Tunne Tallinna... või Tallinna tunne

 ...

15.05.2025

Talllinna minnes valdab mind alati teistsugune tunne. Ma vist ei oskagi seda kirjeldada, kes teab, see teab. Aga umbes nii, et olen kaua kodunt ära olnud, tore tagasi jõuda. Olen sünnipäraselt tallinlane, algkoolieas pärnakas, põhikooli ja keskkooli Tallinnas lõpetanud. Kuna vahele tulid Tartu aastad ja abiellumine, mind Tallinnasse enam sisse ei kirjutatud. Seadused ei lubanud. Aga ega see hetkel eriti oluline ka ei olnud.

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Edasi tuleb aus ülestunnistus: tegelikult tean ma Tallinnast ikka häbiväärselt vähe, tegin just läbi viktoriini Kirjanduslik Tallinn, 15 punktist sain ainult 8. Mis on märk ka sellest, et ega ma kirjanduses parem ei ole!

Miks Tallinn teemaks tuli? 

Tark internet viskas ette tänased uudised.

15. mai on tähtpäev, mil tähistatakse Tallinna päeva. Sellega meenutame aega, kui Tallinn sai Lübecki linnaõigused ja võeti vastu Euroopa linnade liitu, aasta siis oli 1248. 

Minu jaoks on muidugi numbrid olulised! 

777

Et just 777 aastat tagasi see toimus! 

Aga kui juba numbritest rääkida, mul on riiulis teatmik "Tallinn", Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1960.

Huvitav, et ma pole seda nüüdseks tarbetut raamatut x arvu inventuuride (st raamatukapi koristamise) käigus makulatuuri pannud, uuskasutusse pakkumisest rääkimata.  Kui aus olla, ma paar-kolm korda aastas lausa võtangi ta kätte ja sirvin. Viimane kord üritasin meenutada, mis kõrts see seal Vene teatri ligilähedal oli, kus me aeg ajalt keskkooli ajal kokteili "Džinn mangomahlaga" mekutamas käisime. Ehk praeguse Roosikrantsi tänava  nurgal? 

Raamatust ei olnud kasu, ilmselgelt mäletan ma hilisemaid aegu.

Aga info raamatus on... huvipakkuv. Lihtsalt niisama, ajaloo mõttes.

Kuna viktoriin oli kirjandusliku Tallinna kohta, siis kõige tõenäolisem abi oleks raamatukogudest.

Aga palun, raamatukogud aastal 1960.

Kuna raamatu vahel oli lisaleht raamatus olevate andmete uuendamiseks, lisan selle ka siia. 

Lihtne ju leheke ära kaotada ja nii võib reiside planeerimisel möödalaskmisi ette tulla.

Nii et põnevaid lugemiselamusi ja toredaid reise käesolevasse raamatuaastasse.

...

Lihtsalt üks päev

 ...

13.05.2025... otsaga järgmisesse päeva

Unustasin oma sammulugeja tagasi käe peale panemata, just enne sammuma minemist, nii jäi pool päeva ja 3700 sammu, mis iseenesest pole ka halb tulemus. Näitab hommikust panust aiatöödele. Vähendasin sõnajalgade kasvupinda ja eemaldasin vananenud taimeosi. Lõikusin, kaevasin, vedasin ära. 

Aga tühja neist numbritest, kuigi päris kindlasti sain teist sama paljut veel, sest võtsin osa külaskäigust ühte kodumuuseumi. Kuldsetes aastates proua oli oma tegemisi ja kogumisi jäädvustava ja meenutava näituse välja pannud päris laiale territooriumile.

Ilm oli õueelu soosiv, kuigi kohalikud teadsid rääkida hommikusest miinus-nelja-kraadisest õhutemperatuurist. Minu ajaarvamisse see ei mahu, kui välja läksin, oli päike juba kõrgel ja soojust üksjagu. 

Ma ei saanudki hommikust külmust märgata, sest kui tahvli mingil varasel tunnil Sooviklassika peale panin, jäin hetkega magama ja kolasin unenägudes ringi "Estonia’-laadses hoones. Otsisin taga arstikabinetti ja juuskurisalongi. Mõlemad jäid leidmata, nii arst kui juuksur juba helistasid ja rääkisid mingist kellaajast.

Unenäod peavad ju midagi tähendama! Nüüd takkajärgi võib märksõnu leida: kodu-muuseum kui killuke Eestimaad ("Estonia"), taga otsis sõbrants (helistas kaks korda), et mulle meelde tuletada tänast väljasõitu ja stardiaega ;)

Reis kodu-muuseumisse oli sisukas, seltskond mõnus ja kaasas olnud lapsed tegusad: ehitasid vikerkaare ja soojustasid koerakuudi... midagi sellist nagu oli. 

Ma kolasin vahepeal kaugemal.

Kalanahast kunst

Coca-Cola taaskasutus

...

Kodus tegin riisitaolisest makaronitootest, praeliha jääkidest, purgi-ubadest, puljongist ja köögikoorest mingi panniroa... nojah, nüüd mõtlen, mis see on, mis mu kõhus möllab ;) 

Telekast tavapärased mälumängud ja kell 22.00 algas Eurovisioon. Pinge oli peaaegu lõpuni, kindla peale minek võib ka mõnikord ämbriga lõppeda. Õnneks läks kõik nagu pidi.

Loomulikult hääletasin ma ka. 

Rootsi poolt ei hääletanud, nagunii tegi seda suur osa nende lähemaid ja kaugemaid naabreid... arvan ma. Hääle andsin Hollandile. Nad olid nii normaalsed :) ja nende "koduvideo" laulust oli ka väga armas. 

Kontrollimata jäi kuuseis, eile hilisõhtul käisin õues pildistamas.

12.05.2025

Peaaegu täiuslik täiskuu. 

Pildile ma teda nii ilusana ei saanud, mõtlesin täna teisele katsele minna.

Miskipärast jäi ära.

...

Öökulli ja kiisu päev

 ...

Tore, kui päevadele mingi eripära juurde on leitud. Käepärane märk, mida mäletada, muidu kipuvad kõik need päevad ja nädalad ühte nägu olema. 

Eile näiteks oli emadepäev. 

Ma mäletan aastakümnete taha, kui emale ja vanaemale nurmenukke korjasin. Või siis aega, kui juba omad pojad hommikul metsa alt peotäie ülaseid tõid. 

Kui nüüd mõelda, mingeid kontserte või üritusi selles kauges ajas ei meenu... mis pole ka mingi ime. Vikipeedia ütleb: emadepäeva tähistati esimest korda 1908. aastal Ameerikas, Eestis 1922, seda aga kuni 1940. aastani, siis pandi pausile, kuni 1988. aastal päev taastati. 

Samas, minu mäletamised emadepäevast ulatuvad 1960ndatesse ja sealt edasi kuni tänase päevani. Nii et kes tahtis, see tähistas. Jõuludega oli sama.

...

Aga kuskilt jäi silma, et täna on rahvusvaheline öökulli- ja kiisupäev. 

Kass Öku... 07.06.2009... 

kolm aastat enne Kiisupäeva välja kuulutamist... öökullist rääkimata ;)

Kiisupäev, kenasti kõlab, aga seda tähtpäeva ma tavaliselt ei tähista. 

Selles mõttes, et nagu pole teadnudki.

Huvi pärast vaatasin, kust selline põnev teema on tulnud, ja jõudsin aastani 2012, kui 12. mail tähistati Edward Leari 200. sünniaastapäeva.

Edward Lear (1812 - 1888), kireva elusaatuse ja põneva loominguga Briti luuletaja ja maalikunstnik. 

Päevale nime mõtlesid välja Newquay loomaaia töötajad ja sellel on seos just Edward Leari loominguga.

"Öökull ja Kiisu läksid merele

ilusas hernerohelises paadis.

Nad võtsid kaasa mett ja palju raha

mis mähitud viienaelase paberraha sisse. 

Öökull vaatas üles tähtede poole ja laulis:

Oo armas Kiisu, oo, armas Kiisu, mu arm!

Milline ilus Kiisu sa oled!"

Fotodega on nii, et emadepäeva lilledest tegin pildid täna, aga Ilusa Kiisu pildi eile.

Ajaga päevake nihkes, muidu täpselt teemasse.

Aga pühapäeva hommik algas tervitustega.

...

Kes need jäljed siia jättis

 ...

Mingi aeg tagasi jäi kõrva raadios välja öeldud uudis: Prisma kutsub tagasi vale koostisosaga toote. Ei-ei, nii ei ole, et kanasupi sisse oleks kana asemel siga sattunud. Tegelikult öeldi, et tootel puudub oluline info: supis sisalduv koriander võib sisaldada sinepijälgi.

Kes need jäljed siia jättis!?

Aga igal juhul võib see ohustada inimese tervist, kui tal on juhuslikult sinepiallergia.

Sinepi kohta ma ei tea, mind varitseb toidu sees teise nimega allergeen. Nii et kui ma loen tootekirjeldust ja jääb silma: toode võib sisaldada erinevate pähklite ja maapähkli jääke, pean seda tõsiselt võtma. See tähendab, maapähklitesse suhtun ma ettevaatlikkusega. 

Pole just lihtne poes seda tibatillukeses kirjas tooteinfot lugeda, sama keeruline on otsustada, kas osta või jätta ostmata. Kui on maapähkel nimetatud, on asi selge, aga mõnikord on hoiatuseks ainult vähesel määral pähklite jääke. Kes see tark nüüd siis ütleks, milliste pähklitega* on tegu? Ma söön tegelikult igasuguseid pähkleid.  Siis tuleb testida: kui allergia tekib, olid jäätmete (ok... jääkide) hulgas maapähkel ja ma pean tabletti võtma. Kui allergiat ei teki, võisid olla misiganes teised pähklid.

Pähklid on tegelikult head. India pähkel ja kreeka pähkel. Ja meie tavaline sarapuupähkel. Pähkel šokolaadis, väga maitsvad. Neid maiustusi ei saagi ilma pähkleid lisamata teha.

Aga kui tuleb suvalise magusa toote koostise kokkuvõtte lõppu lause: võib sisaldada jääke, tuleb mulle kohe jäätmemajandus meelde. Igal jäätmel oma koht, aru ma ei saa, miks need jäägid/jäätmed niimoodi omavoliliselt toote koostisesse on sattunud. 

Ja oleks siis, et ühele koogile või saiakesele, ma lappan ikka mitmed kondiitritooted läbi, kui koju kooki tahan osta. Järjest sisaldavad (võivad sisaldada) pähkleid. Mingisuguseid. Võimalik et ka maapähklit. Või pigem mitte?

Eile sõin Kalevi kommi. Seal ka pakil kiri: "Võib sisaldada vähesel määral erinevaid pähkleid, maapähklit." 

Rõhk sõnal võib.

Ma ikka sõin ühe kommi. Tundub, et vähemasti maapähkli jäätmeid seal ei olnud. Või kui, siis piisavalt vähesel määral. 

Samuti polnud neid ka kummaski emasepäevaeelses koogis.

...

* Nimi pähkel võib olla eksitav, sest maapähkel pole tegelikult pähkel. Maapähkel on kaunvili, mis valmib mullas ja sarnaneb välimuselt oaga.

...

Saladuste laegas

 ...

Ma jätan peaaegu alati eeltöö tegemata, lähen ma siis reisile, teatrisse või hakkan lugema mõnd raamatut. Eks selles kombes on nii head kui halba, reisile minnes oleks ju hea teada, mis sind ees ootab ja milliseid saladusi või mineviku meenutusi selle kohaga saab seostada. Kinos käia või teatris etendust vaadata meeldibki mulle siiski pigem puhta lehena.

Mäletan, kord läksime üht Rakvere etendust (vist oli "Di ja Viv ja Rose") vaatama, lahendasin terve tee Sudokut, ja kui kohale jõudsime, üllatus-üllatus, olime hoopis Paidesse jõudnud. Ma polnud endale teadvustanud, et külalisetendus, muudest eelteadmistest rääkimata.

Seekord siiski Rakveres.

Kava jäi kahjuks ostmata, nii ma siis täna natuke tuletasin meelde, mis tegelaste nimed ja kes keda mängib. Tegelikult olid nimed muidugi enamikus tuttavad. Aga raamat on mul lugemata ja film nägemata, nii et etendus oli täitsa tundmatu maa. Ehk tuli see isegi kasuks, ei võrrelnud näitlejaid filmistaaridega ega saanud sügavuti jälgida tegelaste mõttemaailma. 

Ette ütlen, et etendus meeldis, nii nipernaadilik Robert (Tarvo Sõmer) kui kiireid hetkelisi otsuseid tegev Francesca (Ülle Lichtfeldt). 

Võib ju öelda, et sündmustik pole loogiline või et elus nii ei ole... olen aru saanud, elus tuleb hullematki ette ja suur osa sellest polegi loogiline.

Muidugi, mul mõned küsimused jäid kuhugi ajusoppi tiksuma, aga eks see ka näitab, et väärt etendus, ei seletata sulle kõike ette-taha ära, vaid lastakse endal edasi mõelda ;)

Kuidas oleks lugu edasi kulgenud, kui uudishimulik naabrinaine (nagunii käis akna taga piilumas ;) oleks Richardile ette kandnud, kellega ta abikaasa vahepeal aega veetis.

Kas naine kahetses, et ka kaasa ei läinud? Või pigem hirmutas teda tulevik koos Robertiga. Kodu annab kindlustunde. Ja kuskil veel lapsed ja kohusetunne.

Kahetses ta ehk seda, et oma meest pettis? Või leidis hea vabanduse, sest päris kindlasti olid tal kunagi ootused, et mees peab olema üheaegselt kuum armastaja, hea isa, kuldsete kätega, viks ja viisakas, siiras ja sõnakuulelik. Unistada ju ikka võib.

Seda, et kirg lööb hetkega lõõmama... loogiline. Aga kui arvestada, mitu korda ma täna olin sunnitud ahju tuld tehes uuesti süütama, leegile lõõmamiseks peale puhuma, nipet-näpet pisiprügi juurde otsima... et ikka ära ei kustuks. 

Samas... sädemest tõuseb leek, nii et loogiline on nii nii kui naa.

Aga tegelikult, olen rahul, et mind teatrisse kaasa kutsuti, lepin sellega, et etendust muudeti (algselt oli kavas väikese saali etendus "Karge meri") ja alati naudin võimalust igavast argielust väikest vaheldust saada.

Natuke tekkis huvi ka raamatut lugeda, seda enam, et kirjanik on Robert ja raamatu (filmi ning etenduse) üks peategelasi on ka Robert. Ja et kirjanik Robert James Waller (1939 - 2017) oli ka professor, fotograaf ja muusik. 

Rõhk sõnal fotograaf.

Aga ka muusik. Laul Francescast, raamatu autori looming ja vist ka esitus.

Nii et midagi siin ikka susiseb ;)

Kusjuures,  raamatu esmatrükk ilmus 1992. aastal ja kandis pealkirja "Love in Black and White"

Aga Rakveres meeldib mulle alati käia.

09.05.2025

Kui hoolega vaadata, on pildil näha veidi lopergune kuuketas ja üks Rakvere neljajalgne sarviline sümbol.

* Saladuste laegas oli kui võti, mis keeras lahti ukse mineviku, oleviku ja tuleviku vahel.

...

Kolm vastamata kõnet

 ...

Mu Nokia kipub olema pisut lauatelefoni nägu. Selles mõttes, et ei kulge minuga kaasa, kükitab kindlas kohas. Eile õhtul näiteks oli tagatoas kapi peal. Nii juhtuski, et tunni aja jooksul oli kolm vastamata kõnet.

Üks tuttav number ja üks võõras. 

Tuttavale helistasin.

Kohaliku grupi boss andis teada, et reedene (nüüdseks siis tänane) teatrietendus on muudetud, kas mulle sobib või olen juba näinud. 

Ei oli näinud. 

Ikka sobib.

Aga teine number tekitas uudishimu ja vajas kontrollimist. 

+371... Läti suunakood.

Kohe meenus sõbrants,  kes paar päeva tagasi rääkis kogemata vastu võetud valest kõnest. Kogemata selles mõttes, et ootas kõnet meditsiiniasutusest ja numbrisse ei süvenenud. 

Rääkima hakkas keegi hüsteeriline venekeelne proua. 

Pärast ta kontrollis numbrit. Läti suunakood. 

Kusjuures, Läti numbrilt tuli mingi aeg hiljem kõne ka ta abikaasale. 

Sõbrants pikalt ei kuulanud (ta oskas juba kooliajal vene keeles olukordi lahendada ;) ja mees kõnet vastu ei võtnud, nii et nüüd ei teagi, milles probleem oli. 

Mina ka tagasi helistama ei hakanud, nii et kui kellelgi Lätist uudiseid on, võib märku anda.

...

Eilne külaline.

Ei ole Läti rahvuslind, hoopis Rootsi oma.

Mis tuletab mulle nüüd takka järgi meelde, et eile oli plaan Pilvile helistada.

Musträstas... Turdus merula

Ood musträstale. Untsuläinud imelaps :)

...

Kokkuhoiupoliitika

 ...

Kohalikus pealinnas käies astun ikka sisse ka Uuskasutuskeskusesse. Ehk hakkab midagi silma!

Kui mitte muud, siis 10 sendi eest mõni vana ajakiri huvitava artikli, sobiva soovituse või kasuliku retseptiga. Paar nädalat tagasi oli seal riietele 1 euro päev. Ma ostsin ikka kohe kolme eest ;)

Aga viimane kord õnnestus 17 eurot kokku hoida. Tundus olema värsket kaupa, igatahes panin ostukorvi 3 eset. Tavaliselt ma selga ei viitsi proovida, kui sobib, siis sobib. Enamasti sobib küll. Seekord aga oli tunne, et lähen teen valiku ja kõige ebasobivama jätan ostmata. Vähemasti 5 eurot kokkuhoidu!

Lõppes asi nii, et väljusin poest 2 "Kodutohtriga" ja 20 senti vaesemana. 17 eurot õnnestus kokku hoida... ilmselgelt pole viga minus, vaid peeglites kabiinis. Koduse peegli ees oleks olnud hea küll, aga seal võttis igasuguse ostmise isu ära! No mida, näed vilets välja ja siis veel maksa selle eest!

Ja lõpuks, eks neid ebasobivaid riideid on kodus kõik kapid täis. Peaks enne vanad likvideerima.

...

Ema kohvris tegin inventuuri ära. 

Ütleme nii, et ruumi sai juurde, aga oluline jäi. Pluss see, mis mind veel kõnetab.

Mõnele paberile leidsin taaskasutusvõimaluse.

Täna on kahel lähedasel oluline tähtpäev.

Andsin 60 aasta tagusele kaardile ka uue sünnipäeva.

Ja meenutasin Landa-tädi, kelle juures Rootsis tema ema (ja minu vanavanaema) oma viimased eluaastad veetis.  Ja kes selle kaardi heade soovidega kunagi mu emale saatis.

...

Kodumasinate hingeelu

 ...

Ega pole kerge ka inimhingedest aru saada, ma siin pean nüüd oma köögitehnikale psühholoogi mängima! 

Oleks see siis esimest korda, juba suvel jättis pliit hädise mulje, ja et eluga edasi minna, pidin oma jaheda käega teda maha rahustama. 

Asi oli tegelikult veidi kummaline... lülitasin pliidi välja, kenasti jahtus maha, kolm plaati võtsid vabalt võimaluse puhata, neljas aga jälgis mind pingsalt oma punase hõõguva silmaga. Mitte et mul neli korraga töös oleks, aga mingil hetkel on nad kõik ikka toidutegemisse panustanud.

Seda ühte, ülitundlikku natuuri pidin ma veenma ja silitama. Et küll ma annan märku, kui sind vajan, praegu võta vabalt, lase silm looja. Ära vahi mind oma põleva pilguga.

Mõnikord mõjus, eriti kui käsi, millega pliiti lohutasin, piisavalt külm oli. 

Ajasin selle eripära kuuma suve kaela: kaasa oli ka tervisega hädas, samas sajast põhjalikust uuringust hoolimata põhjust ei tuvastatud. Nii ma ka siis lõpuks loobusin, pliit oli ju endiselt töökorras, lisaks hoidis mul ka pilku peal.

Leidsin kiuslikule loomusele teise lähenemistee: enne plaadi välja lülitamist keerasin ta mõneks sekundiks maksimumi peale. See vist oli veidi karistamistaktika moodi, et sapsti! vitsaga, ja rahu majas? 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eile läks köögis ikka täiega kord käest.

Kõigepealt külmkapp. Ma ei tea, mis talle ei meeldinud, igatahes võttis kätte ja kukkus undama. 

Muidu meil tavapärased suhted, aga see mu projekt sügavkülm tühjaks edeneb päris hoogsalt (peangi minema eelmise suve rabarberitest kisselli tegema), on talle ehk see vastukarva? Igatahes undamine, pehmelt öeldes, käis ajudele. 

Katsusin aru saada, miks ta ometi hüsteeritseb. Või kuidas teda vaigistada.

Kallutasin kappi ja nihutasin kappi. Tegin uksed lahti.  Ja panin uksed kinni. Surusin ust kõvemini. Surusin ust veidi kõrgemale. Läksid minutid ja läksid tunnid, selles mõttes, et aeg läks, aga ma ei suutnud köögis korraga kuigi kaua olla. Iga kord midagi proovisin.

Lõpuks sai täiega siiber, undamine käis ajudele, samas köögis tahtsin toimetada. Tõmbasin juhtme seinast välja. 

Aga süda hakkas valutama. Kas tõesti ongi lõpp? Olin poest ostnud nädalajao toitu, sealhulgas lõhe miinus 50%. Kõik teavad, mida see tähendab. Ok, kala ahju panek oli käeulatuses, aga ikkagi. Edasi tuleks see ka külmikusse panna. 

Võtsin ja panin juhtme seina tagasi. Aga mitte samasse auku, tal kõrval naaber, mis veekeedukannu kasutuses. 

Et mis edasi juhtus? 

Kapp paar korda niutsatas, siis hakkas vaikse urinaga tööle. Täna ka, nagu milenki seisab nurgas ja vaikib. Või töötab vaikselt nohisedes. 

Kann uues pesas käitub endiselt normaalselt.

Aga see pole veel kogu lugu!

Õhtul, kui olin juba piisavalt maha rahunenud, mõtlesin et panen nüüd oma lõhepooliku ahju. 

Kas õnnestus? Loomulikult mitte!

Lihtsalt, ahi ei hakanud tööle. Näppisin neid nuppi vasakule ja paremale. 

Vaikus. Pimedus. Tühjus. Külmus. Kõik see vaatas mulle ahjust vastu.

Ainult kell pliidi sihverplaadil vilkus hoiatavalt. Nojah, täpselt nädal tagasi oli meil voolukatkestus. Telefonile tuli teade, ise olime just sõitu läinud. Kui jälle koju jõudsime, olime kõik tagasi. 

Nii meie kui elekter. 

Aga kell ununes õigeks panemata. 

Mõtlesin pingsalt,  mida edasi teha ja kuhu kala küpsema panna. Ajaviiteks näppisin kella õigeks. Seekord õnnestus esimese korraga.

Siis proovisin igaks juhuks, mida ahi asjast arvab. Ahi oli rahul. Kõik hakkas tööle, tuli põles, midagi mühises,  soojaks läks ka.

Selles mõttes, et kõik lõppes hästi. 

Aga aru ma ei saa, miks minu vastu selline miiting korraldati, mis ma jälle valesti tegin! 

...

Lõpuks, tähistamaks 500 aastat Eesti kirjakeelt väike katkend Contra pikemast kirjatükist. Ehk siis luuletusest.

elu võimalikkusest koos masinatega 

taban end tihti mõttelt 

et tehnika areng käib mulle närvidele

...

lisaks mürareostusele

tekitavad kaasaegsed masinad

ka materiaalset reostust 

sest neid peab tihti vahetama 

kuna iga järgmine mudel 

tehakse nii vähe parem kui võimalik 

et saaks võimalikult kiiresti ja tihti 

jälle uue ja parema mudeliga 

välja tulla 

...

Memmed teel

 .,.

Kaasa võttis ülekäigurajale lähenedes hoo maha, aga memm tänaval keeras demonstratiivselt selja. 

"Tahab ta nüüd minna või ei taha," arutles kaasa tasapisi triibuteele lähenedes. 

Loomulikult tahab, aga natukese aja pärast, ma olen ise sama taktikat kasutanud. Esiteks et oma koperdamisega mitte tüli tekitada. Teiseks... mine sa neid autojuhte tea, ajavad lõpuks äkki piduri ja gaasi segamini, on seda pauku vaja! Parem teen näo, et sõida aga, mina ei lähe kuhugi. Lihtsalt seisan, vaatan, mõtlen, naudin ;)

Nii oligi. Kaasa ületas ülekäiguraja (ok, koos sõitsime), memm keeras nina tagasi "sõidusuunas" (ok, tema kõndis) ja läks üle tee. 

Olen päris kindel, et suutsin ta mõtteid lugeda. Ühed memmed mõlemad!

...

Luuletus ka, seekord katkend Andra Teede luuletusest

...

sulle antakse ainult

üks ajalugu

mõtle selle peale

kõik mis täna 

tundub naljakas

tuleb veel tagasi

kõik mis tuuakse 

lahkesti kauba peale

läheb kõige rohkem maksma

nii nagu iga aasta tuleb talv

nii ükski vigastus ükski rumalus

ei ole niisama

sulle antakse ainult üks elu

ühe alguse ja ühe lõpuga

harju sellega

...

Ämblik, ämblik võrku koob...

 ...

ämblik, ämblik õnne toob*.

Hakkasin trepialust koristama. Tühja neist jalanõudest ja hoiukastidest, alustama peab ikka sellest, mis kõige enam köidab ;)

Lohistasin välja ema vana kohvri, kuhu ta ise oli kunagi kokku korjanud enda jaoks olulised asjad. Minu noor ema,   1929 - 1992.

Mul pole vanade kohvrite vastu midagi, seda enam, et kohver on tõesti vana, ehk kuskilt 70ndatest. Korralik reisikohver, viimased reisid tegi laevadel Eesti ja väljamaa vahet.

Ikka nii, et Rootsist tulles kaupa täis ja tagasi koju minnes mõned Eestist saadud kingitused kaasas. Ma isegi ei tea, mida siit nõukogudemaalt kaasa viia oligi. Mõni meepurk, raamat, suveniir. 

Küllap oli lõpuks nii, et ühel reisil oli kohvril üheotsapilet ja siia ta jäi. Pilvi nimi ja aadress on seniajani lipikuga kohvri küljes. 

Aga kust see ämblik?

Lihtsalt, ühel hetkel põrnitses ta mind pahuralt kohvriga kaasa lohisenud tolmurullilt.

Olen ju rääkinud, et ämblikud on mu lemmikloomad? Nojah, konnad ka, nemad olid isegi enne, mälestused lapsepõlvemaalt, kus konnapoegadele sai liivalosse ehitatud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kohvrisse oli ema muu hulgas kokku korjanud paar-kolm peotäit tema jaoks olulisi õnnitluskaarte, nii kodu- kui välismaalt. 

Temale ja vanaemale. 

Rohkem isegi väljamaiseid, sest peale sõda oli piiri taga suur osa just vanaemapoolsest suguvõsast. Nii et kaardid 1950ndate keskelt ja kuni 1990ndate alguseni. Ligi 40 aastat ajalugu... tänaseks 70 aastat ajas tagasi. 

1957

Saadame sulle palju õnnitlusi

kevadtuulte ja rändlindudega.

Meie soov oleks ainult see,

et sinu elu oleks asfaldtee.

1. mail oli emal sünniaastapäev. 

#kirjadminevikust

...

05.05.2025

Aga täna on mul streigipäev. Keeldun kütmast. Kaua võib! Täna on juba maikuu viies päev. Õnneks pole magamistoas suurt alla 18 kraadi langenud, köögis on isegi ligi 19. Nojah, eile kütsin sealkandis mõlemat, nii pliiti kui ahju.

Mis ämblikust sai? Nihutasin ta klaasi sisse ja viisin õue. Nüüd süda valutab: nii külm on väljas!

* õppetund ämblikuga

...

Igal päeval on oma algus

 ...

Mul on praegu lugemisel Urmas Vadi romaan "Neverland". Hommikul, kui enne seitset ärkasin, tundus hea võimalus kvaliteetaega veeta. 

Mina ja raamat! 

Mis lõppes sellega, et tunnike lugemist ja silm vajus kinni. Mitte et raamat igav oleks, ma lihtsalt jäängi ootamatutes (tavapärastest rääkimata) situatsioonides ootamatult magama. Ma ei tea, kas leidub veel mõni inimene, kes hambaarsti toolis tukastab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hommikune äratus kella 9 paiku oli südantsoojendav: mobiilile tuli sõnum.

Tere! Teie vaip igatseb koju. Pesumaja.

Nojah, meil jäi kokkulepe, et kui vaip puhas, antakse sõnumiga märku. Nüüd oli tunne, et tuleks kohe startida. Kui juba igatseb!

Selline algus päevale.

Aga mul on telefonis tallel veel igasuguseid armsaid sõnumeid. Ilmselgelt enamus piisavalt privaatsed, aga midagi ehk leian ;)

Öösel 3 h maganud, shampusest maohaavad, majutus 3 km kaugusel, vihma sajab ja ma jään kohe pystijalu magama. Tegelt äge, aga mul on NII uni. ..... Sõbrants grupiga reisil. 

Eluga tagasi küll, aga arvesta siis, et tippsportlane ei tohi peale võistlusspordist loobumist koormust alla lasta. ..... See oli meeldetuletuseks, kui jalgratastega Ahvenamaal käisime ja koju tagasi olime jõudnud.

Kesasi sa oled. ..... Koolilapselt, kellele ma mingi meeldetuletuse saatsin

...

Juurde sobib Ott Arderi luuletus.

PÄEV LÄBI ON PÄEV

igal päeval on oma algus

igal päeval on oma valgus

igal päeval on oma hääl

päev

läbi on päev

...

Tänasel päevapildil üks mesimumm. Vapralt ootas ära, kuni toas fotokat toomas käisin.

...

Ootajale aeg on pikk

 ...

Nägin, et Pilvi on Fb-s sees, ja järsku tuli tunne, et kirjutan talle mõned sõnad ning saadan paar pilti. Niks-naks... aeglane mina, aga kulus tunnike ja kiri oli valmis, pildid otsitud, meil teele saadetud. 

Päris pikk kiri!

Messingeri jätsin märgi maha ka.

No ja nüüd? 20 minutit möödas, läksin postkasti vaatama, kas vastus on juba tulnud. Ei veel.

Isegi nüüd, 4 tundi hiljem, täielik vaikus.

Ah jaa, ütlemata jäi, et ma juba 4 kuud võtan hoogu, et annan endast märku.

Millalgi aasta alguses suhtlesime.

Tegelikult ma väga igatsen ta järele.

Ja iga päev mõtlen, et homme helistan. Või kirjutan.

* No ja seda, et Pilvi sünniaasta on 1928. Jäi ütlemata.

19.08.2015

...

Read Artur Alliksaare luuletusest "Aeg"

...

Tühjusel on suured silmad

 ...

Mulle sobib projektipõhine elu. 

Hetkel on käimas projekt "Sügavkülmik tühjaks", juba teist päeva. Eile olid kultuurmustikad ja ebaküdoonia toormahl, täna mustad sõstrad ja punase sõstra (toor)mahl. 

Homsest lähen ühekaupa väljutamisele, liiga palju korraga hakkab üle jõu käima. 

Söömise mõttes.

Õnneks on kõik sügavkülma pandud kogused keskmisest pisemad, igatahes loodan enne uut hooaega külmikusse tühjuse tekitada. 

Siia lõppu sobivad hästi katkendid Jürgen Rooste luuletusest "Tühi"

...

tee tööd ja näe vaeva siis tuleb ka tühjus

ega tühjus pole oma teha

tühjust ei anna häbeneda

vara üles hilja voodi nõnda tühjus majja toodi

...

Pada sõimab katelt ühed tühjad mõlemad

härga tuntakse sarvest meest tühjusest

hunt vaatab ikka tühjuse poole

tühjusel on suured silmad

...

Pilt on kunagisest projektist "Üks pisipilt päevas". 

Tühja aja täitmise projekt. Siis, kui koroona oli.

Nüüd joonistan, kuidas juhtub.

...

Nõiajaht

 ...

Paar päeva tagasi, poja sõitis mööda, astus sisse. Tunnikese jutustasime, aga esimese viie minuti jooksul fikseeris ta olukorra ja küsis, mis mu silmaga juhtunud on. Mis seal siis ikka niiväga, verevalum silmas, kolmas-neljas päev, hakkab juba taanduma. Ikka juhtub.

Kaasa ka vaatas huviga, et mis lugu. Mul hea meel, et ta mind enne ei olnud vaadanud, muidu teaks, et vampiiri punasele silmavaatele lisaks on mul roheline nahk nagu konnal. See tähendab, et oli: tegin endale avokaadoga näomaski*, paaril hommikul jalutasin ringi, näost roheline ja silmist punane. Ehtne nõid!

Aga nõiajahist pääsesin!

...

Tõelist nõiajahti käisin teatris vaatamas, millalgi aprillis, varsti peale esietendust. 

Arthur Milleri "Salemi nõiad"...  Endla Teatris siis.

Ühes antud intervjuus ütleb etenduse lavastaja Katrin Pärn: Salemi nõiaprotsesside õudus seisneb ka selles,  et kui õige inimene ütleb veenvalt, et see siin on nõid, siis on see kohtu jaoks piisav tõestus. Nad nimetavad seda spectral evidence'iks. Ja sa võid kaitsta end nii hästi kui oskad - tunnistaja on rääkinud. Sõna on lahti lastud, pall on veerema lükatud ja seda tagasi võtta on võimatu. 

Mõtlemiseks sügavad teemad tükiks ajaks.

Etendust vaadates tajud tegelikku võimetust midagi muuta, kedagi kaitsta või olukorda sekkuda. Iga väiksemgi pingutus selles suunas tegi asja pigem hullemaks. Laval nii hästi mängitud, et äng ja võimetus jõudsid ka saali tagumiste ridadeni. 

Näitlejate töö oli veenev. Kavalehel puha tuttavad nimed.

Kusjuures, mulle meeldis väga ka kavaleht ise. See oli nagu käepärane väike ajakiri,  kus sees lood nõiaprotsessidest läbi ajaloo. 

Ka nõiaprotsessidest Eestis.

...

Nii et kui juba nõiajaht... omamoodi nõiajaht on teemaks ka August Kitzbergi draamas  "Libahunt". 

Vikipeedia ütleb, et see näidend on spetsiaalselt kirjutatud Endla teatri avamiseks ja "Libahundi" esimene etendus uues teatrimajas** toimus  1911. aasta 23. oktoobril. Päeval oli olnud kontsert, kus Endla koor ja orkester Mihkel  Lüdigi juhatusel esitasid  Mendelssohn-Bartholdy oratooriumi "Athalia".

Ja õhtul toimus uues teatrihoones esimene etendus. 

Päewaleht (26. oktoober 1911) on kirjutanud:

1911

Kuuldub huntide hulumist, mis toasolijad hirmuma paneb. Räägitakse libahundist. Seal tulewad kirikulised koju. Peremees on tõsine ja tusane. Sulane jutustab, kudas libahunti pekseti.

Nõiajaht.

...

25 aastat hiljem tuleb "Libahunt" taas Pärnus lavale...

1936

... ja siis 1961. aasta sügisel, kui teater oma 50. aastapäeva tähistab. Kusjuures, teatrimaja, mis sai tugevasti kannatada II maailmasõja päevil, tema varemed*** lõhuti sel samal 1961. aastal, 6. märtsil. 

Etendus toimus novembris 1961.

1961

Pildil Mari, kes Tiina Libahundiks kuulutab, sest mõlemad tüdrukud armastavad perepoeg Margust. Margus aga on kiindunud just Tiinasse.

"Salemi nõidades" saab nõiajaht samamoodi alguse, kui noor tüdruk loodab endale meest, kes teda aga ära põlgab ja oma naise juurde jääb. Ehk aitab, kui naine nõiaks kuulutada?

Niipalju siis nõidadest ja nõiajahist.

Täna ju nõidade põletamise öö, teeks ka tiiru ja kontrolliks olukorda. 

...

* lootuses, et kortsud kaovad.  Ei kadunud!

** seda teatrimaja enam ei ole.

*** olen sellest kirjutanud... Varemed Pärnus.

...

Kaotatud kaardid

 ...

Ilmselgelt jääb selle kuu projekt #blogimiskuu täitmata, ehk kunagi edaspidi. Mõtlesin küll, et kui luban, on kergem teha, aga ei polnud kasu midagi, tiksun ikka vanaviisi tasapisi.

Nägin täna öösel unes, et jäin ilma nii rahakotist kui mobiilist. 

See oli nagu järjejutt, algul oli käekotist varastatud rahakott koos pangakaartide ja sularahaga. 

Vahepeal käisin vetsus, siis vaatasin edasi. 

Sõitsin rongiga, keegi tuttav oli kõrvalvagunis. Kes? ei mäleta, aga tema leidis üles, ainult et mitte rahakoti, hoopis mu kaduma läinud telefoni. See oli tühjaks varastatud. Selles mõttes,  et kõnekaart oli seest välja võetud. Nii et kokkuvõttes suur kaartide kaotus.  

Kusjuures, minu päris-telefoni ilmselgelt keegi varastama ei hakka, mul on 11 aastat vana Nokia, millega ainult helistada ja sõnumeid saada ja saata saab. Aga unenäos ei varastatud isegi mitte seda, unenäos varastati mu elu esimene mobiil. Selline suur ja kobakas, mul on  blogis lugu ja pilt sellest, kus mu vana telefon on koos uue telefoniga*, kenasti kõrvuti.

19.04.2014

Kunagi on mu mobiil päriselt varastatud, Tallinnas trollis, kott üle õla, ju oli lihtne sealt välja õngitseda. See oli ammu-ammu, rohkem kui 17 aastat tagasi. Ka selline väike ja armas telefon.

Aga unenägu oli nii selge, et hommikul esimese asjana mõtlesin, kas peaks panka helistama ja kaardid sulgema. 

Ma isegi ei kujuta ette, kui suure kaotuse tegelikus elus varas mulle korraldada saaks. Hetkel on olukord kontrolli all... selles mõttes, et rahakott oli alles. Ja pangakaardid.

Mobiil ka.

...

* 11 aastaga on telefon nii omaseks saanud, et mitte ei raatsi loobuda. Mis sest, et uuest on saanud vana telefon.

...

Kolmas... soe aprillipäev

 ...

03.04.2025

#päevakommentaar

Pole veel kohanenud õhusoojusega. Ühest küljest nauditav, teisest küljest... väsitas ära. Mulle sobivad ka jahedamad ruumid rohkem kui soojad. 17° õues on päris suvine suurus, päikese käes oli kindlasti rohkem. 11 000 sammu päevast liikumist andsid kütet juurdegi. Igatahes õhtuks oli toss väljas.

Projekt mutimullahunnikud sai ligi tunnise jätku. Mitte et see veel lõppenud oleks, aga suur osa nende maa-aluste tegelaste tekitatud lahinguväljast on likvideeritud. 

Kunagi tehti muttide nahkadest kasukaid, mütse ja muhve. Tänapäeva lastele on teada-tuntud Naksitrallide Muhv, aga mina oma lapsepõlvest mäletan, et vanaemal oli kapis EW aegne, mida ta, tõsi küll, enam ei kasutanud, aga jutt oli, et mutinahkne. Ma mõnikord mängisin sellega. 

Tänapäeval võid saada loomakaitsjate hukkamõistu osaliseks, kui mingi naturaalne nahkne toode keha kaunistab või sooja annab. Keegi ei pane enam pähe kährikunahast mütsi või selga karakull-kasukat. Emal oli selline kasukas, jube raske, sest oli kokku õmmeldud väikestest tükkidest. Ma ei mäleta, kui palju ta kasukaga käis, vähemasti ühtegi fotot ei tule silma ette, et kasukas seljas. Ma ei mäleta isegi seda, kui palju minu kährikunahkne krae mul kaelas oli, aga ta oli olemas, oli selline vaba pidamisega loom (st krae), polnud kuhugi kinnitatud. 

Nüüd on mul arvutitoolil valge pisike pehme lambanahkne kate. Mõnikord silitan teda ja mõtlen, et kas ma olen liiga julma suhtumisega? Nunnu lambukene, ohverdas end inimese heaks.

Paar nädalat tagasi vedeles tee ääres autoõnnetusse sattunud väikeloom... kui juba elukaotusest rääkida.

Teadjamad inimesed ütlesid, et metsnugis.  Loomulikult tegin ma pilti ja konsulteerisin rahvaga ;) Oleks mõni lapsuke minuga olnud, oleksime ehk matused korraldanud. Nüüd ta jäi sinna maanteeäärsesse kraavi.

See eest konnade elu olen küll püüdnud turvata. Kui kõnniringil oleme, siis ikka mõni koperdab üle tee. Mõni väledam teeb pikki hüppeid, teine paksuke on päris aeglase tempoga. 

Ma siis natuke aitan, lükkan takka või korraldan transporti. 

Millest jutt alguse sai? Muttidest? Õige jah, lubasin ju relva muretseda... millalgi.

...

 

Teise aprilli tiirutus

 ...

#päevakommentaar 

Peaks ehk rääkima, kui rumal üks inimene võib olla. Läheb surnuaeda, aga tikke kaasa ei võta. 

Lootsin, et ju kellegi käest ikka saan, aga surnuaias valitses inimtühjus. Ka põlevaid küünlaid peaaegu et polnud. Ühel haual siiski leidsin, kaks võbeleva leegiga,  kolmas oli vist tuuleiilidele alla andnud. Sain läbi häda oksakese abil enda küünla ka süüdatud. Pärast veel tänasin prouat, kelle haual toimetasin, keegi Evdokija, sündinud 1903. Vanaisa eakaaslane, vanaisal on  järgmisel nädalal sünniaastapäev, 121. Seepärast Liivalt läbi põikasimegi. 

Et kus siis see rumalus? No pärast tuli meelde, et taha pagasnikusse ma ei vaadanudki, seal oli 3 topsi tikke, ei tea, mis ajast jäänud. Täitsa ilmaasjata nägin nii palju vaeva!

”Tões ja õiguses” on öelnud: tee tööd ja näe vaeva,  siis tuleb armastus.  Tõde, mis tegelikult kohe sealsamas kahtluse alla on pandud.

Mul oli väga armas vanaisa,  tubli ja töökas.  Ja päris kireva elusaatusega. 

1926

...

Esimene aprill

 ...

Mustanditest leidsin. Parem hilja kui mitte kunagi.

#päevakommentaar

Võtaks ja pingutaks... ja teeks blogimise kuu. Pikka juttu ei heieta.

Mõned päevamõtted.

Esimene aprillipäev läks nii, et mingit nalja mina ei teinud. Mind ennast tõmmati küll haneks. Kaasa juhtis tähelepanu mu sisejalanõudele, et kuhu kõntsa sisse ma astunud olen. Loomulikult hakkasin uurima. 

Mis meenutab üht teist lolliks jäämist. Selline aastate tagune. Polnud küll enam 1. aprill, lõpuks avastasin, et oli lihtsalt mõned päevad vana ajaleht. Lugesin sealt kuulutust "Müüa jetinahkne kasukas”. Ma isegi guugeldasin, kas on tõesti olemas ka selline loom nagu jeti. No tõesti, pildid näitasid kena valge karvaga... jetit...  ;)

...

Tänaste õuetööde hulka kuulus mutimullahunnikute likvideerimine. 1/10 sai vist tehtud. 4 ämbritäit mulda, pool ämbritäit kivikesi ja 2 klaasikildu. Mul on tunne, et pean ikka  miski maa-aluse kahuri muretsema. Või mutilõksu üles panema.

Aga rabast saadi tank kätte. Leedus siis. Palju pingutust, palju vastamata küsimusi. Kindlasti palju pisaraid.

Budapestis panid sugulased märgi maha.

Piiride kehtestamine.

...

Kas sinu telefon?

 ...

Sõbrants koos kaaslasega käis külas. Pool tunnikest hiljem leidsin diivanipadja alt telefoni. 

Tõenäoliselt sõbrantsi oma. Peaks kuidagi märku andma. Meil olles ta just kurtis, et telefoni pole, vist ununes koju. Padja alla ta siis ei vaadanud.

Tema kaaslasele ma helistada ei saanud, polekski viisakas, kui mul võõraste meeste nimed ja numbrid telefonis on. Oleks veel niisama võõrad, aga sõbrannade kaaslased... välistatud.

Kellele helistada?

Tema emale? No vastu ööd vanainimest häirida, pigem mitte. 

Siis ehk ühele kolmest tütrest?

Leidsin nime Liisa ja vajutasin kõne aktiivseks. 

Tere! Kas ma räägin Liisaga? ... Ei. ... Vabandage.

Kogu lugu. Ju see 20+ aastat vana number on vahepeal omanikku muutnud.

Tütardest keskmine?

Tema number on mul ka. 

Aga kas on hea mõte? Tütar ja tema pere elavad Rumeenias, ehk on liiga kauge vahemaa, et sõnumiviijaks tellida. 

Noorema tütre numbrit mul miskipärast ei ole. Tema elab Tallinnas, ilmselgelt sinna ja sealt helistada on vahemaa lühem.

Aga kui vahemaadest rääkida... helistasin hoopis naabrinaisele. Asi tal sealt teiselt korruselt alla ütlema minna!

See toimiski. 

Juba keegi kolistab mul ukse tagas :)

Loodetavasti telefoni omanik.

...

Rahakotisõbralik

 ...

Eile oli emakeelepäev. E-etteütlust ei teinud, juba päev varem mõtlesin, et jätan seekord vahele. Ise ka ei tea, miks, aga ilmselge on, et Chuck Norris oleks ma kirjutanud valesti. Ei ole hullu, Chuck pole eestlane, samas keelepäeva sobitub ta suurepäraselt. Näiteks räägitakse, et Chuck Norris kuuleb viipekeelt!

Kuna etteütlust ei teinud, tuli päeva teisiti tähistada. 

Siin läheb käiku järgmine keelega seotud lugu. Või siis kohe mitu.

Tähendusega sõna. 

Pool oma elust, ja pigem see pikem pool ;) olen teadnud või arvanud et sõtse tähendab sõna otseses mõttes õde. Tõsi, mind on nii mõnigi kord parandatud, olen oma veast aru saanud... et see siis jälle unustada. Aga pärast seda, kui teemasse süvenesin,  tuli küll teadmine, et ka nii võib, ometi ma enam eriti ei hooli. Pigem kasutan sõna õde, sest sõsar pole minu sõna. Lihtsalt ei meeldi. Pigem siis õde. 

Ilus sõna! 

No eilsest siis, kutsusin õe kaasa ja läksime külla tuttavale emakeeleõpetajale. Tõsi, koolist on ta eemal juba üle 30 aasta, sündinud 1938 oli, kui ma õigesti mäletan, viimane aastakäik, kes 55-selt pensionile sai. 

Tegelikult oli see muidugi juhuslik seos päevaga, külla läksime pigem ikka onunaisele,  kes hariduselt filoloog, oma pensionieelsed aastad töötas õpetajana.  

Aga kõike saab kohandada! Ja igat päeva saab tähistada, kui ainult tahtmist on! Meil oli väga õdus õhtusöök ja päevakohane lugude rääkimine. Lisaks vanad albumid, kus mõned fotod ulatuvad aega 100 aastat tagasi.

Emakeelepäevale on iseloomulik üks küsimus: mis on sinu lemmik eestikeelne sõna. Või lause. Või mõte. Keegi seda minu käest eile ei küsinud, ja kas ma olekski osanud vastata. Ma näen paljudes sõnades või sõnapaarides vastuolulisust. Ka ilusates. Vend ja vendlus on loogiline, õde ja õelus pigem mitte. Sõsar ja sõsarlus? Mõtlesin, et sellist sõna nagu sõsarlus tegelikkuses ei eksisteeri, aga võta näpust! Sõna ja loo leidsin veerand sajandi tagusest Kanada eestlaste ajalehest*.

Nii et isegi kui sõna olemas ei ole (ÕS ei näidanud), ikka võib kasutada! Ilmselgelt peegeldab see sõna sõbralikke suhteid!

Aga kui juba sõbralik, siis miks mitte rahakotisõbralik! Eile ei mõelnud ja eile ei öelnud... aga palun, siin nüüd üks ilus eestikeelne sõna! 

Rahakotisõbralik.

Tegin nädal tagasi uutmoodi panniroa, kus peamised komponendid peet ja kikerhernes. Peediga läks asi nii, et sai teine hilinemisega ahju pandud, isegi kolme tunni pärast polnud piisavalt küps. Siis leidsingi retsepti. Väga maitsev tuli!

Täna hakkasin retsepti otsima, aga leidsin hoopis sõna.

Rahakotisõbralik.

No kui täpne olla, siis rahakotisõbralik lõuna**. Artikkel Õhtulehes.

Mina nädal tagasi selle retsepti järgi ei teinud. Tookord leidsin soodsama (ilma porgandita ;)

Kõigepealt sibul peeneks ja pannile. Natuke soola juurde. Paar-kolm minutit hautada. Siis tükeldatud peedid, neid ka natuke hautasin, kuigi pisut krõmpsu jäi alles, ja see oli päris hea! Siis 1 purk kikerherneid, panin sõelale, loputasin ja lisasin pannile. Soola ja pipart. Ah jaa, ma panin mingil hetkel paar purustatud küüslaugu küünt ka.

Järgmine kord ma siiski riivin porgandit sisse, saab rohkem ja oluliselt kulukamaks ei lähe!

Kirjutamise tempo on alla käinud, mul on nii, et kui loen, siis ei kirjuta, ei joonista, ei tegele fotodega.

Kui tegelen fotodega, siis ei kirjuta, ei loe, ei joonista.

Või kui, siis natukene.

Aga eile õhtul tegelesin piltidega. Nende pluss/miinus 100 aasta tagustega. 

Paar päevapilti ka.

Õhtuhämarus naaber-vallas.

Hobused tuletavad meelde, et mul on täna päevaplaanis lõpuni lugeda Katrin Pautsi krimka "Hull hobune". Hästi kirjutatud ja huvitav lugemine.

Ja see Kanada eestlaste leht meenutas eelmist (või üle-eelmist) loetud raamatut, Gaetan Soucy "Väike tüdruk, kes armastas liialt tuletikke". Raamat on väidetavalt Kanada prantsuskeelsete lugejate üks armastatumaid romaane. Kui keelelisest küljest rääkida, siis väga hea tõlge, kus sees päris mitu sõna või väljendit, mida tavaelus üldjuhul ei tarvitata. Kui üldse. Aga see polegi raamat tavaelust. Või siiski... on tavaelust, mis pole sugugi tavapärane. 

Kui juba hobused, siis ka selles raamatus on ühel hobusel päris oluline roll. Tema ei olnud hull, tema oli lihtsalt vana.

...

* "Hellakeste sõsarlus" on artikkel 1999. aasta ajalehest "Meie Elu" (eestlaste ajaleht Kanadas)

** Artikkel Õhtulehest, 18.03.2020, retsept siit.

...

Natuke targemaks

 ...

Hommikul, kui endale kohvi tegin, tuli meelde, et just hiljuti kuulsin: kohvile annab maitset juurde, kui seal kuumas nii umbes minuti või paar loorberilehte hoida. Ja mitte ainult maitset, tavatu lisand muutvat kohvi oluliselt tervislikumaks.

Ma olen teinud endale kohvi, kus sees ingverit. Või kaneeli. Või kardemoni. Või kõiki neid korraga. Loorberiga proovisin esimest korda. Mulle tundub, et maitses päris hästi ;) Rääkimata lubatud tervist toetavatest faktoritest!

Ja siis lillehoiust. Kahjuks tagantjärgi tarkus, sõbrants sai kimbu nelke, aga Sprite jäi ostmata. 

Nimelt nemad kaks pidid kokku kuuluma. Kui tahad, et su nelgid kaua vastu peaksid, vala vaasi vee asemel pudelitäis Sprite`i. Nii et kui nelke kingid, siis kindlasti tuleb pudel ka osta! 

Ilmselgelt ma katsetan!

...

Sünnipäevalapsed

 ...

Kui juba telegrammid, siis mul on üks selline veel. 

Kuskilt kaugest minevikust, saadetud novembris 1962. 

Isa sai siis 32 aastaseks.

Ei tea, kas vanaema oli siis Pärnus meie juures, et ainult Tiit ja pojad?

...

Igatahes on poegadest noorimal homme sünnipäev. 

Sünniaastapäev. 

Olen temast kirjutanud... tema sünnipäeval 12 aastat tagasi.

Ilmar oli minu punn-onu*. 

...

Aga sünnipäevade juttu oleks pidanud alustama tegelikult sellest kõige olulisemast.

107 aastat on pikk iga. 

Käisin mõisas kontserdil, väga kodune ja armas oli. 

Sõnumiga lood ja laulud. 

Soe vastuvõtt, kiluvõileivad ja pidukook.

...

Seda, et EW tõesti 107 aastat järjepidavalt olemas on olnud, kinnitab kiri aastast 1954.

Kirjutas Ilmar... tema, kellel sünnipäev kohe-kohe.

Sünniaastapäev.

...

* Mõtlesin, ehk see (punnonu) oli ainult meie peres kasutatud väljend, aga siiski mitte.

...