Tagasi reele

 ...

Vaatasin, et juba üle kuu aja pole mul ühtki uut postitust. Kummaline, olen ju kirjutanud... vist. Ju koguvad mustandites tolmu.

Küllike ükskord mainis, et temal läheb aeg kõige kiiremini külmkapis. Absoluutne tõde, seesamune siin. Vahukoor, mis sai ostetud suht pika säilivusajaga, kannab täna kuupäeva 05.09.2022. Kuhu aeg kadunud on? 

Ainult et mul kulub aeg mujal ka normaalsest kiiremini. 

Järgmise jäätmemahuti tühjenduseni on ometi veel palju aega? Pole võimalik, et juba järgmisel teisipäeval!

Saunapäev? Homme? Laupäeval peaks ju olema? Et homme ongi laupäev? Nojah, kui sa nii ütled...

Vahukoor on aegunud? No ma ei tea, alles ma vaatasin, et ainult paar päeva üle läinud, see ei sega.

Pole raske tagasi mõelda, mis ma tegin sel aja kukkumise päeval, et isegi magustoitu ei märganud välja mõelda. Projekt üks pisipilt päevas on mul endiselt päevakorras. Olen päris järjepidevalt sellega tegelenud, aga erinevalt projektist üks postitus päevas käesolev projekt blogis ei kajastu. 

Küll aga on valges karbis sadakond pisipilti, mis kannavad selle suve kuupäevi.

5. september 2022

Käsi joonistas, mõte liikus mujal. Et ikka poja haiglas paraneks ja kosuks.

Ehk aitas mõtlemine kaasa... igatahes eile sai ta koju. 

Kosumine võtab veel aega.

...

Täna on reede. 

Reedel reele tagasi. 

Homme kirjutan jälle... võib-olla. 

Kui homme enne otsa ei saa.

...

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...

16.8.16

...

Sündinud 16.08 kell 4.30

Pojal täna sünnipäev!

Mõtlesin, et helistan.

Kell 4.30

Palju õnne sünnipäevaks!

Aga oli veidi varane kellaaeg... magasin maha.

Täna on nii ilusad numbrid, panen nad siia kirja.

16.8.16 

Pilt ka... kui poja veel pisike oli.

...