Südaöine täiskuu

 ...

30.06.2026

Käisin teda möödunud ööl otsimas. Kalendrit uskudes, oli kuu tõusust juba tubli pool tundi möödas, aga kuud ei kusagil... kuni oma otsingutega heinamaa servani jõudsin. Ja sealt oli lõpuks näha, kuidas suur ja ümmargune ketas metsa ja elektriliinide tagant end välja üritab upitada! 

Tõesti suur ja punaka tooniga suvine täiskuu, teadjamad ütlevad, et maasikakuu 🙂 Nimi vihjab värvile ja maasikahooajale! 

Esimese pildi tegin mõni minut enne südaööd...

29.06.26... 23.56

... teise sama palju minuteid peale 12.

30.06.26... 00.04

See, et kuu seekord erakordselt madalale jäi ja suhteliselt lühike ajavahe tõusu ja loojangu vahel oli, seda lugesin siit ja sealt. 

Tõusis kell 23.13 ja loojus 2.25.

Ja nii madalat kuud on järgmine kord loota alles 2043. aastal.

Ma ei arva, et kuul, mis viimasele pildile jäi, just tõusu kõrghetk oli, aga ilmselt ta eriti kõrgemale ka ei kerkinud. 

Täiskuuga on seotud nii mõnedki rituaalid.  

Mõtle kõigele heale, mis su ümber on. Täiskuu suurendab positiivsust su elus ja annab erergiat.

Minus tekitab täiskuu pigem rahutust ja unetust. Aga meeldib ikkagi, eriti selline silmapaistvalt omapärane!

... 

01.07.2026

Täna vaatas kuu aknast sisse, nii et täiskuu-jutu lõpetuseks üks korralik punkt!

01.07.2026 kell 00.47

...

Helid, mis kõnetavad

 ...

Juba hommikul tajusin... kuskil ligilähedal alustati tööpäeva, kell võis olla pool kaheksa. Tavaliselt, kui ma magan, ma ei kuule. 

Ja tavaliselt ma magan... 7 tundi ööund võiks ikka kätte saada. Eile näiteks läksin kell 2 magama. Ootasin, millal vihm ja äike Pärnust meile jõuavad. 

No ei jõudnudki. 

Mul on meeles lapsepõlveaegsed augustikuu ööd. Istusime pimedas suurestoas, ei mingit valgust peale välgusähvatuste, ei mingit häält peale kõuekõmina. Suvekodu keset metsa, ei elektrit majas, välisvalgustusest rääkimata.

Ma ei mäleta, et ma kartnud oleks. Lihtsalt nii ilus oli. Nüüd on mul laternapost akna taga, ilu miinimumini kahanenud, aga mingi põnevus on jäänud. 

Nii ma siis eile ootasin. Natuke mõtlesin naabrinaise peale. Ta millalgi meenutas, kuidas äike tema lapsepõlvekodu maha põletas. Ema-isa olid kaugemale sugulastele külla läinud, õnneks piisavalt kaugele, et lapsi üksi koju ei jäetud. Kui pere koju tagasi jõudis, maja enam ei olnud. 

Sedapuhku pilv meieni ei jõudnud, ei vihm ega äike. Pärnus jagus mõlemat, ja piisavalt põhjalikult.

Aga äratas mind hommikune intensiivne mürin. Ehk oli mõni suurem masin teel objektile. Kuhu iganes. Panin akna kinni ja magasin edasi. 

Mingi märgi see äratus jättis, pärast hakkasin igasuguseid hääli märkama. 

Kui klaase köögist tuppa viima läksin, oli näppude vahel kristalli puhas helin. Kokku nad peaaegu ei puutunud, aga helisesid.

Külmutuskapp urises tujutult, põrandalauad kriiksatasid, lusikas kõlksatas kraanikaussi, pesukapi uks tegi ähvardava kolksu, vesi kannus hakkas pahinal keema. 

Ja siis see potikaas, lihtsalt põrkasime kokku, tema jäi pikalt edasi-tagasi kõõluma,  peaaegu et sekundeid lugedes. Vasakule-paremale, vasakule-paremale. Kõrra-kõrra-kõrra-kõrra...

 

See tuletas meelde, et vanavanemate seinakell mul juba ammu seisab. Keerasin üles, ta ka, hakkas oma elu elama. Häälekalt. Äsja lõi üheksa pauku. Kui toas vaikne on, kuulen ka pendli liikumist. 

Praegu ei kuule. 

Klassikaraadiost tuleb ooperiõhtu... Sünge "Carmen" La Scalast, juuni alguses oli esietendus.

Kui Damiano Michelletto tumedatooniline, pigem romantikavaba lavastus pole kriitikutelt kiidusõnu pälvinud, siis muusikaline pool oli lihtsalt vaimustav.

Nii on öeldud saate tutvustuses, ja nii oligi.

Kaks ja pool tundi kvaliteetmuusikat.

...

26.06.2026

 ...

Selle kuu ja selle aasta oluline number. 

26.06.26

06.06.26 oli ka, sellest ma juba kirjutasin.

Mulle numbrid meeldivad!

Kusjuures, tänasest etendusest, U.S. oli numbritesse kiindunud, juba lapsena. Ta korjas mustikaid ja teadis täpselt, mitu marja mahub 5-liitrise nõu sisse. Ma olen ka nii korjanud, lugesin, mitu tükki, ainult et veerandliitrisesse anumasse ja metsmaasikaid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida ;)

Minu selle suve tähtsündmuste hulka võib päris kindlasti tänase etenduse lugeda. Lausa esietendus oli, "Ood armastusele. Urmas Sisaski lugu". 

Lavastus toob publiku ette dokumentaalse fantaasia helilooja lapsepõlvest kuni elu päris viimaste kuudeni, lisaks Sisaski muusika Tiiu Sisaski ja NUKU koori esituses. Urmas Sisaski rollis Christopher Rajaveer.

Etendusele sattusin juhuslikult, kell 3 ma veel ei teadnud, et lähen (ja kell 7 algas etendus). Piletid ostetud, transport korraldatud... unistuste üritus. Ja etendus ka väga meeldis, meeldis muusika, meeldis lavastus, meeldisid osatäitjad. Vanaema hea ja armas, isa-ema-õed, laste ema ja Muusa, kõigil oma roll laval ja eluteel. Mingid meenutused, mõned hetked, mõned inimesed tulid tuttavad ette. 

Tuult tiibadesse, Urmas Sisaski muusika! Jätkuvalt.

Õnne, kordaminekuid ja emotsioone pakkuvat kulgemist järgmistelgi etendustel Jäneda Pullitalliteatri laval!

...

Jäneda lossi katusel on Urmas Sisaski Muusikatähetorn. 

Pühapäeval on seal kontsert "Tiiu Sisask. Urmas Sisask. Tähistaeva muusika."

Aga vaatasin: üritus on välja müüdud.

...

Appi, rünnatakse

 ...

Elu toob kaasa ootamatusi, ei aita siin midagi, et aastakümneid kogemusi kukil, ikka midagi uut. Mäletan mingit kevadist ütlemist: tänavu on iga sääse kohta kaks puuki. Lohutavalt just ei kõla, nii sääsed kui puugid on igavene nuhtlus. 

Aga paar päeva tagas ründasid mind mesilased! Mina ütlesin, et maamesilased, aga teadjamad teavad, et tegu on pigem kimalastega (ja siis edasi rahvakeeli maamesilane või metsmesilane). 

Kõik sai alguse projektist Sabiina kadakas. Laiutab, ja alumised oksad vastu maad, olen aeg-ajalt ikka ringi peale teinud, oksi lõiganud ja okste alust umbrohust puhastanud. Ja siis trimmeriga suuremale ringile. 

Seekord trimmerini ei jõudnud, kui ma taimejääke rehaga kokku tõmbasin, sikutasin lahti ka ühe priske tüki samblast pinnakatet. No ja seal all oli elurikkus!... ilmselgelt lisaks putukatele nende munad ja nukud. Panin küll katte kähku tagasi, aga see ei päästnud, Päris kindlasti oli see koomiline, kui lõigutud ja kokku kogutud taimne materjal kaenlas, metsa poole kiirustasin, suunaks kompostihunnik ;) Need sadakond sammu mind ei päästnud, tiivulised olid kannul. Hääle järgi tuvastasin, nii et järgmised 100 sammu kappasin juba toa poole. 

Õnneks läks õnneks, ühtegi ampsu minust ei hammustatud. Wikipeedia ütleb, et ohu korral ründab kimalane vaenlast raevukalt ja erinevalt meemesilasest nemad pärast nõelamist ei sure, nii et võivad vabalt järgmise rünnaku korraldada. Mul vedas, tõenäoliselt olin piisavalt turvaliselt riides ja ehk aitas ka see puugitõrjevahend, mida olin just enne oma riietele pihustanud. Ehk ei tundunud ma piisavalt isuäratav.

Samas, eile õhtused kihulased nende arvamust ei jaganud, neid oli massiliselt ja kõik tahtsid ampsu saada, tõenäoliselt korduvalt. Ehk oleks jaanitulele lähemal veidi rahulikum olnud, ma ei tea, mulle meeldib tuld kaugemalt vaadata. 

Prillid ees, on pilt eriti selge.

Kui nüüd keegi vaatab, et ma miski imelik... no ei ole ju! 😉 Mul oli neist kihulastest täielik siiber, terve näonahk juba valutas. Nii me tundlikumad vahepeal varjusime, samal ajal kui noored tuiskasid ringi ja neil oli täitsa suva, on kihulased/ei ole kihulasi. 

...

Võidupüha ja jaanilaupäev

 ...

Hommikul paraad...

... ja õhtul jaanituli.

Uskumatu, aga vihma ei sadanudki!

...

Varulauk ja veede

 ...

Sõnamängud mulle meeldivad, Sõnuk ja Sõnar peaaegu et igapäevased.

Sõnuk 21.06.2026: 5/6

⬛⬛⬛🟨⬛

⬛🟨🟨⬛⬛

⬛⬛🟨🟩🟩

🟩⬛🟩🟩🟩

🟩🟩🟩🟩🟩

Mõnikord läheb paremini 😉

Aga nüüd see sõnaus.

Sõnaus on vana*, ent ununenud sõna, ja kuigi nüüdseks mitmeid aastaid tagasi avalikkuse ette toodud, kõlab ikka võõrana. Samas, juba mitmendat korda toimus selle nime all üle-eestiline uudissõnade konkurss. 

Sel aastal toidusõnad. Kokku esitati 1500 uut sõna, nii et kujutan ette: neist parimate leidmine ja lõpliku valiku tegemine ei olnud lihtne!

Rahva poolt valitud lemmikuks sai varulauk (kappi varuks soetatud maitseroheline, mis kipub sageli unarusse jääma).

Minu lemmiksõna on aga veede... hiline hommikueine (brunch). Sõna on meeleolukas ja minu jaoks igapäevane. Selles mõttes, et ma olengi hilise hommiku austaja. Kohvi ehk veidi rohkem normaalsel ajal, söömaaeg ise kipub keskpäeva tähistama. Ja Veede on muus mõttes ka tuttav sõna 😉

Täiesti suupärased sõnad on ka taksisai (hot dog), nipsuroog (kiiresti tehtav toit), tarje (catering), vardaliha (šašlõkk)... aga nendega harjumine võtab siiski aega! 

Minu varulauk, mis eile õhtul sai lõpuks purki soolatud ;)

...

* Wiedenanni eesti-saksa sõnaraamatusse on sõnaus sisse kirjutatud kahe tähendusega: 1) arutelu, läbirääkimine; 2) nõidumine, sõnadega lausumine. 

** Parimate toidusõnade autorid leiab siit.

... 

Nägemused

 ...

Hoiatus... kui sul on arahnofoobia... siis hirm ämblike ees.  Ehk oleks parem mitte lugeda? Või vähemalt jäta pildid vaatamata.

Ma tegelikult alustan hoopis ühest taltsamast lemmikust. Ja ämblikest räägin ka ainult positiivses toonis 😉

Vaikiv vahimees

Iga päev ja mitmeid kordi on ta mul silme ees. Kui aknast välja vaatan. Kui õue trepile lähen. Kui sauna ukse ees istun ja helistan... või niisama hinge tõmban. Seni pole keegi kinnitanud, et tema ka näeb. Minu lemmikloom. Liiki ei oska määrata ja nime tal ka pole. Või olen selle unustanud?

Aga ta on olemas. 

Kes näeb see näeb, vahet pole. Saba sorus ja nina püsti, kõrvad tuules loperdamas. No see viimane... tegelikult tuul kõrvadesse ei takerdu, puhub okaste vahelt läbi. 

Aga tore ju mõelda ;)

Olen teda päris tihti pildistanud.

26.04.2026

...

Koduloomi mul ei ole. Kui välja arvata sipelgad, kes kevadeti end kööki sokutavad, ja ämblikud läbi aasta. Ma võiks ämblikest fotoraamatu kokku panna, enamasti pildistan, kui lähemalt kokku puutume. Mu meelest on nad ilusad! Ometi on maailmas lugematu arv inimesi, kes ämblikke kardavad. 

Küsisin AI käest positiivseid fakte ämblike kohta. Sain palju huvitavat teada, lisaks kinnituse enda teadmistele: nad on ohutud ja kasulikud kodukaaslased!

Lisaks on nad üllatavalt pühendunud lapsevanemad, oma mune kaitsevad nad pehme kookoniga, beebisid kannavad seljas ja toidu närivad pehmeks, enne kui järglastele annavad. Käitumine on muidugi liigiti erinev, 

Eestis elab umbes 540 liiki ämblikke. Ämblik võiks olla kannatlikkuse ja loovuse sümbol, nende võrgud on kui imelised kunstiteosed. 

Ja ilmselgelt on nad õnnetoojad, eriti õhtused ämblikud. 

Kui mul mõni väga jalus koperdab, siis suvel viin õue ja talvel verandasse. 

Täna hommikul leidsin ühe kaunitari oma pudrupotist. Õnn, et veel vett peale ei kallanud! Tegime fotosessiooni ja siis viisin ta välja päikese kätte. 

Lisaks ämblikule jäi pildile ka nägemus!

Loodetavasti ei jäänud teda keegi tuppa taga igatsema.

...

Võõrad mõtted

 ...

Vahepeal oli mitu lugu mõtteid ja mõttetusi, siis sai isu otsa. 

Kummaline, et see isu selline heitlik on. Mõnikord olen suhtlemise lainel, samas vajan ja naudin vaikust. Loen... ja siis järsku ei suuda raamatut kätte võtta, ükskõik kui põnev tundub. Pigem joonistan või kirjutan.  

Kuni sellestki küll saab.

Täna tahtsin maasikaid pildistada, aga välja tuli trips-traps-trull. On nagu on :)

Kui juba piltidele jutt läks... tegin 3 fotoraamatut, neljas on pooleli. Lihtsalt sai siiber. Kuigi mul on materjal koos ja suur osa juba raamatussegi sisestatud, kuigi firma on saatnud meeldetuletusi ja pakkunud soodustusi. Aga lihtsalt... asi ei edene.

Vahepeal oli projekt "Mittevajalikest asjadest vabanemine". See tuhin läks kähku üle. Natuke asju vähemaks sai. Rõhk sõnal natuke. Niipalju ehk olen suutnud, et uusi asju muretsen minimaalselt, aga see on ka kahe otsaga asi: läheks pealinna meelt lahutama, aga midagi pole nagu selga panna. Kuigi kapp on riideid täis.

Nii ma siis olen hädas oma mõtete ja mõttetu aja kulutamisega. 

See oli nüüd sissejuhatus ;)

Oeh täna, oeh homme, millal see oeh küll otsa saab? (vanaema tarkusetera).

Mõtlesingi, et turgutan ennast vahelduseks võõraste mõtetega. Äkki mõjub innustavalt!

Projekt "Aluspüksid mulda"... kuhu kaovad püksid? (Tänase Õhtulehe artikkel). Tulemus läheb septembris MUHKi uuele püsinäitusele. Isegi kui projektiga katsetan, ma mingit väljanäitust ei luba 😉 Aga mine sa tea!

Tuleb osata aeg maha võtta. (Frad Jüssi mõte)... ja rahvaalgatus: teeme molutamise päevast riigipüha, vaimne tervis vajab turgutamist. Ma vist küll allkirja ei andnud, aga ideed toetan.

Mu tänane horoskoop soosib igapäevategemisi, pisitasa... et päevades oleks rohkem rahulolu ja tasakaalu. Üks oluline vestlus võib plaanidesse tuua selgust. Ja vaikus on oluline.

See viimane... vaikus on oluline. Lugesin just Virginia Woolfi "Päevik 1915 - 1919". Sealt üks mõte* vaikusest. Vaikuse vajadusest.

Neljapäev, 6. detsember 1917

Millalgi oli kahurituli nii vali, et pärast plahvatust kuulsime hülsi ülespaiskumise vilinat. Üks aken vist tõesti klirises. Siis vaikus. Meile keedeti kakaod & me läksime jälle voodi. Kui kõrvad on õppinud kuulatama, ei saa neid sundida mõneks ajaks seda ära lõpetama. 

* lk 122

...

Ei midagi erilist

 ...

Ilmast võib alati rääkida. Tegelikult pole mul vihma vastu midagi, tubaste tegemiste hulgas on piisavalt seda, mis naudingut pakub. Samas pole mõnus vaadata aknast välja ja küsida endalt: kas tõesti juba sügis? Ja nagu juba räägitud (ehhh, hommikul ju hoopis kirjas kirjutasin)... kui tahad näha, kuidas aeg lendab, viska kell aknast välja ja vaata.

Sügisesi mõtteid on nagu vara mõlgutada, ega ei mõtlekski sellele, aga eile pildistasin metsa servas seeni. Pole küll vist söögikõlbulikud, aga seened viivad paratamatult mõtted sügisesse.

Neid ma ei puutunud, aga rabarberid kitkusin üles. Kobedamad tõin tuppa, puhastasin-koorisin-tükeldasin. Ja segasin suhkruga. Mulle meeldib see siirup, mis öö jooksul koguneb, mis sest, et seda nii vähe tuleb. Seda hinnalisem on! Suhkrused tükid lähevad sügavkülma.

Korjasin kimbu karikakraid, üks armas inimene läks 1. jaanuaril igavikuteedele, muidu oleks tal olnud eile sünnipäev.

16.06.2026

Pilviga rääkisime. Muidu elust, aga Helvist ka.

Pilvi ütles, et ta mäletab (oli siis napilt 4 aastane), kui Helvi sündis. Ema tuli oma venna kodutalust ja ütles: kurg viskas põllu peale tita. Pilvit oli see mõte terve lapsepõlve kummitanud. Et kuidas titega ikka nii tohib ringi käia. 

Meil jalutas kurg niisama õue peal, ei mingit titte. Lihtsalt möödaminnes, kõndis hoogsa sammuga sauna suunas, ime et pildile püüda jõudsin.

16.06.2026

 

Minu vanaema sündis saunas, 10. juunil sai sellest 117 aastat. Sündis sealsamas rannakülas, kus Helvi 23 aastat hiljem. Helvi isa oli vanaema vend.

Vanaema lill oli pojeng. Praegu igal suvel vaatan... kas hakkab õitsema enne sünnipäeva. Või varasel kevadel, kas õied peavad sünnipäevani vastu.

Sel aastal hakkasid tasapisi juba pudenema. Tuppa toomiseks siiski jagus.

Aga muidu... Ei midagi erilist...

...

Päästetud raamatud

 ...

Sain läbi raamatu, mis rääkis raamatutest.

Kahe noore ekslemine kolmes labürindis, kus raamatud saavad kolme erineva kohtlemise osaliseks. Kõigis neis lugudes on sisse kirjutatud mure, mis saab raamatutest tänapäeva ühiskonnas. Natuke nagu muinasjutt, kus noored, kes armastavad kirjandust, on valmis riskima, et päästa raamatuid ebaväärikast kohtlemisest.

Nii mõnigi küsimus jääb õhku rippuma, sest isegi need, kes raamatus nö pahad poisid on, suudavad põhjendada, miks nad just nii mõtlevad ja nii tegutsevad.

Midagi selles raamatus meenutas mulle Antoine de Saint-Exupéry "Väikest printsi". Kusjuures, ka "Väike prints" on omamoodi raamatusse sisse kirjutatud, nii nagu veel mõni läbi ajaloo ilmunud kirjandusklassika.

Kui sa südamega ei vaata, siis jäävad paljud asjad märkamata. Kõige olulisemaid asju polegi silmaga näha.

Lugemine ei pea olema ainult nauding ja meelelahutus. Mõnikord pead samu ridu sügavalt uurima, samu lauseid uuesti lugema. Mäkke ronimine on raske ja vaevarikas, aga kui sa selle tee oled läbinud, alles siis avaneb su silme ees suurepärane vaade.

Sōsuke Natsukawa "Lugu kassist, kes püüdis päästa raamatuid". 

...

Aga mis ootamatu kokkusattumus, paar päeva tagasi, kui lugemine veel poole peal oli, sattus mulle ette Contra arvamuslugu raamatutest. Artikkel, millesse sisse kirjutatud sama mure: raamatud, raamatukogud ja nende olulisus tänases päevas.

Artikkel täiendas raamatut... või siis vastupidi. Kindlas suunas mõtlemist ajendasid mõlemad.

...

Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Roosa paelaga võti

 ...

Tegelikult oli see märk ainult enda jaoks. Ma ei tea, kas juhuslikul märkajal oleks tekkinud küsimusi. Kaasal ei tekkinud... vähe sellest, ta isegi ei pannud tähele 😉

Ja asi kah, mida märgata!

Aga tegelikult väga oluline teetähis, et mõni viimase hetke liigutus tegemata ei jääks.

Elektripliit kinni keerata ja haudepott mujale tõsta! 

Päris vastik tunne, kui enne kodunt minekut autopiloot peal, ilmselgelt hakkab hiljem piinama: kas ikka lülitasin välja. 

Muidugi võiks nüüd olla #ealisediseärasused... kas just lohutavalt kõlab, tegelikult on mul seda ette tulnud nii kauges nooruses kui niisama läbi aastakümnete. Sõbraliku naabrimehega käisime mingilt kohalikult ürituselt salaja sõidus... läksime vaatama, kas ma ikka tõmbasin kodus triikraua välja. Täna ei mäleta, miks naabrimehega, mitte kaasaga, kes ka pidus oli. Isegi seda ei mäleta, kas kaasale üldse rääkisin. 

Et triikraud väljas oli, seda mäletan.

Sõbrants on mõned korrad meil käinud vaatamas, et kas ma ikka... midaiganes. Ükskord viis jäätmed konteinerisse, olin need miskis pakendis verandasse jätnud. Hoidun mõtlemast, mis meid Saaremaa-reisilt tagasi jõudes ees oleks oodanud.

Või no siiski, oluline lähedane kunagi rääkis, et läks  oma noortega suvilasse, pidi miskit lihakraami kaasa võtma. Külmkapist võttis välja, aga unustas köögikapile. Mõni päev hiljem, kui tagasi jõudsid, roomas too "kraam" rõõmsasti vastu. 

No ja siis see nõuka-aja lugu veel, SEK-i ja vene rubla suhe oli parasjagu nihkes, nii et numbreid vaadates tundus väliskülalistele meie kaup kuidagi väga odav.

Siis üks Rootsi-eestlane* sai Tallinna toidupoes täieliku ajupesu. Doktorivorst maksis 2.20!

Proua ostis kohe mitu kilo vorsti** koju kaasa. Jutt minuni jõudis, et kohvritäie... aga selles ma julgen kahelda ;)

No igatahes, misiganes oli, Stockholmi jõudes valitses kohvris täiuslik elurikkus. 

Ilmselgelt olen ma oma lobisemisega roosast paelast päris kaugele kaldunud, aga on nagu on. Seekord sedamoodi.

...

* ei olnud sugulane 😀

** mina mäletan, et doktorivorst oli täitsa hea.

...

06.06.2026

 ...

Juba numbrite pärast peab kirjutama!

06.06.2026

Veel loetud minutid ja ongi kaduvikku läinud, nii päev kui tema numbrite kombinatsioon. Küllap kuskil kunagi midagi olulist esile toomiseks leitakse, mõni üritus või algatus, mõni sünd või surm. Midagi, mille kohta praegu veel ajajoonele märksõna kirjutatud ei ole.

Aga kui aastanumber mängust välja jätta, siis läbi ajaloo 06.06 midagi ikka tähendab või tähistab.

6. juuni on Eesti jalgpalli sünnipäev. 06.06.1909 peeti Lasnamäel Valge majaka taga väljakuks kohandatud karjamaal esimene ametlik jalgpallivõistlus.

6. juunil sündis Aleksander Puškin. 06.06.1799.

06.06.1523 valiti Gustav Vasa Rootsi kuningaks ja 6. juuni on ka Rootsi lipupäev*. Riigipüha ja vaba päev.

90 aastat tagasi... 06.06.1936

Estonia kontsertsaalis tähistati  Rootsi lipupäeva.

Sellised nopped siit ja sealt. 

Ma ise ei osanud tänast päeva küll kuidagi eriliseks muuta. 

Või kui mõtlema hakata, siis tänane vihm viimase aja taustal on siiski midagi, mida märgata. Vesi voolas räästast nii suure kaarega, oleks olnud tükk tegu, et juga veekogumisnõusse juhtida.

Lugesin üht raamatut kassist, kes püüdis päästa raamatuid...

... ja ajasin ühe teise Jaapani kirjaniku loomingu jälgi. "Põgene, Melos!"... aga selle tõlget eesti keeles ei ole.  

Tänane vihm tegi liiga pojengidele, mis sel aastal juba mitmendat päeva oma õieilu on saanud näidata. Õnneks tegin eile õhtul paraadfoto ära.

Lõikusin peeneks kümmekond vart rabarberit ja segasin suhkruga, et homme siirup välja kurnata.

Pildistasin õhtust udu ja kuulasin kuulasin err-i arhiivist "Väiksese printsi" järjejuttu.

...

* Eesti lipu päev on 4. juuni ja see ei ole riigipüha.

...

Pikk jutt mittemillestki

 ...

Ega ma päris kindel ei ole, kui pikk see jutt just tuleb... aga seda ma võin kinnitada, et mitte millestki ma esialgu kirjutada plaanisin.  Ehk siis lihtsalt tegemisest, millega mitu päeva seotud olin. Vanad fotod ja vanad jutud.

Ja kui mu sissejuhatus jäi nüüd kuidagi arusaamatuks, siis selles, et mina pole süüdi, selles olen ma kindel 🙂 Ikka nii, et tahad parimat, aga välja tuleb nagu alati. 

Või nagu netist leitud tarkusetera (millest ma mööda vaatan) ütleb: kui pole millestki rääkida, siis ära punnita peeru sealt, kus seda ei tule.

Kirjutan ma aga sellepärast, et õigustada ootusi. Kati näiteks ootab, et ma kirjutaks. Teine, kes ootas, oli Emmeliina. 

Otsisin oma vanadest postitustest vanu, kaugete aegade taguseid fotosid... ja see oli samal ajal ka omamoodi koosolemise aeg Emmeliinaga. Mõned mõtted kommentaarides, paljudes kommentaarides... aga ka leitud laused ja lõigud Emmeliina enda blogis andsid märku, et nii mitmelgi teemal liikusid meie mõtted ühes suunas.

Aga teisest küljest, ikka täitsa erinevad oleme. 

Olime. 

Emmeliina stiil riietuda pani mind kadedust tundma (ausõna, muidu ma ei ole kade inimene!). No ja siis jäi silma ja meelde tema lause: mulle ei meeldi pesemata aknad. Või oli see lausa: asjad, mida ma vihkan. 

Lugupidamisest ja võõraste tõdede tunnustamiseks, võtsin ette oma kodus akende pesemise päeva, muidu oleks rahumeeli teadmata ajaks edasi lükanud. 

Tunnen sust puudust, Emmeliina. Me alustasime blogspotis ühel ajal, juunis 2008. Sina neli päeva varem. Meil mõlemal oli väike blogimise kogemus juba olemas, sinul Delfis ja minul Toidutares.

Kõik see tuli mulle meelde, kui oma blogis fotosid otsides postitusi läbi lappasin ja sinna juurde ka kommentaare lugesin. 

No ja siis lugesin läbi ka meie mõlema mõned esimesed kirjutised. 

Emmeliinal 3. juunil 2008 ja minul 7. juunil.

Täna kirik keset küla...

18 aastat... see on ikka päris pikk aeg.

Suvel 2008 ostsin oma esimese digi-fotoka... Olympos Digital Camera.

Umbes sellest ajast leidsin ka ühe reisipildi.

Pakun, et Meenikunno Maastikukaitseala Lõuna-Eestis.

...