Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 

Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.

Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...

Kuidas vahetada kodu

 ...

Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.

Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud. 

Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.

Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Kodu vahetamise lugu

Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas. 

Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.

Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3. 

Või umbes midagi sellist. 

Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.

Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja. 

... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...

Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.

Tervitus!                                                        Leningradis, 27. veebr

Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul  sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.

Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.

Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale  ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne. 

Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne

Järgneb...

...

#päevapilt 6... sünnipäevalaps

 ...

Ma pole veel luba saanud, kas tohin pilti jagada, aga... niikaua kui eitav vastus pole tulnud, las ta olla.

Uskumatu, aga juba 17!

Ma mäletan küll seda olulist päeva.

06.08.2006.

...

Aga mitte ainult!

06.08.2006  sai Arvi, onudest kõige vanem, 70. aastaseks.

1936-2018

Pilt vast ongi aastast 1936.

Õde-venda

...

#päevapilt 5... pihlakas

 ...

On see märk, et sügis tasahilju hingab kuklasse? 

Vist seepärast oligi mul täna kuklas selline imelik tunne ;)

Pihlakas... kodulähedane... aga mitte südamelähedane.

Südamelähedane oli ja on mu lapsepõlvepihlakas.

1950ndate lõpp...vist

Pildil Ilmar, kes 6aastasena* sai minu onuks, toetab pihlakat. 

Või otsib ise tuge.

Aga pihlakas on tänaseni alles... vähemasti osaliselt.

*6aastasena... mis tekitab sugupuus paraja segaduse, sest tänu sellele oli mu vanaema ja vanaisa kõige noorema (Kaia) ja kõige vanema (mina) lapselapse vahe 33 aastat.

On senimaani. 

Ainult vanavanemaid enam pole.

...

Kus kasvavad lärtsipuud?

 ...

Kui kaasa kinnitas, et need kõrged puud, mis Vigalas alleedena teede ääres, on lärtsipuud, ei osanud ma midagi arvata. Mu meelest tavalised lehised. 

Või mis lehised, isegi lehis pole minu jaoks kõige esimene valik. Pigem oli see Saksamaa kuusk, mis maal vanavanemate juures keset taluõue kasvas.  Nüüd enam mitte, vist muutus majale ohtlikuks.

Usun, et kõige vanem pilt sellest kõrgest puust (meie peres öeldi ikka, et Saksamaa kuusk) on see ema joonistatud pilt aastast 1951. 

Suvihaljas okaspuu.

1951

1955

Nüüdseks olen lehise omaks võtnud. Igapäevane (khm-khm) kõnniring viib ühest sarnasest vanurist ligilähedalt mööda, ja lehised kunagise Risti koolimaja juures on ka ammused tuttavad.

Nii et puu, mis ühele lärtsipuu ja teisele Saksamaa kuusk, on Vikipeedia kinnitusel hoopis lehis.

Põhjaparasvöötmes, eriti Kanada ja Venemaa taigas, on lehis üks levinumaid puid, moodustades suuri metsamassiive. Lehised kasvavad 15-50 m kõrgeks ja võivad vabalt elada oma 500 aastat. 

Kui lehis on tulnud meie maile kas Saksamaalt või Siberist, siis kaasa juured on Vigala kandis ja tema jaoks see algne nimi lärtsipuu kõige suupärasem.

Kunagi ilmunud "Lasteleht", "Postimehe" hinnata kaasaanne, on oma 1904. aasta 4. veebruari väljaandes avaldanud artikli "Meie okaspuud".

Umbes 7-80 aastat tagasi, hakati meie maal ühte wäljamaa okaspuud, nimega lärtsipuu, kaswatama. Esiti üsna wähesel arwul, ainult ilupuudena; aga wiimase paarikümne aasta jooksul kaswatatakse teda suuremal mõedul, sest tema häid omadusi juba rohkem on tundma saadud. Lärtsipuu kaswab umbes nendesamade tingimiste all kui meie maa mänd; teiste puude warjus ja wesise maa peal ei taha tema mitte kaswada. Teistest puudest lahutab lärtsipuu ennast selle läbi, et ta omad okkad sügisel maha ajab. Kõige warasem on ta kewadel haljaks minema. Lärtsipuu on wäga jõudsa kaswuga, nii et temast ju 30-40 aasta pärast häid palka wõib saada. Seeme kaswab lärtsipuul niisama kui teistel okaspuudel, käbides. ... Seemne nael maksab 130-150 kop. Ennemal ajal osteti lärtsipuu seeme Saksamaalt, sellest seemnest kaswasiwad kõwerad puud; wiimasel ajal tuuakse teda aga Siberist, kus kliima meie maa omaga rohkem ühesugune on, ja puud kaswawad sirged. 

Selle ligi 120 aastat vana artikli põhjal võib arvata, et meie talu õues kasvas pigem Siberist pärit puu, sest tema oli sirge ja kõrge. 

1960ndad

Sirge ja kõrge oli ka Ussimäel kasvanud lehis. Pika otsimise peale leidsin pildi, mis tehtud tubli pool sajandit tagasi. Oleme seal Sirjega vist sipelga pissi noolimas. Miskit muud põhjust ei oska arvata, miks seal näppupidi pesas oleme. Kahtlustan, et see nii vana komme, millest tänapäeva noored enam midagi ei tea, meie omal ajal tihtilugu maiustasime. 

1968... vist

Nüüd käis Aare lapsepõlveradadel ja saatis pildi. Kartsin, et just Ussimäe lehis on puu, mis üks eramaalane seal oma piiri märgistamiseks teele on langetanud, aga õnneks mitte. 

2023

Vähemalt see lehis püsib veel alles, tee lapsepõlvemaale on autoga tulijatele aga endiselt suletud. Ei siin aita ei ussi- ega püssirohi, kui isegi Ussimäe maagia ei suutnud takistada.

...

Lehvitame!

 ...

Ükskõik kes lapsepõlvemaal lahkumas oli, saadeti ära. Kui suvi sai läbi ja lapsed rongi peale minemas, seisis vanaema aida otsa juures ja lehvitas.  Lehvitas ja pühkis pisara. Sama ka siis, kui nädalavahetus läbi ja noored linna tagasi läksid. Vanaema seisis ja lehvitas. Küllap lehvitas ka vanaisa, aga tema vast trepi pealt kaugemale ei tulnud. Mäletan just vanaema, kes meist maale maha jäi. 

Mõnikord jalutas ta isegi esimese soonikuni. Jäi sinna lehvitama.

Ja mõnikord polnudki nii, et ta üksi oleks lehvitama jäänud.

Kui Pilvi juures käime, siis tema on rõdu peal lehvitamas. See paneb nagu punkti külaskäigule.

Meil suguvõsas ikka kõik lehvitavad. Kui ära saadavad.

Läbi aegade.

Meie käime trepi peal saatmas ja lehvitamas. Tavaliselt teen ma minejatest pildi ka, siis saan hiljem vaadata, mis kell sõiduks läks, ja arvutada, mis kell kodus peaks olema. Siis tean telefonil silma peal hoida, et sõnumit "Oleme kodus" mitte maha magada.

...

Sobib teemasse "100 head asja".

Kuuekümne seitsmes.

Lehvitame!

Jälle üks pooleli jäänud projekt. Viimane postitus oli 3 aastat tagasi. 

Nii et tööpõld on lai!

...

Küüliku vasak tagakäpp

 ...

Kes kuulas täna Vikerraadio järjejuttu, see teab, millest räägin. 

Tegelikult tahtsin hoopis rääkida nimedest ja nende muutmisest. Sugupuus kaugemaid aegu vaadates  paistab see eriti hästi silma.

Oma vanaisa nime ja kirjapilti olen kuulnud/näinud päris mitmes erinevas variandis. Minu jaoks oli ta terve elu vanaisa. Onu Tiit kõlas ka tuttavalt, nii kutsusid teda need, kes polnud ei lapsed ega lapselapsed. Et miks just onu Tiit, mitte lihtsalt Tiit?  Vanaisa oli 49, kui mina sündisin, ju siis oli ta noortele lähikondsetele täitsa onu juba ;) Ma ei tea, kuidas teda hüüti, kui ta noormees oli, aga praegu on tema  hauakivil hoopis nimi Tiidrik-Jakob.

Vanaema paberite hulgas on alles dokument 1930ndate lõpust, kus kirjas tema uus ja vana nimi. Abielus oli ta selleks ajaks olnud juba kümmekond aastat, nii et see polnud mitte perekonnanimi, mida muudeti. Vanaema võttis endale uue eesnime. Ehk sellepärast, et  tema ristinimi oli mehe suguvõsas juba olemas? Vanaisa vennanaine oli ka Klaara.

Ja Tiiu ja Tiit sobivadki palju paremini kokku!

1930ndad

1959

1960ndate algupoolel

Nad said abielus olla 57 aastat.

Nimejuttu jätkan mõni teine kord, teemaks tuli see seoses igapäevaeluga.... keelatud perekonnanimede nimistu sai täiendusi. 

Ma jutustasin küll eesnimedest, aga küll ma jõuan ükskord tagumiste nimedeni ka ;) 

Natuke teen juba algust.

Nõuka-ajal oli onu ja onunaise passis ühine perekonnanimi vene keeles kirjutatud erinevalt. Ühel oli täht "s" sõna keskel "c" ja teisel "з". Reisil kuskil NSVL-s oli neil raskusi, et ühte hotellituppa saada. Erinevad nimed, pole abielus, kokku lubada ei tohi. 

Mul oli kunagi vastupidi. Juhtumisi oli grupis üks sama perekonnanimega mees, kes polnud mitte minu mees. Meid oleks äärepealt ühte tuppa ja ühte voodisse pandud. Võimalik, et nõuka aeg oli siis juba läbi.

Venelased vist kirjutavad nime nii nagu hääldavad? Mul on nagu meeles. Шекспир? Ma põhjalikumalt ei kontrollinud. Aga vahet pole.

Kui nüüd hommikul kuuldud reisikirja juurde tagasi tulla...

"Hurraaaa Nelli Blaile, hurraaaa!"

Nii lõppes järjejutt "72 päevaga ümber maailma".

Ma kontrollisin üle, kes oli too "Nelli Blai", kuuldud loo minategelane.

Niipalju ma siiski juba teadsin, et kõik see oligi just tema lugu. 

Aga täpsemalt.

Nellie Bly (1864 - 1922), ameerika uuriv ajakirjanik.  

Tegelikult on see varjunimi, mille ta võttis tolleaegse populaarse laulu "Nelly Bly" järgi. 

Tema elu oli ikka tõeliselt põnev ja täis seiklusi. Kõik see mahtus talle antud 58 eluaasta sisse. Ümbermaailmareis, eksperiment hullumajas (ilusa hullu tüdruku juhtum), väljaastumised naiste õiguste kaitseks, lisaks abielu endast 42 aastat vanema mehega. Ka suguvõsa, kuhu ta kuulus, oli päris aukartustäratav.

Ja kui vaadata tema pilti Vikipeedias... milline kaunis naine! Ja milline kaunis riietus.

Mis puutub küülikusse... küüliku vasak tagakäpp pidi õnne tooma.

...

Staarihakatised

 ...

Mul on siin igal suvel staarihakatised. 

Teevad teatrit ja muud kunsti.

Suguvõsa kokkutulekutel on platsis ka kaugemad sugulased ja pikaajalisemad tegijad.

2015

2020

Pühapäeval vaatasin staarisaadet. Vaatasin. Ja vaatan veel. Isegi selle nõmeda reklaamiva? pealkirja kiuste vaatan. 

Mis saab olla jaburam sõnastusest: tuntud poliitiku naisevend? Kesiganes selle pealkirja välja mõtles, kõlab tobedalt.

"Selgusid superstaarisaate edasipääsejad: nende seas ka J.M.-i naisevend... " (Delfi)

Millisel sõnal selles lauses on rõhk? Poliitiku nimel? Sõnal naine? Või sõnal naise vend? 

Märten on piisavalt tuntud tegija, ei pea end ehtima võõraste sulgedega.

Tuletasin ise ka Google abil meelde. Märten kui jalgpallur. Perebändi üks liikmetest. Hea esinemine Laulukarussellil. Buratino "Estonias". Rollid mitmes tele-seriaalis. Pealeloetud multifilmid. 

Ta on igal pool oma töö ja kohalolekuga ise panustanud. 

Ja ükskõik milline neist tema tegevustest oleks sobinud paremini tema iseloomustamiseks kui poliitika sisse toomine. 

Aga ehk oli artikli pealkiri mõeldudki tähelepanu kõrvale juhtimiseks? Et las võistleb Eesti Laulu staaridega pigem Jaagu elukaaslase vend, mitte kogemustega noor laulja? 

Oli kuidas oli, nüüd tuleb oodata, millal jälle hääletamiseks võimalus antakse!

Õnneks puudub sellel hääle andmisel igasugune seos saabuvate valimistega ;)

...

august, August, Augustus

 ...

Kontrollisin ennast. Et mitu päeva seda kuud veel on. Olen endale pannud ühe tähtaja... teen augusti lõpuks valmis.

Jeee! Tänasega kokku neli päeva... pluss tagataskus plaan B. Töödejuhataja saatis kirja, et ootab materjale nädala jooksul. Nii siis, ma pean küll ruttu ära tegelema, aga kohe tormama ei hakka.

Kalendrit uurides avastasin veel ühte koma teist.

Esiteks muidugi, mul on kalendris ikka õige kuu lahti. Alati ei pruugi olla.

Ja et täna on nimepäev... August. Kustav. Ja Kusti.

Saaremaa vanaema isanimi oli Kustu. 

Sealkandis on ka sajanditagune hauaplats.  Saaremaal siis.

31.07.2019

Kui tõde tunnistada, siis vanavanemate kalmud on teada kohad, seal ikka käin, aga vana-vanavanemate platsid ja ristid leian vaid lähedaste juhatamisel. 

Keegi kuskil õnneks ikka teab.

...

Veel on Augustus.

Temast olen kirjutanud.

Augustuse hukkumine reisil Baltimaadesse.

...

Ja lõpetuseks.

Suvi hakkab seljataha jääma.

Augustist rääkimata.

...

Nalja nabani

 ...

Mul on kaks sugulast/sõbrannat, kel vanust 90+. Igatahes nad mõlemad on vanemad kui Ita... kes teadagi on ka üks paras naljatilk. 

Et kui nalja nabani. Ja vihje I.E. suurele juubelile 1. aprillil.

Kuna lool peab olema algus, siis mõlemad prouad on elurõõmsad ja positiivse ellusuhtumisega. Ja mõlemad on vaktsineeritud koroona vastu... millest võib ainult ühe järelduse teha: minu aeg hakkab ka saabuma. 

Vaktsiini saamise aeg siis. Kui minust rääkida. Ja kui loogiliselt ja vanusele mõelda.

Seekord siis Haapsalu proua lugu. Oli tema helistanud oma sõbrannale xxx saarel. Et kas sa sisse lased, sattusin siiakanti, kui sulle sobib, tulen ja lobisen natuke. 

Mis võis sõbrannal selle vastu olla! Lubas alla tulla ja ukse lahti teha.

Elviine helistas siis veidi aja pärast uuesti, et saaks aprill-aprill hõigata, aga keegi telefoni vastu ei võtnud. Kui kontakt lõpuks taastatud, oli sõbranna mures, et kuhu külaline kadus, tema ootas, hõikas ja isegi natuke nagu jalutas vastu. Aprill-aprill!

Kui see nüüd ei olnud naljaks, siis edasi läheb veidi naljakamaks. Rääkis Elviine loo pojapojale, ja kui õhtu käes, siis pojapoeg helistab. Et vanaema, ega  sa telekat ei vaata? Seal üks xxx saare proua just saates, kas see ongi see sinu sõbranna? Et kus kanalil? Ikka kanal 2 ju! Elviine hakkas telekaga mässama... aga ei mingit vanaprouat, miski valge pluusiga näitsik, ja kindlasti mitte xxx saarelt. Aprill-aprill!

Elviine 90. sünnipäev

...

Mina sain oma aprilli ka kätte, ja rohkem veel kui ühe korra. Loomulikult ma olin uudishimulik ja hiilisin vaatama, kellega kaasa 1. aprilli hommikul nii mesimagusalt ukse taga jutustab. No polnud seal muidugi kedagi ;) See oli see esimene.

Teine kord läksin aknale uurima, kas tõesti võimalik, et prügiauto majade vahel, mu meelest pidi alles järgmine nädal tulema.

Oma meelest olen ma küll terane tüdruk ;)

...

Poiss Tutulinna külast

 ...

Siberi eestlased laulavad laulu poisist Tudulinna külast.

See on nii, et laulavad küll Poiss Tutulinna külast, aga tegelikult on tegu tõenäoliselt Tudulinna poisiga.

Poiss Tutulinna külast

käis üössel hulkumas.

...

Nuta, poiss, ja kurvasta,

ega sa neiut kätte ei saa.

...

Minu vana-vanaisa oli ka poiss Tudulinna külast, sündis Tudulinnas 1865. aastal.

Vana-vanaisa Jaan.

Siberis käis ära, vabatahtlikuna, kuigi siis polnud ta enam mingi poisike, 50+ oli. Elasid perega Iisakus. Läkski koos perega, lapsed võeti kaasa, vaid kõige vanem poeg mitte, tema oli sõjaväes. Aasta siis oli 1917. Olen kuulnud, et sõja jalust ära, 3.sept 1917 oli Saksa Keisririigi sõjavägi Esimese maailmasõja käigus vallutanud Riia. 

Vana-vanaisa Jaan oma perega lahkusid Eestist 17. septembril 1917. Üüriti kaubavagun, võeti kaasa kõik eluks oluline ja paarinädalane sõit Irkutski suunas võis alata. Jaan, kes haiguse tõttu oli kaotanud ühe jala, oli õppinud selgeks kingsepa ameti ja selles ametis teenis ta ka Siberis oma perele elatist.

See ei olnud niisama teadmatusse minek, lähedane sugulane (vanavanaema Kadri vend) oli mõned aastad oma perega seal juba elanud ja tema neid kutsus.  

Aastad läksid, olud muutusid, Eesti saavutas iseseisvuse ja inimesed üle maailma hakkasid taotlema luba kodumaale pöördumiseks.

Minu vanaisa Tiit (s.1904), Jaani poeg,  kirjutas päevikusse:

21/X -1920... Wiimastki ometi loodame Eesti maa poole saame sõita. Täna on neljapäev - tulewa nädala alguses arwame juba Irkutskist wälja sõita, täna tahan Kitoist juba wälja kolida. Mõne päewa pärast, kui ärasõidu päew juba kindlaks saab, tahan siia tagasi sõita ja kõigega jumalaga jätta ja mälestuseks salmid kirjutada ning teistel omale lasta kirjutada.

24/X - 1920... Pagan wõttaks jah! Ei saa ühtegi weel Eestimaale sõitma. Inimesed kesknädalal sõidawad, kuid meie jääme hulgast wälja. Lugesin Eesti "Talu" 1914 aasta käike. Ma mõtlesin ju ka kord Eesti põllumeheks saada. Kas aga see wahest wäga hull ei ole. Ma mõtlen ikka paljuks saada ja ehitan kõiksugu õhulossid, kas nad aga lõpuks rusuks ei lange.

19/I - 1921... Jõulu pühad möödas. Uus aasta käes. Jõudsalt woolab aeg... Kuid ikka istume meie siinsamas ega teagi, millal siit minema saame... Hea meelega tahaksin jälle wana tuttawate keskele saada, aga "Wara weel, ütleb saatus - "pead ootama."

Keskmisel Jõulu pühal s.o. üleeila oli "Eesti tööliste klubis" piduõhtu ja jõulupuu. Ma hakkasin juba waratselt walmistama, et õhtul midagi ette kanda. Esimest korda astusin ma seltskonna ette salajase wärinaga ja kandsin oma "Lapse kurbtuse", mille kallal ma mitu päeva olin tööd teinud, ette.

...

28. jaanuaril 1921 on tema isa Jaan teinud avalduse (tõenäoliselt on see juba korduv) Eesti Wabariigi esindusele Wenemaal.  Teadaanne Eesti Wabariigi kodanikuks tunnistamise kohta.

Elukoht ja postiaadress... Irkutsk, Sovetski tn 60

Palun mind ja minu perekonna liikmeid: naist Kadri, poegi Oskar`i, Tiidrich`i, Pärnhard`i ja tütar Iidat Eesti-Wene rahulieping artikkel IV põhjal Eesti Wabariigi kodanikeks tunnistada.  

Hingekirjas Eestimaal: Tudulinna wallas, Rakwere kreis

Millal kodumaalt wälja rännanud... 17. september 1917

Wäljasõidu põhjus... Wene - Saksa sõda

Missuguseid keelesid oskate... eesti keelt, osalt wene keelt

Perekonna peasissetuleku hallikad... kingseppa töö

Kuhu Eestisse asuda kawatsete... Iisakusse

Kas Wenemaal warandust on... ei ole

Kas Eestimaal warandust on... maja Iisakus

Lisab juurde tõenduse, et mina Eesti Wabariigi territooriumil olewa kogukonna liige olen... koopia eluaja passiraamatust, wälja antud Tudulinna walla walitsuse poolt 7. veebruaril 1911.

...

18. juuli 1921... Tudulinna vallawalitsus on vormistanud nõusoleku.

J.M. on sündinud Tudulinnas 23.veebruaril 1865, oli Tudulinna walla hingekirjas, elas Iisaku wallas ja külas, omab seal oma maja, ameti poolest kingsepp, lahkus Saksa wõimude kartusel Eestist, tema Eestisse tulek on soowitaw. Ka tema perekonna Eestisse tuleku wastu ei ole midagi.

Aga aeg läks ja asi ei edenenud, pere oma taotlusele vastust kätte ei saanud.

27.detsembril 1921 saadab Jaan järelpärimise.

Eesti opteerimise komisjonile Siberi osakonda

Paluks mulle teatada, kus viibivad praegult mu opteerimise paberid ja kui kaugele on asi nendega jõudnud, sest on ju poolteist aastat, kui ma oma opteerimise paberid Moskvasse sisse andsin ja warsti saab aasta, kui neid teistkordselt Omskisse uuendasin. 

Mind paneb isegi imestama, miks minu opteerimine nii pikka kestab, kuna paljudel see asi kahe kolme kuuga korda saab - ometi pole ma ei wäljasaadetud, ei isegi mingis asjas süüdistatud, mis wõiks takistuseks olla optandiks wastu wõtmises. 

Seda silmas pidades palun ma minu opteerimise paberid mitte paberi hunnikute alla peita, waid neid järjekorras, (mis ju ammugi kätte on jõudnud), ette wõtta ja walmis teha.

Uue läkituse saadab Jaan teele 19. jaanauaril 1922

19.I - 1922

Ma olen juba mitu korda nõuetanud, et minule minu opteerimise käigust sõnumeid oleks saadetud, aga pole seni ühtki täieliku vastust saanud, sellepärast olen sunnitud ma jälle sulge kätte võtma ja oma palvet teie poole pöörama.

Mõtelge, juba teine aasta ootamist jõuab lõpule ja weelgi pole nähtawasti üht sammu edasi saanud. 1920. aasta juuni kuus andsime meie opteerimise palwe muidugist selles mõttes, et juba sel sügisel wõimalust saada ära sõita, kuid kõik saiwad enam wähem ruttem - kuu, kahe, kolme, nelja pärast - omad dokumendid kätte, meie aga ühtegi, ainult sellepärast, et meie nende Metskondadega ja teiste sarnastega mitte tuttawad polnud. Lõpuks peab küsima, kas see suur Opteerimise Komisjon ainult oma tuttawate heaks töötab, aga kes mitte tuttawad pole, need "пошел k черту ". Kui see tõesti nii peaks olema, siis peame meie, võõrad, muretsema, et meie jauks eraldi komisjon asutatakse - teisiti ei tule ju midagi wälja. Siin kadub lõpuks kõik kannatus, mis ju nii kaua on wastu pidanud ja siis vannu kõik need opteerimise komisjonid ühes tema tuttawatega maa põhja.

No igatahes oli sellest kirjast kasu, juba veebruaris tuli vastus: Teie olete Eesti kodanikuks tunnistatud. Eesti kodakondsuse tunnistuse saate kätte, kui saadate kaks passipilti.

...

Väljavõte Tiidu päevikust "Südame sõber":

30/V 1922

Õnnelikud inimesed! Juba nad kihutawad kaunis kaugel, iga minutiga, iga silmapilguga ikka lähemale ja lähemale, kalli, ammu oodatud Eestimaa poole. Jah, õnnelikud inimesed! Juba neil süda keeb sees - ometi kord! Millal siis tulewad meile need õnnelikud silmapilgud, kus wõime ütelda: "Meie läheme!" ... 

Mul oli meel nii raske, kui neid eile õhtul waksalis saatmas käisin, nii kahju, isegi sugu kade meel. 

Kuni kella 12-ni olime waksalis - nii kaua ei tihkand oodata, kuni sõit ette antakse ja kraami wagunisse saaks kanda - see sündis kella 3 ajal ja kell pool wiis - mast püsti ja puri lahti ja laewuke lendas. Saaksid nad õnnelikult kohale ja meie neile warsti järele minema!

....

12/VIII - 1922

Noh wot - ja meiegi sõidame. 3. s.k.p. sõitsime kell 1/2 10 Irkutskist välja, kuni 7. õhtuni sõitsime kaunis heasti edasi, ehk küll mõnes kohas mitu tundi seisime. ... Nüüd on üsna lõbus sõita: istu aga akna juures ja waata wälja, wahest loen raamatut ja jälle waatan wälja.

Nüüd. armas Eesti, oota aga!

...

Narwas, 29. septembril 1922

Oleme teist nädalat karantiinis. Tüütab ära üsna. Ilmad on kogu aeg halwad - tuulised ja wihmased. Kaugele wälja, nagu linna, ei lasta minna ja siin märjal murul ja porises aias wilu ilmaga pole ka lusti olla. Saab enamaste raamatuid ja ajalehti loetud, wahest ajawiiteks mängitud, kuid see uimane elu närtsitab ja rõhub inimese wäga ära. ... Nüüd loodame et ju warsti wabaks saame. 4. oktoobril on wäljalaskmise päew.

...

8/X - 1922

Neljapäewal, 5. oktoobril 1922 sõitsime posthobustega Jõhwist Iisakusse. Kaugelt juba hakkasime waatama, millal Iisaku kiriku torn paistama hakkab. Õnnetuseks oli wäga wilu, wihmane ilm nagu juba kolm nädalat iga päew ja see rikkus meeleolu. Siiski, meelest läks kõik see pikk teereis ja sõitsime sarnase meelega kodukohale nagu oleks alles eile siit ära sõitnud. Ja oligi - 4. okt sõitsime wälja ja 5. saime jälle tagasi - ainult wiis weikest aastat oli wahet. Waatasin kõike seda ümbrust ja majasid nagu wanu tuttawaid.

5/XI - 1922 Tudulinnas

Olen juba mitmet aega siin. Tulin esiti nagu wõersi siia, siin räägiti, tööd küll olema. Onu oleks hea meelega tahtnud mind pikema aja peale palgata, kuid mul polnud isu järsku ennast kohale kinni köita - tarwis esite wabamalt Eesti wabariigis ümber waadata. 

Jaani poeg Tiit oli jõudnud Tudulinna. 

Kauaks ta sinna küll ei jäänud, ja kui 7 aastat hiljem sündis esimene laps, oli ta juba abielus ja elas perega Tallinnas.

...

Kaks päeva Kalamajas

...

Tegelikult pole Kalamaja mulle päris võõras kant. Kunagi sai käidud Kalamaja saunas, kuigi jah, rohkem omane oli siiski Tulbi tn saun kui lähim pesemiskoht meie Tellisikivi-tänava kodule.

Kalamaja saunas käisid isa ja Arvi, sest see oli nende koduteede ristumiskohas.

Kalamajas elas Arvi oma perega.

07.07.2020

Nüüd on  nende tollane kodumaja uueks ja uhkeks tehtud.

Aga mina olin hoopis Kati juures.

Kati kodust kümme minutit mere poole kõndides avastasime (mina avastasin) teistsuguse maailma.

Noblessner.

Kes siis Noblessnerit ei tea!

Noblessner asub Tallinnas, Lennusadama lähedal mere ääres. Oli kunagi Tsaari-Venemaa tähtsaim allveelaevade tehas, nüüd on kujundatud sellest inimestele ja merele avatud sadamalinnak põnevate ehitistega pluss rannapromenaad ja jahisadam.

06.07.2020

Noblessneri valukoda

Punaste laterate tänav

Jahisadam

Kohe käeulatuses veel sellised põnevad kohad kui Põhjala ja Shishi.

 Shishi

Põhjala

Shishi poodi astusime ka sisse.

Uhkelt kuldne ja kuninglik kaup!

Selline maailm kõnniminutite kaugusel Kalamaja elanikele.

Kusjuures, pisut kaardi ja aadresside kõrvutamist, ja selgeks sai ka see, et Katist viie kõnniminuti kaugusel erinevates suundades on võimalik mööda minnes koputada minu lähedase (õepoeg) ja kaasa lähedase (vennapoeg) aknale.

Katiga oleme kauem lähedased olnud, me ei olnud siis veel 15-aastasedki, kui meie pere Pärnust Tallinnasse, Telliskivi tänavale, Kati naabermajja kolis.

Peaaegu pidin kinnituseks panema pildi minu 14. sünnipäevast, kus meid Katiga tikumängu mängimisel oli jäädvustatud... viimasel minutil lõin põnnama.
Siis ei olnud meil aimugi sellistest sõnadest nagu homo, gei või lesbi. Salaja olime sirvinud mingit eestiaegset abielutehnika raamatut, mis Kati emal pesukappi pesu alla oli peidetud.

Juba seegi oli täis üllatusi ja ootamatusi.
...

88

...

Ilus number ju.

Helistasin täna Helvile, tal on sünnipäev.

88.

Helvi on minu lemmik-soomlane.

Kui võib nii öelda inimese kohta, kelle isa oli eestlane ja ema soome-rootslane.

Aga vahet pole, meie kohtumispaik on olnud Helsingi ja Tallinn.

Ilmselgelt räägib Helvi kolmest keelest kõige paremini just soome keelt.

Pilvile helistasin ka. Tema mäletas aega, kui Helvi sündis.

Ja kuidas tema muretses.

Et ei tea, kas titt haiget ei saanud, kui kurg ta Matjukse õue peale tõi.

Helvi koos ema ja isaga

Marta ja Leopold

Pilvi ema ja minu vanaema olid Leopoldi õed.

Leo tõi endale naise Soomemaalt.

Leo suri 1941. aastal ja paar aastat hiljem (1943) läks tema lesk koos kahe tütardega Soome, oma lähedaste juurde. 

Eestis oli elu läinud ärevaks, rannarahvas kasutas võimalust ja paadipõgenikke oli palju. 

Aasta hiljem läksid mitmed teised sugulased, Pilvi pere jõudis Rootsi.

Helvi ütles, et ootab täna külalisi. Pojanaine lubas koogi küpsetada ja koduabiline, rahvuselt eestlane, teeb kiluvõileibu, kui on koristamise lõpetanud.

Eesti leib ja Eesti kilu, ta spetsiaalselt tõi kaasa, kui nädalavahetusel Eestis käis.

Karbi "Kalevi" kommi ka, sünnipäevakingiks.

...

Ü nagu Ülo

...

Kes siis Ülo ei teaks!

Ümera Ülo ju!

Ütle ainult Ümera, kohe tuleb tuttav nägu silme ette.

Võiks pigem Ümera lahingu peale mõelda.
Miks toimus, millal toimus ja kuhu see Ümera jõgi siis tegelikult suubub.

"Ümera jõel on hea surra!" ohkab kangelane Mait Metsanurga romaanis "Ümera jõel".

Aastal siis oli 1210.

Saarestel on toredad ü-sõnad.

Ühtepuhku

Ühtesoodu

Ühtejooni

Ühtetihti

Ühtevalu

Ühteohku

Üheraati

Üksiotsi

Ü nagu üks.
Jõudsingi sujuvalt numbrite juurde.

Ja mitte ainult üks.
Ü nagu üheksa.
Üheksa ametit, kümnes nälg... nagu ütlevad vanad eestlased. Saareste sõnaraamat aitas meenutada.

Kui juba numbritest rääkida, siis arvud ühest kümneni, 20% algavad ü-ga, 50% k-ga (kaks, kolm, kuus, kaheksa, kümme). Jäävad veel neli, viis ja seitse.
Ometi on tähestikus piisavalt tähti, et iga number just temale sobiva oleks võinud saada :)
Ajal, mil numbritele nimesid pandi.

Aga veel vanast sõnaraamatust.
Ü nagu üsitsi... mehed on üsitsi koos (maadeldes).

Mis isa korjab üsaga, poeg pillab hõlmaga.

Katsu sa mõnelt tänapäeva mehepojalt küsida, kuidas sul üsaga lood on ;)
Ü nagu üsk... keha alaosa.

Saareste, Mõisteline sõnaraamat 6, lõik 1136

36...

1936

1936 sündis mu onu, temale panid vanemad kaks eesnime, esimene algas A-ga ja teine Ü-ga. 

Ka nagu omamoodi mäng tähtede ja tähestikuga.

Esimese poja nimest see tagumine sai vanaisa raadiotehasele.

Ülo Raadio. Tehas ehk kõlab liiga uhkelt.

Ülo RaadioTuba.

Ü nagu Ülo... jõudsingi oma heietustega algusesse tagasi.

Ei jää üle muud, kui lobisemine lõpetada.
Ü nagu üle.

Kui ennem oli kõik puudu ja nüüd on kõik siin, siis on ju kõik üle.
Teadagi... Mõhk ja Tölpa.

...

U nagu usk ja unustus

...

Mu keskkoolijärgsel sõbrannal oli sõrmus, millele olid kujundatud sümbolid - rist, ankur ja süda.

See oli tema vanaema kihlasõrmus, ja kuigi õhukeseks kulunud, tema sõrme täitsa paras ja endiselt arusaadavalt sügava mõttega.

Usk, lootus, armastus.

Nüüd on sõbranna ise vanaema.
Rääkisin temaga aasta lõpus. Sõrmuse kohta küsida ei märganud.
Aga ma kindlasti kunagi küsin.
Kui ei unusta...

U nagu unustus.

Kuhugi on kadunud
usk ja unustus.
...
Unustuste usku aga, kui sa mäletad...

Rist kui usk.

Unustatud ristid kalmistul.
Eks need, kes mäletasid, puhkavad juba ise mullas. Rist mälestust hoidmas.

Kui mäletamisest rääkida, ma tean ja mäletan.
Mu vanavanemate hauad.

Ka mu vana-vanavanemate rahupaigad.

Kõige kaugem on Rootsis, seda haudakivi tean vaid piltide peal.
Unustanud ma teda ei ole, kuigi me ei kohtunud kunagi. Aga me kirjutasime, ma olin napilt 14, kui ta suri.

Ubi bene, ibi patria.
Kus hästi, seal isamaa.

Ma ei tea, kui palju Olga oma isamaad taga igatses. Ega ta elu Eestis kerge ei olnud, palju lapse, noorelt leseks.
Tema vanadus Rootsis oli kindlasti kordades turvalisem kui noorus Eestis. Rootsis olid ka tema lapsed ja lapselapsed. Suur osa neist.
Vanaema Olga, sündinud 1878. Ta oleks kui minu eakaaslane, kui sõja lõpus koos lasteperedega paadipõgenikena läbi Soome Rootsi läksid.

Under oli 5 aastat noorem, aga minemised olid üheaegsed, 1944.

U nagu Under.
Ja tema luuletused.
Nendesse on küll sisse kirjutatud palju valu ja igatsust.

Oh kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu valust?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodutalust.
Kui läksin säält, kuis helkis nii
tee haavalehti punas...
Sestsaadik küsib alati,
meel aina mõtleb: kunas?
("Võõrsil")

Kirjanikke, kes paguluses kirjutasid, oli teisigi.

Uneretk
Nüüd päevakirjad lagunevad koost,
võilille peadest pudenevad ehmed.
Öö astub tasa läbi akna kambri.
Tal mustad käpad, hellalt udupehmed.
(Bernard Kangro)
...