...
Nad lihtsalt ise tulid minu juurde.
Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi.
Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.
ELA '87 ja ELA '88 '89
Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.
Alavainult ka, mõlemas kogumikus.
Naljakas mõelda, et paigal ei püsi
aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.
Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,
sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.
(1987)
Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse.
Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.
Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.
November, hingedeaeg.
Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88
See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?
Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.
Aga nii ta kirjutas:
Mis täna teha tuleb,
tuleb teha täna.
Mis kohe ellu viia,
viia ellu kohe.
Kes ära kutsutakse, kutsutakse ära -
see juhtuda võib otse
otsekohe.
...
Seepärast pole aega
ega viita -
mis teha, tuleb teha
kohe ära.
Sest keegi juba tassib
halge riita
ja keegi juba nutab
meie pärast ...
(1988)
Sest keegi juba tassib halge riita....
...
Aga Afanasjev ja Unt?
Ja hunt.
Nemad tulid mu öökapiraamatutena hiljem.
Kirjutan ka hiljem.
Kui kirjutan.
Poolikuid ootel teisigi.
....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar