Hommikused raputused

 ...

Mul on viimasel ajal mingid hommikused selged unenäod, nii et ärgates lausa meeles.

Mitte et ma neid praegu enam mäletaks. Aga tänane veel täitsa olemas!

Avastan, et mu rahakott on tühi. Münditasku ja sularahasahtel, ja kadunud kõik mu kümmekond kaarti. Kliendikaardid, sõidukaardid, pangakaart, ID kaart ja tervisekindlustus. 

Ainult mu lemmikmees, Karl Ernst von Bear ja Eesti 2kroonine on alles. 

Kõige hullem, ma ei suuda meenutada, millal viimati rahakotti kasutasin. 

Armas Jumal, tee nii, et see oleks unenägu!

Hakkan ennast äratama, raputan pead nii et kael on valus. Ja siis otsin rahakoti uuesti läbi. 

Ainult von Baer endiselt, vaatab altkulmu.

Aga ehk ma ei suutnud ennast äratada? 

Hakkan uuesti pead raputama... kõik kordub. Kael valus, rahakott tühi, Baer ehk on veidi kaastundlikuma pilguga. 

Paanika on suur, aga ma sunnin ennast uuesti lootma: äkki ikka on uni, äkki ma ei ärganud. 

Kael on siiani kange, rahakott oli käekotis, sisse ei vaadanud, sisetunne ütles, et kõik on alles. Ei hakanud kontrollima, ei tahtnud Baerile enam silma vaadata.

...

Imelikud unenäod

...

 

Kui sõbrants ütles, et tal oli unenägu, tunnistasin ruttu, et minul ka. 

Õnneks olin ärgates selle paberile kribanud, nüüd toksin sisse. Äkki tuleb ajapikku tähendus välja, siis algmaterjal olemas.

Miskipärast olin jäänud ööbima L.P. juurde. Mind võeti seal väga sõbralikult vastu, söödeti, joodeti, vesteldi. 

Lõpuks suunati magama.

Ase oli sätitud ühte pisikesse ruumi, vaevu mahtusin sinna horisontaalis ära. 

Uni oli hea ja öö möödus kiiresti.

Hommikul, kui voodiriideid kokku korjasin, selgus kummaline tõsiasi: voodi oli sätitud WC-sse, madratsi alt tuli välja kempsupott ja mingi suur kast. 

Olin veetnud öö võõra pere vetsus.

Pererahvas hommikul lohutas, et neil teine vets õues. Ja neil oligi nii tore keset ööd värske õhu käes ihuhädasid toimetamas käia..

Nojah, privaatne öömaja oli mul küll, oma tuba, oma luba. 

Aga kui ma nüüd unenägu meenutan, siis elamine oli seal üsna ruumikas, miks seda madratsit küll kuhugi toanurka ei pandud?

Unenägudel pidi olema vägi lahendada elulisi probleeme ja abi aidata iseennast paremini tundma õppida.

Eks ma siis püüan.

Lahti mõelda.

Unenägu.

...

Jabur unenägu

...

Keegi oli mu pesunööri tühjaks teinud, kaduma läinud nii tekikotid kui aluslinad.

Otsimise käigus jõudsin üle-maantee metsa alla... ja seal nad olidki. Mingi sõiduriist oli pehmesse pinnasesse kinni jäänud ja siis sillutanud mu voodipesuga oma väljapääsutee. 

Kogu kirju kupatus oli ridastikku laiali laotatud. 

Päris jabur vaatepilt.

Maha ma neid igatahes ei jätnud, korjasin kokku ja läksin ööbimiskohta.

Ööbimiskoht ei olnud kodu, ööbimiskoht oli midagi pansionaadilaadset kohalikus keskuses kiriku külje all.

Jabur seegi.

...

Või kui mõtlema hakata... ehk need laupäevaõhtused kaks kraavi sõitnud autot jäid kuklasse kummitama.

Ja kaitseingel, kellesse tuleb uskuda.

...

Unejutuks Dürrenmatt

...

Üldiselt mulle meeldib õhtuti Vikerraadiost järjejuttu kuulata. 

Mõnuga.

Pikali voodis.

Tavaliselt on mul selleks ajaks veel mõni tegemine tegemata, nii on jutu kuulamine selline mõnus vahepaus... mis viimasel ajal kipub lõppema sellega, et ma magan suurema osa jutust maha.

Ärkan tavaliselt siis, kui jutt juba läbi.

No siis teen oma tegemised ära, sätin magamise valmis... ja hakkan uuesti kuulama. 

Järelkuulama.

Mis lõppeb sellega, et ma jään magama.

Kuna mulle ei meeldi alla anda... no siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja hakkan uuesti kuulama.

Mis lõpeb sellega, et...

...

Tegelikult on mu arvuti öösiti ikka enamasti kinni.

No ja siis on nii, et ärkan öösel mingil ajal üles... ja und enam ei tule. Tunnike või kaks vedelen ja vaatan lakke. Või lahendan sudokut. Või ristsõnu. Või loen lehte. Või lähen ja söön midagi. 

Või ma ei tea, mida iganes veel. 

Und ei tule ja kohustuslik ärkamise aeg läheneb üllatavalt kiiresti.

Mida siis teha?

Kuna mul on plaanis täna öösel korralikult välja puhata, lähen ja sätin end teki alla ja hakkan kuulama.

Unejuttu.

Dürrenmatt, "Avarii" IV osa.

Ja kui kuulamisest aega üle jääb, luban endale mõned unenäod.

...

Lugu unenägudest

...

Nagu juba jutuks oli, mul on nüüd oma projekt.

100 põhjust olla õnnelik.

Magus uni tuli hommikul esimese asjana meelde. 

Sellega seoses meenus mulle ka mu unenägu, mille eile hommikul kell 5 käeulatuses olevale paberile üles kribasin. 

Siit tulebki teine põhjus... igasugused unenäod.

Üldjuhul ma und ei näe.

Kui isegi näen, siis ei mäleta... ja mida ei mäleta, seda pole olnud.

Aga kui ma näen und, siis on päris raske uskuda, et see on unenägu. See on nagu osake mu igapäevaelust. 

 

Nii et ühest küljest olen ma õnnelik, et ma saan öösiti rahulikult magada, ei pea unenägudes oma päevapikkust venitama.

Teisest küljest, kui ikka mõni unenägu antakse, siis seda kaifin täiega.

Ega ma eile oma unisena kribatud unenägu hommikul enam täielikult paberilehelt maha lugeda ei suutnud, aga põhiline on olemas.

Via (kauaaegne hea tuttav) oli koristaja Olari Thaali (täiesti võõras ekspoliitik) majas.

Kutsus mind appi.

Koristama.

Seal oli parasjagu üks töö pooleli, võrevoodist tehti tugitooli.

Via rääkis, et need on OT kompleksid lapsepõlvest, sest temal polevat kunagi võrevoodit olnud.

Tugitool nägi tõesti vinge välja.

Taaskasutus. 

WC oli seal ka nostalgiat tekitav, kemps nagu vanasti bussijaamades.

Auk keset põrandat.

Rahakoti käskis Via ära peita, suur oht, et kaob ära.

Nad ise pidid raha keldris hoidma.

Turvalisuse mõttes.

Voodi oli OT-l igavene lahmakas.

Ja kõrge, vähemasti 10 tekki üksteise otsas.

Ma veel küsisin, et kas viime välja ja klopime ära.

Aga üldiselt oli mul kiire, sest laps magas kodus, pidin minema talle süüa tegema.

Sellised väikesed rõõmud seoses magamisega.
Unenägudega ööd ja unenägudeta ööd.
...

Riivamisi riivatud

...
Riiv riivas riivamisi riivatuid riisikaid.

Riiviga riivatud
riisikad riivatud.

Riivamisi riivatud.

Riiviga riivamisi riivatud
riisikad riivatud.

Riivatud riisikad
riivitud riiviga.

Riiviga riivamisi
riivitud riisikad.

...
Oeh, viimane aeg on magama minna.
Tühja neist riivavatest riividest...

Kuidas vanaema ütleski?
Mis nüüd sina, aga mina... kusjuures tegelikult mõtles ta alati pigem teistele kui endale.
Lause oli lihtsalt vastus enesehaletsusele: oh kui jube ma välja näen... või midagi ligilähedast.

...

Vanaema õudusunenägu

...

Lapsukesed toodi hoida. 

Õhtul pidime nad tagasi transportima, poisinaasklil oli veel sünnipäev. 

Päev kulges kui üks pidu ja pillerkaar, sebimine ja sahkerdamine kõikse aeg.

Ja siis ma äkki avastan, et kell on kümme läbi, aga lapsed alles koju viimata. Plix toimetab kuskil õues, poiss ripub poolest kerest üle diivani serva ja nohiseb juba magada. 

Järgmine hetk tuleb tunne, kas ma neile üldse süüa olen andnud, pikk päev seljataga. 

Küsin kaasa käest, tema küll ei suutnud meenutada.

Vähemasti mitte seda, et tema ise oleks süüa saanud.

Paanikas mina, üritan emmele-issile helistada, ehk tohivad lapsed ööseks meile jääda, 100 vabandavat põhjust meeles mõlkumas. 

Siis äkki, minu muidu nii sõnakuulelik telefon ei allu enam mulle. Viimased sissetulnud ja väljaläinud kõnede numbrid meenutavad rohkem jaapani keelt kui araabia numbreid. 

 Nojah, ma tean küll, kelle käes telefon päev otsa mängida oli...

Ma ärkasin selle peale üles, et üks lastest (kumb?) teeb kisa, kui üritan talle mingit jogurtitopsis olevat ollust sisse toppida.

 

...