M nagu mood

...

Moejuttu natukene.

ETV2 on järjest näidanud filme suurilma moest.

Sel nädalal oli "Christian Diori joonistused" ja nädal varem "MCQUEEN".

Täiesti teine maailm.
Mõtlemapanev.
Kuulsus ja traagika käsikäes.

Moekunst sõna kunst tähenduses.
Kõik see glamuur, inimesed...
Kogu protsess ideest kuni moeetenduseni.

Huvitavad filmid olid mõlemad, eriti raputas MCQUEEN, Dior pani mind mõtlema, või pigem sain aru, et mina neid jooniseid lugeda ei oska.
Tundub, et vaid mõned suvalised kriipsud, aga valmisid imelised kollektsioonid imeliste detailidega.

Kuna mul mõnedki EW-aegsed ajakirjad käepärast, siis vaatasin, võrdlesin ja mõtlesin, kas nende jooniste põhjal ka moe kõrg-klassi oleks saanud kujundada.

Mu meelest väga kaunid!
1930ndatest.
Kümmekond aastat varem, kui Christian Diori täht moemaailmas särama lõi, ja kolm aastakümmet varem, kui Alexander MCQueen (1969) sündis.

Detailideni välja joonistatud moed, meenub, et kunagi üks proua läks ateljeesse ja tellis endale mingi sarnase joonistatud pildi järgi kleidi. Õmblejad olid veidi nõutud, tundus kuidagi võimatu nii paljude ja nii omamoodi läbilõigetega kleit valmis teha.

Ma ei tea, kuidas lugu lõppes, ju ikka sai proua oma tahtmist.

M nagu meenutused.

Ma leidsin paar ema tehtud joonistust mingi suvalise ajakirja kaanel. Ei tahtnud ära kaotada, kleepisin oma visandiraamatusse. 

Ja et nad end seal üksikuna ei tunneks, panin hiljem üht-teist lisaks juurde. Sai selline moe-teemaline lehekülg.

...

60+ aastat tagasi

 ...

Mured kuidagi tuttavad, mis sest, et aastakümned tagasi.

1955. aastast ilmus ajaleht "Kodumaale Tagasipöördumise Eest".

Toimetuse aadress: Berliin, Bärenstrasse.

Tänapäeval võetakse äraolemist ja tagasi tulemist tunduvalt vabamalt.

Keelitatakse küll, aga mitte nii intensiivselt.

Projektki valikulisem, "Talendid koju".

Siis oli komitee selline, mis andis välja ajalehte ja kutsus koju.

Väljaanne, kus, nagu tollal kombeks, oli tugev nõuka-aegne propaganda ja vajadusel kirjutati ka must valgeks... või vastupidi.

Kes kus ajalehte lugeda või osta sai?

Vaevalt, et kodu-Eesti lugemislauale jõudis.

...

Kuigi nõuka-ajal käis meil kodus kõiksugu huvitavaid ajalehti.

"Noorte Hääl" ja " Rahva Hääl" ja "Edasi". "Võitlev Sõna"
Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

Ajakirjad käisid ka: "Nõukogude Naine", Sotsialistlik Põllumajandus", "Pioneer".

Ja muudki veel.

Putkast ostes maksis ajaleht 2 kopikat.

...

Aga täna siis sattus selline omapärase ajaleht näppu.

"Kodumaale Tagasipöördumise Eest"... 

Digaris. 

Silma ette siis pigem.

Lappasin läbi kümmekond lehenumbrit.

Lugesin mõned kirjanduse-, muusika- ja kultuuriteemalised lood ka läbi.

"Ed. Viiralt ja kodumaa"

"Marie Under 75-aastane"

"Tootsi-lugude sünnimail". Kui nüüd arvata, et lugu tõene, siis oli seal mitu lõbusat seika sees.

...

Lühisõnumite info.

Kilingi-Nõmme tähistas oma 63. aastapäeva.

Paide toiduainete kauplust nr 1 külastab päevas 3000 inimest, kaupa ostetakse umbes 15000 rubla eest.

Riias avati Eesti raamatu, raamatugraafika ja fotonäitus.

Pikk nimekiri pealkirja all "Teid otsivad omaksed" või  "Kes teab".

Mitmed kirjad kadunud lähedastele.

Armas poeg!

Kodutare ja omaksed ei väsi iialgi sind ootamast.

Mäletan hilisemast ajast, kui oli ajaleht "Kodumaa", seal ka otsiti sõjas kadunuks jäänud lähedasi.

Viimane väljaanne, mis leidsin, kannab numbrit 138 ... detsember 1958.

Seal on artikkel Gustav Ernesaksast, kes tähistas oma 50ndat sünnipäeva.

50 eluaastat ja ligi 30 tihedat tööaastat.

Wikipeediast lugesin, et 30ndatel töötas G.Ernesaks Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumis. Tema naine Stella oli samas koolis võimlemisõpetaja.

30ndate lõpus õppis Lenderi koolis mu ema.

Artikkel 60 aastat tagasi ütleb, et Ernesaksa juubelit tähistas kogu kultuurielu avalikkus. "Estonias" lavastati tema ooperit "Tormine rand" ja "Vanemuises" tuleb lavale "Tuleristsed".

Viimast iseloomustab Wikipeedia kui jõulist propagandaooperit, kus on palju head muusikat.
Kaarel Irdi ja Kersti Merilaasi libreto.

"Raudse kõriga kisendab tehas"

"Kisenda, töölise poeg"

"Kus, pergel, käiks impeerium, kui puuduks žandarmeerium"

Nojah, kõlabki paljulubavalt.

Kõik kindlasti võimsalt kõlavad teosed!
Muusika, mida kirjutades tiksus kuklas sund ja südames hirm.
Ikka need 50ndad.

Hiljem seda ooperit lavastatud ei ole.

Aga praegu on Piletilevis saadaval piletid Gustav Ernesaksa elu kajastavale lavastusele "Hakkame, mehed, minema".

Ernesaks... 110.

Selle laulu kirjutas ta, olles vaid 24 aastane.
Et hakkame, mehed, minema.
Minemine läbi aja ja loo.

Nii palju siis täna juttu ajaloost ja ajakirjandusest.

Natuke muusikast ja muust ka.

Praegu mõtlen: ostan pileti - ei osta piletit.

...

Lapivaip 100

...
Sain kauni kingituse.
Raamatu.
"Minu Eesti täna".

Olin teadlik, ja ootasin.

Head asja on hea oodata, eks ma natukene kibelesin, aga mitte nii palju, et takka oleks kiirustanud. 

Tartusse vastu läinud.

Kohtusime Magdaleena haigla trepil.

Üks armas inimene andis kontaktid ja teine armas inimene tuli ja tõi.

Nüüd on ta mul olemas.

Läbi olen sirvinud mitu korda, lapanud, et lappe imetleda.

Tasapisi loen.

Igal pisikesel tekil oma lugu, iga tegija on oma loo raamatusse jäädvustanud. Ja oma nägemuse Eestimaast vaiba sisse kujundanud.

Kui aus olla, olen ma vaipa näinud ka. 

Suurt vaipa.

Siis, kui Viljandis "Nähtamatut daami" vaatamas käisime, oli vaip Ugala Teatrigaleriis näitusele välja pandud.

Nüüd tahaks uuesti näha. Igat vaipa eraldi vaadata, raamat käes, et lugu ja tegijat meelde tuletada ja kokku viia. 

Ja tehnilist teostust lähemalt uurida.

Tublid naised!

Imetlen nende kaunist käsitööd, aga samas on imetlusväärne ka idee ja ettevõtlikkus see ellu viia. 

...
Nüüd on neil käsil uus projekt, mis seekord ühendab Baltimaade käsitöösõpru.

Lapiline Balti kett.

Mõtlesin tegelikult ise ka, et võiks ühe lüli kujundada ja teostada. Mingi mälestus mul on, tohutu elevus ja meeletud rahvahulgad. Pidime jõudma ühte kindlasse punkti, aga jõudsime vaid Türile, siis enam edasi ei pääsenud. Olime terve bussiga majandist tulnud, äkki olime täielikus ummikus. Kuna aeg oli niikaugel, mahutasime end ketti sealsamas linna vahel. 

Aga lapitöö oleks tahtnud teha hoopis sellest hetkest, kui poja oma vanaemaga koos Tallinnas Kaarli kiriku juures Balti ketist osa said.

Mu ema oli 60 ja Ivo 13.

Aasta siis oli 1989.

Aga see uus projekt... tähtaeg kukkus, töö jäi tegemata. 

Samas, Balti kett 30 on alles augustis, võiks ju veel?

Mul kipubki olema, et viimasel minutil... või natuke hiljem.

 ...

Ikka mina

...

Nüüd, kus suurest sünnipäevast juba mõni nädal möödas, võin kindlast öelda: ei ole hullu! Vahet pole, oled sa aastakese noorem või vanem.

Mina olen mina.
Ja kõik see hea ja halb, mis minus ajapikku küpsenud.

Kunagi olin ma ikka väga tubli.

Hästi kasvatatud.

1962

Siis, kui ma olin algaja koolilaps.

Klassijuhataja saatis emale naistepäevatervituse.

...
Kolm aastat varem oli ema oma mõtted kaustikusse kirjutanud.

Tupsu sünnipäev läks hästi. Hommikul ootas teda sünnipäeva laud kingitustega, tordiga, viie küünlaga, mis põlesid. Suusad, Pöial-Liisi, värvipliiatsid, uus kleit, ämber ja kastekann. Maiustused, munaalune, nukukleit, väike vanker kahe hobusega...
Kallis Tups, soovin sulle palju, palju õnne! Palun söö ilusti, ruttu. Kuula sõna , täida käsku... Ole hea laps.

1959

Siis oli minu elu esimene juubel.

Loomulikul olin ma koolimineku ajaks juba natukene paremaks kasvanud!
...
Veel ajas tagasi.
Ema kiri.
Vana kiri... sept 1957

Algame otsast peale. Kuni Märjamaani Nupuke magas peaaegu kogu aeg. Peale Märjamaa peatust oli aga hoolega huvitatud, kas me varsti Pärnu jõuame ja kuna ta sõidust tüdines, siis hakkas kasutama mulle vana tuttavat nõksu - tahan pissile. Ma püüdsin aga olla läbinägelik mamma ja tõrjusin tal need katsed tagasi, sest ta just 5-10 min tagasi käis. 

Olime lõpuks jõudnud umbes 5 km kaugusele Pärnust, kui järsku - tee püsti! Suur krusa oli veel suurema rongi rööbastelt välja sõitnud, otse veduri sisse otsaga. Kaubarong oli siis terve pikkusega teel, vedur ja esimene vagun otsapidi kraavis ja veomasin teistpidi kraavis. Läbi minna oli võimatu. Selle suure õnnetuse juures ei olevat siiski inimohvreid olnud - õnneks. 

Niisiis tuli ümber pöörata ja uut teed otsida. See oli küll juba isegi teine tee, nn Sauga tee, kuna Pärnu - Tallinna maamnteel oli Nurme silla parandamine ja tee selletõttu kinni. Tuli siis järelikult otsida kolmas tee.

Osa asjatundjaid soovitasid minna üht otsemat teed, et vältida 50 - 60 kilomeetrist ümbersõitu Tori kaudu. Hakkasime siis minema. Meie kannul sõitis kogu aeg üks venelaste veomasin, mis püüdis Riiga sõita, ja kuna nad teed ei tundnud, joondusid meie järele.

Niisiis alustasime minekut otsemat teed, kus jäi umbes paarkümmend kilomeetrit Pärnuni. Kuid juba tee alguses vajus meie masin sisse. Ja venelaste masin tagant järele. Nemad, kes on harjunud Venemaal hullude teedega, said peagi välja ja tagasi pööratud, kuna meie Elmar aga püüdis pöörda ja jäi veel kõvemini sisse ja lõpuks riks-raks ja masin katki.

Veomasina juht küsis, kes on huvitatud veomasinal Pärnu sõitmisest, kuna meie masin võis ehk jäädagi sinna istuma. Olin kahevahel ja meeleheitel. Enamus rahvast otsustas krusaga sõita. Kartsin, et veomasinas võib hirmsasti külmetada, kuid teistpidi seisvas bussis, mis taevas teab kui kaua veel seisab, võib samuti külm hakata. 

Otsustasin veomasina kasuks. Õnneks oli siiski pealt kinnine masin ja veel suuremaks õnneks võttis Heino Tölp Nupukese enda sülle, ette, sest ta jäi teejuhiks. Mina aga võtsin kandekoti ja tüdruku mantlid ja ronisin üles, kus me rattakummide, bensiinivaatide, heinte ja ei tea veel, mis kottide vahel tundsime endid täielike sõjapõgenikena.  Kuid siiski peaasi, et edasi sai! Nupukese pärast küll süda valutas, kartsin, et tal läheb ehk väsimusest süda pahaks, kuid nagu pärast selgus, oli ta väga lõbus olnud. 

Osa meie rahvast jäi bussi, jätsin oma pakid nende hooleks. Mehed asusid masinat remontima, kuid nagu pärast selgus - tulemusteta. 

Meie aga sõitsime. Osa seltskonda läks veel jala ühte lühemat teed mööda, umbes 6 kilomeetrit. Meie sõit läks aga 50 km ringi üle Tori silla. Kuid seal, kus tee keeras Riia poole, pandi meid maha, kuna autojuht edasi ei tahtnud sõita, sest neil oli veel pikk tee ees - Riiga, ja siis Ukrainasse. Olime jällegi jalamehed, Sindi teeotsas. Sealt veel umbes 9 - 10 km minna. 

Ei midagi, ühtegi masinat liikumas polnud, hakkasime astuma. Heino võttis Nupu sülle ja läks lahti. Vahepeal kõndis tüdruk jala ja oli tõesti vahva, heas tujus ja uljas. Vahepeal kandis teda Kees ja siis jälle kõndis ise. Meie kamp oli 5 inimest ja Nupp - Lia, Olli, Kees, Tölp ja mina.

Kui me umbes pool teed olime ära käinud, päästis meid üks takso ja väga tore ning lõbus taksojuht ütles - et suruge endid kõik sisse, pakid lükkasime ka peale ja aidaa! Öine seiklus! Ning täpselt kolmveerand kaks marssisime Nupuga uksest sisse.

Ats oli juba suikunud. Ta oli meile ahjukartuleid küpsetanud, piima toonud ja toa soojaks kütnud. Muidugi, kohver jäi bussi peale, nii veetsime esimese öö paljaste tekkide vahel, mina diivanil, Nupuke tugitoolidel. Alles teisel päeval saime asjad kätte. Kuid meeleolu oli meil hea ja tüdruk oli vapper kui väike emalõvi! Võitis kõikide tunnustuse.

Ikka mina!

Ja ema ikka  ka!

Pluss-miinus kuuskümmend aastat tagasi.
...

Minul küll käivad päkapikud

...

Esmaspäeval siis võtsin raamaturiiuli käsile. 

Et koristaks ära.

Tolm ja süsteemitus.

Tõstsin kõik selle kraami põrandale.

Loomulikult leidsin üht koma teist huvitavat.

Kõigepealt "Mandala", Tõnu Õnnepalu.

Panin kõrvale... et täita üht oma uue aasta lubadustest: loen rohkem, eeskätt raamatuid, mis ootel kodus riiulis.

Neid seal ikka jagub, "Mandala" sealhulgas.

Imelistest juhtumistest mu elus puudust ei ole.
Kohe, kui raamatu kõrvale tõstnud, algas Vikerraadios järjejutt.

Katkendeid "Mandalast" luges Indrek Sammul.
Nii lihtalt on.

Raamat riiulis oli aga sattunud valesse aega. Teised seal olid kaugemast minevikust.
Aga ka kõik Eesti autorite teosed.

Panin mõned öökapile.
Lootuses, et loen.

Raamatuseljaluuletus.

Suur isane kala akvaariumis.
Lapseröövija.
Kõnelused.
Tagasi tulevikku.
Raisakullid.
Puud olid,
puud olid hellad velled.

Peaaegu unustasin, et koristamine on pooleli.

Aga mõned panin projekti: taaskasutuskeskus.

Enne sirvisin läbi... ja siis saingi teada, et mul ka käivad päkapikud!

No ma ei tea, kui ammu, aga kahtlustan, 

et see päkapikk käis ikka mitukümmend aastat tagasi juba.

Muudki huvitavat leidsin.

Ämma kiri aastast 1979.

"Septembris algab ju ka kartulivõtt. Kuidas teie võtate, kas masinaga? Minul on vähe võtta, sellepärast ma muret ei tunne, aga eks ma peaks vanadel natuke abiks minema, eks näe. Endal mul selline salasoov, et läheks ka kolhoosi võtma, ei tea kuidas see läbi läheb, ma pole nüüd mitu aastat käinud, vanasti käisin küll. No heake küll - teile siis head rõõmsat pulmapäeva, pange küünlad põlema ja vaadake filmi ka, ma seekord ei tule, olen just 30-dal tööl."

Nojah, meil oli 4. pulma-aastapäev.
Ämm oli 56 saamas.
Vanad olid tema ema ja isa Vigalas, sündinud 1900 ja 1902.

Küll aeg lendab, ämmal mõne päeva pärast 95 täis.

Aga veel leidudest.
Ema kiri (kaart) novembris 1982.
Et võtan küll lapsed hoida, kui juubelile lähete.

Ja Vigala-vanaema kaart samast ajast.
"Mul oleks palve olnud, et teie oleks minu sünnipäevale tulnud, aga tean, et väikese lapsega ei või talvel nii pikka teed ette võtta, parem karta kui kahjatseda."

Ma usun, et me käisime juubelil.
Kuidas muidu mandalat kokku saada.
Kaasapoolne perekonnaring.
Veidi elust ajas tagasi, keskpunktis lapsed.
Nende vanemad.
Vanavanemad.
Vana-vanemad.

Järjejutu kuulasin terve nädala.
Meeldis.

Tuli huvi raamat kohe kätte võtta.
...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...

1909... 109

...

Vanaema... olen siin ikka päris palju temast kirjutanud.

Leidsin Ireeni skännitud piltide hulgast ühe, mis võõravõitu. 

Ehk pole ammu näinud.

Või polegi näinud.

Meie naised... ema, vanaema, õde.

Ja mina.

Aasta 1959.

Vanaema 50 ja ema 30.

Nüüd siis kuulan juurde laulu... naised, naised.

Vanaema ja ema laulsid ka.
Väga palju laulsid.
Igasuguseid laule.
Neil käis ikka töö ja laul koos.
Pidulauas laulmisest rääkimata.

Aga pühapäeval käisime ja süütasime küünla.

Ema haual Metsakalmistul.

Ja Liival... vanaemale, kel sünnipäev... 109.
Sündinud 1909.
...

Vanad fotod 4... seltskond

...
Seltskond... Õie ja teised

 1932

...

 1934

Irma ka...

...

Mina ja teised... Õie ka ;)

1957 

...

Veel mänguasjadest

......

Minu lapselapsed mängivad minu laste mänguasjadega.

Mina pole oma ema mänguasjadega kunagi mänginud. Arvan, et neid lihtsalt ei olnud enam alles, et nad põlesid ära 9. märtsil 1944. 

Pere oli siis maal, nii 60 km linnast. Olid õues ja vaatasid ühes kindlas suunas. Tallinn põles, tulekahjukuma ulatus nendeni. Muu hulgas sai pommitabamuse ka korter Vesivärava tänaval.

Mingi eelaimduse sunnil oli vanaisa suure hulga kodusest kraamist maale ära kolinud, aga kuhu jäid ema ja onude mänguasjad? Mina oma lapsepõlvest neid ei mäleta. Ka mitte maal vanavanemate juures. 

Küll on mul alles foto emast lapsepõlves nukuvankrit lükkamas. 

Ja kohvritäis vanu ajakirju “Laste Rõõm”, mõned õpikud ja Eesti Wabariigi ajal välja antud lasteraamatuid.

Mina mängisin liivaaugus. Ehitasin losse ja kindlusi, noppisin pisikesi konnapoegi ja sundisin neid end printside ja printsessidena tundma ning lossides elama.

Muidugi oli mul ka mänguasju.

Nukud Mathilda ja Ferdinand.

Väike ämber ja kühvel liivaaugus mängimiseks.

Kindlasti midagi veel.

Ma arvan, et ma ei osanud oma mänguasju hoida, miks neid muidu enam alles ei ole.

(foto autor Kõrreke)
...