kolmapäev, 19. aprill 2023

Raske valik

 ...

Kuna meie kohalikus pealinnas ühtegi raamatukauplust ei ole, kasutasin Pärnus võimalust realiseerida sünnipäevaks saadud kolm "Apollo" kinkekaarti kokku 30 euro väärtuses. 

Appikene kui raske see oli!

Käisin riiulist riiulini, võtsin kätte, lehitsesin. Mitme raamatu puhul ütles sisetunne: seda ma loeks. Aga ma polnud kindel, kas ma osta tahan.

Mõne raamatu puhul tuli meelde, et kuhugi mälusoppi olen kirjutanud: seda raamatut tahaksin osta. Kuigi teel Pärnu poole googeldasin ja sain teada, et osa sellistest on läbi müüdud, aga ikka silmadega otsisin. Näiteks "Joonistamine algajale". Tõesti ei leidnud.

Mõni raamat tiksus küll meeles, aga poes näppu ei sattunud. "Valda Raud. Üks elu" näiteks.

Üks raamat oli, mida pikalt käes hoidsin ja lehitsesin, aga lõpuks siiski riiulisse tagasi panin, "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". Mõtlesin, et vaatan veel ringi, siis otsustan.

Ja korraga jäi silma raamat, mille olin mingi aeg tagasi mõttes märgistanud, vist siis, kui raadiost tutvustust kuulsin.  Rein Veidemann "Järjehoidja". 

Edasi ma enam pikemalt ei mõelnud. Raamat sobis, hind sobis. Kui 32 euro eest saab nii umbes 750 lehekülge nii sisult kui vormilt tihedat teksti, kui raamatus on 122 inimese lood; kui raamatu lõpus nimekiri, kellele tekstides viidatud, on 14 lehekülge pikk, tegin hetkega otsuse. 

Tegelikult tulid numbrid hilisõhtul kodus, aga vahet pole. Ma tõesti nautisin kogu seda aega raamatupoes ja lõpuks olin oma valikuga väga rahul. 




Esimesena lugesin kodus läbi teksti Artur Alliksaarest... ja sain oma raamatulugemissoovide nimekirja lisada veel ühe, "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaar". Ehk saaks sealt ka vastuse oma küsimusele, miks 1967. aastal ilmunud Paul Rummo koostatud "Eesti luule antoloogia aastaist 1637 - 1965" (999 lehekülge, hind 3,50) 120 nime hulgas ei ole Artur Alliksaart. 

Nii ma eile õhtul kirjutasin.

...

Täna kuulasin üle 15. aprilli saate "Loetud ja kirjutatud", kus Margit Mõistlik oma raamatut Alliksaarest tutvustab, ja saingi vastuse. 

"Oldi korralikult koos ja koogutati kaelu" ütleb Alliksaart koosoleku kohta, kus pidi otsustama, kas Alliksaare enda kokku pandud luulekogumik saab ilmumisõiguse. 

Läks nii (või otsustati nii), aga Alliksaare eluajal ühtegi tema luuleraamatut ei ilmunud. Alliksaar suri 1966. aastal, olles 43 aastat vana. 

Tema elulooraamatu kohta ütleb Rein Veidemann: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus."

Artur Alliksaar on valitud Eesti 20. sajandi 100 suurkuju ja möödunud sajandi 50 Eesti kõige silmapaistvama luuletaja hulka. Ta on geenius, kes oma eluajal ei saanud mingit tunnustust ja keda peeti lihtsalt veidrikuks. Tundub, et ta elas valel ajal ja vales kohas. On ju teada, et nii oma ajast mahajäämine kui ka edasijõudmine on mõlemad võrdselt hädaohtlikud. (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi)

Ma ei tea, et mu koduses raamatukogus oleks raamatut, kus mõnigi Alliksaare luuletus sees oleks, aga interneti abil leidsin kohe ühe tuttava.

Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume preagu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.

...

Kommentaare ei ole: