Ümberütlev

 ...

Kunagi oli ristsõnas küsimus: Tartu ümberütlev nimi. Siis ei teadnud, nüüd tean. 

Ümberütlev... asja või nähtuse kirjeldus ilma otsest nime nimetamata.

Huvitav, kas pseudonüüm on inimese ümberütlev nimi?

...

Mulle tuli see Taaralinn ja ümberütlev meelde siis, kui üht vana "Järva Teatajat" Digaris lugesin. Vana on sõna otseses mõttes vana, mitte mingi ümber-nurga-rääkimine või ümberütlemine. Paar nädalat tagasi kindlat infot otsides sattusin juhuslikult 1926. aasta 9. aprilli ajalehele "Järva Teataja". Mida ma otsisin... ei mäleta, küll aga mäletan seda, mida leidsin.

Kõigepealt muidugi, et juba 100 aastat tagasi ilmus kohalik ajaleht sama nimega, millega viimased aastakümned. 

Tõsi, läbi aegade on olnud nimes muutusi ja ümberütlemisi: "Töötav Järvalane" ja "Uus Järvalane", "Stalinlik Tee" ja "Võitlev Sõna". Viimane nimevahetus oli 1989. aastal ja ajalehe ammune algne nimi "Järva Teataja" on olnud seega päris pikalt püsiv.

Nimed muutuvad mitte ainult paberist väljaannetel, on teisigi nimemuutusi läbi aegade.

Sada aastat varem seesama ristsõnas pilku püüdnud Tartu, ümberütleva nimega Taaralinn, nimetati 1889. aastal venestamise käigus ümber Jurjeviks.

See oli nüüd sissejuhatus, siit hakkab asi hargnema.

Mulle jäi silma 1926. aasta ajalehest lugu "Sinaida Jurjewskaja surnukeha leitud". 

Lugesin ja mõtlesin: juba siis, 100 aastat tagasi ☹️. Mitte et see teadmine lähiajaloo lugusid leevendaks.

Umbes kilomeeter allpool Kuradisilda. Sinaida Jurjewskaja mees Georg von Bremer, kes viimasel ajal Tartus elas, sai 4. aprilli ööl Schweitsist telegrammi, et Sinaida Jurjewskaja laip 3. apr on leitud Reussi jõest, umbes kilomeeter allpool Kuradi silda ja Reussi koske, kalda lähedalt jää alt. Surnukeha paremal käel oli noahaav, mis tõendab, et enesetapja alguses oma käesooned katsus läbi lõigata. Laipa otsisid neli vabatahtlikku, kaks Schweitsi sõjaväelast ja kaks mägestiku juhti, kes ise peaaegu pidid surma saama. 2. apr algas suur lumetorm, mille järeldusel lumi mägedelt alla langes ja otsimise kohal kaks maja mäekülgedelt alla tõi. G.Bremer sõitis 5. apr Andermatti. Schweitsist viiakse Jurjewskaja laip Berliini, kus see arvatavasti krematooriumis põletatakse. Berliinis on S.Jurjewskaja ande austajad kaunis suure summa kogunud, et kadunu mälestust jäädvustada.

Järva Teataja, 9. aprill 1926

...

Kurb lugu sai alguse tegelikult mitu kuud varem, detsembris 1925.

 Eesti Lauljate Liidu Muusikaleht, detsember 1925

...

Zinaida võttis perekonnanimeks Jurjewskaja lauljakarjääri algusaastatel, et sellega oma sünnijärgset päritolu ja seost Tartuga rõhutada. 

Kuigi suure osa oma lühikese elu lapsepõlve-järgsetest aastatest viibis ta Venemaal ja hiljem Lääne-Euroopa riikides, oli tal oluline roll Eesti kultuurielus ja tuntust kogus ta ka siinsetel lavalaudadel. Ta õppis selgeks mitmed Eesti laulud ja kandis need ette veatus eesti keeles.

Saksamaa, Holland, Tšehhi...

Suure edu tõttu, mis tal nendel esinemistel oli, kutsuti ta 1924. aastal Berliini Riigiooperi primadonnaks, kus esines alaliselt kasvava vaimustuse saatel. Lähemal ajal kavatses ta sõita New-Yorki Metropolitan Ooperisse gastroleerima, et ka dollarite maal loorbereid lõigata.

...

Aga Sinaida haridustee algas Tartus - tema nime leiab 1909. aasta Puškini tütarlaste-gümnaasiumi lõpetajate nimekirjast. Seal siis veel nimi Sinaida Lenkin.

Postimees, 6. juuni 1909

No ja sealt edasi, olidki õpingud Peterburi konservatooriumis, siis esinemised Maria ooperiteatris. Abiellumine, I maailmasõda, arreteerimine 1921. aastal. Siis juba opteerumine Eestisse. Ja edasi Euroopa, rollid ja esinemised suurtel lavadel.

Kuni detsembris 1925 oli korraga kõik läbi. Kui algul olid kaalumisel erinevad variandid: õnnetusjuhtum,  mõrv või enesetapp, siis ajapikku selgus tõde. Märgid olid juba varem õhus: enesekindlus hajus, ilmsiks tulid tema sisse kogunenud väsimus, ärevus, närvilisus. Ta tahtis aega maha võtta, Tartusse sõita, aga see miskipärast ebaõnnestus. Ootamatult sõitis Sinaida hoopis Šveitsi, Andermatti linna Alpides. Ja siis see kõik seal juhtus.

Oma tõe, teadmised ja nägemuse abikaasa  eluloost on Georg Bremer kirjutanud raamatusse... esialgu oli küll ainult käsikiri. Sellest annab ülevaate 1933. aasta artikkel ajalehes "Waba maa", 5. oktoober 1933. Sinaida surmast oli siis möödas juba peaaegu 8 aastat.

 Kas raamat ka ilmus? Jäi nagu kuskil silma, et on ilmunud. Kunagi... kusagil...

Kui otsima hakkasin, ei leidnud. AI aitas otsida... ka ei leidnud. Aga ma ise leidsin ootamatult palju materjali, mis puudutab Zinaida Jurjevskaja elu ja loomingut. Et pole nii unustatud midagi.

Nii et mul oli meeleolukas õhtupoolik vanade ajalehtede ja seal kõrval juba värskema ajakirjandusega.

AI-ga läksin vaidlema. Mina ütlesin, et peab olema raamat ka, tema ütles, et need on vaid Zinaida abikaasa märkmed, mida üks Eesti muusikaajakirjanik oma uurimustöös kasutas. 

Kusjuures, kaks päeva tagasi oli sellel mitmekülgsel ja andekal ajakirjanikul 95. sünniaastapäev. (Nime ei ütle, kuidas muidu sõna* juurutada, samas ka pealkirja õigustada)... HP sobib hästi!

AI-ga vaidlesin, kuigi ei kinnitavaid ega ümberlükkavaid fakte kumbki osapool piisavalt ei leidnud, seega ei saa ma meie koostööd ei kiita ega laita. Abiks oli ta küll.

Läbi lapatud ajakirjandus:

"Postimees", 6. juuni 1909

"Kaja", 9. detsember 1925

"Järva Teataja", 9. aprill 1926

"Waba Maa", 5. oktoober 1933

naine.postimees, 3. jaanuar 2017

"Elva valla leht", 12.04.2021

Ja rohkem veel ☺️

Zinaida Jurjevskaja (1892 - 1925) 

...

* ümberütlev... ilus sõna ju, sobib nii alustuseks kui lõpetuseks ;) 

Tegelikult mulle meeldib rohkem sõna ümbernurgaütlemine :P 

Milleks otse minna, kui ringiga ka saab?

...

Aasta 1943

 ...

Lihtsalt juhtus nii, et see number nõudis tähelepanu. Aga alguse sai kõik ühest nimest, ühest teisest loost ja ühest soovitusest. 

Helilooja Eduard Oja, 1905 - 1950... pole imestada, et võõras nimi. Minu vanaisa eakaaslane, kuid suri mitu aastat enne, kui mina sündisin (ja minu vanaisa vanaisaks sai).

Aga kunagi oli ta vast tuntud*...

Leidsingi ajalehe aastast 1943. "Eesti Sõna", 17. oktoober.

"Eduard Oja helilooja-tee"... kas "Rätsep Õhk meie esimeseks külaooperiks?

Eduard Oja saatemuusika praegu Väiketeatris** nii menukale mängitavale A. Kitzbergi rahvatükile "Rätsep Õhk" on leidnud nii arvustajate kui teatripubliku poolt seni harvanähtud tähelepanu. Seda saatemuusikat on hinnatud sedavõrd heaks, et rahvatükk ise õieti nagu jääks laval teise järgu asjaks. Domineerib algusest lõpuni muusika.

Artikkel on päris pikk ja tekst Digaris kohati raskesti loetav, aga kena kokkuvõte Ed. Oja loomingust. Mõned lõigud panevad sügavuti mõtlema ja tundma.

Kahjuks tekst edasi oli peaaegu et loetamatu. Aga mis peamine... laps sai terveks ja heliteos sündis. Ise on Eduard Oja artiklis ära maininud: "Ma ei lähtu oma loomingus niisiis objektiivsest, vaid puhthingelisest, psüühilisest seisukohast"

Aga kui numbritest rääkida, siis 1943. aasta suvel sündis Eduard Oja perre teine laps, poeg, kellele ei antud elada täit 2 aastatki.

...

Tagasi artikli juurde...

17.10.1943

Eduard Oja kõige värskemaks tööks on kantaat "Kojuminek" M. Underi samanimelisele ballaadile. Sisult kujutab see kompanii sõdureid, kes tulevad Soome Talvesõjast. Nad on võidelnud ööd ja päevad mitmekordselt tugevama vaenlase vastu. Nüüd marsivad nad kodu suunas.

Surmväsinutena istuvad nad lumehange puhkama. Ent siis tuleb uni, rampraske sõduriuni. Nad näevad und omastest ja kodusoojusest, kuni verdtarretav pakane lõpetab kojutõttava kompanii elu.

Esiettekanne novembris 1943 Vanemuise kontsertsaalis, sellega tähistati Eesti Meestelaulu Seltsi meeskoori 20. aastapäeva, dirigent Eduard Tubin.

Kui nüüd nimetatud luuletusest rääkida, siis siin on kolm esimest salmi.

Marie Under 

"Kojuminek"

Ja sammub, ja sammub sääl sada meest,
nad sammumas ränka sammu.
Nad läbi käinud on tulest ja veest 
neid oodataks', oodataks' ammu.

Nad sammumas: sada sõdalast,
kes vapralt on võidelnud, raiund.
Teel pakasel paugahtab jala-ast,
kõik vaateveer lumes on laiund.

Ju päike on silmili lume pääl maas,
neil käia, neil käia veel kaua.
Ja puruneb jäävälja roosakas klaas
all sõdurisaapa raua.

Teost kuulamiseks ma ei leidnud. Ei saanudki leida, sest need materjalid on 1944. aastal hävinud, tervikust on alles vaid meeskooripartiid.

...

Aga kui numbrite juurde tagasi tulla. 

Ikka see 1943...  ja Marie Under.

27. märtsil 1943 sai Marie Under 60 aastaseks. 

Intervjuu andmisest ta keeldus.

"Eesti Sõna, 27.03.1943"

Ja juba järgmises lehenumbris ongi tema loomingust pikem artikkel.

Katkend artiklist...

... ja veel üks lõik.

Marie Under suri 25. septembril 1980. aastal Stockholmis. 

1943. aasta kevadel sai ta 60.

...

Olid ka tol karmil ajal ajalehes surmakuulutused..

1924 - 1943

Aga kohe kõrval ka lähedaste otsimine. Neid nimesid oli seal kindlasti 150 ja rohkemgi. Mure ja teadmatus. Sõbrad, pojad või elukaaslased, kes mobiliseeritud.

Loodan, et nende hulgas oli ikka ka neid, kes lõpuks koju tagasi jõudsid.

...

Erinevalt neist, kes on nimekirjas Surnud 1943

Need siis, kes on lahkunud ja endast märgi maha jätnud. 

Otsisin kõige tuttavamat nime... ja ühe leidsin. Kristjan Raud (1865 - 1943). Nägupidigi kindlasti kõigile eestlastele teada.. 

...

Aga muidu... edasi nimekirja vaadates... surnud 1943.

Seal koos nii eesti- kui välismaised nimed. Päris statistikat ei teinud, aga K tähe alt noppisin nimed kokku, tuvastasin 20 Eesti päritoluga. Kõik kakskümmend ka Vikipeedias eraldi ära nimetatud. Neist viis on surnud Eestis, teised viisteist, kes kus Venemaal. Nimekirjas pooled on 1940. või 1941. aastal vangistatud ja hiljem kommunistliku terrori läbi hukkunud. Need, kelle nimed Kadriorus Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali mälestusseinale kantud****

Punaarmeesse mobiliseeritud surid ka kuskil Venemaal, Velikije Luki all või mujal sõjaväljal.

Ongi väike ringkäik aastasse 1943 tehtud. Rasked ja kurjad ajad.

Et mitte nii süngelt lõpetada, saab vaadata veel üht nimekirja. Sündinud 1943. Päris mitu tuttavat nime leidsin.

Ivi Eenmaa, Anne Erm, Tõnis Erilaid, Teet Kallas, Enn Kraam, Tõnu Mikiver, Maret Pank, Anu Raud, Toomas Uba. Tegelikult oli seal nimekirjas tuttavaid nimesid rohkemgi, aga las jäävad mõneks teiseks korraks ;)

... 

* Tundub, et nüüd enam mitte niiväga tuntud. "Eesti muusikaloo tundmatu geenius Eduard Oja", Aare Tooli artikkel ajakirjas "Muusika", märts 2015. 

Ja Jüri Reinvere artikkel ajakirjas "Muusika", veebruar 2018. "Suurim anne, suurim hämarus".

** Tallinna Töölisteater, aastatel 1941 - 1944 kandis nime Väiketeater. Sellest on kirjutanud J.Juske oma blogis, juures ka foto hoonest, mis märtsipommitamisel hävis. 

*** Järgmine raamat mu lugemist ootavate elulugude nimekirja. Vardo Rumessen "Varjus ja valguses. Eduard Oja"  ... "Eesti Raamat", 2007

**** Memoriaal avati 23.08.2018 ja avamise seisuga oli seal üle 22 000 nime. Inimesed, kes mõrvati või kes vangilaagris või asumisel surid.

...

Lahkuma sunnitud

... 

#tagantjärele

Täna on just õige päev* meenutada suvist teatrielamust, etendust "Üks helevalge tuvi", milles räägitakse hingekriipiv lugu lapsest, kes koos ema ja vanaemaga, teadmatuses ja hirmus, mida tulevik toob, on sunnitud maha jätma oma kodu ja lähedased inimesed. 

Tagantjärgi on isegi raske öelda, kas eelnev raamatu lugemine oleks oluline või on teadmatus parem. Igatahes meil Ritaga oli Elin Toona "Pagulusse" aasta-paar tagasi loetud, nii et omavahel võrrelda ei saanud, kumb variant etem on. See vist nii ja naa. Raamatusse mahub rohkem, aga etenduses on kõik sündmused ja emotsioonid ehedalt lavale toodud, ja kui raamatus saab ka ridade vahele kirjutada ja vajadusel ridu uuesti ja uuesti lugeda, siis etendust peaks vist korda kolm vaatama, et kõik sisse kirjutatud mõtted välja noppida. Või kui mitte kõik, siis igal juhul rohkem kui selle ühe korraga. Kolm tundi etendust mahutas endasse väga palju olulist. 

Näitlejad** olid head, tekst oli hea, heli, valgus ja lavakujundus, igal asjal oli oma roll kanda.

Ja etendus Uuemõisa mõisas, ka koht hästi valitud.

Aga teema oli nukker. Ei olnud nii, et need, kes Eestist põgenema pääsesid, olid õnnega koos. Nad läksid ja kaotasid kõik, mis neil olnud oli, ja välismaa ei võtnud neid vastu, süda täis hoolimist ja käed kallistuseks ette sirutatud. Kõrge kukkumine neile, kes Eestis heal järjel olid olnud, ühtviisi nullist alustamine kõigile pagulastele. Igal pool tuli enda eest võidelda, vägivald ja elu lastekodus, päris sünged mälestused nii väikesele lapsele, ja milline valu ema ja vanaema hinges. Kohati ei tulnudki ema sellega toime.

Üks helevalge tuvi lendas üle Inglismaa... Inglismaa oli lukku pandud, luku võti katki murtud...

Elu kui teekond, läbi Saksamaa, Inglismaa, Ameerika Ühendriikide, vahepeal ka Singapur ja Bahama... ja lõpuks tagasi Eestisse. 

Elin Toona ise ütleb: "Ma olen 77 aastat rännanud tuhandeid kilomeetreid ümber maakera. Ja alles nüüd lõpuks jõudnud päriselt tagasi koju. Kirjutan praegu oma uue romaani "Tähesadu" viimast osa ja loodan leida nii ingliskeelse kui eestikeelse kirjastaja. Miks mõlemas keeles? Sellepärast, et ma ei olnud oma rännakutes kunagi üksi, olin alati koos tundmatute inimestega, kes olid samuti põgenikud oma maadelt, oma kodudest, kes olid jätnud kõik maha peale mälestuste, aga nad olid samade küsimustega, millele vähesed leiavad vastuseid. Veel vähem lahendusi."

Etenduse lõpus on positiivseks punktiks video Elin Toonast, tema mõtetest ja lootusrikkalt pilgust tulevikku. Elin, sündinud 1937.

Eraldi kiidaks veel kavalehte. Kui seda loed. loksub hästi paika, kes, kus ja millal.

...

Niisama juttu ka.

Olime vahetult enne etendust saanud peotäie häid nõuandeid (aitäh, Liana:). Tänu neile oskasime kohe õigest kohast padjad võtta, olime ettevalmistatud ootamatule lahingukärale ja takkajärgi võin vaid kahetseda, et kõiki soovitusi ei kuulanud! Oleks ikka teatrikohvikusse läinud (käisime enne kesklinnas kohvitamas), oleks saanud presidendiga koos aega veeta, pärast küll saalis istus ta üsna ligidal, nii et võisin ennast turvatuna tunda. 

Kohvikut kiitis ka juhuslik pinginaaber etendusel, olid olnud kõige maitsvamad saiad, mis viimasel ajal talle pakutud on!

...

Aga Haapsalu on üks väga armas koht, ja giid, kes meile enne etendust linnas ekskursiooni tegi, oskas huvitavalt jutustada.

...

Haapsalus, 23. augusti 2024. Vihje enne etendust...

...

* 80 aastat tagasi, kui Punaarmee pealetung uue hoo sisse sai, lahkusid Eestist paljud, kel see veel võimalik oli. Okupatsiooniaastad 1940-1941 olid jätnud hirmutava jälje eestlaste mällu, 1944. aasta pommirünnakud Eesti linnadele olid purustanud paljud kodud. Valitses paanika. 

Täna avati Pärnus suurpõgenemise mälestusmärk, skulptuur kujutab käte viimast kokkupuudet. 

Haapsalu raekojas on aga sündmuse meenutuseks näitus, kus muude eksponaatide hulgas on ka Elin Toonale kuulunud nukk.

** Näitlejad tõesti väga hästi mängisid: Teele Pärn, Daniel Coll, Kaie Mihkelson, Laine Mägi, Britta Soll, Kristo Viiding, Emil Rohumaa,  Richard Ester.

...

Kivisse raiutud kunst

 ...

Kunst on kunsti teha, kunst on kunsti näha!

Tegin selle pildi mingi aeg tagasi, pärast eelnenud suurema lausvihmaga õhtupoolikut. Kummalised kujundid mullapinnas.

08.08.2024

Ehk poleks need süvendid mind kõnetanud... aga just-just olin käinud ühes vägagi põnevas paigas nagu Muinastaide Koda. 

07.08.2024

Tegu on Lahemaal asuva kiviaegsete kaljujoonistuste näituspaigaga, kus teemaga tegelevad inimesed, sealhulgas meie giid, on nende joonistustega seotud juba aastakümneid. 

Kojas eksponeeritakse kaljuraiendite koopiaid, mis on tehtud Karjalas. 

Tegu on siis otse kaljudelt tehtud paberkoopiatega.

Sealsamas on fotonäitus Soome kaljujoonistest.

Täiesti omaette maailm, väga põnev oli. Põnevaks tegi kogu loo ka giidi teadmised ja oskus sellest kõigest rääkida, alates projekti algusest kuni tänase päevani. Juba aastatel 1982 - 1984 toimusid esimesed ekspeditsioonid Äänisjärve kaljujoonistele.

Äänisjärve idakaldal on avastatud 24 leiukohta kokku üle 1200 joonisega. Nende kujundite ja märkide hulgas korduvad veelinnu, paadi, loomade, inimeste ja loominimeste kujutised koos mitmesuguste abstraktsete sümbolitega, pärit umbes 5000 aasta tagusest ajast.

Kõik see kauge aja märkide kollektsioon jäi kummitama, nii et pole ime, et ma järgmisel päeval kuivanud porilombis järsku omapärast kunsti nägin :)

...

2 x 1915

 ...

#poolelijäänud

Nagu tavapärane... asjad juhtuvad. Küllap teistelgi, aga kui elutempo kiire, pole alati aega märgata. 

No mul on aega küll!

Seekord juhtus nii, et minu juurde tulid kuuepäevase vahega kaks raamatut, mille sisus aasta number, sündmus ja geograafiline asukoht üks-ühele samad on. 

Ka on mõlemasse raamatusse sisse kirjutatud sama mõte: inimlik on aidata. Isegi kui keset ebainimlikkust see kohati võimatu on.

Kirjeldatud lugu raamatutes kattub kaudselt, aga ajaloolise taustaga ilukirjanduslikud teosed mõlemad.

Eriti Piret Jaaksi "Taeva tütred", mis pälvis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel kolmanda preemia.

Loole lisab väärtust teadmine, et loo algus on olnud juuripidi Haapsalus. 

Selline silmaringi avardav raamat. Tundub, et olen vaid ähmaselt teadnud Armeenia genotsiidist*. Aeg XX sajandi algus. 

Haapsalust pärit Hedvig Anna Büll pühendas kogu oma noorpõlve armeenia naiste ja laste abistamiseks... ja temast polnud ma midagi kuulnud. Õnneks polnud raamat kirjutatud väga vägivaldseks, kuigi julmus ja jõhkrus oli aimatav. Õde Hedvig polnud muidugi mitte ainus misjonär raamatus, neid naisi oli teisigi, kes ennastohverdavalt vägivalla all kannatajaid abistasid. 

Aga Haapsalus on olemas märgid seal elanud Hedvig Büllist: maja, kus ta sündis, ristikivi tema mälestuseks ja vist ta vanemate hauad Haapsalu surnuaias. 

...

Chris Bohjaliani "Liivalossitüdrukud" viib lugeja täpselt samasse aega ja samasse kohta. Raamat oli väga hea, samas polnud seda nii lihtne lugeda. Lugesin, ja siis võtsin aega, et loetud seedida. Kogu see karm reaalsus, kuidas saab 1,5 miljonit inimest surra, nii et keegi seda ei tea? Vastus on lihtne: nad tuleb tappa pärapõrgus. 

Nii et nüüd räägin ma tõepoolest vanavanemate lugusid, koondades tähelepanu taas kord ühele maailmanurgale, mida enamik meist kaardilt üles ei leiaks, ja ajalooviivule, mis kuigi kord tuntud, on enamjaolt unustatud. Alustan sellest, et kujutlen Ida-Türgi mägesid, küla, üsna selle lähedal asuvat maalilist linna ja hunnitut järve, mille nimi on Van. Näen Dardanellide väina äärset randa. Ridaelamut, Bostonis Back Bays. Kõige sagedamini aga näen Aleppot ja seda ümbritsevat halastamatut Süüria kõrbe.

Kaotused, leidmised... ja veel valusamad kaotused. Ja armastus, mille varjus on peidus mitmed saladused. 

Veidi puudust tundsin, et raamatus ei olnud abimaterjali, no näiteks selle piirkonna kaarti, kus tegelased aastatel 1915 -1916 erinevatel ajahetkedel viibisid. juurde lugemist oli palju.

Chris A. Bohjalian on Armeenia juurtega Ameerika kirjanik, nii et seegi raamat, kuigi ilukirjanduslik, on omamoodi elust enesest. 

Väärt lugemiseks mõlemad. 

Tegelikult lugesin need raamatud läbi juba kuu või kaks tagasi, nüüd leidsin mustanditest pooliku teksti ja kirjutasin lõpuni. 

Kõik need emotsioonid, mis lugedes olid, tulid kuskilt mälusopist taas päevavalgele. 

* Armeenia genotsiidiks või Armeenlaste genotsiidiks nimetatakse Osmanite riigi armeenlastest elanike massiliselt hävitamist ja deporteerimist Esimese maailmasõja päevil. ... Eestist pärit baltisaksa misjonär Hedvig Büll päästis genotsiidi ajal tuhandeid armeenia orbe. (Wikipedia)

...

24.04.24

...

Selliseid numbreid ei saa kasutamata jätta!

Seekord siiski mitte 24.04.2024... hoopis 24.04.1924

Ajaleht "Eesti Kirik" on avaldanud mõtteterad.

100 aastat tagasi, 24. aprillil.

24.04.1924 aasta ajalehes "Sakala" aga sattus silma raamatutega seotud kuulutus. 

...

Aga kui inimestest rääkida. 
1924. aasta aprillis oli vanaisa 20 aastane ja vanaema polnud 15 veel saanud.

Pildid, mis kuskile sinnakanti võiks jääda. 

Mis toimus laias maailmas?

Ajaleht "Waba Maa" kirjutas 24.04.24 "Uputuse päewilt Saksamaalt".

Veetõus oli mitmel pool nii äkiline, et kes majja sisse jäi, see uppus. Kariloomad lautades, koerad keti otsas. Paanikas inimesed põgenesid paatides. 
Aastal 1924 siis.

Aga aprillis 2024 on Salme Kultuurikeskuses Linnateatri etendus "Suur veeuputus".

Kui juba teatrist rääkida... taustaks mängib mul korduses  viimane Klassikaraadio soovikontsert. Just ütles: Tiiu soovib kuulata Benno Hansenit*. 

Minu vanaema oli küll 1924. aastal alles Klaara. Oma eesnime muutis ta kümmekond aastat hiljem.

Aga Tiiule pakuti kuulata Falstaffi aariat ooperist "Windsori lõbusad naised". 

Kuulasin minagi.

Ja joonistasin pildi tänase kuupäevaga.

* 1924. aastal oli B.H. Estonia teatri ooperi- ja operetisolist.

...

Pühapäevane Päewaleht

 ---

Pühapäevane... kõlab veidi veidralt?

Vähe sellest, Päevaleht ja paberil??

Aga on kuidas on või oli kuidas oli, igatahes vanaisa sellel 1937. aasta fotol loeb just pühapäevast ajalehte.

Aitäh fb-kaasteelisele, kes täpse kuu ja päeva tuvastas, mina pakkusin vaid aastaarvu.

Olen seda pilti oma blogis varem näidanud, seda ajal, kui veel Päevalehe tellija olin. Tegelikult polnudki see niiväga ammu. 

Aga 1937. aasta juunis ilmus Päewaleht igal pühapäeval. Igal muul nädalapäeval muidugi ka, vaid erilised 23. ja 24. juuni jäid vahele.

Vanaisa loeb pühapäevast lehte, mis ilmus 6. juunil. Kui juba leht tuvastatud ja Digarist üles otsitud, pean ikka ise ka lugema! 

Hetkel on vanaisal käes just see leht ja see artikkel.

Wanametalliga rannakaitset ehitama. Kogutakse vanametalli, mille müügist laekuv raha rakendatakse rannakaitse-laevastiku välja ehitamiseks.

Lisaks laekus rahva poolt annetusena 320 000 krooni, eesmärk ikka riigikaitse: uue sõjalaeva ehitamise alustamine. 

Riigivanemale anti üle ka 40.000 kr relvade muretsemiseks allweelaewade häwitajale.

Lugu rannakaitse korraldamisest võtab enda alla veerandiku esilehest.

...

Mina lappasin kogu lehe läbi. Viimaselt (kaheksandalt) leheküljelt leidsin kultuuriuudised, nende hulgas "Estonia" teatri mängukava.

Nielseni ballett "Lakshmi" ja katkeid balletist "Pähklipureja" (alandatud hinnad) pühapäeval, 6. juunil

Beneši operett "Haljal aasal" (harilike hindadega) esmaspäeval, 7. juunil

Abrahami operett "Džaina", viimast korda teisipäeval, 8. juunil

Ikka aasta 1937.

...

See mängukava tuletas meelde Anneli mõne päeva taguse jutu "Estonia" teatri primadonnast Gerda Murrest, kelle traagiline elusaatus lavalaudadelt tõukas ja sundis teda 17 pikka aastat veetma Venemaa vangilaagrites. 

1940nda viimasel õhtul toimus (või pidi toimuma?) "Nahkhiire" esietendus, mis jäi näitlejanna viimaseks tööks teatris. Tegelikult ta esietendusele ei jõudnudki, sest juba enne seda toimus arreteerimine ja algasid ülekuulamised Pagari tänaval.

...

Pikki aastaid ei ilmunud Gerda Murrest ajakirjanduses mingit infot. Vaid väliseesti meedias mõned mälestuskillud ja meenutused. 

Ei saa jätta märkamata, et ka ajaleht "Välis-Eesti", kus Gerda Murret on nimetatud, ilmus pühapäevasel päeval. See ajaleht ilmuski vaid korra nädalas, pühapäeviti, vähemasti ajavahemikus 1945 -1953.

Pühapäev, 24. detsember 1950.

Mustad olid 1940. aasta jõulud, mustad nii looduslikult kui ka hingeliselt. Vaid üksikutes kohtades maal kattis õhuke konar raskelt kannatavat pinda. Esimene jõulupüha kujunes suureks külaskäimise päevaks. Mitmed mäletavad, et inimesed rändasid ühest majast teise jõulusid pühitsema. Tunti suurt tungi mõtete vahetamiseks usaldavate inimeste keskel. Kõnelustes avaldus kuhjuv viha enamlaste korra vastu, jõululaulude kõrval lauldi isamaalisi laule. Klaase tõsteti iseseisva Eesti ja rahvaste vabaduse terviseks, lasti elada oma riigimeestel ning sooviti surma maa ja rahva äraandjatele.

Väike lõik ka Gerda Murrest. 

... Ent seda ei teatud siis, ei teatud ka veel uue aasta eelõhtul, mil Gerda Murre "Nahkhiire" etenduselt viidi ära teekonnale, millelt ta enam iial* tagasi ei pöördunud.

Sellised mõtted siis pühapäevases ajalehes, detsembris 1950. Kodust kaugel.

Ometi, Gerda Murre tuli tagasi Eestisse, aga sinna läks veel päris mitmed aastad. Ei kujuta ette, kui pikad võisid olla päevad, nädalad ja kuud, olles vägivaldselt viidud ja kinni hoitud kuskil Venemaa õuduslaagrites.

Pikk lugu tema elust ja saatusest on väljaande "Kultuur ja Elu" 2002 aasta numbris.

...

See oli nüüd selline vahele- ja kõrvalepõige, edasi lähen tagasi ajalehe juurde, mida vanaisa loeb.

Suvel 1937 toimub "Estonias" etendus, kus Gerda Murre kaasa mängib. 

Abrahami operett "Džaina", viimast korda, teisipäeval 8. juunil.

Tegelikult oli nii, et paar kuud varem, 4. märtsil 1937 mängis G.M. seda rolli "Estonias" külalisena, ja samal õhtul kutsus teatri juhtkond ta tööle oma teatrisse.

...

Kui veel lehte sirvida... peab tunnistama, et ärevad ajad Euroopas andsid endast juba 1937. aasta suvel märku. Pikk artikkel Hispaania kodusõjast leheküljel 3.

Õhus on tunda sõjaohtu.

Ega tavaelu elamata ei jäänud, ja kes seda tagant järgi öelda oskab, kui suur see ohutunne rahva hulgas oli.

Ehk ei peakski sellest tänasel päeval mõtlema ega kirjutama. 

Aga elamata elusid** või traagilisi saatusi tühistada ei saa.

...

* 1950. a detsembris oli Gerda Murre saatus veel teadmata, vähemast välismaal.

** Gerda Murre rongis sündinud lapse saatus jäigi teadmata.

...

Korja oma kondid kokku

 ...

Kas kont pärast seda, kui ta juba põhjalikult rammuleemeks on keedetud, enam kõlbabki keemiatööstusele, küsivad paljud ühenduses eelseisvate kontide kogumise hoogtööpäevadega.

Tegelikult annab kont koduses majapidamises perenaise supikatlas välja ainult ühe osa väärtusest, säilitab aga keemiatööstusele tarvismineva kondirasva. Harilikul keetmisel on võimatu kondist väärtuslikku kondirasva eraldada, mispärast supist väljavõetud kontide äraviskamisega, põletamisega või teisel teel hävitamisega ka kondirasv kaotsi läheb. Kogumisele kuuluvad seega peamiselt just koduses majapidamises järele jäänud kondi, missugused erilistes rasvaerituskateldes pikemaajalise keetmise järel bensiiniaurus kondirasva välja annavad. Eraldatud kondirasv läheb siis keemiatööstusele, kus sellest valmistatakse glütseriini, oleiini, seepi ja muud. Bensiiniaurus keedetud kont on nüüd rasvast täiesti vabastatud, kuid edasisel töötlemisel saadakse rasvavabast kondist veelgi trükivärvi, kosmeetilisi kreeme, lakke ja mitmesuguseid teisi aineid. 

Arvestades kontide väärtust toorainena, on kontide kogumine kohustuslikuks tehtud ka vastava määrusega, mille järgi kuuluvad kogumisele ja äraandmisele iga liiki kondid ja kondi jäätmed, toorkondid, majapidamisest saadavad kondid, nii rasva sisaldavad kondid kui ka kondid, millest rasv juba eemaldatud.

Nagu öeldud*, jäta meelde ja korja oma kondid kokku!

*15. mai 1942, Postimees

...

Tegelikult tahtsin rääkida hoopis raamatust, mida loen. Paks raamat, kaks osa, kokku 1000 lehekülge. 

Lugema sattusin juhuslikult, ühe inimese elu ja saatuse vastu huvi tundes. 

2000. aastal ilmus raamat* 100 eestlase elulugudest, mille nad ise siis oma käega ja omas stiilis üles on kirjutanud. 

Projekt "Sajandi sada elulugu" käivitus 1998. aastal, üleskutse saadeti nii kodu- kui väliseesti ajalehtedele. Pöördumises oli öeldud: "See pöörane sajand, raske nii meile kui peaaegu kõigile Euroopa rahvastele, hakkab lõppema. Mida me oleme õppinud? Seda peaks küsima iga päev, iga aasta, iga töö ja tegemise kohta, aga kunagi ei ole aega. .... Me ei saa endist kuigi palju teada, kui vahetame ainult hoiakuid ja arvamusi. See, mis inimest ilmutab, on tema elu lugu. Kokku on see aja lugu ja kogu rahva lugu." (M.Karusoo)

Läksin otsima ühte lugu, leidsin veel mitu, mis isiklikult puudutasid. 

Ema kooliõde.

Elulugu, millega oleme otsapidi samas sugupuus.

Minu esimene klassijuhataja (sünd 1925). 

No see kena laps olin muidugi mina ;) Raamatust olen ma siiski välja jäetud! 

Selline kaart on kodus albumi vahel alles.

Aga kui veel elulugudest rääkida.

Naine, kes sündis minu vanaemaga ühel aastal ja kelle ema oli pärit samast kalurikülast kui minu vanaema vanemad.

Prototüüp tegelasele filmis "Seltsimees laps".

Väliseesti kirjanik, kes hiljem (2017) on ka oma elulooraamatu avaldanud. "Pagulusse",  olen lugenud. Lehekülgi seal on ikka palju rohkem kui need kümmekond elulugude raamatus. 

Nii veel ja veel, igal pool näen mustreid, mis korduvad, raamatus, aga ka tuttavate inimeste elulugudes. 

Sünniaasta on see, mis palju paika pani ja sageli oli valikute tegemine sama hästi kui võimatu.

Päris valus raamat. Kusjuures, mul on vast ainult veerandik (aga mitte järjest) loetud. Ehk sõjajärgsed mälestused on leebemad. Kõige viimane kirjutaja on sündinud aastal 1992, temast eelmised 1985 ja 1977. 

Päris huvitav oleks lugeda ka oma laste kirjutatud elulugusid. Ei tea, millised mäletamised neil kirja oleks panna ja kui paljus need kattuvad raamatus kirjutanud eakaaslaste omadega.

Aga väike lõik tekstist, mille autor on sündinud aastal 1932.

Silma jäi sellepärast, et olen ka õppinud Pärnu 1. Keskkoolis. Just seal oli minu klassijuhatajaks Leida Madison.

** "Eesti rahva elulood", koostanud Rutt Hinrikus.

...

Aga kontide korjamise lugu postituse alguses, minu ajaga ei haaku, aga neile, kellel sünniaasta eelmise sajandi algupoolele, nemad kehitaks õlgu ja imestaks: mida siin imelikku on!

...

Hermannist ja teistest

 ...

Kuna tegelen perekondliku arhiiviga, siis noppisin välja kümmekond fotot, mis mulle suurt midagi ei ütle, aga kuna fotodel on vanavanemad Tiiu ja Tiit (järelikult... ütleb palju!), noored kenad inimesed. siis lisaks võiks ju natuke rohkem teada.

Vähemasti seda, kes, mis, kus, millal.

Pilt peaks olema tehtud Põltsamaal, 1935. aastal avati just seal fotol osaliselt pildile jäänud mälestusmärk.

Karl August Hermann (1851-1909), helilooja, keeleteadlane, entsüklopedist. Oluline inimene Eesti kultuuriloos.

Mälestusmärk annab juba esimese vihje: aeg võib olla vahemikus 1935 - 1939.

Mingit abi on foto tagaküljel olevast templist "Ülo Raadio": Poeg Ülo sündis mu vanavanematel augustis 1936, ja siis varsti muudeti vanaisale kuulunud raadiotehase nimi "Ülo Raadioks". Nii et foto on aastast 1937 kuni 1939.

Väga oluline vihje on foto taha kirjutatud nimi Ilse Frey. 

Kes võiks olla too Ilse Frey, ja kuna ta on tõenäoliselt pildid, siis kes neist eespool seisvast kolmest naisest. 

Ja kes on teised?

Foto Genist... Ilse Frey

"Põltsamaa Teataja", 10.01.1935, on kirjutanud...

Neil on sünnipäev... Frey Ilse,  juriste. Niguliste koguduse õpetaja E. Frey abikaasa, sündinud 1903. aastal.

Sealt siis info: Ilse abikaasa Erik (Julius Hugo) Frey* ... (sünd 1895) töötas aastatel 1923 - 1939 Põltsamaa Niguliste koguduse õpetajana, olles samal ajal ka gümnaasiumiõpetaja ja skaudijuht. 1939. aastal siirdus koos abikaasaga** Saksamaale. 

"Vooremaa" artiklisse** on sisse kirjutatud ka Erik Frey välimuse kirjeldus.

Õpetaja Frey oli keskmist kasvu, palja pealae ja hallinevate juustega.

Kui ma esialgu arvasin, et üks meestest fotol on Erik Frey, siis selle mälestuse põhjal tekkis kahtlus. Ega fotode võrdlemine (foto Genist) ka eriti tuvastamisele kaasa ei aidanud... algul küll tundus teatud sarnasus ühega vanal grupipildil.

Aga nimi Frey ja Põltsamaa tõi veel paar huvitavat leidu.

Endel Frey, raadiokuningas ***. 

Sõidutab oma kolme autoga ümbruskonna elanikele "maailma" koju. Ei põlga ta head napsi, sest liigud wiiwad kauba kokku, Müüb aparaate pika järelmaksuga. Omab iseseiswa raadioäri ja parandustöökoja ning õppinud töölise kutse raadio- ja telefonitehnika alal. Põltsamaa kino omanik.

Märgiliseks olid minu jaoks vihjed  omab iseseisva raadioäri... müüb aparaate.  Ma ei tea, et vanaema ja vanaisa oleks kuidagi Põltsamaaga seotud, aga raadioäriga oli vanaisal väga tihe side. 

Nii võib olla, et kui pilt Põltsamaal tehtud, võib olla fotol ka Endel Frey (sünd 1909).

Milline seos Ilse ja Endel Freyl on, ma ei tea, aga oletan, et on. Nimi (Frey) pole just igapäevane ja levinud nimi Eestis. 

Kui nüüd algusesse tagasi minna...

Tegelikult tahtsin esile tõsta seda vana fotot, kus peal on vanaema ja vanaisa, tagasihoidlikult tagumises reas, üks vasakul ja teine paremal. Viisakas oleks nimetada ka teised fotol olijad, aga nende nime ma ei tea... välja arvatud Ilse Frey. Kes nendest, ka sellele ei ole vastust.

Ühe huvitava fakti avastasin veel. Ilse Freyl oli lähisugulane, maalikunstnik Karl-August Herman (sünd 1903), kes Geni andmete järgi on Ilse vennanaise vend.

Wikipeedia andmete põhjal on skulptuuril kujutatud Karl August Hermann (1951 - 1909) tolle Ilse sugulase Karl-August Hermani (1903 - 1950) ristiisa. Tore oleks ju oletada, ehk on hoopis tema üks neist pildil olevatest meestest. Noorem Herman siis ;)

Aga lugu fotol olevatest inimestest jääb ikka lahti rääkimata. Niisama oletused ja fantaasia.

Fakt on aga see, et vanaema ja vanaisa elasid ja tegutsesid sel eluetapil just Tallinnas Hermanni tänaval.

Karl August Hermanni tänav on tänav Tallinna Kesklinna linnaosas. 

Märtsipommitamise ajal sai vanavanemate kodu Hermanni tänaval pommitabamuse, hävis ka vanaisa töötuba.

...

* Wikipeedia

** Harald Rebase meenutused ajalehest "Vooremaa"; 31.05.2008

*** "Maa Hääl", 22.10.1937

...

Kuidas vahetada kodu

 ...

Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.

Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud. 

Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.

Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Kodu vahetamise lugu

Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas. 

Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.

Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3. 

Või umbes midagi sellist. 

Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.

Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja. 

... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...

Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.

Tervitus!                                                        Leningradis, 27. veebr

Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul  sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.

Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.

Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale  ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne. 

Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne

Järgneb...

...

Kaks septembripäeva

 ...

Augustiga sai läbi mu projekt "Päevapilt + postitus".  

Tegelikult, lihtsalt päevapilte olen enda jaoks teinud läbi aja, alates sellest, kui digi-fotokat taskus kannan. Pikalt seda lõbu enam pole, fotokas (juba neljas või viies, algusaastast 2008) hakkab otsi kokku tõmbama ja ootab vanaduspuhkusele saatmist, uut enam osta nagu ei taha. Kõik need, mis hinnaga kuni 250 eurot, on kaubanduses otsa lõppenud, uued maksavad 500+ ... ja ma pole endale veel selgeks teinud, kas see oleks ka arukas ost. Tasub ehk hoopis pisike Nokia telefon nutitelefoni vastu vahetada. 3in1. Ei peaks tahvlit ka enam kotis kaasas kandma.

Mõtlemiskoht.

Praegu on nagu on. 

Tore on olla natuke... imelik. Ja vanamoeline. Ma olin vist ka üks nende viimaste hulgas, kes pilte tegi fotokaga, kus filmirull sees.

Aga las see olla, hoopis eilne tarkusepäev ehk teadmistepäev on oluline.

Kuus lähedast last alustasid uue õppeaastaga, neist üks esimeses klassis.

01.09.2023

Mitte vähem pole oluline juubel, mis oli ka 1. septembril. Seda annab järgi teha! 

Üks lähedane sai 95 aastaseks.

Pilt on küll tehtud kevadel aasta tagasi, aga uuemat pole.

02.05.2022

...

Muidu on 1. september üks ajaloo mustadest päevadest. 1939. aasta 1. septembrit loetakse Teise Maailmasõja alguskuupäevaks. Päev, mil Saksamaa tungis kallale Poolale. Millalgi Pilvi ütles, et ta mäletab seda päeva, just sellepärast, et oli tema 11. sünnipäev, ja uudis sõja algusest juba levis. 

1. september Eestis... Vikipeedia ütleb:

1939 – minister Ants Oidermaa esines kell 21:00 õhtul raadios erakorralise sõnavõtuga Saksamaa ja Poola vahel alanud sõja teemal. Ta rääkis, et Eesti on erapooletu, meid esialgu midagi ei ähvarda ja edasisele sündmuste käigule reageerib valitsus adekvaatselt.

Keerulised ajad, läbi aegade.

Aga täna on juba 2. september, ja tänase päeva kohta ütleb Vikipeedia:

1990. aasta 2. septembril paigaldas grupp kaitseliitlasi Leningradi oblastis Komarovka küla lähedale Tartu rahu järgsele Eesti piirile kaks piiriposti.

Sellest ei tea ma midagi, aga mul on üks EW aegne postkaart, kuhu taha on kirjutatud Eesti - Vene piir Kamarovkas.

Ju see seesama koht on.

...

Päevapildid ka.

Eile käsi ja täna jalg.

Üks on üle ja teine on puudu.

01.09.2023

02.09.2023

...