Võidupüha ja jaanilaupäev

 ...

Hommikul paraad...

... ja õhtul jaanituli.

Uskumatu, aga vihma ei sadanudki!

...

Palju aastaid

 ...

105 aastat on pikk aeg. 

Raadio ütles, et Eestis on 5 inimest, kes on vanemad (või sama vanad) kui Eesti riik. Aga mitte minu tutvusringkonnas

Saaremaa-vanaema oli 25, kui Eesti iseseisvus, ja kuigi elas pika elu... 91 aastat, iseseisvuse taastamist tema ei näinud.   

Tegelikult on kattumine hoopis selles, et neil oli ühel päeval sünnipäev ja seega on vanaemal täna 130. sünniaastapäev.

Kui Pilvi sündis, oli EW 10 aastane. Nii et tema saab sel aastal oma juubelit tähistada. Nagu Eesti riikki.

Aga tema 11. sünnipäeval algas II maailmasõda.

Minu käes on ema vana salmik, kus sees Pilvi joonistatud pilt aastast 1942.

Ka järgmise pildi joonistanud laps on sündinud 1928. aastal. Ainult et temale oli antudki elada vaid 10 aastat.

Roald oli nimi.

Jõudis joonistada pildi EV 21.

Täna siis EV 105.

24.02.2018

Küll aeg lendab.

Alles see 100 oli.

...

Puhake, paremad pojad

 ...

Uudistes öeldi, et esmaspäeviti enam Õhtuleht kauplustesse vabamüüki ei lähe.

Tellige leht koju!  ;) Siin pakutakse soodushinnaga Õhtulehte ;) ... reklaamiminut ;) 

Ma ei tea, kui paljud tänapäeval enam paberlehte ostavad. Või tellivad. Aga tellitakse. Naabrinaisel käib maakonnaleht ja Õhtuleht. Hiljuti oli midagi veel, nüüd tõmbas koomale. Igal juhul on mõttekas pigem tellida kui kauplusest osta. Vaatasin just, käeulatuses laupäevane Õhtuleht (2. juuli), maksab 1.99.  Nädala sees on 40 senti odavam. Kui raha lugeda, on tellimine ilmselgelt soodsam. Ja maal võimalus lehte osta on tegelikult minimaalne, iga päev ju poodi ei satu. Ajaleheputkasid pole vist enam linnapildiski.

Eks nende asjadega on ikka nagu alati, et nii ja naa.

Mingil minutil lööb minus ihnus välja. Mitte siis, kui ma tellin, see on minu valik; ikka tellin... kui loen. Või kui parasjagu ei streigi, Päevalehe tellimise lõpetasin just protestiks.

Ihnus lööb välja, kui loen. Või pigem, kui ei loe. Kuidas sa paned vanapaberisse 1.99 maksva ajalehe, kui suur osa alles lugemata? Ohates võtadki ja sirvid läbi. Ehk peaks veel silma peale viskama? 

Seesama Õhtuleht  kolme nädala tagusest ajast. Panin kõrvale! 

Suur ristsõna on lahendamata. Sudokud on lahendamata.

Ja siis lugemata lood. 

"Segadus raadioga: kes selle ikka leiutas?" (autor Marko Kadanik)

"Mis oleks elu, kui Sherlock ei ütleks: ELEMENTAARNE!"  (Juhan Aru)

"Liivimaa unustatud võidupüha ehk kuidas rüütlid koos eestlaste ja lätlastega Smolinos venelasi lõid". (Tõnis Erilaid)

  Jaanus Kulli pikk artikkel Sulev Luigest

"Nagu pole tasuta lõunaid, ei ole ka tasuta raamatuid" (Katrin Pauts)

...

Võiks edasi nimetada, aga nagu juba vanarahvas ütles, pikk jutt sitt jutt *

Aga need on need lood mida tahaks enne lehest loobumist ikka läbi lugeda. Miinimumprogramm.

Tegelikult tegin juba algust. 

"Raua tänava lahingu viimased ohvrid: kangelastele austust avaldanud spordikuulsus ja tema kaaslased surid karistuseks vangilaagris". (autor Heino Tõnismägi)

Kuni jõudsin lõiguni: Uno Kaldmaa (sünd 1923, keskkooli õpilane) kuulati üle 18. nov 1940. Küsimus: Millest kõneles Veldemann? Vastus: Kogu kõnet ma ei suuda ette tuua, kuid ta ütles, et see sõdur langes kangelaslikult oma ametikohuse täitmisel isamaa kaitseks sissetungijate vastu ja me ei unusta kunagi oma paremat poega. Ta kutsus kõiki kogunenuid selleks kui tuleb vajadus, siis samuti astuma välja kodumaa kaitseks ja laulma ühiselt "Puhake paremad pojad." .... " Kaldmaa sureb 7. juulil 1945 Taisetlagis Irkutski oblastis Venemaal.

Puhake, paremad pojad... 

Mina seda laulu ei oska. ei tea, kas kuulnudki olin. Vähemasti minu lapsepõlves ei lauldud. Aga on kaks lugu, mis seotud selle lauluga.

Heino (sünd 1922) õppis 1940. aastal veel Tallinna Reaalkoolis, aga visati koolist välja just selle laulu laulmise pärast. Olen tema lugu Rootsis kohtumistel kuulnud, nüüd helistasin Pilvile ja küsisin üle.  

Nii oligi. 

1940ndate algus oli väga keeruline aeg: oma riik,  siis Nõukogude okupatsioon 1940-1941, edasi Saksa okupatsioon 1941-1944. Koolipoisid, kes oma haridusteed EW ajal alustasid, olid enamikus kõik eestimeelsed. Nii nad siis laulsidki mingil EW tähtpäeval Reaalkooli ees oleva Õppursõdurite monumendi juures seda laulu. 

Laul Vabadussõjas langenud kangelastele.

10. mai 1940.a Päevaleht kirjutab: 

"Võidupüha eeltööd algavad. Ka tänavusel Võidupühal peab vabariigi president raadiokõne, saadab võidutule ja Võidupüha läkituse välja." 

Kuu aega hiljem algas hoopis Vene okupatsioon.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis... ütleb Vikipeedia. 

Ju siis millalgi laulsid poisid seda laulu.

LAUL LANGENUD KANGELASTELE (sõnad Karl Eduard Sööt)

Puhake, paremad pojad,

pärjatud olgu te kalm!

Kodule olite kaitseks,

vallina teras ja malm.

Puhake, väsinud kotkad,

lahingus lõppes te lend.

Mälestus jäädav on teile,

venda ei unusta vend.

Puhake, ustavad hinged,

haavadest valgunud urm

alguse andis, et tärkaks

õitesse vabadusnurm.

Võitluses ägedas tuli

Eestile lunastustund...

Haudade põhja teil' tänu,

kangelasvennad! Head und!

21.07.2022

...

Teine lugu on Heino pojast, sündinud 1954 Stockholmis.  1990ndate algul oli ta kaasas tõlgina Rootsi delegatsioonis, kes Eestisse sõitis. Mingil ühisel vaba aja üritusel telliti, kas ta laulaks mõnd eestikeelset laulu. Siis ta laulsidki seda laulu, algusest lõpuni... Puhake, paremad pojad, pärjatud olgu te kalm. 

Eesti delegatsioon oli täiega hämmingus. Nemad poleks sellega hakkama saanud.

... 

Aga lõpuks selgitus... et lisaks rahvatarkusele...

*"Pikk jutt, sitt jutt" on raamat, mida võiks laenutada. Autor Vello Vikerkaar. 

Pean oma tarka märkmikku üles kirjutama.

...

Iseseisvus ja taasiseseisvus

 ...

Kõigepealt oli iseseisvus. 

Mul pole enam palju sugulasi, kes seda aega meenutada saavad. Mõned siiski...

Ja on fotod suguvõsa vanast albumist. 

Lisaks raamatud, ajakirjandus, teatmeteosed.

Wikipeedia ütleb: Esimest korda heisati sinimustvalge lipp Pika Hermanni torni 12. novembril 1918. Pärast juunipööret, 21. juunil 1940, võeti Eesti lipp sealt maha. Järgmisel päeval heisati sinimustvalge lipp uuesti, nüüd juba kõrvuti punalipuga, aga juba 27. juulil 1940 eemaldati Eesti lipp uuesti tornist. Saksa okupatsioon vägede lahkumisel tõmmati Eesti lipp veel korraks lehvima, aga 22. septembril 1944, kui nõukogude väed Tallinna jõudsid, asendati meie lipp punaplaguga.

Vastust küsimus, et mis lipp Pika Hermanni tornis saksa okupatsiooni ajal lehvis, ma sellest Wikipeedia artiklist ei leidnud. 

Küll aga leidsin ühes A.Viiviku artiklis info, et sinimustvalge heisati Pika Hermanni torni esimest korda juba 25.veebruaril 1918, kuid alanud okupatsioon asendas selle Saksa keisririigi lipuga, ja 11. novembril heisati trikoloor uuesti. 

Edasi sai meie lipp lehvida 1940. aasta suveni.

Ja veel, samas artiklis: pärast aastat punalipu all heisati sinimustvalge Toompeale 28.08.1941.

Peatselt ilmus selle kõrvale haakrist-lipp, lühikest aega olid kaks lippu koos, edasi jäi ainult vallutajate sümbol.

20. septembril 1944 heisati trikoloor uuesti, kahe päeva pärast aga asendati, seekord taas punalipuga. Nõukogude sümboolika lehvis tornis 44 ja pool aastat.

1989. aasta 24. veebruaril pääses meie rahvuslipp lootusrikkalt torni tippu, et anda märku rahva taasiseseisvumissoovist.

...

Raadiost tuleb laul: "Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind."

Kordades rohkem olen ma laulnud/kuulnud seda sõnadega: "Saa vabaks, Eesti meri... Saa vabaks, Eesti pind".

Esiteks, praegu ma enam ei laula (laulda pole ma küll kunagi osanud), teiseks on neid aastaid, mil vabast Eestist unistatud ja lauldud sai, arvuliselt rohkem, kui neid, mil Eesti taas iseseisev on saanud olla. Tol ajal lauldi ka kodudes rohkem, ja ühikas oli ikka keegi, kes kitarri tinistas ja lauluviisi üles võttis. 

...

Lõpuks tänane tähtpäev ja taasiseseisvumine. Mida ma tegin augustis 1991? 

Siis olid juba olulised sündmused toimunud, Balti kett ja Toompeal  sinimustvalge lipp, Eesti Kodanike komiteed ja Eesti Kongress.

Mina olin nädal aega Rootsis, oma teisel välisreisil. Rootsi TV edastas ärevaid meeleolusid, nii et mure juba oli, mis meid kodus ootab. 

Vaatasin just oma tolleaegset punast passi. 

Me jõudsime tagasi Eestisse 18. augustil. 

Vaid paar päeva, ja oligi ajalooline 20. august 1991.

...

Neli... neli

...

Mitte et viik oleks olnud!

Ennustasin, et teen e-etteütluse hindele "neli"... no ehk õnnestus. 

Võimalik, et neli miinusega.

Neli viga oli sees.

Otsa pidi... mina kirjutasin kokku. Loogiline muidugi, et on mõnda otsa pidi.

omaenda... mina kirjutasin lahku. Ei oska kommenteerida!

Vastuokssele... juba siis, kui kirjutasin, sain aru, et ei saa olla, et oksele. Ma ei tea, miks ma ei parandanud.

Privilegeeritud... no ma ei tea, Kaja muudkui rõhutas seda tähte E, aga mu käsi keeldus kirjutamast.

Uurisin tausta... see on mul ikka päris viga!

Katsun meelde jätta!

Ülejäänud vead olid need, mis võis nii ja naa. Mul kippus ikka naa olema, kuid sellest hoolimata saab õigeks lugeda. 

Komadega sain seekord kenasti hakkama.

Kuna mu käekiri on üsna näotu, siis pigem oma etteütlust ei näita!

Näitan tänast ilma, mida seni ainult aknast olen jälginud.

...

Aasta 1928

...

1928. aasta veebruaris sai Eesti Wabariik 10 aastaseks.

1. septembril 1928 sündis Pilvi.

Eelmisel nädalal käisin tal Rootsis külas.

Täna tuhlasin vanades ajalehtedes.

Et milline oli Eesti 90 aastat tagasi. Mis toimus, millest räägiti.

Aastal 1928.

Kõigepealt muidugi sünnipäev... EESTI 10

Paraadidel, pidustustel, aktustel murruna rahwast.

Eesti riigile saabusid õnnesoovid välisriikidest.

Taanist tuli terwitus kingitusega - wasaraga Riigikogule. Wasar on walmistatud kallist elewandiluust ja hõbedast. Tema käepideme hõbedaga ilustatud neljakandilisele osale on paigutatud Eesti ja Taani wapid. Wasara pääpoolse osa küljes on annetajate graveeritud päälkirjad.

Sakala, 26. veebruar 1928

Riik oleme meie ise

Iseseiswa riigi loomisega Wene ilmariigi suitsewatel waremetel keset suure rewolutsiooni ajaloolikke wapustust ja oma iseseiswuse kangelasliku kaitsmisega on meie rahwas möödunud aastakümne algul enesele korraga koha wõitnud wabade rahwaste aulikus peres. iseseiswuswõitluse arukordsed jõupingutused mitmekordse üliwõimu wastu wõiduka lõpuga äratasid rahwa hinges uinuwa julguse ja wahwuse waimu. rahwas sündis uuesti üle öö, enesest maha raputades aastasadade pikkuse halwatuse.

...

Aga oli ka muud.

Sakala, 1. september 1928

Briti meremeeste laibad Tallinnas

Reedel oli Tallinna sadamas Briti hukkunud meremeeste puusärkide üleandmine veolaev "Trurolt" ristleja "Championile". Üle anti kokku 39 puusärki.

Mind hakkas huvitama. 

Millal hukkusid?

Miks hukkusid?

Ja siis leidsin.

Vastuse.

Vastuse, mis viis ajas veel 10 aastat tagasi, EW algusaegadesse. 

Tegemist on Briti allveelaevaga HMS L 55, mis uppus 9. juunil 1919 aastal Koporje lahes lahingutegevuse käigus Nõukogude Venemaa vastu. Vrakk leiti Nõukogude miinitraaleri poolt 1927. aastal ja tõsteti üles 11. augustil 1928.

Hukkunud meremeeste säilmed toimetati esmalt laevaga "Truro" Tallinna, kuna venelased keeldusid ühtegi Inglise sõjalaeva oma vetesse lubamast.

Kirste oli 39. 

Mustad puukirstud, kaunistuseks valge riidepalistus. 

31.08.1928 tõstetakse puusärgid aurikult Truro ristlejale Champion. 

Inglise ristleja andis waadata. Laew on 63 sülda pikk , see on umbes 150 sammu. Wõtab terwe silla oma alla. Pikem kui Toompea lossi esikülg. Ja see polegi weel kõige suurem weesõdija, "ainult" 3750 tonni. Inglismaal on aga ligi 30.000 tonnisisi. Sarnane ei mahukski meie sadamasse.

"Kaja" 01.09.1928

Aga 1. septembril 1928. aastal sündis Pilvi.

Pilvi oli 16, kui koos oma ema ja vennaga paadipõgenikena Eestis lahkusid.

1944. aasta sügisel.

Rootsi.

Rootsi on teemaks ka 1928. aasta 1.septembri "Sakalas".

Riigivanema Rootsi-sõit.

Esmaspäeval, 3.septembril kell 7 p.l. lahkub riigivanem J.Tõnisson ühes saatjatega Tallinna sadamest, et Rootsi kuningale külla minna. Riigivanem ühes saatkonnaga sõidab sõjalaevadel "Lennuk" ja "Vambola". Lahkumisel rivistatakse sadamas aukompanii.

Teisipäeva hommikul kell 6 võtab Almagrundi juures Rootsi sõjalaev riigivanema vastu, saluteerides riigivanema lipule.

"Postimees", 4.september 1928

Rootsi ajakirjandus külaskäigu eel

Rootsi ajakirjandus pühendab riigiwanem J.Tõnissoni külaskäigule suurt tähelepanu, awaldades iseseiswale Eestile kõige soojemat poolehoidu.

Göteborgs-Posten pühendas 1.septembril oma laupäewase wäljaande esimesed kaks külge Eesti riigiwanema oodatud külaskäigule.

Tegelikult mõtlesin, et ma vaid loen 1.septembri ajalehti aastast 1928.

Aga läks nagu läks.

Rohkemaks läks.

...

Keelemeelne

...

Olen pidevalt kinnitanud: numbrid mulle meeldivad! 

Kümnesed meeldivad.

Kahekümnesed on veel paremad.

Suured rahanumbrid eriti head.

Aga kui tõtt tunnistada, vahet pole, mida kokku liidan. 

Või lahutan.

Kasvõi sente, peaasi, et arvutada saaks! Isegi autonumbreid olen kunagi arvutanud. Siis, kui neil miinus-märk vahel oli. 

03 - 46

Kui esimene number oli väiksem, lahutasin tagumisest esimese... ja olin siis alles veel nii laps, et ei adunud, et nii tehaksegi, ainult vastus tuleb negatiivne.

Surnuaias käin, vaatan kividel numbreid ja arvutan lahkunu eluaastaid.

Kõik see eelnev pole seotud mu keelemeelsusega.

Keelelised tegevused aktiveerusid mu praegusel eluhetkel seoses raamatuga, mis Pilvi Rootsist kaasa andis.

Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat", vihik 1.

Kokku on vist 24 vihikut.

Järgmise toon järgmine kord.

Kodus tegin kodutööd.

Kuulasin ära saate ja  lavakava.

Lappasin raamatut ja tegin avastuse.
Avastasin, et eesti keeles on läbi aegade ikka palju põnevaid sõnu.

Miks ma ometi neid erinevaid nii vähe kasutan!

Lisaks päris palju sõnu, mis lausa tundmatud.
Igasugu vana aja sõnu.

Ma võin kinnitada, et ma olen üsna söölas.
Peaaegu et lausa suur hagerik.

Päris kindlasti pole ma händur.
Loodetavasti ka mitte küüstaja...

Või ma ei tea.
Mis ta kuskilt leidis, kõik omale toob... küistab...
Ega ma siis omale! Ja kui pakutakse ja kaasa pakitakse.
Ega ma vastu ei vaidle.

Praegu mul toas laiali laotatud kolm ehtsat rahvariideseelikut. Nende aeg välismaal sai otsa.
Aeg tulla tagasi kodumaale.

Ma ainult aitan neil uut kodu leida.

Nii lihtsalt on.

Ühe keelemeelse märksõna olen endale veel üles tähendanud.
Saarestega pole siin midagi pistmist.

Tegelik/kuse arvestamine.

Ma ei tea, kuidas ma nii valesti lugeda oskasin.
Algul olin veidi jahmunud, aga kui paika loksus, sain aru, et see kõlab toetavalt.

Tegelikkuse arvestamine.
...

Kirjaread ja kirjavead

...
Kes kus millal kuidas emakeelepäeva tähistab.

Mõned kirjutasid etteütlust. Kell 10.30

Mõned lugesid lugemisketis Tammsaare loomingut.

Petseri koolis oodatakse homme külalisi Eestist, teiste huvitavate inimeste hulgas Anu Raud. Raadiost kuulsin.

Neti-uudiseid lugesin ka.
Seal oli õigele keelekasutusele  (kui poliitika ja kopeerimine välja jätta) viitav artikkel.

Kõige naljakam, et artikli pealkiri oli ka kirjavigane.

Ega ma ise parem ole.

Kuulasin seda e-etteütlust.
10 minutit kuulasin, 20 minutit kuulasin. Siis võtsin esimese kättejuhtuva paberilehe ja kirjutasin ka.

Loomulikult jäin ajahätta, kuigi olin teksti juba x kordas kuulnud, jäi kümnest minutist napiks. Viimasel (kolmandal) kuulamisel oli tegu, et puuduvaid sõnu vahele mahutada.
Kuna oli tunne, et kell 11 peab valmis olema, ei jõudnud üle ka vaadata. Ehk oleks mõne vea avastanud... aga võimalik, et hoopis juurde tekitanud.
Olgu nii nagu on.

Ja loomulikult oli mu etteütlus kirjavigane.

spaakeskus  (mina kirjutasin spa-keskus)
tohuvabohu (mul tugev p)
hitt-teosed (mul oli hit-teosed)

aasta tegija (kirjutasin kokku)
rõõsakoorevõi (mul oli rõõsakoore või)
Heade mõtete linn... kirjutasin suure algustähega (lugupidamisest!)

eksaminand oleksin kirjutanud tugeva t-ga, aga kõrv ütles, et peab olema nõrk. See läks siis õnneks.

Koma ega otsese kõne vigu ei olnud.

Kahju, et õige teksti juures hindamisjuhendit ei olnud! Ehk oleks ikka kolme kätte saanud, igatahes on arenemisruumi.

Pildistasin maha ka, aga ära ei saatnud. Häbi oli oma kiiruga kirjutatud emakeelt teistele näidata ;)
...

Eesti vanad asjad... jalgratas

...

Mul on see lugu juba kirjutatud.

Tegelikult mitu lugu päris mitmest jalgrattast, aga üks, mis otse teemasse.

Eesti vanad asjad - jalgratas.

Jalgratas oli, on ja jääb.

Oluline liikumisvahend ka minu elus läbi aastakümnete.

Kuna teema on püstitatud, siis pean veelkord sõna võtma.

Kõigepealt... ega pildil olev ratas väga vana just pole, aga pilt on täna oluline, sest poiss pildil on tantsupoiss.

Oli seda vähemasti aastal 2014.

Pilt on tänase päeva märkimiseks.

Toimub ju XII noorte tantsupeo "Mina jään" esimene etendus.

Aga teema nagu nõuaks vana ratast.

Leidsin sellise pildi.

See lapsuke  laulab pühapäevasel kontserdil.

No ja kui juba laulu- ja tantsupeost jutt, siis veel üks osaline.

Tema on abiks laulupeolisi toitlustamas.

 Foto aastast 2015.

Ei saa me läbi rattata ;)

...

Riided seljas

...

Kuna mul muusikaline kuulmine absoluutselt puudub ja muusikaline maitse, nii kui palju kui seda üldse on, veab ka alati alt (ma pole kunagi ühelgi lauluvõistlusel võitjat õigesti ennustanud), siis võtsin ennustamiseks teised kriteeriumid.

Vaatasin šõud ja esinejate riietust.

Kerli šõu oli päris meeleolukas, mulle meeldis.

Aga Laural oli kõige rohkem riideid seljas, tema miskipärast trikoovoorust osa ei võtnud... see meeldis isegi rohkem.

Ja ennäe! Seekord läks mu ennustus täkke!

Laura oli parim ja Kerli  paremuselt teine.

Nii et tasub ennast korralikult riidesse panna küll ;)

Mehed olid muidugi enamuses soliidselt ülikonnas... ja Koit on teada tegija!

Reklaamklipid meeldisid mulle ka, iseasi, kas need kõik just selle koguperesaate vahepaladeks sobisid.

Foto: Eesti laul Lauluväljakul

...

Veebruaris on tähtpäevi

...

Täna on vabariigi 99. aastapäev.

Palju õnne!

Ilm oli piirist piirini... oli tormi ja oli tuulevaikust, oli tihedat lumesadu, oli kevadist päikesepaistet.

Imeline oli!

Teler tõi peo koju kätte. 

Lipu heiskamine, paraad, kontsert, kätlemistseremoonia.

Presidendi kõne.

Head vabariigi aastapäeva!

...

Aga veebruar on tähtpäevi täis.

Otseselt või kaudselt on neid juba tähistatud, midagi veel ees ootamas.

Tähtsate inimeste tähtsaid päevi.

Tähtsate ja vähem-tähtsate ;)

Mina ja minu lilled.

Mõned püüdsin pildile ka.

Sünnipäeval pidulik lõuna.

Sattusime Pärnusse, asi see paar tunnikest sinna ja tagasi.

Aga need tähtsad tähistamisväärsed päevad.

3 nimepäeva.

5 sünnipäeva.

Mõned neist said niisama märgatud, mõnel tähtsamal pidutsetud.

Ja et veebruarikuu selline napivõitu ka, siis kukkuski nii välja, et pidu peo otsa.

...

Koit ja Hämarik... rohkem ikka Hämarik

...

See, et ma ammu pole kirjutanud, ei tähenda seda, et polegi midagi kirjutada.

Lihtsalt pole lainel.

Aga kui  Meriti kohta uudist lugesin, siis mõtlesin, et panen märgi maha.

Kui ikka lähedane nii tähtsasse rolli kinnitati.

Lähedane ju ikka, minu vanaisa ja Meriti vana-vanaema olid õde ja vend.

Siin on Itty-tädi koos Meriti vanaemaga.

Ja siin on Evast pilt, kus ta ligilähedaselt sama vana kui Merit praegu.

 

Vahepealne lüli on Kaupo, aga sobivat pilti ma hetkel ei leidnud.

Tubli tüdruk, Merit. 

Päris kindel, et su Hämarik tuleb välja sama tõepärane kui su vanaemal kunagi indiaanlane Kernu metsades!

...

Trepp läbi sajandi

...

1930ndad 

 

 

1940ndad ja 1950ndad

1960ndad

1970ndad

1980ndad

1992

1993

1998

 2013

...

Pensioniiga tasakaalu

...

Tasakaalukad inimesed mulle meeldivad... ehk just sellepärast, et mina ise pole just väga. 

Tasakaalukas.

Kusjuures, kaalukad inimesed meeldivad  mulle ka... ehk just seepärast, et ma ise ka. 

Olen. 

Kaalukas.

Tasakaal peab olema.

Kaalukas, aga tasakaalutu.

Tasakaalutu, see-eest kaalukas.

Pensioniiga ka.

Tuleb panna tasakaalu.

Mida viletsam on arstiabi kättesaadavus, seda kaugemale nihkugu pensioniiga.

Pensioniiga kui roosa unistus kõrgel ja kaugel...

See pole mingi üllatus, kui töötamist segava terviseprobleemiga pääsed eriala spetsialisti juurde alles kuu või kahe-kolme-nelja pärast.

Nõuka-ajal liikus rahvasuus selline lugu, et Rootsi arst küsis ühelt juhuslikult tema juurde sattunud nõukogudemaalaselt, kas teie seal plombeerite oma hambaid ise.

Ja miks ka mitte? Kui ma juuli alguses tekkinud hambaprobleemile ei ole tänaseseks lahendust leidnud. Algul pikk järjekord, ja siis uus pikk ootamine.

Mis kestab veel kümmekond päeva.

Ootamine, probleem ise tundub lausa lõputu olevat.

Peaks vist youtubest mõne hambaravi  tutvustava video otsima.

Alles see oli kui teler näitas mingit välismaist saadet haigele inimesele diagnoosi panemisest. Juhuslik seltskond internetti kasutades diagnoosis õigemini kui kui seltskond erialaspetsialiste.

Asi see mul siis oma põletikku ravida.

Ja lõppude lõpuks, ega selle tühja asja pärast tasu pensionile kippuda, isegi kui 70ndaks eluaastaks peaks kõik hambad suust kadunud olema.

Mäletan, kuidas ema ootas oma 55ndat sünnipäeva, ja jäi siis hoobilt pensi peale.

Aasta oli 1984.

Sotsiaalministeerium soovib aastaks 2040 tõsta pensioniea 70. eluaastani.
Tasakaalustamaks märkust, et inimesed on haigemad.

...

Jaanid läbi

...
Nüüd võib rahulikult jõulusid oodata.

Ja selle aasta tradistiooniline lause: jaanipäev oli kuiv ja soe, see tuleb ka ikka kirja panna.

Et märk maas.

Veel võiks jaanitulelised kokku lugeda.

Väiksed lapsed 3 ja suured lapsed 4, 2 koera ja 2 vanakest.

Lõke ja üllatuskülaline.

Kusjuures, külaline ise polnud üllatus, tema olemus oli üllatuslik.

Või no mis, see pole ju üllatus, kui ootad, et mis üllatus seekord.

Mutimurdja.

Ma ei pea koera silmas.
...

Aga nagu laulusalmgi ütleb: kord iga pidu saab otsa.

Meeldivaks üllatuseks oli, et seekord oli pikad pühad, neli päeva järjest.

Lipu heiskasime juba 23ndal.

Pikad pühad küll, aga ikka said otsa.

Nüüd pole muud kui ootame jõulusid.
...

Las jääda kõik...

...

Ega ma pole oma lemmikuid varjanud.

Eks vist seepärast olen saanud erinevaid kingitusi.

Plaadi.

Ja nüüd see kontsert.

Aastaid hiljem...

20 aastat hiljem.

Ilma kolmanda esinejata.
Ometi oli ta olemas, läbi meenutuste ja läbi tema muusika.

Arvude maagia.

Nii nagu nemad sellest rääkisid.

Et kokku 100 aastat laval oldud.

120 aastat sellest, kui nad esimesse klassi läksid.

Ja nüüd kontsert.

"Las jääda kõik, mis hea - 20 aastat hiljem"

Ma ei tea, milline kontserdil kõlanud lauludest kõige eakam oli, aga minu lemmik "Sind otsides" on minu lemmik alates aastast 1972... nii et vanust 44 aastat.

Tõnis Mägi laulis...

Mul iga hommik kisub pilgu teele

ehk mõnda rada astub sinu jalg

Ma olen näoli langend järveveele

kas virvetes ei viirastu su palg...

Kõik laulud olid tuttavad, omad ja armsad.

Selle kontserdi võlu.

Istun aknal ma ja igav on mul. 

Tunnen kuidas miski rõhub mind. 

Jälle möödub päev tund tunni järel kaob...

Jaan Elgula rääkis oma raadiosaates Käsmu kontserdist.

Ülivõrdes rääkis.

Mulle ka meeldis.

Kontsert nagu laulupidu. 

Mitte ainult Mägi ja Linna, lava oli muusikuid täis.

Ja kui kõlas "Koit", oli see ikka tõeline elamus.

Rahvast oli murdu.

Koht oli ilus.

Vihma ei sadanud, pisut tuult ja jahe õhk.

Kui rääkida nüüd algusest peale, siis kohale jõudsime 2,5 tundi varem. Meil vedas, leidus põhjus, ja meid suunati parkima peaaegu peoplatsile. Või kui täpsem olla, siis 100 sammu platsi servast kaugemale.

Lisaks varajaste saabujate eelis: saime valida istumiskohad. Et kas siia serva või teise serva, keskele, ette või taha. 

Meil oli aega kohta omaseks elada.

Aga enne seda tegime väikese jalutuskäigu külas.

Käsmu.

Imeline kaptenite küla, meri, kivid.

Valged hooned.

Miljonivaade merele.
Täna võib seda siit nautida.
...