#päevapilt 49... valged ööd

...

Pigem siis ööpilt.

Pool tunnikest enne keskkööd.

Suur valge alles väljas.

26.06.2024

...

Punased... mitte ainult autod

...

Alati peab olema mingi lugu ka.

Punane lugu... päris keeruline.

Aga midagi siiski on.

Olin ehk kuuendas klassis, kui mulle toodi Rootsist punane mantel. Selline nunnu, suhteliselt lühike ja lihtsa lõikega, aga silmapaistvalt punane. Tol ajal oli elu pigem hallikarva, nii et ma äratasin tähelepanu.

Ehk nii nagu need mehed oma mundrites.

Kõik vahtisid!

Teised punased on siiski pigem sõiduriistad... kui mõni punane saabas välja arvata.

Kiivrist, sallist ja kintsust rääkimata.

Ikka veel piltidega Haapsalus.
...

Pühendusega postitus

...
Laupäev... nostalgiapäevade teine päev.

Paraad... peatänav - piiskopilinnus.

Enne oli meil hommikusöök, peekon ja praetud munad Vutipesas.

Praetud olid küll kanamunad.

Ootamise sisukamaks muutmiseks libistasime hiljem Hermanis õlut.

Nii vist öeldakse.

Ma tegelikult pole mingi õllesõber, aga ma olen kohanemisvõimeline.

Paraad oli päeva nael.

Nii umbes poolteist tundi vana tehnikat, mis läbi linna sõitis, lusti täis juhid ja veel lustakamad reisijad.

Kuna mul on päris palju pilte, pidin tegema mingi valiku.

Otsustasin, et pühendan postituse Osalisele, kes pühapäeval vahetult enne mu koju jõudmist jalgrattal meie bussile vastu sõitis ja lehvitas... mitte küll mulle.

Aga vahet pole.

Olgu see minu poolt talle väike kingitus Haapsalust.

Haapsalus... teise päeva esimene pool.
...

Fotojaht: sõit

...

Selle kevade sõidud.

Kõige mõnusam on sõitu ikka läbi auto akna pildistada.

Loomulikult on oluline ka see, et ei istu roolis ;)

Fotojaht
...

Ise küsin, ise vastan

...

Fotojahis on osavõtt kokku kuivanud, aga mulle sobib, et jaht ikka toimub. Hoiab blogi elus ka neil aegadel, kui kirjutamiseks vaimu pole.

Nüüd ka.

Teema ju "Mis see on?". Teen teise postituse veel, ise küsin, ise vastan.

Viimase 24 tunni mis...

...mis oli täna lõunaks?

Nuudlisupp...

 

ja pannkoogid.

Arusaadaval põhjusel sõin ainult pannkooke.

Ja mis see veel on???

Eilne liiklusummik Tallinnas.
Haiglasse jõudsin 10 minutit enne külastusaja lõppu.

Õnneks lasti kauem olla.
...

Teele, teele

...

Õemehel on autos selline riistapuu, kes muudkui kisendab, et Teele, Teele.

Ja kui sa temast välja ei tee ja oma tarkusest teisele teele sõidad, läheb suisa segaseks.

Meie sõidame oma tarkusest ja keegi võõras ei kisenda. Isegi siis, kui mõnikord valesti sõidame. Tegelikult oli ringteel avarii ja hoopiski üks mundris mees vehkis kätega, et Teele, Teele, ja oli lausa kategooriline, kui meie oma tarkusest teisele teele oleks minna tahtnud. 

Aga Tõraverre me jõudsime, jutud said räägitud, kallistused kallistatud, söögid söödud ja pildid tehtud, jälle tagasi kodu poole, läbi Tartu, et sealt üks eksind hing Emajõe äärest ohutumasse ja kodusemasse kohta toimetada.

Teele, teele. Lehvitajaid kohe mitmel aknal.

Tõraverest koduteele.
7.augustil.

Teele, teele.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas kõiki lahkujaid saadeti.
Vanaema seisis aidaotsas ja lehvitas teelistele. Vanaema ja teised kohale jääjad.
Mõnikord saadeti kuni soonikuteni.
Ja ikka lehvitati. Nii kaugele kui silm ulatas.

Tänapäeval nii kaugele enam ei ole vaja kõndida. Saadad autoni ja lehvitad.
Arvi sünnipäevalt koduteele.
6. augustil.

Aga selliseid saatmisi tuli ette ka ligi pool sajandit tagasi.

Või siis rohkem kui pool sajandit tagasi.
Teelisi ainult kaks, ülejäänud kõik saatjad.
Head teed!

Suvi 1961

Nojah, kes millega.

Kui vanaema esimest korda Rootsis käis, oli aasta 1966.
Sellise laevaga siis koduteele.

 

 Foto tagaküljele on Pilvi kirjutanud:

Vanaema oli Rootsis 3 kuud.
Ta oli siis 2 aastat noorem kui mina praegu.
Nüüd käib Pilvi mind saatmas.
 ....
Lõpuks veel üks väike teeline.
Sai just 7 aastat vanaks ja kohe-kohe teeleminek.
Koolitee, koolitee...

Kaugel see 1.september enam.
Kaugel sügiski.

Teele, teele kurekesed...

...

Telefonid veavad alt

...

See oli Paide linna piiril.
Algul mõtlesin, et ta tembutab. Silmad poolkinni rooli taga, hea võimalus mu närvidel mängida.
Ta teab, kuidas.

Ohtlikult tee servas.

Ilm oli ka vastik.

Olin paanikas.

Ma ei mäleta, millega ma ta siiski peatuma suutsin sundida või meelitada. Äkki ta vajus, lihtsalt vajus ära. Mul oligi juba tunne, et see pole niisama, et midagi on korrast ära. Paanikas haarasin mobiili ja kukkusin klõpsima, ise pingsalt mõeldes, mis number, mis number. Mis number see on, kuhu tuleb helistada? 1220? 2220? 1120?

Paaniline klõpsamine ajas mobla pöördesse ja korraga jooksis mu silme ees mäng, mille olemasolu ma oma telefonis ei teadnudki. Mina, kes ma ainult ussimängu tunnistan, olen absoluutselt saamatu kõikides teistes võimalikes meelelahutustes, mida üks mobiil pakkuda võib.
Ma ei suutnud mängu katkestada. Ükski nupp ei mõjunud. Ähmased kujud ekraanil mööda kihutamas, ei mingit võimalust valida numbrit. Numbrit, mida ma ikka veel ei suutnud meenutada.

Meie poolviltu auto tee ääres tekitas huvi. 5-6 masinat oli juba peatunud nii siin- kui sealpool teed. Aknad lahti, nõutud näod välja vaatamas. Palusin, et keegi laenaks telefoni, enda oma pistsin ühele noorele inimesele pihku, äkki tema oskab taltsutada seda ärapööranut.
Ma ei saa öelda, et suhtumine oleks teab mis vastutulelik olnud, aga midagi ma sain. Sellise viletsakese, pragulise ja teibitud.

Aga number, palun öelge mulle number, kuhu ma pean helistama!
Keegi ei tea, midagi pakutakse, aga ühtviisi võõrad tunduvad need olevat.

Hilja. Hilja. Hilja.
Ma ei saa, ei oska, ei tea. Aeg läheb, mul on arsti vaja.
Andsin võõra telefoni tagasi, jätsin kõik nii nagu on, ja läksin. Joostes haigla suunas. See pole kaugel ja see on ainus võimalus midagi ära teha.

Tänav oli tühi. Peaaegu tühi. Masinaid ei liigu, paar inimest siiski, kes vastu tulevad. Aga sellised imelikud, tummad ja tuimad.
Lähevad mööda.
Ei kontakteeru.

Ühes majas oli tuli, ehk saan sealt abi.
Telefoni.
Numbri.
Uks oli lahti, ukse taga kirju kardin, sealt edasi trepp, mis mitte kuhugi ei viinud.
Kuhugi ei viinud ja kedagi ei olnud.
Trepp täis asju.

Siis ma ärkasin.
Kell oli pool viis.

Ja ma mõistsin, et see oli karistus. Karistus eilse eest. Kui ma jätsin selle auto kraavi ja autojuhi poolpaljana tee äärde. (Paljas pool jääb täpsustamata)
Tühjast telefoni akust kuulsin alles hiljem.

Mind ei lohuta isegi teadmine, et ainult tänu minu kaalukusele ei lennanud auto kaugemale kui ta lendas, mõned meetrid teest eemale.
Ja et alles peale minu lahkumist hakkas rodumisi abivalmis möödasõitjaid kinni pidama ja abi pakkuma.

Üks tunne on siiski suurem kui süümekad reetlikkuse pärast.

Miks ma küll hommikul fotokat kaasa ei võtnud, mis lahedaid pilte oleks saanud :)

Ma poleks siis esimese küüdipakkujaga kaasagi läinud.
...

Viis viimast minutit....

......
Hommikuti on see tavaline.

Raadios algab liiklussaade. Viie minuti pärast pean toast välja astuma.
Hambad pesemata.
Pole hullu, kui kiiresti teha, saab ka minutiga hakkama.

Mobiil kadunud.
Pole hullu, kui lauatelefonilt helistada, siis leian üles. Kui sisse on lülitatud. Enne võib muidugi padja alla vaadata. Olemas!

Lõunaks võileivad kaasa tegemata.
Pole hullu. Kui ma need kaapekakud (või koorikleivad) ja määrdejuustu kotti pistan, saab hakkama.

Kindaid pole jope taskus.
See on juba jama. Eile sai mingi suvalise ürbi ja suvalise kotiga poes käidud. Kumba nüüd otsida. Ürpi või kotti. Aega nagu ka pole.
Puude tassimise kindad näevad väga puised välja.
Aga poja miskid suurde sõrmikud siin. Ajavad asja ära.

Oh, klapib, ainult minutiga sõtsin graafikusse sisse.
Siiber kinni.
Tuled surnuks.
Läks!

No mida ometigi.
Ei lähe.. ei lähe.. ei lähe....
Uks ei lähe lahti.
Välisuks.
Keegi on trepil end ette keeranud. Või miski.
Uriseb vastu, alla ei anna.
Mina ka mitte.
Võtan kepi. Sellise korraliku vähekasutatud kepikõnnikepi.
Hakkan takistajat läb kitsa ukseprao surkima.
Ragiseb mis ta ragiseb, lõpuks saan ukse lahti.

Ootamatult imeline maailm mul ukse taga: trepi peal, tee peal, kaugemal põllulgi. Kogu mu kodu ümbrus on glasuuritud kui piparkook, pinnapeal läikivvalge ja laternavalguses sädelev jääkõva glasuur.
Millal ometi?
...
Kuidas ma tööle jõudsin?
Tänan küsimast, kenasti.
Raginaga.
Justkui kõnniks mööda õhkõhukest järvejääd seda oma jalgadega purustades, samal ajal sellest läbi vajumata. Ohtlik ragin hoiatusena kõrvades.

Bussist jõudsin isegi kiiremine. Üks kena inimene korjas mind mu pühal teekonnal auto peale.

...

Praktiline maagiakalender

...
...

ehk
Uuel aastal uue hooga

Kui ikka hooga alustad, siis ehk lohistad kaugemale välja. Muidu tiksuda on ka hea, aga võib juhtuda, et siis just kaua ja kaugele ei tiksu.

Nii mõtlesin, kui panin 2. jaanuariks juuksuri kinni. Millalgi detsembris. Minemiseks aasta lõpus enam võhma ei olnud.

See aeg, kui mina juuksuris istusin, luges kaasa autos vastostetud ajakirja “Naised”. Mis ajakiri, see oli kalender… ja horoskoop… ja muidu tarkuseraamat.

Sealt ta siis välja lugeski, et 2. jaanuar juukselõikuseks absoluutselt ei sobi. Mis pani ta naeru kihistama. Et juuksekasv jääb kinni, juuksed kukuvad välja ja tekib kõõm.

Aga mis temale sobis, oli see, et tee veeprotseduure. Kuna auto nägi suht rääbakas välja ja aega oli ka rohkem kui küll (naine juuksuris!), siis läks kaasa autoga teenindusse. Ja tegi kõige korralikuma ja kallima pesu, mis teha andis… vastavalt soovitusele.

Nüüd on pidurid nagu vahelduvvool. Vahel on ja vahel ei ole. Hirmus oli see, kui pühapäeval Nõmmes käies keset linna järsku ei olnud. Õnneks läks õnneks, ükski memm alla ei jäänud ja puust sai ka napilt mööda. Et koht suht võõras, tuli kirikuaiale enne paar tiiru peale teha, kui õige teeots ette juhtus.

Tagasi tulles läks paremini (auto sai soojas garaažis üle sulatatud) ja kui need kaks kitse teele ette jooksid, siis jälle pidurid olid.

Tunduski, et asi korras: see, mis pesus vett sai, oli kaks korda põhjalikult sooja saanud.

Kuni eilseni. Mitte et pidureid ei olnud, olid küll. Kogu aeg olid. Kärsahaisu sain ise ka tunda.

Nüüd on auto teeninduses, miski koht pidi ääreni vett täis olema. Mis muidu nagu kuiv peaks olema.

Kaasa istub teist päeva tütrekese juures ja ootab, millal koju saab.

Mulle tundub, et see kalender-horoskoop tuleb ahju visata.

Enne veel ootan, kuidas nende juustega saab. Kukuvad… ei kuku.
Kui ikka välja kukuvad, siis on lootust. et kalender tõtt rääkis.
Kasvanud nad igatahes veel ei ole.

...