...
Keegi* kuskil tegi algust.
Mulle tuli see meelde, kui Kati hommikuse tervituse saatis.
Juba täitsa valge!
Läksin välja vaatama, aga nii palju valget avarust meil ei olnud. Kohati midagi siiski suutsin tuvastada.
No ja kui ma veel ajalukku** sukeldusin, leidsin paar fotot, mis tehtud täpselt 5 aastat tagasi.
Seda ma räägin, et vanasti oli lumi valgem ja rohi rohelisem!
...
* kandidaat nr VLX
** ajalugu mu pooleliolev projekt.
...
...
Tähemärgid, mida keegi ega miski ei suuda lahutada.
Jäär ja Kalad... suhe, kus kirg ja tundlikkus moodustavad harmoonilise paari.
Olin nii rahul!
Aga nädal aega hiljem...
Tähemärgid, mis lihtsalt kokku ei sobi.
Kalad ja Jäär... proovi mis sa proovid, aga läbi nad ei saa.
Saa sa siis aru!
...
...
Hall oktoobrikuu hommik. Õnneks on sõbrad, kes annavad märku: elu on väärt elamist!
No kui aus olla, ei olnud viite tärni. Isegi konjakit ei olnud, aga ***** väärt kraam ikkagi ;)
Hommikul üritasin küll mõelda, kuidas öelda, et oleks ropp, aga kiitev.
Rikutud mõtlemine... aga mis teha-mis teha. Ma ennast nüüd muutma ka ei hakka!
...
* Kui kogustest rääkida, siis Kati kinkis mulle mõõteklaasi (fotol). Täpselt 2 supilusikatäit. Nii et kõik need, kellele olen kinnitanud, et kui endale õhtuse lõõgastuse luban, siis ainult ühe supilusikatäie... mind ei tasu uskuda ;)
...
...
Lihtsalt juhtus nii, et see number nõudis tähelepanu. Aga alguse sai kõik ühest nimest, ühest teisest loost ja ühest soovitusest.
Helilooja Eduard Oja, 1905 - 1950... pole imestada, et võõras nimi. Minu vanaisa eakaaslane, kuid suri mitu aastat enne, kui mina sündisin (ja minu vanaisa vanaisaks sai).
Aga kunagi oli ta vast tuntud*...
Leidsingi ajalehe aastast 1943. "Eesti Sõna", 17. oktoober.
"Eduard Oja helilooja-tee"... kas "Rätsep Õhk meie esimeseks külaooperiks?
Eduard Oja saatemuusika praegu Väiketeatris** nii menukale mängitavale A. Kitzbergi rahvatükile "Rätsep Õhk" on leidnud nii arvustajate kui teatripubliku poolt seni harvanähtud tähelepanu. Seda saatemuusikat on hinnatud sedavõrd heaks, et rahvatükk ise õieti nagu jääks laval teise järgu asjaks. Domineerib algusest lõpuni muusika.
Artikkel on päris pikk ja tekst Digaris kohati raskesti loetav, aga kena kokkuvõte Ed. Oja loomingust. Mõned lõigud panevad sügavuti mõtlema ja tundma.
Aga kui numbritest rääkida, siis 1943. aasta suvel sündis Eduard Oja perre teine laps, poeg, kellele ei antud elada täit 2 aastatki.
...
Tagasi artikli juurde...
17.10.1943
Eduard Oja kõige värskemaks tööks on kantaat "Kojuminek" M. Underi samanimelisele ballaadile. Sisult kujutab see kompanii sõdureid, kes tulevad Soome Talvesõjast. Nad on võidelnud ööd ja päevad mitmekordselt tugevama vaenlase vastu. Nüüd marsivad nad kodu suunas.
Esiettekanne novembris 1943 Vanemuise kontsertsaalis, sellega tähistati Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori 20. aastapäeva, dirigent Eduard Tubin.
Kui nüüd nimetatud luuletusest rääkida, siis siin on kolm esimest salmi.
Marie Under
"Kojuminek"
...
Aga kui numbrite juurde tagasi tulla.
Ikka see 1943... ja Marie Under.
27. märtsil 1943 sai Marie Under 60 aastaseks.
Intervjuu andmisest ta keeldus.
"Eesti Sõna, 27.03.1943"
Ja juba järgmises lehenumbris ongi tema loomingust pikem artikkel.
... ja veel üks lõik.
...
Olid ka tol karmil ajal ajalehes surmakuulutused..
Need siis, kes on lahkunud ja endast märgi maha jätnud.
Otsisin kõige tuttavamat nime... ja ühe leidsin. Kristjan Raud (1865 - 1943). Nägupidigi kindlasti kõigile eestlastele teada..
Aga muidu... edasi nimekirja vaadates... surnud 1943.
Seal koos nii eesti- kui välismaised nimed. Päris statistikat ei teinud, aga K tähe alt noppisin nimed kokku, tuvastasin 20 Eesti päritoluga. Kõik kakskümmend ka Vikipeedias eraldi ära nimetatud. Neist viis on surnud Eestis, teised viisteist, kes kus Venemaal. Nimekirjas pooled on 1940. või 1941. aastal vangistatud ja hiljem kommunistliku terrori läbi hukkunud. Need, kelle nimed Kadriorus Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale kantud****
Punaarmeesse mobiliseeritud surid ka kuskil Venemaal, Velikije Luki all või mujal sõjaväljal.
Ongi väike ringkäik aastasse 1943 tehtud. Rasked ja kurjad ajad.
Et mitte nii süngelt lõpetada, saab vaadata veel üht nimekirja. Sündinud 1943. Päris mitu tuttavat nime leidsin.
Ivi Eenmaa, Anne Erm, Tõnis Erilaid, Teet Kallas, Enn Kraam, Tõnu Mikiver, Maret Pank, Anu Raud, Toomas Uba. Tegelikult oli seal nimekirjas tuttavaid nimesid rohkemgi, aga las jäävad mõneks teiseks korraks ;)
...
* Tundub, et nüüd enam mitte niiväga tuntud. "Eesti muusikaloo tundmatu geenius Eduard Oja", Aare Tooli artikkel ajakirjas "Muusika", märts 2015.
Ja Jüri Reinvere artikkel ajakirjas "Muusika", veebruar 2018. "Suurim anne, suurim hämarus".
** Tallinna Töölisteater, aastatel 1941 - 1944 kandis nime Väiketeater. Sellest on kirjutanud J.Juske oma blogis, juures ka foto hoonest, mis märtsipommitamisel hävis.
*** Järgmine raamat mu lugemist ootavate elulugude nimekirja. Vardo Rumessen "Varjus ja valguses. Eduard Oja" ... "Eesti Raamat", 2007
**** Memoriaal avati 23.08.2018 ja avamise seisuga oli seal üle 22 000 nime. Inimesed, kes mõrvati või kes vangilaagris või asumisel surid.
...
Mul on täiega kidurad juuksed. Noores eas nagu ei saanud arugi, kuigi jah, teadmine, et pole mul suurem asi karvakasv, ulatub varasesse noorusesse.
See, et tööl käies igal hommikul pead pesin, ei tulnud kindlasti ka kasuks.
Aga lootust ei tohi kaotada, peaaegu et viimane aeg on asi käsile võtta 😉
On juuksed väga kuivad ja haprad, võib neid turgutada lihtsa toitemaskiga: segada kokku 1 munakollane, 1spl kastoor-, lina- või oliiviõli ja 1 spl vedelat mett. Määri segu pähe, katajuuksed paksu rätikuga ning hoia paar tundi. Seejärel pese juuksed puhtaks. Juukse toitemaskide tegemisel tuleks meeles pidada, et juuste ületoitmine on neile niisama kahjulik kui täiesti hooletusse jätmine.
...
* Rõhk sõnal MUNA ... täna on ülemaailme munapäev!
** Tarkuseterad.
...
Täna oli õpetajate päev. Minu esimene klassijuhataja Pärnu 1. Keskkoolis oli õpetaja L.Madison.
Oleks ma vahepealsetel aastatel rohkem tema peale mõelnud, küllap oleks ta isegi üles leidnud.
Kui ma septembri algul oma koolipõlve ning natukene seda aega ja inimesi meenutasin, leidsin kaks artiklit* "Pärnu Postimehest". Ja sain oma õpetajast hoopis rohkem teada.
L.M. suri 2016. aastal Pärnus. Haudi hauakohta kahjuks ei juhata.
Aga sündinud on ta ammu ja hoopis kaugel: Salme küla, Gagra rajoon.
Sealsamas on sündinud nii tema õed ja vend, samuti ema ja isa.
Leida vanavanemad rändasid Eestist välja 1884. aastal.
Päris hiljuti oli tal 100. sünniaastapäev. Kui nüüd aastat, kuud ja päeva vaadata... sündinud 19.09.1925.
Aga tegelikult tahtsin L.M.-i mälestuste raamatust kirjutada.
Nimelt teine artikkel Pärnu lehes "Noorusmälestused mandariinide maalt said kaante vahele" räägib raamatust, mille esitlus ja tutvustamine toimus 2015. aastal Pärnu linnakodaniku majas.
Kusjuures, nüüd ma siis tean, miks klassijuhataja meile Gruusia teemapäeva korraldas ja meid gruusia keeles "Sulikod" laulma õpetas. Mul siiamaani sõnad** peas! Gruusia keeles ja eesti keeles... küll vist esimene salm ainult.
Otsisin internetist, aga saadaval raamatut enam ei paistnud olevat. Vaevalt tiraaž eriti suur ka oli.
Aga hoian silmad lahti, ehk õnnestub ükskord kasvõi lugemiseks saada.
* ”Pärnu Postimehest” leidsin esimese artikli.
** "Suliko" nii eesti kui Gruusia keeles. Ühest sõnad, teisest laul.
...
...
Ärkan hommikul, teen värske ajalehe lahti ja vaatan üle kuulutuste lehekülje. Kui surmakuulutuste hulgas enda oma ei leia, julgen alustada päeva.
Nii rääkisid vanasti vanad inimesed.
Tegelikult mina olen seda juba päris pikalt teinud. Ma mõtlen surmakuulutuste lugemist. Tahaks ju igapäevaeluga kursis olla, ja surm on osake elust. Elu on vaid üks hetk pärast algust ja enne lõppu*.
Märk lahkumisest mustas raamis ja paberil või nimede ja numbritega kivile kantud on kui punkt ühele elukäigule. Teadmine ja teavitamine on oluline neile, kes jäävad, ja pigem oleks häiriv olukord, kui inimene läheb ja seda ei märgatagi.
Võimalik on, et omaksed panevad ise lehte mustas raamis teate lahkunud lähedasest.
Vähemasti vanasti nii tehti.
Tegelikult on see päris oluline. Saad tuttavaga kokku, küsid et kuidas vanadel läheb, hullem veel, kui saadad tervitusi... ja siis selgub, et hiljuti just maetud... Lihtsam on tuntud inimestega, nende puhul on info avalik, tihti esikaanelugu.
Aga hiljuti oli Õhtulehes** artikkel Ühismatus 12 põrmule. Need 12 olid lahkunud, keda omaksed mulda ei sängitanud, aga tseremoonia toimus. Saatemuusikaks Pärdi "Für Alina" ja saatesõnadeks mõttekatked Keldi palvetest. Inimesed, kes lähedastele kaugeks jäänud või lausa üksikud, said siiski väärikalt teele saadetud, kuigi saatjaid ju peaaegu ei olnudki. Võimatu on olla kohtumõistja, kui hästi või halvasti keegi oma elu on elanud või milliseid vigu on ta elu jooksul teinud või miks on üksi jäänud.
Võõrad matused. Aga märgatud, maetud, jäädvustatud. Ja hauad on nimelise plaadiga tähistatud. Kaastundeavaldust lehes tõenäoliselt ei ole. Polegi ehk kedagi, kelle jaoks seda teha.
Tegelikult olen ma võõrana matustel käinud. Kunagi väga ammu, kui linnast maale olin kolinud. Väärikad vanad memmed-taadid saadeti taevastele teedele, naabrid olid ikka matustele kutsutud. Mäletan, kuidas ma nutsin, kuigi lahkunu peaaegu võõras. Ju oli sisemist pinget nii palju kogunenud ja see oli koht, kus said segamatult nutta. Lähedaste kaotuse puhul leinan ma teistmoodi.
Veel on meeles ühed jaanuarikuised matused aastakümned tagasi, väljas oli 30 kraadi külma. Minutiga olid haua kõrval hangunud. Tol korral oli osa tseremooniast hiljem peielauas.
Peied olid olulised ja koos istuti tihti päris pikalt. Lõpuks võis minna nii pillimänguks kui tantsuks. Mitte et lahkunuid poleks leinatud, pigem oli neid nii kergem mäletada.
Kodunt ära saatmine on ka ajas muutunud komme. Ometi see veel toimib, matusetalitus 2 aastat tagasi oli mu lapsepõlvemaal, sealsamas kohe ka peielaud, lahkujaks onu, kes terve oma elu selle kohaga seotud oli. Urnimatus oli millalgi hiljem.
See oli nüüd sissejuhatus.
Tegelikult tahtsin surmakuulutustest rääkida.
Ühe etapi oma elust olen olnud pärnakas, hilisemal ajal sõbrannale külla minnes sirvisin ikka sealset maakonnalehte. Ja loomulikult alustasin tagaotsast, seal kus nimed mustas raamis. Mäletan aega mõned aastad tagasi. Külaskäikudel kuu või paar vahet, leidsin mõlemal korral lahkunute nimede hulgast oma klassivennad põhikooli ajast. Võiks ju küsida, mida ma selle teadmisega nüüd peale hakkan ja kas see on üldse oluline. Minu jaoks on, sest vähemalt sel hetkel ma mõtlesin nende peale ja meenutasin ühist aega. Kooli, klassi, õpetajat. Kaaslasi ja teda, kes nüüd igavikuteedel. Inimene ei ole tühi koht.
Mul on võimalik Postimehe digi-tellimusega lugeda mitut maakonnalehte. Varem sai näha ka seda lehekülge, kus muude teadete hulgas surmakuulutused peal. Mõnda tuttavat nime kohates võimalus süüdata küünal või külastada hauda. Avaldada kaastunnet.
Aga nüüd on nii, et mustas raamis mälestamised on vist salajase info hulka arvatud ja mingist hetkest ma maakonnalehe digi-tellimuses enam kuulutuste lehekülge ei näe. Kuskilt pole silma jäänud selgitust, miks see nii on.
Kiidan takka tuttava otsust tellimus lõpetada!
Seda enam, et mõnikord need surmakuulutused kõige elulisem info lehes üldse on.
* Mõttekild Virve Osila luuletusest.
** 25.09.2025
*** Risti-rästi ristijuttu. Ja nimetu plaat.
...
...
#ajas tagasi
Augustireis 23.08 - 24.08.2025
Käisime Lätis, sõidupausidega Eestis.
Sõidupausid ja söögipausid.
Rõngu Pagarist ma juba rääkisin, aga vahepeatusi oli rohkem. Kõik omamoodi olulised.
Krootuse näiteks. Kohaliku kooli külastus koos hommikukohvi ja ootamatute kohtumistega. Mina näiteks leidsin oma kunagise kursa-kaaslase. Kõigepealt seinalt nimekirja, kus üks nimi tundus tuttav. Siis veidi aega avatud pilgul majas ringi käimist... ja käes ta oligi! Väga armas kohtumine!
Üks reisikaaslane leidis vana tuttava harrastusteatrite valdkonnast, teine poja koos pruudiga väljaku servast. No poeg oli peaaegu kõigile tuttav kutt. Mina ei olnud mitu aastat nägema juhtunud, see üllatab mind alati, kuidas poisid just peale põhikooli lõpetamist muutuvad. Tüdrukuid on kergem tuvastada.
Nii et kokkuvõtteks, lisaks toredale ekskursioonile koolimajas palju ehedat jällenägemisrõõmu.
Järgmine muljet avaldanud ja meelde jäänud vahepeatus oli Võrus, Toidukeskuse Söögisaalis. Maitsev toit, suur ports (ei jõudnud öelda, et võiks vähem panna) ja kui soodsa hinnaga! Ilmselgelt kaasneb sellises olukorras ülesöömine.
Tagasisõidul oli kõige pikem peatus Elvas. Sedapuhku söömisega ei tegelenud, mina küll lubasin endale tassi kohvi... lisa-lubadusega, et istun igal teele jääval nimelisel pingil, võtan paar-kolm lonksu (sellega kaasnes grupist teatud distantsile maha jäämine) ja tutvun kogukonnale olulise nimega, kelle auks pink on rajatud.
Nii jäin giidi teenusest veidi kaugele, aga ma ei lasknud ennast sellest segada. Jalutuskäik ümber järve koos tõusuga mäkke, veidikene linna ilu ning sillerdavat vee lähedust.
Mõnus tunne, et end kodust välja lasin ahvatleda.
** Koolipoiss ranitsaga, skulptuur on Elva linna ja vilistlaste kingitus koolile 2013. aastal kooli 100. sünnipäevaks, skulptor Tõnis Paberit.
...
...
Eile päeval oli veel suvi.
Kaasa helistas oma tädile... 84 on juba auväärne vanus. Aga sünnipäevalapse õde (ehk siis minu ämm) suri, kui oli 95. Nii et pikaealisus neil geenides.
Kilekotid pakenditega viidi ära, kaks suurt 100-liitrist kotti, naabrinaisel sama seis. 3 päeva vedelesid tee ääres. Külajutu tasemel info, et jäätmeveo auto olla kraavi sõitnud. Vaene autojuht. Postkasti tuli vabandus: tehnilised põhjused, tühjendame esimesel võimalusel, teavitame Teid täiendavalt. Õnneks ma olen piisavalt laisk, kotte kuuri alla tagasi ei vedanud... esimene võimalus oli esmaspäeva hommikul, teavitamata.
Sõbrantsile helistasin, et küsida, kas ma lubasin eelmisel kolmapäeval või järgmisel kolmapäeval helistada. Seda, et kolmapäeval, see oli meeles. Selgus, et eelmisel. No nüüd polnud muljed enam nii värsked. Tal uus perearst, paikneb Stockmanni keskuses. Ja kolmapäeval oli esimene visiit.
Lugesin lõpuni Robyn Carr'i "Eksleja”. Tagumine pool raamatust muutus liiga magusaks.
Siis tuli õhtu.
Sügis algas kell 21.19... nii et esimene sügisöö tänaseks juba selja taga. Päris öö alguses, ehk siis kuskil peale ühteteist, tegin ära 600 päevast puuduvat sammu. Kõndisin postkastideni ja tagasi. Ja puukuurini ja tagasi. Nii et õnnestus päeva norm 6000 täis saada.
Nüüd on juba sügis. Hommikust alates.
Kai sünnipäev täna. Algul mõtlesin, et kirjutan talle kuhugi... fb-sse või blogisse. Aga siis läksin hoopis Messingeri. Ja praktiliselt põrkasime seal kokku 😀 Esimene kalli sai tehtud!
Tänane kujunes üldse kallistamise päevaks. Pean kalendrisse vaatama, äkki ongi seal selline päev kirjas! Mõisas käisin üritusel, seal oli kaks kallist, kes kallistasid. Kallikesi oli rohkem.
No ja siis tahtsin kaasat ära kasutada. Et mine käi üksi ja too ära. Ma ei ole segamas, ehk saad kalli ka. Tema lõi põnnama, loomulikult poole vähem põnevust, kui naine kõrvalt ei vaata 😉
Pärast koos käisime ja tõime ära.
Viinamarjad pandi boonusena kaasa.
Kõik puha eestimaine.
...
...
Olen vist üks neid viimaseid eestlasi, kes tehisaruga suhelnud ei ole. Ju see mul erialane omapära: ära tule mind õpetama!
Aga hiljuti tekkis mul huvi. See oli siis, kui Tuuli perega Brasiiliasse sõitis. Hakkasin saadet vaatama, sest paaril mu lähedase sõbra lähedasel pereliikmel on (südame)lähedane inimene Brasiilias.
Või umbes nii.
Vaatasin, kuidas Tuuli-Arbo & Co oma detailideni planeerimata reisi Brasiilias kohapeal AI abil paika panid. See avaldas muljet. Samas, kui tehiskaaslane tarka juttu rääkis, polnud noored eriti rahul.
Mulle ei meeldi su hääl!
Järgmine "vestluskaaslase" hääl oli juba tükid maad inimlikum. No ja kui veel Tuuli vestlusesse sekkus, läks lausa miilustamiseks! Isegi Tuuli ütles, et selline kaaslane võib päris meeldima hakata 😉
Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, eks ma natuke luiskasin ka. Iseasi, kas sellist suhet saab suhtlemiseks nimetada. Mina endale igatahes sõpra ei leidnud.
Asi selles, et Messingeris keegi võõras ajab mulle igapäevaselt ligi. Ask Meta AI. Üldjuhul ma ignoreerin võõraid pakkujaid, eriti sellised ei tea kes ja ei tea kust.
Aga kuna oli täiskuu periood, meeled ergumad ja tunded vastuvõtlikumad, siis panin kirja küsimise, mis tegelikult ka huvitas. Mis kell tõuseb täna kuu? Teaks õigel hetkel õue vaatama minna.
Saan muidugi aru, ega mu küsimus eriti arukalt sõnastatud ei olnud, aga ok, kui küsib, saan täpsustada. Aga ei küsinud, vabandas, et eesti keel valmistab raskusi. Järgmisel hetkel tuli üks eestikeelne selgitustega vastus, mis aga kadus enne, kui ma lõpuni lugeda jõudsin. Ja siis järgmine. Ja järgmine. Iga kord parajalt pikk ja sisaldas uut infot... mida ma lugeda ei jõudnud.
Kuni lõpuks ütles: loe parem ise (või midagi sellist)... ja saatis mulle lingi. Kuna ma põhimõtteliselt võõraid linke ei ava, jäigi mul kuuseisu hetkeseisust info saamata.
Pärast vaatasin seinakalendrit, seal oli kenasti kirjas, mis kell tõuseb kuu. Päris hästi ma küll ei mäleta, oli see just õige päeva kohta.
Või eilse.
Või homse.
...
...
Meil oli siin vahepeal* kõva äike, oli välku ja oli pauku. Pauku isegi rohkem, nii et paar parajat ehmatust.
Takkajärgi tarkus: on see pauk mis ta on, välk on hullem! Elekter läks - tuli - läks - tuli. Kaks päeva hiljem avastasin, et boileris on soe vesi otsas ja uut juurde ei toodeta. Nii et jama majas.
Ja elektripliidil olev ajanäitaja ka, majaka süsteemile üle viidud. Tulen öösel vetsust: kodune majakas vilgub**. Paar ööd-päeva lasin vilkuda, siis võtsin ajaplaneerimise ette ja üritasin kella õigesse aega tagasi nihutada. Justnagu õnnestus, aga kui vajutasin nupule, et saavutatut salvestada, tegi aeg tunnise tagasi hüppe... nüüd on kell tund aega ajast maas. Muidu käib*** korralikult.
Igatahes mina enam ei turgi, tahab nii käia, las käib. Nagunii loetud nädalate pärast tuleb kelle keeramine, hakka aga jälle nihutama. Mulle tegelikult meeldib elada vööndiajas.
Pildil on kaks minu kella. Pisikese sain 8. klassi lõpetamise puhul kingituseks, suur on mu viimane, selle suve "kutsikas". Vahepeale mahub paar peotäit ajanäitajaid. Mõned isegi veel alles, aga enamuse olevat ma lihtsalt ära kaotanud. Teab kaasa öelda.
...
* teisipäeval, 16.09
** lauselaen laulust "Abruka valss"
*** kas käib ja kõnnib vahele võib võrdusmärki panna? Kangesti tahaks ;)
...
...
Lõpetasin paar päeva tagasi raamatu "Muutuda: meetod", autor Édouard Louis.
Tegelikult kirjanik muutis oma nime, sünnipäraselt oli ta nimi Eddy. Eddy Bellegueule. Sündinud 1992. aastal ühes väikeses Prantsuse tööstuslinnakus, kus ta nägi ja tunnetas, et ei sobi sinna, samas lootust pääseda praktiliselt ei olnud. Kui sa sinna oled sündinud, siis sinna sa ka jääd.
Minu jaoks need vaesuse kirjeldused kõlavad uskumatutena (mitte et ma ei usuks): naabritelt makaronide laenamine, katkised jalanõud ja kodu, kus aukohal televiisor, aga ei ühtegi raamatut.
1990ndad ja Prantsusmaa. Foto kodumajast tekitab tunde: kas tõesti?
Raamat on autobiograafiline*, just Eddy oligi kirjaniku (ja raamatu mina-tegelase) lapsepõlvenimi; tema seksuaalne orientatsioon, haridustee ja lõpuks raamat, mille kirjutamisele ja avaldamisele ta suuri lootusi pani.
Ühest küljest tegi ta ära tohutu töö, et ennast muuta, alates välimuse, käitumise, suhtlemise tasandil, edasi töö iseendaga, lugemine - lugemine - lugemine, raha teenimine.
Ja suhted. Tänu suhetele, mida ta kas teadlikult või ebateadlikult ära kasutas ning saavutas selle, et samm sammult jõudis ta kodunt kaugemale, jäi võõraks oma perele, jättis maha sõbrad.
Kindel siht oli muutuda ja selle ta ka peaaegu saavutas. Mingid märgid päritolust jäävad tema sisse lõpuni. Poiss, kes sinna vaesusesse sündis, tegelikult sellega oli tema saatus otsustatud. Saatus, millega Eddy ei olnud nõus leppima ja nii pidi ta endast täiesti uue inimese kujundama.
Tõnu Õnnepalu tõlge ja hea sõnakasutus.
* Edouard Louis'i loomingus ongi oluline roll tema enda elu lugudel. "Muutuda: meetod" ei ole kirjaniku esimene raamat, küll aga kõige tuntum. Esimene oli "Aitab Eddy Bellegueule 'st" (2014). Seda eesti keelde tõlgitud ei ole.
...
...
Või isegi kaks.
Küsimust siis.
Kes kolmest kodanikust pildil on Anna Gretaha?
Kus Eesti piirkonnas asub Liiva kohus?
...
#ajas tagasi
23.08.2025
Läti-reisi teisel päeval tegime peatuse Kornetis.
Korneti on küla Lätis, Aluksne piirkonnas. Merepinnast 180 m kõrgusel, Aluksnest 28 km ja Riiast 192 kilomeetri kaugusel. Eesti piirini vist paar kilomeetrit.
Kui numbritest rääkida.
Aga see pole veel kõik ;) Kõrgemalt näeb kaugemale: Korneti vaatetorn on 27 m kõrgune ja ilusa ilmaga pidavat sealt ka Suurt Munamäge nägema (mis on 30 km kaugusel).
Meil osa rahvast ronis torni, aga mina mitte. Ma jalutasin eemale ja vaatasin torni.
Õppisin Läti keelt ja geograafiat.
Tegin tutvust Läti taliujujaga... no tavainimene poleks sellise külmaga küll vette läinud! Natuke jutustasime, mina eesti ja tema läti keeles, oli täielik teineteisemõistmine.
Kui nüüd aus olla... kogu seal viibimise aja peale selle ühe meesterahva ühtegi hingelist külavahel vist ei kohanudki. Meie inimesi bussitäis, see oli kõik.
No ega me muidugi lõpmata kaua seal ka ei olnud, ühispilt tehtud, rahvas bussi ja tuurid Eesti suunas*.
Nagu naksti Lätis käidud.
* Kahtlustan küll, et viimane foto tähistab pigem suunda riigi sisealade poole.
...
...
Kaja nr 106, 8. mai 1931
Riigi monopoli piiritus on Eestis tervelt 80 protsenti odavam kui Lätis, mispärast kogu Eesti piirilähedane Põhja - Läti tarvitab Eesti piiritust.
Kuna piiriliini wõimatu paremini kontrollida, siis nõuab leht, et läti piirituse hind alandataks eesti omaga ühesuguseks, mis lööks salakaubandusel jalad alt.
Kuigi artikli ilmumisest üksjagu aega möödas, käisime olukorda kohapeal kontrollimas.
#ajas tagasi... katkend aruandest
22.08.2025
Üsna varsti liikusime üle piiri Lätti. Aluksne on kõige kõrgemal asuv Läti linn, enam kui 200 m kõrgusel merepinnast. Eesti keeles öeldakse Aluksne asemel Aluliina.
Tegime linnatuuri...
heitsime pilgu peale kohalikule hariduselule
... ja astusime sisse kohvikusse.
Kõik tundus korras olevat.
Õhtu lõpetasime õllede degusteerimisega.
Et kas peaks üle piiri kaubandust edendama või alandaks hinnad ühesuguseks. Teema pikemaks aruteluks.
Soovijad said korraliku sauna.
Selline jupike töökollektiivi suvepäevadest** Lätis.
* Mõni foto on reisikaaslastelt pihta pandud
** Saan aru, et suvepäevade aruandes on oluline rahast ka rääkida. Soovitati 100 euroga arvestada (öömaja, bussisõit, ekskursioonid, toitlustamine). Kulus 75, pluss see, mis igaüks eraldi tarbis. Kui tarbis. Ma õlut üle piiri ei toonud, piiritusest rääkimata (isegi kui nad seal on hinda alandanud).
Koju kaasa tõin hoopis Rõngu Pagari leiba ja küpsetisi, muist sai juba Rõngus degusteeritud,
...
...
Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.
Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!
Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar* on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias, ei ole väike ma!"
Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma vist üldse ei mõelnud, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud, nüüd arvan, et tean.
Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.
Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.
Võimalik, ehk oli sellest tookord juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral ja sai omasemaks.
Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”
Nüüd tean natuke** rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.
Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.
Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind.
Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.
Ukuaru valss.
Noormees on meie kandis teada pillipoiss. ***
...
* Arvo Pärt (sünd 11.09.1935). Palju õnne!
** rõhk sõnal natuke
*** Ei imesta, tema oskus pilli käsitleda on nauditav ühtaegu nii silmale kui kõrvale.
,..
...
Ma olen metsast võõrdunud ja sellest on tõesti kahju. Põhjuseid on mitu... ratas pole sõidukorras... või on viga minus?, kaugemad marjametsad on võõrad ja lähedased sel aastal saagivaesed, lisaks puugid ja nüüd juba ka põdrakärbsed. Ma olen olnud sel aastal kahe puugi poolt välja valitud veredoonoriks, kuidagi on õnnestunud küll protseduuri ennetada. Üks alles kõndis ihul ja otsis pehmemat paika, teine oli siiski suutnud oma lõugkobijatega nahka sisse lõigata, aga eemaldamine oli õnneks üllatavalt lihtne. Seda, et puugi hammustust pole tunda, seda ma ei usu. Puuk, kes alles kõndis, tema juba hammustas. Ma tegelikult tundsin kõndimist ka, aga teades ennast, olin kindel: mulle ainult tundub nii! Kui hammustust tundsin, hakkasin vaatama.
Aga see pole see, millest rääkida tahtsin!
#ajas tagasi
Teisipäev, 26.08.2025
Polnud ühtegi tarka mõtet, mida lõunaks teha... kuni tuli mõte, et vaataks kõnniringi ajal kõrvale metsa, ehk leian mõne seene. Fb-s räägitakse, et metsad on seeni täis, kohalikest oludest küll info nii vabalt ei liigu 😉
Saak oli seenesousti jaoks piisav: umbes 10 keskmise suurusega pilvikut, 3-4 kukeseent, ja 1 pisem puravik. Mu meelest tuli toit ka hästi välja!
Ühtegi sõnu toetavat fotot sellest päevast pole!
Üks pilt siiski, aga ei ole see minu puravik, see selline tatika- tüüpi, mu meelest on ta näpu all liiga pehme. Jätsin metsa.
...
Tegelikult... minu seened on pilvikud.
...
Tänaseks olen Peningi mõisas käinud kaks korda, küll aga mööda sõitnud korduvalt. Mõis tuttava marsruudi maanteeäärsel alal.
Eile siis käisin korduskülaskäigul: kolm aastat tagasi vaatasin seal Salme teatri etendust "Matsmõisnik".
Etendus oli kohapõhine, tegevus toimus kuskil 1700ndatel toonases Peningi (Pennigby) mõisas tolleaegse omaniku von Baranoffi ajal, näidendis juttu tavasuhete kõrval nii poliitikast kui võrdõiguslikkusest.
Aga jah, teatriskäik oli juba ammu, 3 aastat tagasi. Ühendavaks lüliks eilse päevaga ei ole mitte ainult Peningi mõis, ühendavaks lüliks on ka "Matsmõisniku" teksti autor, kes on aastast 2007 Peningi mõisa omanik - Arvo Haug. Tol teatripäeval tutvustas tema publikule mõisa, eilse mõisa külastuse giid oli Aiki Haug, Arvo abikaasa.
Vahemärkusena... mina olen see, kes tahab, et muuseumides või niisama ajaloolistes paikades oleks giid, kes lugusid räägib.
Aga kui eilsest mõisapäevast rääkida, siis 3 aastat on piisavalt pikk aeg, et asjad ununevad. Eriti minul, kes ma oma mäluga kunagi kiidelda pole saanud. Oli taas tore käia ja imetleda tööd, mis viimase 10+ aasta jooksul majas on tehtud. Ime, et hoone enne seda lõplikult lagunenud, lammutatud või lihtsalt lõhutud ei olnud, Vikipeedia ütleb, et alates 1990ndatest oli peahoone varemetes.
Majast leidsin mõned fotod ka.
Imetlen inimesi, kes ühe ajaloolise hoone püsima jäämisele nii palju on suutnud panustada ja maja selliseks hubaseks peatuspaigaks on kohendanud.
...
Meie ringkäik mõisas oli pikemal pausil ühes avaratest saalidest, kus meid tervitas muusika... tänu Küllikeselt saadud vihjele õnnestus mälu värskendada: see oli Don Quijote "Tõotuslaul" Georg Otsa esituses. Näe und, ilmsi võimatut und. Löö väed, puruks võitmatud väed. Su trots võitku hirmu ja valu, kui ees surmaõudusi näed.
Seda, miks Aiki Haug mõisas Georg Otsale pühendatud muuseumisaali otsustas avada, pole raske arvata. Üks eluetapp viis nad kokku Estonia teatri lavalaudadel. Mis ühele olid 3 esimest aastat laulja karjäärist, olid teisele need paar-kolm viimast aastat teatritööd.
Kõige juhuslikum kokku sattumine on aga see, et just täna 50 aastat tagasi oli päev, kui Georg Ots Estonia teatrist teele saadeti ja saatjad viimased lahkumissõnad Metsakalmistul kirstu juures ütlesid.
Ma ei tea, kui palju selliseid suurejoonelisi matuseid läbi aegade saab meenutada, ühest ajakirjast laenasin foto, seal on Georg Otsa matustest pikem lugu.
Aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.
Rahvast on palju, mitte ainult Estonia ümbruses, inimesed seisavad ka kaugemal kõnnitee ääres ja ootavad, millal kirst Metsakalmistu poole liikuma hakkab ja nad nagu isiklikult oma lemmiku saavad teele saata.
...
Ma poleks neist matustest vist üldse rääkinud, kui poleks neid ajalisi kokku sattumisi.
Kuupäev 10.09
Georg Otsa (21.03.1920 - 05.09.1975) matused toimusid 10. septembril 1975.
Aasta 1975.
Kolm kuud varem on sama suurejooneliselt teele saadetud Paul Keres (07.01.1916 - 05.06.1975)
Kõik see on kauge minevik, täna 50 aastat tagasi. Aga mehed olid noored, Paul Keres 59 ja Georg Ots 55.
Nii läks lõpuks täitsa lappesse see tänane Peningi mõisa jutt. Las siis seekord sedamoodi. Sama nagu algne nimi blogipostitusel... ei hakka muutma.
Et miks selline?
Aus vastus tuleb kommentaaridesse... kui nüüd ikka tahan aus olla ;)
...
