Roosiline elu

 ... 

#lilleilu

Täna siis rooside eri. Alustaks meie maja kõige olulisemast Roosist. Tuttavatele ammu tuttav, näidatud ja nähtud.

18.04.2025

...

Aga kui lilledest rääkida, siis järgmine tubane lill aknalaual laiutamas on kevadine potiroos, mis oma õitsemist kuni tänaseni on suutnud venitada. Ma isegi ei suuda meenutada, oli ta vahepeal pausil või mitte, igatahes oli selline pisike nunnu, kui 21. märtsil meile tuli... kuni ühel hetkel hakkas pikemaks venima ja järjest uusi pungi kasvatama. Õitses terve suve ja saavutas märkamisvääriva kõrguse.

29.10.2025

Hetkel on tunne, et nüüd on viimased õied, pildil veel viimane pung peidus ka. Ehk läheb nüüd puhkusele.

...

Augusti lõpp oli ka roosiline.

30.08.2025

...

Ühest roosist tahan veel rääkida. See see kõige vanem, aastast 1974. Kaart tuli Rootsist, vanaisa 70ndaks sünnipäevaks. Leidsin sahtlit koristades, ja kuidagi puudutas. 

Nii et võtsin ja panin raami sisse.

...

Lõppu sobitaks ka ühe luuletuse.

Lähen katki üle silla

katki katki.

Vesiroosid suus

roosid suus.

(Vahur Laiapea) 

22.08.2025

...

* Roosi 14 aastat tagasi

** kaart Liidi-tädilt

...

SÕNAjalad ja maaKEEL

 ...

Lihtsustatult võtaksid SÕNA ja KEEL kokku raamatuaasta mõtte. No näiteks Eesti Raamatu Aasta 2025.

Aga teema on teine.

#külalisesineja

Tegelikult on mul siin täna Ireeni kaks auhinnalist tööd* "Eesti Looduse" fotovõistluselt. 

SÕNAjalgade keerises... sõnad jalgadele tõusnud, tuttav õis pärlina SÕNAjalgade vahel. 

Nii lihtne see ongi. Mis sest, et pole oma, õis lihtsalt omaks võetud.

...

Ja maaKEEL ka.

Üsna eriline... kui seentest* rääkida.

Hästi märgatud... kui Ireeni piltidest rääkida.

* Parimate tööde galerii.

* Maakeel (Geoglossum) on kottseente sugukond (Vikipeedia)

...

Ps

Et kõik asjad on omavahel seotud, saab jutuga tagasi sõnade ja keele juurde jõuda, ja sealt edasi  raamatuteni. Miks ka mitte Mikk Sarve "Sõna jõud"...

või luuleraamat "Kas siis selle maa keel..."

Sõnal on jõud ja keelel tugevust. Maakeel hakkab küll tagasihoidlikult taanduma. 

Tuleb raamat võtta ja meelde tuletada.

...

9111 küünalt

 ...

Kalmistuportaal* andis hingedepäeval võimaluse süüdata virtuaalne küünal lähedase haual. Täna vaatasin, kokku oli süüdatud 9111 küünalt. 

Lehel juures info: kohtume taas aastal 2026. 

Mina tegin kalmistute-tiiru nädalajagu varem, seepärast pühapäeval mõtlesingi, et katsetan. 

Päris lihtne oli. Süütasin küünla ema-isa ja vanaema-vanaisa haual. 

Kolmas küünal* oli veel... aga sellest hiljem.

Täna mõtlesin, et oleks olnud tore küünalt valida, ja siis pärast näha pildil kõiki küünlaid, mis hauale kogunenud. Mõlemad hauad olid saanud kaks küünalt juurde.

Ja kui ma oleks valida saanud, siis kolmas küünal oleks olnud see. 

Nüüd läks nii... lihtsalt virtuaalküünal. Ja seal haual Simuna kalmistul ei olnud mina esimene.

Meie suhtlemine Liinaga oli ka virtuaalne. Viimane vestlus Messingeris oli 17. juunil. Liina saatis mulle lingi, kus Klassikaraadios on 12-minutine saatelõik* "Ohh, sa vana! Taaskasutusmood Rakveres". Seda ta teadis, et minu teema ka.

Peame aga blogi edasi, vihma jälle sajab... nii ta ütles.

...

Kalmistuportaal ...

* Saatelõik ... täitsa olemas. Liina jutt ka.

...

Viimane õis

 ...

Jätk sõgedate tubaste lillede lugudele.

Kusjuures, "Kõks mu lill (lilleke)" on nüüd lauluks tehtud, esmaspäeval Ringvaates lasti ka rahvale.

Mina ei laula, ma nüüd räägin lilledest edasi. Kõks, mu lill, sedapuhku gerbera.

Kõigepealt peaks minema ajas tagasi hästi kaugesse minevikku. Nõuka-ajal polnud gerbera eriti levinud lill, aga sel ammusel ajal olid gerberad valdav osa mu pruudikimbust. Juba siis olid nad mu lemmikud.

Sünnipäeval ja pulma-aastapäeval on kaasa mind gerberatega ikka meeles pidanud.

veebruar 2025

august 2025

Gerberate kohta on öeldud*: gerberad sümboliseerivad õrnust, puhtust, rõõmu. Sobivad suurepäraselt nii naistele kui meestele.

Ma nüüd räägingi lillest, mis märtsi lõpus kaasale kingiti. 

Potigerbera. 

Õitses rõõmsasti ära oma õied, edasi laiutas niisama lopsakate lehtedega. Kuu või paar seda õiteilu oli, siis tuli pikem paus... kuni äkki juulis läks lill uuele ringile. 

Iga mõne päeva takka tuli kuskilt sügavusest välja priske karvane pung. Vanad õied pudisesid ja uued pakkusid silmailus.

Gerbera juulis...

... septembris

... oktoobris.

Igal pildil uued õied.

Aga eile pildistasin seda kõige viimast.

03.11.2025

Tundub, et juurde enam ei tule. 

Oli neli kuud järjest uute õitega eputamist... kas ta tõesti ei pane tähele, et suvi on juba ammu läbi?

* Gerberad... pikem lugu.

..

Üks... üks... üks...

 ...

Kõigepealt üks kiri.

Saatsin selle küll hilinemisega, planeeritud oli postkasti panna 9. oktoobril, et tähistada rahvusvahelist postitöötajate päeva. Ostsin margid ja ümbrikud, lasin ateljees mõned fotod paberile teha... aga siis läks nii, et fotodele ei saanud õigel päeval järgi minna ja kui lõpuks kiri ka kirjutatud sai, oli postipäev juba ajalukku läinud. Kõigest sellest pole hullu, täna sain teate, et kiri käes ja saaja õnnelik, et talle tuli päris kiri. Kusjuures, mul paar marki ja ümbrikku veel, luban et need ka ei jää saatmata. 

...

Üks kontsert.

Ikka jälle hilinemisega.

Kuidagi juhtus nii, et just täna vaatasin ära kaks viimast "Klassikatähtede" saadet. Kohe tuli tunne, et see on midagi, mida tahaks otse näha. Aga nautisin, nii kuulamist kui vaatamist. 

Kusjuures, lugesin, et Klassikatähed 2025 finaalkontsert* on 06. novembril Tartus, Vanemuise Kontserdimajas... ja ma olen just ise ka 6.11 Tartus. Selles, et kontserdile jõuan, ma siiski kahtlen... 

...

Üks film. 

"Täiuslikud päevad". Jaapan/Saksamaa 2023

Cannes`i filmifestivalil auhinna saanud film. 

Link Messingeri tuli koos soovitusega... ise pole jõudnud veel vaadata, aga hea film. 

Ma hoidsin ka nädal aega soojas, aga täna vaatasin.

Nii täpselt oligi, oligi hea film. Mõtisklus elust ja inimestest.

...

Üks võileib päeva lõpus.

Ma nüüd jutuga alguses tagasi. Täna oli ka oluline tähtpäev: rahvusvaheline võileivapäev.

See tuli mulle meelde*, kui hilisõhtul endale võileiva tegin ja tema, see võileib siis, mulle vastu naeratas. Ma tellisin talle küll kerge meigi, enne kui pildile jäädvustasin ;)

...

* Kontsert on ka Tallinnas, 7. novembril "Estonia" kontserdisaalis.

* Ma ikka mõnikord hommikuti vaatan, mida täna tähtsustada.

...

Hiirejaht

 ...

Kõik sai alguse sellest, et ühel öösel köögis kuulen: keegi krabistab. Olin küll kõikvõimalikud sissepääsud sulgenud, aga kuskil kraanikausialuses sügavikus on torustik, mille juurde sukelduma ma hästi ei mahu. 

Otsustasin, et see aasta ma mürki* ei pane. Kassi nagunii ei võta... järelikult tuleb ise hakkama saada. Pealegi on mul seinas ultraheliga töötav hiirepeletaja.

Aga kodus on ka 4 hiirelõksu ja võin kinnitada: 2 varem ostetut tõõtavad laitmatult, 2 hilisemat polnud seni suutnud ühtegi hiirt kätte saada. Silmaga nähtav vahe on selles, et esimesel paaril on juba tootmise käigus sisse pandud söödalaadne materjal, uuematele olen ise samasse kohta toitu pannud. Samas olen kindel, et erinevusi on veel, ühed on lihtsalt tundlikumad kui teised. Kusjuures, kui ma ise neid näpin, on kõik 4 varmad mind ründama, õnneks ma veel lõksu pole jäänud.

See oli nüüd sissejuhatus.

Panin lõksu üles ja varsti oligi hiir sees. Selline väiksemamõõduline, igatahes oli mul tast kahju.  Lootsin, et juhuslik seikleja, ja et mure murtud. Aga... läks jälle mõned päevad, ja keegi krabistab. Kuna paar lõksu olid igaks juhuks ootele jäänud, õnnestus mul veel üks hiir kätte saada. 

Edasi oli tükk aega vaikus majas.

Nüüd paar nädalat hiljem tekkis ootamatu olukord. Saan aru, et keegi toimetab, aga lõksu jäänud ei ole. Vinnastasin siis kõik neli, kahes uuemas Merevaik söödaks sees. Hommikul vaatan: keegi on käinud, juust on läinud, aga väga peen töö, ükski lõks kinni pole. 

Järgmisena mudisin tavalisest juustust kuulikese ja toppisin selle suht kättesaamatusse kohta lõksu südamikus. Kõik neli lõksu said täidetud. 

Kui esimesed paar hiirt olid pigem lapsukesed, kes lõksus oma elu kaotasid,  siis nüüd on mul väikeste vahedega õnnestunud juba mitu täiskasvanud isendit kätte saada. Ja funktsioneerivad ka need lõksud, mis algul mõttetutena tundusid. 

No ja kui tõde tunnistada, siis mõni loom on lõksus veel üsna elujõuline. Lahti ta sealt muidugi ei pääse. 

Kui mul algul olid süümekad looma uputada, siis pärast seda, kui üks isend sai endale nime**, mind enam südametunnistus ei piina. 

Kõige rohkem kardan, et ühel hetkel saab siiber ja siis lähen poest mürki varuma.

...

* Kuigi tänapäeval mürgitatud hiir ei pidavat lehkama, on minul teistsugused kogemused.

** Nimesid nimetamata, aga on juba I ja II ja III... 

...

Päev novembris

 ...

See kõige esimene. 

01.11.2025... Kui numbritest rääkida. 

Aga muidu... 

Hall ja vesine. See ei ole vihm, mis räästast tilgub, see on katusele kogunenud niiskus.  Kontidesse poeb ka... no ja kontidele niiskus ei meeldi, liigestele ka  mitte.  Nurisema kipuvad. 

Ma ei teinud välja, 40 minutit kõndimist ja paarkümmend minutit õuetöid. Ühed taimed said valesti ostetud, mõtlesin, et annan neile siiski võimaluse. Istutasin pujengipeenrasse, loodan et lumi veel niipea ei tule. Eks aeg näitab, mis neist saab.

...

Pärast üritasin mutimullahunnikuid tasandada. Vähemasti need trepiesised, et õue minnes ei koperdaks. Kahju, et enam mutinahksed kasukad ega muhvid moes ei ole, 100 aastat tagasi ilmus ajalehes Kaja* kuulutus... "Kallis mutinahkne kasukas". 

Läks isegi kaubaks, aga ostja polnud lõpuks rahul, liiga kallis ja liiga kulunud. 

500 kuni 1000 mutinahka... siin vast loomakaitsjad suhtuvad ka teemasse leplikult. 

...

Mutimullahunnikutest pilti ei teinud, aga et fotokas taskus oli, tegin lihtsalt ühe, #päevapilt.

Habras ilu.

01.11.2025

...

No ja siis mõtlesin inimestele. Vanaema Tiiu, kellel täna nimepäev. Ja isa, kellel 95. sünniaastapäev.

Igavikuteelised.

Aga küünal laual seekord Sulle, Liina.

* Kaja, nr. 173, 16 juuli 1925 tr. 1

...

Tuttavad tuulikud

 ...

Esimene tuttav tuulik. Selles mõttes, et oleme kohtunud.

Mäletan veel aega, kui ta olemas oli... ja siis mäletan, et ühel hetkel enam mitte. Millal ja miks, kes seda enam täpselt teab. 
Veski asus künkal, ja olles lapsepõlves mõned korrad seenemetsa ära eksinud ning siis metsaserva välja jõudnud, aitas veski mul asukohta tuvastada ja õige suund võtta: kodutee viis veskist kaugemale. 

Hilisemas elus elasin mitmed aastad korteris, kust köögiaknast seesama veski isegi paistis. Pean siin küll targemaid uskuma... endal mul mälupilti sellest pole. Puud vist olid ees.

...

Mõtted tuulikutele viis Rasmus*. Saime tuttavaks Hooandjas, ja paar päeva tagasi jõudis minuni väga kaunis ja põhjalik kogumik, fotode ja kirjeldustega kakskeelne raamat. 300 lehekülge tuulikuid, 

Rasmus on öelnud, et tunneb neid kõik nägupidi ja on nende kõigiga kohtumas käinud.

Ja siis ma kohe ei saanud teisiti kui tõin raamatu kõrvale pildile mulle olulise tuuliku. 

29.10.2025

Seinapilt on ostetud aastakümned tagasi, kui värske abikaasaga Saaremaal pulmareisil olime. 

Ma seekord numbritest ei räägi ;)

Tädi tookord imestas, miks ma sellise katkise veskiga pildi valisin.

...

No ja edasi ma juba mõtlesin, et sellesse sügisesse sobib suurepäraselt fotojaht "Tuttavad tuulikud".

#fotojaht 2025

Juhuslikult nagu kõik siin elus, just sel nädalal oli mul ka ühe tuulikuga kohtumine. 

28.10.2025

Nätsi pukktuulik, praegune asukoht Eesti Vabaõhumuuseumis. 

...

Ja kui juba fotojaht, siis mul veel mõned olulised pildid tagataskus. 

Käidud, nähtud...

Kivestu tuulik Saaremaal ka vana tuttav.

Isegi ühel üritusel käisime.

Saaremaal on muidugi üldse palju tuulikuid.

Mõned pildid Angla tuulikumäelt.

19.07.2009

31.07.2015

Kuressaare veskis käime tavaliselt söömas. 

Kui Saaremaale satume.

30.08.2015

No ja lõpuks kõige kodulähedasem tuulik. Isegi täna sõitsime mööda, aga jah, sees on saanud ka käia. See siis Seidla tuuleveski.

05.09.2010

Millist konkreetset tuulikut pisike kunstnik joonistas... ei ole vist raske tuvastada. Kunstniku tuvastamisega hetkel tegelen 😉

Pilt aastast 2013.

Mina leidsin kõik oma veskid raamatust ka üles.

Need, mis tänaseks olemas on.

...

* Kuidas kujunes raamat?

Mõned eellood.

Aastal 2021.

2024.

2025.

...

Lühikesed külaskäigud

 ...

Tegelikult sel päeval veebruaris ootas koridori nurgas peale alpikannide veel nii mõnigi üllatus. Asjadel* on selles osas lihtsam, neil enamjaolt on aega. Lilledel ka. Neil on aega, et oma aega oodata.

Üllatuskülalised ise, tulid, hindasid olukorda (veranda on külm, tõstame koridori), andsid infot ja läksid oma teed. Kes lähemale, kes kaugemale.

20.02.2025

Selle potilille nime ma tuvastada ei suutnud... ja siin on kaks võimalust. Kas liiga keeruline või liiga lihtne. 

Ma siis tuvastasin vähemalt värvi: nagu oleks minu karbi värvipliiatsitega värvitud!

Lill ise, kuigi jättis lepliku mulje, tema oli varane lahkuja. Oli just nii kaua mul külas, kui õite ilu jagus, siis läks parematele jahimaadele. Või pigem parematele lilleväljadele.

* Kuna jätkuvalt lille teema, siis küünlast, koogist ja kinnastest ma täna ei räägi.

...

Kõks, mu lill!

 ...

Kontrollisin üle: ei ole ebatsensuurne värsirida,  ju on salmikesest pool aegade hämarusse hajunud. Loodetavasti keegi ei mäleta 😉 

Mina mäletan küll, aga minu suu vaikib. Muidu ma pean veel oma pealkirja muutma hakkama 😉 

Tegelikult ongi ju olulised ainult need kolm sõna ja otsene pöördumine lillede poole!

See oli nüüd sissejuhatus.

Lugu ise on selles, et mu tubased lilled on lihtsalt aru kaotanud. 

Ma ei tea, kui levinud on potilillede kinkimine.  Ma ise seda eriti ei praktiseeri, aga kingitud lillede eest püüan hoolt kanda. Rõhk sõnal püüan, sest tegelikult olen ma suht hooletu: ainult nii kaua, kui õieilu kestab, on mul kastmine meeles.

Alustaks algusest. Mina vana kala, sündinud veebruaris, nii et sellest on 8 kuud juba möödas, sain sünnipäevaks alpikannipoti*. See oli selline ootamatu kohtumine lillega (kõks, mu lill!). Lihtsalt tulin sel õigel päeval koju ja lill ootas mind koridoris. Väike märge oli küll juures, kes lille mulle valinud oli.

Pildil on ta tagaplaanil, aga tagasihoidlik ilu siiski märgatav.

Veebruar 2025

Alpikann teeb südame soojaks, samas ei suuda ma meenutada, kas ennevanasti ainult potililli kingiti või olid alpikannid ka lõikelilledena. 

Igatahes sain ma lille ja poti, ja olin tänulik üllatuskülalisele. Kastmisega tegelesin just nii kaua, kui õisi jagus, edasi läks, kuidas kunagi. Vähemasti siis, kui lehed longu hakkasid vajuma, tuli mulle vesi meelde. Kestis see umbes kolm kuud.

Kuni juulis millalgi märkasin, et alpikannile hakkab lehtede vahele tasapisi uusi õisi ja pungasid tekkima. Oli nagu märk: tegele minuga!

 

17.07.2025

Kuidas lugu lõppes? 

Nüüd see lill on järjest mitu kuud õitsenud, mingi aeg tagasi lugesin üle, lillel oli üle 40 õie ja õiepunga.

25.10.2025

Mis mul muud öelda on, kui et "Kõks, mu lill!"

...

* Lisan tervitused Killukesele, kes ka alpikanne armastab 😉 

** Järgneb
...

Kuidas keerata kella

 ...

Mobiil on mul selline valiv ja pirtsakas: kui väljamaale lähen, keerab ta end kenasti kohalikku aega, aga kui aeg talveaega minna, siis ootab, et mina asjaga tegeleksin.

Köögikellaga on jälle selline lugu, et see on nii kõrgel ja ma-ei-tea-mis-nipiga kinnitatud, seda ma ei puutu. Tellin kellakeeraja kohale!

Pliidikell õnnestus seekord minuti või paariga õigeks saada. Meil oli siin eelmine nädal vist elektrikatkestus, nii et tema vilkus kui kutsuv majakas juba mitu päeva. Ju tänu pikale ooteajale andus kohe.

No ja siis kaasa mobla... tellimust pole veel esitatud, nii et peremees on jonnakalt vanas ajas. Eks tal muidugi oli veidi keeruline oma hommikust tõusmisaega tuvastada, iga kell oli omas mullis. 

Kõige lihtsam oli seinakellaga. Kirjutasin § seadusest välja, fikseerisin olukorra ja lisasin ka põhjuse.

Et kõik ikka punktipealt selge oleks või siis ära ei ununeks.

Magama ei läinud enne kui õige aeg kukkust.

Oleks mul käokell, see oleks teinud kuku-kuku-kuku-kuku.

Aga tegelikult olin peaaegu hommikuni unetu, või vähemalt seni kuni kell neli kolmeks sai ja ma magama jäin. 

...

Hingedeaja teelised

 ...

Üks ilus hing läks igavikuteele...

Väga kurb olen.

Olid oluline blogisõber, Emmeliina.

Luban, et käin sind ikka lugemas. 

...

Oktoober* on kolletamiskuu, lehelanguskuu, porikuu, sügiskuu, simunakuu.

Aga ka kooljakuu ja hingekuu.

Mitme lähedase surma-aastapäev on sattunud oktoobrisse. 

Oktoobri viimasel pühapäeval minnakse tagasi vööndiajale.

Mul tunnike oodata... siis võib seinakella õigeks keerata.

Und nagunii ei ole.

* Sõnad Vikipeediast.

...

Päevaküsimus

 ...

Kumb määre on tugevama toimega?

Vähemasti 15 minutit kulutasin aega... aga numbrid mulle meeldivad 😉

Loodan, et sain õige vastuse.

Aga igaks juhuks ei ütle!

Ps ... ma siis ikka näitan!

Mina tegin ikka nagu korralik koolilaps! Palju ei puudunud, et oleks tekstülesandeks ümber vormistanud  😉

...

Sinu uus sugulane

 ...

Geni saatis infot: tunne oma sugulasi. Või umbes nii.

No pole päris minu, aga sain ühele oma noorele lähedasele märku anda, et tema vana-vanavanaema vennatütar Annette Elise (Netty) oli näitleja, Paul Pinna abikaasa ja nende tütre Signe ema. 

Oma raamatus "Mälestused I" (1947) on Paul Pinna kirjutanud: 

"Varsti pärast vana "Estonia" kutselise teatri loomist, 11. mail 1908, abiellusin Netty Adleriga. ... Anette (Netty) Adler sündis 28. juulil 1883 Avanduse vallas. Ta tuli oma vanematega juba noorena Tallinna ja õppis Laias tänavas tütarlastekoolis. Netty isa oli Viegandi vabrikus sepaks ja töötas seal kümneid aastaid. ... Pärast mõneaastast tutvust viisin Netty Adleri "Estonia" asjaarmastajate-näitlejate ringkonda. ... Kui "Estonias" valmis uus kivisaal, oli Netty Adler juba tunnustatud näitleja. ... Netty Adler mängis oma osi nagu looduslaps, andes mängitavasse ossa kõik oma närvid. ... Kui kasutada tolleaegses teatrikeeles tarvitatavat moodust, mille järgi näitlejad jaotati ampluaadesse, siis tuleks Netty liigitada sentimentaalseks armastajaks. ... 1906. aastal, kui vanas "Estonias" avanesid kutselise teatri uksed, olid peaaegu kõik naispeaosad Netty Adleri õlgadel."

...

Netty Pinna suri 1937. aastal, oli maetud Kopli kalmistule. Kui kalmistu nõuka-ajal hävitati, oli tema üks kolmest*, kes Metsakalmistule ümber maeti. 

Aasta pärast Netty Pinna surma abiellus P.Pinna oma sõbra Theodor Altermanni** lesega, kes samuti näitleja oli. 

Aga Netty ja Paul Pinna tütar Signe Pinna*** elas suurema aja oma elust Rootsis, kuhu ta 1944. aastal Eestist põgenes. 

Foto ajalehest "Eesti Päevaleht 5. oktoober 1999

Signe Pinna suri Stockholmis 29. oktoobril 2008 aastal, olles vaid pisut aega varem saanud 99 aastaseks. 

Seega kohe-kohe 17. surma-aastapäev tulekul.

Lõik ajalehest "Estniska Dagbladet", 27.11.2008

...

* Metsakalmistule maeti ka Eduard Bornhöhe ja Konstantin Türnpu. 

**  Theodor Altermanni (1885 - 1915)

*** Signe Pinna (1909 - 2008)

...