Kuuillusioon

 ...

#ilusadsõnad

Iga päev avastan midagi, kui mitte muud, siis uue sõna.

Kuuillusioon iseenesest väga võõrana ei tundu, aga kui eile õues kuud käisin pildistamas, siis tekkis küll tunne, et selle omapära jaoks peab mingi kindel sõna olema :) Siis ma seda sõna veel ei teadnud. 

Kõik räägivad miskist Jutupaunikust,  kellelt võid iga asja kohta küsida, aga kui tõtt tunnistada: ma lihtsalt ei viitsi! 

Eile näiteks, selle asemel, et õppida, kuidas tehisaruga suhelda, õppisin pähe oma päevases postituses kirja pandud luuletuse. Ainult 8 rida, aga väga lihtne see ei olnud. Pidin täna üle kordama!

Või siis iseteeninduskassa. Kui õppimisest rääkida. Ma pole kunagi unistanud kassapidaja ametist, aga nüüd tundub, et selle õppimine on lausa kohustuslik. Ok, kui ma saaks tänu sellele lõppsummast paar protsenti allahindlust, siis miks ka mitte. Asi see ära õppida... loodetavasti ;)

Eilne artikkel* ütleb, et Soomes neist kassadest tasapisi loobutakse, kuna kauplused kannavad selle iseteenindusega seoses suurt kahjumit. 

Mina olen see, kes hea meelega naudib meeldivat teenindust tavakassas.

See oli nüüd sissejuhatus 😉 

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis Kuust. Ja ilusast sõnast.

Kuuillusioon.

Kuu erilisuse avastasin juhuslikult, kui õhtul köögi aknast välja vaatasin ja nägin, et puude latvade ja okste vahel midagi punast kumab. Minut hiljem olin juba fotokaga õues...

kell 22.23

 

9 minutit... ja seda kuud enam ei olnud.  Selle ajaga jõudis ta jupike maad kõrgemale tõusta ja mina temast kümmekond klõpsu teha, viimane foto kell 22.26. 

Ja järgmine pilt oli must taevas. Kuu oli pilve embusesse peitu pugenud. 

Tund aega hiljem, päris kõrgel taevas oli juba tavaline täiskuu. Aknast vaatasin.

Kuuillusioon** oli hajunud.

* majandus.postimees.ee. 

** optiline illusioon, mille tõttu näib Kuu horisondi lähedal suuremana kui kõrgemal taevas. Kuu pealt kukkunud illusioon.

Aga vähe sellest, et suurem... esimesel pildil (mis kahjuks kehva kvaliteediga) oli Kuu ikka täitsa punane. See küll mingi illusioon ei olnud! 

...

Luuleleid

 ...

Elu on ilusaim hetk

pärast algust ja enne lõppu,

üürike väsitav retk

ajamäe kõrgesse tippu;

otsides väärtusi teel

või leides neid iseendas,

tunned, kuis kõrval ja eel

hingelinde ja liblikaid lendab.

Virve Osila

(10.11.1946 - 07.08.2025)

19.07.2025

* Luuleleid

...

Luts mängis Liivi

 ...

Käisime Ritaga laupäeval teatris, kuskil pärapõrgus... või vähemalt niisama kodunt kaugel, kohas, kuhu varem pole sattunud. 

02.08.2025

Tarvastu mõisa tallihoovis, teater Temufi* tegi seal korraliku kolmetunnise meelelahutuse. Ok, pooletunnine vaheaeg sees, selle sisustamiseks oli kohapeal väga hea lahendusega söögi- ja joogikoht.

Aga kui lavastusest rääkida, siis nagu kavaleht ütleb: lutsulik suvekomöödia. Sama hästi võiks öelda ka, et üks lustlik meelelahutus.

Kõike oli, nagu Lutsu loominguski,  oli õrnust ja oli ägedust, taiplikkust ja taipamatust, muusikat ja luulet. 

Midaiganes veel. 

Isegi tossu ja paugutamist. 

Peaasi, et naabrimehest rikkam. Targem. Kavalam.

Seda peldikust purskkaevu ma näha ei taha... õnneks ka etenduses jäi see ainult idee tasandile!

Ma arvan, et sõnademängu rohkemaks märkamiseks ja mõistmiseks võiks etendust korda kaks küll veel vaadata. Igav ei oleks! See nagu liiv hammaste vahel, iga tera peaks kätte saama! Ühe korraga ei pruugi õnnestuda (kindel see, et midagi jääb märkamata).

Kui nüüd klassikuid tsiteerida... siis Lennuki lennukas tekst 😉

Sisse toodud nii kevadet kui suve, nii minevikku kui olevikku. Tulevikku ka... kui juba börsile minna, siis ikka jõuka homse nimel.

Luts hoiab oma tegelastel silma peal, aeg-ajalt püüab mõnd olukorda muuta või armsaks saanud tegelast päästa, aga mis kirja on pandud, see on sama hästi kui kivisse raiutud ja jääb meid saatma läbi elu. Selles mõttes, et kapsapead enam komposti ei veereta, tema püsib ikka värskena, mis sest, et laat tegelikult toimus juba mõned päevad tagasi!

Mu meelest väga hea näitlejate valik, Peeter Volkonski ja Veikko Täär vanad tuttavad, aga teisi tahaks laval veel näha, Lauri Kink oli Oskar Lutsu rollis, Oskar Pung laval kui Tõnis Sägi. Peaks ju nimetama veel ülejäänud hästi mängitud tegelaskujud: Emilia, Maria (minu lemmik), Leena ja Hannes... aga ma ei hakka kavalehte ümber kirjutama. Et kes on kes või mis on mis.

Ütlen ainult, et lubatud on erinevas mahus algmaterjali: Laul õnnest, Kapsapea, Valimised, Siniallik, ja Sootuluke, aga ilmselgelt on killukesi kokku korjatud hoopis laiemalt pinnalt ja isegi Lutsust kaugemalt.

Miks ja kuidas Luts Liivi mängis, selle teada saamiseks on soovitav ise kohale minna. Mu jutt läheks liiga pikale. 

Kusjuures, ma olen Lutsu vast keskmisest rohkem lugenud (mu lapsepõlvekodus oli sari Lutsu loomingust ja sealt sai päris palju loetud), aga kui nüüd Vikipeediast vaatan, appikene kui palju võõravõitu pealkirju** seal on!

Ennast küll kordan, aga ka seekord ütlen, väga hea kavaleht! Neid leidmata liivateri oleks muidu kindlasti paar peotäit rohkem! 

Etendus siis "Oskar Luts ehk laul igavesest õnnest".

...

* Kui aus olla, siis Temufi oli kõrvale veel võõram sõna kui Tarvastu.

** Oskar Lutsu teoste loendis on 55+ pealkirja.

...

Tibu, tibu, ära näita

 ...

#lühijutud

Tahaks ju uhkustada, et mul on nüüd tibud, aga kahjuks sain omanik olla üsna lühikest aega. 

20.07.2025

Naabrinaine ütles, et need on hoopis tema tibud! Et tema sai nad enne!

Ma polnud võimalust vastu ka vaielda, temal olid täpsed andmed... 4 vana ja 7 tibu! Peidavad end nende kuusehekis. 

Nojah, minu juures nad ei peitnud.

Ja vahet ju pole, kelle omad... kui juba vabapidamisel 😉

Poja küsis, kas munevad* ka.

Ikka, aga peidavad, ja kipuvad hauduma!

...

* Tõsi see on, nende omad ju munevad! Lisaks sellele, et on ka väga nunnud...

Aga kui jutt juba kanade peale läks (või pigem ikka tibu-tibu), siis hiljuti krimi-reedes oli film "Agatha Christie`s Hjerson". Seal leiti rannas poolsurnud kanakostüümis meesterahvas, kes lühikese aja jooksul ootamatult kaduma läks. 

Pean nüüd küll meelde tuletama, kus ja kuidas lugu lõppes. 

...

Lihtsalt üks päev

...

#lühijutud 

Kui nüüd eilsest rääkida.

Päev oli palav, tubaseid tegemisi toetav.

Mitte et ma midagi tarka oleks teinud. Lappasin ajalehte, lugesin raamatut*, näppisin läpakat. Natuke üht ja jupike teist, ei erilist süvitsi minekut.

Lehest lugesin läbi artikli 1991. aasta omandireformist** ja oma kodu kaotanud inimestest.

...

Mingil ajal jagasin sõbrannaga riigikogu värskemat infot.

...

Vaatasin arvutist filmi "Kolme katku vahel”.

"Istute maamehe turjal kui puuk..."

Nojah, Maalehes ütleb L.P. ka: maaelu on rikastele!

...

Õhtul käisin veel õues pildistamas.

Selline lihtne ja igav elu mul.

...

* Raamat siis... Ago Livius Kerge "Alutaguse uinuv kaunitar. Lugusid Tudulinnast", 2023

** Artikkel Õhtulehes,  25.07.2025. 

Omandireformi aluste seadus võeti vastu riigikogus 13. juunil 1991. Omandireformi käigus läks tagastamisele 5143 elamut, kodu kaotas umbes 22 500 peret, pereliikmeid registreeriti ligi 75 000. 

Omandireform tõi välja eestlase tumedama poole...

...

20 + 30

 ...

#lühijutud

Käisin täna ligilähedases külakeskuses toiduvarusid täiendamas. 

Pood 1 ja pood 2. 

Kui Coopis kaardiga maksma hakkasin, ütles müüja ka kulutatud summa.

20 eurot. Ei sentigi rohkem ega vähem.

Piim, pett, jogurt, kurk, tomat, kapsas, rabarberikook ja woki segu, sink ja 5 jäätist. Mind üllatas ümmargune number, mis nad kõik kokku andsid.

Hästi planeeritud ostukorv! 

Müüja oli nõus, mainis vaid, et lausa üllatavalt hästi õnnestunud, kui arvestada, et kaalukaupa ma ise ei kaalunud. See tehti kassas.

Aga see pole veel kõik! 

Kodus vaatasin Pood 1 ostutšekki.

Banaanid, kohv, kaerahelbed, mineraalvesi,  kodujuust, oliivid, pehmik,  greibimahl, kommid, küpsised, suured rõngikud, redised ja hapukoor. 

Kokku 30 eurot. Ei sentigi vähem ega rohkem. 

Nii täpselt ma tavaliselt majandada ei oska. Ja oleks siis, et ainult üks pood ja üks arve! 

Võiks nüüd oma sõnu paberiga ka kinnitada, aga ma kortsutasin kviitungid juba ära.

Tegelikult, tühja sest 😀

...

Konnatiik

 ...

#poolelijäänud

24.06.25

Tegin ära Sudoku. 

Ja siis tegin ära Paigutuse. Sõnade paigutamine õigetesse ruutudesse.

Mõlemad 5. juuni ajalehes, sattus laua peal vedelema. Telekast tulev jaanipäeva tähistav kontsert taustaks, kaks koos täitsa sobiv ajaviide.

Hästi läks, sudoku õnnestus lõpuni teha, oli teine raskemate killast, kunagi juba alustatud ja pooleli jäänud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, seekord sõnadest, mitte numbritest. 

Sõnamängu ühele sõnale ei olnud ruudustikus kohta, ja see sõna oli KONNATIIK. Kui ilusatest sõnadest rääkida, siis konnatiik on ilmselgelt ilus sõna. Kõik nagunii juba teavad, et konnad on ühed mu lemmikloomad (ämblike kõrval), ja et ma lapsena liivaaugus konnadega mängisin, ehitasin neile losse ja müüre sinna ümber. Mul olid väga head vanavanemad, ma ei mäleta, et mind keelatud oleks, konnad käest ära korjatud või misiganes.

Aga sõna ise tuletas mulle meelde hoopis midagi muud!

Toredatel asjaoludel sattus minu raamaturiiulisse raamat, mille autoriks sm Konn. Täpsustan siiski... V.L.Konn. Mitte et mul seal nüüd konnatiik oleks, aga mitu Konna nime kandvat kirjandusteost on küll käeulatuses.

Viimase kättesaamine toimus pidulikus õhkkonnas koos kenade inimestega.

16.04.2025

Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui nüüd tõtt tunnistada, siis juba 29. aprilli kuupäeva alla olen oma Päevaraamatusse kirjutanud: lugesin läbi Konna raamatu "Saatus". 

Üldiselt siis järg raamatule "Esimesed sada. Segadus"

Arvamus on kahetine, selles mõttes, et kust nurgast vaatan. Elulugusid lugeda mulle meeldib, natuke tuttavat igapäevaelu, natuke ulmet ja natuke armastust. Humoorikas lähenemine nii esimesse, teise kui ka kolmandasse. Kohati natuke nukker, sest nagu elus ikka, kõike tuleb ette. Haiget saamist, kinni hoidmist ja lahti laskmist. Kaotusvalu. Lõpuks ka leidmisrõõmu. Mina-tegelane tõenäoliselt mitmest kokku lapitud.

Nüüd see armastus. Või niisama lähedus. 

Tundub küll, et kokku sai liiga palju naisi ühe mehe elus, aga kui see lõpuks kuhugi kindlasse punkti välja viib, siis olgu pealegi. 

Raamatu alguses on mina-tegelane 35-aastane, lõpuks kuskil 60+. Nii et keskelt läbi 25 aasta jooksul oli 50 katsetust... täiesti tühja ja tuima tööd. Tung on, aga tunded puuduvad. Kuidagi kergesti ärakasutatav mees. Kasutajad olid ikka parajad fruktid ka. Või no tegelikult, mida ma nüüd neist asjadest tean! Kes keda ära kasutas. 

Aga mis peamine, lõpuks ju tulid tunded ka! Pluss äratundmine.

Lugu tervikuna oli ladus, lugemine läks kiiresti ja ka lõpplahendus sobis! Isegi lahingud, vigastused ja kaotused ei olnud väga häirivad. 

Et see osa seal lõpus nüüd mingi ennustus ei oleks.

...

Nimepäevalainel

 ...

#lühijutud

Pärast seda, kui peaaegu oleksin maha maganud kaasa nimepäeva, hoian end selle olulise infoga hoolega kursis. 

Kaasaga läks hästi... loetud tunnid enne päeva lõppu avastasin. Nii et sain teda tähtsa päeva puhul õnnitleda ja piisakese* brändit pakkuda. Millest tema küll keeldus... aga mitte mina ;)... ei lasknud end segada. Kahjuks jäi tervitamata nimepäevalaps-lapsepõlvesõber, lohutan end sellega, et liiga pealetükkivaks ka ei maksa muutuda, kaasa isegi vaatas mind kahtlustava pilguga. Selles mõttes, et ära muutu tüütuks.

No ja eile oli onutütre nimepäev. Traditsiooniliselt** tervitasin teda 4 tundi enne päeva lõppu. Ta on piisavalt lähedane, võin end vabalt tunda ja pealetükkiv olla.

Täna on Jakobi nimepäev.

25.07.2025

Vanaisal pole kindlasti midagi selle vastu, et tema tähtpäeva oluliseks pean. Jakob on 1/2 vanaisa eesnimest. Me olime vanaisaga lähedased.

Ja natuke sarnased. Selles mõttes, et kui võtta, siis pisikese pitsiga.

Kui numbritest rääkida... Jakob on viimasel ajal populaarsust kogunud poisslapse nimi. 2025. aasta seisuga on nimi Jakob 903 mehel, ja kõige rohkem vanusegrupis 0 - 4 aastat. 

No minu vanaisa mahuks gruppi 120+ :P 

Aga üks pisike sugulane Jakob on mul ka, kuulub gruppi 5+. Seal on peaaegu sama palju lapsukesi kui alla viieaastaste grupis.

...

* pudel juba pikemat aega tühjavõitu

** traditsiooniliselt selles mõttes, et suur osa minu tegemisi toimub viimasel minutil... või natuke hiljem

...

Nimi, mis kõnetab

 ...

Alustaks muusikast.

XXVIII üldlaulupidu... ilmselgelt kõik teavad, et avalauluks oli "Koit", muusika Mihkel Lüdig, sõnad Friedrich Kuhlbars. Esimest korda kõlas laul VIII üldlaulupeol 1923. aastal. Tookord oli laul teise kontserdipäeva viimaseks palaks. Alates 1969. aasta laulupeost on "Koit" laulupeo esimeseks lauluks.

Teist laulu "Koit" teavad samuti kõik, selle saamislugu jääb 1988. aastasse. Nii et kahe "Koidu" vanusevahe on 65 aastat. Laulupidudele on nad jõudnud mõlemad, isegi nii, et üks on algus- ja teine lõpulauluks. Raske otsustada, kumba rolli olulisemaks pidada. Aga Tõnis Mäe "Koidu" sünni ja võidukäigu juures on meie põlvkonnale antud võimalus olla.

...

Tegelikult mitte lauludest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt laul "Koit" tuli guugeldades kõigepealt kätte. Mõlemad tegelikult.

Edasi juba ajaleht "Koit", mis ilmus 1951 - 2019. See pole ainuke ajakirjanduslik "Koit", küll aga vist kõige pikaajalisem. Kui nüüd tõde tunnistada, siis kaks esimest aastat (1951 - 1953) kandis ajaleht nime "Bolševistlik Lipp", "Koitu" oli 65 aastat.

1969. aasta laulupidu on kajastatud... nii nagu ikka tol ajal kõik üritused, punaste lippude lehvides. Aga õnneks mitte ainult! Ka see, et...

Ei saa jätta märkimata, sellest laulupeost olen ma isegi osa saanud...

See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult mõtlesin veel Koiduvalguse peale, aga läheks liiga pikale.

Numbritest ma siiski mööda vaadata ei suuda!

2025. aasta seisuga on eesnimi Koit 517 mehel, vanim 85+ ja noorim 0 - 4. Populaarsuselt 282. mehenimi. Keskmine vanus keskelt läbi 50ndate keskel

.

No see Koit, kellest mina rääkida tahan, on keskmisest noorem. Ütleme, et tema nimi on KP. Peale tema tean veel kahte Koitu, KT ja KR. Eks nemad räägivad ja laulavad enda eest ise.

Mitte et KP ei laulaks. Või ei räägiks. Nende ansambel SigaRillo laulis esimest korda just 10 aastat tagasi, meie kandi esimesel külapäeval. 

Seekord Koit mitte ainult ei laulnud, tal oli au heisata meie küla verivärske külalipp. Lipp ja logo.

Ja Küllike taustal kandis ette olulisele sündmusele kirjutatud ja pühendatud lugulaulu.

Näe, tõuseb Koit! 

Kas kirre,  kagu,  edel 

on tõusmissuund - 

ei ole tähtsust sel.

Me Koidul abivahendiks

on redel. 

Mees kindlalt püsib 

püsti astmetel. 

Selg sirge ja siht selge, 

pürib tippu. 

Seal ülal,  terve küla 

silme ees 

ei värise ta käed 

ka kinnitades lippu.  

Koit selleks tööks 

on kõige õigem mees. 

Ta kandnud hoolt,  

et küla süda laulaks 

ja kestaksid 

me kohtumiste lood. 

Koit, tule alla, 

kas sa jääd veel kauaks? 

On kohe-kohe 

otsa saamas ood! 

...

Võiks veel lisada, et vahetult enne külapäeva ilmus värske ajaleht... seekord pigem juba ajakiri.

Mis külapäeval toimus, seda jäävad osavõtjad mäletama. Küllikese andmetel (ja kes siis paremini teaks!) oli külalisraamatus kirjas 132 nime.

Aga seekord oli just Koit märgilise tähtsusega osaleja! Loodetavasti suutsin põhjendada ;)

...

Kohtumispaik Tallinn

 ...

Tsiteerides klassikuid, oli Tallinn täis ääremaalt kohale tassitud memmi ja taate.

Vabanduseks võin ehk öelda, et kui juba väljavalitutele mõeldud pealinnas, katsusin hoida madalat profiili ja korralikult käituda.

Suurüritustel ei käinudki, ühe väikese kontserdi vaatasin ära, natuke kõndisin Telliskivis ja vanalinnas ning 24 tunni möödudes olin kodus tagasi. Reisi algusele ja lõpule andis sooja sära bussijuht Ülo. Ma arvan, et ta on parim mees oma ametis, temaga on alati turvaline sõitmine ja ainult positiivsed emotsioonid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! 

Mõtlesin, et panen märgi maha ja ütlen välja: sai käidud ESTO-l. Väliseestlaste üritus, no ja kui mõtlema hakata, mul ju ka veidi välis-Eesti juuri ;) Või peaks pigem kändudest rääkima? Mu vanavanaema on maetud kuhugi Uppsala kanti, ja mina olin seeaeg juba teismeline. Kahjuks ei ole ma kunagi oma vanavanaema näinud ega tema haual käinud. Ta oli surres ligi 90, oma elust viimase veerandi elas ta Rootsis. Elas seal ja suri seal.

Vana-vanaema Olgal oli 10 last, nii umbes 20 lapselast... aga edasi järgmist põlvkondi ma enam hallata ei suuda. Neist suur osa elab Rootsis. Aga kõige rohkem järeltulijaid on igatahes just minu vanaemal. Lapsi ja lapselapsi, ja nii edasi. 

Kui 1944. aastal rannarahvas mereteed kasutas ja Eestist lahkus, oli vanaema õdedest-vendadest ainuke, kes Eestisse jäi. Pluss nemad, kes juba varem Eesti mulda puhkama olid sängitatud. Neli õde oma peredega jõudsid Rootsi, üks vend Kanadasse ja teise venna pere Soome.

Sellised sidemed mul siis väliseestlastega. Igatahes oli tore Fotografiskas kontserdi ühe esinejaga kohtuda ja koos meenutada: meie vanaemad olid õed!

Ja vähe sellest! Minu vanaema, kui ta 1960ndatel Rootsis külas oli (ja ta oli seal kolm kuud), käis oma õe lapselast aeg ajalt hoidmas!

Ma ei tea, kas Annil see pilt on, minul on foto täitsa olemas.

Nii et sidemed on tugevad!

Kontsert, mida vaatamas käisin, kandis nime ”Sauna taga".

Mõned meenutused kontserdist.

Foto FB-st

Mõned lauldud laulud...

Lauludele vahepalad ja igal esinejal omad meenutused.

Mõni neist isegi kunagi kuuldud.

Meenutused... ESTO 45 aastat tagasi.

Et Rootsi riik saaks sini-must-valgeid lippe probleemideta lubada, õmmeldi kõikidele lippudele peale ESTO sümbolid. 

Üritust ESTO-80 oli poliitiliselt korrektne toetada ja nii said Rootsi pealinna tänavad mõneks ajaks täis sini-must-valgeid lippe ja rohkem veel Eesti rahvariideid. 

Aasta siis oli 1980.

Selle aasta 28. juunil jõudis Stockholmist Eestisse ESTO 2025 . Üritused nii Narvas kui Tallinnas. 

Mina käisin pealinnas kontserdil.

Väga meeldis.

Aga tantsupeol ma ei käinud ja laulupeole ei jäänud. Kuuest lapsukesest 3 käisid laulukaare all laulmas ja üks lisaks ka tantsuplatsil. Nii et esindus oli meil täitsa korralik. 

Mina hoidsin "Iseomal" silma peal ja nautisin Suurt Kontserti kodus tugitoolis. 

...

Takkajärgi tarkus

 ...

Takkajärgi selles mõttes,  et ajaleht on eilne ja horoskoobi näpunäidetest pole täna enam kasu. Ainult ajas tagasi arutamine on võimalik.  

Kaasale helistasin, rääkisin... õrnalt,  aga ausalt. Et ma ei tule ööseks koju.

Suhtedünaamika jäi tasakaalust välja. Tegin kahele poiss-sõbrale ühise hommikukohvi pakkumise, vihjamata, kas tema mulle või mina talle, kumbki ei innustunud.

Ära lase väikestel asjadel kasvada... no sellega ma isegi tegelesin. Kaks ameerikapärast eesti keelt kõnelevat noormeest kutsusid mind oma kirikusse. Viisin sujuvalt jutu "oma" kiriku juurde. Arenes huvitav vestlus jumalast ja usust. Väga nunnud poisid olid 😀 Kui kutsest lõpuks loobusin,  ütlesin, et ma pole kohalik. Kas vastus, et Kesk-Eestist, oli ikka arusaadav? Ma ei tea, ehk seostus see neil kuidagi Kesk-Ameerikaga.  Kui vahemaadest ja numbritest rääkida. 

Igatahes läksime sõbralikult lahku.

Aga hommikukohvi joon Lidos. Mulle siin meeldib, on avarust ja väljavaadet. Korraga silma all nii kultuur kui majandus.

Teater "Estonia" ja Eesti Panga hoone. 

Ainult et sõber roboti-Robert  minuga täna ei seltsinud. 

Mitte et ma nüüd kaaslasest eriti puudust tunneks... aga vägisi tekib mulje, et viga on minus.

... 

Prügikollid

...

Saime naabrinaisega ühisel teelõigul kokku. Mina olin kõnniringile minemas, temal oli mure. Kuna mu kõnniringid poolest tunnist oluliselt pikemad ei ole, polnud probleem selle järel murega tegeleda. Seda enam,  et tema mure on võrdväärne minu murega samal teemal (ainult ma ei olnud veel märganud) pluss jagatud mure on pool muret. Mis loogiliselt võttes võiks mure vähendada 25% peale 😉 

See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult oli nii, et keegi tainapea oli meie kohalikku Papp ja Paber konteinerisse (kusjuures, just hiljuti tühjendatud konteinerisse) terve kastitäie riknenud, võimalik isegi, et ajaloolise väärtusega hoidiseid sisse poetanud. Ikka nii, et mingi moosilaadse tootega klaastaara on põhja kukkudes purunenud, mis sest, et koos kena sinise kastiga sisse visatud.

Kuidagi ebamugav sinna peale oma papist pakendeid või paberkandjal ajalehti peale visata. 

Mõtlesime siis koos, et likvideeriks ära! Käisin ekstra kodus kohaseid kaltse selga otsimas. 

Pool tunnikest tööd ja asi sai tehtud. 

 

Lisaks prügikasti sukeldumise kogemus!

Nali-nali... me ei sukeldunud! 

Keerasime konteineri külili ja õngitsesime niisama. Või kuidas võtta, naabrinaine tegi plastpudeliga lõpuks veidi survepesu, ta ikka korraks sukeldus ka. 

Tehtud see sai!

Nali naljaks, tegelikult ikka päris nõme lugu. Ilmselgelt keegi lähinaabritest oma paska sinna ei poeta, keegi kuskilt teadis, et omaette maantee ääres, hea möödasõidul saastast vabaneda. Samas, tõenäoselt keegi päris võõras spetsiaalselt oma marsruuti prügikasti järgi paika ei pane. Ikka mõni, kes kandiga tuttav on. 

Lõpuks tegin Fb-sse postituse ka. Et kuhu postkasti võib vabanduse jätta ja millise põõsa all tema nüüdseks sorteeritud. tühjendatud ja kottidesse paigutatud jäätmed teda ootavad. 

Mitte et ma eriti lootusrikas oleks!

Paar päeva ootame, siis tuleb plaan B.

...

Kindel mälu

 ...

Eile õhtul oli veel meeles, kaasale ütlesin ka, et pakendid peab tee äärde viima, homme tuleb jäätmevedu.

Tavaliselt ma alati viin juba õhtul, sest mine tea, kas hommikul enam mäletan.

Jee ma nüüd siis viisin! 

Hommikul tuli küll meelde, kell oli 10. Ju ma olin vahepeal vannitoas, igatahes tavapärast mürinat, kolinat ja kolksatusi ma ei kuulnud. Aga ma kahtlustasin. Samas, päris tihti käib auto tunnike või paar hiljem. 

Kergitasin naabrinaise konteineri kaant, nojah, tühi oli. 

Ma ei ole mitte kunagi unustanud viimata... kui ma nüüd õigesti mäletan ;)

...

Mina kivikuningas

 ...

Lapsepõlve aegne luuletus selline.

Mina kivikuningas... jne

23.06.25

Folkloor.

 #juunipäevapilt 1

...

Ooperipäevad

 ...

20.06.2025

Kõik sai alguse "Nahkhiirest"... enne teatrisse minekut vaatasin etendust veidi ette ära ;) Selles mõttes, et teaksin, mida oodata. Ega ma üleliia ei süvenenud, pigem päeva jooksul mõned korrad taustaks, aga sellest täitsa jagus. Kavaleht oli põhjalik, sisu vaatuste kaupa sisse kirjutatud, ja muusika osaliselt nagunii tuttav.

Aga kõik sai omasemaks, nii et oli päris turvaline istuda ja etendust nautida.

Kavalehte ei saa märkimata jätta. Hulk huvitavat ajalugu sees, muust infost ja piltidest rääkimata.

Paar päeva hiljem kodus vaatasin etendust veel korra... sest kordamine on tarkuse ema, ja mida aasta edasi, seda rohkem kordamist ma vajan, et midagigi mällu talletada.

Kui taustast rääkida... Vikipeedia ütleb, et "Nahkhiir" on ooperitest* populaarsuselt 11. kohal. Ja tõesti, imeline muusika. Ma isegi ei mäleta, millise ooperiteatri etendust ma arvutis vaatasin, igal juhul täiesti teistmoodi lavastus, mis sest, et sisu ja muusika kattusid. 

Isa oli käinud vaatamas 2010. aasta "Nahkhiirt" ja oli olnud väga pettunud. Kui lugesin nüüd tollast Pärnu Postimehe arvustust, sain aru, et põhjust oli. 

Klassikalisest ooperist oli saanud palagan... laval vohas labasus... kus on nali, kus on sisu...

Isa oli tollal juba ligi 80, tema ootas klassikat ja ma ei imesta, et ta end häirituna tundis.

Sel korral ei olnud "Estonias" nähtule midagi sellist ette heita. Väärt vaatamine.

...

"Nahkhiir" populaarsuselt üheteistkümnes, loomulikult tekkis mul huvi, mis esimesel kohal on.

"Võluflööt".

Kuna panin end eile oma väljaväänatud liigese pärast voodirežiimile, siis oli hea võimalus sukelduda taas muusikamaailma. Otsisin Youtube`s välja "Võluflöödi" salvestuse. Leidsin mitu, üht kuulasin ja vaatasin korralikult otsast otsani.

 Ja pärast mõnda kohta veel. Ja veel.

Hea muusika ja hulk huvitavaid tegelasi. Ägedad dekoratsioonid ja kostüümid.

...

No ja täna, mõnede tegemiste taustaks sobib ooperimuusika suurepäraselt. Eriti kui on võimalik pilguga ka enam-vähem jälgida.

Täna otsisin populaarsuselt teise ooperi, "Traviata". Kunagi käisime seda Saaremaa ooperipäevade raames ka vaatamas. Mitte et ma eriti midagi mäletaks. Pole ka ime, sellest saab 7 aastat. 

26.07.2028

Nüüd siis uuesti, vaatasin, kuulasin, natuke lugesin kõrvalt sisu ka, mu inglise keel on hõredavõitu, nii et subtiitritest suurt abi ei olnud. Aga pole hullu, sisu tuttav ja põhirõhk muusikal.

Täna juba kolmas ooperipäev! Näis, mis, kus ja millal järgmine. Vaatasin, et "Estonia" mängukavas on "Võluflööt" täitsa olemas ;)

* ooper või operett... kumb ta siis nüüd on?

...

Vihmase ilma väärtustamine

 ...

Veel neid nädalataguseid meenutusi.

Kui ma kirikust välja tulin, sadas päris hullusti. Ja siis tuligi mulle meelde, et kohe kiriku kõrval on veel üks kunstigalerii.

Vabaduse galerii... Vabaduse väljak 6

Paterdasin siis läbi väiksemate loikude, suurematele tegin ringi peale. Peaaegu oleks ümber mõelnud... aga nii kergelt ei saa ometi alla anda!

Galerii iseenesest on tuttav, viimati käisin eelmise aasta augustis, näitus "Kordumatu etendus", kunstnik Feliks Sarv.

24.08.2024

...

Seekord siis Mari Roosvalt "Oma aeg, oma luba". Näitus hõlmab 1990ndatel valminud erinäolisi teoseid ...

... ja sealt edasi teekond, mis jõuab originaalsete ja omapäraste kollaažideni.

2025

FB-s, just hetk tagasi andis galerii mulle märku: täna kell 17.00 on galeriis kohtumine näituse kuraatori ja kunstnikuga. 

Ja takka järgi tarkusena (ehk siis hilinenud kodutöö) teadmine, et kunstnik, kelle näitus Jaani kirikus, ja kunstnik, kelle näitus Vabaduse galeriis, on sündinud ühel ja samal aastal. 

Kui numbritest rääkida.

Tuntud kunstnikud juba varasemast ajast. 

#tagantjärele
...

Nägemata... tegemata

 ...

Kui kirikukellad just siis poleks lööma hakanud, kui mina, vihmavari kaitset pakkumas, Vabaduse väljakule kõndisin, ma kindlasti poleks kirikusse läinud. Kirikukellad lõid, ma kiirendasin sammu ja astusin sisse. Meenus, et kuu algul avati seal kunstinäitus, aga mis ja kes, seda ei mäletanud. 

Oligi hea võimalus pilk peale heita.

12.06.2025

Seda ma tegingi. Käisin näitust vaatamas.

Aga kõigepealt istusin, kuulasin, osalesin. Neljapäeva keskpäeva palvus. Muusika. Piibli lugemine. Mõtisklus. Palve.

No ma ei ole ei ristitud, ei leeritatud. Seega mitte ka koguduse liiga. Aga mulle meeldib aeg-ajalt kirikus käia. Istuda ja kuulata. Vaadata.

Aeg maha võtta.

Ja lõpuks ju näitus Jaani kiriku galeriis.

Üks foto näituselt...

Pilt tuli uuesti silme ette, kui  mõned tunnid hiljem rongijaama jõudsin.

#tagantjärele

...