Raamatusse kirjutatud

...

Täna oli õpetajate päev. Minu esimene klassijuhataja Pärnu 1. Keskkoolis oli õpetaja L.Madison.

Oleks ma vahepealsetel aastatel rohkem tema peale mõelnud, küllap oleks ta isegi üles leidnud. 

Kui ma septembri algul oma koolipõlve ning natukene seda aega ja inimesi meenutasin, leidsin kaks artiklit* "Pärnu Postimehest". Ja sain oma õpetajast hoopis rohkem teada. 

L.M. suri 2016. aastal Pärnus. Haudi hauakohta kahjuks ei juhata. 

Aga sündinud on ta ammu ja hoopis kaugel: Salme küla, Gagra rajoon.

Sealsamas on sündinud nii tema õed ja vend, samuti ema ja isa. 

Leida vanavanemad rändasid Eestist välja 1884. aastal.

Päris hiljuti oli tal 100. sünniaastapäev. Kui nüüd aastat, kuud ja päeva vaadata... sündinud 19.09.1925.

Aga tegelikult tahtsin L.M.-i mälestuste raamatust kirjutada. 

Nimelt teine artikkel Pärnu lehes "Noorusmälestused mandariinide maalt said kaante vahele" räägib raamatust, mille esitlus ja tutvustamine toimus 2015. aastal Pärnu linnakodaniku majas.

Kusjuures, nüüd ma siis tean, miks klassijuhataja meile Gruusia teemapäeva korraldas ja meid gruusia keeles "Sulikod" laulma õpetas. Mul siiamaani sõnad** peas! Gruusia keeles ja eesti keeles... küll vist esimene salm ainult.

Otsisin internetist, aga saadaval raamatut enam ei paistnud olevat. Vaevalt tiraaž eriti suur ka oli.

Aga hoian silmad lahti, ehk õnnestub ükskord kasvõi lugemiseks saada.

Mu vanematega on klassijuhataja lausa kirjalikus kontaktis olnud (ma päevikusse kirjutatud märkusest täna ei räägi ;).

* ”Pärnu Postimehest” leidsin esimese artikli.

** "Suliko" nii eesti kui Gruusia keeles. Ühest sõnad, teisest laul.

...

Konnatiik

 ...

#poolelijäänud

24.06.25

Tegin ära Sudoku. 

Ja siis tegin ära Paigutuse. Sõnade paigutamine õigetesse ruutudesse.

Mõlemad 5. juuni ajalehes, sattus laua peal vedelema. Telekast tulev jaanipäeva tähistav kontsert taustaks, kaks koos täitsa sobiv ajaviide.

Hästi läks, sudoku õnnestus lõpuni teha, oli teine raskemate killast, kunagi juba alustatud ja pooleli jäänud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, seekord sõnadest, mitte numbritest. 

Sõnamängu ühele sõnale ei olnud ruudustikus kohta, ja see sõna oli KONNATIIK. Kui ilusatest sõnadest rääkida, siis konnatiik on ilmselgelt ilus sõna. Kõik nagunii juba teavad, et konnad on ühed mu lemmikloomad (ämblike kõrval), ja et ma lapsena liivaaugus konnadega mängisin, ehitasin neile losse ja müüre sinna ümber. Mul olid väga head vanavanemad, ma ei mäleta, et mind keelatud oleks, konnad käest ära korjatud või misiganes.

Aga sõna ise tuletas mulle meelde hoopis midagi muud!

Toredatel asjaoludel sattus minu raamaturiiulisse raamat, mille autoriks sm Konn. Täpsustan siiski... V.L.Konn. Mitte et mul seal nüüd konnatiik oleks, aga mitu Konna nime kandvat kirjandusteost on küll käeulatuses.

Viimase kättesaamine toimus pidulikus õhkkonnas koos kenade inimestega.

16.04.2025

Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui nüüd tõtt tunnistada, siis juba 29. aprilli kuupäeva alla olen oma Päevaraamatusse kirjutanud: lugesin läbi Konna raamatu "Saatus". 

Üldiselt siis järg raamatule "Esimesed sada. Segadus"

Arvamus on kahetine, selles mõttes, et kust nurgast vaatan. Elulugusid lugeda mulle meeldib, natuke tuttavat igapäevaelu, natuke ulmet ja natuke armastust. Humoorikas lähenemine nii esimesse, teise kui ka kolmandasse. Kohati natuke nukker, sest nagu elus ikka, kõike tuleb ette. Haiget saamist, kinni hoidmist ja lahti laskmist. Kaotusvalu. Lõpuks ka leidmisrõõmu. Mina-tegelane tõenäoliselt mitmest kokku lapitud.

Nüüd see armastus. Või niisama lähedus. 

Tundub küll, et kokku sai liiga palju naisi ühe mehe elus, aga kui see lõpuks kuhugi kindlasse punkti välja viib, siis olgu pealegi. 

Raamatu alguses on mina-tegelane 35-aastane, lõpuks kuskil 60+. Nii et keskelt läbi 25 aasta jooksul oli 50 katsetust... täiesti tühja ja tuima tööd. Tung on, aga tunded puuduvad. Kuidagi kergesti ärakasutatav mees. Kasutajad olid ikka parajad fruktid ka. Või no tegelikult, mida ma nüüd neist asjadest tean! Kes keda ära kasutas. 

Aga mis peamine, lõpuks ju tulid tunded ka! Pluss äratundmine.

Lugu tervikuna oli ladus, lugemine läks kiiresti ja ka lõpplahendus sobis! Isegi lahingud, vigastused ja kaotused ei olnud väga häirivad. 

Et see osa seal lõpus nüüd mingi ennustus ei oleks.

...

Siit nurgast ja sealt nurgast

 ...

Eile kell 10.55 võtsin riiulist esimese ettejuhtuva raamatu. Kiire oli, pidime kell 11 startima, aga mul veel mitu käeliigutust tegemata. 

Raamatut oli vaja, et vahele panna ümbrik, mis ei tohtinud kortsuda.

Võtsin raamatu ja vaatasin pealkirja.

"Kes neid jõuaks lahuta"

Mul veel lugemata raamat. 

Kiire oli küll, aga mõtteid kinni hoida ei saanud. Mõtlesin enda peale ja selle peale, mismoodi  teema raamatus sees võiks olla.

See võttis ainult hetke aega... mida mul antud hetkel tegelikult polnud raasugi. Lihtsalt suur raiskamine ;)

12.34*... eile ma kellaaega ei teadvustanud. Praegu vaatasin, et umbes poolteist tundi startimisest hiljem. Sõitsime Kilingi-Nõmme poole ja et mitte kaasat roolis segada, tegelesin oma asjadega. See tähendab, et vaatasin tahvlist, mis maailmas uudist on. 

Nagu väljalõikelt näha, ma ei ole Loomingu Raamatukogu jälgijate FB grupis (no nüüd olen), aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Mulle, kes ma minimaalselt mõtlesin riiulist võetud raamatu peale, et mis, kes ja kus, isegi autorit ega päritolumaad ei teadnud, tõlkimisest rääkimata, pakuti kiiremas korras olulist infot!

Ilma küsimata!

Nüüd ma siis tean. Autor on Prantsuse kirjanik Alice Zeniter, tõlge Maria Eskolt. Tagakaanelt leian natuke sissejuhatust, nii et laenan sealt kolm lauset.

Alice ja Mad otsustavad abielluda. 
Jah jah jah, nad armastavad teineteist.
Ei ei ei, nad ei ole armunud.

Ja veel, et raamatu lõpus on tõlkija Maria Esko intervjuu autoriga, mis valgustab romaani tausta ja autori loomingulisi ajendeid.

Kuigi autosõit oli pikk, ma siiski raamatuga algust ei teinud. Aga ma jätan ta kotti, kaalult hea kerge, pole probleemi kaasas kanda, vahet pole, kuhu poole või millega sõit on.

Aga muidu, eile käisime lapsukese lõpetamisel ja nagu öeldud, seda sõitu ega sündmust ma lugemisega siduda ei suutnud!

Ikka tähtsuse järjekorras!

...

* parim number kellaajaks!

...

Fotojaht... hommikused hetked

 ...

Mu arvuti tervitas mind hommikul veidi müstilise fotoga. See on tal uus komme, eelmine taustapilt oli ikka aegu muutumatuna samal kohal, aga nüüd juba mitmeid päevi pakub sõber arvuti uusi elamusi.

Mitte et ma mäletaks, mis sellel pikaajalisel pildil oli, hoolimata igapäevastest kohtumistest, nädalatest või isegi kuudest, hmmmm.... ei mäleta, kuigi mingi ähmane pilt on silme ees. 

Ma nüüd ei saa ise ka täpselt aru, mida ma öelda tahan, või kuidas seda öelda, mida ma öelda tahan ;)

Aga täna hommikul vahendas arvuti tervitusi Kenyast!

Foto autorit mul tuvastada ei õnnestunud. Ega ma muidugi eriti ei  pingutanud ka.

Aga ma olen kindel, et see pilt jääb kauemaks meelde.

Lisaks kujunes pildist ootamatult omamoodi meeldetuletus: täna peaks lõpuni lugema Robert James Walleri "Tuhat külateed". Laenutasin kohaliku pealinna raamatukogust "Madisoni maakonna sillad"*, ja sain väljaande koos järellooga Robert Kincaidi ja Franceska edasisest elust. 

Eile ei lugenud, eile seiklesin linnas ja õhtul õilmitsesin niisama kodus.

Aga et miks või kuidas meeldetuletus? 

See Kenya pilt meenutas mulle fotograafi, kes otsis põnevaid kohti, ootas õiget minutit, tegi kümneid ja kümneid fotosid, et tabada täiuslikku valgust ja saada pilt, mis puudutab. Ka siis, kui Madisoni maakonnas sildu pildistamas käis.

Robert Kincaid, ajakirja "National Geographic" fotograaf. 

Tegelikult tahan ma ikka teada ka, mida elu talle järgmistel aastatel tõi.  

Täna võtan lugemiseks aega. 

"Tuhat külateed" siis.

...

Aga et miks fotojaht?

Hea tagasihoidlik pealkiri ju ;) Muidu on nii, nagu meedias... pealkiri lubab kulda ja karda, lugedes on ainult koidest söödud maavillane lõng.

Või midagi muud sinnakanti.

Pealegi, ma tegin hommikul ühe pildi ka.

Pilveämblik.

...

* Mul on heameel,  et enne vaatasin etendust  ja alles siis lugesin raamatut.  Sain nautida nii üht kui teist. 

...

Igal päeval on oma algus

 ...

Mul on praegu lugemisel Urmas Vadi romaan "Neverland". Hommikul, kui enne seitset ärkasin, tundus hea võimalus kvaliteetaega veeta. 

Mina ja raamat! 

Mis lõppes sellega, et tunnike lugemist ja silm vajus kinni. Mitte et raamat igav oleks, ma lihtsalt jäängi ootamatutes (tavapärastest rääkimata) situatsioonides ootamatult magama. Ma ei tea, kas leidub veel mõni inimene, kes hambaarsti toolis tukastab?

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Hommikune äratus kella 9 paiku oli südantsoojendav: mobiilile tuli sõnum.

Tere! Teie vaip igatseb koju. Pesumaja.

Nojah, meil jäi kokkulepe, et kui vaip puhas, antakse sõnumiga märku. Nüüd oli tunne, et tuleks kohe startida. Kui juba igatseb!

Selline algus päevale.

Aga mul on telefonis tallel veel igasuguseid armsaid sõnumeid. Ilmselgelt enamus piisavalt privaatsed, aga midagi ehk leian ;)

Öösel 3 h maganud, shampusest maohaavad, majutus 3 km kaugusel, vihma sajab ja ma jään kohe pystijalu magama. Tegelt äge, aga mul on NII uni. ..... Sõbrants grupiga reisil. 

Eluga tagasi küll, aga arvesta siis, et tippsportlane ei tohi peale võistlusspordist loobumist koormust alla lasta. ..... See oli meeldetuletuseks, kui jalgratastega Ahvenamaal käisime ja koju tagasi olime jõudnud.

Kesasi sa oled. ..... Koolilapselt, kellele ma mingi meeldetuletuse saatsin

...

Juurde sobib Ott Arderi luuletus.

PÄEV LÄBI ON PÄEV

igal päeval on oma algus

igal päeval on oma valgus

igal päeval on oma hääl

päev

läbi on päev

...

Tänasel päevapildil üks mesimumm. Vapralt ootas ära, kuni toas fotokat toomas käisin.

...

Kas tasub asju hoida?

 ...

Nii ma mõtlesin.

Mõtlesin ja lootsin, et see raamat õpetab, kuidas on lihtsam asjadest lahti lasta. 

Nimelt jäi mulle meie raamatukogubussis raamatu esikaas silma.

Aga nagu lugemisel selgus,  oli hoopis lugu inimestest ja suhetest, ja läbi raamatu joonistus kaks liini, kaks raske elusaatusega naist. No ja sinna kõrvale mehi ja lapsi. 

Anna  on vaid 38 aastane, aga Alzheimer, mis võttis ta ema, on  ka Anna üles leidnud. Esimesi tunnuseid võis ju eitada, aga ühel hetkel on naisel asi selge. Olles ise ametilt parameedik, teab ta täpselt, mida tal karta ja oodata on. Aeg edasi ja ta on ohtlik endale, aga teatud mõttes ohtlik ka lähedastele. Jõudnud oma haigusega pansionaati Rosalind House, ei osanud ei tema ega ka mitte ta lähedased oodata ega oletada, kes või mis Anna elus seal oluliseks osutub. 

Eve on noor naine, üksikema, kes on kaotanud oma kodu ja abikaasa ning et eluga edasi minna, asunud tööle samas hooldekodus. Teatud mõttes nad sõbrunevad Annaga, Eve suudab Anna puudele vaatamata tema tunnetega arvestada, samas kui lähedaste jaoks on peaminseks mureks vastutamine. Mis tegelikult iseenesest pole vale, aga mis Anna haigusele pigem negatiivselt mõjub.

Lisaks kolmas liin, kus mina-tegelaseks on Eve`i 7-aastane tütar Clementine. Ka temale on uus elukorraldus kaasa toonud palju teadmatust, südamevalu ja pisaraid, samas on ta tõeline päikesekiir nii oma ema jaoks kui ka kõigile neile inimestele, kellega ta Rosalind House`is kokku puutub.

Tegelikult lootsin ju raamatust nõu saada, kuidas hakkama saada koju kogunenud asjadega, millest ei raatsi loobuda... pole hullu, läks nagu läks!

Raamat oli köitev, tähtsustas hoopis inimsuhteid, selles oli mõistmist ja empaatiat. Aga ka mõtlemapanev, et päris raske on olla see inimene, kes enam ise endaga hakkama ei saa.

...

#detsembripäevapilt 3

Päevapilt ka. Või pigem ööpilt, tehtud pisut enne südaööd... käisin postkastist lehte ära toomas.

Tähistab nii täna alanud lumesadu kui ka südamesse läinud lugemiselamust.

03.12.2024

...

Trollid ja arm

 ...

Millalgi novembris tähistati kohalikus raamatukogus Põhjamaade kirjanduse nädalat. Poleks olnud üritust, poleks ma teadnudki midagi, ei kirjandusest, Põhjamaadest ega nädalast ;) Või siis pigem, ma poleks neile mõelnud...

Aga kohal käisin ja osa sain.

Kõigepealt lastekirjandus.

Islandi trollid on head ja armsad, nende päralt on Islandi legendide salapärane maailm. 

Trollidest me alustasime.

Me isegi joonistasime* trolle! Või kes mida. Mõni joonistas vulkaani ja mõni liustiku. A.S. käis rääkimas oma Islandi reisimuljeid. Tema rääkis sealsest loodusest, elust ja inimestest.

Mina joonistasin trolli.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Pigem kirjandusest.

Raamatukogust võtsin kaasa lugemist.

Auður Ava Ólafsdóttir - Islandi kirjanik ja kunstiajaloo professor, tema romaan "Arm" on pälvinud Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna.

Lugu mehest, kes oma eluga on parasjagu puntras, nii et enam pole jõudu ega tahet elada. Jonas ei suuda otsustada. Kas laenata naabrimehe jahipüss? Konks lakke? 

Või võtta ette reis kuhugi kaugesse riiki teispool maakera. Näiteks riiki, mida viimased aastad on laastanud sõda ja kus suremine on muutunud osaks igapäevaelus. Üks laip ees või taga... nii ta arvas. 

Tegelikult selgub kohapeal, et see polegi nii lihtne. Ja et tegelikult on ta paljudele inimestele oluline.

Raamat, mis puudutas. 

Eile lõpetasin.

Paar päeva varem alustasin... mul on tihti nii, et algul on raske kätte võtta, pärast jälle raske käest panna. Et kohe ei saa nagu hoogu sisse, samas mingist hetkest läheb lennates. Lugemine siis. 

Raamat on kleenukene, enne ööd sai läbi.

...

* joonistamiseks anti must väike paber ja hambatikk. Värvid tulid musta kihi alt välja. Oli päris põnev kogemus.

...

Kui poleks, siis oleks

 ...

Kui FB poleks millalgi ammu-ammu, no nii umbes paar kuud tagasi, jaganud minuga "Hooandja" märguannet, et on võimalik toetada projekti "Kuulaps", siis ma poleks sellest võimalusest teadnudki. 

Ja kui ma poleks mõned päevad tagasi läinud kontrollima, kas projekt on eesmärgi saavutanud, siis ma oleks jäänudki vaid aimama, et ettevõtmine oli edukas, ja poleks teadnud, et tegelikult on veel viimased tunnid aega 300+ toetajaga liituda. 

Seega, veel oli võimalik toetada, aga saada ka südamest tänatud, lahkesti kutsutud ja lubadus kingituseks trükivärske raamat.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Aga ega ma edasi ka ilma oleksita ja poleksita ei saa ;)

Kui meil eile oleks olnud samasugune ilm kui täna, ma pole kindel, et ma oleks linna läinud.

21.11.2024

Aga eile olid liikumistingimused paremad, nii maal kui linnas.

Loomulikult ma läksin.

No ja kui ma poleks eile linna läinud, siis oleks mul tänaseni Fotografiskas käimata ;) Vähe sellest, ma poleks isegi teadnud, kuhu minna ja kuidas sinna pääseb.

Aga mitte ainult!

Ma oleks jäänud ilma ühest ääretult soojast ja südamlikust õhtupoolikust, kus koos olid meenutused ja muusika. Ja palju andekaid, tegusaid ning pühendunud inimesi, kes mäletasid ja mälestasid.

Ja veel midagi... mul peaaegu polnud enam meeles, et Tõnis Mägi on läbi aastakümnete mu lemmiklaulja olnud. Nüüd oli võimalus üle pika aja teda jälle kuulata ja nautida.

"Aed"... sõnade autor Vladislav Koržets, muusika Riho Sibul.

Sinna on ikka üksjagu hingepiina sisse kirjutatud ja lauldud.

Nagu teistessegi lauludesse, mis sel õhtul kõlasid.

...

No ja kui kaasa poleks mulle õhtul jaama vastu tulemist pakkunud, oleks ma Tallinna jäänud... mis poleks ka kõige halvem variant, sest Tallinnas oleks ma tänasest lumelükkamisest pääsenud. 

Aga ta tuli vastu. Ja nüüd on mul kodus üle 500 lehekülge huvitavat lugemist, soojaks köetud ahjud ja õues ilus talv.

...

Signaaleksemplar

 ...

Täna tegin poetiiru. Uuskasutuskeskus on meelelahutuseks, Grossi-pood mõningateks odavateks ostudeks ja Selver, mu lemmik, on kolmapäeval oma pikaealiste klientide suhtes eriti vastutulelik, mis sest, et mõnikord tema peale kuri olen ;)

Ah jaa, apteek ju ka!

Apteegis ostsin kaasale rohu välja. Tavaliselt ma annan esimesena tema ID-kaardi, siis kohe küsitakse minu oma. Täna mul ainult enda oma oligi, pluss peast tean kaasa isikukoodi. Apteeker heitis pilgu kaardile ja ütles: ”Mul on teie oma ka vaja.”

Nojah, ma pean vist rõõmustama, et ta pildil olevat lõusta minuga ei samastanud, aga olin siiski sunnitud tunnistama, et kaart ongi minu oma. 

Tundus, et proua kohmetus, aga mul oli päris lõbus!

Mis sellel kõigel on tegemist signaaleksemplariga?

No ma käisin ju kõigepealt Uuskasutuskeskuses. Ma ostan sealt alati midagi, kasvõi ühe pisikese asja.

Täna ostsin raamatu. 

Õhuke (70 lehekülge), pisike (10,5 x 16,5 cm) ja odav (25 kopikat... oi vabandust,  50 senti).

Mats Traar ”Ajalaulud”, luulet 1986-1989

Algul mõtlesin, et kuskilt raamatukogust maha kantud või pihta pandud raamat. Kodus uurisin sissekirjutisi rohkem... signaaleksemplar. 

Ja luule.... vastavalt ajale 1986-1989.

Akna all

Istun jälle, pilk hajevil, 
vahin aknast välja
ega taha midagi teha.
Hulk aastaid mäletan sellist istumist.
On vaheldunud aastaajad, vihm ja lumi,
maavaated linnade tusase lärmiga,
tööd ja ametid.
kuid ängistus on sama.
Ning võõrus.

...

Juubelihõnguline

  ...

#tagantjärele

Tegelikult oli plaan tagantjärele hiljuti lahkunud suves nostalgitseda, aga nagu ikka, kisub metsa. 

Kui nüüd just metsast rääkida, siis ega ikka ei kisu küll. Hing ihkab, aga ihu annab märku: parem mitte! Isegi kodumetsaservas saavad nad mind kätte... ma ei tea küll kes, aga igatahes keegi*, kes hammustab. Mind hammustab nii, et pärast võimutsevad ihul aeglase paranemisega punnid. Just sügiseti. Eelmisel aastal neelasin lausa antibiootikume, ja see teeb ettevaatlikuks.

Aga paar päeva tagasi, kui ma siiski korraks metsas oma pohlakohta kontrollimas käisin, õnnestus mul puuk kaasa tuua. Mõnikord avastan puugi varakult (täitsa tunnen, kui ta mööda mu ihu jalutab), enamasti kipub aga olema, et ta juba end sisse puurinud on. 

Jõudnud tagasi koju, tundsin, et keegi hammustab. Ikka kohe valusasti. Õnneks päris nähtaval kohal, lihtne oli tuvastada. 

Puuk! Hammustab! 

Kerge vaevaga sain kätte ka, ju oli alles hambad sisse löönud. Kusjuures, vana teada tõde, et puugihammustust ei tunne. Ju mu puuk oli eriliste teravate hammastega ;) 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida!

Kui juubeli(hõnguline)jutt, siis võiks numbreid nimetada. Siin pole midagi häbeneda, ütlen otse välja. 15 aastat tagasi käisin esimest** ja viimast korda Hiiumaal. See tuli mulle meelde, kui eelmisel nädalal Krõõdas (kohalikus raamatukogubussis siis) lugemiseks raamatuid valisin. Krõõta lähen alati teistmoodi kui kohaliku pealinna raamatukokku, Krõõta minnes pole mul mingit nimekirja kaasas. Võtan selle raamatu, mis kõnetab. Seekord vaatas vastu "Minu Hiiumaa" (Mae Lender). Siis mulle meenuski, et mingil määral ka minu, erinevalt paljudest teistest Minu-sarja raamatutest, sest Hiiumaal olen käinud ja sealt on pärit päris mitu suguvõsa liiget. 

Mõtlesin välja (ja kontrollisin üle), aasta siis oli 2009. Käisime kolmekesi, kaasa kippus minema ja võttis minu koos mu sõbrantsiga kaasa. 

Olen siin-seal blogi fotojahis oma Hiiumaa pilte välja pannud, aga küll küllale liiga ei tee. Ja lisaks ei kattu minu Hiiumaa sugugi raamatuga "Ähk läheb tarvis". Raamatus on tegelik elu, meil oli vaid 2päevane suveseiklus. 

Mälestusmärk Hüti klaasikoja (1628-1664) asukoha tähistamiseks. 

...

Tegelikult tahtsin veel paar sõna raamatu kiituseks öelda, aga sissejuhatus läks liiga pikaks, raamatust ehk mõnel järgmisel korral. Või huvitavam on muidugi hoopis ise raamatut lugeda ;) Mõnus lugemine!

...

*kahtlustan põdrakärbseid

**no see esimest on kaheldava väärtusega, sest kunagi lapsepõlves lennukiga Saaremaale sõites oli vahepeatus Hiiumaal. Ma küll ei mäleta, et me lennukist välja oleks tulnud.

...

Nunnu luiskelugu

 ... 

Reedel, 9. augustil

Tore on ju päeva alustada ristsõna lahendamisega ;) Tegelikult olid mul hoopis teised plaanid, aga siis oleks pidanud juba kell 6 ärkama... mis täna tundus eriti vara. Vaatasin küll kella, aga magasin veel mõned tunnid. Bussile ei läinud ja planeeritud üritusele ei jõudnud.

Nüüd on nii nagu on, hommikukohv ja ristsõnad on ju ka meelelahutus. Täna lappasin eelmise nädalalõpu ajalehti, ristsõna nimega Paigutus andis kahesõnalise vastuse: NUNNU LUISKELUGU 

Miks mitte päevale moto kirjutada!

Nunnu luiskelugu kõlab ju väga motiveerivalt!

Usun, et just eelmisel laupäeval lõpetasin raamatu "Sööklaplokk" lugemise. Ma olen väga ettevaatlik, kui jutuks on ulme-teema, sest kus läheb piir tegelikkuse ja väljamõeldise vahel? Mõnikord võivad elulooraamatudki kui ulmejutud kõlada. 

Ja ulme-raamatusse on sisse kirjutatud tegelikkus... mõned lood otse elust enesest, mõned peidetud allegoorilisse vormi. 

"Sööklaplokk" on täis tihedat teksti, oska see vaid läbi lugeda nii, et mõte sinuni jõuab. Ka võttis veidi aega, enne kui nimedes orienteeruma hakkasin.

Panen ma siia enda jaoks mõned mõtted ja sõnad, mis läbi raamatu märku andsid.

Nõukaaja kauge kaja... kuigi ma pole olnud see pioneer, kes Artekki saadeti. Ühe suve ühe vahetuse kuskil pioneerilaagris siiski olin, aga ei mingeid helgeid mälestusi. Kui raamatust rääkida: kõrvaltvaatajana (ehk siis pigem lugejana) polnud kogu see elu seal laagris nimega Tormilind ka sugugi mitte lust ega lillepidu. Näiteid võiks leida pea igast peatükist... ja peatükke raamatus jagub: 5 x 12, parajalt 5-6 lehekülge pikad. Aga ei saa eitada, mahtus sinna ka piisavalt helget lapsepõlve.

Need lollakad seinalehed polnud kellelegi põrmugi huvitavad: keegi ei lugenud neid iial ning veelgi vähem tahtis keegi neid valmistada. Aga lastevanemate päeval ronivad vanemad korpustesse ning tuli näidata, et pioneerielu õilmitseb rühmades kirevais värvides. (lk 182)

Noor armastus... suhted laagris töötavate noorte kasvatajate vahel. Aga mehi ka mujalt. 

Ettevõtlik Dimon töötas välja hiilgava plaani Irina võrgutamiseks: bankett laeva pardal. Kui vapper kapten Kapustin kaldale minnes laagri ühikas rammestunult sööklaploki juhataja embuses puhkab, kogub Dimon trammile mõnusa seltskonna. Kõik võtavad napsi ja lasevad end lõdvaks. Siis eemalduvad mittevajalikud inimesed, jättes Dimoni Irinaga omavahele ning saarepiiga saab merekaru omaks. (lk 142)

Laagrilaste suhted... nii vaenu kui kiindumusi, üksindust ja ükskõiksust.

Valerkat valdas tohutu pettumus poistes, kes olid valmis temast vaikides eemale astuma, kui asjalood kord juba nii olid kujunenud. Pettumus inimestes üleüldse, sest inimesed olid miskipärast kuhjanud ellu hulga reegleid ja seadusi, mille kohaselt olid sa alati süüdi! Kus on tõde, kus on sõprus, kus kõrged eesmärgid ja ühine asi? Televiisoris olümpiamängudel?

Aga oli ka nalja, naeru ja mängulusti.

Kommi sees on tarakan, Leenal peika huligaan...

Ideelisus... ja mitte ainult need mõned, kes vampiiride poolt välja valitud.

Igor mõtles, et võhiku pilgule võivad laagri kombed paista veidrad. Siin pole ju sõjaväeosa ning täiskasvanud ja lapsed pole sõdurid, ometi tõusevad kõik miskipärast jõupingutustega enne kukke ja koitu, rivistuvad üles, heiskavad lipu ja saluteerivad sellele. Milleks? Miks? Keegi ei sunni seda tegema - aga nii on kombeks. (lk 160)

Vika istus kogu hommikupooliku paju varjus küll supelkostüümis, kuid kaelaräti ja nokatsiga soniga - ei tahtnud ei ujuda ega päevitada. Kaelarätt oleks nagu kuulutanud tema kavatsuste vankumatust. (lk 225)

Sõda... mõte, et nüüd lõpuks on maailma saabunud rahuaeg.

Valerka juba teadis, mida kujutada kavatseb. Ta teeb võimsa roomikbuldooseri, Buldooser lükkab enda ees prügiauku hunnikut mitmesuguseid relvi, mis meenutavad suuri mänguasju: tank, lennuk, sõjalaev, rakett. Buldooseri aknast tolkneb välja juhi pea, mis on maakerakujuline. Mõte on selles, noh, et kogu maakerale pole sõda vaja. ... Sõda, see on muidugi väga halb. See on valu ja veri, hirm ja surm. Keegi ei taha tõsimeeli päriselt sõda.

Olümpiamängud... aasta 1980. Ja riik, mille piirid suht suletud. Hirmutamistaktika.

"Välismaalased on mitmesuguseid diversioone ette valmistanud," ütles äkki arglik Jura Tonkihh. ... "Seal raamatus on kirjas, et välismaalased hakkavad olümpia Miškaga särke kinkima," jätkas Jurik. "Muidu on see Miška normaalne, aga kui särki pestakse, kulub värv maha ja tema kihvad ilmuvad nähtavale nagu koeral." ... "Ja veel on seal kirjas, et hakatakse kinkima nätsu, aga selle sees on žiletiterad."

Vampiirid*... või hoopis varjatud ajupesu

Raamat ilmus aastal 2019. Siis võis veel öelda, et see on lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest. (lausekatke tagakaanelt)

Viie aastaga on maailm palju muutunud, vampiire on massiliselt juurde tulnud, nende mõju mööda maailma laiali valgunud.

Ja aru ma ei saa, kuidas see neil võimalik on? Igal asjal loogilist ega teaduslikku seletust ei ole, seda ma ütlen!

Näide elust enesest. Eelmisel nädalal lugesin siis raamatut, kus 300+ leheküljel hiilivad ringi vampiirid. Loen voodis, nii et raamat oli kõik need seitse päeva mu voodikaaslane. Aga sel nädal oli lapsuke külas ja tema magas ühe öö just sellel kohal, kus mu "voodikaaslase" koht. Emme magas kõrval, raamat oli riiulis, mina magasin teises toas. 

Hommikul ütles, et nägi nii koledat und, et ei taha rääkida. Aga ikka räägib. Nägi öösel unes zombisid, kes käisid inimeste verd imemas. 

Lohutasin teda, et lugesin just raamatut vampiiridest, ja et raamatu lõpp oli suht õnnelik, nii et ta ei pea muretsema ja võib oma unenäo unustada. 

Pärast guugeldasin, et kes need zombid veel on ;) Lapsele loetud unejuttudes pole ette tulnud. 

Aga tuli meelde "Sööklaploki" üsna alguses räägitud unejutt laagri lastele.

Lugu trummarist ja fanfaristist, kes olid küll vaid kaks kipsist kuju, aga kes teineteist armastasid. Ühel pimedal ööl panid aga mingid pioneerid kasvatajate eest plehku, haarasid kivid ja lõhkusid trummari tükkideks. Töömehed koristasid hommikul rusud kokku ja viisid prügimäele. Keegi ei pannud tähele, kuidas fanfaariga tüdruk nutab. 

Tegelikult läks unejutt veel edasi, aga kuna postitus sai nimeks "Nunnu luiskelugu", ma parem lõpetan.

...

*Uskumatu, aga tõsi. Selles samas sõnade paigutamise ristsõnas oli otsitavate hulgas ka sõna vampiir. Lihtsalt ja juhuslikult. 

Õnneks sain ta üsna kähku maha kriipsutada.

...

#päevapilt 51... Kersti sõber Miina

 ...

Lapsuke ütles kohe, et talle ei meeldi, kui talle õhtujuttu loen. Aga kas ma kuulasin! Kuidagi saime kaubale, ju ma midagi lubasin. Homme poest jäätist osta? Vahet pole, laps lubas kuidagi välja kannatada,

Õnneks asi loksus paika, järgmisel õhtul oli juba väike huvi (aga miks nad riidu läksid?), ja täna, paar tundi enne ärasõitu sai ette loetud viimane peatükk. Siin tuleb küll tõtt tunnistada, et leht või kaks raamatu lõpust on aegade jooksul kaotsi läinud, õnneks olulised sündmused selleks ajaks olid juba toimunud. Eeskätt muidugi tüli ja leppimine.

Raamat ise on minu jaoks paras ajalugu. Olen selle saanud 1. klassis pühendusega väga hea õppeedukuse ja eeskujuliku käitumise eest... Pärnu I Keskkool. 

Aino Pervik "Kersti sõber Miina".

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Tegelikult tegime enne lapsukese ärasõitu pildi. 

Aga enne seda paar päeva joonistasime. 

Pabernukke siis. 

Kersti ja Kersti sõber Miina. 

Ja neile riideid selga.

...

#päevapilt 40... hilinemisega

 ...

17.06.2024

Pildi tegin täna, raamatu sain kätte 13.06, Omniva pakiautomaati* jõudis juba 11-dal.

Palju numbreid? 

Aga tuleb veel!

Peatükk, mida lugesin 14. juunil... lugesin ja tegin mõned märkmed.

Okupatsiooniohvrite nimekiri. Mitte et nimed tuttavad oleks, aga asi ise. 

Ja kuupäev**, et mälestada.

1941. aasta suvel, veel enne sõja algust, viidi Tudulinna vallast külmale maale 4 perekonda.

Nimesid ei nimeta, aga rääkimata jätta ka ei saa. 

Nelja pere karm saatus.

- Kohalik ametnik ja tema abikaasa (29) - mehe saatus teadmata, ema ja 2 last surid nälga.

- Osa peret oli kodunt ära. kätte saadi naised (32 ja 35) ja lapsed (vanused 10 ja 7). Kõik surid Siberis juba järgmisel aastal.

- Pereisa (30), tema naine ja 3 last. Isa lahutati perest. Ema ja lapsed (vanused 7, 4 ja 2) surid juba järgmisel aastal.

- Neljas pere - 5 inimest. Ühe saatus pole teada, 2 surid Siberis.

Okupatsiooniohvrite nimekiri ise on kordades pikem, 12 lehekülge.

Ajaloo mustad leheküljed.

Raamat tervikuna on igapäevasem ja helgem. Elu-olu, loodus, seltsielu ja koolielu, kirikud, kalmistu ja Vabadussõja mälestussammas, tuntud tudulinlased ja nende lood.. Ajatelg ja palju fotomaterjali.

...

* Raamat "Lugusid Tudulinnast" sai tellitud põhjusega: sealkandis on vanaisapoolse suguvõsa juured.

** 14. juunil 1941 toimus Nõukogude repressiivorganite poolt läbi viidud esimene massiline küüditamine, mille käigus saadeti Eestist välja Venemaale ligikaudu 3000 meest, kes seal peaaegu kõik hukati või vangilaagrites hukkusid. Perekonnaliikmed  - umbes 7000 naist-last-vanurit - saadeti meestest eraldi Siberi küladesse, kus enamik neist samuti hukkus (Vikipeedia)

...

2 x 1915

 ...

#poolelijäänud

Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole lisab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus. 

Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 

* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

Raamatu ja roosi päev

 ...

Homme on rahvusvaheline raamatupäev. 

Just õige aeg oma raamaturiiulitelt tolmu võtta!

Aga muidu... sellel päeval pidi olema traditsioon, et mees kingib naisele roosi ja naine mehele raamatu. No nii traditsiooniline pere meil küll ei ole, aga pole hullu, päeva saab muudmoodigi tähistada.

Eriti kui huvitav (inventuur raamaturiiulis) ühendada kasulikuga (tolmulapp). 

Aga raamatuid ma armastan. Isegi kui ma parasjagu midagi ei loe, peavad nad mul silma- ja käeulatuses olema. Ja nii juba lapsepõlvest saati.

Minu vanaema ja vanaisa kodus oli vana raamatukapp ja päris palju raamatuid.

1982

Nii mõnigi neist on täna minu raamatute hulgas. Küllap just sealt on pärit kõige vanem raamat minu riiulis. Kõige rohkem lehekülgi on siin ka... 754.

1837

Kui juba kõige-kõige... siis kõige suurem raamat, mis mul on, on mõõtmetega 32 x 27 cm. Lisaks päris kaalukas teine, sain raamatu kingiks kolleegidelt ja see juba iseenesest lisab kaalu!

Kõrval on üks minu väiksemaid raamatuid, mis näppu sattus. 

Mõlemad minu jaoks olulised!

Esimene sellepärast, et annab võimaluse reisida ja maailma näha, olles ise kodus nelja seina vahel! Tulgu keegi ütlema, et ta on Euroopas rohkem losse ja linnuseid näinud kui mina :P

Ja Juhan Liivi tasub lähiajal kindlasti meeles pidada. Vaid mõned päevad veel... 30.04.2024 on Liivi 160. sünniaastapäev. Läheks kohale, aga see pole nii lihtne. Nii et lugupidamise märgiks ja sünnipäeva tähistamiseks õpin hoopis pähe ühe Juhan Liivi luuletuse. Terve nädal aega... saan hakkama!

Aeg
Olgu see armas või olgu see kole,
ükski mees enesest pikem ei ole.
Aega nad mõõdavad, enne ja praegu,
usun, see kõik on ilmaaegu.
Õhk on kord soojem, teinekord karem:
millal me teame, mil aeg ajast parem?
Istu sa kaalul, kas vannu või palu:
raskus on üks, olgu kui suur su talu.
Sina ju aegasid mõõta ei saa,
osa sa oled ju temasta - 
aeg aga on sinu kaaluja!

Lõpuks raamat, mis mind viimastel aastatel kõige rohkem toetanud ja motiveerinud on. 

"Üks zentangle päevas"

Tõsi, zentanglede joonistamist ma selgeks ei saanud, tegelikult ühel hetkel kadus hoopis huvi. See oli siis, kui pliiats hakkas hoopis minu moodi pisipilte joonistama. Mõõdud, mis zentanglele antud (8,9 x 8,9) nihkusid ka paigast. Mul on 9 korda 9 cm. Või siis veel väiksemad, ilma mõõtmata, lihtsalt pangakaardi järgi joonistatud ja välja lõigatud.

Aga see teine, peaaegu samas mõõdus kui Juhan Liivi raamat, on kogumik, kuhu autor on koondanud kahtlusi ja ettepanekuid, vasturääkivusi ja eneseõigustusi, üldiselt teadaolevaid mõtteid, Tallinn "Eesti Raamat" 1986. 

Ostsin selle Uuskasutuskeskusest 50 sendi eest.

Ja nüüd, raamatu tutvustamiseks - võtan lahti oma sünniaasta numbri järgi lehekülje ja otsin üles oma sünnikuu järgi sel leheküljel oleva mõttetera.

Palun väga: pakun lugemiseks!

Jooksed seltskonnast seltskonda, et õppida üksindust.

Ma nüüd mõtlen, mis ma selle teadmisega peale hakkan :)

Aga lõpetuseks: et pealkiri oleks asjakohane, siis raamatu ja roosi päeva ära märkimiseks üks pilt ka Roosist.

...

Alavainu, Afanasjev, Unt

 ...

Nad lihtsalt ise tulid minu juurde.

Alavainu tuli tänu luulegrupile, see oli juba päris ammu, ehk kuu aega tagasi. 

Ma ei leidnud kodus ühtegi tema raamatut ega luuletust, aga just siis astusin läbi Uuskasutuskeskusest ja ilma oluliselt aega raiskamata (keegi ootas väljas autos) jäi silma ja sattus näppu.

ELA '87 ja ELA '88 '89

Kokku luuletusi rohkem kui sajalt luuletajalt.

Alavainult ka, mõlemas kogumikus.

Naljakas mõelda, et paigal ei püsi

aeg ühtki viivu, kas palu või käsi.

Ta täidab su päevad, ta tükib su unne,

sa tunned ta kulgu ka siis, kui ei tunne.

(1987)

Aga pähe õppimiseks võtsin hoopis teise luuletuse. 

Kuidas nüüd öelda... Päris peas ei ole, aga kui paar korda pilk peale heita, siis peaaegu et mälus olemas.

Sama kaua kui mälutrenn, täitis see luuletus mul teistmoodi aega.

November, hingedeaeg. 

Silma jäid saatesõnad. HR mälestuseks 10.03.88

See tekitas küsimusi. Nimi ja daatum. Kas lahkumine oli ette aimatav? Nii nad räägivad. Suur põleng oli peaaegu kuu aega hiljem. Või viga arvudes? Minu mõtlemises ja arusaamises?

Lugesin, kuidas ajakirjandus juhtunut kajastas, ja nii mõnigi rida luuletusest omandas tähenduse. Minu jaoks. Ma ei tea, mida mõtles luuletaja.

Aga nii ta kirjutas:

Mis täna teha tuleb,

tuleb teha täna.

Mis kohe ellu viia,

viia ellu kohe.

Kes ära kutsutakse, kutsutakse ära - 

see juhtuda võib otse

otsekohe.

...

Seepärast pole aega

ega viita - 

mis teha, tuleb teha 

kohe ära.

Sest keegi juba tassib 

halge riita 

ja keegi juba nutab

meie pärast ...

(1988)

Sest keegi juba tassib halge riita....

...

Aga Afanasjev ja Unt?

Ja hunt.

Nemad tulid mu öökapiraamatutena hiljem. 

Vahur Afanasjev "Hõbehundi laulud" 2020

Kirjutan ka hiljem. 

Kui kirjutan.

Poolikuid ootel teisigi.

....

Antidolorosum

 *

Kui ma Veidemanni "Järjehoidjas" artiklit Artur Alliksaarest lugesin, tegelikult küll oli see mõtisklus Margit Mõistliku raamatu "On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust" teemal, panin märksõnad oma märkmikku kirja. 

Et kui jääb kuskil silma, võtan lugeda. 

Nii ma mõtlesin.

Sinnapaika oleks see ehk jäänud, aga kui sügisel pakuti luuleklubis välja Alliksaare looming, tulid kevadised mõtted ja lubadused meelde.

Mingis eluetapis lugesin päris palju luulet, miskipärast mitte Alliksaart. Kui hakkasin koduseid kogusi lappama, Alliksaart sealt ei leidnud. 

Nii ma käisingi raamatukogus ja siis tegelesin Alliksaare eluloo ja loomingu lugemisega.

"On raske vaikida ja laulda mul. Artur Alliksaare elust".

"Päikesepillaja"

Elulooraamat jäi meelde. Pärast selle lugemist mõtlesin*, et nüüd kohe natuke aega ei taha ühtegi biograafilist teost kätte võtta, nii hea oli. Ilus raamat, ja seal oli palju ruumi, et olla ja hingata. Ja lugeda.

Rein Veidemann oma artiklis on öelnud: "... see biograafia ligineb kunstiteosele, mida rõhutab ka Einike Soosaare kujundus. ... See on ühe luuletaja psühholoogiline portree tema päritolu, sugulaste, teekaaslaste ja ajastu taustal."

Luuletusedki jäid meelde. Kuskile alateadvusesse. 

Mõni tuli lugedes tuttav ette.

Ühe kirjutasin välja ja õppisin pähe. 

Selles polnud algul midagi tuttavat, isegi pealkiri ei öelnud mulle midagi.

Antidolorosum.

16.09.23

...

* Postitus jäi mustanditesse kuu aega tagasi, aga luuletus on senini peas. Peaaegu ;) 

* Mõtlesin küll, et pean vahet, aga järgmisena võtsin raamatukogust kaheosalise teose, kus kokku sees 100 elulugu.

... 

Korja oma kondid kokku

 ...

Kas kont pärast seda, kui ta juba põhjalikult rammuleemeks on keedetud, enam kõlbabki keemiatööstusele, küsivad paljud ühenduses eelseisvate kontide kogumise hoogtööpäevadega.

Tegelikult annab kont koduses majapidamises perenaise supikatlas välja ainult ühe osa väärtusest, säilitab aga keemiatööstusele tarvismineva kondirasva. Harilikul keetmisel on võimatu kondist väärtuslikku kondirasva eraldada, mispärast supist väljavõetud kontide äraviskamisega, põletamisega või teisel teel hävitamisega ka kondirasv kaotsi läheb. Kogumisele kuuluvad seega peamiselt just koduses majapidamises järele jäänud kondi, missugused erilistes rasvaerituskateldes pikemaajalise keetmise järel bensiiniaurus kondirasva välja annavad. Eraldatud kondirasv läheb siis keemiatööstusele, kus sellest valmistatakse glütseriini, oleiini, seepi ja muud. Bensiiniaurus keedetud kont on nüüd rasvast täiesti vabastatud, kuid edasisel töötlemisel saadakse rasvavabast kondist veelgi trükivärvi, kosmeetilisi kreeme, lakke ja mitmesuguseid teisi aineid. 

Arvestades kontide väärtust toorainena, on kontide kogumine kohustuslikuks tehtud ka vastava määrusega, mille järgi kuuluvad kogumisele ja äraandmisele iga liiki kondid ja kondi jäätmed, toorkondid, majapidamisest saadavad kondid, nii rasva sisaldavad kondid kui ka kondid, millest rasv juba eemaldatud.

Nagu öeldud*, jäta meelde ja korja oma kondid kokku!

*15. mai 1942, Postimees

...

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis raamatust, mida loen. Paks raamat, kaks osa, kokku 1000 lehekülge. 

Lugema sattusin juhuslikult, ühe inimese elu ja saatuse vastu huvi tundes. 

2000. aastal ilmus raamat* 100 eestlase elulugudest, mille nad ise siis oma käega ja omas stiilis üles on kirjutanud. 

Projekt "Sajandi sada elulugu" käivitus 1998. aastal, üleskutse saadeti nii kodu- kui väliseesti ajalehtedele. Pöördumises oli öeldud: "See pöörane sajand, raske nii meile kui peaaegu kõigile Euroopa rahvastele, hakkab lõppema. Mida me oleme õppinud? Seda peaks küsima iga päev, iga aasta, iga töö ja tegemise kohta, aga kunagi ei ole aega. .... Me ei saa endist kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja kogu rahva lugu." (M.Karusoo)

Läksin otsima ühte lugu, leidsin veel mitu, mis isiklikult puudutasid. 

Ema kooliõde.

Elulugu, millega oleme otsapidi samas sugupuus.

Minu esimene klassijuhataja (sünd 1925). 

No see kena laps olin muidugi mina ;) Raamatust olen ma siiski välja jäetud! 

Selline kaart on kodus albumi vahel alles.

Aga kui veel elulugudest rääkida.

Naine, kes sündis minu vanaemaga ühel aastal ja kelle ema oli pärit samast kalurikülast kui minu vanaema vanemad.

Prototüüp tegelasele filmis "Seltsimees laps".

Väliseesti kirjanik, kes hiljem (2017) on ka oma elulooraamatu avaldanud. "Pagulusse",  olen lugenud. Lehekülgi seal on ikka palju rohkem kui need kümmekond elulugude raamatus. 

Nii veel ja veel, igal pool näen mustreid, mis korduvad, raamatus, aga ka tuttavate inimeste elulugudes. 

Sünniaasta on see, mis palju paika pani ja sageli oli valikute tegemine sama hästi kui võimatu.

Päris valus raamat. Kusjuures, mul on vast ainult veerandik (aga mitte järjest) loetud. Ehk sõjajärgsed mälestused on leebemad. Kõige viimane kirjutaja on sündinud aastal 1992, temast eelmised 1985 ja 1977. 

Päris huvitav oleks lugeda ka oma laste kirjutatud elulugusid. Ei tea, millised mäletamised neil kirja oleks panna ja kui paljus need kattuvad raamatus kirjutanud eakaaslaste omadega.

Aga väike lõik tekstist, mille autor on sündinud aastal 1932.

Silma jäi sellepärast, et olen ka õppinud Pärnu 1. Keskkoolis. Just seal oli minu klassijuhatajaks Leida Madison.

** "Eesti rahva elulood", koostanud Rutt Hinrikus.

...

Aga kontide korjamise lugu postituse alguses, minu ajaga ei haaku, aga neile, kellel sünniaasta eelmise sajandi algupoolele, nemad kehitaks õlgu ja imestaks: mida siin imelikku on!

...

#päevapilt 4... hallitus

 ...

Eile hommikul lauale jäänud poolik tomat oli õhtuks endale juuksed pähe kasvatanud. 

Mulle hallitus meeldib, mul on isegi raamat hallitusest, autori pühendusega.

Nii ma siis tõstsin tomati toast välja, et kui tahab ilus olla, siis palun väga, verandas ruumi küll!

Täna tegin pilti.

Iga tunniga järjest ilusamaks...

Homme hommikul viskan metsa. 

Vist.

Kui väga ilus on, lasen veel olla ;)

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Mul on üks riiul, kuhu vanu lasteraamatuid olen kogunud. Mõtlesin täna, et tõstan välja, võtan tolmu, vaatan üle, lappan läbi.

Esimesed kümme raamatut... aga nagu selgus, mitte ainult lasteraamatud, tekitasid minus kummalise tunde. 

No on ikka omamoodi mehi siin ilmas, poisslastest rääkimata!

"Pinocchio"... autor Carlo Collodi 

"Kolumats"... Heinrich Hoffmann 

"Wabahärra von Münchhausen" ... Gottfried August Bürger 

"Härra Huu"... Hannu Mäkelä

Puhtal kujul just meessoost peategelased. Ja veidi imelikud.

Järgmised kaks raamatut on ka meestest.

"Rembrandt"... Theun De Vries

"Paganini"... Anatoli Vinogradov

Nende meeste kohta ei julge sõna võtta, ma ei usu, et ma neid raamatuid kunagi lugenud olen, aga see, et pole taaskasutuskauplusesse pakkunud, on ilmselgelt märk sellest, et lugemine on kunagi aastaid tagasi plaani võetud. Ilmselgelt on plaan seni täitmata. Aga mis nimitegelastesse puutub, geeniused on tõenäoliselt ka omamoodi kiiksuga. 

"Rembrandt'i" vahel on veel üks ajalooline brosüür. 

Järgmised neli raamatut on ka, igaüks omamoodi, meestega seotud.

"Kangelase märkmik", autor Klara* Jarunkova

"Tagametsa tiivuline pere", Jüri Piik**

"Kõrbe pale" ***, Boris Feodorovitš

Ja punkt juhuslikus valikus riiulist välja tõstetud raamatukuhilale, Tammsaare "Tõde ja õigus" II osa. Seda peaksin ma ehk kuhugi ajaloo- või kirjandusmuuseumile pakkuma?

Sellised raamatud täna ette juhtusid. 

Täiesti juhuslikult.

...

Rohkem juttu:

* Vahelduseks ka üks naine. Nimi Klara on minu jaoks paljuütlev, sest vanaema oli oma elus ligi 30 aastat Klara... kuni ta 1930ndatel oma eesnime muutis. Kahtlustsn, kas tema järeltulevad põlved seda üldse teavad. 

** Tõlkija ja lastekirjanik Jüri Piik on kirjutanud neli loodust tutvustavat ilukirjanduslikku lasteraamatut. Arvestades ilmumisaastat 1955, pole see minu raamat. Lugenud olen, ju ta seepärast minu kätte on jäänud.

*** "Kõrbe pale" on järgmine võõras raamat minu riiulis, sisse on kirjutatud Ennu nimi. Raamat on ilmunud 1952. aastal, kui Enn oli 13 aastane. 

Eile oli Ennul sünnipäev, vestlesime (kirjutasime) teemal sünnipäev ja universum. Üritasin talle tõestada, et Jumal lõi maailma, aga ta ei jäänud vastust võlgu. 

Seda räästa rästaid ja Austeni raamatut ma pole lugenud.

Teised jah. Ma lisaksin veel 4 Universumi seeria raamatut.

Lugesin just, et elu on tekkinud aine iseorganiseerumise

tulemusena, ilma jumala abita. Jumal on inimese loodud,

mitte vastupidi. Enne Darwini evolutsiooniteooriat oli inimesel

elu tekke ja arengu seletamiseks jumala abi vaja.

Egas midagi, vanemat inimest peab kuulama, tal suurem elukogemus.

26.07.23

...