Lehvitame!

 ...

Ükskõik kes lapsepõlvemaal lahkumas oli, saadeti ära. Kui suvi sai läbi ja lapsed rongi peale minemas, seisis vanaema aida otsa juures ja lehvitas.  Lehvitas ja pühkis pisara. Sama ka siis, kui nädalavahetus läbi ja noored linna tagasi läksid. Vanaema seisis ja lehvitas. Küllap lehvitas ka vanaisa, aga tema vast trepi pealt kaugemale ei tulnud. Mäletan just vanaema, kes meist maale maha jäi. 

Mõnikord jalutas ta isegi esimese soonikuni. Jäi sinna lehvitama.

Ja mõnikord polnudki nii, et ta üksi oleks lehvitama jäänud.

Kui Pilvi juures käime, siis tema on rõdu peal lehvitamas. See paneb nagu punkti külaskäigule.

Meil suguvõsas ikka kõik lehvitavad. Kui ära saadavad.

Läbi aegade.

Meie käime trepi peal saatmas ja lehvitamas. Tavaliselt teen ma minejatest pildi ka, siis saan hiljem vaadata, mis kell sõiduks läks, ja arvutada, mis kell kodus peaks olema. Siis tean telefonil silma peal hoida, et sõnumit "Oleme kodus" mitte maha magada.

...

Sobib teemasse "100 head asja".

Kuuekümne seitsmes.

Lehvitame!

Jälle üks pooleli jäänud projekt. Viimane postitus oli 3 aastat tagasi. 

Nii et tööpõld on lai!

...

Molutada või mitte molutada

...

Kuna Hennoste ütles, et vähem vahtu ja selgem mõte, ma oma kokkuvõtet ära ei saatnud. Mulle ikka meeldib, kui on natuke vahune :)

ERR kinnitab, et seekordne kokkuvõttevõistlus "Tuum" toimub juba kaheksandat korda.

Algne tekst on siin.

Sõnu sain täpselt täpselt kakssada, ja miks mitte mõnusat elustiili kiita!

Siin siis minu kokkuvõte A.K. arvamusartiklist.

See lugu on molutamise õigustamiseks. 

Juba meie esivanemad on avaldanud arvamust: inimene pole masin, töö pole jänes ja inimene ei pea olema orav rattas. 

Aga miks üldse õigustada?

Molutamine on tegevus, mis väärib ülistamist!

Kahjuks ei  taha paljud inimesed seda mõista, miks muidu elavad nad elu, kus iga minutki peab olema tööga täidetud. Võimalik, et nad isegi naudiksid oma pidevat sebimist, kui selleks vaid aega oleks, vaevalt jagub neil võhmagi, et lõpptulemusega rahul olla.

Teistele on oluline, et iga väiksemgi töö oleks kui rosin päevas. Võimalus mõelda, laadida ennast, koguda ideid ja energiat ning tunda, et igasse päeva mahub õhku hingamiseks. Seda tunnet saad omada, kui oskad molutada. 

Võib ju öelda, et iga amet ei anna molutamiseks võimalust. Nii see on, aga aega enda tarbeks võtta saab õppida. Abiks on oskus öelda "Ei", isegi ütlemine "Ei viitsi" sobib, sellega annad endale aega lebotada, lugeda, tukastada, niisama väljas ringi loivata.

Või võtame puhkepäevad või puhkusepäevad.

Selle asemel, et rabeleda aias, remontida kodu, külastada kõiki suveetendusi, kasuta aega puhkamiseks.

Lihtsalt moluta.

Turismireisilgi, istu tänavakohvikus, vaatle ja naudi, ära torma arutult mööda vaatamisväärsusi.

Ja kui jääb aega üle, käi mõnes huvipakkuvas muuseumis.

Elu tasub mõnuga võtta, molutamine annab selleks vajaliku aja ja distantsi.

 ...
Sobib teemasse "100 head asja".
Kuuekümne kuues.
Molutamine.
...

50 aastat ja 1 päev

...

Täpselt nii pikk on vahe olla esimest korda ja viimast korda fotoaparaadiga pulmas. Ausõna, 1968 oli esimene kord... ja 50 aastat hiljem teine kord. 

Vahepealsed pulmad on olnud ilma fotokata.

50 aastat tagasi olin alles pubekas. Kunagi varem pilte teinud ei olnud, aga siis andis Enn mulle oma "Smena", et võta ja pildista. 

Juhtus nii, et kuna just pulmad, siis pildistasin terve filmi täis. Seal, kus pulmapidu toimus.
Lapsepõlvemaal.

Pärast selgus, et rohkem pidu-pilte polnudki, päris-fotograafil sai film miskipärast valgust ja piltidest asja ei saanud.

Loomulikult ei kandnud ma tiitlit pulma-fotograaf. 

Juba siis olin puhtalt enda lõbuks pildistaja, piltide kvaliteet oli nagu oli.  Paraadpildid tegi ikka asjatundja... aga neid ma siin näitama ei hakka.

See pilt pole samuti minu tehtud, aga see on märgiks, et selles pulmas olin ma lilleneiuks. Enne kui minust fotograaf sai. 

19.07.1968

Seljas on mul Itti-tädi tehtud kleit, taaskasutus, tehtud ühest juba käigus olnud kleidist, mis vanaema Rootsist kaasa tõi.

Pruut tahtis pikka loori, see sai väljamaalt tellitud, aga jõudis kohale, kui pulm juba läbi oli. 

Nii et oli pikk kleit ja lühike loor, tollane kaubandusvõrk rohkem ei võimaldanud!

Aga kaunis ikka!

No ja see järgmine pulm, kus vabatahtlikult fotograafi mängisin, toimus umbes-täpselt 50 aastat hiljem. 20.07.2018

Hea küsimus... kas ma siis vahepeal polegi pulmas käinud? Ja lihtne vastus, et viimased 25 aastat küll mitte. 

Aga vahepeal polnud mul ka sellist tüütut pildistamise kommet.

Ise olen väga rahul.

Sellega, et oma kõige noorema onu pulmades sain fotograafi mängida, kuigi ametlikult lilleneiuks määratud olin.

Ja et 50 aastat hiljem taas väikest viisi isehakanud piltnik olla sain. 

Kuigi ametlikult ämmaks tituleeriti.

Vanem poegadest võttis naise.

Ehk siis... kooselu sai ametlikuks registreeritud.

20.07.2018

Loomulikult püüdsin hoida madalat profiili ja pildistasin pigem olustikku. 

Ja rohkem seda pulma teist päeva, mõlemas pulmas.

Noorpaar on vähestele piltidele jäänud. Või kui, siis ikka rohkem teisel päeval.

19.07.1968

Aga peigmehed olen  jäädvustanud!

Sugulaste värk ;)

2018

1968

Pulmaväravad  olen pildile saanud.

Üks kiiksuga pilt.

Ja viimases pulmas noored pulmalised.

Suurem piigadest oli seekord lilleneiuks!

Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne viies.
Pulmapidu.
...

Elusügise rõõmud

...

Märkasin oma hommikukohvi joomise minutitel, et üks liblikas lendleb akna taga. Peatus korra, toetus aknaklaasile. Ja siis alles nägin, kui räsitud ta, vaeseke, on. Tiivad kohati kui kääridega kärbitud, kohati niisama murtud servaga.

Mul liblikatega eriline suhe, seepärast nüüd ka. Hakkasin temaga rääkima. Et mis sa tiirutad, kas tahad külla tulla. 

Esialgu tundus, et ei taha, kadus hoopis silmist.

Ja siis äkki oli liblikas köögis. 

Ikka seesama, murtud tiibadega, juba elusügisesse jõudnud. 

Tõenäoliselt läbi tuulutusava akna ülaservas.

Ma ei näinud seda hetke, kui ta tuli. 

Aga kui nägin, sirutasin tervituseks käe.

Algul tundus, et ta kõhkleb.

Siis ikka tuli.

Istus mu käele.

Püüdsin mõistatada sõnumit, sest miks muidu oleks ta lähedust otsinud.

...

Ja siis see leht.

Vana ja räsitud.

Jälle koos sõnumiga.

Märk postiljonile, et leht on loetud, aeg postkasti uus poetada.

...
Kolmas märguanne tänases päevas oli veel. 

Üksainus hiline õis.

Mu pojeng köögi akna all õitses sel aastal juba mai lõpus. See üks äbarik pung jäi nagu midagi ootama. Kuu aega ootas, äkitselt oli lahti läinud.

Tema sõnum oli selge: täna on Eeval sünnipäev! Pildistasin õit ja andsin koos tervitustega edasi. 

Lapsepõlve muinasmaalt.

Nii ta on. 

Sõnumid kätte saadud.

Esimest püüan veel tõlgendada.

...
Varjatud märguanded.

Teemasse "100 head asja.
Kuuekümne neljas.
...

Õied ja viljad

...

Kui Rita ütles, et pildistas õieilu oma aias, olin ma sunnitud tõde tunnistama. 

Mida ei ole, seda ei ole.

Minul.

Mitte ühtegi lillepeenart.  

Nojah, see köögi aknaalune. Seal kaks põõsast pojenge, üks sõbrantsi vanaema juurest ja teine mu oma lapsepõlve muinasmaalt.

Ja mis kõige imelisem: sel aastal hakkasid nad õitsema juba mais. Muidu valvan juunis, et kas ikka hakkab.

Õitsema.

Vanaema sünnipäevaks.

Mis teatavasti on 10. juunil.

Nii et need õied mul on.

Ja siis see maasikas, kes iseenese tarkusest on sinna pojengide kõrvale omale kodu rajanud. Tema õitseb ka.

Ma pole veel aru saanud, kas metsmaasikas või aia oma.
Ühe jaoks liiga suur ja teise jaoks väike.

Ja muidugi võililled.
Ma olen sellise metsiku looduse kummardaja, võililled mind ei sega. Vähemasti seni, kuni õitsevad.

No ja algul on ju seemneseltskond ka täitsa dekoratiivne... kuni esimese tuulepuhanguni.

Loomulikult minu karikakrad, neid on terve maja ümbrus täis

Siis veel need õied, mis tühja koha täiteks ise potiga paigutasin. Need ju ka.

Ja ebaküdoonia... tema hakkab juba otsi kokku tõmbama. Õied viljadeks vormistumas.

Midagi ikka leidsin.

Muru sees ja kiviktaimlas  on aastate tagused võõrasemad oma järglased jätnud. Mis sest, et mõõdult pigem kannikesed.
Õiteilu seegi.

Selline aed minul.

Aga metsiku looduse hindamise kõrval on mul suur aukartus ja lugupidamine tõeliste rohenäppude suhtes.

Imelised korras aiad, puhtad peenrad ja umbrohuvaba miljöö, tean üsna hästi, kui palju hoolt ja vaeva see nõuab.
Suure töö vili.

Kui ausalt ütlen.... teeb ikka natuke kadedaks ka!

Teemasse "100 head asja".

Õied ja viljad.
Kuuekümne kolmas.
...

Noored muusikud

...

Tundub, et jälle on vahe sisse tulnud ja raske uuesti otsale saada.

Blogis... blogipäevikus.

Õnneks on mul teema, mis taas reele peaks aitama.

Sada head asja.

Ja ikka on ju nii, et häid asju jagub.

Viimasesse paari-kolme nädalasse ka.

14. mail oli koolimajas kontsert.

Peab ikka õnne olema, et õigel ajal õiges kohas olla!

Sedapuhku läks korda... õnnestus osa saada suurepärasest kontserdist.

Noored muusikud olid kui vanad tuttavad, jälgisin teles saatesarja "Klassikatähed".

Kristin

Johannes

Tanel-Eiko

Nüüd olid nad suvetuuril.
"Klassikaraadio tuleb külla".

Andekad noored inimesed.

Palad, mis esitusele tulid, olid kõik omamoodi erinevalt kõnekad, lisaks juurde lood ja selgitused.
Sobis õpilastele, sobis õpetajatele.

Kõik teavad nüüd, milline vahva pill on marimba.
Ja kui kogukas!

Hea oli õpilasi jälgida, lapsed oskasid kuulata. Ja lõpuks küsimusi esitada.
...
Kusjuures, see ei olnud mul viimase aja ainus kontsert, emadepäeva üritusel oli samuti mõnus ja meeleolukas esinemine noore muusiku poolt.

Tema lõi laulu ka lahti. Pärast kuulsin, et mõnele on poiss juba tuttav, oli ühel juubelil pillimeheks olnud.
Ja kui tõde tunnistada, olen minagi teda paar aastat tagasi ühel üritusel kuulnud-näinud.

Randmar.

Selline vahva rahvamuusik!

Lugu teemasse "100 head asja".
Kuuekümne teine.
Noored muusikud
....

Kümme head asja

...

Jätan täna kõik negatiivsed uudised lugemata ja kahtlase väärtusega suud puhtaks saated kuulamata.

Naudin päeva.

Kuulan ning loen ainult head ja paremat.

1. Molutamine on positiivne ilming.
Raadiost täna kuulsin, aga leidsin ka netist kinnitust.
Molutamine... see on inimese õigus iseendale. Fred Jüssi elutarkus.

Teadmine, mis rahustab. 

2. Selle nädala järjejutt. Ma pole kindel, et sellel on õnnelik lõpp... ja olen tõesti õnnetu, kui ei ole.

Aga lugu on hea, vähemasti seni, kui ma ei tea, kuidas ta lõpeb.

3. Kolmas hea on mu hommikukohv, vahet pole, mis kell ma seda joon. Täna kell 2 päeval. Mitte et ma nii kaua magaks, mõnikord ei jõua varem. Kohvi juurde kuulub molutamine, ja kui seda aega pole, siis ma parem ei hakkagi kohvitama. 

Ärkan niisamagi.

Täna tegin eriti maitseka kohvi:
pisut ingverit, veidi piparkoogimaitseainet, peale piima ja sisse natuke mett. 

Oh, oli hea küll!

4. Tänane talveilm. Hommikul säras päike, õhtul... oli aimatav.

Lund küll vähevõitu, aga üht-teist maas oli.

5. Raamat, mida loen.
Hommikul lugesin.
Seppo Zetterberg "Rändajad Soome sillal". Kontaktid Eesti ja Soome vahel 19. sajandil.
Selline hariv lugemine, üle 10 lehekülje järjest ei loe. Aga muidu, raamat just minule :)
Vanad fotod, vanad kirjad.
Huvitavad ja tegusad inimesed 200 aastat tagasi kahel pool Soome lahte.

6. Mulle meeldib süüa teha. Süüa meeldib muidugi ka.
Täna tegin riisi-köögivilja hautisele.
Mu meelest oli hea!

Kodakondsetelt pole mõtet küsida, ämm ei mäleta ja kaasa põhimõtteliselt ei kiida. Tema arvab, et kriitika on ainus edasiviiv jõud.
Parem mitte torkida ;)

7. See ka söömisega seotud hea.
Mul tegelikult on üks uue aasta lubadus. Kui sööd, siis juurde ei tõsta.
Täna ma suutsin!

8. Käisin kolamas. See pole midagi erilist, ma ikka ju käin. Peaaegu iga päev. Aga täna käisin kraavi ääres, kuhu pole vist juba paar-kolm aastat sattunud.

Kunagi käisin sageli.

Mul on paar fotot just seal tehtud.
Mõni kohe päris hea foto.
Minu meelest :)

2009

9. Eesti Päevaleht... istusin ja lugesin.
Õhtupoole.

Üks artikkel puges hinge.
Elu viimane vaatus maa ja taeva piiril. Kaubeldes, hirmus, lootuses.
Laura Mallene, artikkel EELK Tallinna diakooniahaiglast.

Lugu inimestest, kes päev päeva järel saadavad lahkujaid teele. Ja nendest, kelle elu lõpusirgele on jõudnud.
Vastuvaidlemist välistades.
Kui nüüd tekib küsimus, et miks see päeva pluss-poolele pandud, siis nii see ju on. Me keegi ei tea, mis meid ees ootab. Mõne mõttega saab ennast harjutada.
Kui saab...

10. Küünlavalgus ja muusika.
Praegu tuleb raadiost laul.
Me oleme tumedad linnud.
Ansambel Vanaviisi.

Küünal pildil on eilne. Täna põleb teine küünal.

...
Sobib teemasse "100 head asja"
Kuuekümne esimene.
Lihtsalt üks päev.
...

Uued harjumused

...

Nüüd, kui kodus olen, on mul tekkinud uued harjumused. Mõned uustulnukad pole just teretulnud (hommikune suht pikk magamine), aga mõnega võib täitsa rahule jääda.

Näiteks hommikune liigutamine.

Kui aasta tagasi seljavaluga spetsialisti juures käisin, ütles tohter, et kõige odavam ravi on võimlemine.

Ja andis mulle kaks paberitäit harjutusi.

Ma seda võimlemiseks just ei nimetaks, aga veidikene end hommikuti venitan ja väänan.

Hetkel on ok, kuigi selgroolülisid tunnen, selg otseselt ei valuta.

Teine arst kolm aastat tagasi andis ka paberilehe harjutustega. Põlveliigeste ja puusaliigeste valutamise vastu. Olen paberi kuskile kaotanud, aga mingid harjutused mingist raamatust leidsin.

Nii ma siis igal hommikul paarkümmend minutit. 

Venitan ja väänutan.

Juba täitsa harjumuseks saanud.

Mõnikord teen kell 11 hommikul seda ehtsat võimlemist ka.

Virgutusvõimlemist.

Klaverimuusika saatel.

Kui õigel ajal õiges kohas olen.

...

Üks uus harjumus, millega rahul olen, on veel.

Olen hakanud kõndimas käima.
Taaskord.

Kunagi kuskilt lugesin, et päevas peaks tegema 10 000 sammu. Kuidagi palju tundub, kui samme lugesin ja sekundeid mõõtsin, sain teada, et teen 110 - 115 sammu minutis. Leidsin, et rihin nii poole tunni peale ja lepin 3000 sammuga... ikka parem kui mittemidagi. Kui vahepeal fotokat ei näpi, saab ehk mõnedsajad rohkemgi.

Mul on juba välja kujunenud saja-sammu-kohad.

Samme ma enam ei loe... kui ikka juba paar kuud 4 - 5 korda nädalas kõnnid.

Kõik juba teada.

Kui sipelgapesani jõuan, tean, et 1000 sammu on täis.

300 sammu edasi... linnu pesakast.

1500 sammu kohta tean ka, seal pean aru, kas keeran otsa ringi või teen mõned sajad sammud juurde.  Edukatel päevadel keeran otsa tagasiteele alles 2250. sammul.

Kaugemale pole ma läinud, seal haugub mingi peni ja mul pole õrna aimugi, mis ta ette võtab, kui majani jõuan.

Metsavahel on turvalisem.

Aga poolest tunnist on viimasel ajal kolmveerand saanud, ja ma olen sellega üsna rahul.
Vähemasti seni, kuni ilmad lubavad.

Lugu teemasse "100 head asja".

Kuuekümnes.

Liigutamine.
...

Kümme viimast fotot

...

Mina ei tee mobiiliga pilte... kui tõde tunnistada, siis ehk isegi saaks, kui väga tahaks. Kui mingi kaardi sisse ostaks.

Praegu mu Nokia pilti küll teeb... aga ei salvesta.

Pildistamiseks on mul fotokas.

Väljakutse "10 viimast pilti telefonist" tundus aga ahvatlev ja nii ma võtsin arvutist oma viimasest kaustast.
Kümme viimast fotot.

Need võtted, kus inimesed peal, need jätsin vahele.

Sobib teemasse "100 head asja" ... kümme pilti reisist.

Siit saime kaasa ahjusoojad suitsulestad. 

Oh küll maitses hästi see... ja mõned on veel alles.

Siin käisime viimasel päeval söömas. 

Tõeline elamus!

 

Kui pool toidust oli juba söödud, tuli meelde pilti teha. Kõik ülimalt hea, aga kogus selline, et oleks pidanud tellima ainult ühe portsu. Minu kartulikotletid said ikka söödud, aga kaasa pingutas oma "tuhlist ja notti"... ja jäi alla.

Seda söögimaja külastame järgmine kord jälle! 

Asub teine kohe kiriku kõrval. 

Kahe torniga paekivist kirik, valmis 1867.

Tornid iseloomustavad Kristust. Üks torn tähistab jumalikkust ja teine inimlikkust... siit lugesin.

Kiriku ehituse eestvedaja oli Kotlandi talumees ja kirikul on põnev nimi:

Lümanda Issanda Muutmise kirik.

Üks suvaline foto seinalt. Mõisas, kus käisime.
Ilus ju!

No ja siis see käsitöö.

Ei saanud imetlemata jätta!

Järgmine pilt on meid majutanud külalistemaja välistrepist. 

Miks ma pildistasin?

Eks ikka jalgratas, minu suur lemmik!

Selle pildi nimi on "Seen, liiv ja sõnajalad", pildistatud Reo kalmistul.
Värskelt kohendatud ja liivaga kaetud haual.

Loomulikult jälle ratas.

Mis sest, et sellega terve igavik pole sõidetud.

Niisama äge ju!

Järgmine ratas on pildistatud seepärast, et mitte keegi ei teadnud, mis ratas see on. Igasuguse info eest ette tänulik ;)

Kümme pilti on ilmselgelt liiga vähe, et Saaremaa-reisi sabaotsast ülevaadet saada.

Aga olgu pealegi.

Kokku võetud saigi... viimased 22 tundi Saaremaal.

Lugu teemasse "100 head asja".

Viiekümne üheksas.

10 viimast fotot.

...