Üks ilus tüdruklapse nimi

 ...

Õues on uued kuhjad lund. Teaks nüüd, et enam juurde ei tule, läheks lumetõrjet tegema. Aga... tark ei torma. Lumesahk pole ka end veel näole andnud.

Pealegi, täna on naistepäev! Võtaks vabalt...

Kuulasin raadiost saatelõiku Lilli Suburgist, Eesti esimesest feministist ja ärkamisaja ühiskonnategelasest.

Lilli on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Lilli 253 naisel. Minu ühel lähikondsel ka :) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Lilli Suburgist ei tea ma õieti midagi, nimi ainult tuttav. Nüüd on Musta Kasti teatris etendus tema elust.

Lilli Suburg oli esimese Eesti naisteajakirja "Linda" asutaja.

Linda on ilus nimi, 1. jaanuari seisuga on nimi Linda 2178 Eesti naisel. Minu lähikondsete seas on kaks Lindat.

Aga ka mitte sellest ei plaaninud ma rääkida.

Hoopis võtsin lahti ajakirja "Linda", märts 1888, number 3.

Et vaatan, millest nad siis 135 aastat tagasi kirjutasid.

Lisaks veidi lugemist ka hilisematest numbritest.

Näiteks lugu ühest "Linda" naljanurgast.

Just sobiv naistepäevalugu... teadmiseks meestele ;)

Maja-härra: „Teie tulete wist oma raamatut kättesaama? Wabandage mind üheks silmapilguks, kui ma paluda tohin, minu proua teab, kus tema on — ma tahan teda kohe siia kutsuda." (Plaksutab tükk aega käsa.) Wõeras: „Kuulge, Teil on üks koguni isisugune mood, oma prouat kutsuda?" Maja-herra: „Ja, minu proua on enne näitemängijanna olnud, ja kui ma soowin, et ta ruttu ilmuma piab, siis on mull ainult tarwis käsa plaksutada. — waatke — seal ta juba ongi!" 

Mis siis muud, kui ootame, et meile plaksutatakse!

Tegusat naistepäeva, ja ikka jooks jalgadesse... kui plaksutatakse ;) 

Aga "Linda" on märguanne naistele. Ja jälg ühest ajakirjast üle-eelmisel sajandil. 

Nüüd on "Naisteleht", "Eesti Naine" ja "Tiiu".

Tiiu on ilus nimi. 1. jaanuari seisuga on Eestis 4159 Tiiu nime kandvat naist. 

Mul on naabrinaine Tiiu.

Aga Tiiu nime väikelaste nimede seas peaaegu et polegi. 

Erinevalt Lindast ja Lillist.

On vaid laul, Tiiu-Tiiu, sole mio.

Ja Tiiu talutütrekene.

Mu vanaema oli Tiiu. Talle kirjutati ka kunagi sünnipäevaks laul. 

Aga see on juba teine lugu.

...

Kuidas end vigaseks töötada

 ...

Kõiges on süüdi Cellbesi kataloog. Nii ilus teksaseelik! Ja kuigi mul on kapp riideid täis, tuleb tõde tunnistada: mitte midagi ei ole selga panna!

Loomulikult ma tellisin.

Hea meelega näitaks, aga kataloogis pilti enam ei leidnud. 

Väga ilus seelik. 

Pildil.

Kui kätte sain, oli täielik ämber. Nemad seal olid vist ise ka sellest aru saanud, igatahes küsiti nüüd 50% vähem kui tellimishind oli.

Esialgset hinda oleks mu hing tõrkunud maksmast, nüüd mõtlesin, et tühja kah, et materjal vilets ja seljas kole, kohendan natuke, ehk saab asja. Kui juba koju toodud on.

Nüüd on mul töötrauma. 

Kogu seelikust jäi algse õmblusega 95% allääre palistusest. Ülejäänud õmblused harutasin lahti ja õmblesin uuesti.

Parandustega.

Uus värvel, uued kummikanalid, külgedest kitsamaks (?kuidas see minu laienemise juures võimalik on??), satsid võtsin lahti ja lasin krookniidi lõdvemaks, sest mulle see krous mõlemal pool õmblust ei sobinud.

No ja kõik see tuli ju õmblusmasinaga kinni ka õmmelda.

Minul vanaema eestiaegne Singer, sellega ma õmblesin, vasak jalg tallaraual, üles-alla-üles-alla-üles-alla. 

Hulk meetreid uusi õmblusi.

Nüüd on hüppeliiges haige...

Juba mitmendat päeva mõtlen iga sammu enne läbi. Et kas minna või mitte minna.

Astuda või mitte astuda. 

Homme peaks reisile minema.  Kaasa pakkus karkusid, aga rulaator oleks vist mugavam. Saab kohvri peale paigutada. 

Või vahepeal istuda, kui jalad ei kanna.

...

Omas mullis olemine

...

Ma ei ole eriti aktiivne horoskoopide lugeja, vähemasti praegu enam mitte.

Kunagi ehk isegi olin, aga Päevaleht igapäevaliselt horoskoope ei avalda.

Nii ma ei teagi, kuidas päev kulgema peaks.

Aga Fb-s jagati teavet: mis on kõige kohutavam igas tähemärgis.

Minu meelest minu tähemärk pole üldse kohutav.

Hoiad alati distantsi. Sulle meeldib omas mullis olla. 

See võib teisi sinu puhul tihti närvi ajada.

Ei kõla sugugi halvasti.

Ja omas mullis meeldib mul olla.

Need "mullid" lihtsalt satuvad mu teele.

Distantsigi püüan hoida... üsna loogiline. Kui pikivahet ei hoia, siis on oht  teisele sisse sõita.

Isegi kui ise rooli taga ei ole.

Aga päris kindlasti pole see see, mis teisi  minu puhul närvi ajab.

Miks peaks, kui on paremaid põhjusi.
...

Aasta ema abikaasa

...

Tegelikult on lugu muust.

Emadest ja isadest.

Pereväärtustest.

Pidin sellest jupp aega tagasi kirjutama, aga keegi juba kirjutas.

Lihtsalt... ma olen liiga aeglane. 

Kuna foto artikli tekstist ma tookord tegin, siis nüüd ei saa ometi head materjali lasta raisku minna.

Ja eks ma ikka olen valmis nii vaba- kui ka pahatahtlikult tuld õhutama.

Kui asi tundub vaibuvat.

Tegelikult ma mõtlesin tol hetkel küll.

Et kui väärikas peab olema aasta ema abikaasa... kuigi too artikkel rääkis muudel teemadel.

Mis annab naisele rohkem pluss-punkte, kas lahutamine või  kooselu jätkamine?
Kooselu inimesega, kes näiteks petab.
Ja nagu uhke ka veel on.

Mees, kes peret ei jätnud... või lõpuks ikka jättis... ma ei saanudki aru.

Ausõna, ma seni üldse ei teadnud, et Aasta Ema peab olema abielus.
Elama koos abikaasaga.

Isegi kui meespool usaldusväärsuse ega soliidsusega ei hiilga?
Tõsi, M.H. pole Aasta Ema abikaasa.

Kuid küsimus... kas selline abikaasa annab naisele võimaluse auväärt tiitlile kandideerida?

Aga naised saavad hakkama.
Mis neil üle jääb...

Selle nädala Laupäevalehes oli taas artikkel
Seekord ühest emast.

Naisest, kes peab ka hakkama saama.

...
Ei tulnud emadepäevaline lugu, aga pole hullu.

Emadepäevaks on mul hulk lillelisi pilte ;)
...

Ämber... ainult naistele

...

Liiga intiimne lugu, aga aastatega on kuidagi kujunenud, et enam ei häbene.

Kui ämber, siis ämber.

Noored parem ärgu lugegu.

Ja mehed.

Teatavasti sain ma eile kapiuksega kolaka.

Lihtsalt kukkus pähe.

Selline uks, millel hinged all servas.

Kolks oli kõva.

Valus nagu ei olnud.

Ja muhk ka pigem aimatav.

Tuleb tõde tunnistada... pea on mul kõva.

Aga eks ma natuke ikka mures olen.

Eriti pärast õhtust hambapesu.

Või kui tõde tunnistada, siis kogu protsess oli ärevust tekitav.

Nii nagu see toiming käib: tirts pastat harjale, siuhti siia, siuhti sinna...

ja siis see m a i t s e.

Midagi päris jubedat.

Esimene mõte oli, et peale seda kolakat pähe on mul ajud liikuma pääsenud ja valguvad suhu.

Paanikahäire.

Katsetasin kõiki vahendeid, et suu normaalne olek taastada.

Loputasin sada korda.

Proovisin teise hambapastaga.

Loputasin uuesti sada korda.

Sõin suure tüki heeringat. Jõin teed.

Ükskõik mis ma suhu panin, omandas selle sama jubeda maitse.

Lõpuks hakkasin maha rahunema.

Mõistus tuli ka nagu osaliselt tagasi.

Ja mõtlemisvõime.

Miks on kõikidel asjadel selline võigas seebimaitse?

Isegi heeringal.

Ainus loogiline seletus.

Kui need nüüd ikka ajud ei olnud.

Mul on kohe hambapasta tuubi kõrval pudelike sildiga...

... midagi sellist nagu intimy ja hygieni...

Mitte midagi muud see ei saanud olla.

Ilmselgelt on mul korralik põrutus.

Kui juba hambapesuga probleemid.

...

Krunnid peas

....

Mina poisslaste emana ei oska neiukeste pikkade juustega midagi ette võtta.

Ega mul sasipeade vastu midagi pole, ise ka unustan mõnel hommikul juuksed kammimata. Mitte nagu mu ema, kes igapäevaselt juukseid lokitas.

Rullitas.

Sellised 3-kopikalised (?)  kummist ja kahe kummiga pulgad.

Mõnikord harva tegi ta keemilisi lokke. Tookord, kui me 1989. aastal koos ja mõlemad esimest korda Stockholmi läksime. 

Küllap mina ka... aga seda ma nii hästi ei mäleta.

Tahtsime ju ilusad olla.

Aga juuksuril ei õnnestunud, ta nüsis ema juuksed armetult lühikeseks ja keeras krussi, mäletan, et alles tagasisõidu ajaks (olime kohapeal 2 nädalat) hakkas emal enam-vähem normaalne soeng kujunema.

Aga soeng soenguks, jutt on ju krunnidest. Mõnikord keeras ema hoopis krunnid pähe. Need olid sellised riidest rebitud ribad, mille ümber ema siis juuksed keeras ja lõpuks sõlme peale tõmbas. 

Midagi sellist.

Kõige peale rätik, sõlm otsaees.

Kui valmis sai, oli väga ilus. See tähendab: kui krunnid olid ära korjatud, juuksed lahti kammitud ning soengusse seatud.

Plikside juurde tagasi tulles... oli ju vaja ikka mingi kord kehtestada.

Soengus.

Leidsin sahtlist ilusa pika värvilise kummi, pidi olema kummikeksu mängimiseks.

Teadsid tüdrukud.

Ei mina mäleta, et sellega kunagi keksu oleks mänginud. Lõin käärid sisse ja jupitasin ära.

Ja siis andsin endast parima.

Tuli mis tuli, vähemasti juuksed seisid koos.

Aga mulle tuli millegipärast ema meelde, ja see, kuidas tal papiljotid peas olid.

...

Palava päeva pajatusi

...

Või tegelikult... pajatusi palavatest päevadest.

Kui harva kirjutad, siis nagu ei oskagi millestki kirjutada.

Palju lihtsam on tihti ja natukene.

Aga vana tõde: kui millestki pole rääkida, siis räägime ilmast.

Siit see pealkiri.

Ilmajutt on aga see, et täna öösel oli öökülm. Meil mitte, aga siin ja seal, isegi kolleegil paarkümmend km kaugemal käis külm külas näpistamas.

Meil on nii nagu on. Palavaid päevi jagus ikka pikalt, aga äkki sai otsa. 

Suvesoojus.

Seda ma ju ennustasin, et kui lapsed koolivaheajale jäävad, siis on suvi läbi.

Ega ma ei tahtnud ära sõnada, mul pole sooja vastu ka midagi.

Ometigi just nii läks. Peaaegu päevapealt.

Palav sai otsa.

Aga mulle paluks vihma.

Kohe korralikult.

Palavus ei pea tagasi tulema.

Võib ka nii nagu on.

Üks palava päeva pajatus ikka tuleb ka.

Lugu sellest, kuidas makaronisalat pidi tunde värske püsima.

Külm ilma külmkapita.

Algul töö juures, pärast soojas autos.

Konstrueerisin külmkambri.

Polnudki muud vaja, kui üks korralikult suur kohvikannusoojendaja ja 2 pakki külmutatud köögivilju.

Ja siis muidugi purgitäis salatit.

Täiendamiseks olid kast, ajalehed ja istumisalused kohapeal olemas.

Ja salat püsis külm, nii see, mis tööle kaasa sai võetud ja tunde hiljem söömisele läks, kui ka see, mis pärastlõunase mitmetunnise autotuuri kaasa tegi ja õhtuks pigem külmemaks oli muutunud.

Nii et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab.

...

Tuttavad lõhnad

...

Linnarahvas tuli nädalavahetuseks maale ja ei jõudnud ära imestada, mis hea lõhn see voodipesul on.

Täitsa võõras ja tundmatu, aga eriliselt meeldiv.

Tegelikult oli tegu äsja pestud ja õues kuivanud pesu lõhnaga.

See ei ole minu lugu, keegi hiljuti rääkis.

Aga mulle meenus kohe üks mu õppejõud, kes botaanikaaias praktikume juhendas.

Ja kelle valge kittel samamoodi lõhnas.

Kusjuures, päris kindlasti ei käinud ma teda nuusutamas.

See lihtsalt hakkas ninna.

Puhas ja värske lõhn.

Iga kord.

Minevikulõhnadest meenub veel "Lux" ja "Palmolive`i"  lõhn. Neid seepe toodi Rootsist kaasa, oli ikka eriline tunne küll sellega end pesta ja pärast hästi lõhnata. Mõnikord sai salaja mõni riideesegi aromaatseks pestud.

Nüüd on mu lõhnameel muutunud.
Uue seebi viisin vannituppa, aga karp on toas laua peal, ikka aeg-ajalt nuusutan.

Et kas lõhn veel alles.

Praegu veel on. 

Täiesti uimastav.

Aga selle suure pudeliga läksin alt. 

 

Ostsin lootuses saada  2 liitrit head männilõhna.

Tegelikult, mingit erilist lõhna polegi.

Pesemis- ja puhastamisomadused sellised keskmised, vähemasti esmamulje selline.

Aga ega ma veel eriti pole jõudnud katsetada.

Pole pesnud ega puhastanud ei puitu ega kive, ei vaipu ega tööriideid.
Aiakahjureid pole ka tõrjunud.
Võimalusi kuipalju!

...

Muidugi pole kõik vanad tuttavad lõhnad sugugi nauditavad.

Kui ikka rongiga läbi Kehra sai sõidetud, hakkas kõvasti ninna.

Üks lõhn.

Kuidagi ei suutnud harjuda.

...

Polegi kala... hoopis hunt

...

Kogu aeg olen teadnud, et tähtkuju järgi olen kala.

Tuleb välja, et on olemas ka indiaani horoskoop.

Selle järgi olen hunt.

Kuulun konna klanni.

 Mulle see sobib.

Väiksena mängisin liivakastis konnadega... selge see, et rolli mängib sugulus.

Mul pole praegugi konnade vastu midagi.

Välja toon, mis silma torkab.

- peaks püüdlem suurema püsivuse poole.

- usaldan oma aistinguid... ehk liigagi.

- kuigi karjaloom, naudin vaikust ja üksindust.

- kodu on kindlus, ootamatud külalised tekitavad ebakindlust.

- poolehoid on olulisem kui kirglikkus.

- auahnus on olematu.

- instinktiivselt väldin pingutavaid asju.

- roosad prillid meeldivad.

- stressi ravin söömisega.

- jalad on nõrgaks kohaks... just sai käidud tohtri manu.

Ümber lükkan?

No nii hell ja hoolitsev ma nüüd ka ei ole.

Ja iga kord ennast ikka ohverdama ei hakka.

Aga muidu... lõbus lugemine.

ELEMENT: Vesi
Vesi sümboliseerib tundeid ja aistinguid. Selle elemendi esindajad on suure kaasaelamisvõimega. Vee märgi all on tunded vahel heitlikud, st. hunt peaks püüdlema suurema püsivuse poole.
KLANN: Kilpkonn
Hunt kuulub kilpkonna klanni. Ta on võimeline end suurepäraselt teiste olukorda asetama ja nende vajadusi tajuma. See teeb ta osavõtlikuks ja abivalmiks, võib aga muuta TA teistest sõltuvaks ja ta vaimne heaolu hakkab olenema teiste inimeste poolehoiust.
TUULED
Üle hundi puhuvad karmid põhjatuuled, mis tähistavad puhtust ja uuenemist. Looduse kogemused ja teadmised koonduvad, sest aeg on järjekordseks looduse taastärkamiseks ja uus ringkäik võib alata. See on suurte lootuste aeg.
TÜÜPILINE HUNT
Hunt on äärmiselt tundlik ja tal on hea nina selle suhtes, mis ümberringi toimub. On hämmastav, kui hästi ta teiste vajadusi ja soove tajub, aga see teeb hundi ka väga haavatavaks ning muudab ta kinniseks, oma tugevaid tundeid varjavaks. Ta tunneb suurt huvi müstika vastu. Kuigi ta on „karjaloom“, vajab ta võimalust tagasitõmbumiseks vaikusse ja üksindusse, et eemalduda karmist tegelikkusest ja anduda soovunelmatele.
Hunt on väga abivalmis, kaastundlik ja ennastohverdav, mõnikord isegi liiga heausklik. Heasüdamlikkus võib viia selleni, et neid kasutatakse ära ja see tekitab depressiooni. Vast seetõttu hunt kaitsebki end alateadlikult, tõmmates enda ja teiste vahele selge piiri. Kodu on hundi kindlus. Talle ei meeldi kui sinna kutsumata ilmutakse.
VÄIKE HUNT
Väiksena on hunt õrn ja armas laps.

 
Jonnimine ja jalgade trampimine on talle võõrad. Tal on rikas fantaasia. Ta armastab muinasjutte ja veidi saladuslikke lugusid. Neid kuulates võib ta täiesti unistuste maailma sukelduda.
Ta vajab palju tähelepanu, kannatlikkust ja julgustust. Teda tuleb õpetada ennast rohkem usaldama. Distsipliini tuleb talle väga ettevaatlikult õpetada, sest ta väldib instinktiivselt pingutavaid asju. Kui mingi teema Hunti köidab, siis tegeleb ta sellega väga intensiivselt. Hella ja hoolitsevana vajab ta vanematekodu idülli võimalikult pikka aega. Hunt iseseisvub suhteliselt hilja, aga ka siis säilib tal tugev side vanemate ja kodupaigaga.
ARMASTUS
Hunt on loodud romantiliseks ja andunud armastuseks. Ta teab vaistlikult, mis partneri õnnelikuks teeb ja ei jäta ühtki tema soovi täitmata. Oma südant hunt naljalt kellelegi ei kingi, kui ta seda aga kord teeb, siis alatiseks. Hunt naudib õrna poolehoidu, sest kirglikkus pole tema eriline maitse. Ta kaldub sageli oma elukaaslast idealiseerima. Üldiselt on ta väga truu ja teda võib alati usaldada.
ELUKUTSE
Hunt ei ole auahne ja pole tõenäoline, et ta karjääriredelil kiiresti kõrgustesse tõuseb. Ta laseb asjadel rahulikult areneda ja otsustab vaistlikult. Nii jõuab ta tasa ja targu positsioonile, mille saavutamine nõuab teistelt palju vaeva. Kuna hunt on väga abivalmis, siis valib ta tihti teeninduse, ravimise või heategevusega seotud elukutse. Ka kaunid kunstid huvitavad hunti.
ELUJÕUD 
Pagemaks karmi elu eest, andub hunt unistustele. See võib põhjustada mõnuainete kasutamist — elu paistab läbi roosade prillide kaunim. Hunt peaks arendama järjekindlust, et reaalsusega toime tulla. Mingil juhul ei tohiks ta stressi ravida söömisega. Huntide nõrgaks kohaks on ka jalad. 

...

Igal kleidil oma lugu

...
Näitus selline.
Kleidid, mis jutustavad.

Pidin ka väljapanekule 2 kleiti viima.
Tite-ea sitsikleidid, ema käsitsi õmbles.

Aga mul on nende kleitidega oma plaan, ja nii neid hetkel kodus ei olegi.

See-eest imetlesin kleite, mis teistel kodus kapis kaugeid aegu meenutavad.
Ja mis selle näituse jaoks välja otsitud, korda tehtud, kohale toodud, üles riputatud.

Igal kleidil oma lugu ka.

Et riie toodud 70ndatel kaugelt Ameerikamaalt, sugulase õmmeldud. 

Vahepeal natuke õmblusi järgi lastud, annab selga panna tänase päevani.

Või kleit, mille jaoks riie 80ndatel Tapa kangapoest ostetud, kohe sealsamas lastud välja lõigata. 

Ja tikandi tegi tuttav, kellel kodus tikkimismasin.

Riie ostetud Jurmalast 1970ndatel. Tuusiku Jurmalasse andis töökoht, tuusik maksis 12 rubla.

Sõbranna ema õmbles kleidi valmis. 

Lõikuspeol, kus kleidiga käidi, mängis ansambel "Kukerpillid".

Pluus, mis algselt oli kleit. Kanga saamise lugu oli aga eriline. 

60ndatel. 

Tol ajal vahetas Keila vabrik villa vastu kangast. Varahommikul oli vabriku värava taga juba palju rahvast ootamas. 

Mees aitas nöörvolte õmmelda, tema oli tasakaalukam ja täpsema käega.

Ämma kleit esimese vabariigi ajast, seisnud kirstu põhjas.

Ema kleit, lastud õmmelda 70ndate keskel, tütre 8. klassi lõpuaktuse jaoks.

Pulmakleit aastast 1983. Riie maksis 7.50. Kleidi õmbles klassiõde.

Paar-kolm korda aastas sai Slantsõ`s kaubareisil käidud, sealt see telgiriie. 

Purjeriiet oli 15 meetrit, see on Jõhvi kaubamajast ostetud. Topeltlai kangas. Tuttav "siiditrükkal" tegi kaunistused.

Mul endal ka pulmakleit alles, aga kuidagi õnnetuke, plekid peal.

Nii ongi, et näitusel ei osalenud, kuigi oleks tahtnud.

...

Millist aluspesu vanainimene kannab?

...

Põhimõtteliselt ma ei pane siia pilte, mis pärit kes-teab-kust.

Aga see pilt Fb-s meenutas mulle ühte lugu... ja tõesõna, sobivamat pilti loo juurde lihtsalt ei ole.

Aga lugu ise oli nii.

Ema, kes võttis pestud pesu masinast välja, ei suutnud ära imestada oma hilis-teismelise pea olematuid aluspükse.

Loomulikult ta kommenteeris... mõnuga. 

Heatahtlikult küll, aga halvustava ja õpetava alatooniga.

Piiga, kes aasta otsa oli vanaema juures elanud ja seal koolis käinud, oli terane tüdruk.

"Emme... aga Mamma kannab ka sellist pesu!"

Kuna Mamma on emmele ämm, ma ei tea, kas ta julges kontrollida.

Kuskilt see lugu igatahes Mammani jõudis.

...

Et põhimõte - minu blogi, minu pilt - ei saaks rikutud, pean vist oma trussad ka siia üles riputama ;)

Ise küsin, ise vastan... neljas.

...

Roheline tee

...

Kuna ma ilmselgelt joon liiga palju kohvi, siis ühtäkki otsustasin oma halba harjumust piirata.
Et üle ühe vahetan välja rohelise tee vastu.

Harjutan juba hulk aega, kuid piinlik tunnistada... pole päris omaks saanud...

Lihtsalt ei maitse.

Minu kohvisõltuvus pole tingitud vajadusest. No et muidu ei ärka üles.
Vastupidi.
Kõige maitsvam tassitäis on tavaliselt see, mis enne magama minemist ära olen rüübanud.

Ja esimese tassitäie võin vabalt alles keskpäeva paiku juua.

Tasapisi ja naudinguga.

Kui on tegus hommik ja pole olnud enne mahti maha istuda.

Tass kohvi vähese piima ja lusikatäie meega.

Eks see rohelise teega harjumine läheb mul sama rada.
Algul oli piima ja lusikatäie meega.
Päris hea.
Mee jätsin ära... nojah, eks ta ole.
Vähemalt piim annab turvalistunde.
Maal vanaema juures jõime ikka teed piimaga, joojaid palju ja piima napilt.

Aga see ei olnud roheline tee.

Rohelist teed (ehk üldse teed) ma tegelikult teha ei osanudki. Tegin nagu nõuka ajal, et paks kannu, kuum vesi peale, värvi ja maitse andmiseks jagus veel järgmiseks päevaks.

Roheline tee tahtis juba esimesel päeval maha murda... pärast seda, kui olin lasknud 10 minutit tõmmata.
Loomulikult oleks pidanud enne vaatama, mis paki peale on kirjutatud.
Et 80 kraadi ja 3 minutit.

Tõesõna, juba tundus joodavam.

Hommikul ka.
Tee sai reeglite järgi tehtud.
Valasin piima peale... ja appi-appi, kogu tegu aia taga, sest piim läks kokku.
Viimane piimatilk, mis hoolega hoitud.
Mu meelest veel täiesti õigeajaline.

Loomulikult valasin tee minema, ja panin kohe uue hakkama.
Ehk ongi viimane aeg teed ilma piimata jooma hakata.

80 kraadi ja 3 minutit.

Kui siis nautimist sisendades esimese lonksu rüüpasin, ei aidanud sisendamine ka.
Tee oli lihtsalt hapu.

Hapuks läinud.

Olin just enne oma elektrikannu sidrunhappega puhastanud, hapu vee küll ära ka valanud, aga kannu oluliselt ei loputanud. 
Ju oli üleküllastunud lahus ja osa happest kannu põhja jäänud.

Mis seletas ära, et piimas polnudki probleem.
...
See kõik oli paar päeva tagasi.
Mul on nüüd puhas kann, värske piim  ja natuke veel rohelise tee puru.
Lähen uuele katsele.
...

Pealtkuuldud kõnelusi

...

Esimene lugu.

Kuskilt kuulsin.

"Mul on naabrinaine, pedagoog. 

Selline pensioni-eelik. 

Näen, kuidas ta tuleb töölt koju, kuskil kella 5-6 paiku. 

Tasakesi ja mõtetes.

Peale vaatad, saad kohe aru, et nii-nii väsinud.

Teine naabrinaine on ka pedagoog. Ikka noor inimene, tema tuleb juba kuskil enne kolme... 

...aegamisi.

Jalg jala ette.

Peale vaatad, saad kohe aru, et nii-nii väsinud."

...

Teine lugu... teema ka teine.

Pealtnähtud kõnelusi.

Kuskilt lugesin.

"Mu hargielu valmistab mulle viimasel ajal suurt muret."

...

Ma parema meelega olen pedagoog, vähemalt mõni mure murtud.

...

Foto on ka üsna värske.

Lühike jutt, ja ei mingit kaksipidi mõtlemist.

...

Kes kardab elevanti

...

Leidsin Tiia blogist tõeterakesi elevantidest.

Üle rääkima ei hakka, laon ainult oma kõrvad ka letile.

Karu on liiga väike loom, et teda süüdistada.

Et on kõrva peale astunud.

...

Aga sellest hoolimata on mul muusikaga oma suhe.

Mul on lemmik juba ammusest ajast, tema pilt rippus ühikas mu voodi kohal juba aastal 1974.

Kahtlustan, et mingi pilt ajakirjast.

Kindlasti on samast ajajärgust ka see foto mu sahtlinurgas.

Ja mu lemmiklaul tänase päevani.

Sind otsides.

Aastaarvu küll ei leidnud.

Tema uuemad laulud meeldivad mulle ka.

Ja päris uued.

Etendus "Tarkus", mida mõni aasta tagasi vaatamas käisin.

Plaat.

...

Ja siis kuulsin uudistest, et "Ruja" tähistab juubelit.

Kontserdiga.

See pidi küll siis üks tema esimesi ülesastumisi olema, mida mina TPI aulas kuulamas-vaatamas käisin.

Mu meelest oli see üsna 70ndate algus.

Kontsert oli omaette elamus.

Ja seltskond, kellega tol ajal ringi liikusin, oli ka päris põnev.

Ruja meeldib mulle samuti tänaseni.

...
Aga mis puutub elevanti...

siis siin on veel üks lugu.

Ameeriklane, sakslane ja eestlane jagavad ruumi elevandiga.

"Küll saaks palju hamburgereid," mõtleb ameeriklane.

"Küll saaks palju raamatuid nahkköitesse," mõtleb sakslane.

"Ei tea, mida ta minust arvab," mõtleb eestlane.

 ...
Üheksas hea asi.
Tõnis Mäe laulud.
"Ruja" rajud laulud.
Ja veel mõned.

Aegumatu muusika.
...

Õline lugu

...

 

Lugesin kuskilt, et nüüd on trend mandliõli suus hoida.

Puhastab keha mürkidest.

Tegelikult on see ju vana tarkus, mäletan, vast 70-ndatel vanaema ka, hommikuti hoidis õli suus. Ma ei tea, kaua see tuhin tal kestis, ise ma ei proovinud.

Mandliõli tol ajal kaubanduses päris kindlasti ei olnud.

Oli tavaline posla-masla. 

Päevalilleõli.

See maitses hoopis teisiti kui see, mis praegu kaubanduses liigub.

Suvine salat maal vanaema juures oli riivitud porgandid, õli sekka segatud. Kusjuures, sinna see õli sobis väga hästi, andis natuke nagu pähkli maitse salatile. Mäletan, vanaema tegi pliidi ääres süüa ja vanaisa laua taga riivis käsiriiviga porgandeid. 

Üks riiv oli isetehtud, plekist piimakannukaanesse olid naelaga augud sisse toksitud, aga see riiv oli minu lapsepõlves pigem suveniir, ei mäleta, et seda kasutatud oleks.

Mingi periood oli õli minu toiduvalmistamisel eriti olulisel kohal. 

Omamoodi.

Rahavaese aja leivakatte koostisosa.

Retsept

Keedetud kartulid kohe soojalt purustatud, sekka pressiga peenestatud küüslauk ja sortsuke õli.

Väga maitsev ja väga toitev.

Ei osanud nagu vorsti - juustu tahtagi, kõhu sai täis ja hea oli ka.

Õli oli muidugi juba puhtam ja vähem õlise maitsega. 

Mingi aeg oli külmkapis purk sulatatud searasva,  sellega said kõik kartulid ja koogid praetud. Soolaliha praadimisel jäi ka rasva üle, see oli eriti hea, sobis leivale määrida. 

Tänapäeval läheb rasv lindudele, soolane rasv kraabitakse prügikasti või kallatakse lihtsalt ära.

Saaremaa-vanaema koos tädi Ilsega käis Rootsis oma poja-perel külas, aasta oli 1972. Vanaema oli siis juba ligi 80 aastat vana.

Tulid tagasi ja rääkisid kui ilmaimet: perenaine kallas kõik rasva kraanikausist alla. Vanaema oli kogu oma elu kartulit ja pekki söönud, sale ja sihvakas, hall pats kuklas krunniks keeratud. 

Käis Rootsis ära, sai pojaga kokku, nägi ära oma Eesti-Rootsi-Taani päritoluga lapselapsed, tuli tagasi ja elas veel üle 10 aasta. Kui 1984.aastal suri, oli 91 aastat vana.

...
Kui nüüd oma jutuga õli juurde tagasi tulla... mina kasutan praegu rapsiõli. 

Üritan end oliivõliga harjutada, aga kuidagi võõras tundub.

Täna tegin ühe õlise salati.

1 suvekõrvits, 1 paprika, 2 küünt küüslauku, 2 tomatit.

Kuumutasin vähese õliga pannil läbi, väga maitsev sai.

...

Lugu unenägudest

...

Nagu juba jutuks oli, mul on nüüd oma projekt.

100 põhjust olla õnnelik.

Magus uni tuli hommikul esimese asjana meelde. 

Sellega seoses meenus mulle ka mu unenägu, mille eile hommikul kell 5 käeulatuses olevale paberile üles kribasin. 

Siit tulebki teine põhjus... igasugused unenäod.

Üldjuhul ma und ei näe.

Kui isegi näen, siis ei mäleta... ja mida ei mäleta, seda pole olnud.

Aga kui ma näen und, siis on päris raske uskuda, et see on unenägu. See on nagu osake mu igapäevaelust. 

 

Nii et ühest küljest olen ma õnnelik, et ma saan öösiti rahulikult magada, ei pea unenägudes oma päevapikkust venitama.

Teisest küljest, kui ikka mõni unenägu antakse, siis seda kaifin täiega.

Ega ma eile oma unisena kribatud unenägu hommikul enam täielikult paberilehelt maha lugeda ei suutnud, aga põhiline on olemas.

Via (kauaaegne hea tuttav) oli koristaja Olari Thaali (täiesti võõras ekspoliitik) majas.

Kutsus mind appi.

Koristama.

Seal oli parasjagu üks töö pooleli, võrevoodist tehti tugitooli.

Via rääkis, et need on OT kompleksid lapsepõlvest, sest temal polevat kunagi võrevoodit olnud.

Tugitool nägi tõesti vinge välja.

Taaskasutus. 

WC oli seal ka nostalgiat tekitav, kemps nagu vanasti bussijaamades.

Auk keset põrandat.

Rahakoti käskis Via ära peita, suur oht, et kaob ära.

Nad ise pidid raha keldris hoidma.

Turvalisuse mõttes.

Voodi oli OT-l igavene lahmakas.

Ja kõrge, vähemasti 10 tekki üksteise otsas.

Ma veel küsisin, et kas viime välja ja klopime ära.

Aga üldiselt oli mul kiire, sest laps magas kodus, pidin minema talle süüa tegema.

Sellised väikesed rõõmud seoses magamisega.
Unenägudega ööd ja unenägudeta ööd.
...

Magus magamine

...

Mina küll ei suuda 100 päeva järjest õnnelik olla.

Ma vist ei suuda isegi 100 päeva järjest iga päev ühte õnnelikku hetke märgata.

Ma teen parem oma projekti.

100 põhjust olla õnnelik.
Ehk lihtsamalt öeldes:
See mulle meeldib!

Esimene põhjus... magus magamine. 

Vana voodi viimane päev

Uue voodi esimene päev

Pärast seda, kui voodi sai 90 kraadi uue suuna, on mu magamine õhtusemasse aega nihkunud. Eile näiteks läksin juba kell 10 magama ja nautisin und 9 tundi järjest.

Paar korda ärkasin öösel üles, lühikest ärkvelolekuaega kasutasin, et mõelda: küll on magamine mõnus.

Nüüd on mul uus lai voodi, see võimaldab tõsta ka viletsamate ööde kvaliteeti.

Huvitegevust käepärasemaks muuta.

Tagaserva ära kasutada.

Pooleliolev raamat.

Paar uuemat ajakirja.

Värsked ajalehed. 

Mobla ja ussimäng.

Viletsamatel öödel olen ma täiesti võimeline  paar öist unetut tundi sisukalt mööda saatma.

Magusale magamisele aitab soodsalt kaasa, kui põrandalamp soojust ja valgust jagab. Palju parem on unenägusid vaadata, igaks juhuks hoian lampi siiski natuke kaugemal, juhuks kui pirn peaks äkki pauguga läbi põlema. 

Mida on juhtunud.

Ja need uued lambipirnid on nagunii kuidagi jahedad.

Ega ma unetuse üle üldiselt kurta ei saa, autosõit (õnneks ei pea ma roolis olema) annab alati võimaluse pisut lühemaks või pikemaks uinakuks, mingi probleem pole ka juuksuri juukseid-hellitava tegevuse juures tukkuda, aga suurim saavutus oli muidugi see, kui kunagi hambaarsti toolis tukastasin. 

Loodan, et hambaarst ei märganud, vaevalt et ma suu pärani norsanud oleks.

Nii et magus magamine on väga oluline.

Ja ma ikka täiega kaifin seda.

...

Netist leidsin ka Une astroloogia
Tekst on kohati segane, aga seda lihtsam on välja noppida just nii, nagu mulle sobib.


Nojah, siin ka juttu kalade unest.
Kalad on väga rahutu unega ja ajavad alati voodipesu sassi ning pahupidi. Vahepeal nad isegi norskavad kuigi nad ei tunnistaks seda elades.

Nagu öeldud: eladeski ei tunnista.

Isegi ei usu mitte, mida siis veel tunnistada.

Teisest küljest, mis puutub sassis voodisse... ainult sassis voodis saabki mõnusasti magada...

Ja mis puutub unenägudesse... see on juba uus teema.

...

Mängida ja puhata

...

Kui sa ei taha, et terve aasta su hambad ja liigesed valutavad, siis puhka täie rinnaga.

Tööd teha ei tohi, täna on luuvalupäev.

Täna peaks see ju lihtne olema, pühapäevane aeg.

Vanaema oskas ikka nii sättida, et pühapäev on puhkepäev, tegemised mahutas nädala sisse ära.

Mina sebin ja sebin, pole vahet, kas pühapäev või luuvalupäev.

Aga vähemasti ma täna ei hüppa, ei jookse ega tantsi... täna eriti.

Et tervist kosutada, oleks hommikul pidanud kauem magama.

Eks ju saigi, natuke kauem kui tavapäraselt.

Luuvalupäev on puhkusepäev.

Viisin siis oma luud-kondid välja värske õhu kätte.

Päris kena kevadine ilm, päikest, libedust, vett ja tuult.

Oh seda elu-elukest.

 ...

Korduvalt katsetatud

...

Aromaatne äratus.

Ma olen nõus.

Miski ei ärata paremini kui lõhn.

Korduvalt katsetatud.

Alles paar päeva tagasi.

Ärkasin tukastusest üles, kui lõhn läbi suletud ukse minu tuppa jõudis.

Nojah, aeg oligi vett lisada.

Tänu lihalõhnaäratusele oli õnneks kõik kontrolli all.

Medvedjevist saan ma ka aru. Olümpia avatseremoonia oli täitsa ok, aga kui ikka tukk tuleb peale, siis silm vajub kinni, mitte midagi pole parata.

Seegi asi korduvalt katsetatud.

Isegi kohvi ei aita.

 

Pikka iga kaitseinglile.

Kohalik kobruleht andis märku tuttavast pikaealisest.

Saabuvast sünnipäevast.

Küll aeg lendab.

...

Esimesed ja viimased

...

Ma pole miski võistleja tüüp, suusatada/uisutada ei oska, joosta ei jaksa ja mälumängus veab mälu alt. Küllap on see mind karastanud ja kohandanud, igatahes olen alati pigem kaotaja, võitudest ja võitmisest katsun eemale hiilida. 

Eelmine nädal sattus nii, et kohe kaks võistlust ühele päevale. Etlema ma õnneks ei pidanud, aga söömises siiski võistlesin.

Söömine on teatavasti mu lemmiktegevus.

Võistlus läks tavapäraselt... see tähendab, et peaaegu lõpuni püsisin pingerea lõpus.

10-15 osavõtjat, mis seal siis ikka. 

Nimelt lugesime kõik lõunalauas üle, mitu tükki liha on pakutavas guljašis.  Esikoht leidis viis tükki, mina oma kahega olin tagantpoolt esimene.

Kõigepealt lämmatas mu heameele mürgine märkus, et mis sa virised, oleks sa praadi tellinud, oleks lihatükke ainult üks olnud. 

No ja siis tuli üks õnnelik, kes teatas, et tal oligi ainult üks liha, mis sest, et ei olnud praad, oli guljašš.

Ega vanadele inimestele polegi liha kasulik...

...