Läbi raskuste

 ...

Tegelikult sai kõik alguse esmaspäeval, ja ühest vanast pildist. Inimesed pildil olid tuttavad, aga kelle auto? 

Tasapisi hakkas hargnema. Ma ise mäletan sellest loost päris palju. Mäletan... või arvan mäletavat, võta sa nüüd kinni.

Korraldasin juurdluse.

Onu kahtles minu teoorias, tema arvas, et see foto on tehtud enne minu ajaarvamist, ja et sellised autod võisid sõita meie (suve)koduteel pigem varem.

Järgmine ekspert Ekke (7 a) lükkas aga selle väite ümber. See on ju Moskvitš! 

Järelikult: minu aeg!

Kuna Itti-tädi oli, üks mis kindel, pildil, pöördusin Eeva poole. Et kelle autoga ta ema reisis. 

Lõpuks hakkas lugu hargnema.

Meie prokaadi auto,  soonikus kinni.

Kuna meenutamine aega 50+ aastat tagasi oli ikkagi suht lünklik, võtsin sõber Google appi. 

Nõuka-ajal, vast kuskil 60ndatel, kui suur osa kaupa oli defitsiit, tulid appi laenutuspunktid.  Laenutada sai õmblusmasinat, raadiot ja televiisorit, pesumasinat, matkavarustust või fototarbeid. Ja paljut muudki 

Laenutada sai ka autot, selle nimi oli sõiduautode laenutus ehk prokat. Neid inimesi, kes endale auto osta said, oli tollal peaaegu olematu arv. Auto ostuks tuli mitte ainult pikalt raha korjata,  tuli soetada ka autoostu luba. See käis peamiselt läbi ametiühingute ja luba jagati eesrindlikele töölistele, partei liikmetele või siis eriliste teenete eest. 

Siis oligi abiks autolaenutus, ja seda juba kuskil 1960ndate algusaastatel. Idee olla tulnud pärast seda, kui gospodin Hruštšov Ameerikas käis. Autosid toodeti Venemaal küll, aga ilmselgelt polnud neid piisavalt palju suure riigi kodanike vajaduste rahuldamiseks. Nii oli tavakodanikel võimalik planeerida oma puhkusereis laenutatud autoga, ja seda võimalust kasutati usinasti. 

Eeva ütles, et nemad omal ajal tegid nii ikka mitmed kaugemadki automatkad.

...