Vabatahtlikult sunniviisiliselt

 ...

Lubasin endale, et teen teoks projekti #detsembripäevapilt. 

Vabatahtlikult lubatud, aga täna ajasin end küll sunniviisiliselt toast välja, juba mitu päeva pole kõnniringil käinud. Hea, kui ajalehe postkastist ära toon. Täna mõtlesin, ehk leian õues midagi või kedagi, et pildile püüda. Jälgi väljas on, jänesed ja kitsed, võimalik ju, et mõnega neist kokku saad. 

Aga mitte ainult.

Just lugesin Õhtulehest*, et hunte on palju, ja nii julged, vaatavad otse silma ja ära ei lähe. 

No mul oli taskunuga kaasas, selline 3in1. Saab õllepudelilt korki ära võtta, veinipudelilt korki välja keerata ja 4 cm on terariista ka. Viimane on kellegi poolt isegi teravaks ihutud. Ikka veidi tugevam tunne ;)

Aga läks nagu läks, ei ühtegi looma, kuigi keerasin isegi metsa sisse, et vaadata, kas ammu-ammu-aastate-tagusest loomade söögikohast midagi alles on. Kunagi oli meie kandis Indrek, kes seal metsloomi söögipoolisega varustas. See oli veel rohkem ammu-ammu, 30 aastat tagasi. 30 ja 30... eelmisel aastal oleks ta saanud 60.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ma ju teadsin, et see söögimaja on olematu, vähemalt kui kaugelt vaadata.

Seekord läksin lähemale... kas tõesti mitte midagi?

Siiski, keegi siin käib, lume alt paistis, loomadele on toitu toodud, tundus et õunad.

Aga mingi jälg oli ka ehitisest**.

Aeg parandab haavad. 

Lagunenud ehitisest jäävad lõpuks alles vaid naelad.

#detsembripäevapilt 10

...

* Jupike hundijuttu.

** Aastal 2008 oli metsloomade söödasõim veel jalul, kuigi enam mitte kasutusel.

Tookord käisime väikese sõbraga metsas jälgi tegemas.

Samamoodi detsembris.

...