Pühadevahe

 ... 

Loen siin Heljo Männi mälestusteraamatut "Surnute mäss", ja sealt need tema vanaema sõnad*, mida enam ei kasutata, tuletasid mulle meelde minu vanaema. 

"Vanaema oli nagu põhjatu postipaun, kust ei võinud iial teada, mis sealt välja võetakse."

Küllap see on üks omadusi, mis vanaemasid liidab.

Lugesin, ja tuli meelde.

Mõnikord võis  minu  vanaema ootamatult öelda: "Oh sa pühadevahe!" 

Ja päris kindlasti ei mõelnud ta vahemikku vastlapäevast naistepäevani. Näiteks. Või jõuludest uue aastani.

Mina olin vanaemaga palju aega koos, lapsepõlves ja hiljem pikki aastaid, mis talle antud oli, enne kui väsis.. 

Minu vanaema oli ka rannaküla laps, aga mina mäletan väga üksikuid lugusid tema lapsepsepõlvest. Üks väheseid oli nimega Mitte üks piuks. Võib-olla ma ükskord kirjutan. 

Heljo Mänd mäletas, et vanaema ütles: "Kui see vene nüüd vajub", et kas ta ikka teadis, kui hädaohtlik lause see on.

Vanaema ja vanaisa suur kell minu toa seinal jäi seisma. Ma pingutan küll, nihutan vasakule ja paremale, keeran kruvist ette ja taha, ikka selleks, et õige asend kätte saada, aga see on peen kunst ja vajab aega. Ma pole veel lootust kaotanud.

Täna on vanaema 29. surma-aastapäev. Kui numbritest rääkida.

Aga 1929. aastal nad vanaisaga abiellusid. 

Enne seda oli kihlus. 

Onu ütles, et see seinakell osteti siis, kui mu ema sündis. Pilt kellaga on tehtud mõni aasta hiljem, pakun et 1931/1932.

Ja veel on täna naistepäev. Kui juba naistest või naitumisest rääkida. 

 ...

* Tee on tuhmer. Katkinane.

Kõrrutama, kiitama.

...

Oh neid mehi küll!

 ...

Mul on üks riiul, kuhu vanu lasteraamatuid olen kogunud. Mõtlesin täna, et tõstan välja, võtan tolmu, vaatan üle, lappan läbi.

Esimesed kümme raamatut... aga nagu selgus, mitte ainult lasteraamatud, tekitasid minus kummalise tunde. 

No on ikka omamoodi mehi siin ilmas, poisslastest rääkimata!

"Pinocchio"... autor Carlo Collodi 

"Kolumats"... Heinrich Hoffmann 

"Wabahärra von Münchhausen" ... Gottfried August Bürger 

"Härra Huu"... Hannu Mäkelä

Puhtal kujul just meessoost peategelased. Ja veidi imelikud.

Järgmised kaks raamatut on ka meestest.

"Rembrandt"... Theun De Vries

"Paganini"... Anatoli Vinogradov

Nende meeste kohta ei julge sõna võtta, ma ei usu, et ma neid raamatuid kunagi lugenud olen, aga see, et pole taaskasutuskauplusesse pakkunud, on ilmselgelt märk sellest, et lugemine on kunagi aastaid tagasi plaani võetud. Ilmselgelt on plaan seni täitmata. Aga mis nimitegelastesse puutub, geeniused on tõenäoliselt ka omamoodi kiiksuga. 

"Rembrandt'i" vahel on veel üks ajalooline brosüür. 

Järgmised neli raamatut on ka, igaüks omamoodi, meestega seotud.

"Kangelase märkmik", autor Klara* Jarunkova

"Tagametsa tiivuline pere", Jüri Piik**

"Kõrbe pale" ***, Boris Feodorovitš

Ja punkt juhuslikus valikus riiulist välja tõstetud raamatukuhilale, Tammsaare "Tõde ja õigus" II osa. Seda peaksin ma ehk kuhugi ajaloo- või kirjandusmuuseumile pakkuma?

Sellised raamatud täna ette juhtusid. 

Täiesti juhuslikult.

...

Rohkem juttu:

* Vahelduseks ka üks naine. Nimi Klara on minu jaoks paljuütlev, sest vanaema oli oma elus ligi 30 aastat Klara... kuni ta 1930ndatel oma eesnime muutis. Kahtlustsn, kas tema järeltulevad põlved seda üldse teavad. 

** Tõlkija ja lastekirjanik Jüri Piik on kirjutanud neli loodust tutvustavat ilukirjanduslikku lasteraamatut. Arvestades ilmumisaastat 1955, pole see minu raamat. Lugenud olen, ju ta seepärast minu kätte on jäänud.

*** "Kõrbe pale" on järgmine võõras raamat minu riiulis, sisse on kirjutatud Ennu nimi. Raamat on ilmunud 1952. aastal, kui Enn oli 13 aastane. 

Eile oli Ennul sünnipäev, vestlesime (kirjutasime) teemal sünnipäev ja universum. Üritasin talle tõestada, et Jumal lõi maailma, aga ta ei jäänud vastust võlgu. 

Seda räästa rästaid ja Austeni raamatut ma pole lugenud.

Teised jah. Ma lisaksin veel 4 Universumi seeria raamatut.

Lugesin just, et elu on tekkinud aine iseorganiseerumise

tulemusena, ilma jumala abita. Jumal on inimese loodud,

mitte vastupidi. Enne Darwini evolutsiooniteooriat oli inimesel

elu tekke ja arengu seletamiseks jumala abi vaja.

Egas midagi, vanemat inimest peab kuulama, tal suurem elukogemus.

26.07.23

...

Korduvad hetked

 ...

Refotograafia... olen sellest kirjutanud.

Vikipeedia räägib muidugi täpsemalt lahti.

Refotograafia ehk ülepildistamine kujutab endast fotode tegemise meetodit, kus üht objekti pildistatakse erinevatel ajahetkedel, luues "enne ja nüüd" võrdluse.

Nii lihtne see ongi.

Ega mu fotod nüüd küll teemaga üks-ühele ei haaku, sest esiteks, kumbki foto pole minu tehtud, ja teiseks, refotograafia ei keskendu inimestele vaid pigem elutute objektide muutumisele, olgu selleks siis loodus- või tehiskeskkond.

Aga kui ma selle väga vana foto vanaemast oma kasutusse sain, meenus mulle kohe see teine (vana) foto. Lahutab neid kahte +/- nelikümmend aastat.

Mis see muud on, kui refotograafia :) 

Vanaema... läbi aegade.

Ikka midagi toomas või viimas.

1930ndad

1976... august

...

Nooreks jäämine on elamise kunst

...
Otsin oma vanad Burdad välja.
Lugupidamisega.

Väärt proua see Aenne Burda.

Vaatasin laupäeval filmi, juba ootan uut laupäeva, et üht elusaatust lõpuni näha. Või mis saatust, see oli elu täis tööd ja kirge.

Loomulikult otsisin lisa ka, loomulikult oli oluline info juba Vikipeedias.

Sain teada, et proua Burda elas pika elu, ta oli 96, kui suri.

Aenne Burda pensionipõlve motoks kujunes: «Vanaks saada on jumala teene, nooreks jääda on elamise kunst.

Ma ei hakka ei filmi ega elulugu ümber jutustama. 

Pigem vaatan jälle numbreid.

1909

Aastal 1909 juulis sündis Anna Magdaleena Lemminger... tulevane kuulus saksa ajakirjade kirjastaja... (1909 - 2005)

Aastal 1909 juunis sündis Klara Maalberg... minu vanaema... (1909 - 1995)

Anna Magdaleena sündis Saksamaal, Offenburgis, ta isa oli vedurikatlakütja.

Klara sündis Eestis, ühes väikeses kalurikülas paljulapselises peres, kus omati väikest talukohta ja elatati end kalapüügi ja piirituseveoga. 

Mõlemad naised on elu jooksul muutnud oma eesnime, Klarast sai Tiiu ja Anna Magdaleenast sai Aenne.
Laul, mis ajendas pr Burdat oma eesnime muutma.

Abielludes muutus ka perekonnanimi.

Mõlema abielu tõi noored naised suhteliselt vaestest ja viletsatest oludest jõukamatesse ringkondadesse.
Neist said naised, kes olid kodused ja kasvatasid lapsi, tööl käimine ei olnud nagu sünniski.
Pigem seltskonnadaamid.

Aenne pojad sündisid 1932, 1936 ja 1940.
Tiiu tütred sündisid 1929 ja 1932, ning pojad 1936, 1939 ja 1947.

Nende mehed...
1930ndatel aastatel oli Franz Burda, tõsi, pigem küll kaubandusliku poole pealt, seotud natsiparteiga, mis võimaldas tal ära osta trükiettevõte, mille omanik ja aktsionärid olid juudid. Samas, omamoodi huvitav, jätkus töine suhe endise ja uue omaniku vahel aastateks, hiljem lisandus sellele ka perekondlik läbikäimine.
See siis juba 1940ndatel.

1930ndatel asutas vanaisa Tiidrik Jakob oma raadiotehase Tere (hilisem Ülo Raadio), asukohaga Pikk tänav 3.
Täielisim Eesti raadiotehniline ettewõte "Raadio Tere", 1934

Vanaema oli eduka ettevõtja proua.

Nad olid just saanud järjele, kui äkki tuli kõigest loobuda. Esmalt raadiotehas ja edasi selle inventar, mis läks riiklikule merelaevandusele.
Teise maailmasõja aeg.

Ja siis sai vanaemast taluperenaine, justkui oleks see ta õige koht.
Töökas, tubli, hooliv. Naeru- ja laulusuine.
Ja hingelt noor, kuni lõpuni.

Kas meie praegune aeg võib samamoodi muuta elusaatusi nagu ajad aastakümneid tagasi?

Seda näitab aeg...
...