Elu ja surm

...

Käsikäes nad käivadki.

Elu ja surm.

Igatahes olid nad lähestikku.

Kui õue läksin, fotokas pihus.

Kasvamine ja kahanemine samamoodi.

Üks on varsti ümmargune, teist pole siis enam ollagi.

Imeline maailm.

Veel päev või paar ja ka meie õue lumeraasud on kadunud.
Ära voolanud. Maassse imbunud.
Kes kus.

Koroona... kasvab või kahaneb?
Elu või surm?
Või ainult paanika...

Aga igapäevaselt loen: ärge muretsege, surevad ainult vanad.

Seda on nii lohutav teada.

Eriti kui seda pidevalt korratakse.

Tervitused Itaaliast! Ihihihii, arvake ära, kas Lõuna-Itaalia või Põhja-Itaalia!

Meil siin on tore, kõik on noored ja heas toonuses inimesed!  

Kolm meie grupist otsustas loobuda, kuigi teadsid, et raha tagasi ei maksta. Aga mis ühele kaotus, see teisele võimalus leida! 

Ja koroona viiruse peamine tunnus on paanika. Meil siin pole mingit paanikat, nii et ei mingit viirust.

Aga kui olekski, siis on see surmav suudlus  ainult vanadele ja haigetele!

Lühike kokkuvõte tuntud (?) ajakirjaniku suusapuhkusest.

Delfis terve artikkel.

...

N nagu Nangijaala

...

Kui on juttu surmast, siis tuleb ilmtingimata rääkida Nangijaalast. Eriti siis, kui pead sellest rääkima lastele.

Ja kui tunned, et rääkimine hästi välja ei kuku, võta raamat ja loe.

Astrid Lindgren, "Vennad Lõvisüdamed".

Olen seda koolilastele ette lugenud ja iga kord väevõimuga pisaraid tagasi hoidnud. Vaid mõned leheküljed kogu raamatust ja kõik on öeldud.

Joonatan teadis, et ma pean varsti surema. Ma usun, et seda teadsid ammugi kõik peale minu enese. 

Nangijaala on maailm, mille Joonatan välja mõtles oma väikese haige venna lohutamiseks.

Nangijaala on paik, kus sünnivad muinasjutulised asjad, ja kes sinna satub, võib hommikust õhtuni seiklustest osa võtta.

"Nangijaala," kordan ma. "Kus see asub?"

Joonatan ütles, et ega temagi tea päris täpselt. Aga see pidi olema kuskil tähtede taga. Ning ta hakkas jutustama Nangijaalast nii, et mul tekkis peaaegu tahtmine otsemaid sinna lennata.

...

Pilvelind

...

Kui ma aknaklaasil kimbukest sulgesid nägin, tekkis kohe kuri kahtlus. 

Nii oligi, väike keha lamas maas, külm ja liikumatu.

Uurisin raamatust ja guugeldasin arvutis.

Kui äkki siisike?

Siis rahvapäraselt pajulind ja kadakalind.

Ja pilvelind.

Pilvelind ta seekord vähemalt minu jaoks oli. Mõelda vaid, tema sai kohe ingliks minna. 

Tiivad omast käest võtta.

Eks mul ongi nende inglite ja tiibadega oma lugu. 

Sa oled hingelt ingel, mis sest, et oma elus oled püüdnud seda krutskitega varjata. Aeg, mis antud, tahab sind ära võtta... nojah, küllap selleks, et sulle on ju vaja tõestada, miski pole lõplik. Olla kaitseingel kallitele... nii et tööd sul jagub.

Kuu aega ja viis lahkunut. 

Vaid kaks neist pensioniealised.

Keskmine vanus 61.

Viis lahkunut tutvusringkonnast kuu aja jooksul.

Kõigil neil jäid olulised tegemised pooleli.

Ja nüüd see siisike.
Või hoopiski põhjavint?

Vahet pole, olen endiselt veendunud: ei midagi juhuslikku.

Tiivuline.
Tulid sõnumit tooma. Neilt, kellest räägime minevikus...

Linnukene... kiirustasid... ja sattusid jamasse.
Panin su metsa alla puhkama.
Nimetu hauaküngas :(
...
kui kuu läeb üle vee on taevas vakka
ah taevaroosad huuled metsa takka
ükskord viib surm su musta taeva alla
kuid laotus kannab neid vaid kel on tiivad
siin teede tolmu - treppe - tuuli talla -
ükskõik - kord surm viib kõrge taeva alla
või siiski - juba tänaööl - löö tiivad valla
pää uneerk kui külmi tuuli riivad - 
ja - kui viib surm su kõrge taeva alla
sa tunned kuidas kannavad su tiivad
(Indrek Hirv)
...

Olge hoitud!

...

Teie, kes te veel koju pole jõudnud.

Olge hoitud!

Kuidagi palju sai sel suvel loetud ja mõeldud neile, kes vaid korraks läinud, koju tagasi jõudnud aga mitte.
Kes merele, kes metsa, kes lihtsalt korraks.
Mõni neist viimaseks korraks.

Kuskil augustis poolel teel Loksale tegime peatuse ja  tekitasime endile piduliku lõunasöögi. Vaatasime, et oo, politsei ka söömas, mitu autot toidumaja ees.

Ja siis selgus, et nad otsivad.
Ratastega ja metsas. 

Teda, kes juba mitu päeva kadunud.

Keda kodus oodatakse.
Aga kes õnneks siiski millalgi hiljem kuskilt lõpuks ise välja ilmus või märku andis.

Ja siis kohe varsti mere ääres, vaatasime ja mõtlesime.

Et miks see helikopter.

Algul lendas mürinal üle.

Pärast jäi mere kohale "ankrusse".

Hilisõhtul tuli uudistesse, et veel üks, keda otsitakse.

Otsiti... leiti... aga juba oli hilja.

Mõnikord on nii, et ka lähedasega ei saa kohe soovitud hetkel kontakti.
Tean, et ei peaks, aga ometi hakkab tööle sisemine häirekell.

Neil hetketel on hea teada, et ikka ju keegi kuskil.
Hoiab silma peal.

Olge hoitud!
Mõnikord on ka oluline, et leitud.

Nüüd jälle.
Kadunud.
Otsitud.
Leitud. Leitud?

Üheotsapilet.
Aeg piletile märgitud.

...

Kes on see tundmatu Two?

...

Keski Two on mind avastanud ja saadab järjekindlalt pakkumisi. Kus see märk mul nüüd maas on, et ma mingit kontakti igatsen... aru ma ei saa. 

Aga kui sõbrantsile kurtsin, siis tema ütles, et talle ka. Kusjuures, karjuv ebavõrdsus, tema saab pakkumisi ikka omaealistelt. Ja juba pikka aega. 

Kuna kõik on kasutamata, ütles, et võib edasi saata. Kui kurtsin, et mul on vist grupp 80+.
Päris kindlasti pole ma ise registreerunud... 

See on täitsa uus kogemus. Mul pole tutvusportaalide vastu midagi, aga suhtlemisega on nii, et hoiaks jõudumööda olemasolevaid kontakte, uutest suurt ei hooli. 

Või kui täpsemalt öelda... hoolin küll, aga aega pole. 

Aega pole??

Mis ma täna huvitavat tegin?
Tegelikult viibisingi grupis 80+... otsisin vanu kirju, mis Mangu saadetud. Lõpuks isegi leidsin, nii umbes-täpselt 67  aastat tagasi. 

Mangu oli siis 25.

See oli üks kiri.

Aga emal oli alles hoitud rohkem, ehk kümmekond.

Mangu, keda enam ka ei ole. 

Väsis ära.

Suguvõsa kokkutulekute vanim, nüüd enam mitte.

Teatepulk järgmisele.

Mina mõlgutasin täna niisama mõtteid, elamisest, olemisest, minemisest. 

Ja siis veel.

Mis ma täna tegin.

Blogisin. Soome 100.

Pisut katsetasin meisterdamist. 

Midagi jõulumeeleoluks.

Ja siis pildistasin, ikkagi esimesed jäälilled aknal.

Verandas.

Polnud tegelikult lilled, arglikud jooned. 

Aga ikkagi.

Ja siis tegin kaalikatest vormirooga ja käisin õues kõndimas.

Lehed on lugemata ja telerit ka eriti ei vaadanud.

Aega ei olnud.

Millal ma siis veel selle Two`ga suhtlen?

...

Elust ja surmast

...

Sattusin vaatama kolmandat osa norrakate sarjast "Surm - lugusid elust".

Hetkel saab seda veel siit vaadata. 

Veel. 

3 päeva.

Järgmine osa peaks tulema 27. juunil.

Kahte esimest osa enam järelvaadata ei saa, sellest on täiega kahju... aga seda kolmandat vaatasin korda kolm... kompensatsiooniks.

Mina ka mõtlen surmast.

Millestki ebamäärasest, aga vältimatust.

Neist, kes surmast mõtlevad, nendest ongi see film.

"Minu suhe surmaga jääb samaks... olen kõigest südamest selle vastu."

"Surm võib olla lind. Raisakull ei püüa elusaid linde."

"Memento mori... pea meeles, et sured."

"Kolbal on nägu, mida vaadates meenub, mis meid ees ootab."

See ei olnud sünge film.

See oli film elust.

Ja surmast.

Surm kunstis, muusikas, kirjanduses.

Surm meie kõrval.

"Olen ammu su kõrval käinud."... "Olen seda märganud."

Ma usun, et vaatan veel vähemasti ühe korra üle.

Filmi.

Enne kui järgmine osa tuleb.

Aga muidu... suremine on osa elamisest.

Sellega tuleb leppida... ole sa siis putukas-mutukas või inimene - looduse kroon.

...