Viimaste päevade veidrused

 ...

Mul oli vastupandamatu magusa vajadus, leidsin pooliku meepurgi. Otsida polnud muidugi vaja, teadagi kus... köögilaual. Kas teised inimesed ka mett kahvliga söövad? Mina söön. Tegelikult isegi noa ja kahvliga... aga mitte korraga. 

Mõnikord noaga ja mõnikord kahvliga. 

...

Paar õhtut tagasi, tubane päev oli, vaatasin, et samme on piinlikult vähe. Õnneks oli ajaleht postkastist toomata, nii et 500 sammu tagataskus! 1000 + 500... pole palju, aga ikka parem kui mitte midagi. Laubalamp paika ja kõndima! Ring tehtud, vaatasin tulemust. 

Mitte midagi! 

Siis vaatasin kella. 00:00. 

...

Tegin päevaküsimuse väikesele ringile, lähedastele Messingeris. Kes on see tuntud eestlane, kellel on 5 õde ja 4 poega. Ainult üks õige vastus tuli enne teist vihjet. 

Ma siin teist vihjet ei anna.

...

Aga kui juba küsimiseks läks, siis küsiti minult ka. Leia pildilt lähedane.

Küsijatel läks endal ka raskeks ;)

...

Ükspäev korrastasin kööki, ja aknalaual oli tühi klaas. Vist olen seal sees millalgi küünalt põletanud, selline turvaline võimalus. Aga see oli ammu. Nüüd oli seal midagi kummalist. Pidin juba ära viskama, aga lähemal vaatamisel selgus tõde. Seal sees oli... kalasoomus. 

Millalgi olen selle sinna pannud, aga ei mäleta, et oleks pannud. Seda, mida soomusega tegema peab, seda ma küll mäletan! Uuel aastal tuleb kalasoomus rahakotti panna, soovitavalt aastavahetuse öösel, siis hakkab raha tulema. Ma püüan seda nüüd meeles pidada. Ainult loetud päevad.

...

No ja siis täna oli mul nimepäev. Loomulikult me tähistasime.

...

Tehniliselt taibutu

 ... 

Eile õhtul olen oma Päevaraamatusse kirjutanud.

Kui lõpuks midagi kurta... siis öösel oli vist voolukatkestus. Igatahes köögipliidikell oli paigast ära ja vilkus. Paigast ära ses mõttes, et ei näidanud õiget aega. On juhtunud, et olen saanud ta lõpuks ise õigeks. On juhtunud, et mõni teeb mu eest selle töö ära, aga täna ei olnud ei nii ega naa. Täna hommikul õnnestus mul selle tegemise käigus kell lukustada. Nüüd näitab ta tabalukku ja mitte midagi endaga teha ei lase. Oleks ta siis vähemalt õige! Töötab küll, aga on ajast 2 tundi ja 20 minutit maha jäänud. Mitu korda päeva jooksul üritasin lukku lahti murda, ei õnnestunud. Eks ta sellepärast peal ongi, et lapsed ega lollid tehnikat näppimas ei oleks.

Nii ma eile mõtlesin. Ja kirjutasin.

Tegelikult on see kell meie majapidamises oluline. Esiteks sellepärast, et jääb läbikäiguteele magamistoast vetsu ja tagasi, see on kõige olulisem. Alati saab vaadata, mitu tundi uneaega ees ootamas on. 

Aga mitte ainult. Teadagi, ööd pimedad, majas orienteerumine on tunduvalt lihtsam, kui tulukesed asukohast märku annavad. 

Meil on neid märguandjaid köögis rohkem. Vastu seina ei jookse, sest seinal on vinguandur, mis iga natukese aja tagant kööki valgustab. 

Ukse vastu ka ei jookse, uksele pani lapsuke helendava tähekese. Et vanainimene ikka õiges suunas liiguks.

Ja siis punase tulukesega karbike seinakontaktis, kui juhendit uskuda, siis peaks hiiri majapidamisest eemale hoidma, seda tänu ultrahelile. Inimesele pidi ohutu olema... aga selles pole ma nii kindel. Tunnen pidevalt, et ei viitsi kodunt välja minna, nagu juured oleks alla kasvanud. Kui juba toast õue saan, siis on ok. Nojah, mõjupiirkond pidi limiteeritud olema. 

Ja ega need hiiredki juhendile vastavalt käitu, selle sügise jooksul olen juba 2 tükki köögist kätte saanud. 

Kui nüüd juhendile juba jutt läks.

Ma siis täna alustasin uuesti operatsiooni "Kell õigeks". Võtsin internetist beko-pliidi juhendi, lugesin ülevalt alla ja alt üles, läksin ja katsetasin mitut varianti. Igale poole, kuhu võimalik, vajutasin, hoidsin näppu peal, ühekaupa ja mitut korraga. Ühel hetkel oli taba kadunud ja sain kella õigeks panna. Et kuidas? Kuidas iganes, aga mu meelest mitte nii, kuidas juhend ütles. 

Ja ega ma järgmine kord targem ka pole. Ehk lihtsalt tähelepanelikum, et uuesti lukku ei keeraks.

...

Tõdede tõlgendamine

 ...

Mõnikord peab oskama ridade vahelt lugeda. Kes ei mäletaks luuletust "Mägra maja"! Võimalik, et mul on isegi kuskil alles ajakirjast välja lõigatud luuletus, aastast 1970. 

Selle katke võtsin internetist. 

Kusjuures, H.J. oli nii umbes 32 aastat enne selle luuletuse ajakirja jõudmist ema klassiõde. 

Vikipeedia ütleb, et luuletust tõlgendati protestina Nõukogude okupatsiooni aegse massilise sisserände vastu Eestisse Nõukogude Liidu aladelt, eriti Venemaalt.

Ridade vahelt peab oskama lugeda. Mulle muidugi meeldib numbreid ka märgata...

Luuletus tervikuna ja luuletus lauluna on ka täitsa olemas. 

Aga kui numbritest rääkida... sel aastal on tulemas ema 32. surma-aastapäev. 

32 aastat saab sellest, kui peale ema igavikuteedele minemist tema kodu koristasime ja olulised asjad uue omaniku said.

See pilt tuli mulle. 

Enne seda oli  aasta 1979 ja ema juubel, pilt oli kingitus kolleegide poolt sünnipäevaks.

"Aed", kunstnik Herald Eelma. Tänane sünnipäevalaps.

Aga alles eelmisel nädalavahetusel sai kunstiteos kapi tagant välja toodud ja nii ta uues raamis taas seinal oma koha leidis. 

Üle 30 pika aasta.

Kõik ikka tänu sellele, et noored tulid ja tegid mu toas remondi ja mõned sisekujundustrikid.

Värvisid üle vana mööbli ja tõid peidus pildi avalikkusesse tagasi. 

Ega ma vahepeal eriti sellele pildile ja tema autorile ei ole mõelnud, aga just täna lugesin kohalikust meediast, et Wittensteini tegevusmuuseumis avati graafik Herald Eelma loomingut tutvustav näitus "Kodus käimas"! 

See on uskumatu, kuidas asjad kokku juhtuvad... nädal varem rääkisime ema pildist ja kunstnikust, kes pildi autor. Nüüd oli ta ise Paides näituse avamisel. Oleks ma vaid varem teadnud... oleks ehk kohale läinud. Näitus on pühendatud Herald Eelma 90. sünnipäevale, tööd näitusel pärinevad autori enda kogust.

Just-just oli meil kodus selle aia-pildi sügavama mõtte otsimine. 

Mis on see, mis paistab aia taga? 

Siin on see... tõdede tõlgendamine. Teinekord räägin pikemalt, mis meie välja lugesime.

...

Aga kui jutt juba lugemisele läks, siis veel üks mõtlemiskoht.

Tekst on võetud kuskilt suhtlusportaalist.

Võõral maal ongi algul raske, aga see häda läheb hiljem üle. Tagasi vaadates saad aru, et oled üks tugev ja kange naine! Palju edu sulle ja korda minekuid!

Et kui juba korra läksid, siis miks mitte, korda minekuid?

...

15 kevadist hetke... neljateistkümnes

 ...

Ma tean, mis teemal pilt peab olema, aga ma ei suuda seda valida. 

Seda, eelmise kevade* kõige iseloomulikumat.

Igal hetkel tunnen mõnu, et köök on uus ja vannituba on uus. Täpsemalt, vannituba pole enam vannituba, vaid mõnus kamber duši ja sooja veega. Enam pole nii, et sooja vee saamiseks peab pliidi alla tule tegema, ja et tule tegemiseks peab varavalges üles tõusma, sest hiljem tehes hakkas suitsu sisse ajama... mis ei tähenda, et varahommikul poleks ajanud, aga siis vähem. Nüüd on pliit ja soe vesi lahus. Mõlemad töökorras. Ja köök on selline, et pane või pilt ajakirja! 

Mitu nädalat lõhkumist, vedamist, tassimist, ehitamist, ladumist, krohvimist, silumist, lihvimist, plaatimist, värvimist, tapitseerimist, kokku panemist ja lahti lammutamist, ühendamist, puhastamist, küürimist... mul said sõnad otsa, aga kui otsa üles leian, kirjutan juurde. 

Igatahes, imelised lapsed mul! Tüdrukud ja poisid.

Ainult et kuidas seda ühe pildiga paika panna? 

Ega ei panegi.

Aga ilmselgelt tähistab vann pildil ühe ajastu lõppu. 

Olgu siis tema.

14.05.2022

*15 kevadet läbi aastate 2009 - 2023

...

 

M41

 ...

See võis olla kuskil 80ndatel, kui ämm tegi kingituse. Kes seda enam mäletab, oli see mulle sünnipäevaks (vaevalt, et kaasale... kõlaks kuidagi kohatuna) või aastavahetuseks, igatahes oli see kangas, 5 meetrit pikk ja 1,5 lai. 

Rohelised triibud valgel põhjal. 

Ma ei tea, mida ämm seda ostes mõtles, et kas ehk sobib voodilinadeks? Või laudlinaks? 

Või kas üldse mõtles, see oli aeg, kui tuli osta kõike, mida poes nägid, küll pärast on aega mõelda, kellele või milleks. 

Kusjuures, ma olen võimeline isegi tänasel päeval selliseid oste tegema. Et ostan ära, ehk saab kasutada. 

Aga see selleks. Praegu need triipudega linad.

Mina lõikasin kanga pooleks ja palistasin servad. Õmblusmasinaga küll kinni, aga valge traagelniit tänaseni sees.  

Kas ma kohe mõtlesin, milleks kasutada... kes seda enam mäletab, aga et oli selline veidi peenem, sisse kootud mustriga kangas, läksid linad käiku laudlinadena. 

Need olid ajad, et kui sünnipäev, siis pidu. Ja kui pidu, siis suurelt. Naabrid ja lähedased, tavaline oli, et laua ääres istus 10+ inimest, ja ikka pika laua taga. Linad olid tihedasti käigus.

Nüüd enam ammu pole.

Suuri pidusid isegi on, aga lauad on väiksemad. Ja laudlinad on uued.

Aga vanad? Mina kasutan neid saunarätikutena, mõnusad suured, isegi mina mahun vabalt sisse. Sellises "pikas valges kleidis" saab näiteks saunapidudest osa võtta. Viimane kord oligi, kui pisikese tirtsuga saunas käisime. 

Paar korda olen spaas käinud.

Suurte linadega.

Saunalinad M41.

Et miks M41? Olid ajad, kui voodipesu ma kodus ei pesnud. Pesemiseks olid pesumajad. Kolhoosi kontorihoones oli vastuvõtupunkt, et kas pesumajja või keemilisse. Ja et siis pesu segamini ei läheks, tuli number külge õmmelda. Võimalik, et mul on kapis veel mõni lina või rätik, kus märk peal.

M41.

Tuleb välja, et numbril on täitsa tähendus!

The M41 Walker Bulldog.

(info ja foto... Wikipedia)

The M41 Walker Bulldog, officially 76-mm Gun Tank, M41, was an American light tank developed for armed reconnaissance purposes. ... It was produced by Cadillac between 1951 and 1954

See 54 loo lõpus sobib kui rusikas silmaauku ;) 

...

Tere, tali

 ...

Nonii... saab juubelit tähistada, sest 10 aastat tagasi olen ma samal teemal pilte jaganud.

Tere, tali... 16.okt 2010. Küll aeg lendab, ja ei mingeid suuri muutusi.

Oktoobri keskpaik ja lumi maas, mine või õue lumememme tegema!

Täna siis... 19.okt 2020

See oli hommikul.

Päeva peale läks ilm ilusamaks...

Ja lõpuks tuli päike ka välja.

Kahtlustan, et lund jagub homsessegi.

...

Ei tea, mida arvata

...
Mina ei tea, mis Õnne tänaval toimub.

Lihtsalt, ma ei ole püsivaataja. 

Telekatki vaatan suht juhuslikult.

Aga silmi kinni ei pane, kui teleri ees istuma juhtun ja kaasa kesk tihedat kanalivahetamist ETV õnnelike juurde satub.

Korraks.

Justkui saatus, et just see minutite mäng lugupeetud noorpoliitik ekraanil juhtus olema. Poliitik, kes kindlalt kinnitas, et tema on poliitik, mitte Õnne Allan.

Sest no mida, ma lausa vaatasin täna üle, et kindel olla, ega mu silmad mind ei peta!

Ei petnud!

Või siiski ikka petsid ju?
Oligi hoopis Allan!

5.04.2019

Nii ma ei teagi, mida arvata.

Ei arvanudki midagi, läksin õue vaipu kloppima.

Ise liigutasin mõtteid siia ja sinna.

Hetkeks mõtlesin, vaataks üle, ega kaasa kõnekaart tühi ei ole. Et ta mulle ikka helistada saaks, kui tunded peale tulevad.

Järgmisel hetkel hüüdis tema, et kuule, lae mu kaardile raha, sõnum tuli, et kaart kohe tühi. Tal vaja saunaseltskonnaga kontakt saada.

Nii palju siis tunnetest.

Tegelikult jagub mul neid veel.
Viimasel ajal on mul hommikuti vastuolulised tunded. Mina, kes ma unenägusid ei vaata... no just nagu telekatki.

Et ei vaata.
Ainult põhjus on teine: ma lihtsalt ei näe neid.
Või ei mäleta.
Oma öiseid seiklusi.

Aga nagu ma juba mainisin... on muutusi märgata.

Juba mõnda aega iga öö uus unenägu, ja mõni päris jabur.

Mõni jälle täitsa vaadatav, teen hommikul silmad lahti ja mõtlen, et vaataks kohe edasi.

Kusjuures, ma mäletan!

Kui mitte detaile, siis üldpilt on täitsa meeles.

Täna öösel nägin isa unes. Aitasin tal üht ärasaatmislauda sättida. 

Nojah, ise ta juba viis aastat lahkunute hulgas.

Täna hommikul tuli selgus.

Nüüd ma tean, miks mul need unenäod on öid täitma tulnud.

Lapsuke oli paar nädalat tagasi siin ja tegi olemasolevatest materjalidest mulle unenäopüüdja.

Unenäopüüdja, mille ma oma seinakella külge kinnitasin.
Ja siis nagu unustasin.

Nüüd äkki meenus!

Minu unenäopüüdja!

Ja see toimib!

Ei mingit juhuslikku kokkusattumust! 

Kõik on ette määratud... sündmused, mis omavahel seotud.

Või mida muud ma peaksin arvama?

...

Hea nõu on kallis

...
Kui mu arvuti lolliks läks, olin üsna nõutu.

Nõuandjad ka nõutud, üks kahtlustas viirust, teine soovitas aku välja võtta.

Aga vaatasid neid inglise keeles kirjasid ja ei osanud suurt rohkem midagi arvata.

No ma ei tea, elu jäi kohe nagu seisma, kui arvuti pooled olulised ikoonid teovõimetuks tunnistas.

Proovisin teha restarti, võtsin välja aku... abi ei midagi.

Mis muud, mul aastaid olnud hea abimees ja nõustaja... aga mitte niiväga tuttav. Piinlik inimest tülitada.

Hakkasin siiski gmailist kontakti otsima, ja leidsin tema mõne aasta taguse kirja.

Võta aku välja, hoia paar-kolm minutit, siis pane tagasi.

No ma ei tea, sai nagu tehtud. Aga hea nõu on kallis, mõtlesin, et proovin veel, enne kui hädaldama hakkan.

Hoidsin väljas, kohe mitu minutit.

Akut.

Siis tagastasin.

Ja ennäe imet, järjekordne kinnitus, et mul on tark tuttav!

Arvuti lõpetas jonnimise ja hakkas tööle.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab väga lihtsalt kätte!

Nagu see armatuur laes.
Õieti veel kaks.
Et nüüd, kui toas remont tehtud, tuleks katkised asendada uutega. Vaatasime isegi poes, no ei olnud ühtegi, mis oleks kõnetanud.

Aga siis tulid külalised, sellised suhteliselt haruldased. Viimati käisid vist viis aastat tagasi.
Laevalgustus tuli jutuks.
Siis noorik soovitas, et ostke retro-pirnid sisse, pole mingeid kupleid vaja.

Proovisin järgi, jumalast õige jutt.

Palju ägedam kui miskid lühtrid.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab odavalt kätte.
Kokkuhoid on märgatav!
...

Märksõnad

...

Anti märku, et ma pole ammu kirjutanud. Mul ongi selline taktika: kui tahan, et sõbrannad helistaksid, siis ei kirjuta. Muidu on nii, et nemad teavad minust kõik, aga mina ei tea midagi ;)

Igatahes on 3 nädalat lennul läinud ja päris raske on vahekokkuvõtet teha. Kirjutamisega on nii, et mida tihedamalt, seda lihtsam.

Aga mõned märksõnad... ja kuna mu mälu on aastatega suht töntsiks jäänud, siis lähen ajas tagasi. Ehk on nii lihtsam!

Jalgratas

Esimesed ringid tehtud. Milline nauding! Pikki ringe veel teinud ei ole. Ikka tasapisi ja ettevaatlikult! Tegelikult tahaks ratas korralikku hooldust saada, kummid kulunud ja ehk muugi. 

Aga ma jumaldan jalgrattaid, enda oma eriti!

Stockholm

Eelmise korra reisiga on vastuolulised tunded. 

Äng ja viha. Nõutus. Segadus hinges. 

Tänutunne, et mul on olemas kõhutunne. 

Nüüd on sellest aasta möödas ja ma taas oma lemmiklinnas.

Ma tõesti armastan Stockholmi, isegi mõned seal veedetud tunnid annavad pikaks ajaks tunde, et olen  elamist ja olemist nautinud.

Pilviga saime kokku. See on see, mis kogu reisile vürtsi juurde annab, eelmisel aastal me ei näinudki. Kui helistasin ja küsisin, et kas, siis oli Pilvi kindel. Saame kokku ja loeme kortsud üle! erinevalt minust, temal neid juurde tulnud ei olnud. 

Tegelikult... mul pole midagi vananemise vastu. Aga eriti meeldiks mul Stockholmis vananeda!

Juhuslik vanapaar... imeline

Aga muidu... kirsid ei õitsenud, kuid pungad pakatasid ja kui me veel paar tunnikest seal all oleks istunud, ma arvan küll, et oleks juba õisi näinud ;)

See oli ikka eriliselt soe päev, temperatuur üle 20 kraadi. 

Pilvi ütles, et esimene ehtne kevadilm.

Kohtumised

Igasuguseid on olnud. aga viimased on paremini meeles!

Lahedad kajutinaabrid laeval.

Haridusminister avas konverentsi. Mulle Reps meeldib :)

Põnevad kujud Stockholmi tänavatel, tegin ikka tiiru vanalinnas ja kõndisin piki Drottninggatanit. 

Lapsed ja lapsukesed 

Aknavahetus

Üks selle kuu märksõna. 

Igapäevaelu... viimane selleks korraks

Mõned olulised sünnipäevad.

Kodune koristamine ja kokkamine.

Kolamine lähemal ja kaugemal, kogemata kohtumised.

Mõned mõttetud pildid, mõned ootamatud apsud.

Tegelikult mulle hallitus meeldib, ja kui on loota, et midagi idaneb, ma ikka annan võimaluse. 

Ei kiirusta sekkuma.

Pealiskaudne tagasivaade selline, märksõnu kasutades, sisusse süvenemata.

Vist veidi minulik.

...

Fotojaht: minu kodu

...

Siin ma elan.

Noormees... noormees tuli külla. 

Leidis, et on vaja veidi ümberehitust teostada.

No mis saab mul selle vastu olla!

Mis kuusesse puutub, kuusk on meil veel välja viimata.
Millal see aastavahetus vana kalendri järgi oligi?
14. jaanuaril vist.

Ootaks selle ka veel ära!

Või hoopis Hiina kalendri järgi, millalgi veebruaris.

Kui ta enne pudisema pole hakanud ;)

Kuusk.

Veel ei pudise.
...

Eestiaegne sallivus

...

Nooremas põlves sai tihti kuulda või kasutada ütlemist eestiaegne.

Mäletan lapsepõlvest, et vanaemal oli paar head tuttavat, kellest räägiti kui  eestiaegsetest prouadest.
Eestiaegne mööbel, raamatud, serviisid ja muud vidinad.
Kodudes alles.

Nõuka-aegse lapsepõlve märksõnad. Asjad ja inimesed ajast, mida enam ei olnud.

Nüüd on uus aeg.

Ma ei tea, mis aeg see on.

Taasiseseisvusaeg ehk.

No ja enne seda nõuka-aeg.

Nõuka-aegne mööbel, raamatud, vanad ajakirjad, nõud ja muud vidinad paljudes kodudes.
Veel alles ja kasutusel.

Enne nõuka-aega siis Eesti aeg.
Paljudes tänastes kodudes asju sellestki ajast.

Vähemasti mul küll on.

Sorteerisin vanu ajakirju.

Eestiaegseid, 1930ndatest.

Nagu kogemata (nagu ikka koristamise käigus) jäin lehitseda.

Vanad "Laste Rõõmud".

Ja korduv teema läbi kolme ajakirja oli sallivus.

Muutumatu läbi aegade!

Kui see oli probleemiks, siis ehk otsiti fotode abil lahendust.

...

Haavad haabades

...
Kas peab minema muru niitma?

Ei pea ju, ristikki madalam kui muru.

Aga miks siis ikka niiduk väljas?

Lihtsalt võsa kasvab peale, ja kui kohe ei niida, siis mõne nädala pärast peab juba saega minema.

Metsaserva noor istandus tekkinud.
Paari-kolme nädalaga.

Haabadega on mul eriline suhe olnud, neid puid olen ma kartnud. Üks lapsepõlvetee viis läbi kõrge haabade aluse. Haavad hirmutasid, selle teeotsa ma alati jooksin. 

Et kiiremini saaks. 

Haabade kohin kõlas kui hoiatus.
Olen sellest kunagi blogisse kirjutanud.

Haabadele olen ma haiget teinud, kui majja kolisime, tõmbasin metsaserva pesunöörid. Ikka heinapakipaelast, mis oli tol ajal kõige kättesaadavam. 

Igas kodus mõni rull.

Haavad kasvasid, muutusid jämedamaks. Ja mingil hetkel, kui puid köidikust päästma läksin, oli juba hilja. 

Pael oli haava tekitanud ja haava sisse kinni kasvanud...

Haavad ei ole just populaarsed. Nii nagu umbrohigi, kasvavad juurevõsudest ja sinna, kuhu pole vaja. Aga nende kohin metsaservas mind enam ei hirmuta.

Vastupidi.

Tuulistel õhtutel trepil istudes ja hääli kuulates on selline tuttav puude kurtmine. Ega neilgi pole kerge. Nüüdki, niiduk lõigub halastamatult noori võsusid.

Lugesin siit: võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust kohati kuni 55m kaugusele. 

Mõni aastake niitmatust ja meie elamine on kõrge metsa sees!

Haavametsas.

Haavikus.

Kes on haaviku emanda?

Ei ole jänes... ikka mina, ikka mina ;)

Samad sõnad, sama viis
kas meid hoida saavad,
sama moodi nagu siis
õitseb ristik ja värisevad haavad.

Haab laulu sisse pandud.
...

Mida teha, kui mitte midagi ei ole teha...

...

Võib koristada sahtlit, mis viimati eelmisel suvel mõne eelmise lapse poolt koristatud sai.

Võib suurendada prügikoti mahutatavust, sest plastmasspakendeid saab kokku pressida.

Võib ehitada onni...

... või elada koopas.

Võib remontida Žiguli kojamehi...

... mängida mutimullahunnikut (ja mutt vaatab välja ka)...

... või täiendada püsinäitust "Kollide igapäevaelu".

...
Ja see pole veel kõik!

Tegemisi jätkub.
...

Võililled ja võõrasemad... karikakardest rääkimata

...

Igal kevadel ma naudin võililleilu.

Mind ei häiri sugugi, kui esimene ümber-maja-niide nihkub.

Vastupidi, kui vähegi võimalik, õhutan takka.

Kaugemale nihutamist.

Kaugemale püüan nihutada ka üht juunikuist niitmist.

Siis, kui aknaalused kõik karikakardega täidetud.

Las nad õitsevad ära, küll jõuab.

17.06.2011

Aga tänavune kevad ei ole tavaline kevad. Võililledest võid vaid unistada, karikakraid kohata pole niipeagi lootust.

Kuid oh üllatust, nüüd on meil võõrasemad.

Rohuplats tihedasti pisikesi kollaseid õiekesi täis. 

Jäänukid aastatetagusest mõnest taimest, mis kuhugi peenranurka sai poetatud.

Ega nad õiget mõõtu välja anna, aga silmailu pakuvad peoga.

Rohkemgi veel, mitme peoga... kui lapsed õues avastasid ja emadepäeval paar peotäit kingiks korjasid.

Emale ja vanaemale.

Nüüd ma siis üritan selle kevade niidet ka nihutada.

Mis pole eriti raske, esialgu nagu niitmisega kiiret ei ole.

Lilled saavad olla.

Mis sest, et kidurakesed, neil ju ka õigus õilmitseda.

...

Eesti vanad asjad... sõrmkübar

...

Unarusse jäänud teema, mingil ajal tegin isegi pildid ära... nii palju, kui kätte sattus.

Sõrmkübaraid.

Nendega on selline lugu, et küll võttis aega, enne kui kasutama harjusin. Olin juba tükk vana inimest. See oli periood, kus palju õmblesin, näpp hakkas narmendama, hädaga õppisin selgeks.

Nüüd kasutan meelsasti, isegi siis, kui paar pistet teha vaja.

Kui ikka kübar käepärast on.

Teada on ütlemine: sõrmkübaratäis.

Vanarahvas ütleb: toomapäeval (21.dets) peab sõrmkübaratäis soola ja kolm suutäit leiba ära sööma.

Seda soola tundub kuidagi liiga palju olevat... nagu sõrmkübaratäis peenemat napsu liiga vähe.

Sõrmkübaratäis energiat, igatsust või härdust mingil ajahetkel võib olla just see paras kogus.

Sõrmkübaratäis kangemat kraami... see on kuidas on, meeste sõrmkübar pidavat ilma põhjata olema.

Nagu vanaema oma.

Minu sõrmkübaratest kõige vanem, ehk kuskil 80 aastat.

Valge plastmassist sõrmkübar on hea reisikaaslane, sobib korgiks topsile, kus nõelad sees. 

Ülejäänud on nõuka-ajal ostetud töövahendid, neid ma tavaliselt kasutangi.

Selline see lugu vanadest asjadest.

Sõrmkübaralugu.

Mõtlesin, et kasutan raamatus "101 Eesti vana asja" olevat tarkust, aga tuli muidu jutt.

...

Mis sai potist?

...

Ostsin endale uue poti.

Sellise paariliitrise.

Vana pott oli peaaegu sama suur.

Aga miks siis uus?

Mis sai vanast potist?

Ikka juhtub... mul on ennegi juhtunud.

Millalgi kauges minevikus... aga see on juba teine lugu.

Praegune lugu oli nii, et viimane supitilk jäi natukene liiga kauaks keema.

Rammus kanapuljong.

Uskumatu, et üks hea asi nii võikalt võib lehkama hakata, kui teda liiga kaua kuumutada.

Ja nii jubeda väljanägemise omandada.

Peitsin poti kuuri alla, häbi ju ka natuke.

Et nii hooletu olen.

Ostsin uue poti.

Aga vanast heast potist ka kahju.

Eile tõin poti kuuri alt välja, panin veidi vett sisse ja jätsin õue ligunema.

Täna hommikul võtsin asja ette... 

Miks ma seda kirjutan?

Sest üllatus-üllatus, pott oli mulle andestanud.

Vähe sellest, tänutäheks, et teda prügimäele ei saatnud, valmistas ta mulle hommikuks kingituse.

Ilus ju!

Mis sai potist?

Veidi küürimist... ja puhtaks ta sai.

Nüüd peab normaalsele väljanägemisele lisaks normaalse lõhna ka saama.

Küll ma midagi välja mõtlen...

...

Kui oskaks, siis teeks

...

Mul on päris tihti see tunne.

Et kui oskaks, siis teeks.

Tegelikult olen ma valmis ka õppima.

Kas ma just tegema hakkan, seda ma ei tea, aga täna õppisin selgeks mitu erinevat tehnikat, kuidas vanale mööblile uus nägu anda.

Nii et... kui ma hakkan tegema, siis ma juba natukene oskan.

Ehk hakkangi... vanast mööblist puudust ju pole.


Töö nägi välja selline, et algul mitu kihti värvi. Ja vaha.

Siin on kokku kuus kihti.

Valikuvõimalus oli suur, aga ma tagasihoidlikult, ainult alt vasakust nurgast. Või naabri käest.

Kui kihid kuivad, toimus vanutamine.

Vanaaegse välimuse loomine mitmel erineval viisil.

Ja lõpuks peale veel kiht vaha... või lakki.
Kes seda enam täpselt mäletab.

Aga seda tean ma täpselt, et Autentico Vintage kriidivärvid.

Sobivat nii betooni, puidu, klaasi kui plastiku värvimiseks.

Meie siis  vineerist plaadile.
...