Hea nõu on kallis

...
Kui mu arvuti lolliks läks, olin üsna nõutu.

Nõuandjad ka nõutud, üks kahtlustas viirust, teine soovitas aku välja võtta.

Aga vaatasid neid inglise keeles kirjasid ja ei osanud suurt rohkem midagi arvata.

No ma ei tea, elu jäi kohe nagu seisma, kui arvuti pooled olulised ikoonid teovõimetuks tunnistas.

Proovisin teha restarti, võtsin välja aku... abi ei midagi.

Mis muud, mul aastaid olnud hea abimees ja nõustaja... aga mitte niiväga tuttav. Piinlik inimest tülitada.

Hakkasin siiski gmailist kontakti otsima, ja leidsin tema mõne aasta taguse kirja.

Võta aku välja, hoia paar-kolm minutit, siis pane tagasi.

No ma ei tea, sai nagu tehtud. Aga hea nõu on kallis, mõtlesin, et proovin veel, enne kui hädaldama hakkan.

Hoidsin väljas, kohe mitu minutit.

Akut.

Siis tagastasin.

Ja ennäe imet, järjekordne kinnitus, et mul on tark tuttav!

Arvuti lõpetas jonnimise ja hakkas tööle.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab väga lihtsalt kätte!

Nagu see armatuur laes.
Õieti veel kaks.
Et nüüd, kui toas remont tehtud, tuleks katkised asendada uutega. Vaatasime isegi poes, no ei olnud ühtegi, mis oleks kõnetanud.

Aga siis tulid külalised, sellised suhteliselt haruldased. Viimati käisid vist viis aastat tagasi.
Laevalgustus tuli jutuks.
Siis noorik soovitas, et ostke retro-pirnid sisse, pole mingeid kupleid vaja.

Proovisin järgi, jumalast õige jutt.

Palju ägedam kui miskid lühtrid.

Hea nõu on kallis... aga mõnikord saab odavalt kätte.
Kokkuhoid on märgatav!
...

Jorraks ka natukene

...

Ma olen juba mitu korda maininud, et mingi koolituse käigus sai tekitatud rahakoti vahele papitükike kirjaga: naudin seda, mis mul on.
Eks on omajagu nauditud ka juba.

Hiljem lisandus teine veel: ma ei vihasta, ma imestan. Mida aeg edasi, seda selgemaks mulle saab, et vihastamisel pole absoluutselt mõtet.
Ainult ennast kulutad.

Aga imestamiseks on põhjust igas päevas.

Imestamise välja ütlemiseks sobib mu meelest hästi sõna jorrama.

Jorraks siis ka natukene. Kaua sa ikka omaette imestad.

Miski aeg tagasi käisin linnas ühes suht suures söögikohas. Oli natuke vaja aega parajaks teha, nii ma siis istusin, rüüpasin kohvi ja vaatasin maailma.

Teenindaja jalutas laudade vahel, ühe toolijala all oli ostutšekk. Esimesel ringil noorik lihtsalt vaatas. Teisel ringil kummardus, et üles korjata. Aga ebaõnnestunult, pool paberit jäi kätte saamata. Kolmandal ringil vaatas ta seda poolikut paberit tooli all.... ja jalutas edasi. Neljandal ringil ta kummardas ja sai paberi kätte. 

Mulle nii meeldib leida erinevaid võimalusi, kuidas täita ootamatult tekkinud vaba aega. Jood kohvi ja vaatad. Või siis lihtsalt jalutad ... kui tööga kiiret pole.

Suvel ma ju ise ka, aitasin täita mereäärset augulist teed. Siis Urr imestas, et miks ma neid kive ükshaaval toon. 

Mulle lihtsalt meeldis kõndida.

Laevas oli jälle vastupidi. 

Teenindajat mõtlen. Seisis, rüüpas kohvi ja vaatas igavleva näoga. Küllap ta ka omas mõttes imestas, kui minu toimetamist märkas.
Kui märkas.
Tahtsime nimelt hommikukohvi akna all nautida, et siis ilus merevaade silmade ees. Ruumi oli saalis laialt, vabu kohti vabalt võtta. Aga mitte aknaaluseid.

Kui siis üks laud vabanes, tõstsime kotid sinna. Küllap selle ajaga, kui toiduvaliku ja kohvi kallamise ära oleme teinud, on ka laud koristatud.

No ei olnud. Teenindajad kahekesi seisid ja vestlesid. 

Ega mingid taldrikud suurel laual poleks ju teab mis seganud, aga jumalast räpased olid. Puder segi muu paremaga.

Külma kõhuga oleks võinud pead nii käänata, et ainult merevaade silmade ees... aga no ei suutnud. Hakkas vastu see laga laual.

Tõusin ja tõstsin nõud kõrval olevale koristamata lauale.

Kohe teine tunne!
Tore, et kõva häälega jorrama ei hakanud, üks klient midagi piuksatas, teenindaja oli kohe hingepõhjani solvunud.

Kui juba reisimeenutusi, siis veel tuli meelde. Käisime oma Stockholmi tiiru ära, vahepeal oli kajutis käidud. Prügikast oli tühi. Ja Rita voodis olid valge (püksi? seeliku?) luku tükid. Vaatasime oma kohvrid ja garderoobi üle, ei ühtegi valget lukku. Isegi tervet mitte, katkisest rääkimata. Mis seal voodi peal vahepeal tehti?
Jorrasime natukene, aga aru pärima ei läinud.
Luku tükid jätsime kajutisse. Ehk omanik leiab.

Need teenindajad, kes baaris omavahel ja kandikuga vallatlesid, nemad vist ikka korjasid katkise pokaali killud pärast kenasti põrandalt kokku.

Miks ma seda kõike üldse kirjutan?
Elu on ju naljakas!
Vaata ja imesta!
No ja vahel võib natuke ikka jorrata ka.

Lõpuks veel see kella keeramine. Mul pole midagi suveaja vastu, mul pole midagi ka talvise vastu. Pole kunagi olnud. Ei seganud see mind siis, kui tööl käisin, nüüd ammugi mitte. Keeraku kella, kuhu poole heaks arvavad, talvepäevad on meil nagunii lühikesed ja suveööd valged.
Imestama paneb, kui palju on veendunud poolt olijaid ja kui palju veendunud vastaseid. Kui oleks hääletus, siis mida annab teadmine, et 52% on suveaja poolt ja 48% vastu? Igal juhul on teist sama palju poolt kui neid, kes vastu, olgu otsus missugune tahes.
Sellel teemal jorratakse veel palju, kuigi hetkel peaks ju tore olema, saab hommikul veidi kauem magada.

Mina olen rahul.

Sügis meeldib mulle. Tuuled-tormid, sügisvihmad ja raagus puud.

Mõned veel puhta kollased.

...

Küll nüüd ütles

...

Pealtkuulatud kõnelus.

Õpetaja: "Tahad, ma räägin sellest sinu emaga?"

Lapsuke: "Ei ole vaja, ta juba käis psühhopeedi juures."

...

Kaks ei jää ilma kolmandata

...

Kõik sai alguse eile hommikul. 

Astusin oma pesust märja vasaku jalaga paljale põrandale... ja libisesin. Saan aru, et mu mõtlemise kiirus on veel päris korralik.

Enne kui püsti sain, jõudsin läbi mõelda:

a) luumurd ja kargud (parem põlv )

b) puusanihestus (vasak puus)

c) õlaliiges või randmeluu (parem käsi)

 

Järgmise 10 minutiga oli selge, et kõik liigesed töötavad ja väike valu on praeguseks juba möödas.

See oli esimene.

Teine oli õhtul.

Tõmbasin seinast juhtme, et puhurit teisaldada, võtsin kahe käega... no ja ühe käe alla jäi see pagana kuum metallist rest esiosas.

Kiire mina, suutsin silme ette manada peopesasuuruse villi. 

Põletusele järgneva valu.

Võtsin mõne minuti aega toibumiseks ja kuuma koha jahutamiseks külma vee all... selgus, et isegi punetust ei jäänud.

Väikest valu ka mitte.

Olgu, olgu.

Siis ma veel ei mõelnud, et kaks ei jää ilma kolmandata.

Täna, tegin ahju tuld. Tõmbasin tikku, no ja see nn väävel sealt tiku otsas sai kiirenduse ja vale suuna. Mitte ahju, vaid otse silma.

Mis mind siis nüüd ees ootab?

Pimedaks jäämine? 

Must lapp parema silma ees?

Jõudsin hetkega kõik võimalused läbi mõelda.

Mõni minut kulus, et ehmatusest toibuda.

Nägemine on alles.

Kuskil natuke kipitab, aga peeglist välja ei paista.

Tundub, et läks õnneks.

Kui tuttavale rääkisin, muigas ta ainult ja ütles, et vaata ID-kaarti.

Mis mõttes?

Kui tema mõte minuni jõudis, tegi see mind murelikuks.

Mitte ID-kaart ega see, mida sealt välja lugeda annab.

Kuidas mul ometi aru saamiseks nii palju aega kulus??

Oh jah... vaata passi!

...

Botox näkku

...

...

Peeglike, peeglike seinapeal...

Ega ma ennast tavaliselt peeglist ei vahi, mõned korrad päevas ja jupikaupa siiski tuleb ette.

Ega juuksed pole püsti.

Nägu must.

Kulmukarvad sassis.

Täna tundus, et midagi oleks nagu võõrast.

Üks näopool oli nagu teist nägu, pisut pringim, põsed ümaramad ja naerukurrud siledamad.

Teine pool oli ikka nii nagu vanasti.

Mida rohkem ma vaatasin, seda rohkem tekkis tunne.

Et peaks ka seda va botox´it laskma näkku süstida.

Sest see parem pool, kuhu kulmu alla 3-4 nädalat miski kihulane oma mürgiannuse sisse surus, näeb kuidagi noorem ja rõõsam välja. 

Muidu ma pole kunagi mõelnud.

Et võiks.

Botox`it proovida. 

Loodan, et see vähemasti ei lähe mädanema.

Pagana kihulane, mulle tundus, et asi hakkab juba korda saama, ja jõin julgesti veini.

Mis, tundub, polnud päris õige tegu. 

...
Pildil olev tegelane ei ole rünnakuga seotud
...

Korduvalt katsetatud

...

Aromaatne äratus.

Ma olen nõus.

Miski ei ärata paremini kui lõhn.

Korduvalt katsetatud.

Alles paar päeva tagasi.

Ärkasin tukastusest üles, kui lõhn läbi suletud ukse minu tuppa jõudis.

Nojah, aeg oligi vett lisada.

Tänu lihalõhnaäratusele oli õnneks kõik kontrolli all.

Medvedjevist saan ma ka aru. Olümpia avatseremoonia oli täitsa ok, aga kui ikka tukk tuleb peale, siis silm vajub kinni, mitte midagi pole parata.

Seegi asi korduvalt katsetatud.

Isegi kohvi ei aita.

 

Pikka iga kaitseinglile.

Kohalik kobruleht andis märku tuttavast pikaealisest.

Saabuvast sünnipäevast.

Küll aeg lendab.

...

Esimesed ja viimased

...

Ma pole miski võistleja tüüp, suusatada/uisutada ei oska, joosta ei jaksa ja mälumängus veab mälu alt. Küllap on see mind karastanud ja kohandanud, igatahes olen alati pigem kaotaja, võitudest ja võitmisest katsun eemale hiilida. 

Eelmine nädal sattus nii, et kohe kaks võistlust ühele päevale. Etlema ma õnneks ei pidanud, aga söömises siiski võistlesin.

Söömine on teatavasti mu lemmiktegevus.

Võistlus läks tavapäraselt... see tähendab, et peaaegu lõpuni püsisin pingerea lõpus.

10-15 osavõtjat, mis seal siis ikka. 

Nimelt lugesime kõik lõunalauas üle, mitu tükki liha on pakutavas guljašis.  Esikoht leidis viis tükki, mina oma kahega olin tagantpoolt esimene.

Kõigepealt lämmatas mu heameele mürgine märkus, et mis sa virised, oleks sa praadi tellinud, oleks lihatükke ainult üks olnud. 

No ja siis tuli üks õnnelik, kes teatas, et tal oligi ainult üks liha, mis sest, et ei olnud praad, oli guljašš.

Ega vanadele inimestele polegi liha kasulik...

...

Midagi müstilist

...

Minu mobiilis on 3 numbrit, kus nime ees on sõna Juuksur.

Esmaspäeval helistasin.

Kõigepealt Juuksur M, sest tema asub kõige ligidamal.

Kas saaks kohe homme, äärmisel juhul ülehomme, ainult pisut lõikamist.

Kahjuks ei saa.

Järgmisena Juuksur I. Juuksur I on kõige kauem minu juuksur olnud. Juuksur I on alati üsna hõives, nii ka seekord. 

Saab küll, aga alles oktoobris.

Mina ootamist ei armasta, kui mõte pähe tuleb, siis ikka kohe.

Kolmas number on Juuksur A. Juuksur A on kõige kärmem juuksur.

Ju siis seepärast ta minu jaoks need 20 minutit leidis ja leppisime kokku, et kolmapäeval kell 3.

Teisipäeval avastasin oma telefonis vastamata kõne.

Juuksur I.

Loogiline, keegi ütles ära ja nüüd oleks küll vaba aega.

Ma ei hakanud tagasi helistama, sest mul juba oli aeg olemas. 

Kolmapäeval kell 3 istusin mina kenasti juuksuritoolis ja Juuksur A lõgistas kääridega mu salkusid siledamaks. Keset kõige kibedamat salgutamist helises kotis minu telefon. 

Kas tahan vastu võtta?

Ei ma tahtnud, küll pärast võtan ja vaatan.

Töö tehtud, arved klaaritud, võtsin kotist oma mobla välja.

1 vastamat kõne.

Et kes?

Juuksur A.

Ma ei saanud mitte muhvigi aru. Näitasin Juuksur A`le, tema ka ei saanud aru.

Võttis kotist oma telefoni... ja ei märkigi tehtud kõnest. 

Nüüd on mul südamest kahju, et ma kohe kõnet vastu ei võtnud. Kes seal Juuksur A kotis ikka oli, kes mulle helistas?

Ja see vastamata kõne Juuksur I`lt, kas ikka helistas tema või olid seal ka salapärased jõud mängus? Hea, et ma tagasi ei helistanud.

Juba mõnda aega olen omas mõttes kaalunud, et peaks telefoni välja vahetama, on teine juba 7 aastat vana. Aku küll veel päris korralik, peab 3-4 päeva vastu, rääkida saab ka enam-vähem. Mõnikord tuleb end voodist püsti ajada, kui kõne väga hakib, muidu pole viga. 

Ainult numbrilaud on ära kulunud, sõnumeid on tüütu saata, aga seitse aastat suhet, saame hakkama.

Nüüd siis sellised müstilised lood. 

Aga mulle tehti kingitus. 

Kui ma seda uut riistapuud natuke õpetan, ehk saab temaga ka helistada. Praegu on tal minu Nokiaga ainult üks ühine funktsioon, aga kui neid klahve treenida, ehk saab lisaks taskulambile ka teised vajalikud nupud tööle.

Nokial ju ometi kõik töötab.

Lisaks veel üleloomulikud võimed.

...

Sekeldustega Riiga

...

Pärnu bussijaam oli juba nagu teine kodu. Nädala kolm esimest päeva.

Esmaspäeval kell 8 ootasime Riia bussi, aga peale ei saanud. 

Ainult üks vaba koht, ütles bussijuht. 

Meid oli kaks.

Kell 11 ootasime järgmist Riia bussi, aga kui ta tuli, siis peale ei saanud. 

Tema bussist pileteid ei müü, ütles bussijuht.

Selleks ajaks olime juba teada saanud, et kuigi läbisõitev buss, siis pileteid saab bussijaamast... 3 või rohkem tundi enne bussi väljumist. 

Kolm tundi enne bussi väljumist mina mõnikord veel ei teagi, et just selle bussiga sõita tahan.

Tegelikult olime selleks ajaks juba aru saanud, et ega me ei tahagi selle bussiga sõita. Bussijuht oli karm vend ja buss miski tavaline ühekorruseline.

Nii targad me olime, et ostsime piletid järgmiseks hommikuks. Õhtused tagasisõidupiletid ka.

Sisuka esmaspäevahommiku veetsime bussijaamas ja selle lähi-ümbruses.

Teisipäeval kell 8 ootasime Riia bussi... ja saime peale. Kuigi buss hilines.

Piletit koju ei unustanud, ära ei kaotanud, nii et kõik oli ok. 

Tervelt 16 kilomeetrit.

Siis läks buss katki. 

 

Õnneks nii lähedale Pärnule, selle maa oleks jala ka maha käinud, kui bussijuht oleks märku andnud, et sõit läbi. 

Aga meie istusime teise korruse esiaknatagusel pingil. Kahju oleks olnud sõidust loobuda, kuigi harjumus hakkas juba kujunema. 

Loobumisharjumus.

Õnneks olid bussijuhid sitked vennad, tunnike nikerdamist ja olime jälle sõidukõlbulikud.

 

Sõit jätkus.

Meie ülemisel korrusel esiakna taga.

Rita vaatas terve tee aknast õue, mina vahepeal tukkusin.

Mis oli jumalast kasulik, sest pikk päev Riias, oligi vaja end korralikult välja puhata. 

Miskipärast pole ma eelmisel suvel oma Riia-reisist bloginud, nüüd ma ei saagi öelda, et see oli tuttav ja too oli tuttav.

Vaatasime üle kõik ette sattunud olulised kohad, nautisime vanalinna, istusime kohvikus, kolasime turul ja tutvusime kaubandusega (Galerija).

Ilm oli sügisene, tuul pidi juuksed peast ära viima ja vahepeal sadas vihma ka. Aga just siis olime katuse all, nimelt lubasime endale ühe ekskursiooni miski rongi moodi elektrimasinaga. Klapid kõrvas ja venekeelne info silmaringi laiendamas.

 

Ükski linn pole ilma inimmassita. 

Nii jäi iga pildi peale ka ilusaid inimesi ja toredaid tegemisi.

Koju ostsin kaasa mõned Laima šokolaadid, Selga Wafer cake`d, Riia palsami, 2 Läti õlut ja Piena lase karamelli. Kui koju jõudsin, kaalusin reisikoti üle - 6,5 kg. 

Ma ei tea, mis see nii palju kaalus, sest vähemasti palsam oli juba joodud ja muist šokolaadi ka otsas.

Paar sõna ka bussist. Õieti bussijuhist... see oli seesama eelmise hommiku karm onu. 

Riias oli ta täpselt sama karm, sest kui ma bussi esimesest uksest korraks välja astusin (väljasõit hilines, kuna ootasime miskit Saksast tulevat bussi), tegi ta mulle märkuse - madam, reisijad võivad väljuda ainult keskmisest uksest. Appikene, olin valmis kohe bussi tagasi sööstma ja oma viga parandama, sest kui minuga nii kenasti räägitakse, muutun ma alati sõnakuulelikuks. 

Buss oli ühekorruseline ja me istusime jälle kohtadel 1 ja 2, seekord turvaliselt bussijuhi selja taga. 

Isegi kohvi pakuti!

Pärnu bussijaama jõudsime õhtul pool kümme.

Kolmapäeva hommikul kell kümme olin jälle seal.
Bussijaamas.

Ootasin bussi.

Seekord kojusõit.

...

Mida teha varastatud pesunööriga?

...

See pesunöör oli juuni algul täitsa olemas.

Nüüd juba mitu päeva ei ole.

Mida teha varastatud pesunööriga?

Tegelikult on ju võimalusi palju.

Näiteks tuli tahtmine end oksa tõmmata, aga nöör ununes koju. 

Kus häda kõige suurem, seal abi kõige ligem... nii ütleb vanasõna. 

Koju tagasi on ju imelik minna.

Ennäe imet... tarekene siiski vilgub viimati. 

On üks selline luuletus.

Ligilähedane.

Ei ole seal perenaisukest ahjusooja kakukesega vastu võtmas, perenaine kaugel olulisi asju ajamas. 

Pole parasjagu peremeestki käepärast.

Aga nöör on.

Täitsa vabalt väljas rippumas, justnagu külamehe jaoks valmis pandud. 

Tule, sõber, võta nöör ja tõmba oksa!

Hea tugev nöör, spetsiaalselt vastupidamiseks ostetud.

Ah et käära pole kaasas?

Ei ole hullu, tõmba tikust tuld, ehk ulatub nii kõrgele kui nööri kinnituskoht.

Kätte said? 

Tubli poiss, nüüd pole muud kui pael kaela.

Paluks ainult mitte meie õue peal.

...

Aga ehk oli hoopis vaja pesu kuivama riputada?

Jälle võimalik, sest siis, kui pesunöör veel alles oli, kuivatas keegi võõras kodanik oma sokke maja taga kase küljes. Nööri peal oleks hoopiski soliidsem.

Samas jälle... kuigi nööri õue peal enam ei ole, kuivab pesu ikka kase otsas. 

Seekord miski kummiülikond.

Ja pesunööri oleks normaalne inimene saanud ka maha võtmata kasutada, pererahvas oleks ehk veidi imelikult vaadanud, aga igal juhul parema pilguga, sest nüüd ei saa keegi enam pesu kuivama riputada.

... 

Mida veel saab teha ühe väga hea nööriga?

Seda võin ma kinnitada, et õngenööriks ta ei sobi, kui just hülgeid ei tahetud õngitseda.

Mis pole ka sugugi võimatu, sest miski suur loom - polnud mitte inimene - sealkandis ringi ujus.

Või siis põtru püüda, sest nemadki tunnevad end aia taga üsna koduselt.

Metsloomad aia taga, inimloomad aia sees. 

Sest nii on öeldud, et kes ikka tahab sisse tulla, seda ei pea ükski lukk, aiaväravast rääkimata.

 

Ja mis ripakil, see ära.

...

Vanaema õudusunenägu

...

Lapsukesed toodi hoida. 

Õhtul pidime nad tagasi transportima, poisinaasklil oli veel sünnipäev. 

Päev kulges kui üks pidu ja pillerkaar, sebimine ja sahkerdamine kõikse aeg.

Ja siis ma äkki avastan, et kell on kümme läbi, aga lapsed alles koju viimata. Plix toimetab kuskil õues, poiss ripub poolest kerest üle diivani serva ja nohiseb juba magada. 

Järgmine hetk tuleb tunne, kas ma neile üldse süüa olen andnud, pikk päev seljataga. 

Küsin kaasa käest, tema küll ei suutnud meenutada.

Vähemasti mitte seda, et tema ise oleks süüa saanud.

Paanikas mina, üritan emmele-issile helistada, ehk tohivad lapsed ööseks meile jääda, 100 vabandavat põhjust meeles mõlkumas. 

Siis äkki, minu muidu nii sõnakuulelik telefon ei allu enam mulle. Viimased sissetulnud ja väljaläinud kõnede numbrid meenutavad rohkem jaapani keelt kui araabia numbreid. 

 Nojah, ma tean küll, kelle käes telefon päev otsa mängida oli...

Ma ärkasin selle peale üles, et üks lastest (kumb?) teeb kisa, kui üritan talle mingit jogurtitopsis olevat ollust sisse toppida.

 

...

Ukraadino, ukraadino

...

Kuriteopaigalt tabatud kahtlusalune

...

Kuhu on kadunud mu t'hed ja k[sim'rk_

V'he sellest, et ei saa kirjutada, enam ei saa ka k[sida >* ja n'gusid teha ega sulgusid ]igesti panna.

>* *mossitus(

>( r]]m

Ei saa enam kirjutada

s]ber

t]bras

k''ne

k[[ned

v'hemasti oma ekraanil n'en ma vaid mingeid kriipsukesi ja kastikesi.

Kusjuures word toimib tavap'raselt.

...

tõlge

Kuhu on kadunud mu tähed ja küsimärk?

Vähe sellest, et ei saa kirjutada, enam ei saa ka küsida ega nägusid teha ega sulgusid õigesti panna.

:(    (mossitus)

:)    (rõõm)

Ei saa enam kirjutada

Sõber

Tõbras

Kääne

Küüned

...

Head uut aastat k]igile >( !!!!

...

Tegi tünga

...

...

Mulle see ei meeldi.

Ei meeldi, kui mind lolliks tehakse, lolliks tegemist pealt kuulata tahan veel vähem.

Elmari raadiot ei kuula. Nemad seal iga päev teevad tünga. 

Sünnipäevaks.

Palju õnne, sinu kord täna lolliks jääda!

Elmari raadiot ei kuula, aga mõnikord ikka kuulen. 

Mõnel autosõidul. Kui ma parasjagu ei maga.

Siis ma lähen nii närvi. Igasugused lollid naljad. Et kas te olete nõus oma lambaid suure tee risti ajama, me turistidega tuleme ja tahaks pildistada.

Vaene sünnipäevalaps, rebi end või ribadeks, et lambad püünele paigutada.

Ma lähen nii närvi, kui keegi saab tünga ja xxxx naerab.

Mina lähen närvi ja see ajab teda veel rohkem naerma.

Kui ma närvis olen, pean oma sisemise pinge välja laskma. Siis kukun ise mõttetult jahuma.

Et mina ka. Juba järgmisel sünnipäeval. Tellin selle kudrutava nooriku helistama.

Küsimused kirjutan ette. 

Et lõbusam oleks.

Teil pidi olema see imetore saun. Nii hea leil. Hubane olemine.

Et kas te üüriks?

Palju teil seal rahvast tavaliselt käib?

Kas me 15 naist saaksime üheks laupäevaks? Koos kütmisega. Koos kütjaga. Hea oleks, kui külamehi ka saaks mõned kutsuda, et tüdrukutel muidu igav.

Teil  seal mõned elumehed ikka on?

Et me rikas rahvas, otsime romantikat ja maksame hästi.

Et kas teie saunas kangemat kraami ka tohib tarbida.

Ja selline intiimne küsimus, et kas WC on saunas sees? Põrandaküttega?

Ja ehk saaks mõne suurema hange sauna ette lükata, me siis lavalt otse lumme.

Mida rohkem ma jahun, seda lõbusam mul hakkab.

Kes ütles, et halb mõte. 

Teha tünga.

Kui see ainult traagiliselt ei lõpe. 

See, mis ühele naljakas, on teise jaoks eluküsimus.

Kaasa ka, mu meelest mul nii hea tünga-jutt, aga tema jäi aina tõsisemaks, võrdeliselt sellega, kuidas minu tuju tõusis.

Ja nemad seal, Austraalias.

Mõtlesid ka, et hea nali. Nende jaoks oligi. 

Mitte sellele, kes lolliks jäi. 

Ma parem ei tee. 

Olen endiselt vana, väsinud, tujutu ja morn. 

Muretsen ja pabistan.

Ei lusti ise ega sekku teiste lustimisse.

Ja ei tee teist nägugi, kui minu kulul nalja tehakse.

Kui ikka lähedasele tüdrukule helistan ja keegi võõras mees vastu võtab.

Et tema on Toomas ja tema on uus mees, nojah, kui on, siis on, vabandan ja teietan ja palun siis ikka naispoolele telefon ulatada.

Mis sest, et Toomas Anni, mul muud asjad ajada.

Pärast oli naljakas küll, et poja häält telefonis ära ei tundnud.

Sama naljakas oli siis, kui kaasaga esimest korda telefonis rääkisin. Nii võõras hääl, ma isegi ei rääkinud, panin kohe toru ära. Valisin uuesti ja juba rääkisin - et, vabandage, vist valeühendus. Kolmas kord küsisin otse, kes sa oled, et kogu aeg minu kodutelefoni vastu võtad.

...

Viis viimast minutit....

......
Hommikuti on see tavaline.

Raadios algab liiklussaade. Viie minuti pärast pean toast välja astuma.
Hambad pesemata.
Pole hullu, kui kiiresti teha, saab ka minutiga hakkama.

Mobiil kadunud.
Pole hullu, kui lauatelefonilt helistada, siis leian üles. Kui sisse on lülitatud. Enne võib muidugi padja alla vaadata. Olemas!

Lõunaks võileivad kaasa tegemata.
Pole hullu. Kui ma need kaapekakud (või koorikleivad) ja määrdejuustu kotti pistan, saab hakkama.

Kindaid pole jope taskus.
See on juba jama. Eile sai mingi suvalise ürbi ja suvalise kotiga poes käidud. Kumba nüüd otsida. Ürpi või kotti. Aega nagu ka pole.
Puude tassimise kindad näevad väga puised välja.
Aga poja miskid suurde sõrmikud siin. Ajavad asja ära.

Oh, klapib, ainult minutiga sõtsin graafikusse sisse.
Siiber kinni.
Tuled surnuks.
Läks!

No mida ometigi.
Ei lähe.. ei lähe.. ei lähe....
Uks ei lähe lahti.
Välisuks.
Keegi on trepil end ette keeranud. Või miski.
Uriseb vastu, alla ei anna.
Mina ka mitte.
Võtan kepi. Sellise korraliku vähekasutatud kepikõnnikepi.
Hakkan takistajat läb kitsa ukseprao surkima.
Ragiseb mis ta ragiseb, lõpuks saan ukse lahti.

Ootamatult imeline maailm mul ukse taga: trepi peal, tee peal, kaugemal põllulgi. Kogu mu kodu ümbrus on glasuuritud kui piparkook, pinnapeal läikivvalge ja laternavalguses sädelev jääkõva glasuur.
Millal ometi?
...
Kuidas ma tööle jõudsin?
Tänan küsimast, kenasti.
Raginaga.
Justkui kõnniks mööda õhkõhukest järvejääd seda oma jalgadega purustades, samal ajal sellest läbi vajumata. Ohtlik ragin hoiatusena kõrvades.

Bussist jõudsin isegi kiiremine. Üks kena inimene korjas mind mu pühal teekonnal auto peale.

...

Vahet pole

......

Puhkuserahad käes, nüüd siis vaja üks väärikas ost teha. Kuna kuulsin raadiost, kuivõrd halvem ja ebatervislikum on see totsakas monitor laual neist uutest ja saledatest, siis täna kohalikus pealinnas käies oli plaan küps… lähen ja ostan ära. Uue ja graatsilise.

Valisin müüjanna abil isegi sobiva välja, aga… oli ainult must, minu kast (või kuidas seda asja nüüd nimetati?) laua peal on heledakarvaline.

Olime müüjaga mõlemad pettunud.

Et väljas sadas vihma, tegin poes aega parajaks ja silm jäi peale kaameratele. Mina olen vana aja inimene, minul digikat ei ole. Käin oma seebikarbiga ja pildistan, palju pildistan ja igal pool pildistan, sel kevad-suvel juba 3 filmitäit pilte.

Ise leian, et väga hästi pildistan… enamasti.

Aga digikad olid ahvatlevad. Ja raha kibeles kotis (st pangakaardil).

Ja nii ma siis ostsin fotoka. Isegi müüja jäi veidi nõutuks, kui kuulis mu põhjendust… et see sobib värvi poolest mu tuppa paremini kui monitor.

Oli selline hele ja ilus.

Lõppude lõpuks, vahet ju pole.

…

Lugu meenutab mulle kursaõde, kes tavapäraselt kuskilt Haapsalu kandist läbi Tallinna Tartusse sõitis. Mingis suvalises metsavahelises peatuses ta tavalisel kella-ajal ajal Tallinna bussi ootas.

Ja siis tuli buss.

Ja siis ta palus juhi käest, et üks pilet Tallinna.

Ja siis ütles juht: “Kahjuks ma ei sõida Tallinna, see on Tartu buss.”

“Vahet pole, üks pilet Tartusse siis.”

Bussijuht vaatas noorikut, siis vaatas 500kroonilist nooriku käes ja kommenteeris, et nojah, kui juba 500 krooni, siis tõepoolest, vahet pole, kas Tallinna või Tartusse.

...

(foto autor Kõrreke)