Ikka juhtub

 ...

Selles mõttes, et iga päev juhtub midagi. Lubasin, et sellest midagist midagi katsun pildi peale püüda... päevapildid kuu lõpuni. Mul pole advendikalendrit erinevate kraadide ja grammidega... mis on isegi kasulik, sest ma tarbin ainult konjakilaadseid jooke, esiteks need on tsipake liiga kanged igapäevaseks tarbimiseks ja teisest küljest, kinkijale päris kallis ka. Vähenõudlik mina, piisab, et pudel on käeulatuses, kui äkki tilgakest turgutamiseks vajan. Karta on, et brändit ampullidesse ei panda. No et kui tilgakestest ja kalendrist rääkida. 

Aga detsembris tasub küll iga päev üks rõõmuraas leida, detsember on ju jõulukuu ja advendiaeg.

Lugesin just targast raamatust, et vanadel eestlastel erilisi advendikombeid ei olnud... no ja mina olen päris kindlasti üks vanadest eestlastest ;)

Aga mingi advendikalendri enda jaoks ikka teeks.

See oli nüüd sissejuhatus.

Tegelikult mu advendikalender on #detsembripäevapilt.

Nii et märgistan edasi, esimesel oli esimene. Ja esimesed neli on juba blogisse talletatud.

#detsembripäevapilt 5

Kaks korda kuus käib meil raamatukogubuss.

05.12.2024

Neljapäeval oli mul kohtumine Krõõdaga, kokku saime kohalikus bussipeatuses. Tore, et raamatukogubuss just Tammsaare-mailt omale nime sai, küllap nii mõnigi piirkond oleks mõnd nende jaoks olulist kirjanduslikku tegelast osanud nimetada. Aga „Krõõt” on kindla peale minek, sest kes siis „Krõõta” ei tea! Ole lahke, astu bussi sisse, oled oodatud!

Advendikalendri viies päev.

...

Tükk aega mõtlesin, mis võiks olla reedene päevapilt.

Kui lugu ära jutustada, siis käisin pidulikul juubelipeol. Võiks näidata ürituseväärilisi jalanõusid, aga kuna need minu jalas ei olnud (ma ei tea, kas nad kunagi kellegi teise Tuhkatriinu jalas on olnud), tundub nagu võõraste sulgedega ehtimine.

Või näitaks suurt torti, mille meie boss lahti lõikas ja õiglaselt laiali jagas. 

Või hoopis pilti tuntud muusikust, kes lõbusate jutukestega õhtu meeleolu kujundas ja oma pilli järgi rahva tantsima pani. Kaasale ütlesin, et astun sealt korraks läbi, aga ju olid sammud liiga lühikesed, lõpuks kujunes KORRAKS* kolme tunni pikkuseks. Peaaegu nagu muinasjutus, et kui liiga kauaks jääd, võid keskkööl kingakese kaotada!

Ilus pidu oli.

#detsembripäevapilt 6

06.12.2024

* vist pean ikka kingi ka näitama, mis sest, et minu jalas ei olnud, aga Tuhkatriinu oma kingadega ületas ka ajalimiiti, midagi igatahes kattub.

...

Laupäev kulus suures osas koduse arhiivi korraldamisele. Minu kätte on kogunenud hulgem  väikesemõõdulisi fotosid perioodist 1930 -1960. Skännin neid tasapisi ja mõtlen, kuidas vanemate ja vanavanemate fotopärandit kõige õigem oleks säilitada. 

#detsembripäevapilt 7

07.12.2024

Midagi igatahes mõtlesin välja!

...

Septembrikuu pühapäevad

 ...

#tagantjärele

Juba esimene pühapäev septembris oli väga oluline. 

Teadmistepäev.

Kohalikus koolimajas käisin ma küll pea kuu aega varem, augusti alguses. 

05.08.2024

Siis oli mõisas veel suvine näitus... aga mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida. Ehk jõuan oma jutuga ükskord ka sinna aega.

Ikka need selle aasta septembri kaks pühapäeva.

 

Päris mitu lähedast lapsukest tegid algust uue õppeaastaga. Kohapeal tervitamas ei käinud, tegin kaardi ja saatsin head soovid teele. 

...

Teine pühapäev septembris on tavapärasem lipu-pühapäev, päev vanavanematele.

Erinevaid kanaleid mööda saime kätte palju tervitusi, nii vanaemale kui vanaisale. 

Ja üks lapsuke ka... sõitis rattaga kohale.

Ära viidi autoga.

Kuna mul palju tuttavaid, kes ka vanavanemad, tegin neilegi paar tervitust ;)

...

...

Lõpuks tänusõnad  mulle nii olulistele vanavanematele.

...

Pühapäevane Päewaleht

 ---

Pühapäevane... kõlab veidi veidralt?

Vähe sellest, Päevaleht ja paberil??

Aga on kuidas on või oli kuidas oli, igatahes vanaisa sellel 1937. aasta fotol loeb just pühapäevast ajalehte.

Aitäh fb-kaasteelisele, kes täpse kuu ja päeva tuvastas, mina pakkusin vaid aastaarvu.

Olen seda pilti oma blogis varem näidanud, seda ajal, kui veel Päevalehe tellija olin. Tegelikult polnudki see niiväga ammu. 

Aga 1937. aasta juunis ilmus Päewaleht igal pühapäeval. Igal muul nädalapäeval muidugi ka, vaid erilised 23. ja 24. juuni jäid vahele.

Vanaisa loeb pühapäevast lehte, mis ilmus 6. juunil. Kui juba leht tuvastatud ja Digarist üles otsitud, pean ikka ise ka lugema! 

Hetkel on vanaisal käes just see leht ja see artikkel.

Wanametalliga rannakaitset ehitama. Kogutakse vanametalli, mille müügist laekuv raha rakendatakse rannakaitse-laevastiku välja ehitamiseks.

Lisaks laekus rahva poolt annetusena 320 000 krooni, eesmärk ikka riigikaitse: uue sõjalaeva ehitamise alustamine. 

Riigivanemale anti üle ka 40.000 kr relvade muretsemiseks allweelaewade häwitajale.

Lugu rannakaitse korraldamisest võtab enda alla veerandiku esilehest.

...

Mina lappasin kogu lehe läbi. Viimaselt (kaheksandalt) leheküljelt leidsin kultuuriuudised, nende hulgas "Estonia" teatri mängukava.

Nielseni ballett "Lakshmi" ja katkeid balletist "Pähklipureja" (alandatud hinnad) pühapäeval, 6. juunil

Beneši operett "Haljal aasal" (harilike hindadega) esmaspäeval, 7. juunil

Abrahami operett "Džaina", viimast korda teisipäeval, 8. juunil

Ikka aasta 1937.

...

See mängukava tuletas meelde Anneli mõne päeva taguse jutu "Estonia" teatri primadonnast Gerda Murrest, kelle traagiline elusaatus lavalaudadelt tõukas ja sundis teda 17 pikka aastat veetma Venemaa vangilaagrites. 

1940nda viimasel õhtul toimus (või pidi toimuma?) "Nahkhiire" esietendus, mis jäi näitlejanna viimaseks tööks teatris. Tegelikult ta esietendusele ei jõudnudki, sest juba enne seda toimus arreteerimine ja algasid ülekuulamised Pagari tänaval.

...

Pikki aastaid ei ilmunud Gerda Murrest ajakirjanduses mingit infot. Vaid väliseesti meedias mõned mälestuskillud ja meenutused. 

Ei saa jätta märkamata, et ka ajaleht "Välis-Eesti", kus Gerda Murret on nimetatud, ilmus pühapäevasel päeval. See ajaleht ilmuski vaid korra nädalas, pühapäeviti, vähemasti ajavahemikus 1945 -1953.

Pühapäev, 24. detsember 1950.

Mustad olid 1940. aasta jõulud, mustad nii looduslikult kui ka hingeliselt. Vaid üksikutes kohtades maal kattis õhuke konar raskelt kannatavat pinda. Esimene jõulupüha kujunes suureks külaskäimise päevaks. Mitmed mäletavad, et inimesed rändasid ühest majast teise jõulusid pühitsema. Tunti suurt tungi mõtete vahetamiseks usaldavate inimeste keskel. Kõnelustes avaldus kuhjuv viha enamlaste korra vastu, jõululaulude kõrval lauldi isamaalisi laule. Klaase tõsteti iseseisva Eesti ja rahvaste vabaduse terviseks, lasti elada oma riigimeestel ning sooviti surma maa ja rahva äraandjatele.

Väike lõik ka Gerda Murrest. 

... Ent seda ei teatud siis, ei teatud ka veel uue aasta eelõhtul, mil Gerda Murre "Nahkhiire" etenduselt viidi ära teekonnale, millelt ta enam iial* tagasi ei pöördunud.

Sellised mõtted siis pühapäevases ajalehes, detsembris 1950. Kodust kaugel.

Ometi, Gerda Murre tuli tagasi Eestisse, aga sinna läks veel päris mitmed aastad. Ei kujuta ette, kui pikad võisid olla päevad, nädalad ja kuud, olles vägivaldselt viidud ja kinni hoitud kuskil Venemaa õuduslaagrites.

Pikk lugu tema elust ja saatusest on väljaande "Kultuur ja Elu" 2002 aasta numbris.

...

See oli nüüd selline vahele- ja kõrvalepõige, edasi lähen tagasi ajalehe juurde, mida vanaisa loeb.

Suvel 1937 toimub "Estonias" etendus, kus Gerda Murre kaasa mängib. 

Abrahami operett "Džaina", viimast korda, teisipäeval 8. juunil.

Tegelikult oli nii, et paar kuud varem, 4. märtsil 1937 mängis G.M. seda rolli "Estonias" külalisena, ja samal õhtul kutsus teatri juhtkond ta tööle oma teatrisse.

...

Kui veel lehte sirvida... peab tunnistama, et ärevad ajad Euroopas andsid endast juba 1937. aasta suvel märku. Pikk artikkel Hispaania kodusõjast leheküljel 3.

Õhus on tunda sõjaohtu.

Ega tavaelu elamata ei jäänud, ja kes seda tagant järgi öelda oskab, kui suur see ohutunne rahva hulgas oli.

Ehk ei peakski sellest tänasel päeval mõtlema ega kirjutama. 

Aga elamata elusid** või traagilisi saatusi tühistada ei saa.

...

* 1950. a detsembris oli Gerda Murre saatus veel teadmata, vähemast välismaal.

** Gerda Murre rongis sündinud lapse saatus jäigi teadmata.

...

Päevad tähistamiseks

 ...

Uudishimupäev on Vabariigi Presidendi algatus aasta tagasi 17. novembril. Pole just pika ajalooga ega massidesse juurdunud, aga kõlab hästi.

Nüüd takka järgi, päris raske on Päevapilt nr 112 päeva teemaga kokku viia, aga kui pingutada, siis midagi kuidagi ehk ikka.

Pole tingimata tarvis suurelt ega pidulikult.

Igaüks saab küsida just seda, mis talle meeldib.

Küllike võiks muinasjutu kirjutada, tal tulevad need kodukandilood hästi välja.

Mina käisin lihtsalt kõndimas, õhtul naabrinaiselt küsisin, mis kokkuhoiupoliitika tal seal teeääres on.

17.11.23

...

Aga päevi oli teisigi.

19. november oli Rahvusvaheline meestepäev.

Üks põhieesmärkidest: tunnustada meeste panust ühiskonda, abiellu, pereellu...

Ma siis tunnustasin: tegin abikaasale pannkooke. 

19.11.23

Aitäh tütrekesele, kes päeva meelde tuletas ;)

...

Aga 21. novembril oli rahvusvaheline televisioonipäev.

Siia sobib pilt meie pere televiisorist, aasta siis oli 1975. 

Seltskond teleka ees on täiesti juhuslik ja üksteisele võõrad.

Kokku sattusid lihtsalt ühel pühal üritusel.

Aga tänu selle tähtpäeva märkamisele 21.11 jäi mulle raadiost kõrvu küsimus, kust on pärit sõna televisor. Kõik muidugi teavad, et sõna tele on tulnud kreeka keelest ja tähendab kaugele, sõna vision aga ladina keelest... visio ja nägemine. 

Nii lihtne see ongi... mitte et mina oleks küsimusele kohe vastata osanud ;) 

....

#päevapilt 20... taasiseseisvumine

 ...

Täna tõusis päike kell 5.47... aga selle aja magasin ma maha. Mitte päikesetõusu, mu meelest pole teda praegugi paistmas. 

Kellaaja magasin maha. 

Aga nüüd on see tehtud ja võin rahulikult päeva alustada, lipp rõõmsasti nägemiskaugusel lehvimas.

Ilusat pidupäeva!

...

Jätkujutt

Kalender andis rohkem infot.

Täna on Bernhardi ja Pärni nimepäev. Nimesid muidugi rohkem, aga mulle sobivad need. Onu Pärni oli vanaisa noorim vendadest (sünd 1912), ja mina mäletan teda oma lapsepõlvest just selle nimega. Alles hiljem sain teada, et õige nimi on Bernhard.

Nende meeste noorus jäi EW aegadesse, seepärast sobib näidata just neid fotosid. 

Ajast enne minu ajaarvamist.

Onu Pärni on kõigil kolmel pildil, kes otsib, see leiab...

...

#päevapilt 6... sünnipäevalaps

 ...

Ma pole veel luba saanud, kas tohin pilti jagada, aga... niikaua kui eitav vastus pole tulnud, las ta olla.

Uskumatu, aga juba 17!

Ma mäletan küll seda olulist päeva.

06.08.2006.

...

Aga mitte ainult!

06.08.2006  sai Arvi, onudest kõige vanem, 70. aastaseks.

1936-2018

Pilt vast ongi aastast 1936.

Õde-venda

...

#päevapilt 5... pihlakas

 ...

On see märk, et sügis tasahilju hingab kuklasse? 

Vist seepärast oligi mul täna kuklas selline imelik tunne ;)

Pihlakas... kodulähedane... aga mitte südamelähedane.

Südamelähedane oli ja on mu lapsepõlvepihlakas.

1950ndate lõpp...vist

Pildil Ilmar, kes 6aastasena* sai minu onuks, toetab pihlakat. 

Või otsib ise tuge.

Aga pihlakas on tänaseni alles... vähemasti osaliselt.

*6aastasena... mis tekitab sugupuus paraja segaduse, sest tänu sellele oli mu vanaema ja vanaisa kõige noorema (Kaia) ja kõige vanema (mina) lapselapse vahe 33 aastat.

On senimaani. 

Ainult vanavanemaid enam pole.

...

#päevapilt 2... saunajärgne

 ...

Selle päevapildi pühendan sauna-aastale.

Tõenäoliselt pean vist pisut selgitama.

Laupäevane saunaline oli karbi mune toonud, täna keetsin 3 tükki hommikusöögiks. Üks muna oli rohekas, üks pruunikas ja üks roosakas... pildil küll kahjuks kõik suht ühte nägu.

Nii lihtne see ongi!

...

Oleks kasevihaga pildi pannud, oleks kõik aru saanud :)

Kuigi see pigem saunaeelne.

...

#päevapilt 1... kartulikasvatus

 ...

Polnudki väga ammu, eelmise aasta jaanuaris sama projekt. 

Et üks pilt päevas. 

Seekord katsun päevast ja pildist kohe postituse ka teha, TT sai hakkama! 

Tänasesse päeva mahtus killuke põllumajandust*.

Mul on mulda pandud nii umbes 20 mugulat, täna käisin "kahvliga" muldamas. Tundub, et tõotab päris head saaki! Alustasin juba noppimist: üks mugul ei mahtunud enam vakku ära, veeres välja.

...

*Tegelikult ma tean küll, kuidas põllutöid peab tegema!

1960ndate algus

...

Läbi raskuste

 ...

Tegelikult sai kõik alguse esmaspäeval, ja ühest vanast pildist. Inimesed pildil olid tuttavad, aga kelle auto? 

Tasapisi hakkas hargnema. Ma ise mäletan sellest loost päris palju. Mäletan... või arvan mäletavat, võta sa nüüd kinni.

Korraldasin juurdluse.

Onu kahtles minu teoorias, tema arvas, et see foto on tehtud enne minu ajaarvamist, ja et sellised autod võisid sõita meie (suve)koduteel pigem varem.

Järgmine ekspert Ekke (7 a) lükkas aga selle väite ümber. See on ju Moskvitš! 

Järelikult: minu aeg!

Kuna Itti-tädi oli, üks mis kindel, pildil, pöördusin Eeva poole. Et kelle autoga ta ema reisis. 

Lõpuks hakkas lugu hargnema.

Meie prokaadi auto,  soonikus kinni.

Kuna meenutamine aega 50+ aastat tagasi oli ikkagi suht lünklik, võtsin sõber Google appi. 

Nõuka-ajal, vast kuskil 60ndatel, kui suur osa kaupa oli defitsiit, tulid appi laenutuspunktid.  Laenutada sai õmblusmasinat, raadiot ja televiisorit, pesumasinat, matkavarustust või fototarbeid. Ja paljut muudki 

Laenutada sai ka autot, selle nimi oli sõiduautode laenutus ehk prokat. Neid inimesi, kes endale auto osta said, oli tollal peaaegu olematu arv. Auto ostuks tuli mitte ainult pikalt raha korjata,  tuli soetada ka autoostu luba. See käis peamiselt läbi ametiühingute ja luba jagati eesrindlikele töölistele, partei liikmetele või siis eriliste teenete eest. 

Siis oligi abiks autolaenutus, ja seda juba kuskil 1960ndate algusaastatel. Idee olla tulnud pärast seda, kui gospodin Hruštšov Ameerikas käis. Autosid toodeti Venemaal küll, aga ilmselgelt polnud neid piisavalt palju suure riigi kodanike vajaduste rahuldamiseks. Nii oli tavakodanikel võimalik planeerida oma puhkusereis laenutatud autoga, ja seda võimalust kasutati usinasti. 

Eeva ütles, et nemad omal ajal tegid nii ikka mitmed kaugemadki automatkad.

...

Leitud püksid

 ...

Eile trepialust kohendades avastasin, et seal ripuvad võõrad püksid. Ilmselgelt mitte meie omad, vööümbermõõt paarkümmend cm vähem kui ükskõik kummal meist vähemasti viimased 55 aastat...

Seda enam, eriti pikalt need seal rippuda pole saanud, varn seina sai millalgi suve hakul, ja lumist külma aega on olnud alles paar-kolm kuud. 

Tegin mõttes nimekirja viimase aja külalistest, kes mahutaks end pükstesse 152 D. Misiganes see D seal lõpus tähendab.

Võtsin kontakti  5 erineva lapsevanemaga. 

Mitte kellelgi pole laps püksata. 

Aga püksid pole mingid niisama püksid, need püksid on vee- ja lumekindlad ja sooja voodriga.

Las nad siis ripuvad, nüüd kõik teavad, kust saab, kui vaja peaks minema.

Talv ju veel kestab!

...

Lehvitame!

 ...

Ükskõik kes lapsepõlvemaal lahkumas oli, saadeti ära. Kui suvi sai läbi ja lapsed rongi peale minemas, seisis vanaema aida otsa juures ja lehvitas.  Lehvitas ja pühkis pisara. Sama ka siis, kui nädalavahetus läbi ja noored linna tagasi läksid. Vanaema seisis ja lehvitas. Küllap lehvitas ka vanaisa, aga tema vast trepi pealt kaugemale ei tulnud. Mäletan just vanaema, kes meist maale maha jäi. 

Mõnikord jalutas ta isegi esimese soonikuni. Jäi sinna lehvitama.

Ja mõnikord polnudki nii, et ta üksi oleks lehvitama jäänud.

Kui Pilvi juures käime, siis tema on rõdu peal lehvitamas. See paneb nagu punkti külaskäigule.

Meil suguvõsas ikka kõik lehvitavad. Kui ära saadavad.

Läbi aegade.

Meie käime trepi peal saatmas ja lehvitamas. Tavaliselt teen ma minejatest pildi ka, siis saan hiljem vaadata, mis kell sõiduks läks, ja arvutada, mis kell kodus peaks olema. Siis tean telefonil silma peal hoida, et sõnumit "Oleme kodus" mitte maha magada.

...

Sobib teemasse "100 head asja".

Kuuekümne seitsmes.

Lehvitame!

Jälle üks pooleli jäänud projekt. Viimane postitus oli 3 aastat tagasi. 

Nii et tööpõld on lai!

...

Lipid-lapid

 ...

Endiselt käsitöölainel. 

Juunist septembrini toimus Püksipaikamise konkurss. Idee autor tekstiilikunstnik Anu Raud. 

Täna Prillitoosis näidati saabunud töid ja tutvustati põnevamalt lapitud pükse. Näitus, mis nüüd välja pandud Heimtali vanas rahvamajas, kannab nime "Lipp lipi peal, lapp lapi peal". Tõsi on, et mõistatus läheb edasi: ilma nõela pistmata. 

Ilmselgelt pükside ja lappide juures on nõelapisteid, ja mitte vähe. 

Vaatasin saadet, näpud hakkasid sügelema. Ma pole vast juba aasta või paar nõela käes hoidnud, mitu projekti pooleli.

Samas, kuigi ajastus veidi nihkes, on mul sobiv töö konkursile esitamiseks kunagi tehtud.

See veidi nihkes siiski ikka mõned aastakümned tagasi.

Ja pükse pole ka enam alles.

...

(Foto tegi Arvi)

...

Apsud hoidistamisel

 ...

Silma jäi teema Õhtulehes*.  Meenuta, mida lahedat on hoidistamise ajal juhtunud.

No miks ma siis ei meenuta! Iseasi, kui lahe see just on...

Purgid olid nii kuumad, et kuum õunamahl lõi purgi puruks.

See on, kui oled noor ja roheline. Või tegutsed mõtlemata. Kuumutasin õunamahla ja kuumutasin purke, mahl ehk keemistemperatuuri ligi, purgid praeahjus kindlasti palju kuumemad. Tol ajal oli gaasipliit ja mingit temperatuuri mõõdikut praeahjus polnud. Kui kuuma mahla purki panema hakkasin, oli purk nii tuline, et tekkis keemine ja aurustumine ja purgil lõi põhja alt ära. Õnneks küll midagi hullemat ei juhtunud, ega ma kulbiga palju polnud sisse jõudnud panna.

Hulk aastaid hiljem, jälle õunamahl. See õnnetus enam nii õnnelik ei olnud. Kuuma mahla täis purk (taas kolmeliitrine) läks katki kaanetamisel. Ju oli mul jõudu palju või purk tavapärasest hapram, igatahes käis prõks ja kõik see kuum mahl voolas purgist välja. Sain tookord jalgadele oma elu suurimad villid, ravisin neid ikka hulk aega.

Pärast seda ma hoidiste valmistamist natuke pelgan. Laupäeval külakostiks toodud värske õunamahla panin sügavkülma, ja mis ei mahtunud, jõime ära. Oli ikka hea küll! Õnneks oli seda mõõdukas koguses. Nõuka ajast mäletan, kaasa käis kuskil mahla pressimas, siis oli kolm 40-liitrist piimavinkut mahla täis, kõik tuli läbi kuumutada ja purki panna.  Lisaks moosid, kompotid, seened, kurgid, tomatid, salatid.

Nüüd käin metsas pigem fotoka kui seenekorviga.

Foto ajast, kui ma veel korilusega tegelesin.

... 

*Manona Paris, "Hoidistamine on ohtlik tervisele ja varale... HEA, ET NIIGI LÄKS"

Vuks ja lets

 ...

Kaks sõna kaevusid* ajusopist välja. 

Täitsa iseenesest.

Ajapikku.

Päris kindlasti on põhjuseks ealised iseärasused.

Ise ma kaevama ei hakanud, tõsi küll, saega ma algul üritasin.

Kõigepealt oksa läbi saagida.... mis kolmandal katsel õnnestus. Saag oli nüri, ilmselgelt aastakümneid kasutamata kuuri seina küljes oma aega oodanud. Üsna väsinud sellest, või oli mägimänni pooleldi murdunud oksa koht nii vintske, et esimesel katsel ei õnnestunud.

Kui hakkasin Annelile rääkima, ei tulnud nimi meelde. Nagu viimasel ajal nimedega tihti juhtub.

Sae nimi siis. Pika, kahemehe sae nimi meenus küll. Saag nimega sulle-mulle.  

Vanaisa tegi omal ajal maal sellisega terve talve puud ära, küllap olid poisid abiks. Ega sulle-mulle saega üldjuhul üksi saagida ei saagi. Isegi mina olen abiks olnud, tõsi küll, puude lühemaks saagimisel kodustes tingimustes, mitte metsas.

Aga vuks-sae nimi tuli vastu hommikut meelde. Lambist, käisin vetsus ja kohe uuesti magama ei jäänud. Aga sõna tuli meelde, asi seegi.

Vukssaag.

Pärnakate letsu mängimine ajas Kristjani eilses loto-saates muhelema. Mulle kõlas ka võõrana, aga ainult esialgu. Mingi tunnike hiljem kaevus sõna ajusopist välja. Justnimelt lets, mitte läts, nagu vikisõnastik pakub. Ja nimelt et ise kaevus, ma ei osanud otsima hakatagi. Lihtsalt järsku tuli teadmine, et lets oli ka minu lapsepõlvemäng. 

Arvan, et minu lapsed mängisid matsu, aga nemad pole ka Pärnus elanud.

* Kuidas selle kaevumisega nüüd on? Sisse kaevumine kõlab loogilisemaks, välja vist tavaliselt kaevatakse? Aga minul nad küll kaevusid, iseenesest. Nii sisse kui ka välja. 

Sõnad siis.

Vuks ja lets.

Kõik muu on niisama varahommikune heietamine.

...

Lood saabastest

 ...

Loetud jutud mõjuvad mulle inspireerivalt, õnneks küll mitte kõik. 

Valikuliselt.

Täna loetud saabastelugu (linki ei lisa, sest siis peaks luba küsima) tõi peaaegu kõik mu enda saapalood meelde. Ja muud jalanõu-saagad.

Näiteks mina olen lapsepõlves isegi viltidega käinud. 

Ja teismelise eas olid mingid madalad vildist talvesaapad... nende rahvapärast nime ei suuda meenutada. ... (Pesu nimega "olge lahked" mäletan küll ;) 

Vildipilte ma hetkel ei leidnud.

Hilisema aja loomapidajana olid mul kalossid. Huvitav, kuhu nad kadunud on, katki ma neid päris kindlasti ei kandnud. Ju olen neist mingil hetkel kergendusohkega vabanenud. 

Oma päris esimesi normaalseid saapaid mäletan ka. Olin siis aasta peale keskkooli lõpetamist trükikojas tööl, usun, et isa kuskilt hankis, maksid veel 70 rubla. Palk vist oli mul 110 rbl, mis selle aja kohta ei olnudki kõige viletsam. 

Samasse aega jäävad ka sukksaapad. Mina neid päris õigeid ei saanudki, mul oli komplekt, kingad ja "sukad". Üks tuttav Tom vahendas, hiljem sain aru, et oli vägagi mõttetu ost. Oleks pidanud ikka tervik olema. Maksin suvalisele ärikale päris suure summa, aga ega ma neid eriti ei kandnud. Hiljem õmblesin ühest säärest vist kosmeetikakoti. Proovisin leida internetiavarustest mõnd iseloomustavat fotot, aga ei ühtegi ligilähedastki. Sukksaabastest siis. 

Praeguseks on mu jalad muutunud üsna nõudlikuks, noorem poja avaldas mingi hetk arvamust, et mu lemmikjalanõud, kummist plätud ja kroksud, ei ole eriti jalasõbralikud. Võimalik see on, igatahes loobusin nende igapäevasest kandmisest.

Nüüd lasen poes jalgadel hinnata, millist käimavahendit nad eelistavad. On olnud erinevaid firmasid, positiivses mõttes tulevad meelde "Emma" ja "Jana". Lemmik-saapad on "Riekeri" toodang. Kannan neid veel, kuigi ilmutavad lagunemise märke, õnneks kingsepp Järve keskusest suutis paar pragu oskuslikult ära kaotada. 

Need saapad on täpselt minu stiil: peal paelad, kõrval lukk, kõrgus alla poole sääre. Kontsa ka parasjagu.

Mul on sarnaseid (lukk + paelad) saapaid, küll eri firmade toodangut, läbi aegade olnud päris mitmeid, nii talviseid kui ka kevad-sügisesi. 

Aga kuna teadvustasin, et oleks õige aeg uued talvised jalavarjud muretseda, külastasin eelviimane kord kohalikus pealinnas toimetades ka kingapoodi. 

Tänaseks on sellest saanud terve peatükk mu jalanõude lugude kogumikus, mille siia kirja proovin panna.

Kõigepealt hindasin pilguga. Ja leidsin ühed üsna minunägu saapad. 

Tõsi, ilma paelteta. 

Siis vaatasin firmat. "Jana". Äkki läheb õnneks. Kui numbri leian. Suur inimene, suur number. Hakkasin virna alt nr 40 välja õngitsema. Müüja tuli ligi, küsis, mis numbrit otsin ja sikutas välja sellise... veidi katkise karbi. 

Mul on läbi aegade talvesaapad nr 40 olnud. Proovisin jalga, kuidagi nagu avarad. Eriti parem jalg (võimalik, et mul üks jalg suurem kui teine, pole mõõtnud). Aga saabas oli soe ja mugav. Küsisin, kas see on ainus 40 nr... äkki teine paar on natukene väiksem (või noh, karv sees kohevam, ei mina tea, palju seda väljas olnud saabast jalga on proovitud). Aga kus sa, neil ainult üks paar igat numbrit. Tükk aega mõtlesin, võtta või mitte võtta. Äkki mu õhuke sukk annab petliku mulje? Või siis teha nagu müüja soovitas, et soe sisetald veel põhja panna. Miskipärast ei mõelnud ma kordagi, et võiks väiksemat numbrit proovida.

Või kui tõtt tunnistada, mõtlesin küll, aga alles kodus, kui avastasin, et nr 40 karbi sees olevad saapad on tegelikult suurusega nr 41.

Olin ostnud 80-eurosed saapad (siiski, -20% soodukas) lihtsalt vale numbri. 

Mis edasi sai? Kuna paar päeva hiljem oli taas väikelinna asja, võtsin saapad kaasa. Ehk annab ümber vahetada. 

Ei andnud. 

Müüja, ikka seesama proua, oli jälle väga abivalmis. Aga loomulikult ta mulle nr 40 saapaid ei leidnud.  Ülearust 41 karpi ka mitte.

Ma oleks pidanud olema juba esimesel korral abivalmis proua suhtes ettevaatlikum. Mõned aastad tagasi üritasin kaasale kand-lahti suviseid nahast jalanõusid (hind 50+ eurot) osta, aga kuna kaasa treppidest käia ei armasta, küsisin, kas võin oma vähese liikumisega abikaasale minna auto juurde jalanõud (st jutt oli ainult parema jala kingast) jalga proovima. Peale pikka mõtlemist väga pika mokaga lubati, kuigi kinnitasin korduvalt, et mul pole plaan seda ära varastada. 

King kiideti heaks ja ostsin selle tookord ära ka. 

Ju läks lugu hinge, et senini mäletan!

Aga seekord? Ma ei süüdistanud kedagi peale enda, saapad tõin koju tagasi, sest tõesti, soojad ja mugavad. Tald sisse osta, paksemad sokid vaadata? Äkki tuleb külm talv ja ma olen teenindajale veel tänulik, et tema abiga oma ostuga alt läksin. 

Ja kui aus olla, mul ühed käimatossud ka 41.

...

Kohtumine Nelijärvel

 ...

Kui ma päeval tehtud pilte vaatasin, tuli korraga äratundmistunne.

Seda kohta ma tean!

Natukene aega mälus otsimist, pisut lappamist vanade fotode albumis... ja siin ta on!

Tean, et vanaema ja vanaisa suvitasid 1930ndatel kuskil sealkandis, aga kas võib olla fotol sama maja, nüüd juba "uues kuues", seda kinnitada ei julge. Tüdruk valges kleidis on igatahes tuttav... nii nagu tema emagi üleval vasakul.

Kuidagi kummaline on mõelda, kuidas aeg kulgeb ja kuidas kõik muutub, inimesed kaovad ja mingil hetkel kaob ka mäletamine... alles on vaid foto, mis võiks osata rääkida.

Võiks. 

Mõni number, mõned nimed... aga mida pole, seda pole.

See eest on tänases päevas nimed ja numbrid.

Juubel siis, onunaine sai 75. 

Pidulik lõuna pisikeses seltskonnas Nelijärve puhkekeskuses.  Pärast jalutuskäik all järve ääres.

Nii jõudsimegi selle maja juurde, mis hiljem  mõtteainet pakkus.

Ja vana foto ajast, kui ema alles laps oli.

Usun, et pilt on aastast 1938... seegi oleks nagu seos tänase päevaga, sest teine onunaine, kes seltskonnas, on just 1938.a sündinud.

Pildil koos juubilariga.

Laupäev Nelijärvel.

Paadisõiduhooaeg on küll lõppenud, sai lihtsalt käia ja sügist nautida.

Oli ilus küll... ilus ilm ja ilus sügis.

...