Kõrgemalt näeb kaugemale

 ...

#ajas tagasi

23.08.2025

Läti-reisi teisel päeval tegime peatuse Kornetis. 

Korneti on küla Lätis, Aluksne piirkonnas. Merepinnast 180 m kõrgusel, Aluksnest 28 km ja Riiast 192 kilomeetri kaugusel. Eesti piirini vist paar kilomeetrit.

Kui numbritest rääkida.

Aga see pole veel kõik ;) Kõrgemalt näeb kaugemale: Korneti vaatetorn on 27 m kõrgune ja ilusa ilmaga pidavat sealt ka Suurt Munamäge nägema (mis on 30 km kaugusel). 

Meil osa rahvast ronis torni, aga mina mitte. Ma jalutasin eemale ja vaatasin torni. 

Õppisin Läti keelt ja geograafiat.

Tegin tutvust Läti taliujujaga... no tavainimene poleks sellise külmaga küll vette läinud! Natuke jutustasime, mina eesti ja tema läti keeles, oli täielik teineteisemõistmine. 

Kui nüüd aus olla... kogu seal viibimise aja peale selle ühe meesterahva ühtegi hingelist vist ei kohanudki. Meie inimesi bussitäis, see oli kõik.

No ega me muidugi lõpmata kaua seal ka ei olnud, ühispilt tehtud, rahvas bussi ja tuurid Eesti suunas*.

Nagu naksti Lätis käidud. 

* Kahtlustan küll, et viimane foto tähistab pigem suunda riigi sisealade poole.

...

Piiritus Eestis odavam

 ...

Kaja nr 106, 8. mai 1931

Riigi monopoli piiritus on Eestis tervelt 80 protsenti odavam kui Lätis, mispärast kogu Eesti piirilähedane Põhja - Läti tarvitab Eesti piiritust.

Kuna piiriliini wõimatu paremini kontrollida, siis nõuab leht, et läti piirituse hind alandataks eesti omaga ühesuguseks, mis lööks salakaubandusel jalad alt.

Kuigi artikli ilmumisest üksjagu aega möödas, käisime olukorda kohapeal kontrollimas.

#ajas tagasi... katkend aruandest

22.08.2025

Üsna varsti liikusime üle piiri Lätti. Aluksne on kõige kõrgemal asuv Läti linn, enam kui 200 m kõrgusel merepinnast. Eesti keeles öeldakse Aluksne asemel Aluliina. 

Tegime linnatuuri...

 ... ja järvetuuri

heitsime pilgu peale kohalikule hariduselule 

... ja astusime sisse kohvikusse.

Kõik tundus korras olevat.

Õhtu lõpetasime õllede degusteerimisega.

Et kas peaks üle piiri kaubandust edendama või alandaks hinnad ühesuguseks. Teema pikemaks aruteluks.

Soovijad said korraliku sauna.

Selline jupike töökollektiivi suvepäevadest** Lätis.

* Mõni foto on reisikaaslastelt pihta pandud

** Saan aru, et suvepäevade aruandes on oluline rahast ka rääkida. Soovitati 100 euroga arvestada (öömaja, bussisõit, ekskursioonid, toitlustamine). Kulus 75, pluss see, mis igaüks eraldi tarbis. Kui tarbis. Ma õlut üle piiri ei toonud, piiritusest rääkimata (isegi kui nad seal on hinda alandanud). 

Koju kaasa tõin hoopis Rõngu Pagari leiba ja küpsetisi, muist sai juba Rõngus degusteeritud, 

...

Ukuaru valss

 ...

Koolilaste kontsert oli südantsoojendav ja laulud just teemasse: lapsukeste sõnum vanavanemate põlvkonnale. Mõnel oli publiku hulgas kohe oma vanaema. Või vanaisa. Paar päeva õigest päevast varem, aga sai ette ära tähistatud.

Lisaks pidulaud kohaliku ühenduse väärikatele juubilaridele. 70 pole mingi probleem, kusjuures mõlemad sünnipäevalapsed kinnitasid kahtlusealust fakti. No et ei ole, tõesti ei ole!

Ja õige ka! Isegi 90 on veel täiesti edukas, eilne juubilar* on küll aktiivsest loome-elust kõrvale tõmbunud, aga juubelipäeva hommikul Arvo Pärdi Keskuses tegi ta lustakat taustatantsu noorte lauljate esitusele "Käin juba lasteaias,  ei ole väike ma!" 

Armas koht see Keskus. Kui ma seal kolm aastat tagasi käisin, ma vist üldse ei mõelnud, miks ukse kõrval on kellukesed külalisi tervitamas. Vahepeal olen targemaks saanud,  nüüd arvan, et tean.

Tintinnabuli on sõna, mis seotud Pärdi loominguga.

Tintinnabulum (ladina keeles) on kelluke.

21.07.2022  

Võimalik, ehk oli sellest tookord juttugi, aga just eile oli sõna taas päevakorral ja sai omasemaks.

Lugesin läbi artikli ”Kuidas sündis Arvo Pärdi välja mõeldud tintinnabuli? Kas ka muusikavõõras kõrv on suuteline seda tabama ning mõistma?”

Nüüd tean natuke** rohkem... tintinnabuli on Arvo Pärdi loodud isikupärane muusikastiil. Kompositsioonitehnika, mis kujunes välja 1970ndate keskel ja on üks osa tema muusikast, kuuldav või tajutav.

Aga mitte ainult muusika, ka tema sõnad on väärt, et mäletada. Lugeda, kuulata, tajuda.

Midagi suurt ja tõelist ei või sündida, ei südames ega noodipaberil, kui sa ei ole maksnud loobumise hinda. Ohvrimeelsusel on armastuse hind. 

Minu loodud meloodiline liin on nagu minu ebatäiuslikkus. Ja tintinnabuli hääl on selle silumine, otsekui kaitseingel, kes mu samme juhib... Võib ütelda, et üks on nagu minu patud ja teine minu pattude andeksandmine.

Igal sõnal on oma võim. Iga sõna võib sinuga imet teha.

Vaikus on alati täiuslikum kui muusika. Peab ainult õppima seda kuulama. Vaikus on ju üleni täidetud. 

Kui nüüd tänase päeva juurde tagasi tulla,  siis viimane pala oli austusavaldus eilsele juubilarile.

Ukuaru valss.

Noormees on meie kandis teada pillipoiss. ***

...

* Arvo Pärt  (sünd 11.09.1935). Palju õnne!

** rõhk sõnal natuke

*** Ei imesta, tema oskus pilli käsitleda on nauditav ühtaegu nii silmale kui kõrvale. 

,..

Ükskord ma käisin seenel

 ...

Ma olen metsast võõrdunud ja sellest on tõesti kahju. Põhjuseid on mitu... ratas pole sõidukorras... või on viga minus?, kaugemad marjametsad on võõrad ja lähedased sel aastal saagivaesed, lisaks puugid ja nüüd juba ka põdrakärbsed. Ma olen olnud sel aastal kahe puugi poolt välja valitud veredoonoriks, kuidagi on õnnestunud küll protseduuri ennetada. Üks alles kõndis ihul ja otsis pehmemat paika, teine oli siiski suutnud oma lõugkobijatega nahka sisse lõigata, aga eemaldamine oli õnneks üllatavalt lihtne. Seda, et puugi hammustust pole tunda, seda ma ei usu. Puuk, kes alles kõndis, tema juba hammustas. Ma tegelikult tundsin kõndimist ka, aga teades ennast, olin kindel: mulle ainult tundub nii! Kui hammustust tundsin, hakkasin vaatama.

Aga see pole see, millest rääkida tahtsin!

#ajas tagasi

Teisipäev, 26.08.2025

Polnud ühtegi tarka mõtet, mida lõunaks teha... kuni tuli mõte, et vaataks kõnniringi ajal kõrvale metsa, ehk leian mõne seene. Fb-s räägitakse, et metsad on seeni täis, kohalikest oludest küll info nii vabalt ei liigu 😉 

Saak oli seenesousti jaoks piisav: umbes 10 keskmise suurusega pilvikut, 3-4 kukeseent, ja 1 pisem puravik. Mu meelest tuli toit ka hästi välja!

Ühtegi sõnu toetavat fotot sellest päevast pole!

Üks pilt siiski,  aga ei ole see minu puravik, see selline tatika- tüüpi, mu meelest on ta näpu all liiga pehme. Jätsin metsa.

26.08.2025 

...

Tegelikult... minu seened on pilvikud.

...

Auh-auh-auh

 ...

Tänaseks olen Peningi mõisas käinud kaks korda, küll aga mööda sõitnud korduvalt. Mõis tuttava marsruudi maanteeäärsel alal.  

Eile siis käisin korduskülaskäigul: kolm aastat tagasi vaatasin seal Salme teatri etendust "Matsmõisnik".

Etendus oli kohapõhine, tegevus toimus kuskil 1700ndatel toonases Peningi (Pennigby) mõisas tolleaegse omaniku von Baranoffi ajal, näidendis juttu tavasuhete kõrval nii poliitikast kui võrdõiguslikkusest.

Aga jah, teatriskäik oli juba ammu, 3 aastat tagasi. Ühendavaks lüliks eilse päevaga ei ole mitte ainult Peningi mõis, ühendavaks lüliks on ka "Matsmõisniku" teksti autor, kes on aastast 2007 Peningi mõisa omanik - Arvo Haug. Tol teatripäeval tutvustas tema  publikule mõisa, eilse mõisa külastuse giid oli Aiki Haug, Arvo abikaasa. 

Vahemärkusena... mina olen see, kes tahab, et muuseumides või niisama ajaloolistes paikades oleks giid, kes lugusid räägib.

Aga kui eilsest mõisapäevast rääkida, siis 3 aastat on piisavalt pikk aeg, et asjad ununevad. Eriti minul, kes ma oma mäluga kunagi kiidelda pole saanud. Oli taas tore käia ja imetleda tööd, mis viimase 10+ aasta jooksul majas on tehtud. Ime, et hoone enne seda lõplikult lagunenud, lammutatud või lihtsalt lõhutud ei olnud, Vikipeedia ütleb, et alates 1990ndatest oli peahoone varemetes. 

Majast leidsin mõned fotod ka.

2012...

... 2013

Ja  eilne pilt

Imetlen inimesi, kes ühe ajaloolise hoone püsima jäämisele nii palju on suutnud panustada ja maja selliseks hubaseks peatuspaigaks on kohendanud. 

Sobiv paik vaadata etendust või kuulata muusikat.

...

Meie ringkäik mõisas oli pikemal pausil ühes avaratest saalidest, kus meid tervitas muusika... tänu Küllikeselt saadud vihjele õnnestus mälu värskendada: see oli Don Quijote "Tõotuslaul" Georg Otsa esituses. Näe und, ilmsi võimatut und. Löö väed, puruks võitmatud väed. Su trots võitku hirmu ja valu, kui ees surmaõudusi näed.

Seda, miks Aiki Haug mõisas Georg Otsale pühendatud muuseumisaali otsustas avada, pole raske arvata. Üks eluetapp viis nad kokku Estonia teatri lavalaudadel. Mis ühele olid 3 esimest aastat laulja karjäärist, olid teisele need paar-kolm viimast aastat teatritööd. 

Kõige juhuslikum kokku sattumine on aga see, et just täna 50 aastat tagasi oli päev, kui Georg Ots Estonia teatrist teele saadeti ja saatjad viimased lahkumissõnad  Metsakalmistul kirstu juures ütlesid.

Ma ei tea, kui palju selliseid suurejoonelisi matuseid läbi aegade saab meenutada, ühest ajakirjast laenasin foto, seal on Georg Otsa matustest pikem lugu.

Aga üks pilt räägib rohkem kui sada sõna.

Rahvast on palju, mitte ainult Estonia ümbruses, inimesed seisavad ka kaugemal kõnnitee ääres ja ootavad, millal kirst Metsakalmistu poole liikuma hakkab ja nad nagu isiklikult oma lemmiku saavad teele saata. 

...

Ma poleks neist matustest vist üldse rääkinud, kui poleks neid ajalisi kokku sattumisi.

Kuupäev 10.09

Georg Otsa (21.03.1920 - 05.09.1975) matused toimusid 10. septembril 1975.

Aasta 1975.

Kolm kuud varem on sama suurejooneliselt teele saadetud Paul Keres (07.01.1916 - 05.06.1975)

Kõik see on kauge minevik, täna 50 aastat tagasi. Aga mehed olid noored, Paul Keres 59 ja Georg Ots 55. 

Nii läks lõpuks täitsa lappesse see tänane Peningi mõisa jutt. Las siis seekord sedamoodi. Sama nagu algne nimi blogipostitusel... ei hakka muutma. 

Et miks selline?

Aus vastus tuleb kommentaaridesse... kui nüüd ikka tahan aus olla ;)

...

Kollane krüsanteem

 ...

#ajas tagasi 

27.08.2025

Kolmapäev

Tegime ringsõidu. Metsakalmistul selgus, et begoonia on oma aja ära elanud. Kust nüüd siis see uus lill võtta?

Korra edasi- tagasi sõitmist ja leitud ta oligi. Lillemüügilett suht teletorni lähedal. Kell oli palju, meesterahvas korjas juba õiteilu tasapisi koomale. Kurtsin oma muret ja küsisin, mida ta soovitab. 

Need olid tõesti ilusad kollased krüsanteemid potis. Üks või kaks? Sellised keskmise suurusega, müüja juhtis mu tähelepanu, kui palju õienuppe veel puhkemas. 

Igaks juhuks võtsin kaks, kuigi mu moto on Vähem on parem! 

Küsisin, kas võin viiekümnesega maksta... talle sobis. Selline sümpaatne härra, tahtsin tänulikkust üles näidata ja ütlesin, et viiekümnene ei ole valeraha, hiljuti automaadist võetud. Näen ju küll, kuidas kauplustes kontrolli teostatakse, äkki ta ka muretseb. 

Ei muretsenud, muigas ja ütles, et kus sa sellega, kohe näha, et alles masinast tulnud.

Lihtsalt üks suvaline juhuslik kohtumine, millega kaasnes täielik teineteisemõistmine 😉

Aga kalmistule istutasin ainult ühe lille (ikka ongi nii, et vähem on parem). 

Proovisin kahte, ei olnud ilus. 

Nüüd on teine taim alles potiga kodus pojengipõõsas. Sajuperioodil peksis vihm pojengi lamavasse asendisse, tühimiku täitmiseks on krüsanteem täitsa ok. Lisaks on seal veel mõned karikakrad, üks saialill ja üks põdrakanep. 

Ja paar nõgest, aga nemad hakkavad juba koledad olema, peab vist välja kitkuma. 

Homme teen ehk parema pildi, täna (kell 23.04) laubalambi valguses tehtu ei too lilleilu piisavalt esile ;) 

...

Kus on kuu?

 ...

Kust tuleb udu ja kuhu kadus kuu? Selline küsimus takka järele.

Kuud läksin juba varakult valvama, aga seal, kus ta  eelmistel õhtutel pesitses, seal teda ei olnud.

Ma ei saa ometi näitamata jätta, kui ilus kuu meil neljapäeval oli!

Laupäevaks lubati täiskuud, kuuvarjutust, punast kuud ja kuusirpi, mis on tegelikult varjust väljuv täiskuu.

Olin täiega pettunud, kui poole 9 paiku õue läksin ja mitte midagi ei olnud. 

Mitte midagi peale udu!

Hiljem konsulteerisin Ritaga, et kuidas Pärnus on. Temal oli seal küll... parasjagu varjutust ja aimatavat punast ketast ka.

Aga minul ikka ainult must maa ja must taevas! Proovisin pildile saada, aga mis sa siin pildistad, kui kõik on must. Ja seegi läbi udu.

Kuni lõpuks leidsin õige koha. No lihtsalt kõndisin pisut kodust kaugemale... ja kuule lähemale 😉

Ei saaks öelda, et kuuvarjutusest parim pilt (nägin ju FB-s jagatud fotosid), aga paks udu, minu seebikarp ja ebakindlad käed, igal juhul hetkel parim, kui mitte öelda, et peaaegu ainuke, sest ma tegin oma 10 klõpsu ära, enne kui mingi punakas toon pildile jäi. Selles mõttes, et kaamera hetkeks õige suuna tabas.

Kui ma algselt arvasin, et kõik suurendamisel nähtavad heledad tähed on särav taevalaotus, siis nüüd ma olen peaaegu kindel, et tegu on uduga, mis piiskadena pildil nähtavad. Kui pilti suurendada.

Punane kuu paistab heal juhul ka pilti suurendamata.

Kui juba teemaks kuu, siis kuu aega tagasi laenutasin ma raamatukogust raamatu "Punane kuu", autor Rebecka Edgren Alden. Hea raamat lugeda, aga mitte ei suuda meenutada, milline roll seal punasel kuul oli. Pean vist uuesti laenutama!

Krõõda raamatukoguhoidja viimane kord andis juba märku, kui üht mu välja valitud raamatut registreeris: te olete seda laenutanud. Ütlesin, et tahan üht-teist meenutada... ei hakanud ütlema, et tookord sai raamat läbi lugemata tagastatud. Lihtsalt polnud lugemise lainel!

Aga see on juba teine teema. 

Viimane pilt, kus kuu õnnestus peale saada, oli kell 22.02.

No ja sellega saigi eilne "pidu" läbi!

Eelmine täielik kuuvarjutus oli rohkem kui kuus aastat tagasi ja järgmine rohkem kui kahe aasta pärast.

...

Kurgid purki

 ...

Kunagi sai väga palju hoidiseid tehtud, juba mu vanaema keetis, marineeris,  soolas, kuivatas ja hapendas. Lapsepõlvemaal esimeses aidas olid moosiriiulid moosi, kompoti ja mahladega. Kunagi käis vanaema ise metsas, hilisemad suved tõin mina (aga ehk ka nooremad lapselapsed) "tooraine" metsast koju, eriti meeldis mulle seenel käia, lisaks korjasime aias sõstraid ja tikreid... ja vanaema keetis, marineeris ja soolas. Pani purki ja kaanetas. No tegelikult ei kaanetatud, tsellofaanpaber või kile pandi katteks peale ja nööriga kinni. 

Siis tuli aeg, kui endal kodukeldris riiulitel hoidised. Kõige selgemalt mäletan üht õunamahla tegemist. Ju oli hea õuna-aasta, kaasa sai külapealt mitu kotti õunu ja käis kuskil pressimas, venitas siis teisele korrusele kolm 40-liitrist vinkut toormahla. See tuli kuumutada, purgid pesta ja desinfitseerida, mahl purki panna ja kaanetada. Õnneks olid olemas 3-liitrised purgid, plekk-kaaned ja kaanetajad.  Aga töö oli väga pikaajaline! Ja palav. Gaasipliidi ahjus kuumutasin purke ja keevast veest käisid kaaned läbi. Praegu mõtlen: ilmselgelt pingutasin üle 😀 Ükskord läks purk ahjus nii kuumaks, et tulikuum mahl mõjus kui külm vesi ja purk läks plõksuga katki. Õnneks oli alles esimene kulbitäis, suurt uputust ei tulnud.

Enam ma hoidiseid eriti ei tee. Peaaegu üldse mitte, eriti kui rääkida pikaajalisest säilitamisest. Midagi läheb sügavkülma ja üht-teist kohe söömiseks.

#ajas tagasi 

Neljapäev, 28.08.2025

Võib öelda, et oli vaaritamise päev. 

Kurgid purki, kohe söömiseks. Üks suur purk, kuum lahus kurkidele  (poest ostetud, mitte kõige paremad) peale kallata (1 l vett, 1 spl soola ja 1 spl suhkrut), no ja siis kõik see muu. Till, küüslauk ja mustsõstra lehed. 

See oli esimene.

Edasi letšolaadne salat: sibul, küüslauk, porgand, juurde paprika, siis suvikõrvits ja kõige lõpuks tomat. Pipar, sool ja suhkur. Natuke sidrunimahla. Seekord vist sellises järjekorras.

Minu lemmik hautis, eriti kui moosi asemel saia peale panna ;)

Päeva lõppu jäi lihategu, eelmisel päeval ostetud kaelakarbonaadi tükid, pruunistasin ja hautasin. Jagus mitmeks päevaks.

Selline vaaritamise päev siis.

Aga kui jutuks algusesse tagasi minna, siis tublisid hoidiste tegijaid lähedaste ja sõprade ringis jagub. Naabrinaine toob külakostiks ja sõbrants ahvatleb Messingeris.

...

Kolm kohtumist

 ...

#ajas tagasi 

Jõudsin oma tagasivaatega augustikuu viimasesse reedesse, 29.08.2025

Kui juba, siis juba, midagi meelde jätmiseks mahub igasse päeva. 

Seekord kolm kohtumist.

Esimene oli kohaliku kooli kunagise lapsukesega, tema lõpetamisest sai kevadel 10 aastat. Tema + paras kamp poisse ja üks tüdruk veel. Tegelikult oli neid vähe, ainult seitse päkapikku. Kui vanu aegu meenutada.

30.09.2011

Kohtusime juhuslikult kohaliku tähtsusega kaubanduskeskuses*. Lubasin, et otsin välja aegu tagasi tehtud fotod ja videod (esimesed juba aastast 2010), tal parasjagu teoksil mingi projekt.  Esmaesitlusele ei kipu, aga valmis dokfilmi loodan näha!

Teine kohtumine oli nukravõitu, aga suutsin teha üllatuse. 

Kui kunagine kolleeg, veel varasemast ajast meie pulmas Pulmaema, asendamatu olnud tööaastatel nii koolis kui raamatukogus, edasi üle 10 aasta Eesti Vabaõhumuuseumis Köstriaseme talu perenaine, saanud käepigistuse ja preemia president Ilveselt, juhatanud näiteringi ja korjanud kodukandilugusid. Kui ta parasjagu haigevoodis oma elulugu kaustikusse kirja pani, olin mina äkki palatis ootamatu külaline. 

Aasta tagasi käisin sünnipäeval õnne soovimas...

...  nüüd juba pikalt arstide hoole all. 

Armas kohtumine oli.

,,,
No ja lõpuks Maksimarketis... kaasa oli kuskilt kauni lillekimbu hankinud ja sealsamas suures saalis andis pidulikult üle. Lisaks võõrale publikule selgus hetk hiljem, et ka õde ja õemees juhtusid kohapeal olema ja said pidulikust tseremooniast osa.

Ega sest pole midagi, et päevake varem, mis tehtud, see tehtud! Ma oma üllatusega suutsin südaööni oodata :) 

Siis tegime priske pitsitäie konjakit ka.

...

* Seekord alustasin Selverist.

...

Ümmargune

 ...

30. august

...

Koolid muutuste tuules

 ...

Minu esimene kool* oli August Jakobsoni nimeline Pärnu 1. Keskkool. 

Neli aastat algharidust sain just selles majas. See oli 1960ndatel.

Hiljuti oli pärnakatega jutuks: hoone tegutseb endiselt koolimajana, kuid nüüd pakub juba kümmekond aastat ainult keskharidust ja kannab nime Pärnu Ühisgümnaasium. Tore on see, et maja alles, eks nende nimedega on nii ja naa.

Mis eriti oluline, kõikide eelduste kohaselt võib kolme aasta pärast sealsete lõpetajate nimekirjas tuttava lapsukese leida 😀

Edasi läksin õppima Lydia Koidula nimelisse Pärnu 2. Keskkooli. Põhjus kooli vahetada oli seotud elukoha muutusega + väike õde läks 1. klassi. Mina ise olin juba harjunud pikemat kooliteed käima. 

Ja nüüd siis jõuangi #ajas tagasi,  31. augustisse 2025. 

Just õige päev oma esimesi kooliaastaid meenutada.

Skännisin vanu fotosid, aastast 2006. Käisime siis õega Pärnus ja jalutasime ka meie tuttavat koolimaja** vaatama. 

Võidu tänav oli oma nime muutnud, nii et kool asub nüüd Nikolai tänaval. Aga see pole enam see kool, nüüd asub ajaloolises hoones Pärnu Vanalinna Põhikool. 

1970ndatel lõpetas sõbrants 2. keskkooli, aga Koidula-kooli vilistlaste kokkutulekuid, kahtlustan, vaevalt selles majas korraldatakse.

Pärnu Koidula Gümnaasium eksisteerib täna hoopis teises kohas ja teises hoones, kuskil Metsa tänaval.  

Kusjuures, ka seal on tõenäoliselt mõne aasta pärast üks tuttav lõpetaja. 

...

Minu järgmine kool asub Pelgulinnas. Tol ajal kandis ta nime Tallinna 46. Keskkool, nüüd Pelgulinna Gümnaasium. Lõpetasin seal põhikooli. 

Õpetajad Tallinna 46. Keskkoolis

Maja on täitsa alles, kunagine piginaaber käis seal hiljuti lapselapse keskkooli lõpuaktusel. 

Vilistlaste kokkutulekule koos lapselapsega ta tõenäoliselt ei lähe, sest edasi õppisime ja lõpetasime koos hoopis 45. Keskkooli. 

Tutipidu Tallinna 45. Keskkoolis

Vikipeedia ütleb, et praegu asub seal vene õppekeelega Tallinna Mustjõe Gümnaasium.

Tol kaugel ajal, 1970ndatel, oli kool kakskeelne, seal olid ka eestikeelsed klassid, aga vist mitte väga pikki aastaid. Avati uus kool, Tallinna 3. Keskkool, ja see oli juba ainult eestikeelne õppeasutus, klassid kolisid uude kooli üle... küll juba peale meie ajaarvamist, aga õeraas lõpetas selle kooli.

Tundub, et erinevalt Pärnust, polnud nõuka-aja Tallinna koolidel ajaloolisi kirjanduslikke nimesid. Või ma vähemalt ei tea.

No lõpuks jõuan viimase lähedase koolini.. need mõned kutset andnud haridusasutused jätan vahele.

Lähedane ja kodulähedane.

02.09.2015

Selles majas on haridust antud juba üle 100 aasta. Mõisakool kõlab eriti uhkelt, ja kool on tõesti väärt seda tiitlit kandma. Aegu on olnud igasuguseid, kool on olnud nii kolme-, nelja-, kuue-, seitsme-, kaheksa- kui ka üheksaklassiline ja kandnud nime kas Albu kool või Albu Põhikool.

Aga mitte enam.

Põhja-Järva kool Albu õppekoht... selline ametlik nimi. 

Eks lapsukesed harjuvad, vanal inimesel on seda raske omaks võtta. Õnneks kool on täies elujõus, esimeses klassis on 13 last... maakooli kohta päris hea näitaja.

No ja kool ise on ikka väärt oma nimetust - mõisakool. 

15.08.2024

...

* Foto siit laenatud
** Vikipeedia ütleb, et tegemist on Pärnu suurima, terviklikult säilinud enne Esimest maailmasõda ehitatud koolihoonega.

...

Ajas tagasi

 ...

Suvi läks kui unenägu
mängides ja joostes.
Nüüd on üsna mitmel mehel
suled paksult roostes.

Selline sai kunagi luuletus pähe õpitud.

Tegelikult ka. Suvi on läbi, ja kirjutamisega raskused. Kui roostes sulgedest rääkida.

Prooviks meenutada, ajas tagasi. Selles mõttes, et eile, üleeile ja üleüleeile, sekka natuke tänast päeva. Mõned jäljed suvest võiks ju talletada.

Eile oli Kõva Paugu päev. 

Olime Anneliga kõndimas, kui kõmakas käis. Seostasin seda õppustega polügoonil, samas pauk oli tavapäratult kõva. Hiljem meedias lugesin, et kuskil klirisesid aknad, kuskil paiskusid lahti uksed ja toas värises mööbel. Tegelikku põhjust ma artiklist välja lugeda ei osanudki, pigem oletuste tasandil. Et kärgatus võis olla tingitud helibarjääri ületamisest treeninglende tegevatel lennukitel F-35. Ju ta siis nii oli. 

Aga muidu oli eile hoopis Tarkusepäev. Lähedasi lapsukesi tervelt 6 alustasid uue õppeaastaga. 

Üritasin panustada heade soovidega. Mul endal on tegelikult kõvasti üle poole elust seotud 1. septembri ja algava õppeaastaga. 

Nüüd hoian teistele pöialt ja pilku peal!

No ja kõige lõpuks kõige olulisem (kes kõige lõppu kirjutab, see kõige rohkem armastab :)... eile oli Pilvi sünnipäev. Eilses Ringvaates oli vahva video, kus inimesed ütlesid selge häälega, naeratus näol, oma vanuse. 100 inimest kõik eri vanuses, eestlased nullist sajani. 

Kui Pilvi oleks projekti kaasatud, tema oleks saanud öelda 97.

Eile, kui talle üle lahe tervitused teele saatsin, sõitis ta parajasti oma lähedastega pidulikule lõunale.

...

Ilu on vaataja silmades

 ...

Konn siin kergitas teemat.

No mul tervest pakist tõusis 5 taime tilli ja teisest pakist 7 taime hernest. Aga ma olin neid hoiatanud: ise peate hakkama saama! Näiteks moonid, mitte ühtegi seemet ei külvanud, aga mõned nädalad laiutas aiamaal kaunis moonipõld. Enne seda olid karikakrad. Tuttav aednik soovitas mul järgmine aasta aiamaad teistmoodi kasutada ja tervele pinnale suvelillede seemet panna. Või niidulillede oma. Kumbki ei nõua rammusat mulda, rohimist ega kastmist ja sobivad moonidega paremini kokku kui redis, till või hernes.

Moonidega, võib öelda, et on aeg edasi läinud. Sõbrants aastaid tagasi rääkis, kuidas üks sümpaatne noormees tuli aeda ja küsis, kas ta võib veidi aega tema moonipeenraga tutvust teha. Minul läks kogu kallis kraam aiataha... samas sõbrants moone enam ei kasvata. Võta sa nüüd kinni, mis on hea ja mis on halb. Mis ühele ilus vaadata, see teisel kutsub tegutsemishimu esile.

Aga kui tilli juurde tagasi tulla... eile tegin purgi sisse kiir-hapukurke. Ma olen kilekotikurke ka teinud, aga kuna nad nii head välja ei tulnud kui Rital, siis seekord tuli kurgipurk koti asemel.

Üks tillivars (mis teeb 20% kogu saagist) jäi kasutamata.

Täna vaatasin aknast õue... ilm sama kurb kui tillivars köögilaual.

Proovisin mõlemad pildile saada.

Et oleks ikka piisavalt nukker.

29.08.2025

Mingi vanarahva tarkus haakub nagu teemaga...

Till tuleb pika ilu peale... või kuidas see nüüd täpselt oli 😉 

...

Hakkasin suunamudijaks

 ...

...

Kuuillusioon

 ...

#ilusadsõnad

Iga päev avastan midagi, kui mitte muud, siis uue sõna.

Kuuillusioon iseenesest väga võõrana ei tundu, aga kui eile õues kuud käisin pildistamas, siis tekkis küll tunne, et selle omapära jaoks peab mingi kindel sõna olema :) Siis ma seda sõna veel ei teadnud. 

Kõik räägivad miskist Jutupaunikust,  kellelt võid iga asja kohta küsida, aga kui tõtt tunnistada: ma lihtsalt ei viitsi! 

Eile näiteks, selle asemel, et õppida, kuidas tehisaruga suhelda, õppisin pähe oma päevases postituses kirja pandud luuletuse. Ainult 8 rida, aga väga lihtne see ei olnud. Pidin täna üle kordama!

Või siis iseteeninduskassa. Kui õppimisest rääkida. Ma pole kunagi unistanud kassapidaja ametist, aga nüüd tundub, et selle õppimine on lausa kohustuslik. Ok, kui ma saaks tänu sellele lõppsummast paar protsenti allahindlust, siis miks ka mitte. Asi see ära õppida... loodetavasti ;)

Eilne artikkel* ütleb, et Soomes neist kassadest tasapisi loobutakse, kuna kauplused kannavad selle iseteenindusega seoses suurt kahjumit. 

Mina olen see, kes hea meelega naudib meeldivat teenindust tavakassas.

See oli nüüd sissejuhatus 😉 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis Kuust. Ja ilusast sõnast.

Kuuillusioon.

Kuu erilisuse avastasin juhuslikult, kui õhtul köögi aknast välja vaatasin ja nägin, et puude latvade ja okste vahel midagi punast kumab. Minut hiljem olin juba fotokaga õues...

kell 22.23

 

9 minutit... ja seda kuud enam ei olnud.  Selle ajaga jõudis ta jupike maad kõrgemale tõusta ja mina temast kümmekond klõpsu teha, viimane foto kell 22.26. 

Ja järgmine pilt oli must taevas. Kuu oli pilve embusesse peitu pugenud. 

Tund aega hiljem, päris kõrgel taevas oli juba tavaline täiskuu. Aknast vaatasin.

Kuuillusioon** oli hajunud.

* majandus.postimees.ee. 

** optiline illusioon, mille tõttu näib Kuu horisondi lähedal suuremana kui kõrgemal taevas. Kuu pealt kukkunud illusioon.

Aga vähe sellest, et suurem... esimesel pildil (mis kahjuks kehva kvaliteediga) oli Kuu ikka täitsa punane. See küll mingi illusioon ei olnud! 

...

Luuleleid

 ...

Elu on ilusaim hetk

pärast algust ja enne lõppu,

üürike väsitav retk

ajamäe kõrgesse tippu;

otsides väärtusi teel

või leides neid iseendas,

tunned, kuis kõrval ja eel

hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila

(10.11.1946 - 07.08.2025)

19.07.2025

* Luuleleid

...

Luts mängis Liivi

 ...

Käisime Ritaga laupäeval teatris, kuskil pärapõrgus... või vähemalt niisama kodunt kaugel, kohas, kuhu varem pole sattunud. 

02.08.2025

Tarvastu mõisa tallihoovis, teater Temufi* tegi seal korraliku kolmetunnise meelelahutuse. Ok, pooletunnine vaheaeg sees, selle sisustamiseks oli kohapeal väga hea lahendusega söögi- ja joogikoht.

Aga kui lavastusest rääkida, siis nagu kavaleht ütleb: lutsulik suvekomöödia. Sama hästi võiks öelda ka, et üks lustlik meelelahutus.

Kõike oli, nagu Lutsu loominguski,  oli õrnust ja oli ägedust, taiplikkust ja taipamatust, muusikat ja luulet. 

Midaiganes veel. 

Isegi tossu ja paugutamist. 

Peaasi, et naabrimehest rikkam. Targem. Kavalam.

Seda peldikust purskkaevu ma näha ei taha... õnneks ka etenduses jäi see ainult idee tasandile!

Ma arvan, et sõnademängu rohkemaks märkamiseks ja mõistmiseks võiks etendust korda kaks küll veel vaadata. Igav ei oleks! See nagu liiv hammaste vahel, iga tera peaks kätte saama! Ühe korraga ei pruugi õnnestuda (kindel see, et midagi jääb märkamata).

Kui nüüd klassikuid tsiteerida... siis Lennuki lennukas tekst 😉

Sisse toodud nii kevadet kui suve, nii minevikku kui olevikku. Tulevikku ka... kui juba börsile minna, siis ikka jõuka homse nimel.

Luts hoiab oma tegelastel silma peal, aeg-ajalt püüab mõnd olukorda muuta või armsaks saanud tegelast päästa, aga mis kirja on pandud, see on sama hästi kui kivisse raiutud ja jääb meid saatma läbi elu. Selles mõttes, et kapsapead enam komposti ei veereta, tema püsib ikka värskena, mis sest, et laat tegelikult toimus juba mõned päevad tagasi!

Mu meelest väga hea näitlejate valik, Peeter Volkonski ja Veikko Täär vanad tuttavad, aga teisi tahaks laval veel näha, Lauri Kink oli Oskar Lutsu rollis, Oskar Pung laval kui Tõnis Sägi. Peaks ju nimetama veel ülejäänud hästi mängitud tegelaskujud: Emilia, Maria (minu lemmik), Leena ja Hannes... aga ma ei hakka kavalehte ümber kirjutama. Et kes on kes või mis on mis.

Ütlen ainult, et lubatud on erinevas mahus algmaterjali: Laul õnnest, Kapsapea, Valimised, Siniallik, ja Sootuluke, aga ilmselgelt on killukesi kokku korjatud hoopis laiemalt pinnalt ja isegi Lutsust kaugemalt.

Miks ja kuidas Luts Liivi mängis, selle teada saamiseks on soovitav ise kohale minna. Mu jutt läheks liiga pikale. 

Kusjuures, ma olen Lutsu vast keskmisest rohkem lugenud (mu lapsepõlvekodus oli sari Lutsu loomingust ja sealt sai päris palju loetud), aga kui nüüd Vikipeediast vaatan, appikene kui palju võõravõitu pealkirju** seal on!

Ennast küll kordan, aga ka seekord ütlen, väga hea kavaleht! Neid leidmata liivateri oleks muidu kindlasti paar peotäit rohkem! 

Etendus siis "Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest".

...

* Kui aus olla, siis Temufi oli kõrvale veel võõram sõna kui Tarvastu.

** Oskar Lutsu teoste loendis on 55+ pealkirja.

...