Ei saa hakkama

 ...

Tänases Õhtulehes oli ilmekas lugu iseteenindusest. Kas valik või kohustus?

Autor toob välja mitu seika elust enesest. Vanahärra iseteeninduskassas kurdab, et poes saab veel hakkama, aga kinos on asi lausa lootusetu.

Lapsed, kel pangakaarti ei ole, ei saanud ka kinno, sest sularaha eest nutikassa piletit ei müünud, peale robotiga suhtlemise aga kino muud võimalust ei pakkunud.

Raamatupoes vanaproua otsis ja valis (tark inimene mõtleb juba jõulude peale), aga kui kassasse maksma läks, siis müüjannad ei lasknud oma jutuajamist segada. Et palun, iseteenindus on seal.

Proua oli viisakas, otsis riiulites õige koha ja ladus kauba tagasi.

Mina oleks letile jätnud ja minema jalutanud. 

Või kui eriti hea kaup, siis pigem mitte. Mina oleks suhelnud.

Esimene võimalus: tee hästi loll nägu pähe (mõnel see ehk ei õnnestu) ja ütle, et aparaadid on saatanast, mina neid ei puutu! Olen katsetanud, toimib! Loll nägu siis,  mida ma täpselt ütlesin, enam ei mäleta. Seda mäletan, et raamatupoes.

Toidupoes käin korra nädalas suure käruga, ja kui kaupa nii umbes 50 - 70 euro eest, jee ma siis iseteenindusse lähen. Ok, kui sel juhul makstes 5 - 10 % allahindlust saaks, siis ma ehk mõtlesin kõigepealt... aga tõenäoliselt isegi siis mitte.

Siit siis teine võimalus: seisa seal iseteeninduse läheduses (mõni töötaja seal ikka on) ja hakka omaette kõva häälega rääkima. Et mina pole mingi kassapidaja, mina ei oska ja mina jätan käru siia ja mina lähen ise minema. Loll nägu juurde tuleb alati kasuks ;)  

Jee ma neid asju tagasi laduma hakkan. 

Tundub, et ma kiusan kaupluse töötajaid? Võimalik. Aga ilmselgelt kiusab kauplus mind. Ükskord vist olen käru jätnudki, aga enamasti tuleb mõni töötaja kassasse. Kui tõesti vähe kaupa, siis toimetab mu kaubaga iseteeninduses, kui rohkem, meeldib neile ka päris kassas kaup läbi lasta. 

Masinad tagavat kokkuhoiu? Kindel see. Aga mitte minu pealt! 

Olen varemgi oma streikimisest kirjutanud. 

Aga mitte ainult nutikassas, ma ei saa muidu ka enam hästi hakkama. Järsku on tunne, et enam ei oska jäätmeid sorteerida. Vanasti teadsin, et vanapaber läheb sinisesse kasti. Nüüd seisin ja vaatasin ja mõtlesin ja ei suutnud otsustada. Kas ma võin oma vanad ajalehed siia panna või pigem mitte?  

Aru ma ei saa, kas lugemisoskuse puudumine või ealised iseärasused.

Viskasin siiski kasti, aga lapselast hoiatasin. Lehed ju kõik nimelised, kui selgub, et vale kast, siis tema sukeldub ja sorteerib välja!

Täna kritiseeris Rein Sikk Vikerraadios ühis-saunade kinni panemisest ja selle tegevuse kummalist põhjendamist... Et kellele neid vaja on, seal käivad ainult vanainimesed! 

Rein Sikk, suur sauna-aasta propageerija, oli päris turris... aga siiski positiivne. Kolm kahtlast kohta nimetas, kus avalike saunadega pigem jätkatakse. 

Nagu näete.. kõik puha vanainimeste(ga) mured.

Ei saa hakkama!

...

Vanad mehed

...

Kui ma alles noor veel olin... laul ka selline.

Kui ma alles noor veel olin, meeldisid mulle vanad mehed. Mulle meeldis neid kuulata ja mulle meeldis nendega rääkida. Sellest on küll juba aastakümneid möödas, aga ma väga hästi mäletan.

Kui parasjagu meelde tuleb.

Eile tuli meelde.

Lõpetasin krimka "Valge emalõvi".
Ja siis mõtlesin, et uurin natuke rohkem. Mida kirjutab internet.

Nimed, mis seostuvad loetud raamatuga.

Henning Mankell.

Frederik Willem de Klerk.

Nelson Mandela.

Ma ei saa midagi teha, nad hakkasid mulle meeldima, kõik kolm.

Ja siis mul tuli meelde.

Noorus ja vanad mehed.

Ainult väike vahe on.

Nüüd ma ei saa enam öelda, et mulle meeldivad vanad mehed... eaka inimesena peaksin silmas pidama siis vast 90 või 100 aastaseid.

See kogemus puudub.

Minuealised (vanad) mehed, see pole enam see. Ilmselgelt meeldib neilegi maast ja ilmast juttu puhuda... endast mitukümmend aastat nooremate näitsikutega.

Aga jah, need kolm meest, kelle vastu eile huvi tekkis... selline tunne, et nad nagu oleksidki minuga rääkinud.

Oma elust.

...

Vanusest... ausalt

...

Võtan aega mõtlemiseks.

Et kuidas ma ennast tunnen.

Ajal, kui suur osa blogijaid on vanuses pluss-miinus 30, väikeste laste emad, ja kelle igapäeva rõõmud ja mured minu omadega kohati ei haaku.

Loen aeg ajalt neid blogisid, õpin noori paremini tundma... ja mitte ainult. Nii mõnegi elutarkuse olen endale kõrva taha kirjutanud.

Sealt edasi, 30sed, 40sed.

Ja vanemad.

Ja veel vanemad.

Minu vanuseid blogijaid on olematult vähe.

Tõsi, kui alustasin, olin ka alles 50. Esimene (ja ainuke) lapselaps oli siis 5 aastat vana. Nüüd on lapsukesi juba kuus.

Ja esimene blogi internetis kadunud.

Mul oli elus päris keeruline periood, lisaks töö, mis võttis korraliku suutäie mu õhtusest ajast. Seda, et tegin poole ööni ettevalmistusi järgmiseks tööpäevaks, tuli päris tihti ette.

Tollal mõtlesin väikese kadedusega ajale, mil naised vanuses 55 said minna pensionile.

Praegu mõtlen, et need ju puhta noored naised alles! Nii mõnigi leiab just selles eas oma elu õnne :) Või läheb uut eriala õppima. Ma olin ise 48, kui ülikooli diplomi kätte sain. Nooruses jäi haridustee pooleli, siis oli pereelu ja lapsed esmatähtsad.

Aeg läks ja tegelikult alles 2 viimast aastat tundsin, et enam ei jaksa. Hommikul ei jaksa tööle minna ja õhtul ka ei jaksa. 

Mitte midagi enam õhtul ei jaksa.

Üritasin juba eelmisel sügisel, et tõmban otsad kokku ja jään koju. Ometi ei teinud seda. Tundsin, et vean kolleege alt... ja vanus ka nagu veel ei luba. Ja hirm oli, sest paljud hoiatasid: hakkab igav, lähed lolliks, tervis ütleb üles.

Kõik võib olla, kõik võib veel tulla. Seda enam, et arstile visiidid alles ees, töö ajal polnud aega ega jaksu ette võtta.

Aga ma ei usu, et mul igav hakkab. Pigem tunnen, et aega võiks rohkem olla. Et teha, mis kõik plaanis on. 

Ja ehk väga laisaks ei lähe. See oht on, kuigi lohutan ennast, et mitte-midagi-tegemine võib olla ka teraapiline.

Nüüd siis vanusest. Ja ausalt.

Paar päeva tagasi käisime kaasaga ERMis. Kaasa oli algul oma ootustes suht skeptiline, aga tagantjärele mõeldes tundub, et ikka meeldis.

Kui nüüd rääkida vanusest, siis soovisin osta kaks sooduspiletit. Täispilet 14 eurot, soodukas 10. 

Noormees müügiletis küsis isikut tõendavat dokumenti. Vaatas üle meie ID kaardid ja teatas, et ainult üks saab sooduspileti, teine (st mina) on liiga noor. Sünniaasta peab olema 1952 või varem.

Uskumatu, ikka veel ma liiga noor!

Võiks olla uhke.

Aga kui see 4 eurot maksab, siis tühja mul sest uhkusest. Koukisin rahakotist oma pensionitunnistuse välja.

Sooduspileti ma sain, ja ega ma täpselt ei tea, kas seadsulikult või ebaseaduslikult. Kaasa oli kõrval suht karmi olemisega, poiss võis lihtsalt kartma hakata. Küll ma pärast tuuseldasin ERMi kodulehel, et kuidas siis tegelikult on. 

No ei leidnud.

Aga muuseumis jõudsime ka 0-korruse väljapanekuteni. Ja seal oli eriti äge! Mina olin pärast tükk aega merehaige :)
Mehele ei teinud midagi.

Teine lugu.
Ka paar päeva tagasi.
Tuttav helistas ja küsis, kas 60+ festivalile tahan tulla.
Ikka tahan ju.
Võtku õde ka kaasa.
No ei ole veel 60!
Aga tuttav lohutas, et nende eakate ühingu põhikiri loeb alates 55ndast eluaastast. Et on küll eakas ja võib kaasa tulla.

Nii et eakus on selline umbmäärane mõiste.

Mul sugulane Rootsis saab järgmisel sügisel 90.

Suvi 2016

Nagu pole väga eakas!

Plaanin küllaminekut, praegu teen trenni. Kiiresti kõndimist... kipun alati maha jääma, kui linna peale kolama läheme.
...

Kuidas elada ära 500 euroga

...

No et kui pension on 500 eurot, kas jääd ellu?

Kindlasti jääd, mul mõni tuttav, kelle palk oluliselt suurem pole, elab ka.

Juba mitu aastat  on elanud.

Aga pensioniga, tundub, on teine lugu.

Tundub, et kahtlane lugu... kui juba katsetatakse.

Mind huvitab see väga, viisin just paar päeva tagasi oma tööraamatu mingisse peene nimega ametisse (pensioniamet see küll nagu ei olnud), nüüd olen põnevil, kui suur summa mulle siis igakuiselt määratakse.

Ilmselgelt on see vähem kui 500.

Ametnik oli väga meeldiv inimene, küsis, kirjutas, andis nõu.

Küsis, miks ma nõuka-ajal nii vähe tööl olen käinud.

No algul õppisin, siis jätsin pooleli... läksin mehele, sain lapsed, olin pikalt kodune.

Koduseks olemise ajal omandasin eriala, ühe eriala õhtuses osakonnas ja teise kaugõppes.

Polnud aega tööl käia.

Praegu aga arutan... mulle numbrid meeldivad.

Et kui 500 saab kenasti hakkama, siis 400 on vist kitsas käes küll.

Kuidas elada ära 400 euroga? 

Aga pole hullu, tundub, et saab hakkama.

Rahadega pole nagunii kunagi nagu laiutada saanud.

Mu vanaema oli terve elu koduperenaine, kasvatas lapsi ja kantseldas lapselapsi.

Siiski tiksus temalgi vanaduses mingi pension.

Ja mis kõige lahedam, kui raha oli vaja laenata, siis ikka vanaemalt, temal oli alati tagavara olemas.

...

Vanaduse kiituseks

...

Tundub, et olen vanadust ikka juba pikka aega oodanud.

Unistanud pensionipõlvest... 5 aastat tagasi... 9 aastat tagasi.

Lood sellest, mida ma kõike teen, kui koduseks jään.

Küllap olen rohkemgi unistanud ja planeerinud, aga neist kordadest on märk maas... ja maast leitud ning üles korjatud.

Lood.

Ja mis kummaline-kummaline.

Mõned minu tuttavad ootavad ka.

Isegi nagu tunnevad kadedust.

Et oh oleks nad sama vanad kui mina. Et nii siiber ja jaks ka otsas.

Selge see, kui aeg kukub, ega siis kõik ei jää.

Pensionile.

Siis tasub tööl käia, juba raha pärast .

Mõni kindlasti jääb ka.

Ema mul jäi, siis oli aasta 1984.

Tema kõige vanem lapselaps oli siis 8aastane.

Tema oli noor pensionär.

Mina jään ka... vanim lapselaps 17.

Mina pean vanadust kiitma.

...

Emal on täna sünni-aastapäev...  88.

Ei käinud Metsakalmistul, õde käis ja pani küünla.

...

Pensioniiga tasakaalu

...

Tasakaalukad inimesed mulle meeldivad... ehk just sellepärast, et mina ise pole just väga. 

Tasakaalukas.

Kusjuures, kaalukad inimesed meeldivad  mulle ka... ehk just seepärast, et ma ise ka. 

Olen. 

Kaalukas.

Tasakaal peab olema.

Kaalukas, aga tasakaalutu.

Tasakaalutu, see-eest kaalukas.

Pensioniiga ka.

Tuleb panna tasakaalu.

Mida viletsam on arstiabi kättesaadavus, seda kaugemale nihkugu pensioniiga.

Pensioniiga kui roosa unistus kõrgel ja kaugel...

See pole mingi üllatus, kui töötamist segava terviseprobleemiga pääsed eriala spetsialisti juurde alles kuu või kahe-kolme-nelja pärast.

Nõuka-ajal liikus rahvasuus selline lugu, et Rootsi arst küsis ühelt juhuslikult tema juurde sattunud nõukogudemaalaselt, kas teie seal plombeerite oma hambaid ise.

Ja miks ka mitte? Kui ma juuli alguses tekkinud hambaprobleemile ei ole tänaseseks lahendust leidnud. Algul pikk järjekord, ja siis uus pikk ootamine.

Mis kestab veel kümmekond päeva.

Ootamine, probleem ise tundub lausa lõputu olevat.

Peaks vist youtubest mõne hambaravi  tutvustava video otsima.

Alles see oli kui teler näitas mingit välismaist saadet haigele inimesele diagnoosi panemisest. Juhuslik seltskond internetti kasutades diagnoosis õigemini kui kui seltskond erialaspetsialiste.

Asi see mul siis oma põletikku ravida.

Ja lõppude lõpuks, ega selle tühja asja pärast tasu pensionile kippuda, isegi kui 70ndaks eluaastaks peaks kõik hambad suust kadunud olema.

Mäletan, kuidas ema ootas oma 55ndat sünnipäeva, ja jäi siis hoobilt pensi peale.

Aasta oli 1984.

Sotsiaalministeerium soovib aastaks 2040 tõsta pensioniea 70. eluaastani.
Tasakaalustamaks märkust, et inimesed on haigemad.

...