Nimi, mis kõnetab

 ...

Alustaks muusikast.

XXVIII üldlaulupidu... ilmselgelt kõik teavad, et avalauluks oli "Koit", muusika Mihkel Lüdig, sõnad Friedrich Kuhlbars. Esimest korda kõlas laul VIII üldlaulupeol 1923. aastal. Tookord oli laul teise kontserdipäeva viimaseks palaks. Alates 1969. aasta laulupeost on "Koit" laulupeo esimeseks lauluks.

Teist laulu "Koit" teavad samuti kõik, selle saamislugu jääb 1988. aastasse. Nii et kahe "Koidu" vanusevahe on 65 aastat. Laulupidudele on nad jõudnud mõlemad, isegi nii, et üks on algus- ja teine lõpulauluks. Raske otsustada, kumba rolli olulisemaks pidada. Aga Tõnis Mäe "Koidu" sünni ja võidukäigu juures on meie põlvkonnale antud võimalus olla.

...

Tegelikult mitte lauludest ei tahtnud ma rääkida. Lihtsalt laul "Koit" tuli guugeldades kõigepealt kätte. Mõlemad tegelikult.

Edasi juba ajaleht "Koit", mis ilmus 1951 - 2019. See pole ainuke ajakirjanduslik "Koit", küll aga vist kõige pikaajalisem. Kui nüüd tõde tunnistada, siis kaks esimest aastat (1951 - 1953) kandis ajaleht nime "Bolševistlik Lipp", "Koitu" oli 65 aastat.

1969. aasta laulupidu on kajastatud... nii nagu ikka tol ajal kõik üritused, punaste lippude lehvides. Aga õnneks mitte ainult! Ka see, et...

Ei saa jätta märkimata, sellest laulupeost olen ma isegi osa saanud...

See oli nüüd sissejuhatus. Tegelikult mõtlesin veel Koiduvalguse peale, aga läheks liiga pikale.

Numbritest ma siiski mööda vaadata ei suuda!

2025. aasta seisuga on eesnimi Koit 517 mehel, vanim 85+ ja noorim 0 - 4. Populaarsuselt 282. mehenimi. Keskmine vanus keskelt läbi 50ndate keskel

.

No see Koit, kellest mina rääkida tahan, on keskmisest noorem. Ütleme, et tema nimi on KP. Peale tema tean veel kahte Koitu, KT ja KR. Eks nemad räägivad ja laulavad enda eest ise.

Mitte et KP ei laulaks. Või ei räägiks. Nende ansambel SigaRillo laulis esimest korda just 10 aastat tagasi, meie kandi esimesel külapäeval. 

Seekord Koit mitte ainult ei laulnud, tal oli au heisata meie küla verivärske külalipp. Lipp ja logo.

Ja Küllike taustal kandis ette olulisele sündmusele kirjutatud ja pühendatud lugulaulu.

Näe, tõuseb Koit! 

Kas kirre,  kagu,  edel 

on tõusmissuund - 

ei ole tähtsust sel.

Me Koidul abivahendiks

on redel. 

Mees kindlalt püsib 

püsti astmetel. 

Selg sirge ja siht selge, 

pürib tippu. 

Seal ülal,  terve küla 

silme ees 

ei värise ta käed 

ka kinnitades lippu.  

Koit selleks tööks 

on kõige õigem mees. 

Ta kandnud hoolt,  

et küla süda laulaks 

ja kestaksid 

me kohtumiste lood. 

Koit, tule alla, 

kas sa jääd veel kauaks? 

On kohe-kohe 

otsa saamas ood! 

...

Võiks veel lisada, et vahetult enne külapäeva ilmus värske ajaleht... seekord pigem juba ajakiri.

Mis külapäeval toimus, seda jäävad osavõtjad mäletama. Küllikese andmetel (ja kes siis paremini teaks!) oli külalisraamatus kirjas 132 nime.

Aga seekord oli just Koit märgilise tähtsusega osaleja! Loodetavasti suutsin põhjendada ;)

...

Kohtumispaik Tallinn

 ...

Tsiteerides klassikuid, oli Tallinn täis ääremaalt kohale tassitud memmi ja taate.

Vabanduseks võin ehk öelda, et kui juba väljavalitutele mõeldud pealinnas, katsusin hoida madalat profiili ja korralikult käituda.

Suurüritustel ei käinudki, ühe väikese kontserdi vaatasin ära, natuke kõndisin Telliskivis ja vanalinnas ning 24 tunni möödudes olin kodus tagasi. Reisi algusele ja lõpule andis sooja sära bussijuht Ülo. Ma arvan, et ta on parim mees oma ametis, temaga on alati turvaline sõitmine ja ainult positiivsed emotsioonid. 

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida! 

Mõtlesin, et panen märgi maha ja ütlen välja: sai käidud ESTO-l. Väliseestlaste üritus, no ja kui mõtlema hakata, mul ju ka veidi välis-Eesti juuri ;) Või peaks pigem kändudest rääkima? Mu vanavanaema on maetud kuhugi Uppsala kanti, ja mina olin seeaeg juba teismeline. Kahjuks ei ole ma kunagi oma vanavanaema näinud ega tema haual käinud. Ta oli surres ligi 90, oma elust viimase veerandi elas ta Rootsis. Elas seal ja suri seal.

Vana-vanaema Olgal oli 10 last, nii umbes 20 lapselast... aga edasi järgmist põlvkondi ma enam hallata ei suuda. Neist suur osa elab Rootsis. Aga kõige rohkem järeltulijaid on igatahes just minu vanaemal. Lapsi ja lapselapsi, ja nii edasi. 

Kui 1944. aastal rannarahvas mereteed kasutas ja Eestist lahkus, oli vanaema õdedest-vendadest ainuke, kes Eestisse jäi. Pluss nemad, kes juba varem Eesti mulda puhkama olid sängitatud. Neli õde oma peredega jõudsid Rootsi, üks vend Kanadasse ja teise venna pere Soome.

Sellised sidemed mul siis väliseestlastega. Igatahes oli tore Fotografiskas kontserdi ühe esinejaga kohtuda ja koos meenutada: meie vanaemad olid õed!

Ja vähe sellest! Minu vanaema, kui ta 1960ndatel Rootsis külas oli (ja ta oli seal kolm kuud), käis oma õe lapselast aeg ajalt hoidmas!

Ma ei tea, kas Annil see pilt on, minul on foto täitsa olemas.

Nii et sidemed on tugevad!

Kontsert, mida vaatamas käisin, kandis nime ”Sauna taga".

Mõned meenutused kontserdist.

Foto FB-st

Mõned lauldud laulud...

Lauludele vahepalad ja igal esinejal omad meenutused.

Mõni neist isegi kunagi kuuldud.

Meenutused... ESTO 45 aastat tagasi.

Et Rootsi riik saaks sini-must-valgeid lippe probleemideta lubada, õmmeldi kõikidele lippudele peale ESTO sümbolid. 

Üritust ESTO-80 oli poliitiliselt korrektne toetada ja nii said Rootsi pealinna tänavad mõneks ajaks täis sini-must-valgeid lippe ja rohkem veel Eesti rahvariideid. 

Aasta siis oli 1980.

Selle aasta 28. juunil jõudis Stockholmist Eestisse ESTO 2025 . Üritused nii Narvas kui Tallinnas. 

Mina käisin pealinnas kontserdil.

Väga meeldis.

Aga tantsupeol ma ei käinud ja laulupeole ei jäänud. Kuuest lapsukesest 3 käisid laulukaare all laulmas ja üks lisaks ka tantsuplatsil. Nii et esindus oli meil täitsa korralik. 

Mina hoidsin "Iseomal" silma peal ja nautisin Suurt Kontserti kodus tugitoolis. 

...

Äratundmised

 ...

Lugesin esimese lause ja kohe oli selge: minu raamat!

Et mis lause see oli? 

Tegelikult jõudsin juba kolm lauset lugeda.

"Ostsin enesele täna kaustiku. Küll on ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned niisugused laigulises, justkui mõne isevärki looma nahk."

Ma ju ka... ostsin hiljuti kaustiku.

Nii ilus kaustik! Seest ruuduline, aga kaaned sellised vahvad laigulised.

Pildil minu kaustik

Et mis raamat mul käes on? Andrus Kivirähk "Sinine sarvedega loom"

...

Aga hetkel panin lugemise pausile.

Täna on laulupidu see kõikse olulisem, mis sest, et ise kohal ei ole.

Vaatasin ekraanilt laulupeo rongkäiku ja tundsin tegelikult heameelt, et mina seal ei ole. 

See vihm! 

Mitte et sadu just mind segaks, mul oleks täisvarustus seljas, jalas ja kaasas, aga on oht, et kui rongkäigus oma lapsukesi näen, ma tingimata jookseks keebi, suure salli või sooja kampsuniga, kummikud näpus, omasid kaitsma. Hoolimata, et nemad sellest suurt ei hooli ;)

Siin ka, midagi pehmet ma kindlasti külje alla kombineeriks... tundes ennast.

Foto saadeti otse sündmuskohalt

...

Aga piduliste hulgas omasid ära tunda polegi nii kerge.

Need patsidega tüdrukud tantsu- ja laulupeol, neis on kõigis midagi sarnast. Vist tänu patsidele.

Tuttavad laulu- ja tantsulapsed aastal 2011.

Nüüd, ekraanilt, iga viienda olen ma nõus mõneks enda omaks tunnistama. 

Ok, iga kahekümne viienda siis. Õnneks laulupeol on patse veidi vähem kui tantsupeol, teeb valiku tegemise natuke lihtsamaks.

Ja lõpuks, kõik nad ju ongi mõnes mõttes omad. Meie tüdrukud ja poisid. 

Õnneks patsiga poisse on tunduvalt vähem, sellega on asi lihtsam. Kui just rahvuslik müts peas ei ole.

...

Üks asi on täiesti arusaamatu.

Tunde on inimesed vihma all olnud, aga pealtnäha pole keegi läbi ligunenud, tilkuv, juuksed kleepunud vastu pealage. 

Vastupidi. Näod säravad, juuksed kohevad ja riided ei tilgu.

Laulupeo võim ja vägi!

Ehk ilmataat keerab lõpuks taevakraanid ka kinni.

Aga ei... hoopis suur kärgatus käis!

Ma parem lõpetan oma jutu ja hakkan pöialt hoidma, et vihm üle läheks, kõuekõminast rääkimata. 

...

Laulupeod ja rahvariided

...

Mul seekord kaks laulupeolist.

Riided?

Ikka need, mis Rootsis kingiti.

Eesti tüdrukutele.

Tõsi, laulupeole nendega seekord ei minda, laulajatel oma koorivormid.

Aga kaunid on nad küll! Nii riided kui tüdrukud.

Minul rahvariideid pole, pole õieti olnudki. Ühed napivõitu, kui laps olin. 

Nendega käisin isegi laulupeol. 

Ja mingil hetkel loomaaias ka.

Pakun, et aastal 1965.

Vaatamas käisime, laulukaare all laulmas pole ma kunagi olnud. Isegi koorilaulu tunnis olin pigem vabatahtlik, õpetaja lubas, et kui ma väga kõvasti ei laula, siis võin käia küll.

Kui veel rahvariietest rääkida, siis mäletan ema seelikut. Ainult et mingil hetkel olid koid kallal ja seelik raisus.

Veidi hilisemast ajast, Pilvi rahvariietes. 

Tema, kes siiani laulab kooris,  on neid riideid Rootsis tihedasti kandnud.

1972

Pilvi seekord Eestisse laulupeole ei tule, ei laulma, ei vaatama. Aga ta on käinud, ka laulmas, oma kooriga, juba taasiseseisvunud Eestis.

Laulukaare all, mäletan, Pilvit näidati isegi telekas.

Nõuka-ajal käis ta laulupidu vaatamas-kuulamas, tookord nad tulid öösel jala Lauluväljakult Mustamäele, sest ühistransport oli ülekoormatud.

Pilvi ei tule, aga teised Rootsi-sugulased on juba Eestis, laulavad kooris ja lähevad laulupeole.

Mina ei laula, ja vaatamisega on nii või naa.

Olen vaadanud telekas, olen käinud Lauluväljakul. Seekord ei teagi veel, kuidas kujuneb.

10 aastat tagasi käisin laulupeol koos väikese sõbraga.

Aga üsna hiljuti sorteerisime Martaga vanu pabereid ja siis leidsin artikli aastast 1991.

Olin selle välja lõiganud.

"Millal ja mille puhul jälle koos laulda?".

Siis oli ootel XXII üldlaulupidu, ja võimalus korraldada see tähistamaks 125 aastat esimesest laulupeost, see siis aastal 1994.

25 aastat tagasi.

Meenutuseks oli artiklis sees 21 laulupeo embleemid. 

Need tuletavad mulle meelde 1969. aasta laulupidu. Olime pinginaabriga "kõvad ärikad". Minul oli Rootsist toodud gaas-rätik, ja ma ei ole kindel, kumma initsiatiiv see oli, aga tegime Edaga vahetust. Tema sai õhulise rätiku, mina temalt laulupeoteemalise. 

Tal oli kodus pärast pahandust olnud, pakkusin isegi, et vahetame tagasi, aga tema ei tahtnud.

Mul on see rätik siiani alles, tema vaevalt vahetust üldse mäletab. 

Ikka juba 50 aastat tagasi!

Aga needsamad märgid olid kõik kenasti värvilistena värvilisele taustale paigutatud.

Ikka juba 100 aastat laulupidusid!

Märk esimesest laulupeost näiteks veel.

Ajalehes...

... ja rätikul.

Miks mustvalgel märgil on aastaarv 1819? 

See number tähistab pärisorjuse kaotamist Liivimaal.

1869 oli ülemaaline juubel. 

50 aastat priiust.

Esimene üldlaulupidu oli seatud meelsuse märgiks ja vabaduse tähtsustamiseks.

Aga nüüd on aasta 2019 ja esimesest laulupeost möödas 150 aastat. 

Vabadust on selle aja jooksul mitmeid kordi kaotatud ja võidetud.

Kui priiusest rääkida.

...
Priiusest räägib omamoodi seegi lugu. Midagi rahvuslikku.

Või lugu Kaks laulupidu.

Sai käidud laulupeol... ka aastal 2011.
...

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...

Rahvushääl

...

Rahvuslind on suitsupääsuke ja rahvuslilleks rukkilill.

Mis võiks olla Eesti rahvushääl?

Tänasel päeval sobib muidugi öelda, et lauluhääl.

See, mis laulukaare all kõlab.

Aga muidu... mis võiks olla?

Metsa- või merekohin?

Jõevulin?

Ritsikate laul... või lõokese lõõritus...

Ehk tõesti hoopis vaikus... see vaikus, kuhu mahuvad sisse hääled.

Nii nagu arvasid noored laulupeolised.

Metsavaikus... või rabade hääletus... 

Mulle need hääled meeldivad.

Kõik.

Mina jään...
...

Mispärast laulab Eesti rahvas?

...

Pealkiri ei ole minu välja mõeldud.

Sellise pealkirja on andnud oma artiklile ( 2, 3 ) IX laulupeo üldjuht, prof. Juhan Aavik aastal 1928 ajakirjas "Romaan", kus ta muuhulgas kirjutab:

"... ühine wõimas koorilaul on parimaks awalduswormiks suurtele hulkadele oma waimlisi tundeid peenendada, suursugustada, oma meeleolu pidulikuks teha ja ülewate muljeteni tõsta. See on pühalik ohwriteenistus, mis täidab hinge sügawamate ja kõrgemate elamustega, nagu seda wäga mõjuwalt ütleb suur helilooja, kunsti-preester Aleksander Skrjabin oma helitöö tekstis:

Sa jumaluse sünnitus,

Oh helikunst, sa taewa ime,

Sul laulame nüüd üheskoos

Ja kiidame su kaunist nime.

Su waim maailma walitseb,

Sind kiitwad kõigi rahwa nimed,

Ja sinu tiivul surelik

Täis joowastust näeb taewa imed!"

Tegelikult on artiklisse sisse kirjutatud üks muinasjutt, mis täpselt ära seletab, miks Eesti rahvas laulab.
Lugu Vanemuisest.
Meil on laulujumal, keda igal rahvusel ei ole.

Pilt ka samast ajakirjast.

...

Sel aastal siis juba XXVI üldlaulupidu.

Mina vaatasin telerist. Oli kohe selline tunne, et kui tahad kuulata, siis kuula kodus. 

Puudutus oli vaimlisel tasandil, meeleolu oli pidulik ja muljed ülevad.

...

Minu esimene laulupidu, mida mäletan, oli aastal 1965. Isegi pilt on sellest.

Teekond lauluväljakule.

Vanaema käevangus.

Viis aastat tagasi käisin sama tee läbi koos oma lapselapsega.

Küll aeg lendab.

...

Loomulikult läheb see teemasse 100 head asja.

Kahekümne viies.

Laulupidu.

...

Sai laulupeol käidud...

-->

...

Peaks ikka natuke kroonikat ka kirjutama, laulupidu pole mitte igapäevane, isegi mitte iga-aastane sündmus.

Kõige lihtsam osavõtt, et lamasklema teleka ette, väike vein ja näksimine lauale… ja siis mõneks tunniks muusikat nautima ja eestlusest uhkust tundma. Palju näidatakse, kõike kuuled, mõned asjad räägitakse selgeks ka. Ja ülevaade on mäe pealt ja kaare alt.

Midagi veel näppude vahele… viimase, koolinoorte laulupidu tegelesin teleri ees viltimisega, kohvitassisoojendajast sai mu laulupeoprojekt. Esimese laulu ajal alustasin ja viimase ajal lõpetasin. Ega ma teda just väga tihti ei kasuta, aga olemas on ja laulupidu on märgistatud.

...

Seekord tahtsin aga laulupeotunnet jagada, võtsin väikse sõbra näpuotsa ja koos me läksime. Eelmise õhtu kogemused kuuldud-nähtud, varustasime end jopede, keepide, jalanõude ja muu kuiva pudi-padiga (mis kokkuvõttes 50 % kasutamata jäi), lasime end rongijaama sõidutada ja põrutasime pealinna, laulupeole.

Päris algusajaks kohale ei jõudnud, aga pidu jagus meie jaoks piisavalt. Küll mitte ruumi: istumisest rääkimata, algul polnud võimalust astudagi. Nihutasime siis endid läbi vahede, ikka kõrgemale ja kõrgemale. Lootuses, et näeb paremini… aga kui oled ikka alles alla kahe-meetri-mees, ega siis ikka ei näe küll. Loodetavasti kuulmist see ei sega ja laulupeotunne saab omaseks ka pükste-seelikute piirkonnas.

...

Lainetus meie serva-piirkonda ka päris kohale ei jõudnud, aga kõik muu oli parimast parim.

Tähtsad laulud kuulsime ära, sini-must-valgeid lippe pole ma eluseeski nii palju näinud, mõnus tekst ja vut-vut-vut ergutussõnad, väike sõber oli ka väga rahul. Eriti kui üks priske hamburger vahepeal põske sai pistetud. Ja eks ta nägi seda, mida varem polnud näinud ega kogenud. Laulupeotunnet.

...

Lootus trammiga Balti jaama ja rongile jõuda luhtus juhuslikku telefonikõnet pealt kuuldes. Et miski transport enne ei liigu, kui rahvas koju pole läinud. Ju see siis oli millegi jaoks vajalik.

Kuna me nagunii oluliselt istuda polnud saanud, siis oli kõnd jalgades sees ja Lauluväljakult Balti jaama astumine polnud ületamatu probleem. Seda enam, et ega me siis ainukesed.

...

Rongile jõudsime aegsasti, isegi R kioskisse saime 10 minutit enne sulgemist sisse.

Mis oli oluline veidi närtsima kippuva energia taastamisel.

Rong oli ootamatult tühjavõitu, mõned muukeelsed ja mõned rahvariidelised kaasreisijad ikka olid.

Aga ära tegime!

...

-->

Kes see kirjaneitsi nüüd oli, kes kirjutas loo “Kuidas Tapiku pere laulupidusse sai”

...