Pildid ja raamatud

 ...

"Jajah, lapsepõlve muretud mängud! Lapsepõlve süütud, muretud mängud, jajah."

Ilmselgelt kõik teavad, kust on pärit need kaks lauset:

Ma ei hakka siin rohkem infot jagama :)

Pilte jagan küll, olen oma selle blogi eksisteerimise 18 aasta jooksul jaganud sadu pilte, sealhulgas mõned neist ajas 100 ja rohkem aastat tagasi. Jagan juba lugupidamisest endisaegsete fotograafide, nii asjaarmastajate kui professionaalide töö tunnustamiseks. Rääkimata neist paljudest, kes tänaseks vaid fotodel alles, isegi kui nime juures ei ole, on märk olemisest ja elamisest. Nii mõnedki fotodel olnud inimestest on endisaegsete tuttavate poolt äratundmist leidnud.

Mulle endale meeldib Balti jaama turuhoones käia, sealses antiigipoes on hulganisti vanu fotosid, tundmatud inimesed, võõrad kohad ja ajaliselt üsna raske määrata. Aga ma ikka leian 15-20 minutit, et seal neid lapata ja vaadata. 

Ostnud ma küll ühtegi pole, aga mõned pildid on päris kõnekad... samamoodi meeldib mul raamatupoes raamatuid sirvida. Harva, kui ostan. 

Raamatukoguski meeldib rohkem raamatute lähedus kui soov laenutada. Ma ei ole väga kiire lugeja, 10 päeva tagasi laenutatud raamatuga olen jõudnud 237. leheküljeni. "Poiss kadakaselt saarelt", autori nimi jäi mällu selle aasta märtsis, kui Postimehes nekroloogi lugesin. 

Nii mõnedki paigad ja numbrid jooksevad kokku, seepärast ka tema raamat Krõõdas* oli kohene märkamine ja valik. 

Loen ja mõtlen, kui palju on elu ikka sellest mõjutatud, kus sa sünnid ja millal sa sünnid, aga kui palju on siiski võimalik endal ära teha. Kui raamatu autorist rääkida...

...

Kaamose blogis W tegi üleskutse: "Noored ja ilusad", mõtlesin kohe, et ega mul vist eriti enam midagi näidata pole, kõik läbi aastate letile laotatud. Aga ega küll küllale liiga ei tee, ja kui ma juba ise ei mäleta, kas olen kuskile blogisse riputatud, siis teised ammugi mitte.

Igatahes... veel otsin :) Pildile püütud noori ja ilusaid...

...

Seda pilti pole loodetavasti kasutanud. Ühes juhuslikus Saaremaa maapoes (vist Kiratsi külas) oli seinal foto, kus leidsin tuttava näo. Usun, et foto on tehtud kuskil 1930ndate lõpus/40ndate alguses... kui tädimehe sünniaastat arvestada.

Päris suur seltskond noori saarlasi.

Minu pilt vanast fotost kaupluse seinal on pärit aastast 2015

See lugu sai nüüd kirja kui sissejuhatus... vanad foto saavad omaette postituse.  Loodan ma.

* raamatukogubuss

...

Meenutamine aitab meenutada

 ...

Aitäh, Tavainimene, postituse eest, mis mu hangunud mõtted ka liikuma pani! Kahjuks (või õnneks 😀) ei õnnestunud kommenteerida, nii et kirjutan siia ühe meenutuse.

Hea tuttav kunagi rääkis, kuidas ta juhtis oma ema tähelepanu: see sinu sõbranna, räägib igasugu lugusid ja muudkui valetab.

Aga ema vastas: "Mis siis, et vale, aga vaata kui lõbus!"

Kusjuures, too sõbranna, temaga olen isegi kohtunud, tõesti oli lõbus! Tervitused teispoolsusesse, tädi Ilse!

...

Tahad minna Tallinna?

 ...

Kui lihtne see on... minna ühistranspordiga Tallinna.

Või siis mitte.

I osa

Ütleme et kolmapäevaks on plaani võetud. Või neljapäeval lausa vajadus.

Vanast harjumusest esimene mõte, et rongiga Aegviidust. 

Kohe vaatame võimalused üle. 

Pakkumine on, et jalgrattaga Aegviitu. Vähem kui 15 km ja ajakulu 40 minutit, vihma lubab ka; samas vaba valik, mis kell ja millise rongiga edasi  lähed. Ma olen korra isegi sõitnud, nii umbes 11 aastat tagasi. Siis kui jalgratastega edasi Ahvenamaale liikusime.  Kui nüüd täpsemalt meenutada... kaasa siiski viis mind tookord koos rattaga sadamasse, ma pärast hoopis koju tagasi tulin, rong + jalgratas. Aga naabrite poiss (60+) Tallinnast kasutab seda võimalust mitu korda kuus. 

No ja oma laps tuli paar suve tagasi rattaga linnast maale. Asi see sõita, kilomeetreid ehk 60 ringis 😉 Tagasi läks ringiga:  jalgratas + rong. 

Rong + jalgratas oli võimalus juba minu lapsepõlves maale vanaema juurde tulla, aga siis oli veidi lihtsam. Tallinn - Tapa rongiga sai Jänedale, 7 km on täiesti kõnnitav, eriti kui keegi rattaga rongi vastu tuleb ja pakke käeotsas vedama ei pea. Nii et ratas oli sel juhul pigem vajalik kohvri transportimiseks. 

Ratas Tallinnas ei käinud, pigem saatis või oli rongi vastas.

Kuskil 1950ndate lõpus, vanaisa oma kahe pojaga. Ei tea, kas kolmas tegi pilti.

Muidugi tuleb mulle meelde 90ndate lõpp, kui poja tuli rongiga Tallinnast ja lootis hääletamisega kodule lähemale saada. Aga aeg oli hiline ja üksik noor kutt ehk ka mitte autojuhtide esimene valik. Mobiili tal ei olnud, nii ta astus, selle talve vist kõige külmemal hilisõhtul. Mul on veel praegu valus sellele mõelda. 

Ise olen neid kilomeetreid kunagi ka jala astunud, juhtus isegi, et paljajalu.  Kingad äkki pigistasid? Osa maast oli kruusatee, ju avaldas muljet, et seni mäletan. Aga valus mõelda ei ole ;) 

Selle pika heietamise tulemuseks on asi selge: jalgrattaga ma seiklema ei lähe! Ja jalgsi ka mitte.

Aga Tallinna võiks küll minna.

Homme vaatan võimalust buss + rong. Selles mõttes, et ma ei tea sõiduplaanide hetkeseisu.

...

* Hommikul lugesin noore Terrase juttu ühistranspordist. 

* jalgratasetaga Ahvenamaal.

...

Kokkuhoiupoliitika

 ...

Kohalikus pealinnas käies astun ikka sisse ka Uuskasutuskeskusesse. Ehk hakkab midagi silma!

Kui mitte muud, siis 10 sendi eest mõni vana ajakiri huvitava artikli, sobiva soovituse või kasuliku retseptiga. Paar nädalat tagasi oli seal riietele 1 euro päev. Ma ostsin ikka kohe kolme eest ;)

Aga viimane kord õnnestus 17 eurot kokku hoida. Tundus olema värsket kaupa, igatahes panin ostukorvi 3 eset. Tavaliselt ma selga ei viitsi proovida, kui sobib, siis sobib. Enamasti sobib küll. Seekord aga oli tunne, et lähen teen valiku ja kõige ebasobivama jätan ostmata. Vähemasti 5 eurot kokkuhoidu!

Lõppes asi nii, et väljusin poest 2 "Kodutohtriga" ja 20 senti vaesemana. 17 eurot õnnestus kokku hoida... ilmselgelt pole viga minus, vaid peeglites kabiinis. Koduse peegli ees oleks olnud hea küll, aga seal võttis igasuguse ostmise isu ära! No mida, näed vilets välja ja siis veel maksa selle eest!

Ja lõpuks, eks neid ebasobivaid riideid on kodus kõik kapid täis. Peaks enne vanad likvideerima.

...

Ema kohvris tegin inventuuri ära. 

Ütleme nii, et ruumi sai juurde, aga oluline jäi. Pluss see, mis mind veel kõnetab.

Mõnele paberile leidsin taaskasutusvõimaluse.

Täna on kahel lähedasel oluline tähtpäev.

Andsin 60 aasta tagusele kaardile ka uue sünnipäeva.

Ja meenutasin Landa-tädi, kelle juures Rootsis tema ema (ja minu vanavanaema) oma viimased eluaastad veetis.  Ja kes selle kaardi heade soovidega kunagi mu emale saatis.

...

Sünnipäevalapsed

 ...

Kui juba telegrammid, siis mul on üks selline veel. 

Kuskilt kaugest minevikust, saadetud novembris 1962. 

Isa sai siis 32 aastaseks.

Ei tea, kas vanaema oli siis Pärnus meie juures, et ainult Tiit ja pojad?

...

Igatahes on poegadest noorimal homme sünnipäev. 

Sünniaastapäev. 

Olen temast kirjutanud... tema sünnipäeval 12 aastat tagasi.

Ilmar oli minu punn-onu*. 

...

Aga sünnipäevade juttu oleks pidanud alustama tegelikult sellest kõige olulisemast.

107 aastat on pikk iga. 

Käisin mõisas kontserdil, väga kodune ja armas oli. 

Sõnumiga lood ja laulud. 

Soe vastuvõtt, kiluvõileivad ja pidukook.

...

Seda, et EW tõesti 107 aastat järjepidavalt olemas on olnud, kinnitab kiri aastast 1954.

Kirjutas Ilmar... tema, kellel sünnipäev kohe-kohe.

Sünniaastapäev.

...

* Mõtlesin, ehk see (punnonu) oli ainult meie peres kasutatud väljend, aga siiski mitte.

...

Täna räägin ma meestest

 ...

Igasugustest meestest räägin, noortest ja vanadest. Süüdi selles on kaks kogukondlikku üritust, teineteise järel eelmisel nädalavahetusel.

Naaberküla külaplatsil oli endiste ja praeguste külaelanike koosolemise päev. Külalisi käis teisigi ja kokku tuldi kaugemaltki.  Tehti teatrit, tõmmati lõõtsa, söödi suppi, ja kes jutusoonele sattus, see jutustas.

Mulle juhtus lähedusse sümpaatne härrasmees, aga võõravõitu. Ses mõttes, et teda nagu ei mäleta, kuigi tunnen seda küla rohkem kui 50 aastat ja ligi 20 sellest elasin kohapeal.

Mul isegi pilt sellest majast kus elasin... pilt ligi 50 aastase vahega.

Täpsemalt: pilt katusest. #refotograafia

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Ikka meestest ju.

Kuna üksi läksin, ja kaua sa ikka omaette konutad, nii siis küsisingi kõige käepärasemalt mehelt, kuidas tema külaga seotud on. Nime sain hiljem teada, aga kuna vestlusring oli vahepeal laienenud, siis härra vanuse ütles üks kaaslane kohe ära. 

85. 

Ise ta ütles, et käib veel poole kohaga tööl, niisama kodus istumine muutub tüütuks. Aga seotus külaga - oli käinud kohalikus koolis ja elanud mingid aastad Tagatõnul. See tekitas kohe huvi, Tagatõnu oli mu lapsepõlve muinasmaa läheduses olnud talukoht. Tõsi, minu mäletamise ajast seal enam hooneid ei olnud, olid mõned müürid, õunapuuaed ja üks vägev puu, kus olid jäljed lastele (või laste) ehitatud lavatsist.  

Mitte küll enam siis, kui oma rattaretkel aastal 2008 koha üles otsisin ja pildi tegin. 

Aga kodukoha ajalukku on minu teadmistes nüüd üks päris uus fakt ja mitu vahvat lugu juurde kirjutatud.

Härra mäletas hästi minu vanavanemate kodutalu ja järve seal põllu servas. Isegi vanas majas elanud peret mäletas, olid temaealised poisid, kellega läbi käis.

Võimalik, et nende poistega ta läbi käiski.

Ma ei märganud küsida, kui palju ta uue maja elanikke teadis või tundis. Enn, mu onu (pildil vasakult teine), on ka sündinud 1939. aastal. Kusjuures, tolle võõra härra (sünd 1939) nimi oli ka Enn. Seda sain hiljem teada... osalejate nimed olid raamatusse kirja pandud. 

Kui raamatutest rääkida... see tuletab mulle meelde seda teist üritust - toimus vaid päev hiljem -  ja üht noort meest, kes seal esines. Kuna teema oli üleval - fotoalbumid - siis tema kinnitas tõemeeli, et polegi ammu ühtegi lehitsenud. Täpsemalt ütles ta: polegi ühtki pildiraamatut ammu lehitsenud. See kõlas väga nunnult. Noored vist ei teagi, et sellised asjad nagu fotoalbumid olemas on. Või et neid fotoalbumiteks kutsutakse... vähemasti kunagi kutsuti. Nüüd on tõesti pigem pildiraamatud, see on ahvatlev, aga ma pole sellega tegelenud. Kardan, et ma ei saa selle kokku panemise ja tellimisega hakkamagi.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Lähen tagasi oma onu Ennu juurde. Tal oli täna juubel, 85. Mõtlesin täna tema peale, kohe mitu korda mõtlesin. Kaardi saatsin nädal tagasi Järve Selverist, see on küll teine lugu ja teinekord ehk räägin ka. Praegu niipalju, et postkasti otsimine/leidmine oli paras väljakutse. Varsti ei tea noored inimesed ka seda, mis asi see postkast on. Ja ka seda ei saa neile pahaks panna!

Kui nüüd veel meestest rääkida, siis vahelduseks räägiks noortest mehehakatistest. 

Internetist laenatud lause: "Lõõtsanoobid on järjekordne kvaliteettoode Karksi-Nuia Muusikakooli nimelisest pärimusmuusikaansamblite vabrikust."

Ega ma paremini ei oska öelda. Igatahes vägeva kontserdi andsid. See siis see teine üritus mõned päevad tagasi. Käisin ühes kaugemas külas võõra kogukonna korraldatud kokkutulekul.

Seal ma neist lõõtsanoobikutest kuulsin, neist kuulsin ja neid kuulsin.

Ostsin poiste plaadi, sain 5 autogrammi... ja ei saanud jätta kasutamata võimalust esitada küsimus. Et kes teist kohaliku ansamblimehe lapselaps on. Nimelt anti lavalt selline vihje, aga too kohalik on ka omamoodi tuttav, ja jälle aeg aastakümneid tagasi. Kaasa ea- ja kursusekaaslane, pillimees juba pool sajandit. Nende ansambel esines ka, selline läbi päeva üritus oli, sõnas ja muusikas. 

Isegi üks riigikogu liige oli külalisena kohal, aga sõnavõtjaid mehi oli teisigi. 

Neid ma vaatasin kaugemalt, ligi neile ei tikkunud ja kõnelema ei kippunud ;)

---

Küünarnukitunne

 ...

Kaasa mul Prillitoosi ei vaata. No kus sa, vanainimeste saade ju! Saladuskatte all ütlen: mina olen viis aastat noorem ;) 

Aga avalikult tunnistan, et mina küll vaatan! 

Pühapäevases Prillitoosis rääkis Jakob Rosin* maailmast pimeduses. Mul on J.R.-ga küünarnukitunne. Me nimelt olime paar aastat tagasi Voosel koos ühel teatrietendusel. Istusime kõrvuti, tema siis oma kaaslasega, mina oma seltskonnaga. Mina tundsin ta ära, tema mind... isegi ei näinud. Aga istusime, küünarnukid koos. Loomulikult jäi tunne sellest mällu! 

Aga mul on teine kogemus veel. Otseselt pole see seotud enam J.R.-ga, aga on küünarnukitunne, ja on tema maailm, ilma ühegi valguslaiguta. Pimedate maailm. 

See oli nii umbes 10+ aastat tagasi, olin grupi õpilastega Tallinnas, kus Vabaduse väljakul oli avatud näitus** Dialoog pimeduses.  Või oli midagi samalaadset, aga veelgi rohkem aega tagasi. Ammu igatahes.

See oli rännak pimeduses, meie giid oli pime, nii nagu kõik teisedki näitusel ametis olnud tegutsejad. 

Ühel hetkel ma tundsin, kuidas tuli paanikahoog; ma ei näe midagi, ma ei suuda edasi minna, jään seisma ja ootan, kuni grupp ringkäigult tagasi tuleb, ja siis saan nendega koos tagasi ja välja minna. 

Kuna ma oma plaani maha jääda ka välja ütlesin, sain teada, et välja minekuks on hoopis teine koht ja ma pean end kokku võtma ja üle silla? teistele järele minema. Ma ei tea, mis minust oleks saanud, aga paar tegusamat lapsukest tulid selles pilkases pimeduses need mõned meetrid tagasi ja andsid mulle käe. Et ma julgeks edasi kõndida. 

Isegi kohvikus käisime, kus pimedad tüdrukud meid teenindasid. Ainult mündid pidid kaasas olema.

Üksi oleks ma sinna sissekäigu lähedale oma paanikahooga jäänudki.

See oli eriline kogemus, lisaks kogetud tõeline küünarnukitunne. On uskumatu, kuidas pimedad oma maailmas nii hästi hakkama saavad. 

Kottpime, tundus nagu lihtsalt tühi maailm, mitte midagi sellist, mida suutnuks tajuda. 

Ja siis nemad, ilma eriliste elukogemusteta koolilapsed.  Nad oleks võinud ju üldse mitte märgata ega mõista. Ometi tulid ja ulatasid käe. 

Küllap need, kes igapäevaelus on erilisi hetki kogenud, teavad kõige paremini, mis on küünarnukitunne.

Kes julgeb, võib Prillitoosi vaadata. See oli huvitav saade.

Ei pea ju sellest pärast kellelegi rääkima ;) 

...

* Kes siis Jakobit ei tea! 

** Näitus, kus nägijad saavad abi pimedatelt.

...

Kuidas vanasti reisiti

...

#poolelijäänud

See siin küll pigem alustamata postitus 9. aprillist 2015.

8.04.2015 oli Kanal 2-s selline teema: millised olid eestlaste reisimisharjumused vanasti. Olin postitusele ainult pealkirja pannud, teksti ei olnud, oli vaid link saatele. Link enam ei toiminud, nii et otsisin saatelõigu uuesti välja ja kuulasin üle. Et huvitav, mis mõtted mul tookord võisid idanema hakata, et kirjutamise tuju tuli. 

Huvitav jah, praegu ma igatahes mõtlen, et vanasti on hoopis laiem mõiste, kui teema, mida saates käsitleti. Seal meenutati reisimist taasiseseisvumise algusaastatel. Olen oma esimesest väljamaa reisist kirjutanud, see oli ka ligilähedal selles ajas.

Aga enne seda olid 1980ndatel mõned grupireisid koos kohaliku rahvaga tolleaegse Nõukogude Liidu avarustesse. Odessas käisime, Volgogradis käisime. 

Fotosid vaadates, Gagras käisin. 

kevad 1987

Ja Põhja-Osseetias. 

See vist oligi see reis, kus mina käisin, aga kaasa mitte. Tookord oli grupp koos kahest erineva piirkonna rahvast. Selles teises seltskonnas oli meesterahvas, kes kandis minuga sama perekonnanime. Meid oli ühte tuppa määratud. 

Kuidagi asi ikka lahenes, ma ei mäleta, et me oleks tuba (või laia voodit) jaganud.

...

Ükskord Rootsi laevas jagasime kajutit küll võõra mehega. Usun, et see oli 90ndatel. Kummaline, kuidas reisimine ikka aastatega muutub! Kui esimesi kordi Rootsi sõitsin, polnud meil mingit kajutit. Oli nagu bussis magamine, suur saal istmeid täis. Lasid tooli seljatoe alla, tõstsid jalad kohvrile ja magasid. Kui uni ära läks, kolasid laevas ringi, siis läksid ja tukkusid edasi. 

Aga see võõra mehega kajuti jagamine... oli neljane kajut, olime algul kolmekesi,  noor mina ja võõras noor naine pojaga. Ja siis tuli üks nooremapoolne meeskondanik äkki kajutisse, et tema ka siia määratud. Miskipärast ei õnnestunud olukorda lahendada, igatahes lõpuks seal neljakesi olime. Tegelikult me ise andsime nõusoleku. Et kui juba, siis olgu peale :) Ega me põhimõtteliselt teda ei näinud, tuli, kui meie juba magasime, hommikul libistasin mina ennast kajutist suht varakult välja. Aga üldiselt olime me kõik antud olukorras üsna leplikud. 

Nüüd, kui üksi sõidan, võtan endale privaatse kahese kajuti. Aga mingi hirm (või pigem ohutunne) tollest ajast vist on jäänud: kui üksi kajutis olen, käib sisenedes ikka mõte peast läbi: äkki nad on mulle sinna siiski kellegi kaaslaseks sokutanud :) 

Aga neljases ühiskajutis olen varasematel aastatel päris mitmeid kordi sõitnud ja üldiselt alati meeldivas seltskorras. Kord koos ühe tegusa venelannaga, kord koos jaapani noortega. Need on rohkem meelde jäänud, tegelikult on neljane kajut alati omamoodi seiklus. 

Sellised vanasti reisimised laevaga.

...

Aga kui nõuka-ajal toimusid meie ekskursioonid lennukiga, siis tädi ja tädimees käisid paarinädalastel reisidel rongiga. Neil olid ka korraldatud grupireisid, elasid rongi magamisvagunites, teele jäänud olulistes paikades rong seisis, rahvas lasti linna peale, korraldati ekskursioone ja tutvuti vaatamisväärsustega. Ega ma neist reisidest suurt ei tea,  Ilse-Alfi ekskursioonidest on alles vaid albumitäis vanu fotosid.

Isegi aastaarvusid ei oska juurde kirjutada.

Aga ühe nende tuusiku mu oma foto-arhiivist nüüd hiljem isegi leidsin. (Täna juba 19.dets)

 Aasta siis oli 1971. 
10. - 28. september,

...

Naabrimees Allan käis oma nooruses loomavaguniga reisil. Ei-ei, see polnud küüditamine, tema oli saatjaks rongis, mis loomi Venemaale vedas. Võis olla 1960ndate lõpus. Tema meenutused olid päris värvikad, kahjuks on Allan igavikuteedel, nii nagu paljud need, kes nõukaajal reisisid.

Vanaema ja vanaisa reisisid EW ajal. Sellestki on alles vaid mõned fotod; et neist reisidest eriti juttu oleks olnud, seda ei meenu. 

Nii et lõpuks sai valmis postitus, et midagi nagu oli, aga mis... ei tea, ei mäleta. 

...

Mutijutud

 ...

Mul on mustandites ootel 333 jätkamist-lõpetamist-alustamist postituse pealkirja, aga jee ma sealt midagi võtsin. 

Ehk saab see olema mu järgmine projekt - 33 ammu alustatud blogijuttu nüüd lõpuni! 

Et miks just 33?  No siis jääb ju alles kena ümmargune summa... 300. 

Aga mutijutud tuli pähe siis, kui püüdsin meenutada oma kooliaegseid õpetajaid. Kahte me lausa otse (aga ikkagi tagaselja) kutsusimegi muttidele. Xxxxx-mutt õpetas 5. klassis ja Yyyyy-mutt põhikooli lõpupoole. Xxxxx-mutist sai räägitud tagaselja, et tõmbab abielumeestega ringi, ühe klassiõe ema sõbranna sõbranna oli teadnud rääkida. Ju ta siis ikka noorepoolne mutt oli. Teine mutt, see õp.Yyyyy, õpetas eesti keelt. Oli selline käreda häälega nõudlik tädi, nii palju, kui mul emakeele oskusi on, on kõik tänu talle. Hilisema kooliaja lasin liugu vana rasva peal.

Xxxxx-mutt võis olla vast vanuses 30+, aga see teine oli ikka puhta vanainimene. Võimalik, et 50 täis juba! Tema on mul ühel lõpupildil ka, täitsa tegus proua... kui ma nüüd oma hägusa vanainimese pilguga vaatan ;) 

Aga oma esimese klassijuhataja nime võiks juba isegi nimetada. Oleks ma teadnud, et talle nii palju eluaastaid (90) ja pikk pensionäri põli antud oli, oleksin ta isegi ehk mingil ajahetkel Pärnus üles otsinud. Aga kui ma kooli läksin, oli tema 36 aastane. Mul on sellest ajast ainult üks klassipilt, ja kuna oleme seal, "kaltsud" kaelas, siis tõenäoliselt IV klass. Seal oli õpetaja Leida ikka juba natuke memme moodi. No siis 40 ringis.  Ma pilti näidata ei saa, mul kaelarätt viltu kaelas ja muidu ka sellise lohaka olemisega. 

Õpetaja Leidast tean ma tänaseks päris palju. Temast on Digaris pikka artikkel (2010, Pärnu Postimees) ja ta ise on kirjutanud oma loo raamatusse "Eesti rahva elulood". 

Pärit Musta mere äärest, on ta oma mälestustes kirjutanud: Minu esivanemad (mitmeid põlvkondi puhastverd eestlased), kes pärinesid Põhja-Eestist Kuusalu kihelkonnast, leidsid 1884. aastal uue juurdumispaiga Abhaasias Musta mere rannikul... Seal, Salme külas, sündisid mu vanemad. ... Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.  Ega elu edasi kerge ei olnud. Hiljem jõudsid nad mehega Eestisse, algul tööle Kilingi-Nõmme, siis Pärnu I Keskkooli. Seal, olles klassijuhataja ametis, olime meie talle järjekorras teised.

Esimene õpetaja on see, kes kõige paremini meelde jääb. Mul valikuline mälu, palju ei mäleta, aga seda, et laulu Suliko õppisime laulma gruusia keeles, seda ma mäletan. Ma võiks seda kasvõi täna ette laulda... kui ma viisi peaks. Nii et avalikult ei esine!

Gruusia keeles oskan ma veel öelda: tere kallid sõbrad! Mitte et mul seda oskust elus vaja oleks läinud....  Usun, et need teadmised tulid tänu õp Leida Gruusias elatud aastatele.

Kui nüüd keska-aegsetest õpetajatest rääkida, siis pole siingi põhjust nuriseda. Pigem vastupidi. Me ikka olime päris tüütud tegelased, tekitasime nii mõnegi segase olukorra. Jõululaupäeval näiteks põles igal pingil küünal, vist just klassijuhataja tunni ootel. See oli aeg, kus isegi sõna Jõulud ei sobinud kõva häälega välja öelda. 

Kusjuures, meil oli keskkooli ajal tüdrukute klass, õmbluskallakuga. Ma ei mäleta, kas ma kooli ajal endale midagi õmblesin, aga hilisemas elus olen sellel alal isegi palgatööd teinud. 

Keskkooli lõpus anti koos lõputunnistusega kaasa ka iseloomustus. Klassijuhataja, lisaks muidu suhteliselt positiivsele hinnangule, oli sinna soovituslikult kirjutanud: õpitavaks ametiks sobib näiteks advogaat. Joon iseloomustuses tõmmati alla TRÜ vastuvõtukomisjonis. Nemad lugesid seal välja... seda, mida nemad lugesid. 

Täna mina arvan, et eks ma vist üks tüütu vastuvaidleja ja tõenõudja olin. Õigusteaduskond sõnakasutuses oleks muidugi kindla peale minek olnud... mitte et ma sinna õppima oleks läinud. Aga klassijuhataja oli reaalainete õpetaja, vist füüsika.

Lõpetuseks ütlen, et olen õppinud kahes koolis Pärnus ja kahes Tallinna keskkoolis, aga ühelgi klassi- ega koolikokkutulekul ma käinud pole, ja pärast seda, kui kursusevanemast kursavend elust lahkuda otsustas, pole meil neid kokku saamisi ka enam olnud. 

Sellised muti meenutused.

Lisaks tänane  päevapilt. Enne suure lume tulekut vedasin kõik mutimullahunnikud aiamaale või ajasin laiali... aga täna, üllatus-üllatus. 

26.11.23

...

Jagatud numbrid

 ...

Mulle numbrid meeldivad! Miks mitte jagada ;) 

Selline lühike sissejuhatus seekord.

Kui ma teen selle aasta jooksul veel vähemalt 20 postitust, siis määran endale preemia: see oleks mu blogi 15 eluaasta rekord. Tasub pingutada!

Pühapäeva õhtul üritasin ka... pingutada.

Saates "Ma näen su häält" läks mul ennustamisega suhtkoht hästi. Olin Laulukirjutaja, kes Hanna-Liina Võsaga lõpuks duetti laulis, oma lehel lauljaks arvanud, samuti nagu Numbrimehe, viimase väljalangeja, kes tõesti ka hästi laulis. Kolmas, kellele kohe saate algul plussi panin, oli Noorpoliitik. No tema ei laulnud! Mu meelest poliitikud nagu muidu ikka laulavad! Kirjutavad raamatuid. Luuletavad. Või teevad niisama tsirkust. 

Aga pidin ju numbritest rääkima. Kui seitsmest kolm õigesti ennustasin, teeb see kõvasti alla 50%. Samas, keda mina lauljaks pakkusin, oli 3. Neist kaks laulsid.... mis teeb ligi 70%. Nagu polekski kõige lootusetum. 

Siiski, saatesse ma ikka ei kipu! 

Mul koduski tegemist küll.

Päevapilt 14.11.2023

Projektis Päevapilt on lüngad sees, aga pole hullu. Kuna mu pisipiltidel mõnikord kuupäev tagaküljel puudub, siis minu valikuline mälu ja mõtlemine suudavad selle kindlasti nii tuvastada, et projekt ikka katkematu oleks. 

27.10.23

Ega neid puuduvaid pilte eriti palju pole, mingi klõpsu teen peaaegu iga päev. Ükspäev näiteks roomasin kempsus torude piirkonnas ja üritasin hiireauku pildistada. 

Aga mul vist jälle kipub jutt metsa minema .. numbreid ju tõesti ei olnud. Või kui, siis see 1 hiir, kes lõksuga kätte õnnestus saada. 

Kui kodustest tegemistest rääkida.

Ma olen ju väikest viisi raamatupidaja ka. Kirjutan üles sissetulekud ja väljaminekud. Kunagi abielu alguses tegin seda, aga kui nägin, et väljaminekud olid pidevalt suuremad kui sissetulekud, kadus huvi ära. Hakka veel pärast selgitama, kust see lisaraha tuli! 

Nüüd, kus ma enam tööl ei käi, olen rahaasju juba mitu aastat kirja pannud. Väga tore hobi, ja odav ka, need mõned kaustikud pole märkimist väärt.

Ma olen täpselt 323 nädalat oma RAHA MAHA - MAHA RAHA raamatusse kõik ostud, ka vähe olulised, kirja pannud. Tundub mõttetu? Kui tõtt tunnistada, siis mulle ka! Aga igatahes palju sisukam, kui nõude pesemine, tubade koristamine või ahjude kütmine. Numbrid mulle meeldivad, nii et väike vaheldus igapäevatöödele ;) Ja nüüd on mul mitu kausta, kus palju-palju numbreid sees. Mõnikord lehitsen, tore ju vaadata, kuidas numbrid järjekindlalt suuremaks lähevad. Elektriarved näiteks.... aga mitte ainult. 

Aga tore on ka avastada, et on numbreid, mis ajale vastu pannud või isegi pigem kahanenud. Näiteks? Kuu aega tagasi ostsin kaasale poest õltsi, tema lemmik, Saare Taar. Maksin 1.49 purgi eest, pluss taara hind juurde. Kui nüüd kahanemisest rääkida, eelmise nädala poeringil ostsin ka seda Saare Taari, maksis ainult 1.20, ja seda koos taaraga. Lihtsalt tuleb märgata!

Projektide juurde tagasi tulles... üks hakkab läbi saama, kuskil jaanuari algupoolel alustasin oma päevaraamatuga "Minu lobisemise koht", eile tegin sissekande nr 305. Ma ei viitsi praegu arvutada, kui suur % projektist läbitud on, aga nii umbes 1/6 on veel ees. Siis võivad järeltulevad põlved kunagi välja anda mu eluaastaraamatu. Mitte et see eriti huvitav on, lihtsa inimese igav elu... samas hea võimalus midagi sugulastele kinkida. Kõik loevad põnevusega, kas nemad ka sisse on kirjutatud. ;) 

Veel ei ole... aga ma peangi sellele mõtlema! 60 päeva veel ees! 

Kiiresti pean mõtlema, sest aeg läheb ruttu.

Mitte ainult päevad.

Täna on isa 10. surma-aastapäev. 

Aga surmast vist ei ole hea komme rääkida. 

Eile oli FB vanade fotode grupis postitus, kus foto lähedase inimese matustest aastal 1961, ja kohe oli näppu viibutav kommentaar all. Et selliseid pilte siin küll näha ei taha. Taevas hoidku, pane siis silmad kinni, mitte ära süüdista adminne, et nad oma tööd halvasti teevad. 

Olen oma Päevaraamatusse just äsja kirjutanud "... keegi ei sure lõplikult enne, kui on veel elus ükski inimene, kes teda elavana mäletab " (Jaan Isotamm, "Undi-jutud", lk 116).

Mina mõtlesin seda pilti vaadates hoopis, et minu isa oli mulle antud 50+ aastat kauemaks.

Sellised lood siis, ma ei tea, kas mul õnnestus igasse lõiku number sisse kirjutada, aga on nagu on.

Paar numbrit tuli veel meelde. Mul on nüüd kolme kuu jooksul 10 luuletust välja kirjutatud ja pähe õpitud. Olen rahul! 

Ilusad luuletused ilusal paberil.

Tundub, et mälu on ka paremaks läinud ;) ... seda küll niivõrd-kuivõrd, eile ei suutnud jälle kaht nime meenutada, neid mis mälumängus "15 küsimust" küsiti. Üks oleks andnud 2 punkti (Lauri Hussar) ja teine 1 punkti (Evelin Samuel). 

Pilt tuli kohe silme ette, aga näe, nimi ei tule meelde!

Tean, et tean, aga meelde ei tule! Siis pole ime, et luuletusi lugedes ikka natuke spikerdama pean. 

Mõne salmi esimest sõna näiteks. 

Aga hommikul helistas sõbranna aastast 1963. Rääkisime 32 minutit. 

Polnudki juba tükk aega rääkinud... viimati 3. oktoobril. Et kus ma nii hästi mäletan? No kes siis aastakümneid kehtinud sünnipäeva ei mäletaks! 

Aga kui juba 3. oktoobrist rääkida... sellel päeval on lisaks 3 tuttavale sünnipäevale veel ka isa nimepäev. 

Mul lihtsalt on mõned numbrid mälu-kalendrisse kirjutatud. Peaasi, et nad seal omavahel segamini ei lähe ega tülli ei kipu!

...

Kuidas vahetada kodu

 ...

Mul on olnud kodu kuues kohas. Kaks kodu Pärnus, kaks kodu Tallinnas, kaks kodu Kesk-Eestis. Pluss kaks suvekodu, läbi aegade kodu vanavanemate juures ja kaks ajutist Tartu-kodu. Mis teeb kokku 11.

Kusjuures, ma mäletan üsna hästi kõiki oma kodusid ja võiks neist mitmeid lugusid jutustada. Olen seda isegi oma blogis läbi aegade (ikka 15 aastat siin Kummutisahtlites sehkendamist) teinud. 

Nii et ehk kõige lõppu otsin oma kodude lood ka välja. Endale meeldetuletuseks.

Kuna pisut sorteerin ema hoitud ja temast alles jäänud paberimajandust, teen kirjade ja dokumentide põhjal mõned postitused... eks seegi on killuke ajalugu, mida võiks mäletada.

See oli siis nüüd sissejuhatus.

Kodu vahetamise lugu

Kõigepealt kiri... või pigem kaart. Aasta siis oli 1966. Isa sai Tallinnas uue töökoha, ka emal oli võimalus Tallinnas oma õpitud ametis jätkata, ja nii tekkis vajadus vahetada 3-toaline mugavustega korter Pärnu kesklinnas korteri vastu Tallinnas. 

Nüüd, kui vanu kirju loen, näen, kui keeruline toiming see oli. Ma isegi ei tea, millal ja kuidas me lõpuks Tallinnasse Telliskivi tänavale kolisime, ahjuküttega 2toalisesse korterisse hoovipealses majas. Puukuuri katus oli otse toa akna all, pesemine köögis pesukausis. No oli muidugi Tulbi saun, kui ihu juba suuremat harimist vajas. WC-s oli ikka vesi sees. Selline kast üleval lae all, nöörist tuli tõmmata, siis vesi voolas.

Korterivahetus oli mitmeosaline. Umbes nii, et omanik A korterist 1 kolis hoopis teise linna korterisse 2, selle omanik B kolis korterisse 3 Tallinnasse ja selle omanik kodanik C lahutas ja tahtis vastu saada kahte korterit, mängu tulid korterid 1 ja 4. Ja siis see korter 4 omanik kolis kokku näiteks tütrega, kes oli juhutmisi kodanik B, korterisse 3. 

Või umbes midagi sellist. 

Eks neid lugusid omal ajal räägiti, midagi on meelde jäänud, aga seda, mitme osapoolega meil see vahetus oli, seda ma lõpuks ei teagi. Vist küll vähem keeruline.

Ema on mingil määral neid kirjavahetusi alles hoidnud, noppisin üht-teist välja. 

... Täna leidsin tahvli pealt ühe, kes tahab Tšerenovetsist (tont teab, kus selline asub) 1-toalist mugavustega korterit vahetada Pärnus samasuguse vastu. Kas Tallinnas on mõni hull, kes sinna Tšerenovetsisse minna tahab, võiks vaadata. Igatahes vahetuste raamatus sees ei ole. Koidulal palusin panna Leningradis tahvli peale, kuna sealne leht ei ilmuta. ...

Ma ei tea, mis vastas Koidu, aga kahtlustan, et jutuks olnud vahetusest asja ei saanud, kuid veel on alles kiri Leningradist, mis jõudis Eestisse märtsis 1966.

Tervitus!                                                        Leningradis, 27. veebr

Ma ei saanud kohe sinna teisele poole Leningradi otsa joosta. Eile oli aga laupäev, vedasin end õhtul  sinna, kuna arvasin nad kodus olevat. See oli üks suur pesakond poolakaid. Katsusid mind enne tükk aega käega ja peaaegu hammastega, enne kui hakkasid rääkima tollest korterivahetusest. Igal juhul too Jevgenia ise oma mehe ja lugematu arvu lastega ei mõtle Pärnu tulla. Ema aga midagi kindlat ei öelnud. Üldse sain ma siiski aru, et emal on vist Pärnus Karja tn 5 see vahetamine käimas. Olid käinud seal vaatamas ja minu käest uuriti veel kord, millised on võimalused Pärnus korteriga äri teha. Lõpuks pole see jutt, mis ma seal pidin kuulma ja rääkima, Sulle tähtis ega huvitav. Juhul, kui nad midagi välja mõtlevad, käskisin Sulle kirjutada, andsin aadressi. Aga nii või teisiti, pole suurt loota.

Tead ma lähen homme siis järjekordselt sinna korterivahetamise büroosse, kirjutan uue avalduse vahetamise kohta, sest järsku juhtub mõni õige hull lugema ja saab midagi ära teha. Ma kirjutasin Õiele, aga ega tal polnud mu kirjale midagi vastata selle kuulutuse kordamise kohta. Lõpuks on see nali häbematult odav 1.50, ja seda võib teha. Loen siis ise ka need pakkumised läbi, Tallinna Leningradi vastu on seal palju kuulutusi.

Tead, kui sul midagi on vaja, siis kirjuta ikka mulle ja luba ikka osta süüa ja juua kokku seal õnnistatud Maarjamaa kaunimais restoranis. Siis mina jooksen kohe mürinal trammiga võidu ja olgugi et linn on suur ja liiklus segane, jõuan ma ükskord kohale  ja ajan asja ära, mis minu võimuses. Ma olen nüüd mõningal määral kirjaoskaja kah.. Oskan vene keeles välja öelda mõningad mõjuvad sõnad jne. 

Nii, kullake, kirjuta mis vaja. Homme löön uue kuulutuse ülesse. Vene riigis võib midagi saavutada ainult nahhaalsusega, katsu vastu pidada, oma saatusest üle olla jne

Järgneb...

...

Äratundmised

 ...

Lugesin esimese lause ja kohe oli selge: minu raamat!

Et mis lause see oli? 

Tegelikult jõudsin juba kolm lauset lugeda.

"Ostsin enesele täna kaustiku. Küll on ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned niisugused laigulises, justkui mõne isevärki looma nahk."

Ma ju ka... ostsin hiljuti kaustiku.

Nii ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned sellised vahvad laigulised.

Pildil minu kaustik

Et mis raamat mul käes on? Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom"

...

Aga hetkel panin lugemise pausile.

Täna on laulupidu see kõikse olulisem, mis sest, et ise kohal ei ole.

Vaatasin ekraanilt laulupeo rongkäiku ja tundsin tegelikult heameelt, et mina seal ei ole. 

See vihm! 

Mitte et sadu just mind segaks, mul oleks täisvarustus seljas, jalas ja kaasas, aga on oht, et kui rongkäigus oma lapsukesi näen, ma tingimata jookseks keebi, suure salli või sooja kampsuniga, kummikud näpus, omasid kaitsma. Hoolimata, et nemad sellest suurt ei hooli ;)

Siin ka, midagi pehmet ma kindlasti külje alla kombineeriks... tundes ennast.

Foto saadeti otse sündmuskohalt

...

Aga piduliste hulgas omasid ära tunda polegi nii kerge.

Need patsidega tüdrukud tantsu- ja laulupeol, neis on kõigis midagi sarnast. Vist tänu patsidele.

Tuttavad laulu- ja tantsulapsed aastal 2011.

Nüüd, ekraanilt, iga viienda olen ma nõus mõneks enda omaks tunnistama. 

Ok, iga kahekümne viienda siis. Õnneks laulupeol on patse veidi vähem kui tantsupeol, teeb valiku tegemise natuke lihtsamaks.

Ja lõpuks, kõik nad ju ongi mõnes mõttes omad. Meie tüdrukud ja poisid. 

Õnneks patsiga poisse on tunduvalt vähem, sellega on asi lihtsam. Kui just rahvuslik müts peas ei ole.

...

Üks asi on täiesti arusaamatu.

Tunde on inimesed vihma all olnud, aga pealtnäha pole keegi läbi ligunenud, tilkuv, juuksed kleepunud vastu pealage. 

Vastupidi. Näod säravad, juuksed kohevad ja riided ei tilgu.

Laulupeo võim ja vägi!

Ehk ilmataat keerab lõpuks taevakraanid ka kinni.

Aga ei... hoopis suur kärgatus käis!

Ma parem lõpetan oma jutu ja hakkan pöialt hoidma, et vihm üle läheks, kõuekõminast rääkimata. 

...

Nii ja naa

 ...

Paar viimast raamatulugemist, võimalik muidugi, et ka enne neid, aga ma lihtsalt ei mäleta. Igatahes kahes viimases jäid silma mingid mõtted ja meenutused sõjast. Silma jäämine pole ka õige ütlemine, silm libiseb üle. Need mõtted jäid kummitama kuskile silmade taha.

Ei ole täna-eile ilmunud raamatud, aga mitte ka igiammused.

"Vastasnurgas, räämas põrandal, põlvitas koolipoisi välimusega inimene. Seisatasin, et veenduda, kas ta ikka päriselt põlvitab seal nurgas või tõuseb kohe püsti ja läheb minema. Mälu meenutas mulle sarnast tegu Oskar Lutsu "Kevades". Kui nurka läksin ja põlvitajat lähemalt uurisin, tuvastasin elutruu vahakuju. Prantslased olid Hitleri nurka pannud. Kohmetusin hetkeks, sest nähtu tekitas mus valusa emotsiooni, mis tuli kui rusikahoop. Samas olin alateadvuses millekski ebameeldivaks valmis. Teadsin, et kui prantslased oleks sõtta astunud, poleks ilmselt siin, Pariisis, enam suurt midagi vaadata."
M.Ernits "Aeg iseendale" 2009
...

Ja Kaplinski kirjad aastast 2021
Kaks väikest lõiku.

"Pesukorviga on mu varane lapsepõlv vägagi seotud. Nagu olen mälestustes kirjutanud, tassiti mind pesukorviga keldrisse, kui pommivarjendisse enam ei jõudnud. Üks neist pesukorvidest on nüüdki alles ja selles on mõni minu järeltulija titapõlves ka maganud. Õnneks ei ole kedagi neist vaja olnud varjendisse tassida. Kui meie poliitikud ja teised suudaksid mõelda sellele, mis õnn on meil Eestis olnud elada ilma sõjata, ilma pommide ja pommivarjenditeta. See, nimetame seda kasvõi inimlikuks mõõtmeks, on minu jaoks hoopis olulisem kui riiklikud ja rahvuslikud asjad. Isegi Eesti iseseisvus, keele ja kultuuri hoidmine." (lk 75)

"Kui Trumpi toetas/toetab ligi pool valijatest, on midagi tõesti pahasti. Siia juurde vapustavad protsendid: kes on "noore maa" usku, kes usuvad igasugu vandenõuteooriaid. Mis kasu on demokraatiast, kui rumalate protsent tõuseb üle viiekümne? Eestis asjad vast nii hullud ei ole. Veel?" (lk 18)

Tegelikult on mul Õnnepalu ja Kaplinski kirjavahetusest veel mõned märksõnad, mis enda jaoks lahti mõtlemiseks üles tähendasin.

Entroopia. Aeg. Depressioon ja tarbetuse tunne. Vaesus ja rikkus. Surm. Suitsiid. Muusikasoovitus ja reisisoovitus. Ja...  kas saab kirjutada elust, nagu ta on, ilma kedagi solvamata?

Raamatu viimane kiri oli ühest küljest väga ootamatu, teisest küljest kuidagi vägagi kokkuvõttev. Tõnu kiri Jaanile, kes oli selleks ajaks oma maise teekonna juba lõpetanud.

Aga jah, aastakümneid hiljem me mõtleme sõjast, räägime sõjast. Kirjutame ja joonistame. Põlvkonnad, kellel endal mingeid sõjamälestusi tegelikult polegi. Enamikul meist. On ainult lood ja lähedaste mälestused. Minu suguvõsas on mõned, kes midagi oma selle aja mälestustest võivad rääkida. 

Kasvõi Tallinna pommitamine.

757 inimest hukkus 79 aastat tagasi, kui Nõukogude lennuvägi linna ründas.

Nüüd, juba terve aasta, on hirmud. Nüüd vist on niisama meenutamine tahaplaanile jäänud. Nüüd on uudised raadios ja tv-s, nüüd on inimesed, kes ise sõda on kogenud või kes keset sõda elavad ja lähedasi kaotavad.

Tahaks lugeda kirja, mis J.Kaplinski täna kirjutaks, arvestades olukorda Euroopas. Kahjuks pole see enam võimalik.

Purustatud Ukrainast ja kaotatud eludest pole veel ajalugu kirjutatud.

Teadaolevalt hukkus esimene eestlane Ukraina sõjas.

08.03.2023

...

Juhuslikult juhtus

 ...

Ma enam hästi ei julge kirjutada igasugustest müstilisest kokkusattumustest, nagunii keegi ei usu ja nagunii hakatakse mõtlema, et ma miski imelik. Nojah, kui tõde tunnistada, eks ma natuke imelik olen ka, nii et ei maksa end segada lasta. Mina igatahes ei lase. End. Sellest segada.

See oli nüüd sissejuhatus. Lugu ise oli selline, et paar päeva tagasi, kui ahju kütsin, istusin ahju ees ja vaatasin tuld. Ja kuskilt tuli järsku pähe mõte, et kui tekib voolukatkestus, siis soojust meil ikka on. Ja (ahju)tule valgus ka. 

Järgmine mõte, mis pähe tuli, oli, et ehk oleks siiski generaatori muretsemine vajalik.

Mul on generaatoriga kuidagi nagu hingeline kontakt. Lapsepõlvemaal minu lapsepõlves elektrit majapidamises ei olnud, lähimad elektripostid olid vast paari kilomeetri kaugusel. Aga majas valgus oli, mäletan isegi petrooli lampe, mingist ajast alates sai aga akude abil isegi televiisorit vaadata, valgusest rääkimata. Liini mööda toodi vool majja alles 1990ndate algusaastatel. Seni olid akud ja generaator kolmandas aidas. Aidal oli  (on) kolm ust, sealt siis järjenumber. Esimeses aidas olid hoidised (sügisel viidi linna), keskmises aidas riided ja muud nipet-näpet asju, kolmandas aga tehniline kraam. Ma ei tea, kas ma kolmandas aidas üldse sees käinud olen, aga ma mäletan seda heli, kui generaator töötas.

Joonistus lapsepõlvemaast enne minu aega. Voolu majas pole, aga puukuuri otsas mingi post... *

1951.... joonistuse autor Õie.

Nii ma ahju ees istudes tuld vaadates omaette mõtlesin.

Nüüd tulevad siis need kummalised kokkusattumused.

Järgmisena istusin arvuti juurde, ja nii kui arvuti lahti tegin, lõi ette reklaami.

Raske arvata, mida reklaamiti!

Kui elad kohas, kus elekter sageli kaob, on tark mõte hankida endale elektrigeneraator.

Ja siis mitu generaatorit pildil reas, hinnaklass pluss/miinus 700.

Eks ju, see pole reaalne, keegi ei usu. Ma ise ka ei usuks, aga nii see oli. Kusjuures, ma küll ei tea, et mul kunagi varem elus oleks olnud peas mingi generaatori hankimise mõtet. Või et ekraanil mulle generaatorit pakutaks.

Teine uskumatu kokkusattumine on mul ka kohe varnast võtta. 

See on nüüd selline juhus, mida mina hästi ei usu ;) 

Kaasa läks kööki sööki otsima ja möödaminnes ütles, et mine vaata telekat, seal on midagi sulle. Ma siis soovituse peale läksin, minut või paar enne ehk kulus aega. Igatahes ekraanil rääkis üks teadlik daam, kui oluline on koristamine, kui ohtlik ja kahjulik on tolm ja et sealt, kus kõige tolmusemad kohad, nimelt kappide pealt, koristame me ilmselgelt liiga harva. Läksin siis kööki kaasalt küsima, et milline on sõnum, mis ta mulle teleka vahendusel (oma suud ja närve kulutamata) edasi anda tahtis. Kas ma peaks täna koristama hakkama? Või on ta mures, et meil on ohtlikult palju tolmurulle? Et ma pole ammu tolmuimejaga lae alla roninud? 

Kaasa kinnitas tõemeeli, et tema saatis mind telekast mingit huvitavat vidinat vaatama, mida saates parajasti tutvustati.

No nii rumalat juttu ma küll ei usu! Juhuslikult selliseid kokkusattumusi EI SAA OLLA!

Seegi pole juhuslik, et just ütles Lenk oma Kuldrandevuu saates, et tares peab olema puhas, et jõulud saaksid tulla. 

Kõik nad kipuvad mind õpetama ;) 

* Enn andis infot.

Puukuuri otsas oli tuulegeneraator

pika sabaga, et tuules hoida. See oli auto generaator 6 volti.

Pirnid olid väikesed taskulambi pirni suurused (tattninad).

Valdek öelnud, et oli punnimist, mis oli, aga nüüd on elektri-

valgus majas. See oli siis veel sõja ajal. 

...

Puhake, paremad pojad

 ...

Uudistes öeldi, et esmaspäeviti enam Õhtuleht kauplustesse vabamüüki ei lähe.

Tellige leht koju!  ;) Siin pakutakse soodushinnaga Õhtulehte ;) ... reklaamiminut ;) 

Ma ei tea, kui paljud tänapäeval enam paberlehte ostavad. Või tellivad. Aga tellitakse. Naabrinaisel käib maakonnaleht ja Õhtuleht. Hiljuti oli midagi veel, nüüd tõmbas koomale. Igal juhul on mõttekas pigem tellida kui kauplusest osta. Vaatasin just, käeulatuses laupäevane Õhtuleht (2. juuli), maksab 1.99.  Nädala sees on 40 senti odavam. Kui raha lugeda, on tellimine ilmselgelt soodsam. Ja maal võimalus lehte osta on tegelikult minimaalne, iga päev ju poodi ei satu. Ajaleheputkasid pole vist enam linnapildiski.

Eks nende asjadega on ikka nagu alati, et nii ja naa.

Mingil minutil lööb minus ihnus välja. Mitte siis, kui ma tellin, see on minu valik; ikka tellin... kui loen. Või kui parasjagu ei streigi, Päevalehe tellimise lõpetasin just protestiks.

Ihnus lööb välja, kui loen. Või pigem, kui ei loe. Kuidas sa paned vanapaberisse 1.99 maksva ajalehe, kui suur osa alles lugemata? Ohates võtadki ja sirvid läbi. Ehk peaks veel silma peale viskama? 

Seesama Õhtuleht  kolme nädala tagusest ajast. Panin kõrvale! 

Suur ristsõna on lahendamata. Sudokud on lahendamata.

Ja siis lugemata lood. 

"Segadus raadioga: kes selle ikka leiutas?" (autor Marko Kadanik)

"Mis oleks elu, kui Sherlock ei ütleks: ELEMENTAARNE!"  (Juhan Aru)

"Liivimaa unustatud võidupüha ehk kuidas rüütlid koos eestlaste ja lätlastega Smolinos venelasi lõid". (Tõnis Erilaid)

  Jaanus Kulli pikk artikkel Sulev Luigest

"Nagu pole tasuta lõunaid, ei ole ka tasuta raamatuid" (Katrin Pauts)

...

Võiks edasi nimetada, aga nagu juba vanarahvas ütles, pikk jutt sitt jutt *

Aga need on need lood mida tahaks enne lehest loobumist ikka läbi lugeda. Miinimumprogramm.

Tegelikult tegin juba algust. 

"Raua tänava lahingu viimased ohvrid: kangelastele austust avaldanud spordikuulsus ja tema kaaslased surid karistuseks vangilaagris". (autor Heino Tõnismägi)

Kuni jõudsin lõiguni: Uno Kaldmaa (sünd 1923, keskkooli õpilane) kuulati üle 18. nov 1940. Küsimus: Millest kõneles Veldemann? Vastus: Kogu kõnet ma ei suuda ette tuua, kuid ta ütles, et see sõdur langes kangelaslikult oma ametikohuse täitmisel isamaa kaitseks sissetungijate vastu ja me ei unusta kunagi oma paremat poega. Ta kutsus kõiki kogunenuid selleks kui tuleb vajadus, siis samuti astuma välja kodumaa kaitseks ja laulma ühiselt "Puhake paremad pojad." .... " Kaldmaa sureb 7. juulil 1945 Taisetlagis Irkutski oblastis Venemaal.

Puhake, paremad pojad... 

Mina seda laulu ei oska. ei tea, kas kuulnudki olin. Vähemasti minu lapsepõlves ei lauldud. Aga on kaks lugu, mis seotud selle lauluga.

Heino (sünd 1922) õppis 1940. aastal veel Tallinna Reaalkoolis, aga visati koolist välja just selle laulu laulmise pärast. Olen tema lugu Rootsis kohtumistel kuulnud, nüüd helistasin Pilvile ja küsisin üle.  

Nii oligi. 

1940ndate algus oli väga keeruline aeg: oma riik,  siis Nõukogude okupatsioon 1940-1941, edasi Saksa okupatsioon 1941-1944. Koolipoisid, kes oma haridusteed EW ajal alustasid, olid enamikus kõik eestimeelsed. Nii nad siis laulsidki mingil EW tähtpäeval Reaalkooli ees oleva Õppursõdurite monumendi juures seda laulu. 

Laul Vabadussõjas langenud kangelastele.

10. mai 1940.a Päevaleht kirjutab: 

"Võidupüha eeltööd algavad. Ka tänavusel Võidupühal peab vabariigi president raadiokõne, saadab võidutule ja Võidupüha läkituse välja." 

Kuu aega hiljem algas hoopis Vene okupatsioon.

Eesti okupeeriti 100 000 Nõukogude sõjaväelase poolt 17. juunil 1940. Seejärel lavastati "rahvademokraatlik riigipööre", seati ametisse NSV Liidu nukuvalitsus Eestis, valiti kiirkorras, mittevabalt ja vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega Riigivolikogu uus koosseis... ütleb Vikipeedia. 

Ju siis millalgi laulsid poisid seda laulu.

LAUL LANGENUD KANGELASTELE (sõnad Karl Eduard Sööt)

Puhake, paremad pojad,

pärjatud olgu te kalm!

Kodule olite kaitseks,

vallina teras ja malm.

Puhake, väsinud kotkad,

lahingus lõppes te lend.

Mälestus jäädav on teile,

venda ei unusta vend.

Puhake, ustavad hinged,

haavadest valgunud urm

alguse andis, et tärkaks

õitesse vabadusnurm.

Võitluses ägedas tuli

Eestile lunastustund...

Haudade põhja teil' tänu,

kangelasvennad! Head und!

21.07.2022

...

Teine lugu on Heino pojast, sündinud 1954 Stockholmis.  1990ndate algul oli ta kaasas tõlgina Rootsi delegatsioonis, kes Eestisse sõitis. Mingil ühisel vaba aja üritusel telliti, kas ta laulaks mõnd eestikeelset laulu. Siis ta laulsidki seda laulu, algusest lõpuni... Puhake, paremad pojad, pärjatud olgu te kalm. 

Eesti delegatsioon oli täiega hämmingus. Nemad poleks sellega hakkama saanud.

... 

Aga lõpuks selgitus... et lisaks rahvatarkusele...

*"Pikk jutt, sitt jutt" on raamat, mida võiks laenutada. Autor Vello Vikerkaar. 

Pean oma tarka märkmikku üles kirjutama.

...

Vanaema juures

 ...

Enamiku oma lapsepõlve suvedest olin maal vanaema ja vanaisa juures. Elasin seal suht igapäevaelu: koristasin, korjasin marju, rohisin, tõin kaevust vett ja viisin solgipange õue. Mõnikord. Töödega mind üle ei koormatud. 

Vajadusel hoidsin nooremaid sugulasi, olin lastelastest kõige vanem. 

Rattaga käisin poes, mannerguga naaberkülas piima toomas. Järve ääres suvitasime, vanaisaga käisime kala püüdmas, sõbrannaga kolasime mööda metsi ja korjasime marju või seeni. Kindlasti kogu põhikooli aja, peaaegu terve suve. Augusti lõpus, kui linna tagasi läksin, käis suve-sõbranna mind gladioolidega teele saatmas. Ja vanaema seisis teeotsas ja lehvitas, pisar silmas.

Praegugi alles see lapsepõlve muinasmaa ja sõbrannaga, kes küll kaugemale kolinud, hoiame kontakti.

Vanaema surmast möödus kevadel 27 aastat. Vanaisa suri üheksa aastat varem.

Siin olen ma ise lapsehoidjate meelevallas. Läheme järve äärde suvitama, joogid kaasas.

Nooremad sugulased.

Vanemad sugulased.

Järvel lõbusõitu tegemas.

Suve-sõbranna Sirje

Taaskasutus 50+ aastat tagasi

Vanaisaga lõbusõitu tegemas... või hoopis tööle?

Olid ajad! 

...