Juhuslikult juhtus

...

Kui endise kolleegiga juhuslikult bussis kokku saime, jagas ta oma linnas käimise muljeid.

Näitusest, kus käis.

Vanda Juhansoo, "Kunstnik või kummaline naine".

Ja kuidas ta hiljem Energia kohvikus juhuslikult minu sugulasega kokku sai... ja kuidas jutuajamise käigus tuli juhuslikult välja, et Vanda oli Ene-Reeda kunstiõpetaja, nii umbes 65 aastat tagasi.

Kuna ma mõned päevad hiljem juhuslikult Tallinna käima sattusin, mõtlesin, et astun sisse.

Näitus Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumis.

Vanda Juhanson, portselanimaalija, mööblikujundaja, rändur, polüglottkunstiõpetaja, kodukujundaja, aiapidaja. 

Misiganes veel.

Igatahes mäletas Age kunstniku koduaeda 1960ndatest nii eredalt, et oma hilisemas elus julges ka tema enda aias igasuguseid põnevaid kujundusi ette võtta.

Vanda Juhansoo käsitöö ja kunst on suures osas ajaga hävinud, aga see, mis näitusel väljas oli, avaldas muljet.

Huvitava inimese huvitav elu ja põnevad tegemised.

Lood, fotod, käsitöö.

Ja kuna ma juba majas olin, käisin läbi ka kõik teised muuseumi saalid.

Jumalast äge oli... aga see on juba teine lugu.

...

Kolm pisarat

...

Vanasti polnud probleemi, kui ikka vaja, siis nutsin. 

Mõnikord polnud nagu tarvidustki, lihtsalt ütlesin, et nüüd hakkan nutma... ja kohe hakkasin.

Lahinal ja pidurdamatult.

Või siis mõne peaaegu võhivõõra külavanuri matustel, lähedased kuivade silmadega, pigem tänulikud, et haige vanainimene parematele jahimaadele pääsenud, aga minul pisarad voolavad.
Pidurdamatult.

Või siis, kui ma vihastasin, kohe olid pisarad väljas.

Sellised suured vihapisarad.

Mõni film ka pani nutma. Eriti ilusad filmid, kurbi suutsin kuivade silmadega vaadata.

Mul on tunne, et see senini nii. 

Kurbus pressib südamele, aga silmad on kuivad.

Nutmise põhjused on sellised kummalised.

Täna vaatasin Poola filmi "Järelkujutis". 

Kruusateel kohtasin soovitust. 

Väga valus film oli, ja kuigi algul mõtlesin, et kui ängistavaks läheb, jätan pooleli, siis seda ma ei suutnud. 

Pooleli jätta.

Nii hästi tehtud film.

Nüüd on mul natuke rohkem teada tunne, mida inimesed neil 40ndatel ja 50ndatel tundsid. "Seltsimees laps" oli ka, aga läbi lapse silmade oli see kuidagi teistmoodi. Teisiti valus.

"Järelkujutises "oli ka laps.
Kunstnike tütar.

Laps, kes pidi eluga hakkama saama.

Andrzej Wajda film aastast 2016, originaalpealkirjaga "Powidoki"... kusjuures A.W. suri 2016. aastal, olles siis 90 aastat vana. Lugesin ühest arvustusest, et ta oli filmi ideega 20 aastat ringi käinud ja otsinud lahendust, kuidas teema filmiks vormida.

Filmi peategelane Wladiyslaw Strzeminski, tuntud Poola kunstnik, suri 1952. aastal, olles 59 aastat vana.

50ndad olid Andrzej Wajda noorusaastad stalinlikus Poolas. 

Sündmustik põhineb paljuski tõsielul.

Vaatasin, elasin kaasa... aga ei nutnud.

Kolm pisarat valasin hoopis täna Paides toimunud Emadepäeva kontserdil. Kusjuures, kodus vaatasin veel teist korda, ja siis polnud mul ühtegi pisarat.
Isegi imestasin, et miks ja millal.
Aga nii see oli, kontsert oli kohapeal emotsionaalsem kui hiljem telekast vaadates. Ma poleks hakanud teist korda vaatamagi, aga ma ju tahtsin teada, ega mind suures plaanis ekraanil ei näidata.

No ei näidatud, oleksin vabalt võinud nina nokkida või pisaraid pühkida.
Nüüd oli nii, et kolmel korral tundsin, kuidas üks suur pisar üle põse veereb, aga reageerida ei julgenud.

Pilti ka teha ei julgenud, nüüd mul polegi presidendist ühtegi fotot.
No või tõtt tunnistada, üks pilt mul on, ja kui otsida, leiab pildilt ka presidendi.

Ja veel on mul olemas tänase kontserdi kava.

Ja veel pilt televisiooni bussist.

Buss, mis on pikk nagu erakonna pink... kui kasutada just Vikerraadiost kuuldud  võrdlust pikkuse kohta.

Mitte et bussist juttu oleks olnud.
...

OLEN EESTLANE... näitus mõisas

...

Seda, et igal esemel ja asjal oma lugu on, seda ma tean, aga need rõivad pidid mulle ise rääkima, nende tegijate lugusid ma ei kuulnud.

Lihtviisil, ma magasin näituse avamise maha.

Aga eile käisin tiiru mõisas ja seal nad olid, üks kaunim kui teine. 

Vaatasin neid... ja lood tulid nagu iseenesest. 

Esimene lugu rääkis vanadest piltidest. 

Vanad pildid on mu nõrkus... üks positiivsemate poolelt ;)

Aga ma pole kunagi mõelnud, et neid saab just nii moekunsti üle kantida.

Lähedal hoida ja teistele näidata.

 Ja siis see vest.

Emal oli ka karakull-kasukas. Mingitest jupikestest kokku õmmeldud, nii paganama raske... magada oli selle all hea, aga seljas ma seda kanda ei oleks tahtnud.

See on nii lahe, kuidas inimestel tulevad pähe sellised head ideed... ja mis peamine, oskavad neid ideid ka nii kvaliteetselt ellu viia. 

Nojah, moekunstnikud ju!

Lapitööd meeldivad mulle ka.
Eriti sellised!

Iga detail nii viimistletud.

Ma siis pildistasin igasuguseid detaile, sest tervikud on nagunii väljapanekutena näitusel.

Tuleb ainult kohale minna!

 Ja muidugi veel vana mõisahoone...

...ja lõhn, mis vastu võtab...

Tasub kohapeal nautida!

...
Täiendaks teemat "100 head asja".
Viiekümne kaheksas.
Näitus mõisas.
...