Terve nädal

 ...

Ok, ei ole terve nädal, üks päev vähem.

Kuue päeva pildid ja lood on kummutisahtlis laiali. Viimane aeg kord majja lüüa!

20.12.2024

#detsembripäevapilt 20

Mul käivad päkapikud. 2 tükki korraga. Leidsid koha palmi all. Ametlikult nimetatakse seda vist küll jõulutäheks.

Tulid, et jääda.

Kommi ei toonud.

...

19.12.2024

#detsembripäevapilt 19

Selle potilillega oli kurb lugu. Ostsin ta eelmisel aastal vist kuskilt Coopi poest. Ise tilluke, aga pungi oli palju... kuid mõne päeva jooksul kaotas ta nad kõik.

Ja siis jäigi kiratsema. Ega ma eriti usin kastja polnud, ehk seepärast hakkas turritama.  Turriskarvaline jõulukaktus mul!

Ega ma sellest suurt ei hoolinud, kui turritab, siis turritab, ju on põhjust. Või hoopis iseloomu viga?

Igatahes vahet pole, nüüd järsku andis märku, et on mulle kõik mu patud andestanud, algul ainult nupsukesed, nüüd neli kaunist õit.

...

18.12.2024

#detsembripäevapilt 18

Viisin raamatu ära, uut ei võtnud. Aeg lugemisse paus teha. 

Aga raamatukogu on ikka üks mu lemmik-kohtadest, isegi kui ei laenuta, ikka vaatan ringi. Seekord klammerdus mu pilk sõnadele.

Ma tean, mis on zentangled, ma kujutan ette, mis on sirgeldamine.

Aga doodeldamisega pean veel tegelema!

Pildid* teksti juures on tõesti vabastavad :)

18.12.2024

...

17.12.2024

#detsembripäevapilt 17
Sain eile paki. Mu teine fotoraamat. Ilmselgelt on oluline see, millest raamat alguse sai... sadakond fotot suuruses 5 x 8 cm.
Nüüd on nad raamatus. Ja raamat tellitud, valmis ja käes! 
Tehtud!

...

16.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud:

Hommikul vara käisin vetsus, siis jäin uut und ootama. Kaua ei viitsinud oodata, panin "Jupiterist" Mnemoturniiri seltsiks mängima. Paar osa vist kuulsin isegi ära enne kui uni tuli. Saade läks omasoodu edasi, üks lõppes, järgmine algas. Ja siis ma ärkasin, või pigem ehmatasin üles. See oli ikka päris kole seakisa. Pärast, kui vastust õigesti mäletan, oli see vist hoopis elevant, kelle hääle tarkade klubi ära pidi tundma. No ja eks mul oligi aeg üles tõusta...

Lund oli öösel juurde tulnud, päeval oli pisut plussis, nii et maantee oli lögane ja autod pritsisid.

#detsembripäevapilt 16

See oli vaid hetk, kui päike välja tuli.

Joonistas heleda kiire lumele. 

Järgmisel minutil oli kõik jälle endiselt hallikarva.

...

15.12.2024

Päevaraamatusse olen kirjutanud: 

Projekti "Villane sokk" neljas päev. Tundub, et hakkab läbi saama. Kõik villased sokid on läbi loputatud. Aga muud projektid seisavad... Enne pimedat võtsin end kokku ja tegin 45 minutit kõnniringi. 

#detsembripäevapilt 15

Nojah, kui sokid pestud, peab ju kuskile üles ka riputama.

...
* Iseasi, kui hästi nad mul pildile jäid! Aga ilusad ja hea sõnumiga. 

...

Silmad märjad

 ...

Hermaküla ja Muttika tutvustasid miskis telesaates miskit ajaviitemängu, kus lugesid teineteisele ette Norrise-anekdoote. Päris hea absurdihuumor. Tundub, et nad on seda enne ka teinud. Kuulasin, natuke itsitasin, aga mõtlesin, et lõbus küll, kuid pisarateni naerma ei aja. 

Millal ma üldse naersin nii, et silmad märjad? Tõenäoliselt ikka väga ammu. 

Nii ma mõtlesin.

No mõtle... ja sulle antakse.

Eile õhtul, kui sõbrantsile helistasin, ei saanud rääkima hakata, sest tuli meelde meie eelmise päeva kõne. Olin mingil ajahetkel telefoni korraks käest pannud, ja kui uuesti kätte võtsin, oli täielik leviauk. Kuskilt kaugelt midagi ähmaselt kuulsin. Kehv levi on meil aeg-ajalt probleemiks olnud, siis lähen telefoniga lõpuks õue. Aga kes sellise sandi ilmaga välja minna tahab! Ikka üritasin rääkida, tema mind  kuulis, ma siis püüdsin pingutada ja ka kuulda.

Lõpuks mõtlesin, et katkestan kõne ja valin numbri uuesti, mõnikord on sellest abi.

Aga ma ei saanud kõnet katkestada. Et miks? No lihtsalt, nupud polnud õiges kohas, olin telefoni alumise ja ülemise poole suunad vahetusse pannud. 

Juba siis oli natuke naljakas, aga eile, kui helistasin, tuli äkitselt meelde, ja hoolimata igasugustest katsetest naermine lõpetada, see ei õnnestunud. Rääkimine siis ka loomulikult mitte, nii et sain kätte oma pisarad ja tunde, et kui ikka on naljakas, siis on naljakas, ja eelkõige tuleb see just su enda seest, täiesti ootamatult ja pidurdamatult.

Kuidas asi lõppes? 

No läbi naeru ja pisarate püüdsin selgitada, et ma pole lolliks läinud, lihtsalt tuli just meelde, et olen väheke imelik :P

Nojah, mis siin tegelikult naljakat on!

...

Netist leitud absurdihuumor.

Mees, konn peas, tuleb arsti juurde. "Mis mureks?" küsib arst. "Härra doktor, ma astusin endale midagi jalga," vastab konn.

...

Selline lugu siis

 ...

Rahvusraamatukogu kutsub üles avama koduraamatukogude virtuaalsed uksed, et oleks võimalik vastastikku külastada. 

Mulle meeldivad raamatupoed ja raamatukogud, kirjutasin viimasele külalehele viie raamatukogu loo.

Koduraamatukoguga on aga nii, et raamatud on maja mööda laiali, päris raske ülevaadet anda. Nii ma siis pildistasin oma toa kõige tihedamalt täis riiulit. 

#detsembripäevapilt 14

14.12.2024

Aga teiste koduraamatukogudega saab tutvust teha siin.

...

13 ja reede... sain millalgi hiljem teada, et just selline kooslus. Oleks varem teadnud, oleks teistmoodi tähistanud. Nüüd on tunne, nagu mul oleks olnud lipupäev. No ei olnud tegelikult, lipp on miskist varasemast ajast, võib olla jaanipäevast. 
Ja värvilised lehed hoopiski sügisesel korjatud, aga see raagus oks... tegelikult läksin metsa, et toon ühe käbidega oksa. Kuna see oli ainuke käbi, mis käeulatuses oli, tuli sellega leppida.
Pole hullu, jõuludeni on veel aega!

#detsembripäevapilt 13

 

13.12.2024

...

Nii vara, kui tol hommikul, pole ma juba ei tea mis ajast tõusnud, ammu enne valget olin jalul. sihtpunkti jõudsime päikesega ühel ajal. 

Ilus särav hommik oli.

#detsembripäevapilt 12

12.12.2024

...

Kogu aeg juhtub!

 ...

Kolmapäeval juhtus see, et mu hambaarst helistas ja ütles, et homseks üks aeg vabanes, kas olen huvitatud. No ma ju ootel, kuu-poolteist tagasi sain oma laguneva hamba jaanuari alguse parandusse paigutada. Selge see, et olin huvitatud. Väike hirm nahas: kas üldse annab parandada, tasapisi mureneb ja asukoht ka suht kättesaamatu, ülemise rea kõige viimane hammas. Mina talle nii palju läheneda ei saa, et silmaga üle vaadata ;) Aga usaldasin oma keeletunnetust, see kinnitas, et hammas laguneb. Ja mitte ainult, reageerib ka maiustustele! Sisetunne omakorda kinnitas - hammas tundub nii pude ja on viletsas kohas, et läheb kindlasti välja tõmbamisele.

Aga neljapäeval hakkas rohkem juhtuma!

Juba kohe hommikul.

Õnneks-õnneks... kõigepealt arsti juures, juhtus see, et hammas jäi, ja vähe sellest, hammas tehti ka terveks. Ja vähe sellestki, selgus et mul kuskil "tagataskus" riigi poolt määratud hambaravihüvitist* veel alles, misiganes mu hamba parandamine maksis, sain mina täiesti taskukohase arve. Ilmselgelt on mul hooliv ja usaldusväärne hambaarst!

Kaks korralikku vedamist, lootuses et kaks ei jää kolmandata ja kolm on kohtu seadus, otsustasin ka ligilähedases poes tiiru teha. 

Ja juhtuski nii, et vahetult enne poodi minekut kuulsin autoraadiost, et valitud poekett teeb tööstuskaupadele miski allahindluse, äkki oli see 20%. 

Igatahes olid mu ootused suured.

Ostsin kohe mitu asja, mille ostmist mitu aega olen kaalunud, aga ikka kõhelnud.  Et kas ostan täna, homme või kaugemas tulevikus. Tavapäraselt toitu muidugi ka. Arve 77 euro pani mind veidi kahtlema, nii ma autos võtsin tšeki ja libistasin silma üle. Kõik tundus ok. 15 eurone padi oli 12 kandis ja näovesi mitu eurot tavahinnast odavam.

Aga see zuccini (miks tal eestikeelset nime pole?)... isegi kui oleks ostnud, siis kindlasti mitte kilode kaupa ja 15 euro eest. 

Loomulikult tuli mulle meelde, kuidas eelmisel korral paarsada meetrit tagasi sõitsime ja ühes teises kaupluses oma õigust ja 7 eurot nõudmas käisin. Seekord seisime autoga õnneks alles kaupluse kõrval, ja kogu mu kärutäit kraami näha ei tahetud. 

Kassapidaja suunas mind infoletti. 

Ütlesin seal, et ainus kaalukaup, mis koos tasulise kilekotiga sai ostetud, olid 3 tomatit... ja mille ostmist tšeki peal ei kajastu, on vaid rullkott 5 senti. Läksin ja tõin selle koti autost ära. 

Kuna kassapidaja mu sõnu kinnitas, läks kõik päris ruttu. Ma muidugi ei jätnud märkimata, et tomatitel oli kliendisoodustus ka,  nii et kui infoletis kaarti kasutasin ja teenindaja ühe kauba maha võttis ja teise asemele pani (99 senti tomatite eest), sain raha 14.28 ja lohutuseks 2 kommi ka. 

Kui nüüd kokku liita toetus hambaravis ja ”hüvitis" kaupluses, leidsin, et kõige targem on raha kohe ära kasutada. Ostsin prügikonteneri, 120 liitrit. Hädasti on vaja suletud panipaika, kuhu hiired sisse ei pääse ja kus hoida kilekotti kogunenud pakenditega. Ja kui rahast rääkida, siis sain kliendikaardiga miskit 5 - 6 eurot soodustust ka.

Mida ma loost õppisin? Kassast võetud ostutšekk on paras tujurikkuja. 

...

Aga see pole veel kõik. 

Õhtupoolikul tuli telefokõne, kus number algas +212 ××××. Vastu ma seda ei võtnud, aga veidi jäi kripeldama. Guugeldasin. Maroko suunakood. Helistasin kiiresti kõik sõbrad ja sugulased läbi, et ega keegi juhuslikult kaugel maal reisil ja hädas ei ole. Et teaks, kelle arvele raha kanda.  

Praegugi natuke kripeldab, et äkki mõni jäi kontrollimata. 

See ka, et äkki olen liiga ahne, vaatan arveid ja loen raha. 

Et mis läinud, see läinud.

...

* Hüvitise suurus ja kasutamise protsent on kirjas Tervisekassa kodulehel. 

...

Üks ja ainuke

 ...

Üks ja ainuke selles mõttes, et teised fotod on kui udukogud.

Olin täitsa unustanud, et tahtsin kohalikus pealinnas jõulumeeleolu märgata ja pildile püüda. Ärasõidul liikuvas autos see absoluutselt ei õnnestunud. 

Aga et üks pilt on ja projekt ka, ei hakka ma toas mingeid jõulutähekesi ega päkapikke pildistama, las olla kena Keskväljaku kuusk. 

#detsembripäevapilt 11

...

Vabatahtlikult sunniviisiliselt

 ...

Lubasin endale, et teen teoks projekti #detsembripäevapilt. 

Vabatahtlikult lubatud, aga täna ajasin end küll sunniviisiliselt toast välja, juba mitu päeva pole kõnniringil käinud. Hea, kui ajalehe postkastist ära toon. Täna mõtlesin, ehk leian õues midagi või kedagi, et pildile püüda. Jälgi väljas on, jänesed ja kitsed, võimalik ju, et mõnega neist kokku saad. 

Aga mitte ainult.

Just lugesin Õhtulehest*, et hunte on palju, ja nii julged, vaatavad otse silma ja ära ei lähe. 

No mul oli taskunuga kaasas, selline 3in1. Saab õllepudelilt korki ära võtta, veinipudelilt korki välja keerata ja 4 cm on terariista ka. Viimane on kellegi poolt isegi teravaks ihutud. Ikka veidi tugevam tunne ;)

Aga läks nagu läks, ei ühtegi looma, kuigi keerasin isegi metsa sisse, et vaadata, kas ammu-ammu-aastate-tagusest loomade söögikohast midagi alles on. Kunagi oli meie kandis Indrek, kes seal metsloomi söögipoolisega varustas. See oli veel rohkem ammu-ammu, 30 aastat tagasi. 30 ja 30... eelmisel aastal oleks ta saanud 60.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ma ju teadsin, et see söögimaja on olematu, vähemalt kui kaugelt vaadata.

Seekord läksin lähemale... kas tõesti mitte midagi?

Siiski, keegi siin käib, lume alt paistis, loomadele on toitu toodud, tundus et õunad.

Aga mingi jälg oli ka ehitisest**.

Aeg parandab haavad. 

Lagunenud ehitisest jäävad lõpuks alles vaid naelad.

#detsembripäevapilt 10

...

* Jupike hundijuttu.

** Aastal 2008 oli metsloomade söödasõim veel jalul, kuigi enam mitte kasutusel.

Tookord käisime väikese sõbraga metsas jälgi tegemas.

Samamoodi detsembris.

...

Kohustus koristada

 ...

Lihtsalt lambist kadus üks sokk ära. Algul vaatasin niisama siia ja sinna, aga kadunud asjade leidmiseks on alati kõige õigem üks koristamine ette võtta.

Ma siis kergelt koristasin, aga ei miskit!

Üks sokk on, teist mitte kuskil.

#detsembripäevapilt 9

09.12.2024

Homme hakkan kappe koristama.

...

Aga pühapäeval oli päike väljas. Vähemasti meil küll säras!

#detsembripäevapilt 8

08.12.2024

...

Ikka juhtub

 ...

Selles mõttes, et iga päev juhtub midagi. Lubasin, et sellest midagist midagi katsun pildi peale püüda... päevapildid kuu lõpuni. Mul pole advendikalendrit erinevate kraadide ja grammidega... mis on isegi kasulik, sest ma tarbin ainult konjakilaadseid jooke, esiteks need on tsipake liiga kanged igapäevaseks tarbimiseks ja teisest küljest, kinkijale päris kallis ka. Vähenõudlik mina, piisab, et pudel on käeulatuses, kui äkki tilgakest turgutamiseks vajan. Karta on, et brändit ampullidesse ei panda. No et kui tilgakestest ja kalendrist rääkida. 

Aga detsembris tasub küll iga päev üks rõõmuraas leida, detsember on ju jõulukuu ja advendiaeg.

Lugesin just targast raamatust, et vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud... no ja mina olen päris kindlasti üks vanadest eestlastest ;)

Aga mingi advendikalendri enda jaoks ikka teeks.

See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult mu advendikalender on #detsembripäevapilt.

Nii et märgistan edasi, esimesel oli esimene. Ja esimesed neli on juba blogisse talletatud.

#detsembripäevapilt 5

Kaks korda kuus käib meil raamatukogubuss.

05.12.2024

Neljapäeval oli mul kohtumine Krõõdaga, kokku saime kohalikus bussipeatuses. Tore, et raamatukogubuss just Tammsaare-mailt omale nime sai, küllap nii mõnigi piirkond oleks mõnd nende jaoks olulist kirjanduslikku tegelast osanud nimetada. Aga „Krõõt” on kindla peale minek, sest kes siis „Krõõta” ei tea! Ole lahke, astu bussi sisse, oled oodatud!

Advendikalendri viies päev.

...

Tükk aega mõtlesin, mis võiks olla reedene päevapilt.

Kui lugu ära jutustada, siis käisin pidulikul juubelipeol. Võiks näidata ürituseväärilisi jalanõusid, aga kuna need minu jalas ei olnud (ma ei tea, kas nad kunagi kellegi teise Tuhkatriinu jalas on olnud), tundub nagu võõraste sulgedega ehtimine.

Või näitaks suurt torti, mille meie boss lahti lõikas ja õiglaselt laiali jagas. 

Või hoopis pilti tuntud muusikust, kes lõbusate jutukestega õhtu meeleolu kujundas ja oma pilli järgi rahva tantsima pani. Kaasale ütlesin, et astun sealt korraks läbi, aga ju olid sammud liiga lühikesed, lõpuks kujunes KORRAKS* kolme tunni pikkuseks. Peaaegu nagu muinasjutus, et kui liiga kauaks jääd, võid keskkööl kingakese kaotada!

Ilus pidu oli.

#detsembripäevapilt 6

06.12.2024

* vist pean ikka kingi ka näitama, mis sest, et minu jalas ei olnud, aga Tuhkatriinu oma kingadega ületas ka ajalimiiti, midagi igatahes kattub.

...

Laupäev kulus suures osas koduse arhiivi korraldamisele. Minu kätte on kogunenud hulgem  väikesemõõdulisi fotosid perioodist 1930 -1960. Skännin neid tasapisi ja mõtlen, kuidas vanemate ja vanavanemate fotopärandit kõige õigem oleks säilitada. 

#detsembripäevapilt 7

07.12.2024

Midagi igatahes mõtlesin välja!

...

Raudteejaamast ja raamatukogust

...

#poolelijäänud

Lugu mustandite kaustast.

Mul on mitu tuttavat raudteejaama. Sellist eriti tuttavat. 

Jäneda ja Aegviidu. Läbi aegade.

Tallinn muidugi ka. 

Ja Tartu ja Pärnu.

Tallinn ja Pärnu raudteejaamad olid mu lapsepõlvesõbrad. Meid õega pandi Pärnus rongi peale ja vanaema-vanaisa või mõni lähedane sugulane tuli õigeks ajaks Balti jaama, et meid siis rongilt vastu võtta. Mina käisin juba koolis, Anneli kindlasti mitte. Kirja teel liikus info. Tänapäeval lapsed vast ikka veel teavad, mis tunne on postkastist kirja saada... või siis ise kiri kirjutada ja posti panna. Kunagi oli see peaaegu et ainuke sidevahend, kiiremad teated liikusid telegrammi teel. 

Eks siis ema kirjutas, et paneme lapsed sel-ja-sel päeval rongi peale, ja mis kell nad Tallinna jõuavad. Keegi oli ikka vastas, et meid siis edasi kohale viia, vanaema-vanaisa juurde Adamsoni tänavale. 

Kaduma me igatahes ei läinud!   

...

Jäneda jaamast mäletan aegu, kui Tallinna rongid sõitsid Tapani, vahepeatusega Jänedal. Seal ootas juba liinibuss, sellega sai kümmekond kilomeetrit kodule lähemale. 

Aga juhtus, et Jänedal bussipeatuse ja reisirongi vahel seisis ilmatu pikk kaubarong. Kell tiksus, bussil kohe-kohe väljumisaeg. Nii me siis ronisime kaubarongi alt... või pigem sealt, kus kaubavagunite ühenduskohad olid, ronisime sealt alt teisele poole, et bussile jõuda. 

Ellu jäime!

...

Nüüd on Aegviidu raudteejaam saanud kõige lähedasemaks. Korra-paar kuus ikka külastan. Selles mõttes, et mõne nädalapäeva paaril kellaajal saan sinna bussiga, et siis rongiga edasi linna poole loksuda. Ainult et viimasel ajal tunduvad need graafikud kuidagi ebasõbralikud.

Kes läheb hommikul kella 6.10-se bussi peale? Parem jätan minemata. 

Teine võimalus on õhtuks linna minna, see buss väljub meie juurest kell 14.45. Ainult siis pean rongi peaaegu tund aega ootama. Viimane kord tegin tutvust Aegviidu raamatukoguga. Istusin seal lugemissaalis ja lugesin ajakirju. Aeg läks ruttu.

Homme on kohalik bussiraamatukogupäev. "Krõõt" tuleb meie külla.

...

#detsembripäevapilt 4

Tänane külavahetee.

04.12.2024

...

Kas tasub asju hoida?

 ...

Nii ma mõtlesin.

Mõtlesin ja lootsin, et see raamat õpetab, kuidas on lihtsam asjadest lahti lasta. 

Nimelt jäi mulle meie raamatukogubussis raamatu esikaas silma.

Aga nagu lugemisel selgus,  oli hoopis lugu inimestest ja suhetest, ja läbi raamatu joonistus kaks liini, kaks raske elusaatusega naist. No ja sinna kõrvale mehi ja lapsi. 

Anna  on vaid 38 aastane, aga Alzheimer, mis võttis ta ema, on  ka Anna üles leidnud. Esimesi tunnuseid võis ju eitada, aga ühel hetkel on naisel asi selge. Olles ise ametilt parameedik, teab ta täpselt, mida tal karta ja oodata on. Aeg edasi ja ta on ohtlik endale, aga teatud mõttes ohtlik ka lähedastele. Jõudnud oma haigusega pansionaati Rosalind House, ei osanud ei tema ega ka mitte ta lähedased oodata ega oletada, kes või mis Anna elus seal oluliseks osutub. 

Eve on noor naine, üksikema, kes on kaotanud oma kodu ja abikaasa ning et eluga edasi minna, asunud tööle samas hooldekodus. Teatud mõttes nad sõbrunevad Annaga, Eve suudab Anna puudele vaatamata tema tunnetega arvestada, samas kui lähedaste jaoks on peaminseks mureks vastutamine. Mis tegelikult iseenesest pole vale, aga mis Anna haigusele pigem negatiivselt mõjub.

Lisaks kolmas liin, kus mina-tegelaseks on Eve`i 7-aastane tütar Clementine. Ka temale on uus elukorraldus kaasa toonud palju teadmatust, südamevalu ja pisaraid, samas on ta tõeline päikesekiir nii oma ema jaoks kui ka kõigile neile inimestele, kellega ta Rosalind House`is kokku puutub.

Tegelikult lootsin ju raamatust nõu saada, kuidas hakkama saada koju kogunenud asjadega, millest ei raatsi loobuda... pole hullu, läks nagu läks!

Raamat oli köitev, tähtsustas hoopis inimsuhteid, selles oli mõistmist ja empaatiat. Aga ka mõtlemapanev, et päris raske on olla see inimene, kes enam ise endaga hakkama ei saa.

...

#detsembripäevapilt 3

Päevapilt ka. Või pigem ööpilt, tehtud pisut enne südaööd... käisin postkastist lehte ära toomas.

Tähistab nii täna alanud lumesadu kui ka südamesse läinud lugemiselamust.

03.12.2024

...

Eile ja täna

 ...

Mul ei ole mingit jõuluootuse tunnet, aga tore oli saada tervitusi. 

Sellest on abi, tasapisi tunne tuleb.

Nii et põletame küünalt ja ootame tunnet ;)

Ja tuleb korralikult käituda, pole välistatud, et päkapikud juba käivad!

Ajamustrid...

...

#detsembripäevapilt 2

"Ajamustrid", 2004

02.12.2024

Fred Jüssi (29.01.1935 - 01.12.2024)

"Mõte elust on inimesele ikka lähedasem olnud kui mõte surmast. Elada tahaks inimene veel pärast surmagi. Kuidas just, seda päriselt ei tea, aga ilus peaks see elu maiste vintsutuste järel olema kindlasti."

"Nõnda nagu inimesed, saavad ka majad ükskord vanaks. Nii on seatud. Vanad majad on nagu vanad inimesed. Neil on oma elulugu ja väärikus ja selles väärikuses oma ilu."

Lehitsen mõnikord seda raamatut, ta on mu raamaturiiulis käeulatuses.

"Kui inimene kaua elab, siis on ta vana. Saab tema elu mööda, siis ta kaob. On vanad puud, kadunud puudest ei räägi keegi. Kreo Kalajärve ääres metsas seisab juba üle poolesaja aasta üksik kuivanud mänd. Kunagi leidsin selle männi alt kalakotka sulgi. Siis kadusid kalad järvest, kotkad puust ja suled maast, nüüd peab ainult ronk mõnikord tüvetüükal vahti."   

Südamesse kõnelemine.

...

#detsembripäevapilt 1

See lill on naabrimehele. Õis detsembris.

01.12.2024

02.12.1961 - 18.11.2020

Nii need päevad  läevad.

30. novembril oli Andresepäev. Naabrimees oli ka Andres.

Küünal laual annab märku... ikka veel hingedeaeg. 

...