...
Sain vasta näppe, kui luuleklubis teemasse "Haiku, pähe õppimiseks" otsustasin oma haiku sisse tuua. Foto sobimatu, haiku sünge, ja üldse, see pole see koht, kus omaloominguga esineda.
Ei vaielnud vastu, jutt jumalast õige. Ega ma mõni luuletaja ei ole, et tuntud haiku-autorite (haikuistide) kõrvale end sätin. Korjasin kiiresti vaimusünnituse kokku.
Aga ega siis väärt kaupa saa kaotsi lasta minna ;)
Selline sissejuhatus siis.
Mu blogipostitusi iseloomustav tunnus: pikaleveninud sissejuhatused. Aga proovigu keegi kritiseerida!
Ma ikka veel... juhatan sisse.
Sügis on sattunud mitmete lähedaste inimeste igavikuteedele mineku ajaks. Ema ja isa surma-kuupäevade vahe on 17 päeva (ja 21 aastat), äial-ämmal 5 päeva vähem kui 31 aastat. Oktoobri lõpp - novembri algus mõlemas peres.
Aga surnuaeda tuleb sügis juba varem. Kui poest kanarbikud ostsin, mõtlesin sellele. Et mitte kalender ei pane aega paika.
Sealt mu haiku tuligi.
Kanarbik haual
annab märku suvele:
sinu aeg on täis.
Või on tõesti nii, et surmast ei tohi rääkida?
Ei räägigi ju. Mõtlen neile, kes lahkunud.
Täna on hingedepäev.
Küünal annab märku kõigile, kelle lähedus kunagi nii oluline on olnud.
Ei ole nad nüüdki kadunud ega kaugeks jäänud. Koos oldud aeg paar-kolmkümmend aastat tagasi oleks nagu just alles olnud.
...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar