisel kevadel, praegu on veel vara.

Teisipäev oli täielik must päev. Ehk oleks olnud tark hommikul horoskoopi lugeda, nüüd on juba hilja.

Nüüd võin tagantjärgi ise päeva-horoskoobi koostada. Kalad istugu kodus ja olgu valmis vastu võtma neid ebameeldivusi, mida ka kodus istumine ei suuda välistada.

Punkti päevale pani see, kui tassi kohvipurule külma vee peale kallasin.

Hilisõhtul.

Kodus loomulikult ka ei istunud.

Kõik rongid käisid vales graafikus, poed ja kohvikud tehti valel ajal lahti, vajalikud telefonid olid levist väljas, levis olevatel telefonidel olid omanikud vale koha peal.

Vajaliku tee remont oli 10 päevaga edenenud, aga mitte lõppenud.

...

Midagi sellist ka, mida meelde tasub jätta.

Rahu ja vaikus, augusti lõpp lapsepõlves oli maalt linna minemise aeg. Naabritüdruk käis gladioolidega teele saatmas.

Nüüd gladioole ei olnud.

Aga värviline oli ikka. 

Mulle tundub, et katus on hakanud värvi andma...

Mõisas korjati kõik näitused kokku.

 

 

 

Rongid on mugavad ja istumine mitmel tasapinnal.

 Hommikud on mõnusalt udused.

Neljapäeval... hommikul pidulik koosviibimine kohaliku pealinna kultuurikeskuses ja õhtul teater kodusemas keskkonnas. Igati meeleolukad mõlemad.

Kahe elamuse vahepeal jõudsin veel juuksuris käia, tänu sellele sain kontrollida fakti, et meie jõgi on ära kuivanud.

Täitsa kuiv!

Miks see küll üllatavam tundub kui see fakt, et kaev suvekodus ka täitsa tühi on.

 

Reedel pisteline kontroll Lapsed ja loomad.

Üks laps ei jõudnud veel aknale ja üks loom juba "tõmbas uttu".

 

Reedese päeva pidulik lõpetamine.
Märksõnaks elavhõbe.

...

Fotojaht: ripub

...

Vaatasin üle oma viimase aja pildid... ja ei midagi, mida üles riputada. Oli küll üks rippuv mudilane, aga ma pole kindel, et see, kelle küljes riputakse, nõus on.

Õnneks leidsin mõned rippuvad kõrvad.

Vähemasti värske kraam.

...
Fotojaht
...