Härrasmees, 85 aastat vana

 ...

Et kui meestest rääkida, siis vanasti mulle vanad mehed meeldisid. Siis, kui ma veel noor olin. Nüüd? Vist enam mitte nii palju. 

Aga need kaks filmi tuletasid mulle meelde aega, kui ma olin veel noor.

Täna vaatasin 1978. aasta dokumentaalfilmi*, milles Leida Laius jutustab vanast näitlejast Ants Jõgist, kes just siis oli tähistanud oma 85. sünnipäeva. Vaatasin ja mõtlesin: vau, milline hääl näitlejal, ja üldse mitte võõras, kuigi lavalaudadel ma tõenäoliselt teda näinud ei ole. Ja millised ägedad fotod tema pikast eluteest ja erinevatest rollidest. 

Lisaks kaadrid kunstiandest, mille avasamiseni ta jõudis, sest lõpuks ju pidi leidma lille oma südames. Graafilised lehed ja kunstilised kujud, mis tõenäoliselt tänaseni kuskil muuseumis on. 

Spordist rääkimata.

Aga 1978. aastal elas Ants Jõgi Merivälja pansionis, ja nagu ta ise filmis ütleb, on see koht, kus temaealised ja vanemad on nagu viimases jaamas ning ootavad aega, mil saavad emakese-maa kaissu puhkama. Tema mitte, temal oli võimalus majast välja pääseda, sest veel sel ajal olid tal erinevad rollid Tallinna Draamateatris. Noorte keskel püsid kauem elujõuline. 

Ants Jõgi (1892 - 1983) 

...

Teine film oli möödunud nädala keskel ETV2-s. Tegin järelevaatamise.

"Kõik läks hästi" (Prantsuse, Belgia) 2021

Nii et see mees oli 43 aastat hiljem 85 aastane. Kui filmide valmimisaega võrrelda. Tegelikult on seegi lugu elust enesest. Film põhineb Emmanuèle Bernheimi kirjutatud autobiograafilisel raamatul, tema isa lugu. 

Jälle mees parimates aastates, ehk siis 85aastane.

Kui 85-aastane André infarkti saab, tõttab tütar Emmanuèle isa juurde. André on poolest kehast halvatud, tema mõistus on aga selge ja mees tahab eutanaasia abil elust lahkuda. Tütar on isa soovile küll vastu, aga André otsus on kindel.

Kõik läks hästi.

Kuigi see 85 aastane André polnud sugugi kerge loomuga vana mees, tema ka mingit moodi meeldis mulle. Niipalju muidugi sain aru, et polnud lihtne olla ei tema naine ega tema tütar.

Aga jah, neis kahes filmis võib leida kattuvusi, hoopis rohkem aga vastandlikkust nii žanris, ajas, kohas kui inimestes. 

Minu jaoks on muidugi ühenduslüliks need kaks 85aastast elu näinud meest.

...

*Tsiteerides Maalehe artiklit: Me elu on jäljed lumel, ütlevad Leida Laius ja Arvo Iho selle filmiga. Aplaus neile! (Margus Mikomägi, ,,Jäljed lumel“: Leida Laiuse elulõpu dokumentaal on ootamatult tänapäevane).

...

Pildile olen püüdnud nüüdseks juba lahkunud meie kandist pärit härrasmehe. 

Pool aastat enne tema 85. sünnipäeva.

suvi 2017

...

PS Hommikused uudised! Kell 11.11

Panin toimetuste taustaks arvutis laupäevase "Eesti mängu". Ja ennäe imet, nad seal ka jagavad minu emotsioone ;)

Küsimus, mis kõlas: Kui vana oli 2021. aastal Tallinna Perekonnaseisuametis abielu sõlminud vanim peigmees, kas 85, 77 või 81?

Loomulikult on õige vastus 85!

...

Müstiline beebi Annette

 ...

Film silmale vaadata ja kõrvale kuulata. Raskem on mõistmisega.

Kui märgistama peaks, siis jään hätta

Rock-ooper?  Igatahes film täis muusikat.

Tragöödia või paroodia? 

Erootikafilm või kriminull?

Kohati kui muinasjutt.

Beebi Annette, ta pole sellest ilmast.

Vikipeedia ütleb, et muusikaline romantiline draamafilm. Tootjad maad: Prantsusmaa, Belgia, Saksamaa, USA, Jaapan, Mehhiko, Šveits

"Annette" oli 74. Cannes'i filmifestivali avafilmiks, Prantsuse lavastaja Leos Carax' 2021. aastal valminud kinoteos.

R oma kirjas andis märksõnad, et märkaksin, kui otsustan filmi vaadata. Eva ja õun. Adam, Jumala ahv. Banaan. Madu. Seks.

Pildi joonistasin mõned päevad enne kui kirja sain. Enne, kui filmi vaatasin. Aga midagi haakub.

Filmi sisu ümber ei räägi, ega ei oskakski. Filmi mõtte ja pisidetailide märkamine oli kohati keeruline, ühest korrast vaatamisest tegelikult ei piisa. Vähemasti mul. Ja nii mõndagi märkamist ei oska seletada. Õhku jäävadki küsimused, millel vastust raske leida. Kui üldse vastust on. 

Üht ja teist noppisin välja. Natuke lugesin juurde. Aitäh, et R otsa lahti tegi ja soovitas vaadata. Film on võimsalt tehtud... mida pole ka imeks panna, filmitegijate nimed filmi lõpus jooksid ekraanil oma 10 minutit. 

Homme veel järelvaadatav, võimalus ülevaatamiseks.

...

Ettevaatust... kaamera!

 ...

Lihtsalt, astub mees kaameraga mööda linnatänavaid ja filmib. 

Absoluutselt mitte salaja. 

Seisatab aia taga, keerab kaamera sinu suunas... filmikaamera. Pole mingi suvaline klõps fotokaga, et sa isegi ei saa aru, kas jäid pildile. Sulle on selge, et oled huviorbiidis, proovid tekitada dialoogi, aga operaator on tumm. 

Ainult seisab ja filmib.

Hollandlased on leplikud ja hea huumorimeelega inimesed, üksainuke tekitas väikese rüseluse, aga temagi hoiatas enne. Et kui ei lõpeta, siis ma... ja need teised sõnad.

Mõni esitas kaameramehele sümpaatse monoloogi, mõni proovis oma küsimustele vastuseid saada. Mõni kutsus kogunisti tuppa ja pakkus kohvi. 

Eks raske ongi otsustada, kuidas võiks. 

Saaks. 

Peaks. 

30.07.2019

Umbes nii, et uksekell heliseb, teed ukse lahti... ja ukse taga seisab kaameraga tundmatu, kes sõnagi lausumata sind filmib.

Algul ma vaatasin kerge ebamugavustundega. Aga mulle nii meeldisid need inimesed, keda filmiti. Nende olemus, nende välimus. Nende pered ja kodud.

Hommikul hakkasin koristama. Mõelda vaid, äkki on mul ka ühel hetkel uksekell, avan ukse... ja mees kaameraga astub tuppa. 

Päris hirmutav!

Hollandi dokfilm "Inimene ja kaamera" võitis Pärnu filmifestivali suure auhinna. 

Jupiteris veel täitsa olemas.

...

Kolm kevadist hetke

...

Täna küll ei saa öelda, et tere kevad. 

Ei saa rääkida kevadisest tuuleiilist ega tilkuvatest purikatest.
Täna näitas talv oma jäiseid hambaid ja keeldus lahkumast.

20.03.2021

Tuisk ise võib olla isegi nauditav. Ega seda lume kühveldamise rõõmu nagunii enam kauaks ei jagu. Lumelahkumine seisab ees. Ja mitte kaugel.

Teist korda vaatasin Taani/Rootsi/Norra dok.filmi "Tantsi südamest".

Kohe südamest vaatasin. Seekord kuulasin natuke rohkem, ja vaatasin ka. Natuke rohkem.

Üks mõte jäi meelde.

Lein on hind, mida peame armastuse eest maksma. Nii ütles vanaisa lapselapsele, kui nad rääkisid elust ja surmast. Ja elamisrõõmust. Ja lahkumisvalust.

Kontserti kuulasin. Paul Neitsov ja Mait Trink.

Selline kodukontsert. Nemad kodus ja mina kodus.

Palju ilusaid laule oli.

Ma oleks pileti ka ostnud, aga ei leidnud seda õiget kohta. 

(Õnneks tuli hiljem meelde tarkus tagataskus: kes otsib see leiab ;) 

...

Nooreks jäämine on elamise kunst

...
Otsin oma vanad Burdad välja.
Lugupidamisega.

Väärt proua see Aenne Burda.

Vaatasin laupäeval filmi, juba ootan uut laupäeva, et üht elusaatust lõpuni näha. Või mis saatust, see oli elu täis tööd ja kirge.

Loomulikult otsisin lisa ka, loomulikult oli oluline info juba Vikipeedias.

Sain teada, et proua Burda elas pika elu, ta oli 96, kui suri.

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.

Ma ei hakka ei filmi ega elulugu ümber jutustama. 

Pigem vaatan jälle numbreid.

1909

Aastal 1909 juulis sündis Anna Magdaleena Lemminger... tulevane kuulus saksa ajakirjade kirjastaja... (1909 - 2005)

Aastal 1909 juunis sündis Klara Maalberg... minu vanaema... (1909 - 1995)

Anna Magdaleena sündis Saksamaal, Offenburgis, ta isa oli vedurikatlakütja.

Klara sündis Eestis, ühes väikeses kalurikülas paljulapselises peres, kus omati väikest talukohta ja elatati end kalapüügi ja piirituseveoga. 

Mõlemad naised on elu jooksul muutnud oma eesnime, Klarast sai Tiiu ja Anna Magdaleenast sai Aenne.
Laul, mis ajendas pr Burdat oma eesnime muutma.

Abielludes muutus ka perekonnanimi.

Mõlema abielu tõi noored naised suhteliselt vaestest ja viletsatest oludest jõukamatesse ringkondadesse.
Neist said naised, kes olid kodused ja kasvatasid lapsi, tööl käimine ei olnud nagu sünniski.
Pigem seltskonnadaamid.

Aenne pojad sündisid 1932, 1936 ja 1940.
Tiiu tütred sündisid 1929 ja 1932, ning pojad 1936, 1939 ja 1947.

Nende mehed...
1930ndatel aastatel oli Franz Burda, tõsi, pigem küll kaubandusliku poole pealt, seotud natsiparteiga, mis võimaldas tal ära osta trükiettevõte, mille omanik ja aktsionärid olid juudid. Samas, omamoodi huvitav, jätkus töine suhe endise ja uue omaniku vahel aastateks, hiljem lisandus sellele ka perekondlik läbikäimine.
See siis juba 1940ndatel.

1930ndatel asutas vanaisa Tiidrik Jakob oma raadiotehase Tere (hilisem Ülo Raadio), asukohaga Pikk tänav 3.
Täielisim Eesti raadiotehniline ettewõte "Raadio Tere", 1934

Vanaema oli eduka ettevõtja proua.

Nad olid just saanud järjele, kui äkki tuli kõigest loobuda. Esmalt raadiotehas ja edasi selle inventar, mis läks riiklikule merelaevandusele.
Teise maailmasõja aeg.

Ja siis sai vanaemast taluperenaine, justkui oleks see ta õige koht.
Töökas, tubli, hooliv. Naeru- ja laulusuine.
Ja hingelt noor, kuni lõpuni.

Kas meie praegune aeg võib samamoodi muuta elusaatusi nagu ajad aastakümneid tagasi?

Seda näitab aeg...
...

Kuhjaga ebakvaliteetseid pilte

...

Pärast seda, kui olin järelvaadanud Itaalia filmi "Magus elu" (ETV2, 17.01), kujunes mul paparatsodest omamoodi arusaamine. Oleks natuke sõnaosavam, räägiks pikemalt, aga no ei oska. Kes filmi näinud on, see teab ja saab aru.
Federico Fellini, "La Dolce Vita".

Kui numbritest rääkida... Fellini on sündinud 20.01.1920.

Mina leidsin viite filmile siit.

Lugu ühest seltskonnaajakirjanikust.

On aasta 1960.

Nüüd, 60 aastat hiljem. 

Ma ei imesta, et Harry ja Megan Canadasse kolisid, kuigi see ei pruugi küll pääsetee olla, aga ehk siiski veidi privaatsem.

Kui filmis olid suures plaanis fotograafid, siis tänapäeva meedia jagab lahkelt fotosid. 

Enamasti kvaliteetsed, ja isegi, kui objekti suunas on näpuga viibutamist, on kangelane korralikult pildile püütud..

Normaalse väljanägemisega.

Mõnikord tehakse (ja avalikustatakse) mõnuga selline pilt, kus (anti)kangelane jätab endast nõmeda mulje.

Teadlik tegu, et alavääristada või suhtumist kujundada.

Aga need paparatsid... sain teada, et just 60 aastat tagasi algas nende võidukäik selle nimega, sest filmis üks põhiline paljude hulgas oli Paparazzo nimeline fotograaf.

Täna sattusin ka fotodele. Õigem öelda, et jälle viidati. 

"Paparatsofotod. Pidu hommikuni ja meri põlvini".

60 suht maitstut ja ebakvaliteetset võtet, mõni objekt mitmekordeselt ja ühtviisi käpardlikult pildile püütud. Mul oleks piinlik selliseid viletsa kvaliteediga fotosid jagada. 

Kas nende eest makstakse?  Tükihinnaga?

Või on kuupalk... siis võiks küll enne kriitilise pilguga üle vaadata, mis tööd sa teinud oled.

Aga näe, pealkiri kõnetas. Ehk just selle äsja vaadatud filmi pärast.

Kusjuures, mulle ka meeldib mõnikord paparatsot mängida, ainult fotosid ma massidele ei jaga ja avalikkus ei tunne mind.

Eks ma siin kadedusest kobisen.

Aga kui ikka midagi näidata, siis see, salaja ja selja tagant.
Kunstnik Tallinna vanalinnas.

...

Loen uudistest, kriitikat (ja kadedust) jagub mujalgi.

Eplik näiteks pole mingi venna käkerdustega rahul.

Mulle küll meeldib, kui linnapildis mõni selline vastu jalutab!

Isegi Tallinna omad on toredad :)

 11.08.2017

09.08.2010

Stockholmi omadest rääkimata... autor kahjuks jäi vaatamata.

12.10.2019

...

Kolm pisarat

...

Vanasti polnud probleemi, kui ikka vaja, siis nutsin. 

Mõnikord polnud nagu tarvidustki, lihtsalt ütlesin, et nüüd hakkan nutma... ja kohe hakkasin.

Lahinal ja pidurdamatult.

Või siis mõne peaaegu võhivõõra külavanuri matustel, lähedased kuivade silmadega, pigem tänulikud, et haige vanainimene parematele jahimaadele pääsenud, aga minul pisarad voolavad.
Pidurdamatult.

Või siis, kui ma vihastasin, kohe olid pisarad väljas.

Sellised suured vihapisarad.

Mõni film ka pani nutma. Eriti ilusad filmid, kurbi suutsin kuivade silmadega vaadata.

Mul on tunne, et see senini nii. 

Kurbus pressib südamele, aga silmad on kuivad.

Nutmise põhjused on sellised kummalised.

Täna vaatasin Poola filmi "Järelkujutis". 

Kruusateel kohtasin soovitust. 

Väga valus film oli, ja kuigi algul mõtlesin, et kui ängistavaks läheb, jätan pooleli, siis seda ma ei suutnud. 

Pooleli jätta.

Nii hästi tehtud film.

Nüüd on mul natuke rohkem teada tunne, mida inimesed neil 40ndatel ja 50ndatel tundsid. "Seltsimees laps" oli ka, aga läbi lapse silmade oli see kuidagi teistmoodi. Teisiti valus.

"Järelkujutises "oli ka laps.
Kunstnike tütar.

Laps, kes pidi eluga hakkama saama.

Andrzej Wajda film aastast 2016, originaalpealkirjaga "Powidoki"... kusjuures A.W. suri 2016. aastal, olles siis 90 aastat vana. Lugesin ühest arvustusest, et ta oli filmi ideega 20 aastat ringi käinud ja otsinud lahendust, kuidas teema filmiks vormida.

Filmi peategelane Wladiyslaw Strzeminski, tuntud Poola kunstnik, suri 1952. aastal, olles 59 aastat vana.

50ndad olid Andrzej Wajda noorusaastad stalinlikus Poolas. 

Sündmustik põhineb paljuski tõsielul.

Vaatasin, elasin kaasa... aga ei nutnud.

Kolm pisarat valasin hoopis täna Paides toimunud Emadepäeva kontserdil. Kusjuures, kodus vaatasin veel teist korda, ja siis polnud mul ühtegi pisarat.
Isegi imestasin, et miks ja millal.
Aga nii see oli, kontsert oli kohapeal emotsionaalsem kui hiljem telekast vaadates. Ma poleks hakanud teist korda vaatamagi, aga ma ju tahtsin teada, ega mind suures plaanis ekraanil ei näidata.

No ei näidatud, oleksin vabalt võinud nina nokkida või pisaraid pühkida.
Nüüd oli nii, et kolmel korral tundsin, kuidas üks suur pisar üle põse veereb, aga reageerida ei julgenud.

Pilti ka teha ei julgenud, nüüd mul polegi presidendist ühtegi fotot.
No või tõtt tunnistada, üks pilt mul on, ja kui otsida, leiab pildilt ka presidendi.

Ja veel on mul olemas tänase kontserdi kava.

Ja veel pilt televisiooni bussist.

Buss, mis on pikk nagu erakonna pink... kui kasutada just Vikerraadiost kuuldud  võrdlust pikkuse kohta.

Mitte et bussist juttu oleks olnud.
...

Tõde ja õigus.... ja valimised

...

Mahtusid mõlemad mu eilsesse päeva.

Mitte et ma valimas oleks käinud, olin selle pea nädal tagasi ära teinud. 

Ma käisin kinos, sain teada, mis on tõde ja kus on õigus... kui üldse on.

Ja kui enne kümmet õhtul koju jõudsin, sukeldusid valimistulemusi kuulama.

Film mulle meeldis, eriti liigutas kõik see, mis oli silmaga nähtav.

Inimesed.

Hooned.

Sood ja mättad.

Vihm ja lumi. Päike ja äike.

Põllud ja kraavid.

Vesine tee läbi märgala, orud ja künkad.

Kaks kuuske kui mälestus kaugetest aegadest... kas ka parematest?

Vargused kaugemas minevikus, metsade omakasulik raie pole mingi tänapäevane avastus.

Kuidas oli kohanimi enne, kui sellest Vargamäe sai?

Kuusikmäe?

Viimase kurbmängu kaks tumma tunnistajat võttis Andres ise maha. 

Kirvega.

Ja ikka uuesti... inimesed.

Noor Krõõt ja noor Andres.

Filmi alguses oli Andrese silmades palju headust. See oli soe pilk, millega ta vaatas.

Oma tulevast kodu.

Oma naist. 

Krõõta, kes ju nooreks jäigi.

Sarnast sooja pilku nägin filmis palju. 

Mingil ajahetkel.

Paljudes silmades.

Krõõt ja Mari.

Vanad saunikud.

Noored vargamäelased.

Hundipalu Tiit.

Oru Pearu.

Andrese pilgust kadus headus kuidagi märkamatult.

Mis asemele tuli?

Väsimus... Kurjus... ?

Kibestumine....

Mingitel hetketel oli ta pilgus palju valu.

Kui Krõõt suri.

Kui ta aru sai, et Vargamäe pole see, kus tema lapsed olla tahavad.

Või kui tundis, et peab alla andma, et on asju, kus tema jõud üle ei käi. 

Isegi kui ta jõu poolest üle on.

Ja kui jumalasõna ka ei aita. 

Mingil hetkel olid ka pisarad. 

Andrese pisarad... 

Olid Krõõda pisarad, olid Mari pisarad.

Pisarad laste silmis.

Ma ise ei nutnud... või siiski korraks läks silm märjaks. 

Isegi ei mäleta, millisel hetkel. 

Ehk siis, kui äng oli hinges taandunud. Kui tuli mõistmine, et aeg oligi selline. Ei olnud Andres eriline omasuguste seas, ei olnud ei Krõõda ega Mari elu tavapärsest erinev. Polnud erandlik ka see, et väikesed kirstud vankrile pandi ja surnuaia poole sõitma hakati.

Või et end tööga tapeti.

Ma ei oska Andrest hukka mõista, kuigi mõni hetk oli filmi väga valus vaadata. 

Lihtsalt, nii oli elu umbes 150 aastat tagasi. 

Ega see elule alla andmine, enesevalitsemise kaotamine, kemplemine või kiuslikkus pole paljude aastakümnete jooksul kuhugi kadunud.

Viha või lausa jõhkrus.

Karmid ajad ja karm ajalugu.

Lugesin huvi pärast vanu ajalehti 1930ndatest ja 1940ndatest aastatest.

Järva Teataja 1943.

"Metsalise jäljed Vargamäe-mail"

Tolleaegne Kassiaru Jaska talu pidaja küüditati.

Hundipalu Tiidu talu põletati, pererahvas mõrvati. Pererahvas, kes ei olnud küll Hundipalu Tiidu järglased, kuid olid Hansenite sugulased.

Süüdistus: varustasid metsavendi toidu ja teadetega. 

Aasta siis oli 1941.

Metsavendadel õnnestus korraldada neile kiriklik matus, seda eeskätt tänu kohalikule kirikuõpetajale, kes end ka metsas varjas.

1948. aastal Elmar Paldra vangistati, vabastati 1956.

1966 - 1969 teenis Saarde koguduses.

Maetud Saarde koguduse kalmistule.

Aga Hundipalu Tiidu järglastest leidsin jälje Rootsist.

Üks Pilvi saadetud foto, kuhu tahaküljele märgitud aastaarv. 

Ja nimi.

1959

Meie ajalugu.

Küllap mõtles ka vana Hundipalu oma talu arendades järeltulevatele põlvedele.

Kus siin on tõde, kus õigus?

Otsides küsimusele vastust, pidi kirjanik valmis kirjutama 5 osa romaani.

Vastus jäi leidmata.

...

Ja siis tulin koju ja sattusin kohe valimiste virrvarri.

Kui juba, siis juba!

Kui palju on tõde meie poliitikas, kui palju õigeid otsuseid?

Kui Andres sai aru, et tõde rääkides ta Pearust võitu ei saa, võttis temagi üle naabrimehe krutskilise käitumisviisi. Asi see magav purjus mees koos tema hobuse ja vankriga oma rukkipõllule kärutada! 

Ja siis tõemeeli kinnitada, et ikka Pearu ise.

Tõeline tõde kõrva sosistatud, tuli sellest lahingust Andres võitjana välja... et siis järgmine jälle naabrimehele kaotada.

Poliitikutel oma krutskid. 

Kasvõi see luukerede värk, kaeva välja, jäta laagerdama... ja õigel ajal lao letile.

Valimislubadusi ei julge ka tõena võtta, neid on ajas tagasi igasuguseid antud.

Ja kui nüüd minu valitud kandidaat riigikogusse ei saa, pole õigust ollagi. Temal ju mitusada häält rohkem kui kolmel tema erakonnakaaslasel, kes riigikogus sees.

Tema jäi välja.

...

Viimased 40+ aastat on minu elus tammsaarelikku tõde ja õigust ikka väga palju olnud. Suvelavastused ja muuseum, lugemiskett ja võistulugemised, kirjaniku nime kandis ühismajand ja kirjanduspreemia.

Või siis lihtsalt "Tõe ja õiguse" päevad.

august 1996

Kõik see on juba minevik, kas kaugem või lähedasem.

Ka valimised on eilne päev.

...

Raamatutest alguse saanud

...

Mul oli kunagi komme võtta kätte mõni juba loetud raamat, see suvalises kohas lahti lüüa ja lugeda. 

Jäädagi lugema, mis sest, et kordi ja kordi loetud. 

Mõned neist olid lasteraamatud, tegelikult, enamik neist. Neid oli kuidagi kerge lugeda, ja hoolimata tuttavast sisust, jätkuvalt huvitav.

Mõned neist olid Astrid Lindgreni raamatud.

"Meisterdetektiiv Blomkvist"

"Hulkur Rasmus"

"Rasmus, Pontus ja Lontu"

"Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses"

Need olid mul kodus olemas ja neid lugesin korduvalt.

Hiljem lisandus lemmikute hulka "Vahtramäe Emil" ja "Vennad Lõvisüdamed".
Täiskasvanueas.

Neist kahest just "Vennad Lõvisüdamed".

Kui oli vaja rääkida elamisest ja suremisest. Seal on mõni lõik, mida mõned korrad mõne teema juures olen lastele ette lugenud.

Suremisest.

"Pipi Pikksukk" ja "Bullerby lapsed", neist olin ma tõenäoliselt juba välja kasvanud, kui raamatud ilmusid. Või minuni jõudsid. Need niiväga ei kõnetanud.

Päris kindlasti on kõige rohkem kordi just "Meisterdetektiiv Blomkvist" mul otsast lõpuni läbi loetud. Ju sealt sai ka alguse mu eriline nõrkus krimkade vastu.

No ja nüüd jookseb Tallinna kinodes film "Astrid Lindgreni rääkimata lugu".

Rääkimata lugu on kurvavõitu, samas film ise ei jätnud masendavat tunnet hinge. Ühest küljest oli küll noor Astrid jäetud oma eluraskustega üksi hakkama saama, teisest küljest nägin ma läbi filmi inimesi, kes tegelikult kõik tüdrukust omamoodi hoolisid ja erinevatel hetkedel erinevalt toetasid.

Need 123 minutit läksid väga ruttu.

No ja silm oli ikka mitut puhku märg.

...

No ja siis need numbrid. 

Mulle meeldivad.

A. Lindgren on sündinud 1907. aastal.

Seega siis kaks aastat varem kui minu vanaema.

Astridi esimene laps sündis, kui ta oli 19.aastane.

Poeg Lars... Lasse.

Lapse isaga ta ei abiellunud ja esimesed aastad ta poega ise kasvatada ei saanud.

Abiellus 1931.

Mõned aastad hiljem sündis perre tütar.

Fotol Astrid ja tütar.

Minu vanaema oli 19, kui tal sündis esimene laps.
Tütar.

Foto aastast 1932 või 1933.

Vanaema ja vanaisa abielu registreeriti paar kuud enne nende tütre sündi.

Minul  aga... raamatutest alguse saanud austus, lugupidamine ja huvi ühe andeka Rootsi kirjaniku vastu.

Lisaks vanad lood ja pildid, mis loovad omamoodi läheduse.

...

Silda mööda raamatuteni

...

Põnevikud ja kriminullid on mu nõrkuseks.

Läbi aegade.

 

"Baskerville'ide koer" näiteks. Kohe, kui ilmus, lugesin.

Pärast veel mitu korda ülegi loetud.

 Koera asemel küll pildil kass... Paks Boss

Filmid ka. 

Mulle nad meeldivad: Nero Wolf, Poirot, miss Marple,  Scherlock Holmes. 

Selline sujuv kulgemine ja mõõdukas põnevus nii filmides kui raamatutes.

Küüsi närima ei pane, hea rahulik vaadata.

Aga uue aja krimkad ja põnevikud meeldivad ehk rohkemgi, kuigi seal on ikka tõeline närvide mäng.

Skandinaavia krimisari "Sild" oli nii pinget täis, et telekast ma seda vaadata ei suutnud... ETV ju reklaami vahele ei lüki, aga tund aega mu nõrgad närvid järjest välja ei kannata.

Filmi ma vaatasin järelvaadatavana internetis. Reklaamipausid tegin ise, kui pinge laes ja närvid krussis.

Reklaamiklippideks  kujunesid näiteks nõudepesu, vaipadega tuulutamine või tolmuimejaga toimetamine.

Nüüd siis raamatud. 

"Sa pead suudlema Silvat"... psühholoogiline kriminaalromaan.

Pinget ja põnevust viimaste lehekülgedeni.

Eelmise nädalavahetuse lektüür.

Sel nädalavahetusel juba uus ja sama põnev "Ära võetud"... kirjandusvõistluse võidutöö.

Hommikul alustasin ja õhtul lõpetasin.

Raamatutega samamoodi... loomulikult mitte järjest. 

Kui ikka pinge laes ja närvid krussis, tuli "reklaamipaus".

Raamat kinni ja aeg maha.

Tolmu võtma.

Põrandat pesema.

Kappi koristama.

Paarikümnest minutist piisab, et närvid jälle sirged ja süda rütmis tagasi.

Raamat pihku ja edasi!

Kui ikka raamat enne lõppu sind lahti ei lase, pole midagi teha.
...

Viimased uudised... maailm on hukas

 ...

Eestlane on tagasihoidlik.

Ainult artikkel Delfis. Ei nimesid, fotosid ega kohakoordinaate.

Ainult info, et kusagil ja juba kunagi... rääkimata sellest, et praegu ka... korduvad intiimsed suhted õpetajate ja õpilaste vahel.

On teada, et isegi tagajärgedega suhted: rasedus, laps.

Kooselu.

Mida iganes.

Vene rahvus on hoopiski avameelsem.

Kõik on stuudiosse kohale toodud, rase alaealine, tema suhtekaaslased, emad ja isad, vanavanemad, sõbrad ja sõbrannad.

Psühholoogid, ajakirjanikud, ametnikud, juristid.

Kui asi pole selge, tehakse selgeks.

A papa kto?

Tegelikult on see omamoodi vaatamist vääriv sari.

Пусть говорят.

Tuleb meelde, kuidas kunagi olid abielulahutused  ajalehes üles kirjutatud ja ennetava tegevusena kutsuti parteikoosolekule aru andma amoraalsetest kõrvalhüpetest, tagajärgedega - abielulahutus - tegelemisest rääkimata.

Praegu räägime: võimalik vaid Venemaal.

Nojah, meie siin tõesti oleme tagasihoidlikumad.

Venemaal on rohkem võimalik.

Mõni saade on naljakas, mõni traagiline.

See viimane tekitas rohkem huvi.

Žanna Friske. Teadsin ta saatusest, võitlusest raske haigusega.

Leidsin filmi.

"Кто я?"

Vaatasin tegelikult, et teada saada, kes on Žanna.

Film ka köitis.

Aga muidu... viimased uudised.

Hommikul ütles ilmateade raadios: sooja 7 kraadi. 

Päeval tõuseb temperatuur vaid paar-kolm kraadi.

Tõesti, paar-kolm kraadi ainult tõusiski.

 

Maailm on hukas. Tegin aknatagusest termomeetrist pildi.

Õhtu küll, aga kas jõulud või jaanipäev?

Kui ise poleks teinud, siis küll ei teaks...

 ...

Tänase päeva pärl

...
Väike poiss üksinda suures maailmas.

Elu koos lähedastega, kes tegelikult sind ei mõista ega toetada ei oska.

Kui sa oledki üksi oma muredega.

Täiskavanute valed otsused.

Tänane koolituspäev andis lisaks koolitarkusele võimaluse vaadata üht erilist filmi.

Kuidas märgata.

Kuidas aidata.

Film poisist, kes oli eriline.

Milline ilmekus ja väljendusoskus väikesel peaosalisel.

Leidsin filmi venekeelse variandi, tegelikult kandsid ka laulud sõnumit, selles variandis lauludel tõlget ei ole.
Samas, filmi võiks vaadata ka originaalkeeles, sõnagi mõistmata.
Ja ikka saaks aru.

Lihtsalt nii hea film.

Liigutav.

Pani mõtlema.

Mul on hea meel, et mul on olnud võimalik osaleda sellel koolitusel.

Järgmine nädal jälle, kaks päeva.

Minu kuues põhjus.

Olla õnnelik.
Just täna.

...

Minu kriminaalne elu

...

Kõik sai alguse Kallest.

Kalle Blomkvistist.

Veri! Ei mingit kahtlust!

Üks minu lapsepõlve lemmikraamatutest.

Selles oli nii huvitavaks kirjutatud igapäevaelu kui ka sulaselget kriminaalsust. 

Lugu sellest, kuidas lapsed oma elu põnevaks mängisid ja kuidas elu ise oma kurjemat külge näitas.

Teiste raamatute kõrval on "krimkad" jäänud minu elu oluliseks osaks. Alles eile leidsin riiulist "Vereteemandid", raamatukogu raamat.

Ma ei mäletanud, et see minu käes on, isegi seda ei mäletanud, kas loetud või lugemata.

Vaatasin sisse... võõras.

Hakkasin lugema, ja kohe teadsin.

Nii algus kui lõpp tulid meelde, mis seal vahepeal... täpselt ei mäleta.

...

Aga mitte raamatutest ei tahtnud ma kirjutada.

Hoopis televisioonist ja filmidest.

Valikud kipuvad ikka sinna kuritegeliku poole. 

Hetkel kolmas krimisari "Kuritegu" ETV-s.

Kuskil 10 minutit enne lõppu tunnen, et rohkem ei jaksa. Pinge on nii üles kruvitud, et vajan natuke aega. 

Et edasi vaadata. 

Hoopis rahulikum on  "Hercule Poirot".

Isegi uinutav.

Kõik toimub tasapisi ja pikkamööda. Sobib minu aeglase kohmitsemisega.

Pole hullu, kui loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, midagi olulist pole juhtunud.

Ometi on huvitav vaadata, teatud määral põnevgi.

Kõige põnevam on muidugi siis, kui Poirot seltskonna kokku kutsub ja hakkab saladust lahti rääkima.

Kurjategijat paljastama.

Ja siis ma jään magama. 

Kui ma üles ärkan, on filmi lõpp käes ja ma ei teagi, kes oli tegelik süüdlane.

Kaasa ka ei ütle.

Korduvalt nii. 

Vahet pole, kas vaatan külitades või istudes.

Ükskord käis K külas, tema oleks võinud ju mulle öelda... aga tema ka ei teadnud, olime mõlemad tukastanud.

Nii ma siis vaatan. Ikka ja jälle.

Põnev on, sest ma ju ei tea, kes on süüdlane.

Nüüd on korduses "Ohtlik lend". 

Sellega on mul vastupidi.

Kui ma loetud minutid hiljem teleka ette jõuan, on kuritegu juba sooritatud ja ma täpselt ei teagi, mis juhtus ja kellega juhtus.

Üht-teist Västriku ja Leidpalu jutust uurimise käigus muidugi selgub, aga kuritegu ise on jäänud minu poolt tuvastamata.

Nii et mõnest loost on puudu algus ja mõnel lool ei ole lõppu, raamatus jälle on ainult algus ja lõpp... selline poolik ongi minu kriminaalne elu.

...

Et nüüd oma kriminaalsele jutule ka paar kriminaalset pilti juurde sobitada, lisan lause "Vereteemanditest".

"Aknalaual lebas kärbes, kuus jalga püsti. Polnud teisel piisavalt mõistust, et kuumuse eest põgeneda."

...

No ja see teine pilt.

 

Ripsmetele kinnitatud kalliskivi! Ei mingit kahtlust! 
Leidsin oma töölaualt vanas mõisas.

Tõenäoliselt kuulub tüdrukule, keda viimasel ajal selles majas pole enam kohanud.

...