Oh mis mõnus!

 ...

Ajast, kui ma veel tööl käisin, on meeles igaõhtune magama minek. Voodisse teki alla ja siis selline mõnus sirutus, millega kaasneb ohe: "Oh kui mõnus!". No ja kui ma töölt koju jäin, nihkus protseduur hommikusse. Ärkad üles, kuhugi pole kiiret, sirutad ja ohkad: "Oh kui mõnus!".

Kuidas praegu? No praegu on nii, et Oh kui mõnus! hommikul ja Oh kui mõnus! õhtul 😀 Ööd kipuvad küll sellised kehvapoolsed olema. Vähemasti mu peen käekell arvab nii. Kord vingub, et lähen hilja magama, siis jälle, et 3 korda olen ärganud. See viimane ongi natuke häiriv. Käid vetsus ära, ja hakkad und ootama. Mõnikord tuleb kähku, teinekord kulub rohkem aega.

Aga nüüd ma katsetan seda uut, tõhusat ja looduslikku unehäkki... misiganes see peaks tähendama. Õpetuse järgi väga lihtne: aseta taldrikule paar sidruniviilu, raputa soola peale ja aseta taldrik ööseks kuskile ligilähedale. Sidrunil on eriline rahustav toime, samas mõjub ta ka hingamisteedele turgutavalt. Tugevdab immunsüsteemi ja toetab vaimset tervist.

Igatahes, kui mitte muud, siis mõnus lõhn peaks küll kaasnema

Soolast pole vaja rääkidagi, kes siis soola kasulikkust ei tea... kui sa just teda liiga palju sisse ei söö. Soolasaunad ja jalavannid.

Kell ütleb, et aeg on hiline. Ega pole nüüd muud kui sool ja sidrun voodi kõrvale ja magama.

Ma veel teki all pole, aga juba igatsen! 

No Oh mis mõnus!, kui lõpuks sinna jõuad ;) 

...

Unejutu jutud

 ...

Usun, et ma pole ainuke, kes lapsele unejuttu lugedes ise magama on jäänud. Mõnikord ei saa pikalt magada, ainult see ajavahemik lugemisest hetkeni, mil näole vajunud raamat sind üles ehmatab, laps kaastundlikult kõrval ootamas ja vaatamas. 

Tõstad raamatu uuesti õigesse kaugusesse ja loed edasi nagu midagi poleks juhtunud.

Tänapäeval on elu lihtsamaks tehtud. Mul on lausa unejutuplaat. Seitse Grimmi muinasjuttu.  

Seekord väsis laps enne kui mina...

Miskipärast on nii, et mõni plaat mängib ennast lõpuni, ja ongi kogu lugu, aga need unejutud hakkavad ikka ja jälle otsast pihta. Kui ma siis mõnele lapsukesele kuulamisel seltsi pakun, võib juhtuda, et olen sügavas unes 2 x 7 või 3 x 7 muinasjuttu ära kuulanud, kuigi pikali viskasin vaid hetkeks.

Unejuturaamatud on mul ka. "Härra Huu" ja "Lood Kukeleegua linnast" on kõige nõutavamad. 

Kui lapsukestele pole vaja lugeda, siis on lugemiseks mulle kingitud unejutud täiskasvanutele...  pealkirjaga "Lammaste lugemise asemel". Üks laenu-raamat on ka, "Õnneliku inimese särk", selle peaks ma tegelikult juba tagastama. Seda enam, et olen raamatu vähemalt kaks korda läbi lugenud.

Aga kui ma ise pigem kuulaks, siis selleks on mul Jaan Tammsalu plaat, kus ta räägib lugusid. 

"Rännak rõõmu allikale".

Samas, kui ei ole vaja hommikul kella järgi ärgata, pole probleemi tund või paar ööajast üleval olla. Raadiot kuulata, ajalehte lugeda. 

Või moblaga ussimängu mängida. 

Murelikuks teeb vaid see, et ma pole juba paar-kolm aastat suutnud mängus uusi rekordeid püstitada.

Ilmselgelt vaimne allakäik...

...

Kultuurne uni

...

Mina mõtlesin, et peaks ehk häbenema, kui tookord Kuressaares ooperietendust vaadates hetkeks reaalsusest kadusin. Kaasa muidugi kasutas võimalust olukorda naeruvääristada, aga kui bassilaulja A.A. äsja nähtud dokfilmis "Väikesaarelt maailma tippu" tõi välja mõtte kultuurne uni, sain aru, et see oli ok. 
Saaremaa poiss, tema juba teab!
Kohe kergem hakkas ;) 

Unest rääkis ka vanaproua V.E. Vikerraadio saates "Kajalood". Igavesest unest. Tegelikult lõpetas ta selle ütlemisega tänase elujaatava saate.

Tema võib, temal on aastakümnete pikkune teadmiste pagas. Ja kindlasti võib ta öelda välja mõtte, et ootab pigem ilusat ja kiiret lõppu kui pikka elu. Usun, et mõte pikk elu tähendab tema mõistes 100+, sest mis pikk see 90 ikka niiväga on. Pilvi saab sügisel 93. 
Nii on.

Paar päeva tagasi sai Helvi 89. Kui vanaema suri, lohutasin end mõttega, et ta oligi elamisest väsinud. Vanaema oli siis 85. Helvi hääles kuulen ka seda väsimust. Ja lisakse segadust. Aga eesti keel on tal veel meeles, ja mõnikord sattub segaduses näpp telefonis minu numbrit  valima. Siis me räägime. 
Muidu ta ei jaksa eriti rääkida. 
Kui mina talle helistan.

...

Lapsukesed läksid eile kodudesse laiali. Täna ma tegelen enda vaba aja sisustamisega.  Nii töiselt kui meelelahutuslikult. Vaatasin ära näiteks Linda viidatud "Sadovaja ringtee" esimese osa. Hinnangut anda ei oska, aga vaatasin huviga. Jõukamate venelaste elu-olu.

Toidu tegemisega vaeva ei näe, sööme lastest alles jäänud metsmaasika jogurtit krõbeda müsliga ja sügavkülmas on virnas jäätised.

...

Sit*ta kah!

 ...

Terve hommikupoolse öö nägin unes sit*ta. Mingi ruum, mis tuli läbida, enne kui koju jõudsin, oli sõna otseses mõttes täis pasandatud, hunnik siin ja hunnik seal, mul oli tegemist, et mitte sisse astuda.

10.12.2020

Lõpuks ikka vist astusin ka, igatahes kraapisin oma talla aluseid ja pidasin plaani hakata junne kokku korjama. Kusjuures, ma teadsin, et see ei saanud olla miski loom, et see oli mingi inimene, kes seal roojamas oli käinud.

Aga siis ma ärkasin... loogiline, et mõte läks raha peale. Ma pole sada aastat ühtegi loto-piletit ostnud, kus need rahakoormad saavadki tulla!

Nüüd... nüüd... nüüd...

Aga siis võtsin uudised lahti ja sain teada, et pension tõuseb 16 eurot.

No mis ma sest piletist enam ostan...

...

Ei tea, mida arvata

...
Mina ei tea, mis Õnne tänaval toimub.

Lihtsalt, ma ei ole püsivaataja. 

Telekatki vaatan suht juhuslikult.

Aga silmi kinni ei pane, kui teleri ees istuma juhtun ja kaasa kesk tihedat kanalivahetamist ETV õnnelike juurde satub.

Korraks.

Justkui saatus, et just see minutite mäng lugupeetud noorpoliitik ekraanil juhtus olema. Poliitik, kes kindlalt kinnitas, et tema on poliitik, mitte Õnne Allan.

Sest no mida, ma lausa vaatasin täna üle, et kindel olla, ega mu silmad mind ei peta!

Ei petnud!

Või siiski ikka petsid ju?
Oligi hoopis Allan!

5.04.2019

Nii ma ei teagi, mida arvata.

Ei arvanudki midagi, läksin õue vaipu kloppima.

Ise liigutasin mõtteid siia ja sinna.

Hetkeks mõtlesin, vaataks üle, ega kaasa kõnekaart tühi ei ole. Et ta mulle ikka helistada saaks, kui tunded peale tulevad.

Järgmisel hetkel hüüdis tema, et kuule, lae mu kaardile raha, sõnum tuli, et kaart kohe tühi. Tal vaja saunaseltskonnaga kontakt saada.

Nii palju siis tunnetest.

Tegelikult jagub mul neid veel.
Viimasel ajal on mul hommikuti vastuolulised tunded. Mina, kes ma unenägusid ei vaata... no just nagu telekatki.

Et ei vaata.
Ainult põhjus on teine: ma lihtsalt ei näe neid.
Või ei mäleta.
Oma öiseid seiklusi.

Aga nagu ma juba mainisin... on muutusi märgata.

Juba mõnda aega iga öö uus unenägu, ja mõni päris jabur.

Mõni jälle täitsa vaadatav, teen hommikul silmad lahti ja mõtlen, et vaataks kohe edasi.

Kusjuures, ma mäletan!

Kui mitte detaile, siis üldpilt on täitsa meeles.

Täna öösel nägin isa unes. Aitasin tal üht ärasaatmislauda sättida. 

Nojah, ise ta juba viis aastat lahkunute hulgas.

Täna hommikul tuli selgus.

Nüüd ma tean, miks mul need unenäod on öid täitma tulnud.

Lapsuke oli paar nädalat tagasi siin ja tegi olemasolevatest materjalidest mulle unenäopüüdja.

Unenäopüüdja, mille ma oma seinakella külge kinnitasin.
Ja siis nagu unustasin.

Nüüd äkki meenus!

Minu unenäopüüdja!

Ja see toimib!

Ei mingit juhuslikku kokkusattumust! 

Kõik on ette määratud... sündmused, mis omavahel seotud.

Või mida muud ma peaksin arvama?

...

Mul on, aga sul ei ole

...

Päris kindlasti on mul mälestusi, mida minust noorematel ei ole.... nojah, samas on terve maailm täis minust vanemaid, nooremaid või minuealisi hoopis teistsuguste mälestustega. 

Ja ma tegelikult pole üldse kade. 

Isegi siis mitte, kui keegi loeb ja mõtleb: aga mina ju ka!

Mul olid lapsepõlves vildid.

Ja jänesenahkne kasukas.

Minu emal oli karakullnahast kasukas, ilmatu raske, väikestest jupikestest kokku õmmeldud. Väikese õe kasukas oli valge, Ungari lamba nahast.

Vanaemal oli must mutinahkne muhv. Minu ajal ta seda ei kasutanud, ju lihtsalt mälestus noorusaegadest.

Ja kui ma nüüd kappe koristasin, leidsin oma aastakümnete taguse kährikunahkse krae. 

Ja ühe sinirebase nahajuppidest toote, hinnasilt ka juures, tõenäoliselt oli emal see samuti krae tegemiseks muretsetud.
Aastast 1974.

Paar nahkset riba oli kotis veel, küllap mõne kapuutsi servas olnud, ikka väga kaua aega tagasi.

Ega ma neid nahku kuskil riiete juures kasutada ei julge, arvestades kui võitlusvalmis osa mu kaasmaalastest on, nagunii arvavad, et provotseerin, loomapiinaja selline! Vops kuklasse ja jalaga tagumikku!

Ükskord Rootsis oli, lapsukese kapuutsi tutiks oli ka pehme nahkne sabajupp, ja juba tulid õelad kommentaarid. Rootslased? Muidugi mitte, neist ma poleks arugi saanud, isegi kui nad oleks halvustanud. Ikka armsad kaasmaalased, kellega koos laevalt maha tulema sattusime. 

Loomulikult ei hakanud ma pikalt seletama, et see vaene loom juba aastakümned tagasi meie seast lahkus... või lahkuma sunniti, ja meie ainuke võigas tegu oli, et polnud lasknud koidel nahka nahka pista. 

Mul endal oli veel ka abielu algusaastatel kasukas. Selline heledam, beežikas. Kunstnahast.

Mõnikord keerasin ahju ette kasuka peale magama.
Kui väsimus võimust võttis, aga õhtuste töödega alles poole peal.
Põrandal tukastades polnud vähemalt hirmu, et hommikuni välja magan.

Miks see kõik nüüd äkki meelde tuli? 

Viskasin koikusse pikali, et loen lehte. Midagi peale ei võtnud, ja kui ärkasin... prrr, kui külm!

...

Lood ja laulud unetule

...

Hommikul sattusin kuulama saadet Huvitaja.

Lapsed ja muusika.

Unelaulud... kes laulab ja mida laulab.

Mina olen laulude saatel üles kasvanud, ema laulis ja vanaema laulis, aga kuigi ma titena olin rohkem vanaema laps, teda ma unelaulu laulmas ei mäleta. 

Küll aga ema... ja tema laulud olid piirist piirini.

Alates kahest laululinnust, kes lõpuks muresse surid... ja lõpetades K.S. ja teiste lauludega ema instituudi-ajast.

Endal mul erilist lauluhäält pole, juba algklassiaegne lauluõpetaja ütles ühes koorilaulutunnis: "Sina laula vaiksemalt," aga oma lastele ma laulsin küll. Vähemasti algul... pärast ma pigem lugesin. 

Pärast selles mõttes, et kui lapsed juba rääkida oskasid. 

Et nad ei saaks mulle öelda: "Ära parem laula!"

Algul lugesin unejutte, lõpuks jõudsin sarjani "Seiklusjutte maalt ja merelt".

Ma arvan, siis nad olid juba teismelised.

Nüüd siis lapselapsed. 

Unelaulud on samad.

Vennad on mul suured mehed, mina sõsar väikene...

...

Mullu mina muidu karjas käisin, mullu mina karjas käisin...

...

Laulda ma ei oska, aga uinutavalt on mõjunud.

...

Nüüd ma enam ei laula, sest mudilased on juba nii suured, et kõik räägivad... ja minu hirm on endine.

Äkki ütlevad: "Vanaema, ära parem laula!"

Nüüd ma loen, viimane nõutud raamat oli "Lood Kukeleegua linnast".

Olen seda läbi aegade juba mitmed korrad ette lugenud, nii et eeskätt uinutab ta juba mind. Alles paar nädalat  tagasi kurtis plix, kui lapsevanematele helistas, et vanaema luges, jäi magama ja raamat kukkus talle (mitte mulle) pähe. Kahtlustan, et tema jäi enne magama, ja kellele meeldib, et keset magamist raamat pähe kukub!

Aga mõnikord olen ma ise nii unetu, et ärkan keset ööd ja uuesti magama ei jää. Isegi raamat ei aita.

Olen sellest kirjutanud.

Mul on oma nipp, mis mind alati magama paneb. 

Kui ma kindlasti tahan magama jääda... ja enamasti ma tahan.

Siis ma panen mängima plaadi "Rännak rõõmu allikale"... ja siis ma magan päris kindlasti.

Mõnikord juba esimese muusikapala ajal, mõnikord kuulen ära ka paar-kolm Jaani juttu-mõtet.

Nii rahustav on see mõju.

Sellised siis need lood ja laulud.

Unetutele ja unistele.

Aga saade Vikerraadios oli ka päris huvitav ;)

...

Unepäev ja uneöö

...

Miks küll rahvusvaheline unepäev... öö ju peaks magamiseks olema.

.

Arvan mina.

Mina, kes tegelikult vahet ei tee: kui ikka magada saab, siis magan, olgu see päev või olgu öö. 

Miski probleem pole juuksuritoolis silm kinni panna ja hetkeks unehõlma vajuda. Kaua hetk kestab, seda ma ei tea, kella ju ei vaata.

Telekast kriminulli vaadates on hetk küll vaid hetkeline... aga siiski piisavalt pikk, et ärgates nuiama hakata: "Ole hea ja ütle, kes oli mõrvar." 

Headel päevadel kaasa ütleb ka. 

Aga mitte alati.

Minu suurim saavutus on väike tukastus hambaarsti juures.

Ei, ei... mitte järjekorras oodates, see aeg läheb kiiresti.

Aga kui doktor hammaste kallal toimetas, siis ühel hetkel tundsin, et see pole enam mina, kes suu pärani toolis lebab.

Mina heljusin kuskil muus maailmas... unemaal.

Nii et mulle see unepäev rahvusvahelisena kõlbab ka.

Aga seda, et ma täitsa uneprobleemitu oleks, seda ma öelda ei saa.

Mõnikord öösel läheb uni ära.

Tõesti vaid mõnikord.

Kui tööle minna pole vaja, pole ka probleemi.

Pigem nauding, et ei pea veel tõusma, et võib lihtsalt olla. 

Aga kui ikka töönädal pooleli ja magamine oluline, on mul oma nipp.

Avastasin selle täiesti juhuslikult.

Mul on üks plaat, mida kuulan, kui hingerahu napib.

Ühel ööl panin selle mängima, et kui ei maga, siis kasutan aega.

Naudin ööd ja rännakut.

"Rännak rõõmu allikale." 

Ei õnnestunud pikalt nautida, juba esimesed helid tõid rahu hinge, jutt viis mõtted teistele radadele.

Robert Jürjendal ja Jaan Tammsalu.

Kokku 53 minutit.

Minul kulus uinumiseks vaid mõni minut.

Rännak rõõmu allikale...

...

Kõige masendavam

...

Aasta kõige masendavama päeva kõige masendust tekitavam oli hommik.

Kell helises 5.45 ja ma suutsin end voodist välja ajada täpselt tund aega hiljem.

Seetõttu jäi x asja tegemata ja y asja poolikuks.

Tegemata ehk loopimata.

Lumehang trepil ja muudes strateegiliselt tähtsates kohtades.

Poolikuks jäi ahju kütmine.

Küttesse sai, aga kinni jäi panemata.

Muidu päev nagu iga teine.

Peaaegu... sest päeva pikenduseks sai koosolek.

Ja siis ma käisin poes.

Tassisin puid.

Rookisin lund.

Tegin süüa.

Magasin peatäie.

Mistõttu on mul jälle.

x asja tegemata.

y asja pooleli.
Masendav!

Aga õnneks on kohe-kohe läbi see päev.

Nii et tegemistega ja masendusvabalt uude päeva.

Kasvõi kella 2-ni öösel. 

Kuigi... kui saaks, siis läheks.

Jälle magama.

...

Imelikud unenäod

...

 

Kui sõbrants ütles, et tal oli unenägu, tunnistasin ruttu, et minul ka. 

Õnneks olin ärgates selle paberile kribanud, nüüd toksin sisse. Äkki tuleb ajapikku tähendus välja, siis algmaterjal olemas.

Miskipärast olin jäänud ööbima L.P. juurde. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu, söödeti, joodeti, vesteldi. 

Lõpuks suunati magama.

Ase oli sätitud ühte pisikesse ruumi, vaevu mahtusin sinna horisontaalis ära. 

Uni oli hea ja öö möödus kiiresti.

Hommikul, kui voodiriideid kokku korjasin, selgus kummaline tõsiasi: voodi oli sätitud WC-sse, madratsi alt tuli välja kempsupott ja mingi suur kast. 

Olin veetnud öö võõra pere vetsus.

Pererahvas hommikul lohutas, et neil teine vets õues. Ja neil oligi nii tore keset ööd värske õhu käes ihuhädasid toimetamas käia..

Nojah, privaatne öömaja oli mul küll, oma tuba, oma luba. 

Aga kui ma nüüd unenägu meenutan, siis elamine oli seal üsna ruumikas, miks seda madratsit küll kuhugi toanurka ei pandud?

Unenägudel pidi olema vägi lahendada elulisi probleeme ja abi aidata iseennast paremini tundma õppida.

Eks ma siis püüan.

Lahti mõelda.

Unenägu.

...

Jabur unenägu

...

Keegi oli mu pesunööri tühjaks teinud, kaduma läinud nii tekikotid kui aluslinad.

Otsimise käigus jõudsin üle-maantee metsa alla... ja seal nad olidki. Mingi sõiduriist oli pehmesse pinnasesse kinni jäänud ja siis sillutanud mu voodipesuga oma väljapääsutee. 

Kogu kirju kupatus oli ridastikku laiali laotatud. 

Päris jabur vaatepilt.

Maha ma neid igatahes ei jätnud, korjasin kokku ja läksin ööbimiskohta.

Ööbimiskoht ei olnud kodu, ööbimiskoht oli midagi pansionaadilaadset kohalikus keskuses kiriku külje all.

Jabur seegi.

...

Või kui mõtlema hakata... ehk need laupäevaõhtused kaks kraavi sõitnud autot jäid kuklasse kummitama.

Ja kaitseingel, kellesse tuleb uskuda.

...

Unejutuks Dürrenmatt

...

Üldiselt mulle meeldib õhtuti Vikerraadiost järjejuttu kuulata. 

Mõnuga.

Pikali voodis.

Tavaliselt on mul selleks ajaks veel mõni tegemine tegemata, nii on jutu kuulamine selline mõnus vahepaus... mis viimasel ajal kipub lõppema sellega, et ma magan suurema osa jutust maha.

Ärkan tavaliselt siis, kui jutt juba läbi.

No siis teen oma tegemised ära, sätin magamise valmis... ja hakkan uuesti kuulama. 

Järelkuulama.

Mis lõppeb sellega, et ma jään magama.

Kuna mulle ei meeldi alla anda... no siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja hakkan uuesti kuulama.

Mis lõpeb sellega, et...

...

Tegelikult on mu arvuti öösiti ikka enamasti kinni.

No ja siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja und enam ei tule. Tunnike või kaks vedelen ja vaatan lakke. Või lahendan sudokut. Või ristsõnu. Või loen lehte. Või lähen ja söön midagi. 

Või ma ei tea, mida iganes veel. 

Und ei tule ja kohustuslik ärkamise aeg läheneb üllatavalt kiiresti.

Mida siis teha?

Kuna mul on plaanis täna öösel korralikult välja puhata, lähen ja sätin end teki alla ja hakkan kuulama.

Unejuttu.

Dürrenmatt, "Avarii" IV osa.

Ja kui kuulamisest aega üle jääb, luban endale mõned unenäod.

...

Lugu unenägudest

...

Nagu juba jutuks oli, mul on nüüd oma projekt.

100 põhjust olla õnnelik.

Magus uni tuli hommikul esimese asjana meelde. 

Sellega seoses meenus mulle ka mu unenägu, mille eile hommikul kell 5 käeulatuses olevale paberile üles kribasin. 

Siit tulebki teine põhjus... igasugused unenäod.

Üldjuhul ma und ei näe.

Kui isegi näen, siis ei mäleta... ja mida ei mäleta, seda pole olnud.

Aga kui ma näen und, siis on päris raske uskuda, et see on unenägu. See on nagu osake mu igapäevaelust. 

 

Nii et ühest küljest olen ma õnnelik, et ma saan öösiti rahulikult magada, ei pea unenägudes oma päevapikkust venitama.

Teisest küljest, kui ikka mõni unenägu antakse, siis seda kaifin täiega.

Ega ma eile oma unisena kribatud unenägu hommikul enam täielikult paberilehelt maha lugeda ei suutnud, aga põhiline on olemas.

Via (kauaaegne hea tuttav) oli koristaja Olari Thaali (täiesti võõras ekspoliitik) majas.

Kutsus mind appi.

Koristama.

Seal oli parasjagu üks töö pooleli, võrevoodist tehti tugitooli.

Via rääkis, et need on OT kompleksid lapsepõlvest, sest temal polevat kunagi võrevoodit olnud.

Tugitool nägi tõesti vinge välja.

Taaskasutus. 

WC oli seal ka nostalgiat tekitav, kemps nagu vanasti bussijaamades.

Auk keset põrandat.

Rahakoti käskis Via ära peita, suur oht, et kaob ära.

Nad ise pidid raha keldris hoidma.

Turvalisuse mõttes.

Voodi oli OT-l igavene lahmakas.

Ja kõrge, vähemasti 10 tekki üksteise otsas.

Ma veel küsisin, et kas viime välja ja klopime ära.

Aga üldiselt oli mul kiire, sest laps magas kodus, pidin minema talle süüa tegema.

Sellised väikesed rõõmud seoses magamisega.
Unenägudega ööd ja unenägudeta ööd.
...

Magus magamine

...

Mina küll ei suuda 100 päeva järjest õnnelik olla.

Ma vist ei suuda isegi 100 päeva järjest iga päev ühte õnnelikku hetke märgata.

Ma teen parem oma projekti.

100 põhjust olla õnnelik.
Ehk lihtsamalt öeldes:
See mulle meeldib!

Esimene põhjus... magus magamine. 

Vana voodi viimane päev

Uue voodi esimene päev

Pärast seda, kui voodi sai 90 kraadi uue suuna, on mu magamine õhtusemasse aega nihkunud. Eile näiteks läksin juba kell 10 magama ja nautisin und 9 tundi järjest.

Paar korda ärkasin öösel üles, lühikest ärkvelolekuaega kasutasin, et mõelda: küll on magamine mõnus.

Nüüd on mul uus lai voodi, see võimaldab tõsta ka viletsamate ööde kvaliteeti.

Huvitegevust käepärasemaks muuta.

Tagaserva ära kasutada.

Pooleliolev raamat.

Paar uuemat ajakirja.

Värsked ajalehed. 

Mobla ja ussimäng.

Viletsamatel öödel olen ma täiesti võimeline  paar öist unetut tundi sisukalt mööda saatma.

Magusale magamisele aitab soodsalt kaasa, kui põrandalamp soojust ja valgust jagab. Palju parem on unenägusid vaadata, igaks juhuks hoian lampi siiski natuke kaugemal, juhuks kui pirn peaks äkki pauguga läbi põlema. 

Mida on juhtunud.

Ja need uued lambipirnid on nagunii kuidagi jahedad.

Ega ma unetuse üle üldiselt kurta ei saa, autosõit (õnneks ei pea ma roolis olema) annab alati võimaluse pisut lühemaks või pikemaks uinakuks, mingi probleem pole ka juuksuri juukseid-hellitava tegevuse juures tukkuda, aga suurim saavutus oli muidugi see, kui kunagi hambaarsti toolis tukastasin. 

Loodan, et hambaarst ei märganud, vaevalt et ma suu pärani norsanud oleks.

Nii et magus magamine on väga oluline.

Ja ma ikka täiega kaifin seda.

...

Netist leidsin ka Une astroloogia
Tekst on kohati segane, aga seda lihtsam on välja noppida just nii, nagu mulle sobib.


Nojah, siin ka juttu kalade unest.
Kalad on väga rahutu unega ja ajavad alati voodipesu sassi ning pahupidi. Vahepeal nad isegi norskavad kuigi nad ei tunnistaks seda elades.

Nagu öeldud: eladeski ei tunnista.

Isegi ei usu mitte, mida siis veel tunnistada.

Teisest küljest, mis puutub sassis voodisse... ainult sassis voodis saabki mõnusasti magada...

Ja mis puutub unenägudesse... see on juba uus teema.

...

Telefonid veavad alt

...

See oli Paide linna piiril.
Algul mõtlesin, et ta tembutab. Silmad poolkinni rooli taga, hea võimalus mu närvidel mängida.
Ta teab, kuidas.

Ohtlikult tee servas.

Ilm oli ka vastik.

Olin paanikas.

Ma ei mäleta, millega ma ta siiski peatuma suutsin sundida või meelitada. Äkki ta vajus, lihtsalt vajus ära. Mul oligi juba tunne, et see pole niisama, et midagi on korrast ära. Paanikas haarasin mobiili ja kukkusin klõpsima, ise pingsalt mõeldes, mis number, mis number. Mis number see on, kuhu tuleb helistada? 1220? 2220? 1120?

Paaniline klõpsamine ajas mobla pöördesse ja korraga jooksis mu silme ees mäng, mille olemasolu ma oma telefonis ei teadnudki. Mina, kes ma ainult ussimängu tunnistan, olen absoluutselt saamatu kõikides teistes võimalikes meelelahutustes, mida üks mobiil pakkuda võib.
Ma ei suutnud mängu katkestada. Ükski nupp ei mõjunud. Ähmased kujud ekraanil mööda kihutamas, ei mingit võimalust valida numbrit. Numbrit, mida ma ikka veel ei suutnud meenutada.

Meie poolviltu auto tee ääres tekitas huvi. 5-6 masinat oli juba peatunud nii siin- kui sealpool teed. Aknad lahti, nõutud näod välja vaatamas. Palusin, et keegi laenaks telefoni, enda oma pistsin ühele noorele inimesele pihku, äkki tema oskab taltsutada seda ärapööranut.
Ma ei saa öelda, et suhtumine oleks teab mis vastutulelik olnud, aga midagi ma sain. Sellise viletsakese, pragulise ja teibitud.

Aga number, palun öelge mulle number, kuhu ma pean helistama!
Keegi ei tea, midagi pakutakse, aga ühtviisi võõrad tunduvad need olevat.

Hilja. Hilja. Hilja.
Ma ei saa, ei oska, ei tea. Aeg läheb, mul on arsti vaja.
Andsin võõra telefoni tagasi, jätsin kõik nii nagu on, ja läksin. Joostes haigla suunas. See pole kaugel ja see on ainus võimalus midagi ära teha.

Tänav oli tühi. Peaaegu tühi. Masinaid ei liigu, paar inimest siiski, kes vastu tulevad. Aga sellised imelikud, tummad ja tuimad.
Lähevad mööda.
Ei kontakteeru.

Ühes majas oli tuli, ehk saan sealt abi.
Telefoni.
Numbri.
Uks oli lahti, ukse taga kirju kardin, sealt edasi trepp, mis mitte kuhugi ei viinud.
Kuhugi ei viinud ja kedagi ei olnud.
Trepp täis asju.

Siis ma ärkasin.
Kell oli pool viis.

Ja ma mõistsin, et see oli karistus. Karistus eilse eest. Kui ma jätsin selle auto kraavi ja autojuhi poolpaljana tee äärde. (Paljas pool jääb täpsustamata)
Tühjast telefoni akust kuulsin alles hiljem.

Mind ei lohuta isegi teadmine, et ainult tänu minu kaalukusele ei lennanud auto kaugemale kui ta lendas, mõned meetrid teest eemale.
Ja et alles peale minu lahkumist hakkas rodumisi abivalmis möödasõitjaid kinni pidama ja abi pakkuma.

Üks tunne on siiski suurem kui süümekad reetlikkuse pärast.

Miks ma küll hommikul fotokat kaasa ei võtnud, mis lahedaid pilte oleks saanud :)

Ma poleks siis esimese küüdipakkujaga kaasagi läinud.
...