Märka mind!

...

Ükshommik oli ikka täielik paanika. Kõigepealt kuulsin kõrvaltoast kõva kisa, muidu olen häälekuse suhtes suhteliselt tuim, mul endal ka päris vali hääl, aga sedapuhku sööstsin sündmuspaigale. Siiski hilinemisega, sest rebane, keda valjuhäälselt eemale peletati, oli juba läinud. 

Et siis end graatsiliselt köögi akna all näidata. 

Märka mind!

Mina muidugi ei leidnud fotokat nii kiiresti üles, ja kuna rebane tundus tõeliselt ohtlik olema (miks muidu kaasa trepile tormas, kus siis jätkuvalt ja ka tulemuslikult reinuvaderi lahkumist nõudis), jäigi pilt tegemata.

Veidi olin solvunud, aga kah asi. Ennegi õige moment maha magatud või meeleolukas asi nägemata jäänud. 

Pildistamisest rääkimata.

See oli hommikul.

Aga sisetunne pani tegutsema.

Õhtuks oli mul rebane pildile püütud. Tõsi küll, vahemaa oli kordades suurem kui aknataguses paigutuses. Aga vahet pole.

16.10.2018

Ma oleks saanud põtra ka pildistada, kui ma veidike käbedam oleks olnud. Temaga saime metsas kokku. Erinevalt rebasest, kellega oma 10 minutit pilkudega suhtes olime, tegi põder vägagi kiiresti sääred. Mis on ka loogiline, kui arvestada tema säärte pikkust ja meie vahemaa lühidust.

Sõbrants küsis, kas ma ise ei pistnud jooksu. Eiei, mina jooksen ainult põdrakärbeste eest. Õnneks on nemad vist juba talveunes, enam ei ründa.

Mitte et ma sellest puudust tunneks.

Aga muidu, pildistajate hulk suguvõsas suureneb. Lapselaps sai konkursil ära märgitud. Alles paar kuud koolilaps, aga juba nii tegus. Lapsevanematel polnud asjast aimugi, kuni õpetaja helistas ja ütles, et saab minna auhinda vastu võtma. Nemad olid klassiga pildistanud, õpetaja oli osa pilte konkursile saatnud, ja Pärtel sai nooremas vanusegrupis eripreemia.

Igavesti äge ju!

"Märka mind!" ... polegi ju lihtne märgata!

Pärtli pilt

Mulle andis hoopis Sexy Rexy märku.

Märka mind!

Roos selline... no kuidas saab, et ei märka!

16.oktoober... Sirje nimepäev. 

Käisin külas.
Juhuslikult.
Nimepäev polnud siis meeles.

Sexy Rexy ilutses kasvuhoones.
...

Lihtsalt üks hommik

...
Mõni hommik lihtsalt on eriline.

Tänane hommik näiteks.

Kui ainult seda katust ees ei oleks...

 

Jätsin töökohustused unarusse ja  kõõlusin veidi aega aknast õue.
Fotokaga.

Külm oli.
Ilus oli.
...

Kuidas pildistada põtra...

...

Väga sisukas päev oli.

Konverents keskkonnaharidusest. 

Loengud.

Töötoad.

Huvitavad inimesed.

"Ühe pildi lugu", Ingmar Muusikus.

Pilte oli rohkem kui üks, aga tegemislugu oli seotud põtrade pulmapeopäeva ja sellele järgneva hommikuga. 

Pulma teine päev :)

Lugu ise oli värvikas.

..

Töötoad ka.

Üllatav ülepildistamine.

Igasuguseid erinevaid võtteid. 

Seesama "Pintsliga tõmmatud Eesti" , omamoodi ülepildistamine.

Tegelikult ma eile juba natuke guugeldasin, et päris tuhm ei oleks.

Leidsin, et oleme lektoriga sattunud ühte projekti, kus ühte paika terve aasta jooksul pildistasime. 

12 pilti kokku.

Ülepildistamine.

Igasuguseid võimalusi on.

Kuidas teha ja miks teha.

Pilt, mille pildistamiseks kulus 2 aastat, autor  

Michael Wesely

...

Teine töötuba oli mul veel.

Paberi seitse elu.

Sain teada, et Tartus on isegi Paberimuuseum.

Igavesti põnev koht.

Natuke katsetasime ka ise voltimist, rohkem imetlesime seda, mida põnevat laias maailmas paberi ja voltimisega saavutatud on.

...

Aga muidu on kena tali, nii hommikul vara, kui kodunt läksin...

samamoodi siis, kui tagasi kodu poole liikuma hakkasin.

...

Mida räägib horoskoop

...

Minule horoskoobid sobivad.

Tuleb muidugi tunnistada, et ega ma neid eriti tihti ei loe.

Ja kui loen, unustan kohe ära.

Aga igal juhul, kui loen, siis meeldivad.

Eile õhtul näiteks.

Hilisõhtul, peale laupäevast kohustuslikku kriminulli (Midsomer mõrvad, ja see uus Barnaby on igati tasemel), otsaga juba uues päevas, voodis uneootel, lugesin värsket Laupäevalehte.

Ju olin pikemate juttude jaoks liiga unine, nii et siis horoskoop.

Käes on "aeg-maha" nädalavahetus. Nii laupäev kui ka pühapäev soosivad rahulikku omaette olemist, meditatiivset hingeseisundit. Puhka end kindlasti korralikult välja, söö vähem, see-eest korralikku eestimaist toitu. Kui pead palju suhtlema, väsid kergesti.

Kogu mu laupäev sobis täiega.

Aeg sai maha võetud.

Ma puhkasin ennast välja, kell oli ikka päris palju, kui ärkasin. 

Ülejäänud päeva tegin seda, mida just hetke hingeseisund soovis.

Pildistasin külmalilli aknal, puudevedu lähiümbruses ja loojuvat päikest.

 Skaneerisin mõned vanad fotod arvutisse. 

 

Tegelesin veidi piltide töötlemisega.

Otsisin internetist ühe Kuldvillaku koostamiseks küsimusi.

Ma ei söönud liiga palju (nagu sagedasti juhtub), ja kui sõin, siis ehtsat ja eestimaist.

Kaerahelbeid keefiriga.

Hapukapsasuppi.

Ahjus küpsetatud punapeeti.

Isegi magustoit oli selline kohalik. Saiavorm pohlakeedise ja toorjuustuga.

Ma ei suhelnud, hommikul ainult helistasin isale.

Mediteerida (mis see veel on?) ma ei oska, aga ma tegin paar seljalihastele olulist harjutust ja see võis küll välja näha kui mediteerimine, misiganes see siis on.

Nüüd ma ei teagi, kas horoskoobid tehakse selle järgi, kuidas tuleb elada, või kajastavad nad seda, kuidas asi tegelikkuses välja näeb. Ma ei olnud ju hommikul seda kõike lugenud. Aga nüüd, kui on nädalavahetuse teine päev ja peaks jatkuma mu "aeg-maha" nädalavahetus, kas pean end nüüd teadlikult neisse raamidesse sättima?

Või hakkan ikka lõpuks tegutsema.

...

Vahet pole

......

Puhkuserahad käes, nüüd siis vaja üks väärikas ost teha. Kuna kuulsin raadiost, kuivõrd halvem ja ebatervislikum on see totsakas monitor laual neist uutest ja saledatest, siis täna kohalikus pealinnas käies oli plaan küps… lähen ja ostan ära. Uue ja graatsilise.

Valisin müüjanna abil isegi sobiva välja, aga… oli ainult must, minu kast (või kuidas seda asja nüüd nimetati?) laua peal on heledakarvaline.

Olime müüjaga mõlemad pettunud.

Et väljas sadas vihma, tegin poes aega parajaks ja silm jäi peale kaameratele. Mina olen vana aja inimene, minul digikat ei ole. Käin oma seebikarbiga ja pildistan, palju pildistan ja igal pool pildistan, sel kevad-suvel juba 3 filmitäit pilte.

Ise leian, et väga hästi pildistan… enamasti.

Aga digikad olid ahvatlevad. Ja raha kibeles kotis (st pangakaardil).

Ja nii ma siis ostsin fotoka. Isegi müüja jäi veidi nõutuks, kui kuulis mu põhjendust… et see sobib värvi poolest mu tuppa paremini kui monitor.

Oli selline hele ja ilus.

Lõppude lõpuks, vahet ju pole.

…

Lugu meenutab mulle kursaõde, kes tavapäraselt kuskilt Haapsalu kandist läbi Tallinna Tartusse sõitis. Mingis suvalises metsavahelises peatuses ta tavalisel kella-ajal ajal Tallinna bussi ootas.

Ja siis tuli buss.

Ja siis ta palus juhi käest, et üks pilet Tallinna.

Ja siis ütles juht: “Kahjuks ma ei sõida Tallinna, see on Tartu buss.”

“Vahet pole, üks pilet Tartusse siis.”

Bussijuht vaatas noorikut, siis vaatas 500kroonilist nooriku käes ja kommenteeris, et nojah, kui juba 500 krooni, siis tõepoolest, vahet pole, kas Tallinna või Tartusse.

...

(foto autor Kõrreke)