Vanad fotod 20... igavikuteelised

...

Olen teadlikult oma EESTI 100 projekti... 100 fotot Eesti elust, lõpetamata jätnud, kuigi teema on algusest peale teada.

Igavikuteelised.

Mingil hetkel hakkas kuskil kõhusopis kripeldama.

Tähtpäev jaanuaris... kas oli see nüüd sünniaastapäev või surma-aastapäev. Vaatasin järgi, oli mõlemat.

Tema on see, kes õige lähedalt seotud teemaga Eesti 100.
Punaste poolt tapetud kohalik kooliõpetaja.

5. jaanuar 1919... 100 aastat tagasi.

2. oktoober 1932.
Mälestussamba avamine.
Foto on kuskilt leitud.
Usun, et internetist.

Praegune mälestussammas avati 5. jaanuaril 1991.

2019

Teine Vabadussõjaga seotud mälestusmärk veel.

2009

Tudulinna langenud kangelastele Eesti Vabadussõjas 1918 - 1920. 

Kilbil kolm leopardi.

Sammas avati 1923.

Sammas lõhuti oktoobris 1940... ja taasavati 1990.

Mul on foto vanavanaisa matustest Tudulinnas aastal 1940. Siis oli sammas alles.

Vanaisa isa siis.

Igavikuteele.

Järgmise foto panen teemasse, et märkida ära eestimeelsust välismaal.
Sini-must-valge pole meie matustele iseloomulik värvikombinatsioon.

Vanaema ema suri Rootsis 1968. aastal.

Viimasel fotol on mälestusmärk Saaremaal.
See on küll ajaliselt uuem lahkumine.
Parvlaev "Estonia".
Palju hukkunuid rahuajal, 28.sept 1994.

Taasiseseisvunud Eesti suur kaotus.

2016

Nüüd siis ongi 100 fotot täis.

Eesti 100.
,,,

Kohaliku kooliõpetaja surm

...

Olen temast kirjutanud.

Naine minevikust.

Tüdruk, kes tapeti 24 päeva enne oma 19ndat sünnipäeva.

Sada aastat tagasi.

Napilt 19 aastane.

Salme Kesler sündis 29. jaanuaril 1900.

Käisime täna sõbrantsiga küünlaid panemas.

Õnneks olime varustatud... kuigi ju üsna tee ääres, oli vaja kaevuda.

Nii ta meist jäi... värviliste tuledega.

Nagu helmed noorele tüdrukule.

Palvehelmed.

Kooliõpetaja, kes tapeti 5. jaanuari 1919.

Kohalikud rääkisid erinevaid lugusid.

Kui punased 4. jaanuaril 1919 Lehtmetsa–Ristist Vetla suunas möödusid, pärinud noor õpetajanna neilt: «Kuhu minek?» ja saanud vastuseks: «Tallinna, ikka Tallinna!»

Kui sama enamlaste polk järgmisel päeval kiiruga taganes, küsinud Salme neilt: «Kas juba Tallinnas käidud?» – ja lastud selle eest maha. Nii olevat rääkinud pealt kuulnud teenijatüdruk.

Hilisemas Eestis ajakirjanduses on tapmise põhjusena väidetud, et Salme Kesler vedas Hans Muraka hobusega Eesti väele inimeste annetusi, et ta küütis taganevaid Eesti väe ohvitsere, et ta tõi tagasi punaste rekvireeritud hobuse – ja tema peale kaevati.

On ka oletatud, et punased tulid Lehtmetsa tallu otsima hoopis Hans Muraka peret, kuid leidsid eest vaid Salme, kes ütles neile midagi pilkavat. Seetõttu võtsid nad Salme kaasa, kuid lasid veidi eemal ta millegipärast maha.

Liigub veel üks pärimus: Salme küsinud taganevailt punastelt Jäneda raudteejaama küüti ja öelnud neile ettevaatamatult: «Iga pauk, mis sealtpoolt (Vetla suunast siiapoole) tuleb, rõõmustab mind.»

...

Kuskilt olen saanud artikli.

Järwa-Lehtmetsast

“Waba Maa” 14.01.1919

Punane sõjawägi saatis siin enne lahkumist jälgi weretöö korda. Ära tapeti nende poolt kohaline naiskooliõpetaja. Kadunu oli osaw koolitöös ja agar seltskonnategelane. Ta oli punase sõjawäe Lehtmetsa walda sissetungimise ajal rahwawäe tarwis korjatud andeid hobusega ära wiimas käinud. Tagasi tulles ei leidnud ta kohaomanikku Murakast mitte enam kodust, kelle hobusega andisid ära wiimas käis ja kelle talu maa peal koolimaja asus, sest wahepeal oli Murak ühes oma perekonnaga punaste kartuses ära põgenenud. Tema aga jäi kohale.

Kui punane sõjawägi sealt esimene kord läbi läks, ei puutunud nad temasse mitte. Aga kui punased meie wäe pealetungimise all Lehtmetsa wallast taganema olid sunnitud, tulid nad uuesti koolimajasse. Ettekäände all, et neil tarwis olla koolimaja juurde suurtükka üles seada, sundisid nad tema koolimajast lahkuma, aga ukse juures tõmbasid punased tema kinni ja wedasid lageda wälja peale, kus tema peale esite püssist lastsid ja pärast püssitikkudega läbi pistsid. Kohaliste elanikkude arwamise järele sündis see jälk weretöö ühe kohalise punase salakaebtuse põhjal.

10.skp. oli  koolimajas tapetu puusärki asetamine. Selleks ajaks tuli koolimajasse kokku palju ümberkaudseid elanikke, koolilapsi ja nende wanemaid. Kõik olid wäga põrutatud jälgist weretööst, mille läbi noor lootusrikkas elu wägiwaldselt enneaegu lõpetati. Ka lasti siin ligidal punase sõjawäe poolt, kohaliste punaste pealekaebamise tagajärjel, üks mõisawalitseja ja keegi teine mõisa teenijatest maha.

 (kirjaviis muutmata)

Ilus on surra isamaa eest... ütleb kiri mälestussambal.
...

Poliitilised mängud ja muu elu

...

Olen nüüd juba mitu päeva kolanud vanades ajalehtedes ja arhiivides ning leidnud üht-koma-teist oma lähedaste saatusest eelmise sajandi algusaastatel ja Eesti Vabariigi eksisteerimise paarikümne esimese aasta jooksul. 

Kokkuvõtet või ülevaadet pole veel kirjutada jõudnud. 

Aga küll ta tuleb.

Kusjuures, huvitav fakt see, et ma viimasel ajal pole suutnud värskeid päevakajalisi uudiseid meedias lugeda, neid vanu ligi 100-aastaseid ajalehti lappasin ja lugesin suure huviga.

Näiteks see poliitilise maiguga artikkel, ajaleht nimega Uudisleht, 27. aprill 1932

Erakonnad ei salli tõearmastamist

Lähenevad riigikogu valimised. Mida ligemale jõuavad need otsustamispäevad, seda intensiivsemaks muutub valimiseelne kihutustöö. Erakonnad "veavad noota", nagu seda põhjendatult on ristinud rahvasuu. Püütakse ülistada ennast ja teha armutult maha kõiki teisitimõtlejaid. Demagoogia - see on relv, mis peab erakonnale tooma valija poolehoiu, õigem küll "hääle"!

Korruptsioon ja valimatu sõim lokkab praegu üle terve maa. Ja muutub iga päevaga jõulisemaks. 

"Uudisleht"- võiks vist täie õigusega öelda: ainsa erapooletu ajalehena Eestis - on alati võidelnud selliste nähtuste vastu. Oleme korduvalt piitsutanud igasuguseid riiklikke väärnähteid ja nende peamisi süüdlasi - erakondi. Ja nagu lugupeetud lugejad mitmel puhul veenduda võinud - meie nõudmised ja korralekutsumised on sageli üht või teist asja parandada aidanud.

Selline sissejuhatus ühele pikale artiklile.

...

Ja mitte ainult poliitika. Kogu muu elu ka... just lugesin Ilmar Trulli luuletust. 

Ennemuiste vanal ajal, 

kivikoopa seina najal

tehti osa asju puust,

osa asju lehti luust, 

osa asju tehti kivist,

osa asju tehti muust.

Noh ja täpselt sedasi 

kestab see kõik edasi.

Seda vana Uudislehte lugedes oli täpselt sama tunne.

Et kõik samamoodi.

Ikka kestab edasi.

Üks artikkel 

"Koputas südamete pihta"

meenutas mulle, kuidas möödunud suvel Jaani kiriku ees trepil poisike kerjas. Andsime ka euro, aga siis jäime eemalt vaatama. 

Oli neid annetajaid seal teisigi, kirikus oli mingi toiming algamas. 

Ehk isegi matus.

Ja siis äkki sõitis ligilähedale limusiin, poisike korjas asjad kokku ja läks autosse. 

Ja nad sõitsidki ära.

Midagi oli vanasti siiski teisiti.

25. mai 1929

Ei mingit limusiini, hoopis protokolli sai!

90 aastat tagasi.

...

Kino ja muusika

...

Kui ma esmaspäeval Tallinna läksin, olid mul plaanid tehtud. Tegelikult kohandan ma päris tihti oma plaane teiste kavandatuga. Seekord ka, mingil viimasel minutil märkasin, et 1. oktoober on muusikapäev. 

Rahvusvaheline muusikapäev.

Enam kui 100 tasuta kontserti üle Eesti.

Võimalus püüda erilisi hetki ja saada osa muusikaelamustest.

Mulle sobib, kui keegi minu eest mõtleb, õigem öelda, et kuskil on keegi, kelle plaanid minu  mõtetega haakuvad.

Ammu tiksub kuklas, et tahan osa saada veel mõnest kontsertist, mis toimub Jaani kirikus. 

Selle kirikuga on mul eriline side, alates aastast 2013, kui J.Tammsalu oma sõna ja toega kõrval oli.

Nii mõnedki korrad pärast seda olen just Jaani kiriku uksest sisse astunud.

Isa surmast möödub kohe-kohe viis aastat. 

Jaani kirikus oli hommikul mitu kontserti, valisin välja selle esimese. Tšello ja akordion, Andreas Lend, Allan Jakobi.

Kuidagi läks nii, et kiriku ja muusika lummuses jäin kauemaks.

Veel muusikat.

Peeter Sarapuu... fagott, Kristel Aer... orel.

Kuulasin ja nautisin.

Koos paljude teistega, saalis oli rahvast üksjagu.

Aga järgmised plaanid olidki kohe paigast ära, tramm nr 4 ja Mikk Langeproon oma akordioniga liikusid juba Lennujaama poole, kui mina kirikust välja tulin.

Usaldasin oma vaistu ja läksin hoopis vanalinna suunas. 

Vana sõber, kino "Sõprus"! 

Mõtlesin, et uurin, mis seal toimub. No ja siis selgus, et poole tunni pärast algab seanss, "Viimane vürst". Sõbralik hind seenioridele, kohtumine filmi tegijaga, pakutakse kohvi ja küpsist.

Milline vedamine!

Selle vürstiga on mul ka omamoodi side ;) Meil on üks ühine number... sünniaasta. 

Ja meie emad õppisid ühes klassis, Lenderi koolis.

Ma usun, et need on mõlemad olulised ühendavad lülid, kuigi sellised kauged ja kaudsed.

Loomulikult ma läksin. 

Kohe.

Kusjuures, kõik need soodustused, neist sain alles asjaajamise käigus aimu. Mina läksin puhtalt ainult filmi pärast, ja hiljem selgus, et ühe võimaluse olin isegi maha maganud.

Loosimine, milles võit oleks taganud kinkepileti mõnele järgmisele filmile.

Päeva piinlikuks momendiks oli tühi kinosaal. Kohvi pakuti, Kaupo Kruusiauk juhatas seansi sisse.  

Film oli hea. 

Selline rahulikult kulgev igapäevaelu kõrvaltvaataja pilgu läbi kõrvalt vaatamiseks.

Aga keda ei olnud, oli publik, vaid kümmekond eakat suures saalis. Miks küll Tallinna pensionärid ei kasuta võimalusi, mis neile pakutakse!?

Film oli hea, aga natuke napiks jäi. Eks ta nii oli mõeldudki. Vürsti elus on ju palju nimekaid lähedasi, nende sisse toomine oleks ehk tema suurust vähendanud. Tähelepanu jagamisel mitmele oleks seda põhitegelasele lõpuks väheks jäänud. 

Või midagi umbes nii.

Mõtlen mina.

Aga huvi jäi, ja kuna elu lükib kokkusattumisi kui pärleid pikas päevadeahelas... nii ka seekord. 

Eile oli Peeter Volkonski ema sünnipäev. 

90. juubel.

Natuke internetis otsimist ja leidsin nähtud filmile võrdväärselt huvitava saate Tallinna TV-st. 

"Inimese mõõde", Helvi Jürissonist.

II osa ei leidnud, aga minu jaoks oligi ehk esimene osa huvitavam. Sinna mahtusid lapsepõlvemälestused, nende hulgas õppimine Lenderi gümnaasiumis ja kasutamata jäänud võimalus lahkuda Eestist 1944. aastal

Kui ta oleks läinud... see oleks olnud hoopis teine elu, mida ta siis oleks elanud.

Vürstid tema elus oleks olemata.

Aga jah...

Järgmine "Sõpruse" sõbraseanss on "Astrid Lindgreni rääkimata lugu" juba 8. oktoobril. 

...

Vanad fotod 6... metsas

...
Metsas... EW ajal.

...