Vanad mehed

 ...

Revideerin mustandeid, katsun nende arvu vähendada.

Hetkel on kirjas 230. Mustandeid siis.

Nagu see lugu vanadest meestest.

Kas kustutada... või lõpetada ja avaldada?

7.aprill 2021

Koržets tuli saatesse "Hommik Anuga" kahe raamatuga. Ja siis ta luges oma luuletuse ja rääkis vanast mehest. Ja igavikust.

Mina vaatasin ja mõtlesin: mis vana mees see Koržets nüüd äkki on. Mitmed suured juubelid alles ees!

Kui mina alles noor olin, vot siis olid mehed vanad. Noori oli ka, aga nemad ei olnud nii huvitavad. 

Nüüd, kui siin-seal kalmisturingi tegemas, jäävad silma nii nimed kui numbrid. Mõnedki nimed tuttavad. Käin ja arvutan, kui palju on inimesele eluaastaid antud. 

Ja ei suuda ära imestada: mis on saanud neist teada - tuntud vanadest meestest!

Igavikuteelised... seda muidugi.

Aga kui ma siis näen neid numbreid hauaplaadil... või sünni- ja surmaaastaid kuskil kirjasõnas.

Nad olid isegi siis veel puhta noored, kui nende aeg otsa sai!

Sulev Nõmmik (1931 - 1992)... 61

Einari Koppel (1925 - 1978)... 53

Vello Viisimaa (1928 - 1991)... 63

Voldemar Panso (1920 - 1977)... 57

Karl Kalkun (1927 - 1990)... 63

Rein Aren (1927 - 1990)... 63

Eduard Ralja (1924 - 1987)... 63 

Arnold Sikkel (1912 - 1974)... 62

Georg Ots (1920 - 1975)... 55

...

Tegelikult on neid nimesid veel.

Paul Keres (1916 - 1975)... 59

Paul Lettens (1927-1981)... 54

Valdo Pant (1928 - 1976)... 48

On veelgi.

Nii mõnegi puhul on tiksunud peas mõte: vana mees on väsinud, vana mees tahab koju. Siis, kui lahkumisest räägiti.

Raimond Kaugver (1926 - 1992) nende hulgas. 

Aga aeg on mind muutnud.

Nüüd on isegi 70+ mehed puhta noored. 

Palun mulle vanu mehi, kellele saaks jälle alt üles vaadata!

...

Kes kunagi kuidagi kedagi
see samuti seda ja todagi
ja kindlasti sihukest midagi
ja mitte niisama, vaid vägagi.

Eks minagi kunagi midagi
ja tõtt-öelda isegi vägagi,
võib-olla ma isegi sedagi,
kuid juba on rohtunud radagi.

Mu sõber, kui sinagi midagi
või kunagi kuidagi kedagi, 
siis silmas pea kindlasti sedagi,
ja mitte niisama, vaid vägagi.
(Vladislav Koržets)
...

 

...

Pilt pärit lähedase inimese vanast fotoalbumist.

...

I nagu igavik

...

Kas sõna igavik tuleb sõnast igav?

Et kui mul on igav, siis aeg tundub kui igavik.

Kas igavik on igav?

Igavene juut... Ahasveerus.

Kingsepp Ahasveerus ei lubanud Jeesusel tema viimasel teel Kolgatale oma maja ees puhata.

Jeesus, raske rist seljas, jõud nõrkemas, palus luba korraks istuda kivipingile, pahur juut aga tõukas vangi ja hüüdis: "Mine, mine!"

Ja siis hüüdis taevane hääl Ahasveerusele: "Sa pead rändama mööda maailma igavese ajani."

Sellest ajast peale Ahasveerus rändab, isegi Surm ei võta teda. 

Müüt Igavesest Juudist on kandunud läbi aastatuhandete meie aega ja on muutunud igavese kodutuse sümboliks.

Mul ei ole igav, ja ma ei hakka seoseid otsima.

Aga nagu ikka, mingid seosed tulevad.

Iseenesest.

Igav... igavik... igavene... igavikuline

Eile, oleks ju võinud arvata, et kui sul on kohalikus pealinnas neli tundi bussini aega, saab olema igav, aga mul on mõned lemmikkohad, kus aeg liigub hoopis teises tempos.

Seekord käisin ühes uuskasutuses.

Uuskasutus, sest taaskasutus pole hea sõna, nii mõnigi ese on seal täiesti kasutamata, samas hind peaaegu olematu.

Nagu see raamat.

Mitte ainult kunst, vaid võimalus ka päevikut pidada. 

Igasse päeva mõte.

Tegelikult ostsin selle raamatu juba eelmisel nädalal, eile sealtsamast ühe teise kunsti tutvustava teose.

"Väike maaligalerii", autor Vladimir Porudominski. 

Ilmunud 1992, kirjastus "Kunst".

I nagu igavikuteeline... 1992 suri ema.

Kõik tema neli lapselast kannavad eesnime, mille algustäht on I.

I nagu ...

...

Sõbrannad 100 aastat tagasi

...

Päris raske on mõelda aega 100 aastat tagasi.

1919.

Nad olid siis ikka täitsa noored tüdrukud.

Teodoora, sündinud 1900.

Lydia, sündinud aasta hiljem, 1901.

Usun, et juba 100 aastat tagasi olid nad sõbrannad.
Klaara (Tiiuke) oli hilisem, Liidi väike 10-aastane õde.

10 aastat edasi... 1929... olid nad kõik noored emad.
Kellel esimene laps, kellel juba kolmas.
Aga kõigil tited peaaegu üheealised, sündinud 1928 ja 1929.
Tüdrukud.
Loori.
Pilvi.
Õie.

Kui emadest rääkida, tegelikult oli nii, et Liidi ja Tiiu olid õed ja Doora ja Liidi olid sõbrannad... kuni 1944. aastal Liidi koos oma kahe lapsega Eestist lahkus.
Läbi Soome Rootsi.

75 aastat tagasi.

Selleks ajaks oli Tiiu saanud suure pere emaks, kasvatas kolme last, ühe tütrekese oli juba matnud.

Alles jäi vanem, see esimene, kes sündis 1929.

Edasi käis suhtlemine kirja teel.
Liidiga, kes Stockholmis.

1959

Tiiu ja Doora elasid Tallinnas.
Nüüd olid nemad rohkem sõbrannad.

Neil oli sarnaseid tegemisi, käisid külas, kasvatasid lapsi ja lapselapsi.

1959

Kuhu ma oma jutuga tahan välja jõuda?

Aastasse 2019.

Eelmisel nädalal käisin Stockholmis, külas Liidi tütrel.
Pilvi sai septembris 91.

Tegime linnale mitu ringi peale.

Kui Tallinna tagasi jõudsin, sain kokku lapsepõlvesõbraga.
Doora lapselapsega.

Ma polnud teda tõesti ammu näinud.

Liivakastis mängisime koos, ja siis ehk hetkeline trehvamine 40 aastat tagasi.

Sõbrannad 100 aastat tagasi on läinud igavikuteedele.
1978
1984
1995

Igale antud oma aeg.
...

Pilvelind

...

Kui ma aknaklaasil kimbukest sulgesid nägin, tekkis kohe kuri kahtlus. 

Nii oligi, väike keha lamas maas, külm ja liikumatu.

Uurisin raamatust ja guugeldasin arvutis.

Kui äkki siisike?

Siis rahvapäraselt pajulind ja kadakalind.

Ja pilvelind.

Pilvelind ta seekord vähemalt minu jaoks oli. Mõelda vaid, tema sai kohe ingliks minna. 

Tiivad omast käest võtta.

Eks mul ongi nende inglite ja tiibadega oma lugu. 

Sa oled hingelt ingel, mis sest, et oma elus oled püüdnud seda krutskitega varjata. Aeg, mis antud, tahab sind ära võtta... nojah, küllap selleks, et sulle on ju vaja tõestada, miski pole lõplik. Olla kaitseingel kallitele... nii et tööd sul jagub.

Kuu aega ja viis lahkunut. 

Vaid kaks neist pensioniealised.

Keskmine vanus 61.

Viis lahkunut tutvusringkonnast kuu aja jooksul.

Kõigil neil jäid olulised tegemised pooleli.

Ja nüüd see siisike.
Või hoopiski põhjavint?

Vahet pole, olen endiselt veendunud: ei midagi juhuslikku.

Tiivuline.
Tulid sõnumit tooma. Neilt, kellest räägime minevikus...

Linnukene... kiirustasid... ja sattusid jamasse.
Panin su metsa alla puhkama.
Nimetu hauaküngas :(
...
kui kuu läeb üle vee on taevas vakka
ah taevaroosad huuled metsa takka
ükskord viib surm su musta taeva alla
kuid laotus kannab neid vaid kel on tiivad
siin teede tolmu - treppe - tuuli talla -
ükskõik - kord surm viib kõrge taeva alla
või siiski - juba tänaööl - löö tiivad valla
pää uneerk kui külmi tuuli riivad - 
ja - kui viib surm su kõrge taeva alla
sa tunned kuidas kannavad su tiivad
(Indrek Hirv)
...

Mälu vedas alt... mälu jäi maha

...
Täna on vanaisa sünni-aastapäev.
113

Mul oli väga stiilne vanaisa :)

Pühapäeval käisime ja viisime hauale küünla.

Et kui lubatud aja põleb, siis põleb täna ka.

Pilti teha ei saanud... fotokas oli küll taskus, aga mälukaart ununes arvutisse.
Mälu vedas alt... mälu jäi maha.
Fotoka mälu.


Nii kahju, oli ilus õhtu.

Kevadine.

Palju linde.

Lapsukesed ka, käisime neidki teretamas.
Nemad pääsesid fotosessioonist.

Linnud mitte, linnud püüdsin täna pildile.
Ilusa ilma, sinise taeva ja pilvetupsaka ka.

 ...
Veel olen vanaisast kirjutanud.
Vanaisa 110.
Raadio TERE.
...

Kuulaks inimesi... järelkuulamine

...

Kirjutab Enn Vetemaa. 

"Teele".

Mis see küll on, mis sunnib meid minema?

Luuleruum.

...

Loeb Tõnu Mikiver.

Sonett 126

Oo, armas poiss, kes viivitama sunnid 

veel aega, 

et ei torma kiired tunnid...

...tal tuleb maksta viivituse hind,

et saada rahu, loovutab ta sind...

...

Räägib Lembit Ulfsak.

Lõike intervjuudest.

...

Kalju Komissarov... saates Ahjualune.

...

Teele

Märts 2017...  6.märts, 21.märts, 22.märts, 28.märts...
Nii lihtsalt on.

...

Juurte juurde

...

Ega me Iisakusse küll sellepärast läinud, et Roosi juuri tuvastada.

Pigem otsisime kohti, kust minu esivanemad pärit on.

Olen peaaegu kindel, et ma pole varem Iisakus käinud, kuigi ma olen kogu aeg teadnud, et osa vanaisa lapsepõlve-aastatest möödus Iisakus ja et ta õppis sealses 2-klassiline ministeeriumikool.

Kooli ajaloo andmetel kandis kool nime ka Iisaku Kõrgem Algkool.

Ilmselgelt õppis vanaisa seal rohkem kui 2 aastat, klassitunnistusigi on rohkem alles.

Vanaisa perest olen kirjutanud.

Vanavanaisa Jaani lugu.

Leidsime üles koha, kus asus nende kodutalu.

Ja siis leidsime veel koolimaja.

Nüüd asub seal  Iisaku Kihelkonna Muuseum.

Üks tuba  muuseumis meenutab endisi kooliaastaid.

Fotod seinal, vanad dokumendid, sajanditagused koolõpikud, kollektsioon aabitsaid läbi aastakümnete, klassiruumi sisustus... paljukest ühte väikesesse ruumi ikka mahub.

Fotod seinal...

 

Ma ei tea, kuidas mu pilk kohe selle ühe poisi leidis.

Võib-olla seepärast, et kuskil mälusopis oli jäädvustunud üks teine pilt.
.
Teismelisest vanaisast.

Ma nii väga usun, et poisike suurel koolipildil on just tema.
Seda enam, et vanaisa asjade hulgast leidsin hiljem (aprill 2018) just selle pildi!

Märtsis möödus vanaisa surmast 30 aastat.

Päris kindlasti oleks ta tahtnud meiega selle reisi kaasa teha.
...

Kevadtüdruk

...
Tema sünnipäev oli ikka püha.

Erinevatel aegadel ehk veidi erinev.

1. mai

Selline väike kevadtüdruk.

 Koos ema ja tädidega 30ndate algupoolel

 Koos emaga 30ndate keskel

Koolilapsena E.Lenderi gümnaasiumis 

Koos vennakestega. 1940ndate algusaastad.

Keskkooliaeg, peale sõda

Koos ema-isa ja 2 tütrega 1950ndate lõpus.

Sellestki juba üle 50 aasta möödas.


Küll aeg lendab.

Käisime kalmistul, süütasime küünla.
...

Nimepäev

...
Leidsin kalendrist, et täna on nimepäev.

Irma nimepäev.

Irma oli minu ema väike õde.

Ma olen Irmat teadnud kogu oma teadliku elu. Käisin lapsena vanaemaga kaasas, kui ta Loksa surnuaias Irma haual käis.

Irmale oli väga vähe antud.

 

oktoober 1932 - juuli 1934.

Vanaema ei rääkinud temast suurt midagi, aga ma teadsin, et nii oli olnud.

Elu läks edasi ja rohkem tütreid ei tulnudki, tuli 3 poega.

Mis on ju ka väga tore... ainult et õde emal enam ei olnud.

Irma haual, ema ja vanaema. 

25 aastat hiljem.

...
Vanaema oli siis ikka veel väga noor, kui Irma sündis.
23 aastane.

Kahe väikese tüdruku õnnelik ema.

See oli mingi haiguse ränk tüsistus, mis saatuslikuks osutus.
Angiin... ja menigiit.
Vist.

Kõik see oli rohkem kui 80 aastat tagasi.
...

Lihtsalt nii on

...

Lihtsalt ongi nii.

Et kui aeg käes, tuleb ära minna.

EB elas 23 aastat kauem kui minu ema.

Nemad, kes sündinud 1929.

Tema poeg on minust peaaegu aasta noorem.

Tema abikaasa on minust kolm aastat noorem.

Mulle EB meeldib... väga.

Kultuurilooliselt oluline inimene.

Aga muidu... vaatasin täna etv saadet temast.

Ja siis seda etendust.

"Mees, naine ja kontsert".

Panso lavastatud.

Kõik kuulub elus kokku.

Kõik on kõigega lahutamatult seotud.

Mõte etendusest.

Nii palju huvitavaid inimesi koos.

EB ja tema lapse ema.

Või näiteks tulevane presidendiproua.

Ja teisigi.
Olulisi.
Huvitavaid.

Andekaid.

Mõni päev... ja Metsakalmistul jälle üks haud.

Pärjad.

Küünlad.

Hüvastijätt.

HB ütles ise ka.

Täna näidatud saates.

Et tal on plats kuskil seal sõprade ja lähedaste juures.

Rahu neile, kes seal puhkavad.
Päikesepoisid.
Ja teised.
...

Mälestades

...

Ajaloo karm käsi.

Kohati ikka väga karm.

Ometi... elu läheb edasi.

Ongi läinud.

Paar päeva tagasi käisime haual, ämma poegadest vanuselt keskmine oleks saanud 64.aastaseks.  

Pildi vasakul.

Antud oli tal elada 19 aastat.

Hukkus vene sõjaväes.

Vene sõjaväes... aega teenis Tapal.

Pere ei saanudki teada, mis tegelikult juhtus. Öeldi, et jäi haigeks, läks ambulantsi. Palavik oli olnud 38,5. Järgmisel hommikul suri. 

Põhjusena öeldi, et veremürgitus.

Aga miks ja kuidas? ... vastustuseta jäänud küsimused.

Kirst sõjaväeosa klubis.

Lilled, pärjad, punane kangas.

"Olen jäänud vanaks ja küüru, ja isal on läinud pea päris halliks." ... on kirjutanud ämm,  46 aastat vana. 

Matused kodulinnas.

Palju vormis mehi, suur bussitäis noori sõjaväeosast.

Koolikaaslased.

Sõbrad.

Lähedased.

Niisama tuttavad.

Matuserong, mis läbi linna läks, olnud väga pikk.

Sama 2004. aastal.

Noore mehe matused.

Vormis mehed sarga kõrval.

Täna 11 aastat tagasi hukkus tuttav noormees, poja klassivend.

Bagdadis.

21 aastat vana.

Seekord sini-must-valge ja Eesti vormis mehed.

...

Kaks noort meest.

Neid mäletatakse.

Nagu tedagi, kes möödunud öösel.

Moskvas.

Lihtsalt tapeti.

Osake suurest poliitikast.

...

Maailmas juhtub...

...

Kaasa oli taas koos oma haigusega hospitaliseerunud.

Helistasin ja rääkisin ühte-koma-teist. 

Ta oli oma raadio maha jätnud, nii et iga uudis oli uudis.

Ka see, mis toimus 7. jaanuaril Pariisis.

Kuulas ära, oli tükk aega vait... ja siis meenutas.

Et ta oli haiglas siis, kui Mäos politseinikke tulistati.

Oli haiglas ka siis, kui terroristide lennuk  kaksiktornidesse lendas.

Ja siis, kui  Pärnus see kurikuulus metanoolitragöödia aset leidis.

Ega ta nüüd niiväga tihti seal haiglas ka ei ole.

Aga nii kui on, nii juhtub.

Parem olgu kodus.

...

Mõni asi teeb ikka väga haiget

...

Tegelikult on see juba vana lugu. 

27. novembri "Naistelehes".

Kolumn pealkirjaga "Igal medalil on kaks külge. Alati!"

Artikkel tuli mulle meelde reedesel koolitusel, kus sain (taas kord) teada, kui  jubedad on õpetajad.

Näitena toodi isikliku lapse muusikaõpetaja. Lugu ise oli umbes selline:

Pärast pikka ja rasket võitlust õnnestus lapsevanemal laps laulukoorist vabaks rääkida.
Umbes nii, et trennis juba käib, miks veel see koorilaul.

No ja kui siis ühes muusikatunnis juhtus, et tüdruk kaasa ei laulnud ja sai seetõttu kuulda õpetaja suust mürgise märkuse. 

See oli õpetaja poolt väga inetu, ei vaidle vastu.

Laps ei laulnud, sest kurk oli kolmandat päeva haige.

Kui nüüd vaadata "medali teist külge"...

Normaalne, kui õpilane teavitab tunni algul - ma ei saa täna kaasa laulda, kuna kurk on haige.

Tegemist ei olnud mudilasega, vaid 14-15 aastase noore inimesega.

Loomulikult ei tohi õpetaja kontrollimatult sõnu lendu lasta (st viidata sellele, et koorist sa juba said vabastuse). 

Võimalik, et õpetaja tegemata töö - reeglid ei olnud korralikult paika pandud.

Päris kindlasti tundis laps ennast halvasti.

Ja (medali teine pool)... halvasti tundis ennast ka õpetaja.

Ma tean neid teismelisi, kes laulukoori ei kipu. Eriti kui keegi kuskil on juba vaba ja veedab lõbusalt aega.  

100 + x põhjust, miks ei peaks.
Üks ees, teine järgi.
Miks mina, kui tema...

Õpetajad on hädas, sest iga laululaps kooris on oluline.

Tegelikult, see pole mingi vaidlemise teema. Muidugi peab õpetaja oskama olukorrast välja tulla isegi siis, kui ta tõesti ei oska.

Ja ei oska ta mitte sellepärast, et ta on halb inimene või vähe koolitatud. 

Õpetaja ei saa sellepärast hakkama, et laps teab - see õpetaja ei meeldi mulle, ta nõuab minult liiga palju. Ma suudan õpetaja teha ebameeldivaks ka oma emale ja isale. Ma suudan õpetajale ka välja näidata/selgeks teha, kui ebameeldiv ta on.
Mingil hetkel on asi selge: õpetaja ongi vastik.

Kui ma seda lugu koolitajalt kuulsin, tundsin, et pean õpetajaid kuidagi kaitsma.
Kuidas... kui õpetaja tõesti nii valesti käitus?

Ütlesin ainult - meil ei oleks laulupidusid, kui ei oleks lauluõpetajaid, kes noori vajadusel ka sunniksid koorilaulus käima. 

...

Soomes on lähiminevikus toimunud 2 mõrva, kus ema on oma lapsed tapnud. Kui ma ei eksi, siis noorim ohver oli vaid 1-2 kuud vana.

Pealtnäha olid emad täitsa tavalised normaalsed inimesed. Ühe kohta isegi öeldi, et edukas.

Kus on medali teine pool?
Isegi kui emal oli probleeme, milles olid süüdi lapsed?

Kas me süüdistame naist, kes on vägistamise ohvriks langenud? Et kole lugu küll, aga miks ta kandis nii lühikest seelikut?

Või milliseid näiteid isiklikust elust oleks Timmer leidnud? 

Loomulikult ta midagi leiaks.

Näide, mis ta oma kolumnis õpetajatest tõi, on tõesti räige.

Aga kas see oli õige koht just sellise võrdluse jaoks? 

Õige koht, õige aeg?

Hetk, kui inimene on hukkunud.

Tapetud.
Lasuga selga.

...
1. novembril käisin Jaani kirikus.

Kõneles Jaan Tammsalu. 

Me alustasime leinaminutiga.

Mälestasime hukkunud kooliõpetajat.

Hingeminevad sõnad.
Ja mõte. Mitte ühtegi mõrva ei saa õigustada.

Hetkel tundsin, et just see on tugi, mida vajan.

...

Matusepiltide väärtus

...

Mingil ajahetkel sain päranduseks albumi, mis esimesest viimase leheni täis matusepilte.

Võõrad matused, tundmatud näod.

Mida sellisega peale hakata?

Esimene mõte, et nii palju kirste, leinakimpe ja -pärgi, jutlustajaid, leinajaid.

Ja muidugi lahkunuid.

Et ehk on halb aura.

Samas, miks peaks olema? Võõrad inimesed mulle, mis neil minuga asja. Mis sestki, et olen albumi paar korda kätte võtnud ja läbi lapanud.

 

Nii nagu sünd, nii ka surm on elu osa. Meeldib see meile või mitte, nii lihtsalt on.

Aeg, mis meile antud olla, on kaduvväike suhtes ajaga, mida meie jaoks ei eksisteeri.

Ma ei mäleta, kust ma selle mõtte lugesin, aga see meeldis mulle, seepärast jäi ka meelde.

Mõte, mitte sõnastus.

Vaatsin ka oma pildikarbi läbi. Oli nii matusekutseid kui ka -pilte. Vanaisa matustel keelas vanaema  pildistamise ära... sellest, kui vanaema matsime, sellest pole ka pilte.

Mõtlesime, et küllap nüüdki vanaema ei tahaks.

Aga kui neid lähedasemaid matuseid pildil vaatasin, polnudki nagu mingit ängistust. Oli palju tuttavaid inimesi, mõnel pildil kaasa suguvõsa, mõnel pildil minu lähedased, mõnel pildil kohalik külarahvas.

Lahkunuid polnud keegi lausa portreteerinud.

Mõni pilt tõi küll mälusopist välja selle musta masenduse tunde.

Küsimuse... miks ometi?

Mida vanem pilt, seda huvitavam vaadata. 

Inimesi.

Riietust.

 Kombeid.

Iga pilt on märk ühest ajahetkest.

...

Siis saab elu igavikuks...

...

Siis saab elu igavikuks

kui on ära mindud...

Doris Kareva

Muusikas ka. Seesama lugu. 

Nii ongi.

Igavikuteelised.

Oktoobris ja novembris... hämaral ajal ehk lihtsam.

Lihtsam lahti lasta.

Olemisest ja olijatest.

Lähedasematest ja kaugematest.

Hingedeaja lahkujad.

Varasemad... 22 aastat tagasi.

Ja aasta tagasi.

...

Ja need, kes just-just. 

Tema, kes ootamatult ja julmalt.

...
Ja tema, mu lapsepõlveaegse mängukaaslase isa.

Just-just.

...

See, mis katkes üleeile,

sellest eilne päev ei teadnud.

Mitte ükski hommik meile

jalge alla teed ei seadnud.

Ainult see, mis kaigub tuules, 

see on päris meie enda.

Ainult luules, ainult luules

pärispäev me eest ei lenda.

Bernard Kangro

...