Kaks arvustust

 ...

Mul endal puudub oskus põhjendatud arvustusi kirjutada... kuigi üritan!... aga teiste arvamusi loen meelsasti, siis kas olen nõus või vaidlen vastu!

Arlet Palmiste arvustusele "Õhtulehes" ("Näidend Urmas Sisaskist võlub muusikaga,  aga tema lugu jääb rääkimata") vaidlen vastu! Lugu ei jäänud rääkimata, minu jaoks oli seda täpselt parasjagu. Heaks kiidan Palmiste lause: "Neile, kes Sisaskit ei tundnud, peab selgituseks ütema, et just selline Urmas oligi." 

Aga vaidlen vastu mõttele: tema (Urmase) elust on tehtud lustakas komöödia.  See pole komöödia, kui etendust vaadates hakkab hingepõhjas valus ja naermise kõrval tahaks pisara pillata. 

Aga on nagu on, Palmiste* on Palmiste ja mina olen mina ;) 

...

"Postimehes" on kirjutanud arvustuse Helen Pärk. 

Loen ja nõustun. "Selle suve teatripärl on "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu".

Nõustun ka artikli sissejuhatava kokkuvõttega:

Christopher Rajaveer teeb suurepärase ja meeldejääva rolli Urmas Sisaskina.

Pianist Tiiu Sisaski ja NUKU koori kaasabil armub Urmas Sisaski muusikasse ka muusikavõhik.

Eluraja helgete ja kurbade nootide vaheldudes võidab armastus elu, muusika ja astronoomia vastu.

Ja noogutan pead tervet sooja ja sisukat arvustust lugedes, kõrval fotod... pilt räägib võrdselt tekstiga. 

Minu arvamuslugu sai kirjutatud täpselt nädal tagasi, vahetult peale esietenduse vaatamist.

Lõiguke ka sealt ;)

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

Nii et kokkuvõttes: kaks arvustust pluss minu arvamuslugu ;)

...

* Astromuusik Urmas Sisask (09.09.1960 - 17.12.2022) ... kirjutas muusikat ning põdes maailmavalu ja muretses oma esivanemate poolt pärandatud looduskeskkonna pärast. Oli kontaktis universumiga ja olendid kosmosest andsid talle inspiratsiooni. 

10.08.2025

...

* Kusjuures, Palmiste kirjutatud näidendeid ("Stahli grammatika", "Mina, Sikenberg", "K. E. von Baeri lõpetamata uurimus", "Moe mees", "Palusalu"), neid olen lavalaudadel näinud, tema kirjutab ka ajaloolisi ja huvitavaid inimesi etendustes peategelasteks, aga lavaküps lugu on rohkem ilukirjanduslik, mitte nii faktipõhine nagu  Kristiina Jalasto-Kallase kirjutatud ja Reeda Tootsi poolt lavale toodud lugu Urmas Sisaskist. Ood armastusele.

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...

26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Ümberütlev

 ...

Kunagi oli ristsõnas küsimus: Tartu ümberütlev nimi. Siis ei teadnud, nüüd tean. 

Ümberütlev... asja või nähtuse kirjeldus ilma otsest nime nimetamata.

Huvitav, kas pseudonüüm on inimese ümberütlev nimi?

...

Mulle tuli see Taaralinn ja ümberütlev meelde siis, kui üht vana "Järva Teatajat" Digaris lugesin. Vana on sõna otseses mõttes vana, mitte mingi ümber-nurga-rääkimine või ümberütlemine. Paar nädalat tagasi kindlat infot otsides sattusin juhuslikult 1926. aasta 9. aprilli ajalehele "Järva Teataja". Mida ma otsisin... ei mäleta, küll aga mäletan seda, mida leidsin.

Kõigepealt muidugi, et juba 100 aastat tagasi ilmus kohalik ajaleht sama nimega, millega viimased aastakümned. 

Tõsi, läbi aegade on olnud nimes muutusi ja ümberütlemisi: "Töötav Järvalane" ja "Uus Järvalane", "Stalinlik Tee" ja "Võitlev Sõna". Viimane nimevahetus oli 1989. aastal ja ajalehe ammune algne nimi "Järva Teataja" on olnud seega päris pikalt püsiv.

Nimed muutuvad mitte ainult paberist väljaannetel, on teisigi nimemuutusi läbi aegade.

Sada aastat varem seesama ristsõnas pilku püüdnud Tartu, ümberütleva nimega Taaralinn, nimetati 1889. aastal venestamise käigus ümber Jurjeviks.

See oli nüüd sissejuhatus, siit hakkab asi hargnema.

Mulle jäi silma 1926. aasta ajalehest lugu "Sinaida Jurjewskaja surnukeha leitud". 

Lugesin ja mõtlesin: juba siis, 100 aastat tagasi ☹️. Mitte et see teadmine lähiajaloo lugusid leevendaks.

Umbes kilomeeter allpool Kuradisilda. Sinaida Jurjewskaja mees Georg von Bremer, kes viimasel ajal Tartus elas, sai 4. aprilli ööl Schweitsist telegrammi, et Sinaida Jurjewskaja laip 3. apr on leitud Reussi jõest, umbes kilomeeter allpool Kuradi silda ja Reussi koske, kalda lähedalt jää alt. Surnukeha paremal käel oli noahaav, mis tõendab, et enesetapja alguses oma käesooned katsus läbi lõigata. Laipa otsisid neli vabatahtlikku, kaks Schweitsi sõjaväelast ja kaks mägestiku juhti, kes ise peaaegu pidid surma saama. 2. apr algas suur lumetorm, mille järeldusel lumi mägedelt alla langes ja otsimise kohal kaks maja mäekülgedelt alla tõi. G.Bremer sõitis 5. apr Andermatti. Schweitsist viiakse Jurjewskaja laip Berliini, kus see arvatavasti krematooriumis põletatakse. Berliinis on S.Jurjewskaja ande austajad kaunis suure summa kogunud, et kadunu mälestust jäädvustada.

Järva Teataja, 9. aprill 1926

...

Kurb lugu sai alguse tegelikult mitu kuud varem, detsembris 1925.

 Eesti Lauljate Liidu Muusikaleht, detsember 1925

...

Zinaida võttis perekonnanimeks Jurjewskaja lauljakarjääri algusaastatel, et sellega oma sünnijärgset päritolu ja seost Tartuga rõhutada. 

Kuigi suure osa oma lühikese elu lapsepõlve-järgsetest aastatest viibis ta Venemaal ja hiljem Lääne-Euroopa riikides, oli tal oluline roll Eesti kultuurielus ja tuntust kogus ta ka siinsetel lavalaudadel. Ta õppis selgeks mitmed Eesti laulud ja kandis need ette veatus eesti keeles.

Saksamaa, Holland, Tšehhi...

Suure edu tõttu, mis tal nendel esinemistel oli, kutsuti ta 1924. aastal Berliini Riigiooperi primadonnaks, kus esines alaliselt kasvava vaimustuse saatel. Lähemal ajal kavatses ta sõita New-Yorki Metropolitan Ooperisse gastroleerima, et ka dollarite maal loorbereid lõigata.

...

Aga Sinaida haridustee algas Tartus - tema nime leiab 1909. aasta Puškini tütarlaste-gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast. Seal siis veel nimi Sinaida Lenkin.

Postimees, 6. juuni 1909

No ja sealt edasi, olidki õpingud Peterburi konservatooriumis, siis esinemised Maria ooperiteatris. Abiellumine, I maailmasõda, arreteerimine 1921. aastal. Siis juba opteerumine Eestisse. Ja edasi Euroopa, rollid ja esinemised suurtel lavadel.

Kuni detsembris 1925 oli korraga kõik läbi. Kui algul olid kaalumisel erinevad variandid: õnnetusjuhtum,  mõrv või enesetapp, siis ajapikku selgus tõde. Märgid olid juba varem õhus: enesekindlus hajus, ilmsiks tulid tema sisse kogunenud väsimus, ärevus, närvilisus. Ta tahtis aega maha võtta, Tartusse sõita, aga see miskipärast ebaõnnestus. Ootamatult sõitis Sinaida hoopis Šveitsi, Andermatti linna Alpides. Ja siis see kõik seal juhtus.

Oma tõe, teadmised ja nägemuse abikaasa  eluloost on Georg Bremer kirjutanud raamatusse... esialgu oli küll ainult käsikiri. Sellest annab ülevaate 1933. aasta artikkel ajalehes "Waba maa", 5. oktoober 1933. Sinaida surmast oli siis möödas juba peaaegu 8 aastat.

 Kas raamat ka ilmus? Jäi nagu kuskil silma, et on ilmunud. Kunagi... kusagil...

Kui otsima hakkasin, ei leidnud. AI aitas otsida... ka ei leidnud. Aga ma ise leidsin ootamatult palju materjali, mis puudutab Zinaida Jurjevskaja elu ja loomingut. Et pole nii unustatud midagi.

Nii et mul oli meeleolukas õhtupoolik vanade ajalehtede ja seal kõrval juba värskema ajakirjandusega.

AI-ga läksin vaidlema. Mina ütlesin, et peab olema raamat ka, tema ütles, et need on vaid Zinaida abikaasa märkmed, mida üks Eesti muusikaajakirjanik oma uurimustöös kasutas. 

Kusjuures, kaks päeva tagasi oli sellel mitmekülgsel ja andekal ajakirjanikul 95. sünniaastapäev. (Nime ei ütle, kuidas muidu sõna* juurutada, samas ka pealkirja õigustada)... HP sobib hästi!

AI-ga vaidlesin, kuigi ei kinnitavaid ega ümberlükkavaid fakte kumbki osapool piisavalt ei leidnud, seega ei saa ma meie koostööd ei kiita ega laita. Abiks oli ta küll.

Läbi lapatud ajakirjandus:

"Postimees", 6. juuni 1909

"Kaja", 9. detsember 1925

"Järva Teataja", 9. aprill 1926

"Waba Maa", 5. oktoober 1933

naine.postimees, 3. jaanuar 2017

"Elva valla leht", 12.04.2021

Ja rohkem veel ☺️

Zinaida Jurjevskaja (1892 - 1925) 

...

* ümberütlev... ilus sõna ju, sobib nii alustuseks kui lõpetuseks ;) 

Tegelikult mulle meeldib rohkem sõna ümbernurgaütlemine :P 

Milleks otse minna, kui ringiga ka saab?

...

Ukuaru valss

 ...

Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.

Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!

Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar* on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias,  ei ole väike ma!" 

Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma vist üldse ei mõelnud, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud,  nüüd arvan, et tean.

Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.

Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.

21.07.2022  

Võimalik, ehk oli sellest tookord juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral ja sai omasemaks.

Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”

Nüüd tean natuke** rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.

Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.

Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind. 

Minu loodud meloodiline liin on nagu minu ebatäiuslikkus. Ja tintinnabuli hääl on selle silumine, otsekui kaitseingel, kes mu samme juhib... Võib ütelda, et üks on nagu minu patud ja teine minu pattude andeksandmine.

Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Peab ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Kui nüüd tänase päeva juurde tagasi tulla,  siis viimane pala oli austusavaldus eilsele juubilarile.

Ukuaru valss.

Noormees on meie kandis teada pillipoiss. ***

...

* Arvo Pärt  (sünd 11.09.1935). Palju õnne!

** rõhk sõnal natuke

*** Ei imesta, tema oskus pilli käsitleda on nauditav ühtaegu nii silmale kui kõrvale. 

,..

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.

24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 

...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 

Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".

Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.

Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".

Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.

* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

Eks teie tea

 ... 

Mõnikord on päris hea, et teed küll plaane, aga elu sekkub ja plaanimajandus kukub kokku. Tookord, kaks-kolm nädalat tagasi, mõtlesin, et lähen laupäeval Tallinna, astun sisse kirikusse, kuulan kontserti. 

Läks kuidas läks, igatahes linna ma ei läinud. Mis oli lõpuks kõigist võimalikest variantidest parim... see teadmine jõudis minuni, kui kuulsin, et kirik oli täis ja enne kontserti ootajaid ukse taga pikas reas. Piletit mul nagunii ju polnud.

Igatahes linna ma ei läinud, aga kontsert kuulamata ka ei jäänud, sest Klassikaraadio tegi Jaani kirikust otseülekande.

Tänaseks olen seda kontserti... ma arvan, et oma kümme korda kuulanud. 

Ain Anger, VHK-i keelpilliorkester ja Eesti muusika. Kõik see kokku. Ja kirik.

Kuulan kindlasti veel. 

Anneli juhtis tähelepanu mõttele viimne, mis kontserdil kõlama jäi. 

Viimne võimalus.

Viimne laev.

Suvepäeva viimne vine.

Ja siis Tõnu Kõrvitsa "Aeg"  ja "Mina läen". 

Ja Tobiase "Eks teie tea".

25.11.2013

Aeg vaikida, aeg rääkida...

Aeg kuulata tuleb endal võtta.

...

Kõik see muusika

 ...

Oli tark tegu keerata raadio Klassikaraadio lainepikkusele...  eile, üleeile, üle-üleeile.

Kuuel õhtul vahendas Klassikaraadio otseülekandeid, Pärnu Muusikafestivalilt kontsert koju kätte.

Kolmapäeval oli Järvi Akadeemia lõppkontsert. 

Kohal oleks muidugi elamusi rohkem.

Aga ma keeran päris tihti raadio just Klassikaraadiole. Mõjub kuidagi rahustavalt muu meediakära kõrval. 

...

Rahustavalt... nii nagu ka muusika kirikus.

Kirikukontserdil käisin kohal, paar nädalat tagasi Järva-Jaanis.

"Muusikaline teekond", Lembit Saarsalu 75

Sain aru, et õiges kohas õiget muusikat kuulata paitab kõrva, isegi džäss, mis muidu mu eelistuste hulka ei kuulu.

Ega ma eriline talent pole, arvustada ei oska, räägin nagu tunnen. 

Ilus oli, oli juubelijuttu ja muud juttu, muusikat, andekaid esinejaid ja hinge soojendavat meeleolu. Kirik oli rahvast äärest ääreni täis. Isegi sünnipäevalaulu laulsime: palju õnne, palju õnne, õnne soovime sul!

Õiges kohas, õigel ajal.

Seekord kirikus, kõik see muusika.

9.07.2023

...

Kes kirikus, kes külasimmanil. 

"Arhailised mehed"... jälle väga hea.

8.07.2023

Õiges kohas kuulamist väärt.

Linnulaul ja tuulekohin saatemuusikat täiendamas.

...

Ja kui oma lapsukesed musitseerivad, kõlab see alati suurepäraselt.

Isegi kui ainult video vahendusel kuulata saan.

Foto FB-st

...

Kuidas suunata mõtteid

 ...

Kuidas hoida mõtetel silma peal?

Üritan sellega tegeleda, sest ega ma oma mõtteid eriti ei suuna ega kontrolli. Ehk peaks. Muidu päev otsa mõte liigub kuidas jumal juhatab. 

Mõnikord on see ülemõtlemine, ja siis kaasneb paanikahoog. Aga ma tegelen ka sellega.

Mõnes mõttes on mõttekas mõtteid jagada, kasvõi iseendaga. Mõni mõte võiks ju kauemaks meelde jääda! Kõige parem võimalus selleks on oma mõtted üles kirjutada, et hiljem lugeda saan. 

Nii saigi näputäis viimase aja mõtetest.

Kolmapäevane "Vanemuise" teatri Filmimuusika kontsert kohalikus pealinnas pani mõtted jälle muusikalainel liikuma. Vaatasin, kuidas lavatäis muusikuid (seekord jah laval, tavaliselt on orkester lava sügavikku peidetud, aga väikese teatri võlu, et nii suurt auku ei ole ;) oma muusikariistu valdasid ja neist helisid välja võlusid. Imetlesin dirigenti, kes suhtles nii orkestri, publiku kui ka solistidega. 

Kuna filmimuusika, siis lisaks sellele, et kuulasin, mõtlesin ka äsja vaadatud filmile "Annette". Üks olulisi rolle seal oli Dirigendil. Nii mõnedki episoodid filmis olid tema kanda. Ja dirigeermine... kui see oli paroodia, siis oli see hea paroodia. Kui see oli tema kui dirigent, siis tõusen püsti ja aplodeerin.

Samas, ikka hüppavad mu mõtted omatahtsi. Teatris mõtlesin ka. Kui mina veel noor olin (jee! ära sain öelda... või on see nüüd tänitamine?), ma ei mäleta, et oleks olnud kommet iga etenduse lõpus aplodeerimiseks püsti tõusta. Mitte et ma selle vastu oleks, kollektiiv laval tegi suurepärase kontserdi. Nii mõnigi teatrietendus on väärt, et kogu lavastusele püsti seismisega austust avaldada. Aga see on nagu saanud traditsiooniks, et nii kui etendus lõpeb, siis kestvad ovatsioonid ja saalitäis rahvast seisab püsti. Tegelikult, mul oli ka istmik veidi hell, aga mingi trots tuli. Et miks ma ei või oma kiitust või lugupidamist istudes avaldada. Tegelikult polnud probleemi, kontsert oli tõesti väga hea, ja juba etenduse algul kiitis lavastaja ja konferansjee Rasmus Kull kohalikku publikut. Mõtlesin, et see tal teksti sisse kirjutatud, aga kui ta küsis nimeliselt, et kas-kes fännklubist ka saalis on, hõigati ja lehvitati rõõmsasti vastu. Neil ühised eelmise aasta mälestused ja kogemused. 

Aga minul on mure, kui kunagi midagi eriti võimsat kogen, ei oskagi olla ja rohkem vaimustust välja näidata. 

Üks kaaslane pärast jagas oma muljeid, et väga hea kontsert, aga tema oleks tahtnud rohkem eestikeelseid laule kuulda. Ja siis ma mõtlesin, et tegelikult kõige võimsamana kõlas ka minu kõrvas, kui Saara Nüganen laulis "Su silmad on kurvad..." filmist "Mis juhtus Andres Lapeteusega*?"

Aga loomulikult olid nad kõik head, nii Uku Suviste, Hanna-Liina Võsa. Rasmus Kull. Ja Saara Nüganen. Ja filmide hulk, mille muusika kõlas, märkimisväärne.

No ja siis mõtlesin ma, et kõlada oleks võinud ka muusika "Annettest". Et see mulle rohkem meelde jääks, kuulasin ja vaatasin ööl vastu tänast filmi uuesti, otsast lõpuni. Kuna alustasin pool tundi enne südaööd, siis otsast lõpuni ootamatult õnnestus.

Tegelikult oli eile viimane järelevaatamise päev. 

* Aga tänast lehte lapates jäi silma pikk artikkel Paul Kuusbergist, kelle surmast möödus nädal tagasi 20 aastat, ja kes on kirjutanud romaani "Andres Lapeteuse juhtum".

Nüüd hakkan lehte lugema, pärast mõtlen edasi ;) 

...

Müstiline beebi Annette

 ...

Film silmale vaadata ja kõrvale kuulata. Raskem on mõistmisega.

Kui märgistama peaks, siis jään hätta

Rock-ooper?  Igatahes film täis muusikat.

Tragöödia või paroodia? 

Erootikafilm või kriminull?

Kohati kui muinasjutt.

Beebi Annette, ta pole sellest ilmast.

Vikipeedia ütleb, et muusikaline romantiline draamafilm. Tootjad maad: Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, USA, Jaapan, Mehhiko, Šveits

"Annette" oli 74. Cannes'i filmifestivali avafilmiks, Prantsuse lavastaja Leos Carax' 2021. aastal valminud kinoteos.

R oma kirjas andis märksõnad, et märkaksin, kui otsustan filmi vaadata. Eva ja õun. Adam, Jumala ahv. Banaan. Madu. Seks.

Pildi joonistasin mõned päevad enne kui kirja sain. Enne, kui filmi vaatasin. Aga midagi haakub.

Filmi sisu ümber ei räägi, ega ei oskakski. Filmi mõtte ja pisidetailide märkamine oli kohati keeruline, ühest korrast vaatamisest tegelikult ei piisa. Vähemasti mul. Ja nii mõndagi märkamist ei oska seletada. Õhku jäävadki küsimused, millel vastust raske leida. Kui üldse vastust on. 

Üht ja teist noppisin välja. Natuke lugesin juurde. Aitäh, et R otsa lahti tegi ja soovitas vaadata. Film on võimsalt tehtud... mida pole ka imeks panna, filmitegijate nimed filmi lõpus jooksid ekraanil oma 10 minutit. 

Homme veel järelvaadatav, võimalus ülevaatamiseks.

...

Lihtne ja oluline

 ...

Käisin eile raamatupoes. Tallinnas. Meie kohalikus pealinnas raamatupoodi enam pole. 

Ikka juba aastaid. 

Selveris ehk on kõige suurem valik, aga seal mul raamatuid sirvida ei meeldi, kas jään kellelegi käruga jalgu või siis liigub mõni teine ostja oma käruga. 

Ja jääb mulle jalgu. 

Raamatupood on imeline, ostjaid seal eriti pole (ime siis, et kohalik kauplus ära kadus), kärusid ka mitte. Piletit lunastama ei pea, kuigi astusin sisse ainult selleks, et vaadata. Sirvida raamatuid, nautida nende lähedust. Parem kui väljanäitusel või muuseumis.

Võiks ju ka raamatukogus, aga poes meeldib mulle palju rohkem. Ehk sellepärast, et poes ei pea ma valima ega otsustama. Kuklas ei tiksu mõte, et tee nüüd kähku. 

Poes ma suhtlen raamatutega.

Raamatukokku peaks minema teadliku inimesena, kodutöö tehtud ja nimekiri kaasas. Kui neil kohe ei ole pakkuda, on võimalik jääda ootenimekirja. Ja kohalik raamatukogu saab naabritelt raamatu laenuks tellida, kui huvi välja näitan.

Aga see pole see pole see. Poes tekib mul raamatuga teistsugune kontakt. 

Eile veeretasin näppude vahel kahte raamatut.

Nii palju kui kandilist asja veeretada annab.

Andrus Kivirähk "Mälestused"

Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

Sirvisin ja lugesin.

Ma ei ostnud kumbagi, aga mõttes panin ostunimekirja, lihtsad asjad mulle meeldivad. Mälestused ka.

Täna lugesin luuleraamatule kirjutatud kriitikat, aga see mind ei häiri. Mina olen mina, pole oluline, kas mulle oluline on oluline teiste jaoks.

Aastaid tagasi lugesin palju luulet. Nüüd... mõnikord.

Aga täna kuulasin üht vana saadet Vikerraadios... "Sada Eesti mõtet"

Juhan Liiv.

Ja siis lugesin.

Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!

Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.

...

Teine Juhan täna veel.

Juhan Viiding. Vähemasti siis on Juhan, kui laulab või näitleb. 

Minevikus pigem. Juhan laulis ja näitles.

Kui kirjutas, oli Jüri.

Täna tuli Vikerraadios laul.

ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind...

...

ka doomino ei paku mulle lusti

sest ma ei tea kes ründab laua alt

neis kivides näen hauakive musti

mis pandud maha juba jäädavalt

...

Lõpuks loevad need, kes jäävad. Ja jäävad need, kes loevad... mõte raamatust "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"

November 2015

Kuigi, nii lihtne see nüüd ka ei ole.

...

Etendused Estonias

 ...

Kui venelased 1944. aastal Tallinna pommitasid, hukkus 757 inimest, 213 sai raskelt haavata ja 446 kergemini. Hävis 1549 ja kannatada sai 3350 hoonet, mis kokku moodustas ligi 30% Eesti pealinna elamispinnast. Umbes 20 000 inimest jäi ilma oma kodust.

Rängalt sai kannatada Harju tänav ja Estonia teatri ümbrus.

Maha põles Estonia teatrimaja... seal oli just alanud balletietendus "Kratt".

Lugesin Wikipeediast.

Aga enne seda käisin Tallinnas, Estonia ümbruses ja vanalinnas.

Aprilli lõpus vaatasin balletti "Õhtused majad". Mahleri muusika, Tiit Härmi lavastatud.

Käed ja jalad... ja Õhtused majad. 24.04.2022

Usaldasin Danzumeest... ja ei pidanud pettuma. Mettele meeldis ka.

Raamatut võiks lugeda, "Õhtused majad", autor Eduard von Keyserling, baltisaksa päritoluga kirjanik, kes nii poolteist sajandit tagasi on õppinud Tartu ülikoolis.

Kuu aega hiljem jälle "Estonias", sedapuhku operett "Lõbus lesk", Lehári muusika ja Andre Heller-Lopesi lavastatud. 

Kui vaid oskaks, ma ka analüüsiks etendust, aga pole hullu,  "Sirbist" saab lugeda. 

Tore oli näha nimiosas külalisesinejat Katrin Targot, meeldis Tamar Nugise osatäitmine, Katrin Karisma suutis nii mõnedki korrad muheluse ja aplausi välja teenida, ja kõik need teised, lava oli tegijaid täis. Ilus õhtu täis laulu ja tantsu!

Aga kui ma siis läbi Tallinna kulgesin, vaatasin linna hoopis teise pilguga kui aasta või paar tagasi.

Korraks mõtlesin, mismoodi näeb välja, kui keegi lihtsalt võtab kätte ja pommitab puruks su kodulinna, hävitab kodu, tapab kaaskodanikke. 

1944. aastal jäid ka vanaema ja vanaisa oma kodust ilma. Mida nad tookord tundsid, kuidas suutsid eluga edasi minna?

Mida tunnevad praegu inimesed Ukrainas? Nemad ju ka, elasid oma tavapärast elu, kui ühel päeval tuli venelane ja hakkas hävitama.

...

Kolm kevadist hetke

...

Täna küll ei saa öelda, et tere kevad. 

Ei saa rääkida kevadisest tuuleiilist ega tilkuvatest purikatest.
Täna näitas talv oma jäiseid hambaid ja keeldus lahkumast.

20.03.2021

Tuisk ise võib olla isegi nauditav. Ega seda lume kühveldamise rõõmu nagunii enam kauaks ei jagu. Lumelahkumine seisab ees. Ja mitte kaugel.

Teist korda vaatasin Taani/Rootsi/Norra dok.filmi "Tantsi südamest".

Kohe südamest vaatasin. Seekord kuulasin natuke rohkem, ja vaatasin ka. Natuke rohkem.

Üks mõte jäi meelde.

Lein on hind, mida peame armastuse eest maksma. Nii ütles vanaisa lapselapsele, kui nad rääkisid elust ja surmast. Ja elamisrõõmust. Ja lahkumisvalust.

Kontserti kuulasin. Paul Neitsov ja Mait Trink.

Selline kodukontsert. Nemad kodus ja mina kodus.

Palju ilusaid laule oli.

Ma oleks pileti ka ostnud, aga ei leidnud seda õiget kohta. 

(Õnneks tuli hiljem meelde tarkus tagataskus: kes otsib see leiab ;) 

...

J nagu juhtmed

...

Jumalast jama ju, kui juhtmed pikad. Miskipärast on tunne, et mul see just viimase aja probleem. Igatahes sobib, kui mulle asju põhjalikult seletatakse. 

Mitte nii, nagu siin mõni.

Lihtsalt möödaminnes jutustab.

Põhimõtteliselt oli lugu selline: pere tuli koju, ja mis nad näevad, koer on laua peale roninud ja lillevaasi ümber ajanud. Aga mis veel kummalisem, lillevaasi püsti tagasi upitanud. Just nimelt koer, sest kedagi teist ei olnud kodus.

Kas ma sain aru?

Loomulikult mitte!

Muidugi kõlaks lohutavalt, et mõni veel... vajaks lisaks vihjeid, selgitust või nõuannet, kuidas mõelda.

Aga kui ei, siis ei, elan üle.

J nagu...

juhtmed

ju

jumalast 

jamad

...

Täna oli mõisas kontsert, selline jõulumeeleoluline.

J nagu jõulud.

Koer, kes osales, ei ole seotud eelmise looga.

Tema on seotud terve paksu raamatuga.

Raamat, mida loetakse, on koerast, keda hoitakse.

"Grifoon Leenu", Marek Sadam.

...

Polaarkapteni nimekaim

...
Jäin hilisõhtust aega täites raadiot kuulama.
Noored muusikud rääkisid oma valikutest ja õpingutest.
Aeg oli juba pool tunnikest uut päeva tiksunud.

Korraga jäi nimi kõrva.
Tema, kes rääkis ja musitseeris.
Karl Jõgi.
Viiul.

Teadsin, et tean seda nime.
Ja välja mõtlesin.

See kivi seal Ansekülas, kohe kalmistu kõrval, iga kord, kui vanaema hauale läheme, heidan pilgu peale.
Polaarkapten Karl Jõgi.

Foto siit... kahjuks oma piltide hulgast veel ei leidnud.

Vaatasin numbreid.

1893 - 1957.

Saarlane nagu vanaemagi.

Liisi puhkab kohe seal naabruses, seespool aeda.

Sünniaasta sama kui kaptenil... 1893.

Karl Jõgi haud asub aga hoopiski Peterburis.

Saaremaal on vaid mälestustahvel kui meeldetuletus ühest vaprast inimesest.

Olen alati vaadanud, et ilus plaat ja mehine nimi, elukutsest rääkimata. Aga tegelikult, kes ja kus? Mõtlemisest pole kaugemale jõudnud, mis silmist, see meelest.

Tänane tegija, Karl Jõgi, tuletas meelde.

Nüüd, kui lugesin loo kangelaslikust kaptenist, mõtlesin, et oeh, millised elud ja saatused on ikka inimestele antud.
Nii saarlasest polaarkapten kui polaaruurijad, kelle elusaatused päris karmiks kujunesid.

1929. aasta nädalaleht (ühtlasi Eesti esimene kõmuleht!)   "Esmaspäev" on Karl Jõgist pikalt kirjutanud.

Et kõmuleht... tekstid tõesti kinnitavad.
Mitte ainult faktid, ikka kõmu ka.
Kui on palju teadmatust ja eluohtlikud situatsioonid.
Ajaloos üks etapp ja tuntud nimed.

Teemasse Eesti 100 Karl Jõgi vist ei sobi,  oma elu aktiivsed aastad oli ta seotud Vene riigiga.
Ajad olid sellised.

Aga Eesti mees ikkagi. Ja kirjutas end ajalukku. Ainult et ajalugu ja inimesed kipuvad unustusse jääma, nagu ka tema haud Peterburis.

Mõned numbrid, mõned siit-sealt nopitud faktid.
Karl Jõgi sündis Saaremaal, Salme vallas.
Oli 14, kui läks purjelaevale "Ella" kokapoisiks.
Aastal 1907 läks Kuressaare merekooli. Ikka nii, et talvel koolis ja suvel merel raha teenimas.
I ilmasõja ajal oli mobiliseeritud jalaväkke.
1917 määrati Balti mere laevastikku.
1918 sai Arhangelskis kaugsõidu tüürimehe paberid.
Sealt edasi olid aastakümned tema elust seotud polaaralade ja sealsete laevadega.
Jäälõhkujad Sibirjakov, Sedov, Litke, Lenin.

1928. aastal oli Karl Jõgi kapten laeval, millega korraldati päästeoperatsioon polaaralade. Laevaks Krassin, maailma suurim jäämurdja.
...

Müürid ja muusika

...

Ikka ajas tagasi. 

Kui juba müürid.

Nii põnev ju!

Kõigepealt Kreenholmi Manufaktuur. Hakkasin uurima, et miks tal just selline nimi.

Tegemist on ettevõttega, mis rajati 1857. aastal  Kreenholmi saarele, Joala mõisa maadele.

Joala rüütlimõis siis.

Jaaguga pole mõisal küll mingit pistmist, Joala küla sai oma nime Narva joa järgi.
Juga, joa, Joala.

Kusjuures... Narva tähendavat vepslaste keeles juga.
Nii et topelt!

Narva juga on kaheharuline juga, mida poolitab Kreenholmi saar.

Kreenholmi saar... 750 meetrit pikk ja 250 meetrit lai.

Praegu piirneb saar kuivanud jõesängiga.

Kui nüüd mõelda, siis kõike eeltoodut arvestades on koht etendusele "Kremli ööbikud" nagu ainuvõimalik. 

Mitte ainult nimed kaugemast minevikust, Narva, Kreenholmi ja Joala, vaid pigem hilisem aeg... aeg, mis kõige rohkem mõjutas nõuka-aegset loodust ja inimesi, oli just seal iga ihukarvaga tunnetatav.

Või pigem iga hingesopiga.

Aeg.

Üks päev Jaak Joala elust 1987. aastal.

Käisime Mettega.

Tema ootas muusikat ja laule... mina... vist läksin lihtsalt etendust vaatama.

Mõlemad jäime rahule.

Lisaks etendusele ja muusikale oli kõik muu ka väga ok. Ilm soosis, koht oli eriline, näitlejad head, muusikud tasemel ja kohalik tantsutrupp sobis etendusse.

Muidugi laulud, mis sidusid endasse nii aja, koha kui inimesed.

Osa etendust kulges juba hämaras ja päris pimedas, ning siis etenduse lõpp, kus valgus kui unustuste jõgi seina mööda alla voolas, see lihtsalt oli nii võimas!

Muusika ja värvid.

Eriline ja emotsionaalne.

Ja isamaaline... oli ju 20. august.

...

Teised müürid on hoopis ajaloolisemad... Haapsalu piiskopilinnus rajati 13.sajandil, linnus jäi varemetesse 17.sajandi lõpus... 1688.aastal oli linnuses tulekahju, tules hävis kõik, välja arvatud kirik, mille katus põles ja orel sai kannatada. 

Toomkirik küll taastati, kuid torm (1726) viis uue katuse, nii et kirik taaspühitseti alles 150 aastat hiljem, 1889. aastal. 

Kuidas ma Haapsallu sattusin?

Sõber läks kutsus mind taas endaga kaasa

lausus paar sõna vaid ja mul ulatas käe

Ei-ei, see oli ju hoopis Jaagu laul ja eelmised müürid!

Haapsallu kutsus mind Kati, et läheme ja nostalgitseme.

Kummalgi oma nostalgia, aga tegelikult kunagi kodud kõrvuti, üheaegne ja kõrvuti lapsepõlv ning kooliaeg.
Noorusaeg.

Aeg.
Peamine, mis liidab.

Nostalgitsejaid oli Haapsalus palju, oli nooremaid, oli vanemaid... aga aeg oli ikka üks.
Nõuka-aeg... kuigi tagasi ei igatse, siis meenutada on tore.

Kunagi üks Siberist naasnud proua ütles, et just seal oli tema noorusaeg, ja noorusaeg on ikka ilus aeg.
Mitte et ta Siberit taga oleks igatsenud.

Nostalgiapäevade teise päeva õhtul oli linnuses Suur nostalgiapidu.
Ivo Linna ja Supernova.

Ansambel Kompvek.

Tantsurühm ja tantsutund.

Ilus kontsert oli.

Nostalgiline.

Nii laulud kui detailid Ivo Linna esinemisriietuses, ikka lugu juures ka.

Osa kontsertist kulges juba hämaras ja päris pimedas.

Eriline ja emotsionaalne ;)

Peo lõpetas Lintmaki disko.

Sinna me siiski ei jäänud.

...

60+ aastat tagasi

 ...

Mured kuidagi tuttavad, mis sest, et aastakümned tagasi.

1955. aastast ilmus ajaleht "Kodumaale Tagasipöördumise Eest".

Toimetuse aadress: Berliin, Bärenstrasse.

Tänapäeval võetakse äraolemist ja tagasi tulemist tunduvalt vabamalt.

Keelitatakse küll, aga mitte nii intensiivselt.

Projektki valikulisem, "Talendid koju".

Siis oli komitee selline, mis andis välja ajalehte ja kutsus koju.

Väljaanne, kus, nagu tollal kombeks, oli tugev nõuka-aegne propaganda ja vajadusel kirjutati ka must valgeks... või vastupidi.

Kes kus ajalehte lugeda või osta sai?

Vaevalt, et kodu-Eesti lugemislauale jõudis.

...

Kuigi nõuka-ajal käis meil kodus kõiksugu huvitavaid ajalehti.

"Noorte Hääl" ja " Rahva Hääl" ja "Edasi". "Võitlev Sõna"
Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

Ajakirjad käisid ka: "Nõukogude Naine", Sotsialistlik Põllumajandus", "Pioneer".

Ja muudki veel.

Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

...

Aga täna siis sattus selline omapärase ajaleht näppu.

"Kodumaale Tagasipöördumise Eest"... 

Digaris. 

Silma ette siis pigem.

Lappasin läbi kümmekond lehenumbrit.

Lugesin mõned kirjanduse-, muusika- ja kultuuriteemalised lood ka läbi.

"Ed. Viiralt ja kodumaa"

"Marie Under 75-aastane"

"Tootsi-lugude sünnimail". Kui nüüd arvata, et lugu tõene, siis oli seal mitu lõbusat seika sees.

...

Lühisõnumite info.

Kilingi-Nõmme tähistas oma 63. aastapäeva.

Paide toiduainete kauplust nr 1 külastab päevas 3000 inimest, kaupa ostetakse umbes 15000 rubla eest.

Riias avati Eesti raamatu, raamatugraafika ja fotonäitus.

Pikk nimekiri pealkirja all "Teid otsivad omaksed" või  "Kes teab".

Mitmed kirjad kadunud lähedastele.

Armas poeg!

Kodutare ja omaksed ei väsi iialgi sind ootamast.

Mäletan hilisemast ajast, kui oli ajaleht "Kodumaa", seal ka otsiti sõjas kadunuks jäänud lähedasi.

Viimane väljaanne, mis leidsin, kannab numbrit 138 ... detsember 1958.

Seal on artikkel Gustav Ernesaksast, kes tähistas oma 50ndat sünnipäeva.

50 eluaastat ja ligi 30 tihedat tööaastat.

Wikipeediast lugesin, et 30ndatel töötas G.Ernesaks Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis. Tema naine Stella oli samas koolis võimlemisõpetaja.

30ndate lõpus õppis Lenderi koolis mu ema.

Artikkel 60 aastat tagasi ütleb, et Ernesaksa juubelit tähistas kogu kultuurielu avalikkus. "Estonias" lavastati tema ooperit "Tormine rand" ja "Vanemuises" tuleb lavale "Tuleristsed".

Viimast iseloomustab Wikipeedia kui jõulist propagandaooperit, kus on palju head muusikat.
Kaarel Irdi ja Kersti Merilaasi libreto.

"Raudse kõriga kisendab tehas"

"Kisenda, töölise poeg"

"Kus, pergel, käiks impeerium, kui puuduks žandarmeerium"

Nojah, kõlabki paljulubavalt.

Kõik kindlasti võimsalt kõlavad teosed!
Muusika, mida kirjutades tiksus kuklas sund ja südames hirm.
Ikka need 50ndad.

Hiljem seda ooperit lavastatud ei ole.

Aga praegu on Piletilevis saadaval piletid Gustav Ernesaksa elu kajastavale lavastusele "Hakkame, mehed, minema".

Ernesaks... 110.

Selle laulu kirjutas ta, olles vaid 24 aastane.
Et hakkame, mehed, minema.
Minemine läbi aja ja loo.

Nii palju siis täna juttu ajaloost ja ajakirjandusest.

Natuke muusikast ja muust ka.

Praegu mõtlen: ostan pileti - ei osta piletit.

...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...