Sinu hääl otsustab

 ...

Valimisreklaam Sinu hääl otsustab! on ilmselgelt vale. 

Tahaks täpsemalt teada, mida see minu hääl siis nüüd otsustab. 

1. Kuigi ma oma valimissedelile kirjutasin* naissoost kandidaadi numbri, pole lootustki, et Eestist Europarlamenti valituks osutub naisi ligilähedaseltki sama palju kui mehi.

2. Kuigi ma valisin majandusharidusega kandidaadi, pole lootustki, et minu valik Eestist Europarlamenti valitute hulgas majandusharidusega liikmete protsenti kergitab. 

Aga mis ma täna ennustan, eks ma hiljem arvutan!

Seda, et minu valitu valituks ei osutu, on ette teada. Ma pole kunagi häältemagneteid toetanud. 

Samas, Riigikogu viimastel valimistel osutus mu valik valituks. Ja Eurovisiooni võitu ennustasin ka õigesti ;) 

* käisin juba kolmapäeval valimas.

...

Rahvuseepos ja eelarve

 ...

Vaatasin, et antikvariaadis täitsa olemas. 

Eks ongi juba ajalooline kaup: Tallinn 2013

Eelarve ja rahvuseepos. 

Isegi lühike kokkuvõte juures.

Riigikogulane ja kirjanik Juku-Kalle Raid annab oma uues raamatus aimu, kuidas öötundidel riigikogu friigikoguks muutub. Lugeja saab absoluutse pildi, mis toimub meie parlamendis öötundidel venitamisistungite ajal. Kas see raamat on pööraselt kurb või kohutavalt naljakas, jääb iga lugeja välja mõelda. Kõik variandid võimalikud, nagu öeldakse. 

Ainult see hind, 15 eurot siis, ei mahu hästi mu eelarvesse ;) 

Nii et ma pigem kuulan raadiot või loen uudiseid. Või vaatan otseülekannet.

...

Aga kui aus olla, tukku jäämist pahaks panna ka imelik, mina võin isegi püstijalu suigatada, eriti kui aeg hiline. Koomilisem oli muidugi hambaarsti juures, keset päeva ja suu ammuli, hetkeks unemaailma sattumine. Või kaugemas minevikus, kui loengus silm kinni vajus, sellest pole mõtet rääkidagi. Kuigi ausõna, olin samal ajal puhas kui prillikivi!

Samas... kui võimalus oleks olnud, ma oleks ka pilti teinud ;) 

Ei saa ju head võimalust kasutamata jätta!

...

#päevapilt 28... rahaahnus

 ...

Kõige kurja juur on rahaahnus. 

Tõde juba piiblist. 

Mõtlesin, et ma püüan ka olla mitterahaahne... ja jagan oma sääste armsa abikaasaga. Seda enam, et pulma-aastapäev kohe-kohe koputab uksele. 

Üldjuhul olen oma kaasas kindel, ta ei käinud isegi viinaralli ajal üle Läti piiri õlut ega kangemat kraami ostmas, vaevalt ta nüüd agressiivset naabrit toetama kipub.

Kogumiskoht (sukasäär siis) pole küll veel ääreni täis... eks ikka vastavalt sissetulekutele, aga jagamiseks raha üksjagu. 

...

Kuidas poliitikud pildilt kaovad

 ...

Nägin eile telekas miskit saadet, kus valimistega seotud nänni näidati. Ma ei saa öelda, et mul midagi erilist sinna kõrvale oleks panna. 

Aga midagi ikka!

Mul on Mailis Repsi tass. Väike valge kruus, kus poliitik peale joonistatud, mingi valimisloosung ka.

Vist.

Repsi pilt on ära kulunud, ainult ähmaselt veel nähtav. Kui aus olla, ega erilist sarnasust polnud ka ajal, kui kruus uus. 

Kui nüüd pilti vaadata.

Me kolmekesi tuleme...

11.02.2015

Mitte et mul neid mitu oleks. Meil kõik said, kes parasjagu tööl olid. Rohkem kui kolm ;) 

Aga nüüd on poliitik pildilt kadunud. 

Ma mõtlen oma kruusi. 

Mingid riismed loosungist ainult.

Tass ise on täiesti kasutuskõlblik,  mulle ta lausa meeldib. Just paras suurus, kui endale magustoiduks kohvi luban :) Ja milles kruus süüdi on?

...

Abivalmis tehnoloogia

 ...

Ei jõua ära kiita, kui hooliv see IT värk ikka on. Valimissoovitustest ma parem ei räägiks, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümber. Kaasal on pult peos tuline, kuna püüab valimistega seotud reklaami kuuldes põgeneda.  Mida kiiremini, seda parem ;) 

Minule pakuti võimalust valijakompassi abil valimispäevaks end poliitika ja võimalustega kurssi viia, et siis juba teadlik valik ja misiganes veel.

Mingil määral tuleb mul tulemusega nõustuda, viimaseks jäi partei, mida ma isegi viimasel võimalusel ei valiks, ja väikese edumaaga esimeseks partei, mida viimasel Riigikogu valimistel valisingi. Ega ma tookord tulemusega rahul ei olnud, Kaia riigikokku ei saanud, kuigi kogus hääli rohkem kui mõni tulevane riigikogulane samast parteist.  Nii et ma seekord ei oskagi valikut teha. Võimalus on valida pingereas järgmine, eks ma vaatan nimekirjadele näkku. Kas on sümpaatseid naisi ;) 

Valimised valimisteks, muud pakkumised on ka. Praegu näiteks on valikus talvesaapad, ja lausa soodukaga. Siin oli lemmiku leidmine tunduvalt lihtsam, ainult et jäin kauaks kohmitsema, sobivad numbrid said otsa. 

Aga tegelikult, mitte sellest kõigest ei tahtnud ma kirjutada. 

Mu tahvel on kiirema mõtlemisega kui mina, ikka tehisintellekt. Blogisse kirjutades või Messingeris suhtlemisel pole mul muud vaja, kui paar-kolm tähte kribada, ja juba pakub õiget sõna. Mõnikord, kasutades mu tähelepanematust,  sekkub mu sõnumisse ja paneb sinna omi mõtteid. 

Abivalmis tehnoloogia.

Mõnikord saan sabast kinni, mõnikord lähevad mõttetud laused teele, eriti Messingeris. Õnneks ei juhtu ainult mul, telefonis saadud sõnumite arhiivis on üks aastast 2015. 

Platsil oli hommikul pildi kiirendama võtnud, arvas et oma selle müütidest vist.

Armas ju! Eriti veel, kui sõnumi tegeliku sisu teada sain ;) 

Lõpuks siis see minu tänulikkus. 

Aitäh, abivalmis tehnoloogia!

Kirjutasin Messingeris prouale (sugulane 75+) vastuseks lühikese lause.

Aga siis mitte.

Enne kui saatmisele klõpsatasin, vaatasin üle. Et kas sai õige.

Seal oli kirjas: mittesittagi. 

Õnn, et sabast kinni sain ;) 

...

22.11.22

 ...

Tänaseks juba möödanik, aga kuna lubasin endale, et teen sel päeval (22.11.22) midagi erilist, siis tehtud see sai. 

Nimelt vaatasin eile Riigikogu istungit. Ülekannet Youtube's. Elus esimest korda. 

Tahaks öelda, et vaatasin otsast lõpuni, aga ei, eile jäi pooleli, jupike veel vaatamata. Täna loodan läbi saada.

Muidugi oleks hea, kui saaksin kinnitada, et vaatasin 22. kuupäeva istungit, aga seegi on nihkes. Kui eile hommikul mõte tuli, polnud istung veel alanud. Mis on iseenesest hea, sest eelmise päeva istungi päevakord oligi mitmekesisem. Ja istung ise pikem. No et oleks ikka rohkem, mida mäletada! 

Ja mitmed teemad kõnetasid. Näiteks muuta eesti kirjanduse päev riiklikuks tähtpäevaks. 

Mul tekkis kohe huvi, mida see uus planeeritav pühade ja tähtpäevade seaduse muutmine endast kujutab. Kas Tammsaare sünnipäevast saab lipupäev ja miks mitmed kultuuriasutused komisjoni kirjale ei vastanud ja oma arvamust ei avaldanud. Ise mõtlen, et ehk oligi kiri saadetud pigem teavitamiseks. Või jättis sellise mulje. Kui oleks otse arvamust küsitud, küllap oleks ka vastus saadud. 

Küsimusi esitati ning imestust, üllatust või pahameelt avaldati riigikogu saalis vastastikku nii esinejatele kui ka küsijatele.

Mu tähelepanu oli esialgu suunatud inimeste jälgimisele, aga mida edasi, seda vähem jälgisin silmadega, rohkem kuulasin ja püüdsin paika panna oma arvamuse asjast. Kas poolt või vastu. 

Hääletamine oli omamoodi huvitav protseduur. Ratas põrutas haamriga, vahepeal oli mingid kummalised helimängud (või oli see nüüd vastupidi), lõpuks värvikas pilt hääletustulemustest. Päris mitu korda oli nii, et paarkümmend poolt, pooled vastu, paar-kolmkümmend puudu, mõni erapooletu ja mõned ei hääletanud. 

Igatahes olen ma sellega kuupäeva 22.11.22 oma ajalooraamatusse jäädvustanud! 

Liblikas on märk sellest, et maailmas on veel alles usaldust, õrnust, haprust.

Pildil on eelmise novembri liblikas, tänavune on ka täitsa olemas. Hetkel kuskil uinakut tegemas, aga alles eile seisis magamistoa ukse taga ja ootas sisse laskmist. Loomulikult sai ta oma tahtmise!

...

Mis vahe on õpetajal ja poliitikul

 ...

Mul on mõned tuttavad õpetajad. Poliitikuid pole vaja tundagi, neist kirjutab meedia. Kõik poliitilised sise- ja välisasjad jahvatatakse läbi või hakitakse peeneks. Olenevalt näpuosavusest.

Ja kes olen mina, et kedagi hukka mõista?

Mõista suudan tegelikult nii ühte kui teist.

Aga sellised vastuolulised näited, näpud sügelevad. 

Et kribaks paberile. 

Ühesõnaga... elu on vastuoluline.

Tuttav õpetaja läks klassiga laevareisile. Ei olnud mingi puhkusereis, katsu sa puhata, kui kümmekond alaealist sinu vastutusel.

Kes reisi kinni maksab? No ikka õpilased enda reisi ja õpetaja enda reisi. Grupireis soodukaga ka, pole ju põhjust viriseda. Ja lõppude-lõpuks, vahet ju pole, ka tööreisi saab nautida. Eriti, kui seltskond lahe on. Asi nüüd oma palgast see 100+ eurot välja käia.

Üks teine õpetaja ütles küll, et nautimise asemel tema on küsimuse ees, mida teha edasi. Kui lõpuklassi (äkki isegi keskkool?) õpilaste kajutis Tallinna saabumise hommikul hulga tühja taarat avastas. 
Kuidas asi lahenes? 

Pärast pole me suhelnud. Selle noore õpetajaga siis. Niipalju ta ütles, et kõik lapsevanemad on kooli juurde bussi vastu tellitud, annab lapse isiklikult üle.

Poliitikute elu on lihtne. Isegi kui neil reisimine, töö ja lõbu ühendatud on, nemad võivad tellida autosse "joogid kaasa". Ja keegi pärast ei kontrolli, kas jõi, kes jõi, palju jõi.

Aga ma olen kindel, et Normindia džinni müüginumber teeb järsu hüppe. Kõrgustesse siis. Või siis Saku antvärk "Paljas Õun".

Huvitav, et nad mingit ampsu juurde ei tellinud. Samas, ehk ootas ees priske õhtusöök kuskil restoranis. Ei või ju isu rikkuda.

Õpetaja 3 võttis küll ampsu kaasa. Mõned pakid pehmikut ja mõned karbid määrdejuustu. Ehk mõnel lapsel ilmnevad nälgimise ja nõrkemise märgid, siis hea sisse sööta. Aga märke ei olevat ilmnenud, keegi küsima ka ei tulnud, nii siis suunas õpetaja söögikraami sujuvalt noorte kajutisse maabumise hommikul, ehk läheb vaja. Ju vist läkski, pärast olid ainult tühjad pakendid alles.

Neljas ja viies õpetaja tellisid endale kruiisil õhtusöögi. Mõtlesid küll, et kas tasub, võiks ju kokku hoida. Aga lapsed läksid sööma, ja nii läksid õpsid ka. Asi see 35 eurot maksta, põnev ju valida ja degusteerida. 

Poliitikud käisid ka õhtust söömas, neljakesi. Kokku 1280 eurot. 320 eurot oli kindlasti väga eriline söömaaeg. Kindel see, et nemad seda vähem ei nautinud kui õpetajad.

Ja siis need reisirahad. 

Õpetaja nr 6 käis õpilastega reisil. Õppereisil. Viimasel hetkel selgus, et koolil enam selle jaoks raha ei ole. Lastele räägitud, transport tellitud, matkamajas ekskursioon kinni pandud. Õnneks polnud kaugele sõita, õpetaja nr 6 maksis 50+ eurot ja kõik olid rahul. Bussijuht, lapsed, õpetaja. 

Poliitikutel on teine mõttemaailm (loogiline ju, ega nad muidu ei saakski poliitikat teha). 1500 eurot sõidukulu purjekal, seda on ilmselgelt liiga palju. Isegi kui mitme peale jagada.

Ja siis õpetaja 7... nädalas makstakse ühe või kahe ringitunni raha, aga kontsert tulemas. Või laulupeo ülevaatus. Harjutamine ja lihvimine käib päevast päeva.

Õpetaja 8 korraldab nädalavahetusel tantsulaagri. ööbimisega. Et lastel huvitavam oleks. Ja et tantsud selgeks saaks... kui ükskord tantsupeole minemiseks läheb. Ühest ringitunnist nädalas jääb ilmselgelt väheks.

Kui nüüd keegi arvab, et õpetajad nurisevad... ei nurise. Miks peakski, ise nad ju on oma ameti valinud.

Mina siin, loen ja imestan. 

Et ühesugused inimesed kõik... aga nii erinevad siiski.

...

Brüsseli kapsas ja poliitika

 ...

Kuulasin eile Vikerraadiot ja imestasin.  Tegelikult ma kuulangi peamiselt Vikerraadiot, ainult siis, kui vihastan, keeran Klassikaraadio peale. Mida tuleb viimasel ajal ette küll. 

Aga tagasi eilse juurde. Ma ei tea, kus olid Kaja sõbrad, kui oli  Uudis+ ja vastati küsimusele, kas Kaja sobib peaministriks. Mulle sobib väga hästi, kui president on naine ja kui peaminister on naine, aga Kaja tundub liiga leebe olema. Nii et pigem ei.

Loomulikult ma ei helistanud, olgu nagu on. Isegi Klassikaraadio peale ei keeranud, kuulasin saadet edasi. Ja mõtlesin, et juhhei, kus te ometi olete, Reformierakonna valijad!!! Kus on teie toetus ja hea sõna!

See ilkumine ja mõnitamine oli masendav, kusjuures tänases Uudis+ saates keegi proua Silja helistas ja ütles sama. Et need olid tema eilse päeva 15 kõige koledamat minutit. Mis on ka üsna loogiline, sest päris raske olekski sinna kõrvale midagi sama vastikut mõelda. Ma läksin eile kähku Vikerraadio kodulehele ja hääletasin Kaja poolt, sest ma ei tahtnud nende helistajatega ühes meeskonnas olla. Silja Pärnust ei suutnud ka välja mõelda, kust tuleb selline tigedus ja kibestumine.  Temapoolne ilus soovitus oli: minge parem õue ja nautige ilma.  

Tänane ilm oli tõesti võrratu, lumi ja päike ja parasjagu pakast. Ma just nautima ei läinud, tassisin puid tuppa. 

Aga vahepeal võtsin mõne minuti aega ja lihtsalt vaatasin. 

Pildi tegin ka. 

Et need hommikused minutid meeles oleks.

Aga mis poliitiline värk on selle Brüsseli kapsaga?

Täiesti poliitikavaba kraam sedapuhku. Kauplus oli mu ostutšekile löönud Brüsseli kapsas... 1.39. 

Ma ütlen teile, ärge võtke poes tšekki!

Kas ma oleks tähele pannud, et mu 33 eurone arve liiga suur on? 

Loogiline, et poleks märganud. Aga nüüd kripeldab hinges. Oleks ma poes vaadanud, oleks selgust nõudnud. Ja selle olematu Brüsseli kapsa Kalevi šokolaadi vastu vahetanud.

Hetkel ma nutan taga... ei, mitte saamata kapsast (mida ma mitte kunagi isegi ei ostaks) ega riisutud raha. Niuts! niuts!... šokolaadi tahaks näksida...

...

Ei tea, mida arvata

...
Mina ei tea, mis Õnne tänaval toimub.

Lihtsalt, ma ei ole püsivaataja. 

Telekatki vaatan suht juhuslikult.

Aga silmi kinni ei pane, kui teleri ees istuma juhtun ja kaasa kesk tihedat kanalivahetamist ETV õnnelike juurde satub.

Korraks.

Justkui saatus, et just see minutite mäng lugupeetud noorpoliitik ekraanil juhtus olema. Poliitik, kes kindlalt kinnitas, et tema on poliitik, mitte Õnne Allan.

Sest no mida, ma lausa vaatasin täna üle, et kindel olla, ega mu silmad mind ei peta!

Ei petnud!

Või siiski ikka petsid ju?
Oligi hoopis Allan!

5.04.2019

Nii ma ei teagi, mida arvata.

Ei arvanudki midagi, läksin õue vaipu kloppima.

Ise liigutasin mõtteid siia ja sinna.

Hetkeks mõtlesin, vaataks üle, ega kaasa kõnekaart tühi ei ole. Et ta mulle ikka helistada saaks, kui tunded peale tulevad.

Järgmisel hetkel hüüdis tema, et kuule, lae mu kaardile raha, sõnum tuli, et kaart kohe tühi. Tal vaja saunaseltskonnaga kontakt saada.

Nii palju siis tunnetest.

Tegelikult jagub mul neid veel.
Viimasel ajal on mul hommikuti vastuolulised tunded. Mina, kes ma unenägusid ei vaata... no just nagu telekatki.

Et ei vaata.
Ainult põhjus on teine: ma lihtsalt ei näe neid.
Või ei mäleta.
Oma öiseid seiklusi.

Aga nagu ma juba mainisin... on muutusi märgata.

Juba mõnda aega iga öö uus unenägu, ja mõni päris jabur.

Mõni jälle täitsa vaadatav, teen hommikul silmad lahti ja mõtlen, et vaataks kohe edasi.

Kusjuures, ma mäletan!

Kui mitte detaile, siis üldpilt on täitsa meeles.

Täna öösel nägin isa unes. Aitasin tal üht ärasaatmislauda sättida. 

Nojah, ise ta juba viis aastat lahkunute hulgas.

Täna hommikul tuli selgus.

Nüüd ma tean, miks mul need unenäod on öid täitma tulnud.

Lapsuke oli paar nädalat tagasi siin ja tegi olemasolevatest materjalidest mulle unenäopüüdja.

Unenäopüüdja, mille ma oma seinakella külge kinnitasin.
Ja siis nagu unustasin.

Nüüd äkki meenus!

Minu unenäopüüdja!

Ja see toimib!

Ei mingit juhuslikku kokkusattumust! 

Kõik on ette määratud... sündmused, mis omavahel seotud.

Või mida muud ma peaksin arvama?

...

Kellakeeramise öö

...

Võiks rääkida unenägudest, sest tunnistan, et päevadega (öödega) on nad pisut paranenud.

Need unenäod.

Aga mitte oluliselt.

Näiteks see, et olin kuskil välisreisil, ja seal just tegutsesid terroristid. Kabanduskeskuses? Hotellis?
Igatahes oli neil peos jäme toru, kust purskus tsementi. Inimesed said pihta... ja kivistusid.
Tsementeerusid.
Ja korraga oli palju kivikujusid.

Aga see ei olnud kellakeeramise öö unenägu.
Nüüd nägin unes, et praadisin peekonit. Viilud olid nii õhukesed, et panin neid mitu viilu otsakuti.
Rohkem ei mäleta. Õnneks.

Aga mitte ainult sellest pole põhjust rääkida.
Kui on kellakeeramise öö.

Õhtul jätsin meelega keeramata.
Miks ma peaks oma öö lühemaks tegema?
Ja targasti tegin, sest enne hommikut kadus uneots käest.

Keeramata kell andis hommikul ühe lisatunni.

Öist aega kasutasin lugemiseks, käeulatuses oli 29.märtsi "Eesti Päevaleht".
Lennart Meri moodi ajaleht.
Lennart Meri 90.

Seal oli palju lugemist, huvitavate inimeste meenutused huvitavast inimesest.
Presidendist.
Poliitikust.
Sõbrast.

Vahvaid pilte, ootamatuid fakte, põnevaid pealkirju.

Lennart Meri oli Eesti Vabariigi president 3239 päeva.
1959.aastal ilmus tal esimene raamat, "Kobrade ja karakurtide jälgedes".
"Lennart Meri silmis oli ajakirjanduse ülesanne ohjeldada kurja sõna ja viha".

Mul oli paar sisukat tundi, ja väljas hakkas juba valgeks minema, kui lõpetasin.

Lisaks suurenenud lugupidamisele tekkis mul Lennartiga eriline side, tänu Paul Goble (USA) artiklist loetud paarile lõigule.

Päeval, mil sündis Lennart Meri, 29.03.1929, saabus Eestisse George Kennan, kelle mõtted ja tõekspidamised L.M. hilisemas poliitikukarjääris olulisel kohal olid.
Meri on märkinud, et see ühine kuupäev ei olnud kokkusattumus, vaid üks oluline osa tema elu sündmusteahelas.

Merile meeldis öelda, et kokkusattumused on ainult need, mida me ei mõista.

Kokkupuutepunkte jagus neil kahel läbi aastakümnete.

Ring sai täis, kui Meri presidendina 67 aastat hiljem sai anda erru läinud õpetlasele ja diplomaadile üle autasu tema rolli eest nii Eesti kui laiema maailma arengus.

Millise mulle sobivad mõtte ma siis nüüd välja noppisin?
Et miski siin elus pole juhuslik kokkusattumus, vaid oluline lüli sündmuste ahelas.  Sündmused, mis mõnikord vaid väga vähe olulised tunduvad, aga mis kokku kõlab kui ettemääratus.

Küllap seegi, et öösel ärkasin ja kohe sobiva tegevuse leidsin.
Kuidas antud aega kasutada.
Veeta.
Viita.
Nautida.

Hommikul magasin tänu minu jaoks veel kehtivale talveajale tunnikese kauem. Praeguseks on kolm kodust kella uues ajas, vaid vana eestiaegne seinakell näitab kehtivat vööndiaega.
Mulle sobib!

Enn saatis kirjas oma tarkusetera, aga kuna ma tööl ei käi, siis ei saa kontrollida, kuidas toimib.

Kui hommikul tööle jõudes lükata osutus tunni võrra edasi ja õhtul magama minnes tunnijagu tagasi, siis oleks õhtul valget aega ja hommikul uneaega rohkem kui ilma kella keeramata!
Elementaarne!

Ma ju tegelikult võin kodus ka proovida, hommikune keeramine on täna tehtud, nüüd õhtul peaks tagasi nihutama.

Saaks õhtu pikemaks ja hommikul kauem magada!

Üle-eelmisel pikal õhtul õmblesin padjapüüri!

...

Kes keda kuidas kui palju usaldab

...
Raadios just öeldi, et Karilaid ei usalda kedagi.
Kes too Karilaid üldse on?
Aga vahet pole.

Kuigi kontekstist väljas lause... ikka vahet pole.

Lihtsalt kõlas kuidagi päevakohaliselt ja loogiliselt.

Keda või mida sa siin usaldad?

Käsi piiblil vandumist?

Pisarsilmi tõotamisi?
Siirast pihtimust?
Ausameelset silmavaadet ja kindlameelset kõneviisi?

Sportlasi? Või treenereid?

Valimisreklaame?
Poliitikuid?
Keskerakonda või Reformierakonda.
Ekret või Isamaad.

Kaua sa jaksad usaldada?
Igal pool üks petuvärk.

Doping.

E-hääletus?

Pank kui pesuköök.
Käsi peseb kätt ja raha liigub tippudesse.
Ja Lätti.

Mõni ime, et muutud kahtlustavaks.

Et kas elukaaslane on truu,  kas alluv lojaalne või kolleeg omakasupüüdmatu.
Kas riigireeturid on ajalugu.
Või on hoopis kodumaa-armastus vaid sõnakõlks.

Kilks-kolks!

Mütaki!
...

Kõnelused iseendaga

...
ehk andke mu hääl tagasi.

Loogiline ju, et kõnelused iseendaga toimuvad hääletult, nii et mitte seepärast ma oma hääle pärast ei muretse. 

Vahet pole, on või ei ole.

Häält, ma mõtlen.

Tahan oma hääletusel antud häält tagasi.

Ei, kandidaadis ma pole pettunud.

Ma ikka selline naiste poolt hääletaja, nii ka seekord.

Erakond valmistas pettumuse.

Nende võimalik koalitsioonipartner.

Aga ega ma ei põe, kogu see poliitika on kui pudru ja kapsad. Vahet pole, kes kokku saavad, ebamugavaid otsuseid hakkavad nad nagunii tegema.

Rääkisin endaga läbi, las olla pealegi, kedagi teist hääletada ka ei taha.

Täna on mul endaga päris mitu kõnelust juba olnud.

Kõigepealt ma arutasin endaga, mis on naljakas.

Anu saadet vaadates ma küll ei naernud, kui soomlane arvas, et räägib nagu eestlane. Anu oleks võinud näidata hoopis seriaali "Sild", kus peategelased arvavad, et nemad räägivad nagu eestlased. Tõesõna, see on naljakas! Eriti veel, kui filmis tulid uudised, ma ei mäleta, kas raadiost või telerist. 

Reporter arvas ka, et ta räägib nagu eestlane!

Ainuüksi selle pärast tasus seda filmi vaadata... või siis hoopis mitte vaadata.

Anu saate taustal jagus mul juttu rohkemgi.

Ikka iseendaga.

See film "Mehed"... kui keegi hüüdis heleda häälega: "Vaadake, Tiit Sukk!"
No ja mis selles nii erilist on? Kui me suvilas käime, võiks iga teine-kolmas kord hõikuda. 

Et vaadake, Tiit Sukk.

Kas me karjuma? Loomulikult mitte.

Me kas sosistame.

Või vaatame vaikselt.

No siis see Sõõrumaa intervjuu. Et sportlasi ei saagi usaldada, sest kooliharidus neil lünklik, ja paljukest seda mõtlemistki on.  Ja nii edasi.

Appi, appi, appi!

Siin ma lausa lärman... ikka iseendas!

Kus lõpeb haridus ja algab haritus?

Aga muidu, too patustaja Karel oskas ootamatult hästi end kokku võtta ja sõnu seada. 

Loomulikult võtsin ma ise ka antud teemal sõna.
Või mis ise. Ikka võõrad sõnad analüüsimiseks.
25.02 Päevalehes oli artikkel (kommentaar) pealkirjaga "Kas Seefeldis tuleb Eesti kehvim MM"?
Lappasin vanu lehti vanapaberisse, siis sattus pihku.

Loomulikult oli mul tänaseks juba vastus käes.
Tuleb, tuleb... kuigi jah, alati võib hullemini minna!

...

Valimisloosungid

...

Mida kirjutasid 10 aastat tagasi? Oli vahepeal selline juubeliteemaline väljakutse.

Ma leidsin hoopis jutu, mis vanas blogis (nüüd juba neitavarustesse kadunud) oli 12 aastat tagasi.

Päris päevakohane leid!

Tol ajal kirjutasin enne loo, ja siis tõstsin blogisse, seepärast on postitus alles.

Abiks kirjutamisel oli "Vanasõnaraamat" aastast 1984.

Veebruaris 2007... valimisloosungid

Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku… või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas… ajastu kontekstis õõvastav.

Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku omapäraga.

1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)

Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?

Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)

Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.

2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)

Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:

Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)

3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)

Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi… ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?

Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)

Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?

4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)

No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:

Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.

Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:

Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)

Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.

5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)

Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm … juriidiliselt on kõik korrektne.

Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks. Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.

6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)

Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.

Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg segama-sogama hakata. Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?

Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.

Ja nagu ütleb vanasõna:

Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517)

Elu selline!

Foto jaanuar 2019.

Endiselt võib öelda... elu selline!
...

Poliitilised mängud ja muu elu

...

Olen nüüd juba mitu päeva kolanud vanades ajalehtedes ja arhiivides ning leidnud üht-koma-teist oma lähedaste saatusest eelmise sajandi algusaastatel ja Eesti Vabariigi eksisteerimise paarikümne esimese aasta jooksul. 

Kokkuvõtet või ülevaadet pole veel kirjutada jõudnud. 

Aga küll ta tuleb.

Kusjuures, huvitav fakt see, et ma viimasel ajal pole suutnud värskeid päevakajalisi uudiseid meedias lugeda, neid vanu ligi 100-aastaseid ajalehti lappasin ja lugesin suure huviga.

Näiteks see poliitilise maiguga artikkel, ajaleht nimega Uudisleht, 27. aprill 1932

Erakonnad ei salli tõearmastamist

Lähenevad riigikogu valimised. Mida ligemale jõuavad need otsustamispäevad, seda intensiivsemaks muutub valimiseelne kihutustöö. Erakonnad "veavad noota", nagu seda põhjendatult on ristinud rahvasuu. Püütakse ülistada ennast ja teha armutult maha kõiki teisitimõtlejaid. Demagoogia - see on relv, mis peab erakonnale tooma valija poolehoiu, õigem küll "hääle"!

Korruptsioon ja valimatu sõim lokkab praegu üle terve maa. Ja muutub iga päevaga jõulisemaks. 

"Uudisleht"- võiks vist täie õigusega öelda: ainsa erapooletu ajalehena Eestis - on alati võidelnud selliste nähtuste vastu. Oleme korduvalt piitsutanud igasuguseid riiklikke väärnähteid ja nende peamisi süüdlasi - erakondi. Ja nagu lugupeetud lugejad mitmel puhul veenduda võinud - meie nõudmised ja korralekutsumised on sageli üht või teist asja parandada aidanud.

Selline sissejuhatus ühele pikale artiklile.

...

Ja mitte ainult poliitika. Kogu muu elu ka... just lugesin Ilmar Trulli luuletust. 

Ennemuiste vanal ajal, 

kivikoopa seina najal

tehti osa asju puust,

osa asju lehti luust, 

osa asju tehti kivist,

osa asju tehti muust.

Noh ja täpselt sedasi 

kestab see kõik edasi.

Seda vana Uudislehte lugedes oli täpselt sama tunne.

Et kõik samamoodi.

Ikka kestab edasi.

Üks artikkel 

"Koputas südamete pihta"

meenutas mulle, kuidas möödunud suvel Jaani kiriku ees trepil poisike kerjas. Andsime ka euro, aga siis jäime eemalt vaatama. 

Oli neid annetajaid seal teisigi, kirikus oli mingi toiming algamas. 

Ehk isegi matus.

Ja siis äkki sõitis ligilähedale limusiin, poisike korjas asjad kokku ja läks autosse. 

Ja nad sõitsidki ära.

Midagi oli vanasti siiski teisiti.

25. mai 1929

Ei mingit limusiini, hoopis protokolli sai!

90 aastat tagasi.

...

Karid, kaljud, laiud ja rannad

...

Mul on nad kõik nüüd segamini.

Rannakalju

Karirand

Või mis iganes.

Aga vahet pole. Mina tahan, et Eesti saaks naispresidendi.

Ja kui üks neist karidest ja laidudest ära valitakse, on see väga ok. 

Nii olen ma paar nädalat tagasi kirjutanud. 

Nüüd on see tehtud.

Meil nüüd on. 

Naispresident.

Mina olen rahul.

Kuigi ega ma ikka ju ei tea.... kuidas see nimi nüüd oli?

Igatahes midagi väga merelähedast.

President Kaljulaid.

Kontrollisin igaks juhuks üle.

...

Kuidas ma kasutaksin kuluhüvitisi

...

Tegelikult küsis Kanal 2, et kui ma saaksin kuluhüvitisi, kas ma kasutaksin kõik ära.

6193,53 eurot poole aastaga.

Seda varianti, et üldse ei kasuta, seda ei pakutud.

Tegelikult, ma ei saa nii palju palka ka.

Poole aastaga.

Ja kuna ma seda kõike viimse sendini ära ei kuluta, siis kardan, et need kuluhüvitised ka.

Ikka vist jääb natuke järgi.

  

Aga kulutaks küll.

Mõnuga kulutaks.

Mõned ekskursioonid välisriiki... annaks ehk kuidagi tööalaseks kvalifitseerida.

Ostaks  uue arvuti, saaks tööasju kodus ka teha.

Ja värviprinteri.

Pisut täiuslikuma kaamera. 

Maksaks kinni bussireisi ja viiks koolilapsed paariks päevaks Lõuna-Eestisse näiteks. 

Kindlasti jaguks veel mõneks heategevuslikuks ülekandeks.

Aga kui aus olla: ega ma ju ei teagi, mille jaoks need kuluhüvitised mõeldud on. Äkki peaks hoopis elegantsemalt riides käima, paremini sööma ja spaas tervist taastama?

Tõesõna, päris häda oleks käes, kui mulle need kuluhüvitised kaela määritaks.

Kompositsiooni tegi  Maibritt, kui sai kätte oma kuluhüvitised.

Suvi 2016 
Eks ta ole, vana raha väärtus ongi ju see, kui kaalukas ta on.

...

Pensioniiga tasakaalu

...

Tasakaalukad inimesed mulle meeldivad... ehk just sellepärast, et mina ise pole just väga. 

Tasakaalukas.

Kusjuures, kaalukad inimesed meeldivad  mulle ka... ehk just seepärast, et ma ise ka. 

Olen. 

Kaalukas.

Tasakaal peab olema.

Kaalukas, aga tasakaalutu.

Tasakaalutu, see-eest kaalukas.

Pensioniiga ka.

Tuleb panna tasakaalu.

Mida viletsam on arstiabi kättesaadavus, seda kaugemale nihkugu pensioniiga.

Pensioniiga kui roosa unistus kõrgel ja kaugel...

See pole mingi üllatus, kui töötamist segava terviseprobleemiga pääsed eriala spetsialisti juurde alles kuu või kahe-kolme-nelja pärast.

Nõuka-ajal liikus rahvasuus selline lugu, et Rootsi arst küsis ühelt juhuslikult tema juurde sattunud nõukogudemaalaselt, kas teie seal plombeerite oma hambaid ise.

Ja miks ka mitte? Kui ma juuli alguses tekkinud hambaprobleemile ei ole tänaseseks lahendust leidnud. Algul pikk järjekord, ja siis uus pikk ootamine.

Mis kestab veel kümmekond päeva.

Ootamine, probleem ise tundub lausa lõputu olevat.

Peaks vist youtubest mõne hambaravi  tutvustava video otsima.

Alles see oli kui teler näitas mingit välismaist saadet haigele inimesele diagnoosi panemisest. Juhuslik seltskond internetti kasutades diagnoosis õigemini kui kui seltskond erialaspetsialiste.

Asi see mul siis oma põletikku ravida.

Ja lõppude lõpuks, ega selle tühja asja pärast tasu pensionile kippuda, isegi kui 70ndaks eluaastaks peaks kõik hambad suust kadunud olema.

Mäletan, kuidas ema ootas oma 55ndat sünnipäeva, ja jäi siis hoobilt pensi peale.

Aasta oli 1984.

Sotsiaalministeerium soovib aastaks 2040 tõsta pensioniea 70. eluaastani.
Tasakaalustamaks märkust, et inimesed on haigemad.

...

Mina valin küll naispresidendi

...

Kui ma seda kolleegidele ütlesin, püüdsid nad mulle selgeks teha, et ma ei saa seda teha.

Presidenti valida.

Ammugi siis naispresidenti.
Seda enam, et valimisteni on ka veel aega.

No ma ei tea... kes mind keelata saab.

Kui mina tahan, siis mina valin.

Iseasi, kas keegi minu käest küsib, mida mina tahan.

Aga mina olen oma hääle andnud.

Naine presidendiks.

Vahet pole, kumb naine, kas Marina või Mailis.

Minu valik on tehtud.

Mulle sobivad mõlemad.
...

Võõrkeel tarbekeeleks

...

Ettepanek meie poliitikutele.

Tuleb vastu võtta seadus, et kõik intervjuud tuleb anda võõrkeeles.

Inglise, hiina või leedu, vahet pole.

Esimesest lausejupist viimase sabaotsani.

Peaasi, ei mingeid eestikeelseid lauseid.

Miks see hea on?

Lihtsalt.

1. Valed sõnad saab ajada nõrga keeleoskuse kaela.

2. Ei pea hakkama tõlkima, kas jobu tähendab tobu, tola, loll või idioot.

3. Ei jää muljet, et poliitikud on jobud.

4. Jääb varjatuks inimese igapäevane keelekasutus. 

Tegelikult, ma arvan, et võõrkeel sobib hästi ka koduseks keeleks.

Vähemasti siis, kui pahandus peres.
Igatahes kõlab paremini, kui abikaasale "jobu" mõnes teises keeles öelda, olgu see siis hiina, inglise või leedu keeles.

...

Poliitilised vanasõnad

......

Käib siin blogides ringi vanasõnade meem.

Eks see meemetamine ja meenutamine on rohkem ikka iseenda pärast, sest eks just seetõttu ma miskite valimste ajal Vanasõnaraamatut lappasin ja poliitilisi vanasõnu otsisin.

Vanas blogis ilusti olemas, tõstan siia üle ka.

...

Loosungid ja vanasõnad

6. jaanuar 2007

Mulle meeldivad loosungid. Neid on küll igasuguseid nähtud, viimased vaatasid vastu ema vanades piltides sobrades. Suure Stalini juhtimisel helgesse tulevikku... või midagi muud säärast. Tagantjärgi naljakas... ajastu kontekstis õõvastav.

Valimisloosungid on veidi süütumad, aga ikkagi: ei arvestata rahvusliku eripäraga.

1. Viime Eesti viie jõukama Euroopa riigi hulka (Reformierakond)

Aga mida ütleb meie vanasõna selle kohta?

Enne lõpeb rikka rikkus kui vaese vaesus. (lk.351)

... Kahjuks see loosungiks ei sobi. Ei kõla loosungilikult.

2. Rikas riik, parem palk (Keskerakond)

Selle kohta on vanasõnu et küll ja rohkemgi. Loosungiks sobiks ehk kõige paremini:

Rikka kuld katab-matab kõik (lk. 351)

3. Võrdsete võimaluste eest! (Rahvaliit)

Rahvaliit tuleb võrdsusest rääkima. Häbi, häbi... ei või ometi oma juuretasandist nii kaugele eemale nihkuda. Sest mida ütleb vanasõna?

Kel enam tangu käes, võib paksema leeme keeta. (lk. 356)

... Kuidas see tang küll nii jagada, et leem tuleks ühesugune tummine kõigil?

4. Õnn ei ole rahas (Isamaa ja Res Publica Liit)

No ma ei tea. Selline võõrakeelse nimega fraktsioon ei saagi millegi eestimaisega välja tulla. Vanasõna ütleb kenasti ära:

Raha ees avanevad kõik uksed. (lk. 352). See kõlab ka kui loosung.

Kinnituseks ütleb üks järgmine vanasõna:

Rahaga saab kohta osta, rahaga saab kohtus kosta. (lk. 352)

... Ja siis nemad ütlevad, et õnn ei ole rahas.

5. JOKK jätta (Sotsiaaldemokraatlik Erakond)

Vat sellega on probleeme, iga kord pean ma pingsalt meenutama, mis asi see jokk oli. Hmmm ... juriidiliselt on kõik korrektne.

Vanasõna ütleb: Kass katt ka uma sita kinni. (lk. 426) Et kõik korrektne välja paistaks. Ja ei haiseks.

... Kuidas seda nüüd siis ikka jätta. Siis hakkab haisema ju.

6. Uus energia (Erakond Eestimaa Rohelised)

Vanasõnad energiat eriti ei propageeri. Aga midagi siiski.

Kõnts tõuseb seisva vee peale (lk. 300). Viimane aeg energiliselt sekkuda.

Hool avitab edasi (lk. 305) See sobiks loosungiks päris hästi?

Väärt kirjandus see Vanasõnaraamat.
Ja nagu ütleb vanasõna:
Vanasõna ei valeta, tühi piip ei põleta. (lk. 517).

...