Kolmas kord Ahvenamaal

...

Olen Ahvenamaa kirjutanud isegi teemasse 100 head asja.

Ongi jätkuvalt üks neist sajast... endiselt hingele hea.

Iga reis on omanäoline, nii ka need kolm, mis Ahvenamaale viisid.

2007 käisime bussireisil, kolme ööbimisega. Rita kutsus kaasa, koos nende kohaliku kogukonnaga.

Olen sellest kirjutanud oma vanas blogis.

Albumist pildistasin paar pilti ka.

August, 2007

Ahvenamaa-reis on nüüd tehtud

Neli päeva avastamas saari, bussiga mööda punakatoonilist asfalti, jalgsi piki punaseid killustikukivilisi jalgradu. Valged laevad pikkadeks ülesõitudeks, sillad ja kollased praamid väikeste väinade ületamisteks.

65 tuhat pisikest ja veel pisemat kui pisikest saarekest.

Meie grupp vallutamas kive ja kaljusid, turnimas kui tundmatu kohmakas kaljuelukas kividel ja küngastel, jalad tudisemas, väändumas, tõrkumas, kepslemas, hüppamas, koperdamas, alati valmis kas laskuma või kõrgustesse ronima, ikka üles ja alla, ühe eesmärgi juurest järgmiseni.

See oli eriline. Kaljud kasvasid hinge ja rahulik elurütm tekitas kadedustunde. Seal olid autod valmis sõitma kilomeetreid jalgratta tuules isegi kõige ohutumas olukorras, lugupidav oli suhtumine teistesse sohvritesse, jalakäijatesse, ratturitesse.

Kirikud ja kindlused, kalmistud ja kabelid.

Purjekad nii merel kui mudelitena kirikutes.

Kanarbiku- ja samblikuvaip keset kiviväljasid.

Kummalised õunaaiad, suured sibulapõllud ja lopsakad kartulipõllud, hubased kämpingud ja lugematul hulgal sääski.

Ahvenamaa ahjupannkook, kindlaks lisandiks ploomimoos ja vahukoor.

Rootsi keel ja rootsi meel.

Åland siis pigem.

...
Teine kord olime Ahvenamaal jalgratastel.
August, 2014
Väike kokkuvõte blogis.

Neli naist ratastel (lapsest kaarikus rääkimata)

Selline reis siis.

Paadis pole küll õige sõna, laevaga sai mindud ja laevaga sai tuldud.

3 päeva Ahvenamaal.

Jalgratastega.

Vanim 60.

Noorim 4.

Pikim päev oli 73 km.

Suurim saavutatud kiirus 41 km tunnis.

Magamine kämpingus.

Mõnus seltskond.

Ilusad kohad.

Ilm päikseline, aga pisut jahedam kui Eestis.

Igas külas teretati,  viibati, lehvitati, pakuti abi... mida iganes.
Naeratati.

Turvaline eluolu. 

Igal pool rattad, ratturid.

Närvilisi autojuhte ei kohanud, liiklusohtlikku olukorda ei sattunud. 

Kõige raskem oli reisi lõpp, teekond D-terminalist Balti jaama.

Rongis oli veidi kitsas, mingil hetkel oli vahekäigus 14 jalgratast.

Viimased 18 km läksid ka kiiresti ja kenasti.

7 aastat tagasi lubasime, et ükskord me läheme.

Tehtud!

...

Nüüd siis kolmas kord, taas Ahvenamaal. 

Seekord jälle omamoodi.

Bussireis aastal 2007, rattareis 2014 ja 2019. aastal kruiis.

Oligi ainult üks erikruiis suve jooksul,
9.30 jõudsime Mariehamni ja õhtul kell 20.00 hakkasime taas Tallinna poole liikuma.

Läänemere suurim kruiisilaev. 

Silja Europa.

Päeva sisse mahtus 3-4 tundi reisi... transfeerbussis pole küll giidi, aga bussijuht jagas meelsasti teavet. 

Ja Eckerö oli meil juba tuttav varasematest kordadest, teadsime täpselt, kus mida vaadata.

Kivid muidugi kõige pealt! Punased kivid.

Käsitöönäitus ja kohvik, õues meelelahutust noorematele.

Loomulikult sõime ka traditsioonilist Ahvenamaa pannkooki.

Laev oli suursugune... kuigi jah, meie kajut oli kuskil autodeki all ja treppe oli ilmselgelt liiga palju.

Seekordki viiekesi kajutis, noorim viis aastat vana, vanim mina 60+.

Seekordki maksis reegel, et nooremad magavad üleval ja vanemad all. Ja ennäe, mina sain all magada, mitte nagu juunikuisel reisil, kus ma, üks nooremate hulgas (!), olin sunnitud voodisse minekuks redelit kasutama.

Meelelahutus laevas oli nii, et kui igaühele midagi. Tundus, et kõige väiksema jaoks oli kõige rohkem.

Kokkuvõttes.
Kuigi väsitav...

... aga ikka väga äge

...

Teid oodatakse

...
Viktoria Sõber*! Teid oodatakse info-lauda!

Kõik oleks loogiline, kui info, mida valjuhäälselt jagati, oleks kuskil kaubanduskeskus.

Aga ei olnud.

Infot jagati "Victoria" pardal.

Kohe ei osanud midagi arvata.

Aga ega keegi mind ei hõiganud.

* nimi muudetud... ei olnud sõber.
...

Rootsis käidud

...

Iga  kord, kui reisil olen, annan endale lubaduse: nii kui tagasi jõuan, ostan ratastega kohvri.
Isegi kõige kergem sumadan muutub iga 100 sammuga 100 g raskemaks. 

Lubadus lubaduseks, käin endiselt oma suure kotiga.

Seekord siis jälle Rootsis.

 

 Reisi algus

Balti jaamast D-terminali.
Eriti naudin selle teekonna esimest osa.
Tornide väljak ja sealsed iluaednike fantaasia-aiad.

Sadama piirkonnas on tüütum.

...
Edasi on kõik nauditav.
Laevareis.

Öö laeval.

Jagasin kajutit. Probleemideta.
Huvitavate inimestega erinevatest rahvustest.
Mitte et me eriti suhelnud oleks.

Laevas on mujalgi olla.

Kajut on ööbimiskoht.

Edasi hommik.
Hommikusöök ja imepärane Rootsi rannik.

Hommikul Romantika pealt Stockholmi terminali.
Korralik jalutuskäik.

Mis väärib omaette lugu, sest kui olin terve hulga meetreid kõndinud, tuli vastu silt: veel 700 m.

Ma ei võtnud juttu tõsiselt, no mis toru see ikka kilomeeter pikk võiks olla.

Järgmine silt pani mind juba mõtlema.

Ega mul kõndimise vastu midagi pole.
Ikka rõõmuga.

Pilviga nagunii käisime.
Kõndimas.

Kuigi Pilvi on endine, tema jookseks.

Mul jäi seekord eelnev trenn tegemata, nii et mul poleks võhma jagunud.

Temaga kiiret sammu pidada.

Nii me siis jalutasime.


Vaatasime.
Rääkisime.


Olin toidetud ja hoitud.

Tõeline puhkus.
...

Laevad täis

...

Olin seda mõtet juba jupp aega veeretanud, esmaspäeval siis võtsin ette.

Et ostan pileti ja sõidan Stockholmi.

Teisipäeval.
11.augustil.

No mida... ainus kajut, mida Interneti-broneeringus pakuti, oli De Luxe... hind oli utoopiline (kajut kindlasti ka). 

Aga las ta olla.

Mõtlesin, et parem helistan ja räägin oma mure ära.

Et ainult mina üksi, 1 pilet naiste kajutisse.

Ei ole pileteid. 

Teisipäevaks.

Kolmapäevaks ka mitte.

Sama edasi, ei ole seda ühte piletit ei neljapäevaks, reedeks ega laupäevaks.

Aga pühapäeval, palun väga, saate juba sõita.

Rumal mina, kes arvas, et üks mahub alati. 

Laeva peale.

Selle suure-suure laeva peale. 

Loodetavasti ma siis nüüd pühapäeval ikka mahun, vähemasti pileti maksin ära. 

Aga mitte ainult sõidud Stockholmi.

Laeva peale ei mahu mõnikord ka need, kes Saaremaale või Hiiumaale tahavad sõita.

Andeks, kas teil on veel ruumi? Ei, kõik on täis!

Õnneks meie mahtusime. Teised jäid ootama.

Järgmist praami.

"Ionas" oli paras punker, ja "Saaremaa"... tema läheb nüüd Saksamaale. 

Aga sadamad mulle meeldivad.

Seista ja vaadata.

Isegi oodata meeldib... kui just palju ei pea.

Nõuka-ajal oli mitu tundi ootamist päris tavaline. 

Väikeste lastega küll päris tüütu.

...
Lemmik-sadama leidsin Saaremaalt. 

Teeviit näitas, et sadam. Ja telkimiskoht.

Mulle meeldis, kaasa pidas küll natuke "lahjaks". 

 Temal oma eelistused.

 Roomassaare sadam

...
Aga 50-60 aastat tagasi sai ka praamiga mandri ja Saaremaa vahet sõita.

Ja kui ilm ei lubanud, oodati mõnikord lausa nädal aega, millal laevale saab.
Küllap siis oli samamoodi.
Laevad täis.
Kui lõpuks sai.

...

Fotojaht: kell

...
Päris raske arvata, palju see kell nüüd on...

Fotojaht

...

Edasi ja tagasi

...

Eelmise nädala lõppu mahtus üks väike reis.

Edasi ja tagasi.

Tallinna jätsime maha suhteliselt rahuliku südamega, tundub, et olukord on kontrolli all.

 

Sama ka Stockholmis.


Kahurid  ja jalavägi.

 Ratsavägi. 

Kuninglikus relvakambris jagus nii relvi kui varustust.

Isegi kuningliku perekonna liikmed sattusid vaatevälja.

Eesti Majas käisime koos Pilviga, jutustasime ja sõime.
Supp sisaldas 12 erinevat aedvilja.

Ja veel näitus, alles ahjusoe ja avamata.

Meie pidime enne pidulikku tseremooniat lahkuma, laev ju ei oota.


Linn oli tavapäraselt mitmepalgeline, aga selle nautimiseks jäi aeg väheseks.

 

Värvikirev ja lõunamaiselt temperamentne oli ka elu laeval.

 

Tehtud ta sai.
Edasi ja tagasi.

Kaks ööd laevas.

Ühepäevareisid.

Julgesti võib paigutada teemasse 100 head asja.
Neljateistkümnes.
...

Teele, teele

...

Õemehel on autos selline riistapuu, kes muudkui kisendab, et Teele, Teele.

Ja kui sa temast välja ei tee ja oma tarkusest teisele teele sõidad, läheb suisa segaseks.

Meie sõidame oma tarkusest ja keegi võõras ei kisenda. Isegi siis, kui mõnikord valesti sõidame. Tegelikult oli ringteel avarii ja hoopiski üks mundris mees vehkis kätega, et Teele, Teele, ja oli lausa kategooriline, kui meie oma tarkusest teisele teele oleks minna tahtnud. 

Aga Tõraverre me jõudsime, jutud said räägitud, kallistused kallistatud, söögid söödud ja pildid tehtud, jälle tagasi kodu poole, läbi Tartu, et sealt üks eksind hing Emajõe äärest ohutumasse ja kodusemasse kohta toimetada.

Teele, teele. Lehvitajaid kohe mitmel aknal.

Tõraverest koduteele.
7.augustil.

Teele, teele.

Mäletan lapsepõlvest, kuidas kõiki lahkujaid saadeti.
Vanaema seisis aidaotsas ja lehvitas teelistele. Vanaema ja teised kohale jääjad.
Mõnikord saadeti kuni soonikuteni.
Ja ikka lehvitati. Nii kaugele kui silm ulatas.

Tänapäeval nii kaugele enam ei ole vaja kõndida. Saadad autoni ja lehvitad.
Arvi sünnipäevalt koduteele.
6. augustil.

Aga selliseid saatmisi tuli ette ka ligi pool sajandit tagasi.

Või siis rohkem kui pool sajandit tagasi.
Teelisi ainult kaks, ülejäänud kõik saatjad.
Head teed!

Suvi 1961

Nojah, kes millega.

Kui vanaema esimest korda Rootsis käis, oli aasta 1966.
Sellise laevaga siis koduteele.

 

 Foto tagaküljele on Pilvi kirjutanud:

Vanaema oli Rootsis 3 kuud.
Ta oli siis 2 aastat noorem kui mina praegu.
Nüüd käib Pilvi mind saatmas.
 ....
Lõpuks veel üks väike teeline.
Sai just 7 aastat vanaks ja kohe-kohe teeleminek.
Koolitee, koolitee...

Kaugel see 1.september enam.
Kaugel sügiski.

Teele, teele kurekesed...

...

Kaasteelised

...

Minemine oli selline suhteliselt privaatne.

Jagasin neljast kajutit ühe noore daamiga, ega me suurt ei kohtunudki. Tema tuli, kui mina juba magasin, mina läksin, kui tema alles magas. 

Ruumi oli piisavalt käes. 

Eks ma ikka segasin teda ka, sest kui laev Mariehamnis peatuse tegi, läksin välistekile vaatama.

Poole 5 paiku hommikul.

Selleks ajaks oli terves laevas rahu ja vaikus.

 Edev mina oskas ennast ka pildile püüda.

Mul pole midagi selle vastu, kui ma olen päris üksi.

Mul pole ka midagi selle vastu, kui on palju rahvast.

 
Ma lihtsalt puhkan. Naudin laevasõitu.

See on ju imeline.

...

Tagasiteel olin rohkem kajutist väljas.

Ma lihtsalt ei mahtunud sinna.

Kui on palju naisi ja veel rohkem pakke.

Üks oli jaapanlane, 2 venelast.

Ja mina.

Rimmal oli sünnipäev, tema pakkus veini, nii et pidu oli ka.

Jaapanlannal oli hiiglasuur (ja kõrge) seljakott, tema sõitis Tallinna, et oma kott posti teel Eestist Jaapanisse saata. Siis otse edasi Helsingisse ja lennuki peale.

Et kott raske oli, seda võin ma kinnitada, sest väljumisel oma pagasit selga upitades  vajus pisike piiga lausa põlvili. Püüdsin teda ja ta kotti siis tagasi seisvasse asendisse kergitada.
Mis ka õnnestus.

Ma ei tea, miks pakki ei saanud Rootsist saata, või siis Helsingist. Miks oli vaja Tallinna sõita? Aga nii palju inglise keelt mul ei ole, et oleks tahtnud täpsemalt uurida.

Aga muidu, ega ma kajutirahvaga suurt kohtunudki, võtsin oma raamatu ja leidsin palju kohti, kus olla.

Kõige lõpuks vaatasin veel kesköise programmi ära.

 

Kui mina magama läksin, olid teised laevaelu nautimas.

...