...
#hetk
Kas tõesti juba sügis käes?
Ohkasin mina, kui pakk loorberilehtedega põrandale kukkus.
...
Luuletus ka. Seekord Heiki Vilep.
Aastad mööduvad kui päevad.
Mõni päev on väga pikk.
Hetked igavikku läevad.
Mõni hetk on igavik.
...
...
...
Ega pole kerge ka inimhingedest aru saada, ma siin pean nüüd oma köögitehnikale psühholoogi mängima!
Oleks see siis esimest korda, juba suvel jättis pliit hädise mulje, ja et eluga edasi minna, pidin oma jaheda käega teda maha rahustama.
Asi oli tegelikult veidi kummaline... lülitasin pliidi välja, kenasti jahtus maha, kolm plaati võtsid vabalt võimaluse puhata, neljas aga jälgis mind pingsalt oma punase hõõguva silmaga. Mitte et mul neli korraga töös oleks, aga mingil hetkel on nad kõik ikka toidutegemisse panustanud.
Seda ühte, ülitundlikku natuuri pidin ma veenma ja silitama. Et küll ma annan märku, kui sind vajan, praegu võta vabalt, lase silm looja. Ära vahi mind oma põleva pilguga.
Mõnikord mõjus, eriti kui käsi, millega pliiti lohutasin, piisavalt külm oli.
Ajasin selle eripära kuuma suve kaela: kaasa oli ka tervisega hädas, samas sajast põhjalikust uuringust hoolimata põhjust ei tuvastatud. Nii ma ka siis lõpuks loobusin, pliit oli ju endiselt töökorras, lisaks hoidis mul ka pilku peal.
Leidsin kiuslikule loomusele teise lähenemistee: enne plaadi välja lülitamist keerasin ta mõneks sekundiks maksimumi peale. See vist oli veidi karistamistaktika moodi, et sapsti! vitsaga, ja rahu majas?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Eile läks köögis ikka täiega kord käest.
Kõigepealt külmkapp. Ma ei tea, mis talle ei meeldinud, igatahes võttis kätte ja kukkus undama.
Muidu meil tavapärased suhted, aga see mu projekt sügavkülm tühjaks edeneb päris hoogsalt (peangi minema eelmise suve rabarberitest kisselli tegema), on talle ehk see vastukarva? Igatahes undamine, pehmelt öeldes, käis ajudele.
Katsusin aru saada, miks ta ometi hüsteeritseb. Või kuidas teda vaigistada.
Kallutasin kappi ja nihutasin kappi. Tegin uksed lahti. Ja panin uksed kinni. Surusin ust kõvemini. Surusin ust veidi kõrgemale. Läksid minutid ja läksid tunnid, selles mõttes, et aeg läks, aga ma ei suutnud köögis korraga kuigi kaua olla. Iga kord midagi proovisin.
Lõpuks sai täiega siiber, undamine käis ajudele, samas köögis tahtsin toimetada. Tõmbasin juhtme seinast välja.
Aga süda hakkas valutama. Kas tõesti ongi lõpp? Olin poest ostnud nädalajao toitu, sealhulgas lõhe miinus 50%. Kõik teavad, mida see tähendab. Ok, kala ahju panek oli käeulatuses, aga ikkagi. Edasi tuleks see ka külmikusse panna.
Võtsin ja panin juhtme seina tagasi. Aga mitte samasse auku, tal kõrval naaber, mis veekeedukannu kasutuses.
Et mis edasi juhtus?
Kapp paar korda niutsatas, siis hakkas vaikse urinaga tööle. Täna ka, nagu milenki seisab nurgas ja vaikib. Või töötab vaikselt nohisedes.
Kann uues pesas käitub endiselt normaalselt.
Aga see pole veel kogu lugu!
Õhtul, kui olin juba piisavalt maha rahunenud, mõtlesin et panen nüüd oma lõhepooliku ahju.
Kas õnnestus? Loomulikult mitte!
Lihtsalt, ahi ei hakanud tööle. Näppisin neid nuppi vasakule ja paremale.
Vaikus. Pimedus. Tühjus. Külmus. Kõik see vaatas mulle ahjust vastu.
Ainult kell pliidi sihverplaadil vilkus hoiatavalt. Nojah, täpselt nädal tagasi oli meil voolukatkestus. Telefonile tuli teade, ise olime just sõitu läinud. Kui jälle koju jõudsime, olime kõik tagasi.
Nii meie kui elekter.
Aga kell ununes õigeks panemata.
Mõtlesin pingsalt, mida edasi teha ja kuhu kala küpsema panna. Ajaviiteks näppisin kella õigeks. Seekord õnnestus esimese korraga.
Siis proovisin igaks juhuks, mida ahi asjast arvab. Ahi oli rahul. Kõik hakkas tööle, tuli põles, midagi mühises, soojaks läks ka.
Selles mõttes, et kõik lõppes hästi.
Aga aru ma ei saa, miks minu vastu selline streik korraldati, mis ma jälle valesti tegin!
...
Lõpuks, tähistamaks 500 aastat Eesti kirjakeelt väike katkend Contra pikemast kirjatükist. Ehk siis luuletusest.
elu võimalikkusest koos masinatega
taban end tihti mõttelt
et tehnika areng käib mulle närvidele
...
lisaks mürareostusele
tekitavad kaasaegsed masinad
ka materiaalset reostust
sest neid peab tihti vahetama
kuna iga järgmine mudel
tehakse nii vähe parem kui võimalik
et saaks võimalikult kiiresti ja tihti
jälle uue ja parema mudeliga
välja tulla
...
.,.
Kaasa võttis ülekäigurajale lähenedes hoo maha, aga memm tänaval keeras demonstratiivselt selja.
"Tahab ta nüüd minna või ei taha," arutles kaasa tasapisi triibuteele lähenedes.
Loomulikult tahab, aga natukese aja pärast, ma olen ise sama taktikat kasutanud. Esiteks et oma koperdamisega mitte tüli tekitada. Teiseks... mine sa neid autojuhte tea, ajavad lõpuks äkki piduri ja gaasi segamini, on seda pauku vaja! Parem teen näo, et sõida aga, mina ei lähe kuhugi. Lihtsalt seisan, vaatan, mõtlen, naudin ;)
Nii oligi. Kaasa ületas ülekäiguraja (ok, koos sõitsime), memm keeras nina tagasi "sõidusuunas" (ok, tema kõndis) ja läks üle tee.
Olen päris kindel, et suutsin ta mõtteid lugeda. Ühed memmed mõlemad!
...
Luuletus ka, seekord katkend Andra Teede luuletusest
...
Mul on praegu lugemisel Urmas Vadi romaan "Neverland". Hommikul, kui enne seitset ärkasin, tundus hea võimalus kvaliteetaega veeta.
Mina ja raamat!
Mis lõppes sellega, et tunnike lugemist ja silm vajus kinni. Mitte et raamat igav oleks, ma lihtsalt jäängi ootamatutes (tavapärastest rääkimata) situatsioonides ootamatult magama. Ma ei tea, kas leidub veel mõni inimene, kes hambaarsti toolis tukastab?
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hommikune äratus kella 9 paiku oli südantsoojendav: mobiilile tuli sõnum.
Tere! Teie vaip igatseb koju. Pesumaja.
Nojah, meil jäi kokkulepe, et kui vaip puhas, antakse sõnumiga märku. Nüüd oli tunne, et tuleks kohe startida. Kui juba igatseb!
Selline algus päevale.
Aga mul on telefonis tallel veel igasuguseid armsaid sõnumeid. Ilmselgelt enamus piisavalt privaatsed, aga midagi ehk leian ;)
Öösel 3 h maganud, shampusest maohaavad, majutus 3 km kaugusel, vihma sajab ja ma jään kohe pystijalu magama. Tegelt äge, aga mul on NII uni. ..... Sõbrants grupiga reisil.
Eluga tagasi küll, aga arvesta siis, et tippsportlane ei tohi peale võistlusspordist loobumist koormust alla lasta. ..... See oli meeldetuletuseks, kui jalgratastega Ahvenamaal käisime ja koju tagasi olime jõudnud.
Kesasi sa oled. ..... Koolilapselt, kellele ma mingi meeldetuletuse saatsin
...
Juurde sobib Ott Arderi luuletus.
PÄEV LÄBI ON PÄEV
igal päeval on oma algus
igal päeval on oma valgus
igal päeval on oma hääl
päev
läbi on päev
...
Tänasel päevapildil üks mesimumm. Vapralt ootas ära, kuni toas fotokat toomas käisin.
...
Igatahes tunduvalt parem kui tulemus viimase aja mälumängudes... neis, millele teleka ees kaasa mõtlen.
Selline 10/10 tagasiside tuli, kui olin vastanud küsimustele filmi "Vari" kohta. Järelikult, asi pole lootusetu, päris hästi mäletasin. Muidugi, sellest, kui vaatamas käisin, on vaid 3 päeva möödas, nii et oluliseks rõõmustamiseks pole ka põhjust ;)
Aga film kõnetas. See, kuidas Pääru Oja rolli hinge mängis, on märkamist väärt! Üldse ei häiri, et ajalooline isik on meelevaldselt krimi-loosse sisse kirjutatud. Need kaks lugu, haige (hull) luuletaja, kes on kordades arukam kui teda ümbritsev maailm, ja selle kõrval raha, millest keegi ära ei ütleks, mis mõne jaoks eluliselt oluline on ja millest saavad alguse kõik vaen ja vägivald, see on see teine.
Ma olen kehv kriitik, nii et analüüsi ei tule ja pikka juttu (ega ümberjutustust) ka mitte.
Film meeldis, kaks teemat olid väga hästi kokku kirjutatud, mõrvad ei häirinud (ju olen end treeninud kriminulle lugedes), aga häirisid stseenid, mis keskendusid lihtlabasele peksmisele ja julmusele. Häirisid helid, mis seda tümitamist võimendasid. Igatahes vahepeal panin silmad kinni, parema meelega oleks muidugi kõigepealt kõrvad välja lülitanud.
Ja koos ühegi teismelisega ma kinno seda filmi vaatama ei läheks. Ju polegi perefilmiks mõeldud, kuigi Liivi luule filmis kõnetas, õiged sõnad õiges kohas, ja see hääl, mis luulet luges... seda oleks võinud veel ja veel kuulata.
Kui nüüd alguse juurde tagasi minna, üks kümnest küsimusest oli: missugune Liivi neist 4 luuletusest filmis ei kõlanud. Isegi seda polnud raske nimetada, sest need, mis kõlasid, olid päris hästi meeles.
Aga kodus otsisin välja "Eesti luule antoloogia" aastast 1955 (uskumatu, mul on selline olemas!) ja lugesin neid Juhan Liivi luuletusi, mis seal avaldatud. Suur osa olid nö vanad tuttavad, mõni tuli lihtsalt tuttav ette, aga oli ka neid, mis võõrana tundusid. Võimalik, et olen neid varem lugenud, aga siis ikka väga-väga varem. Nii mõnigi neist on koorilauluks tehtud, aga mina ju ei laula.
Või toob ta häda meie randa?
On surm vast leidnud aset seal?...
Teate Juhan Liivi surmast avaldas ajaleht "Hääl".
.png)
.png)
.png)
...
Nad lihtsalt ise tulid minu juurde.
Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi.
Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.
ELA '87 ja ELA '88 '89
Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.
Alavainult ka, mõlemas kogumikus.
Naljakas mõelda, et paigal ei püsi
aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.
Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,
sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.
(1987)
Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse.
Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.
Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.
November, hingedeaeg.
Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88
See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?
Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.
Aga nii ta kirjutas:
Mis täna teha tuleb,
tuleb teha täna.
Mis kohe ellu viia,
viia ellu kohe.
Kes ära kutsutakse, kutsutakse ära -
see juhtuda võib otse
otsekohe.
...
Seepärast pole aega
ega viita -
mis teha, tuleb teha
kohe ära.
Sest keegi juba tassib
halge riita
ja keegi juba nutab
meie pärast ...
(1988)
Sest keegi juba tassib halge riita....
...
Aga Afanasjev ja Unt?
Ja hunt.
Nemad tulid mu öökapiraamatutena hiljem.
Kirjutan ka hiljem.
Kui kirjutan.
Poolikuid ootel teisigi.
....
*
Kui ma Veidemanni "Järjehoidjas" artiklit Artur Alliksaarest lugesin, tegelikult küll oli see mõtisklus Margit Mõistliku raamatu "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust" teemal, panin märksõnad oma märkmikku kirja.
Et kui jääb kuskil silma, võtan lugeda.
Nii ma mõtlesin.
Sinnapaika oleks see ehk jäänud, aga kui sügisel pakuti luuleklubis välja Alliksaare looming, tulid kevadised mõtted ja lubadused meelde.
Mingis eluetapis lugesin päris palju luulet, miskipärast mitte Alliksaart. Kui hakkasin koduseid kogusi lappama, Alliksaart sealt ei leidnud.
Nii ma käisingi raamatukogus ja siis tegelesin Alliksaare eluloo ja loomingu lugemisega.
"On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust".
"Päikesepillaja"
Elulooraamat jäi meelde. Pärast selle lugemist mõtlesin*, et nüüd kohe natuke aega ei taha ühtegi biograafilist teost kätte võtta, nii hea oli. Ilus raamat, ja seal oli palju ruumi, et olla ja hingata. Ja lugeda.
Rein Veidemann oma artiklis on öelnud: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus. ... See on ühe luuletaja psühholoogiline portree tema päritolu, sugulaste, teekaaslaste ja ajastu taustal."
Luuletusedki jäid meelde. Kuskile alateadvusesse.
Mõni tuli lugedes tuttav ette.
Ühe kirjutasin välja ja õppisin pähe.
Selles polnud algul midagi tuttavat, isegi pealkiri ei öelnud mulle midagi.
Antidolorosum.
...
* Postitus jäi mustanditesse kuu aega tagasi, aga luuletus on senini peas. Peaaegu ;)
* Mõtlesin küll, et pean vahet, aga järgmisena võtsin raamatukogust kaheosalise teose, kus kokku sees 100 elulugu.
...
...
Kirjutasin eile oma päevaraamatusse Jaan Kaplinski luuletuse, mida Juhan Viiding saates Luulelugu kunagi ette luges ja mida ma eile hommikul mitu korda kuulasin.
Kõik sulab
põleb läbi
lumi
lamp
lambivari
valgus isegi
mida miski ei varja
ükski maailm pole sinu
ja sina ei kuulu ühtegi maailma
oled vihma ja valguse lükata
teedel mis tulevad ja lähevad
igalt poolt
igalt poolt
...
Seda ma kuulasin ja kirjutasin.
Aga paar tundi hiljem tuli teade lähedase surmast.
Õhtul põletasin küünalt.
Täna ka.
Kuulan luuletust.
Põletan küünalt.
Ja mõtlen.
ükski maailm pole sinu
ja sina ei kuulu ühtegi maailma
Tõde on mulle lohutuseks öeldud lauses:
kurb lugu aga õigus on ikka väsida
Nii on.
...
...
Kuna meie kohalikus pealinnas ühtegi raamatukauplust ei ole, kasutasin Pärnus võimalust realiseerida sünnipäevaks saadud kolm "Apollo" kinkekaarti kokku 30 euro väärtuses.
Appikene kui raske see oli!
Käisin riiulist riiulini, võtsin kätte, lehitsesin. Mitme raamatu puhul ütles sisetunne: seda ma loeks. Aga ma polnud kindel, kas ma osta tahan.
Mõne raamatu puhul tuli meelde, et kuhugi mälusoppi olen kirjutanud: seda raamatut tahaksin osta. Kuigi teel Pärnu poole googeldasin ja sain teada, et osa sellistest on läbi müüdud, aga ikka silmadega otsisin. Näiteks "Joonistamine algajale". Tõesti ei leidnud.
Mõni raamat tiksus küll meeles, aga poes näppu ei sattunud. "Valda Raud. Üks elu" näiteks.
Üks raamat oli, mida pikalt käes hoidsin ja lehitsesin, aga lõpuks siiski riiulisse tagasi panin, "Ellen Niit. Heleda mõtte laast". Mõtlesin, et vaatan veel ringi, siis otsustan.
Ja korraga jäi silma raamat, mille olin mingi aeg tagasi mõttes märgistanud, vist siis, kui raadiost tutvustust kuulsin. Rein Veidemann "Järjehoidja".
Edasi ma enam pikemalt ei mõelnud. Raamat sobis, hind sobis. Kui 32 euro eest saab nii umbes 750 lehekülge nii sisult kui vormilt tihedat teksti, kui raamatus on 122 inimese lood; kui raamatu lõpus nimekiri, kellele tekstides viidatud, on 14 lehekülge pikk, tegin hetkega otsuse.
Tegelikult tulid numbrid hilisõhtul kodus, aga vahet pole. Ma tõesti nautisin kogu seda aega raamatupoes ja lõpuks olin oma valikuga väga rahul.
Esimesena lugesin kodus läbi teksti Artur Alliksaarest... ja sain oma raamatulugemissoovide nimekirja lisada veel ühe, "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaar". Ehk saaks sealt ka vastuse oma küsimusele, miks 1967. aastal ilmunud Paul Rummo koostatud "Eesti luule antoloogia aastaist 1637 - 1965" (999 lehekülge, hind 3,50) 120 nime hulgas ei ole Artur Alliksaart.
Nii ma eile õhtul kirjutasin.
...
Täna kuulasin üle 15. aprilli saate "Loetud ja kirjutatud", kus Margit Mõistlik oma raamatut Alliksaarest tutvustab, ja saingi vastuse.
"Oldi korralikult koos ja koogutati kaelu" ütleb Alliksaart koosoleku kohta, kus pidi otsustama, kas Alliksaare enda kokku pandud luulekogumik saab ilmumisõiguse.
Läks nii (või otsustati nii), aga Alliksaare eluajal ühtegi tema luuleraamatut ei ilmunud. Alliksaar suri 1966. aastal, olles 43 aastat vana.
Tema elulooraamatu kohta ütleb Rein Veidemann: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus."
Artur Alliksaar on valitud Eesti 20. sajandi 100 suurkuju ja möödunud sajandi 50 Eesti kõige silmapaistvama luuletaja hulka. Ta on geenius, kes oma eluajal ei saanud mingit tunnustust ja keda peeti lihtsalt veidrikuks. Tundub, et ta elas valel ajal ja vales kohas. On ju teada, et nii oma ajast mahajäämine kui ka edasijõudmine on mõlemad võrdselt hädaohtlikud. (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogi)
Ma ei tea, et mu koduses raamatukogus oleks raamatut, kus mõnigi Alliksaare luuletus sees oleks, aga interneti abil leidsin kohe ühe tuttava.
...
...
Käisin eile raamatupoes. Tallinnas. Meie kohalikus pealinnas raamatupoodi enam pole.
Ikka juba aastaid.
Selveris ehk on kõige suurem valik, aga seal mul raamatuid sirvida ei meeldi, kas jään kellelegi käruga jalgu või siis liigub mõni teine ostja oma käruga.
Ja jääb mulle jalgu.
Raamatupood on imeline, ostjaid seal eriti pole (ime siis, et kohalik kauplus ära kadus), kärusid ka mitte. Piletit lunastama ei pea, kuigi astusin sisse ainult selleks, et vaadata. Sirvida raamatuid, nautida nende lähedust. Parem kui väljanäitusel või muuseumis.
Võiks ju ka raamatukogus, aga poes meeldib mulle palju rohkem. Ehk sellepärast, et poes ei pea ma valima ega otsustama. Kuklas ei tiksu mõte, et tee nüüd kähku.
Poes ma suhtlen raamatutega.
Raamatukokku peaks minema teadliku inimesena, kodutöö tehtud ja nimekiri kaasas. Kui neil kohe ei ole pakkuda, on võimalik jääda ootenimekirja. Ja kohalik raamatukogu saab naabritelt raamatu laenuks tellida, kui huvi välja näitan.
Aga see pole see pole see. Poes tekib mul raamatuga teistsugune kontakt.
Eile veeretasin näppude vahel kahte raamatut.
Nii palju kui kandilist asja veeretada annab.
Andrus Kivirähk "Mälestused"
Lauri Räpp "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"
Sirvisin ja lugesin.
Ma ei ostnud kumbagi, aga mõttes panin ostunimekirja, lihtsad asjad mulle meeldivad. Mälestused ka.
Täna lugesin luuleraamatule kirjutatud kriitikat, aga see mind ei häiri. Mina olen mina, pole oluline, kas mulle oluline on oluline teiste jaoks.
Aastaid tagasi lugesin palju luulet. Nüüd... mõnikord.
Aga täna kuulasin üht vana saadet Vikerraadios... "Sada Eesti mõtet"
Juhan Liiv.
Ja siis lugesin.
Ja nõnda on lugu ka Eestis
ja nõnda on elu kiik:
ükskord — kui terve mõte —
ükskord on Eesti riik!
Kas aastatuhanded mingu,
siis vast see haiget ei tee,
et suurte rahvaste kõrval
on vaba ka väikene.
Teine Juhan täna veel.
Juhan Viiding. Vähemasti siis on Juhan, kui laulab või näitleb.
Minevikus pigem. Juhan laulis ja näitles.
Kui kirjutas, oli Jüri.
Täna tuli Vikerraadios laul.
ma alles noor, kuid ühest-teisest väsind...
...
ka doomino ei paku mulle lusti
sest ma ei tea kes ründab laua alt
neis kivides näen hauakive musti
mis pandud maha juba jäädavalt
...
Lõpuks loevad need, kes jäävad. Ja jäävad need, kes loevad... mõte raamatust "Lihtsate asjade tähtsus. Tähtsate asjade lihtsus"
