...
#poolelijäänud
24.06.25
Tegin ära Sudoku.
Ja siis tegin ära Paigutuse. Sõnade paigutamine õigetesse ruutudesse.
Mõlemad 5. juuni ajalehes, sattus laua peal vedelema. Telekast tulev jaanipäeva tähistav kontsert taustaks, kaks koos täitsa sobiv ajaviide.
Hästi läks, sudoku õnnestus lõpuni teha, oli teine raskemate killast, kunagi juba alustatud ja pooleli jäänud.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, seekord sõnadest, mitte numbritest.
Sõnamängu ühele sõnale ei olnud ruudustikus kohta, ja see sõna oli KONNATIIK. Kui ilusatest sõnadest rääkida, siis konnatiik on ilmselgelt ilus sõna. Kõik nagunii juba teavad, et konnad on ühed mu lemmikloomad (ämblike kõrval), ja et ma lapsena liivaaugus konnadega mängisin, ehitasin neile losse ja müüre sinna ümber. Mul olid väga head vanavanemad, ma ei mäleta, et mind keelatud oleks, konnad käest ära korjatud või misiganes.
Aga sõna ise tuletas mulle meelde hoopis midagi muud!
Toredatel asjaoludel sattus minu raamaturiiulisse raamat, mille autoriks sm Konn. Täpsustan siiski... V.L.Konn. Mitte et mul seal nüüd konnatiik oleks, aga mitu Konna nime kandvat kirjandusteost on küll käeulatuses.
Viimase kättesaamine toimus pidulikus õhkkonnas koos kenade inimestega.
Uskumatu, kuidas aeg lendab, kui nüüd tõtt tunnistada, siis juba 29. aprilli kuupäeva alla olen oma Päevaraamatusse kirjutanud: lugesin läbi Konna raamatu "Saatus".
Üldiselt siis järg raamatule "Esimesed sada. Segadus"
Arvamus on kahetine, selles mõttes, et kust nurgast vaatan. Elulugusid lugeda mulle meeldib, natuke tuttavat igapäevaelu, natuke ulmet ja natuke armastust. Humoorikas lähenemine nii esimesse, teise kui ka kolmandasse. Kohati natuke nukker, sest nagu elus ikka, kõike tuleb ette. Haiget saamist, kinni hoidmist ja lahti laskmist. Kaotusvalu. Lõpuks ka leidmisrõõmu. Mina-tegelane tõenäoliselt mitmest kokku lapitud.
Nüüd see armastus. Või niisama lähedus.
Tundub küll, et kokku sai liiga palju naisi ühe mehe elus, aga kui see lõpuks kuhugi kindlasse punkti välja viib, siis olgu pealegi.
Raamatu alguses on mina-tegelane 35-aastane, lõpuks kuskil 60+. Nii et keskelt läbi 25 aasta jooksul oli 50 katsetust... täiesti tühja ja tuima tööd. Tung on, aga tunded puuduvad. Kuidagi kergesti ärakasutatav mees. Kasutajad olid ikka parajad fruktid ka. Või no tegelikult, mida ma nüüd neist asjadest tean! Kes keda ära kasutas.
Aga mis peamine, lõpuks ju tulid tunded ka! Pluss äratundmine.
Lugu tervikuna oli ladus, lugemine läks kiiresti ja ka lõpplahendus sobis! Isegi lahingud, vigastused ja kaotused ei olnud väga häirivad.
Et see osa seal lõpus nüüd mingi ennustus ei oleks.
...
4 kommentaari:
Hea kaasblogija Suvehiidlane ilmutas paar päeva tagasi blogiloo pealkirjaga "Valdur on lits!" Nii ongi :D Sa pildi ja raami vahelist erinevust läbi vaataja silmade mäletad - ma nagu aprillis vist rääkisin? Tegelikult oled selle oma ülevaates üsna kenasti lahendanud:)
Aitäh viitamist! Ei olnudki silma jäänud. Ma viimasel ajal olen blogisid üle ühe lugenud, nüüd piisas pealkirjast, et itsitama ajada ;)
Aga panen siia kirja selgituse, miks mul selle postituse avaldamine venis.
Nimelt tahtsin mõne armuloo detaile analüüsida... algul võttis mõte niisama aega, aga nüüd jääb see lihtsalt ära.
Kindlal põhjusel.
Nimelt hakkasin üht Eesti kirjaniku raamatut (600+ lehekülge) lugema... ja juba esimese peatüki esimestel lehekülgedel teadsin - ei analüüsi ma midagi! Täpsem selgitus tuleb privaatselt... millalgi 😉
Ma nüüd torman guugeldama-otsima, mis kirjanik nii mahuka teosega maha on saanud ja mis üllatus esimestel lehekülgedel ootab:)
😜
Postita kommentaar